Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetluse liik Vaidlustatud kohtuotsus Apellandid
Apellatsioonimenetluse pooled
Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 11. aprill 2025 1-24-3609 Eesistuja Mario Truu, liikmed Tiit Lõhmus ja Ingeri Tamm Kriminaalasi Dimitri Bulõssovi süüdistuses karistusseadustiku § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsus 1) Süüdistatav Dimitri Bulõssov 2) Kaitsja vandeadvokaat Marina Valge 3) Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Süüdistatav - Dimitri Bulõssov, isikukood: 37507090018, elukoht: XXX; varem kriminaalkorras korduvalt karistatud; viibib vahi all Tartu Vanglas Kaitsja - vandeadvokaat Marina Valge Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks Kannatanu
- A.P.
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsus Dimitri Bulõssovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega tunnistada Dimitri Bulõssov süüdi KarS § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 13 aastat vangistust. Suurendada seda karistust KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4945 mõistetud ja ära kandmata 4 kuu pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks mõista Dimitri Bulõssovile 13 aastat ja 4 kuud vangistust.
3.Muuta maakohtu otsuse põhiosa Tele2 kõneeristuste väljavõttega arvestamist ja mõrvakatse subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega.
5.Jätta kriminaalasja materjalide juurde võtmata dokumendid, mille Dimitri Bulõssov lisas enda kirjale, mis laekus Tartu Ringkonnakohtule 28. veebruaril 2025.
6.Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.
7.Dimitri Bulõssovi ja kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja või kannatanu advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Dimitri Bulõssovit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi selles, et ta lõi 15. märtsil 2024 kella 23.43 paiku Tartus asuvas korteris A.P. it enda kaasa võetud haamriga kaks korda selja tagant pähe. See põhjustas kannatanule kinnise koljuvõlvimurru kiiru piirkonnas koos põrutushaavaga. Siis kukkus kannatanu maha, mille peale lõi süüdistatav teda ühe korra haamriga näkku, mis tekitas kannatanule nina-, ülahuule- ja suu limaskesta haavad. Seejärel üritas süüdistatav veel ühe korra kannatanut vastu nägu lüüa, kuid kannatanu kaitses end kätega. Sellest sai kannatanu paremale käele verevalumid ning vasaku labakäe põrutuse verevalumi ja tursega. Süüdistatava käitumine põhjustas kannatanule üle nelja nädala kestnud tervisekahjustuse. Kuritegu jäi lõpule viimata, sest süüdistataval kukkus haamer käest, kui kannatanu end kaitses, ja kannatanu hakkas appi karjuma. Majaelanike sekkumise kartuses haaras süüdistatav maha kukkunud haamri ja põgenes korterist. Süüdistatav on varem toime pannud tapmise ja teda karistati selle eest Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega.
2.Süüdistatava eesmärk oli kannatanu tappa. Tema motiiviks oli omakasu, sest ta oli kannatanule võlgu ja soovis tapmisega võlast vabaneda. Kannatanu andis ajavahemikul 9. jaanuarist kuni 6. veebruarini 2024 süüdistatavale kokku 1495 eurot laenu, millest 1420 eurot andis osade kaupa sularahas üle Tartus ning 75 eurot kandis süüdistatava abikaasa arveldusarvele. Süüdistatav lubas raha tagastada pärast 14. veebruari 2024, sest pidi siis väidetavalt raha saama. Kannatanu saatis süüdistatavale 15. veebruaril 2024 sõnumiga meeldetuletuse võla tasumiseks hiljemalt 2024. aasta veebruari lõpuks, aga süüdistatav seda ei teinud. Lisaks avaldas kannatanu süüdistatavale millalgi jaanuaris 2024, et ta hoiab enda korteris emalt pärandina saadud sularaha. Raha oli väidetavalt samas ruumis, kus süüdistatav kannatanu soovil remonditöid tegi. Süüdistatav soovis 15. märtsil 2024 saada kannatanu sularaha ja otsustas ta ka seepärast tappa. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
3.Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsusega tunnistati süüdistatav süüdi KarS § 114 lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati 8-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda
2(16)
karistust Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4945 mõistetud ja ära kandmata 4 kuu pikkuse vangistuse võrra. Liitkaristuseks saadi 8 aastat 4 kuud vangistust. (b) Põhiosa
4.Vaidlust pole selles, et süüdistatav lõi kannatanut 15. märtsil 2024 kella 23.43 paiku. Vaieldakse selle üle, millise esemega ja millisel eesmärgil lõi süüdistatav kannatanut ning mis täpselt juhtus.
5.Tuvastatud on, et kannatanu ja süüdistatav tutvusid, kui süüdistatav tegi tema naaberkorteris remonditöid. Ühel hetkel pöördus kannatanu süüdistatava poole, et viimane ka tema enda korteris remonditöid teeks. Süüdistatav tegi neid töid jaanuari alguses 2024.
6.Süüdistatava ja kannatanu ütlused lahknevad esiteks selles, kas kannatanu laenas süüdistatavale 1495 eurot. Kannatanu sõnul andis ta süüdistatavale raha erinevatel aegadel, viimase väitel kandis kannatanu üksnes 75 eurot tema abikaasa pangakontole. Kannatanu ütlused on detailsed ja ühetaolised. Ta selgitas üksikasjalikult süüdistatavale raha laenamist. Alguse sai see sellest, kuidas süüdistatava sõnul ei andnud tema tööandja talle raha ning kannatanu pakkus, et tasub ise talle. Hiljem andis kannatanu korduvalt süüdistatavale raha (kuni mõnesaja euro kaupa). Ühe korra näiteks seetõttu, et süüdistatav pidi väidetavalt politseile maksma selle eest, et tema tööandja ei jääks vahi alla. Kannatanu andis raha ka põhjusel, et süüdistatava väitel polnud tal vahepeal kusagil ööbida. Süüdistatav lubas raha tagasi maksta, aga ei teinud seda. 26. jaanuaril 2024 küsis kannatanu süüdistatavalt, kas tal söögi jaoks raha on, mispeale vastas süüdistatav, et pole. Siis küsis kannatanu süüdistatava pangakontot ja sai temalt süüdistatava abikaasa kontonumbri, kuhu kannatanu kandis 75 eurot. Kannatanu mäletab, et saatis 15. veebruaril 2024 süüdistatavale sõnumi võla tagasimaksmise kohta, paludes seda teha veebruaris. Süüdistatav tunnistab vaid 75 euro saamist. Rohkem pole ta enda sõnul kannatanult raha küsinud ega seda ka saanud. Süüdistatava abikaasa I.B. väitel laenas süüdistatav mitu korda raha. Ühe korra kandis kannatanu süüdistatavale laenatud raha I.B. pangakontole, mida kinnitab ka pangakonto väljavõte. Laenu andmisi tõendavad ka kannatanu tütre T.T. ütlused. Samuti toetab kannatanu sõnu telefoni kõnelogi.
7.Kannatanu rääkis sellestki, et ta oli juba arvestanud, et ei saa raha tagasi, ning imestas, kui süüdistatav talle 15. märtsil kell 21.54 helistas ja lubas raha tuua. Süüdistatav küsis väidetavalt kaks korda üle, kas kannatanu on üksi kodus. Telefonikõne tõendab kuvatõmmis kannatanu telefoni kõnelogist. Süüdistatav andis kohtus ütlusi, et hoopis kannatanu kutsus teda enda juurde, kuid kohtueelses menetluses ütles ta, et pakkus ise välja kannatanuga kokkusaamise. Kuna kannatanu ütlused on järjepidevad ja usutavad, saab lugeda tõendatuks, et just süüdistatav soovis kannatanuga kokku saada.
8.Kannatanu väitel tuli süüdistatav tema juurde kella 23.42 paiku. Kannatanu tegi ukse lahti ja lasi ta sisse. Pärast tervitamist läks kannatanu korteri välisukse juurest elutoa poole ja keeras süüdistatavale selja. Seejärel sõnas süüdistatav midagi, millest kannatanu aru ei saanud. Siis keeras kannatanu ringi ja nägi, kuidas süüdistatav võttis põuest haamri ja lõi kannatanut kaks korda pähe, mispeale kukkus kannatanu riidekapi ees saabastele. Sellele järgnes hoop näkku, mis purustas nina ja ülahuule. Pärast seda pani kannatanu käe enda näo ette ja süüdistatava järgmise löögiga kukkus tal haamer maha. Kannatanu hakkas appi karjuma, misjärel võttis süüdistatav haamri ja põgenes. Sündmuse toimumist kannatanu väidetud riidekapi ees kinnitavad ütluste olustikuga seostamise protokolli lisadeks olevad fotod, kust nähtuvad verejäljed. Kannatanu kohtus öeldu ei kattu täies ulatuses kiirabile räägituga, kuid üldjoontes on need omavahel siiski kooskõlas.
3(16)
9.Kannatanu naaber M.T. kuulis karjatusi ja eemalduvaid samme. Hiljem kuulis ta, kuidas kannatanu rääkis kellegagi telefonis ja ütles, et teda löödi haamriga ja verd jookseb. Kannatanu tütar andis ütlusi, et kannatanu helistas talle 15. märtsil 2024 hilisõhtul, oli segaduses ja väitis, et teda löödi haamriga pähe ja näkku. Kui tütar küsis, kes kannatanut ründas, vastas viimane, et keegi, keda ta usaldas, kellele andis raha ja kes lubas raha talle õhtul tagasi maksta. Tütar arvas, et peaks helistama Häirekeskusesse ja kannatanu palus tal endal seda teha. 17. märtsi 2024. a asitõendi vaatlusprotokoll tõendab, et kannatanu tütar helistas Häirekeskusesse ja rääkis, kuidas tema ema helistas talle ning sõnas, et teda rünnati haamriga ja ta on verine, kannatanut ründas keegi, keda ta tundis ja kes pidi talle võla katteks raha tooma. Kohale saabunud politseiametnikule O.O. le kõneles kannatanu samuti haamriga löömisest. Kannatanu vigastusi tõendavad muu hulgas SA Tartu Kiirabi kiirabikaart ja ekspertiisiakt nr 24E-AOI00109-01. Ekspertiisiakti järgi võidi vigastused tekitada haamriga ja kannatanul tuvastatud koljuvõlviluu sisserõhutusmurd osutab tugevale löögile.
10.Süüdistatav tunnistab kannatanu löömist, kuid ütles, et korterisse sisenemise ja tervituste järel ta selgitas, et tal pole võimalik laenu tagasi maksta. Seejärel hakkas kannatanu teda väidetavalt solvama. Mõni hetk hiljem märkas süüdistatav korterist väljas koridoris elektrikilbi all toru, mille ta enda kätte võttis ja millega ta siis kohe kannatanut lõi. Siis lükkas süüdistatav kannatanu pikali ja lahkus. Kui kohtus eitas süüdistatav haamri kasutamist, siis kohtueelses menetluses väitis ta ühe korra, et haaras kohapeal olnud haamri, ning teine kord, et võttis mingi raudkolaka. Süüdistatava väitel pole ta haamrist kohtueelses menetluses rääkinud. Vastuolu selgitas ta muu hulgas sellega, et talle esitatud küsimused oli segased. Süüdistatav ütles kohtus veel sedagi, et ta võttis löögivahendi koridorist, ent kohtueelses menetluses sõnas, et haaras haamri kannatanu korteri põrandalt. Seega on süüdistatava ütlused löögivahendi ja selle saamise kohta ebausaldusväärsed. Kohus ei lugenud tõendatuks ka väidet, et kannatanu hakkas süüdistatavat solvama. Solvamine ei vallandanud süüdistatavas äkilise reaktsiooni, sest ta läks enne ründama asumist enda sõnul korterist uuesti välja ja võttis elektrikilbi alt toru. Pole usutav, et süüdistatav hakanuks endast nõrgema kannatanu löömiseks otsima kõigepealt vahendit, millega teda lüüa.
11.Kannatanu ja süüdistatava ütlused erinevad ka osas, mis puudutab seda, millega süüdistatav kannatanut lõi ja kust ta selle eseme sai. Eset ennast ei leitud. Sündmuskoha vaatlusprotokollile pole lisatud fotosid. See ei muuda aga seda tõendit ebausaldusväärseks. Ütluste olustikuga seostamise protokollile lisatud fototabeli fotodelt nr 5 ja 6 nähtub, et kannatanu ja tema naabri korteril on oma eeskoridor/vahekoridor. Nad mõlemad sõnasid, et koridoris midagi ei hoitud ja seal ei saanud olla süüdistatava kirjeldatud eset, mida ta enda sõnul kasutas löömiseks.
12.Kannatanu ja süüdistatava ütlustes sisaldub ebakõla selleski, kuidas väidetav kuriteosündmus lõppes. Kui kannatanu sõnas, et viimase löögi tõrjumisel kukkus süüdistatava haamer maha ja ta hakkas appi karjuma, mispeale jooksis süüdistatav haamriga minema, siis süüdistatava väitel lükkas ta kannatanu pikali ja lahkus. Süüdistatava ütlused ei selgita kõiki kannatanule tekitatud vigastusi (nt kätel olnud haavu). Kannatanu naaber kuulis kannatanu karjatust.
13.Süüdistatav tegutses tapmise suhtes kaudse tahtlusega. Ekspertiisiaktist nr 24E-AOI00109-01 nähtub, et kannatanu vigastused polnud küll eluohtlikud, ent süüdistatav põhjustas rohkem kui neli nädalat kestnud tervisekahjustuse. Ekspert selgitas kohtus, et kannatanul oli arteriaalne verejooks, mistõttu tuli teda opereerida. Kui verejooksu poleks suletud, siis võinuks verekaotus olla suurem, millega võivad omakorda kaasneda verevarustuse häired ja šokk. Kannatanul tuvastatud koljuvigastus tekkis tugeva löögi tõttu. Süüdistatav helistas kannatanule hilisõhtul ja küsis paar korda, kas viimane on üksi kodus, ning andis mõista, et tuleb raha tooma. Pole selge, miks pidi süüdistatav küsima üle seda, kas kannatanu viibib üksi kodus, kui süüdistatava sõnul läks ta pelgalt võlast rääkima. Süüdistatav lõi kannatanut metallist peaga haamriga pea kohe 4(16)
korterisse sisenedes. Lööke oli mitu ja need tabasid kannatanu pead, mis on elutähtis organ. Ka siis, kui kannatanu oli kukkunud, jätkas süüdistatav haamriga peksmist peapiirkonda. Esimesed kaks lööki purustasid kannatanu kolju ja kolmas tabas teda näkku pärast kukkumist, sellele järgnenud löögi suutis kannatanu tõrjuda. Rünne lõppes, kuna kannatanu osutas vastupanu ja hakkas appi karjuma. Süüdistatav kasutas tööriista, mille kasutamine nõuab suuremat jõudu. Süüdistatava motiiv on ebaselge. Lüües kannatanut metallist haamriga korduvalt just pähe, möönis süüdistatav ja nõustus sisimas, et põhjustab kannatanu surma. Seejärel süüdistatav lahkus ega teinud midagi selleks, et kannatanut aidata.
14.Süüdistatav ei loobunud tapmiskatsest vabatahtlikult. Tegu oli lõpetamata süüteokatsega. Ta ei loobunud vabatahtlikult, sest tal kukkus haamer maha ja kannatanu hakkas muidu vaikses kortermajas appi karjuma. Seepeale süüdistatav lahkus, mida kuulis naaberkorteris viibinud tunnistaja. Seega ilmnesid välised asjaolud, mis suurendasid oluliselt toimepanemisega kaasnevaid riske.
15.Olemas on KarS § 114 lg 1 p-s 4 sätestatud mõrvatunnus. Süüdistatavat karistati Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega kriminaalkoodeksi § 101 p-de 1, 7 ja 8 järgi tahtliku tapmise eest raskendavatel asjaoludel ning talle mõisteti 20-aastane vangistus. Süüdistatav vabastati Tartu Maakohtu 13. aprilli 2017. a määrusega tingimisi enne tähtaega vangistuse kandmiselt. Tartu Maakohtu 28. veebruari 2019. a otsusega liideti Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega mõistetud ära kandmata vangistus. Liitkaristuseks moodustati 2 aastat 3 kuud ja 20 päeva vangistust, mida süüdistatav asus kandma 15. detsembril 2018 ja mille kandmiselt ta vabanes 1. aprillil 2021. Karistusregistri seaduse § 25 lg 4 ja § 24 lg 1 p-de 8 ja 9 järgi kehtis menetletava teo ajal Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega mõistetud karistus.
16.Pole tuvastatud, et süüdistatav pani tapmisteo toime omakasu motiivil KarS § 114 lg 1 p 5 mõistes. Ehkki ta oli kannatanule võlgu, ei saa öelda, et teda ajendas kannatanut tapma võlast vabanemise soov. Riigikohus on leidnud, et pelk võla olemasolu ei näita omakasu motiivi (vt RKKK 15.06.2009, 3-1-1-36-09, p 14.5). Samuti ei saa lugeda tuvastatuks, et süüdistatav soovis kannatanu korteris saada juurdepääsu tema sularahale. Ebaselge on juba see, kas süüdistatav teadis sellisest rahast kannatanu korteris. Väidetavalt ütles kannatanu süüdistatavale enne süüdistuses toodud sündmust, et tal ei ole kodus rohkem raha. Tõendatud pole seegi, et süüdistataval oli teo ajal narkootikumide sõltuvus ja et ta soovis seetõttu kiiresti raha saamiseks kannatanu tappa.
17.Süüdistatava karistust ei saa KarS § 25 lg 6 alusel kergendada. Tema tegu polnud juhuslikku laadi, vaid ta veendus, et kannatanu on üksi kodus, ja võttis kaasa ründevahendi. Süüdistatav ründas kannatanut haamriga pea kohe korterisse sisenedes, lüües teda mitu korda peapiirkonda. Ta soovis veel kannatanut rünnata, ent haamer kukkus maha ja kannatanu hakkas karjuma, mille tõttu lahkus süüdistatav haamriga korterist.
18.Süüdistatava süü on keskmisest väiksem. Ta pani teo toime kaudse tahtlusega ja rünne ei seisnenud arvukates löökides ning selle tagajärjel ei tekkinud eluohtlikke vigastusi. Samuti saab süüdistatavale süüks arvata vaid ühte mõrvatunnust. Karistust kergendab KarS § 57 lg 1 p 3 järgi süüdistatava avaldatud puhtsüdamlik kahetsus maakohtu istungil. Karistust raskendab KarS § 58 p-le 3 tuginedes kuritegu kõrges eas inimese suhtes, sest kannatanu oli kuriteo ajal 67-aastane ja seega riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg 1 mõistes vanaduspensioniealine. Süüdistataval on kolm kehtivat ja kaks arhiveeritud kriminaalkaristust, kehtivaid väärteokaristusi on kaheksa. Ta kandis 2017. aastani 20-aastast vangistust, vabastati enne tähtaega, kuid pani seejärel katseajal toime uue kuriteo. Ta tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 28. veebruari 2019. a otsusega KarS § 424 lg 1 ja KarS § 423 1 järgi. Süüdistatav asus kandma 5(16)
liitkaristust ja vabanes 1. aprillil 2021. Järgmise kuriteo, seekord varguse, pani ta toime 16. oktoobril 2022. Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega tunnistati ta süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning talle mõisteti 4-kuuline vangistus, mis jäeti 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata. Katseaeg pidi lõppema 21. mail 2025. Vabaduses olles on süüdistatav pannud toime mitmeid liiklusalaseid ja narkootikumidega seotud väärtegusid. Menetletav tegu on toime pandud katseajal. Ta ei suuda reegleid järgida.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Apellatsioonid
19.Maakohtu otsuse vaidlustasid prokuratuur, kaitsja ja süüdistatav. (a) Prokuratuuri apellatsioon
20.Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja süüdistatava süüditunnistamist KarS § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ning 16-aastase vangistusega karistamist ja selle suurendamist Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega mõistetud karistusega. Apellandi seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
21.Süüdistatav tegutses kavatsetult. Ta veendus, et kannatanu oleks üksi kodus ja võttis kaasa eaka kannatanu juurde minnes haamri ning ründas teda kohe korterisse sisenedes. Süüdistatav lõi kannatanut korduvalt pähe ja purustas tema kolju. Pole usutav, et süüdistatav soovis üksnes kannatanut vigastada, sest ta teadis, et kannatanu elab kortermajas, kus on võimalik abi kutsuda.
22.Süüdistatav tegutses omakasu motiivil. Kohtu vastupidine järeldus on põhjendamata. Süüdistatav teadis, et kannatanu hoiab kodus raha. Kannatanu maksis süüdistatava tööde eest nii, et võttis sularaha hoiukohast, mis asus samas toas, kus süüdistatav töid tegi ja kus kannatanu andis viimasele ka raha üle. Kannatanu andis mitu korda süüdistatavale märkimisväärse summa raha, seda ka öösel ja enda korteri ukse pealt. Kohus keskendus liiga palju kannatanu öeldule, kuidas ta teatas süüdistatavale ühel hetkel, et tal pole enam raha. On tavapärane, et keegi, kes ei taha enam laenu anda, midagi sellist teisele ka sõnab. See ei tähenda, et kannatanu rääkis tõtt. Ta sai emalt pärandiks 2000 eurot ja talle maksti ühtlasi vanaduspensioni. Ehkki süüdistatav ei pruukinud kindlalt teada sularaha olemasolust kannatanu korteris, teadis ta ometi seda, et kannatanu hoiab raha seal. Seega pidas süüdistatav võimalikuks, et kannatanul on korteris sularaha. Kuna kannatanu elas üksi, siis saanuks ta kannatanu kõrvaldamise korral sularahale juurdepääsu. Lisaks oli süüdistatava varaline seisund 2024. aasta alguse poole väga kehv. Ta kaotas töö ja tal oli tarvis raha söögi ostmiseks ja kasulapsele sõidurahaks. Süüdistataval tuli laenu küsida kannatanult. Tal oli võlgnevusi ligi 43 000 euro ulatuses. Kohus ei arvestanud süüdistatava olukorraga. Süüdistataval ei olnud võimalik kannatanule laenu tagastada. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav on pikalt tarvitanud narkootikume. Varasema tapmise pani ta toime narkootikumide sõltlasena. Pärast pikaajalise vangistuse kandmist jätkas ta narkootikumide tarvitamist. Tema sissetulekud pole aga olnud piisavad ega püsivad, et narkootikumide tarvitamist võimaldada. Süüdistataval ei saanud kannatanu ründamiseks olla muud motiivi kui varalise kasu saamine. Kohus ei võtnud arvesse ka modus operandi argumenti. Süüdistatavat karistati 2000. aastal röövmõrva eest kahe inimese suhtes. Hõivamaks vara, lõi ta üht naist tabureti ja rusikatega pähe, mille tagajärjel naine suri. Samuti ründas ta raha äravõtmise eesmärgil teist naist, lüües teda 11 korda noa ja rusikatega pähe ja näkku, ent kannatanu jäi ellu. Praegugi kasutas süüdistatav abivahendit – haamrit – ja lõi sellega kannatanule korduvalt pähe ja näkku.
6(16)
23.Karistus peab olema raskem. Süüdistatava süü on keskmisest suurem. Ta tegutses kavatsetult ja täitis kaks mõrvakoosseisu tunnust (KarS § 114 lg 1 p-d 4 ja 5). Süüdistatav planeeris eaka kannatanu tapmist, kasutas selleks haamrit ja otsustas selle toime panna sellise inimese suhtes, kes teda heast tahtest aitas. Kannatanu vigastused olid rasked. Süüdistatava kahetsus pole siiras. Ta süüdistab kannatanut ja soovis väidetavalt pärast tegu helistada kannatanule, et vabandust paluda. Telefonikõnesid ei teinud ta vabandamise eesmärgil, vaid selleks, et kontrollida, kas kannatanu jäi ellu. Hiljem ei üritanud ta enam kannatanuga suhelda. Kohus ei arvestanud ka eripreventiivsete eesmärkidega. Süüdistatava varasem käitumine ja uute kuritegude pidev toimepanek osutab sellele, et teisiti kui pikaajalise vangistusega pole võimalik uusi kuritegusid ära hoida. (b) Kaitsja apellatsioon
24.Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 lg 1 järgi. Kaitsja väited on kokkuvõtlikult järgmised.
25.Kohtule esitati kannatanu telefoni kõnelogist tehtud kuvatõmmised. Sealt nähtub sõnumite saatmise ja kõnede toimumise aeg, kuid mitte sõnumite sisu. Kannatanu ja süüdistatava ütlused on sõnumite sisu puudutavas osas vastuolus. Kohus pidas usutavamaks kannatanu ütlusi, aga ei selgitanud, miks ta seda leiab. Kannatanu saatis ise aktiivselt süüdistatavale sõnumeid ja helistas talle. Kui süüdistatav tegi kannatanu juures 9. jaanuaril 2024 töid, siis vastamata on jäänud küsimus, miks oli kannatanul tarvis samal päeval süüdistatavale kaks korda helistada. Ümber pole lükatud süüdistatava väidet, et pärast akende remonditöid suhtles ta kannatanuga ka maamaja remonditööde tegemise pärast. Kohtuotsus on rajatud kannatanu ütlustele. Nende ütluste paikapidavust pole aga võimalik millegagi kontrollida.
26.Kannatanu ütlused on kaheldavad ka laenu andmise asjaolude osas. Ta ei avaldanud enda tütrele laenusummat ega seda, millistel asjaoludel ta laenu andis. Sellist teavet ei andnud ta ka politseiametnikule. Pole usutav, et kannatanu andis enda jaoks võõrale inimesele lihtsalt niisama raha ning tegi seda muu hulgas öisel ajal ja korteriukse vahelt. Usutav ei ole seegi, et kannatanu jäi uskuma seda, kuidas süüdistatav palus temalt raha politseile altkäemaksu maksmiseks. Kannatanu väitel kirjutas ta kalendrisse, kui palju raha laenas, aga ta ei esitanud seda menetlejale. Kannatanu ei pruukinud anda laenu, vaid raha andmine võis olla hoopis kinge.
27.Nõustuda ei saa kohtuga ka löögivahendit puudutavas osas. Kannatanu ütlused on vastuolulised, millises asendis ta löögi hetkel oli. Kannatanu ei näinud, kust löögiks kasutatud ese võeti. Tema sõnul on tal ka endal kodus selline haamer, millega löödi. Kohtueelses menetluses ei tehtud sündmuskoha vaatlust, kuigi menetlejal tulnuks seda teha. Pole teavet, kas kannatanu korteris või selle juures oli mingeid esemeid. Kannatanu ja tema naabri ütlused ei tõenda, et koridoris polnud midagi. Sündmuskoha vaatlusprotokoll ei vasta tegelikkusele. Menetleja pidanuks tegema fotod.
28.Süüdistatava ütlused kannatanu solvangu kohta on uskumisväärsed. Süüdistatav selgitas, et tal oli vihahoog ja kui ta oli majast lahkunud, mõistis ta, mida oli teinud. Seejärel helistas ta kohe kannatanule. Kuna telefon andis kinnist tooni, siis see rahustas süüdistatava maha, kuna näitas, et vigastused polnud eluohtlikud.
29.Süüdistataval ei olnud tahtlust kannatanut tappa. Tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 1 järgi.
7(16)
30.Karistust mõistes on vaja arvestada süüdistatava raske perekondliku olukorraga. Lisaks võttis ta süü omaks ja väljendas kahetsust. Raskendavaid asjaolusid pole. Kannatanu oli alles äsja saanud vanaduspensioniealiseks ja teda ei saa pidada kõrgeealiseks KarS § 58 p 3 tähenduses. (c) Süüdistatava apellatsioon
31.Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning kergemat karistust. Ta väidab, et tal puudus tahtlus kannatanu tappa, samuti ei olnud tal omakasu motiivi. Kohtuotsusest jääb ebaselgeks, miks ei ole tõendatud, et kannatanu hakkas süüdistatavat korteris solvama. Kannatanu vigastused polnud eluohtlikud. Kannatanu sõnas, et tal on ka endal sarnane haamer nagu see, millega süüdistatav teda väidetavalt ründas. Seega on usutav, et süüdistatav võttiski vihahoos kannatanu haamri. Küll aga pole usutav, et eakam ja kehvema silmanägemisega kannatanu oskas kirjeldada hämaras korteris süüdistatava haamrit. Kui süüdistatav tahtnuks kannatanut tappa, oleks ta jätkanud peksmist, aga ei teinud seda. Ta lõi ainult kolm korda. Menetlusse võtmine
32.Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2025. a määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ja pooltele anti tähtaeg kuni 28. veebruarini 2025 seisukohtade ning taanduste ja taotluste esitamiseks. Kaebuse täiendus
33.Ringkonnakohtule laekus 28. veebruaril 2025 süüdistatava kiri, mis on pealkirjastatud kui apellatsiooni täiendus. Ta vastab prokuratuuri apellatsioonile ja palub ka end süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p-de 1 või 3 järgi ning leebemat karistust ja üldkasuliku töö tegemise võimalust. Kirjale on lisatud süüdistatava lähedaste väidetavad terviseseisundit kajastavad dokumendid ja vahepeal sotsiaalprogrammi läbimist kinnitav tõend. Süüdistatav kirjutab, et ta helistas tõesti kannatanule ja uuris, kas ta on üksinda kodus, aga seda seetõttu, et olla kindel, kas kannatanu ikka soovib teda näha. Süüdistatav teadis, et kannatanu elab üksinda, seega polnud tarvis küsida üle, kas ta on üksi. Kannatanu maksis talle varem raha korteri elutoas. Süüdistatav ei teadnud kannatanu korteris olevast rahast. Kannatanu ei rääkinud talle enda rahaasjadest. Uurijad õpetasid kannatanut, mida tuleb öelda. Kannatanu mõtles välja süüdistatavale laenatud rahasumma. Tegelik laenusumma on 75 eurot. Süüdistatav palub ka arvesse võtta karistust kergendava asjaoluna tema lähedaste terviseprobleeme, kes teda vajavad. Samuti on süüdistatav läbinud vahepeal sotsiaalprogrammi ja kohtub psühholoogiga.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Sissejuhatus
34.Kolleegium nõustub suuresti maakohtu otsuses toodud tõendite analüüsiga. See on põhjalik ja kõrvutatud on nii süüdistuse kasuks kui ka selle kahjuks kõnelevaid tõendeid ning kohtu kujundatud seisukohad on enamjaolt selged, asjakohased ja nõustumisväärsed. Vaidlustatud otsusest nähtub veenvalt, millistele konkreetsetele tõenditele, nende põhjal tuvastatuks loetud asjaoludele ja kohtu esitatud kaalutlustele tuginedes on usutav just kannatanu räägitu. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks korrata kogu maakohtu tõendite käsitlust, vaid piirdub kohtuga nõustudes enamikel juhtudel viitega vaidlustatud otsusele, kus on korrektselt osutatud tõenditele kohtutoimiku lehekülje täpsusega. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga prokuratuuri apellatsiooni piires süüdistatava tahtlust ja talle mõistetavat karistust puudutavate 8(16)
seisukohtadega. Kolleegium lahendab apellatsioonid kõigepealt süüküsimuse, sealhulgas tahtluse ja motiivi (a), ning seejärel karistuse osas (b). Lõpetuseks võtab kolleegium kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (c).
35.Ringkonnakohus ei pea võimalikuks võtta vastu tõendeid, mille süüdistatav lisas apellatsiooni täiendusena pealkirjastatud kirjale. Need on esitatud pärast apellatsiooni esitamise tähtaega. Kuigi süüdistatav saatis kirja pärast apellatsioonide menetlusse võtmist ringkonnakohtu antud tähtaja jooksul kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks, tulnuks tema lähedaste väidetavad terviseseisundit kajastavad dokumendid esitada hiljemalt apellatsioonis. Samas on ka apellatsioonis võimalik tugineda maakohtus uurimata tõenditele KrMS § 321 lg 6 järgi üksnes erandjuhtudel, kui tõend esitati maakohtule, kuid kohus ei võtnud seda vastu, või kui tõendit ei saanud maakohtus esitada apellandist mitteoleneval mõjuval põhjusel. Süüdistatava kirjast ei nähtu põhjendust, miks ta ei esitanud tõendeid varem. Kolleegium ei võta vastu ka 2025. aasta jaanuarist kuni veebruarini vanglas sotsiaalprogrammi läbimist kinnitavat tunnistust, kuna see ei puuduta vahetult apellatsioonides toodud väiteid ja sellel pole kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust KrMS § 2861 lg 1 mõistes. (a) Süüküsimus Tõendatuks loetavad faktilised asjaolud
36.Kolleegium peab kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Kordamata samaväärses mahus vaidlustatud otsuses antud üksikasjalikku hinnangut tõenditele, märgib kolleegium, et kannatanu kohtus antud ütlused olid paljuski ühetaolised, detailsed ja usutavad ega kergitanud esile kahtlust, et ta võis midagi välja mõelda (vt II kd, tl 21 jj ja maakohtu otsuse lk 4 jj). See puudutab nii süüdistatava kallaletungi 15. märtsil 2024 kui ka talle 2024. aasta alguse poole korduvalt raha laenamist.
37.Kannatanu rääkis sellest, kuidas ta tutvus süüdistatavaga 2024. aasta alguses, paludes viimasel teha remonditöid enda korteris ja hakkas süüdistatavale ühel hetkel raha laenama kuni mitmesaja euro kaupa. Kannatanu laenas raha muu hulgas põhjusel, et süüdistatav saaks süüa osta, kuna tal oli süüdistatavast kahju. Ehkki süüdistatav lubas väidetavalt raha tagasi maksta, ei teinud ta seda. Enne süüdistuses kirjeldatud sündmust puutusid kannatanu ja süüdistatav viimati kokku 6. veebruaril 2024 ning 15. veebruaril 2024 saatis kannatanu süüdistatavale sõnumi selle kohta, kuhu ja millal raha tagasi maksta (vt kokkuvõtvalt maakohtu otsuse lk 4, p 10). Seevastu süüdistatav eitas pea täielikult kannatanult raha saamist. Tema sõnul sai ta vaid 100 eurot kannatanu korteri remonditöö eest ja ühe korra 75 eurot, mille kannatanu kandis pangaülekandega süüdistatava abikaasale I.B. le. SEB pangakonto väljavõte tõendab, et kannatanu kandis 26. jaanuaril 2024 süüdistatava abikaasale 75 eurot selgitusega „toiduks raha“ (vt ka maakohtu otsuse lk 5, p 12). Selle 75 euro laenamisest ja ülekandest süüdistatava abikaasale rääkis ka kannatanu (vt maakohtu otsuse lk 4, p 10). Kannatanu tütre T.T. väitel ütles kannatanu talle, kuidas ta laenas süüdistatavale kusagil 1000 eurot (maakohtu otsuse lk 5, p 14). Seda, et tõele vastab just kannatanu räägitu, kinnitab ka tema tütre tehtud telefonikõne Häirekeskusele 15. märtsil 2024 kell 23.48, kus ta sõnab muu hulgas, mida ta oli alles äsja kannatanult kuulnud: „[T]a ütles, et keegi lõi teda haamriga, et keegi inimene, kes talle raha võlgu oli. Et tal pidi kuskilt näost, ninasse või kuskile ta lõi nii, et tal pidi verd jooksma [--] Ta jah tundis seda inimest. Ta ütles niiviisi, et keegi, kes oli talle raha võlgu, oli lubanud raha ära tuua. Ja siis kui ta ukse lahti tegi, siis oli teda haamriga löönud“ (I kd, tl 14). Asjaolu, et süüdistatav laenas teistelt raha ja tema teada korra ka kannatanult, tõendavad I.B. ütlused (maakohtu otsuse lk 5, p 12).
9(16)
38.Toodu põhjal on alusetud kaitseväited, et pole teada, millise sisuga sõnumeid kannatanu süüdistatavale saatis, ning kannatanu võis raha hoopis kinkida, mitte laenata. Nii kannatanu ütlustest kui ka neid kinnitavatest teistest tõenditest nähtub üheselt, et kannatanu laenas süüdistatavale korduvalt raha ja ootas selle tagasimaksmist ning saatis seejuures talle kontonumbri, kuhu ta palus võimalusel ülekande teha (vt nt maakohtu otsuse lk 5). Isegi süüdistatava enda sõnul helistas ta 15. märtsil 2024 kannatanule ja läks tema juurde just selleks, et rääkida raha tagasimaksmisest (vt maakohtu otsuse lk 7 ja 8, p-d 22 ja 26). Ainuüksi see läheb vastuollu sellega, et kannatanu võis süüdistatavale raha anda ilma soovita seda tagasi saada. Kõnealusele kaitseargumendile on ka maakohus ammendavalt vastanud (maakohtu otsuse lk 6, p-d 16 ja 17).
39.Kaitsja märgib apellatsioonis sedagi, et kannatanu ei avaldanud enda tütrele ega sündmuspaika saabunud politseile laenusummat ega laenu andmise asjaolusid. Kolleegium osutab sellele vastates, et kannatanu tütre sõnul selgus kannatanu öeldust, et ta andis süüdistatavale laenuks umbes 1000 eurot (vt käesoleva otsuse p 37). See kinnitab kannatanu ütlusi, et ta andis süüdistatavale laenu oluliselt rohkem kui pelgalt süüdistatava väidetud 75 eurot. Isegi kui kannatanu ei rääkinud enda tütrele ega politseiametnikule täpsemalt, miks ja kui palju ta süüdistatavale laenu andis, ei muuda see kannatanu üksikasjalikke ütlusi laenu andmise kohta iseenesest ebausaldusväärseks. Neid ütlusi ei kõiguta ka kannatanu enda toodud põhjused, millal ja miks ta väidetavalt laenu andis. Kannatanu on usutavalt selgitanud, et andis süüdistatavale laenu eeskätt söögi jaoks, aga tegi seda alguses ka seepärast, et viimane vajas raha, kuna süüdistatava tööandja ei tasunud talle väidetavalt õigel ajal. Kuna süüdistatav ja kannatanu hakkasid tihedamalt suhtlema ning süüdistatav käis korduvalt kannatanu korteris, ei saa pidada ebausutavaks seda, et kannatanu võis anda süüdistatavale erinevatel põhjustel raha ja oli seda valmis tegema ka enda korteris või korteriukse pealt. Seda enam, et nii süüdistatava kui ka kannatanu ütlustest nähtub, kuidas süüdistatav helistas kannatanule 15. märtsi 2024. aasta hilisõhtul ja läks mõlema nõusolekul kannatanu juurde, kes avas talle ukse (vt nt maakohtu otsuse lk 6–7, p-d 20–24). Kaitsja väide, et kannatanu ei esitanud menetlejale kalendrit, kuhu ta väidetavalt kirjutas, kui palju ta raha laenas, ei lükka ümber seda tõendusteavet, mis räägib korduvast laenu andmisest.
40.Eeskätt kannatanu usaldusväärsete ütlustega saab lugeda tõendatuks ka 15. märtsil 2024 toimunu. Ta kõneles sellest, kuidas süüdistatav helistas talle sel kuupäeval ja lubas laenatud raha tuua ning uuris kaks korda, kas kannatanu on ikka üksi kodus. Süüdistatava telefonikõne kannatanule tõendab kannatanu telefoni kõnelogist tehtud kuvatõmmis. (Vt kokkuvõtvalt maakohtu otsuse lk 6–7, p-d 20, 21 ja 23). Süüdistatava enda väidetus tuvastas maakohus aga ebakõla: kohtueelses menetluses ütles ta, et helistas kannatanule ja soovis kohtuda, ent kohtus sõnas, et telefonikõne ajal kutsus kannatanu teda ise enda juurde (vt maakohtu otsuse lk 7, p 21). Ringkonnakohtule saadetud kaebuse täienduses sõnab süüdistatav, et ta uuris kannatanult üksi kodus olemise kohta vaid seetõttu, et olla kindel, kas viimane ikka soovib teda näha. Kolleegium ei pea seda usutavaks. Kannatanu rääkis üksikasjadele osutades, et pea kohe, kui kannatanu oli süüdistatavale korteriukse avanud, võttis viimane põuest haamri ja lõi sellega kannatanule kaks korda pähe, mispeale kannatanu kukkus. Kolmas löök tabas teda näkku. Sellepeale pani kannatanu käe ette ja süüdistatav üritas veel üht lööki teha, mille peale kukkus tal haamer käest. Kannatanu hakkas appi karjuma, mistõttu võttis süüdistatav haamri ja põgenes. Kannatanu helistas siis enda tütrele, kelle väitel rääkis kannatanu talle, et teda lõi haamriga pähe ja näkku keegi, keda ta usaldas ja kes lubas tulla laenatud raha tagasi maksma. Tütar helistas Häirekeskusesse ja rääkis selle edasi (vt ka käesoleva otsuse p 37). Sisuliselt sama ütles kannatanu hiljem kohale saabunud politseile. (Vt nt maakohtu otsuse lk 7–8, 9 ja 12, p-d 24, 28, 34 ja 44.) Kannatanu ega ükski nendest, kellega ta vahetult pärast juhtunut suhtles, ei rääkinud 10(16)
kannatanu ja süüdistatava omavahelisest tülist vms. Midagi sellist ei kuulnud ka kannatanu naaber M.T. , kes kuulis samas kannatanu karjatust (maakohtu otsuse lk 9, p 34). Kannatanul tuvastati tema ütlustega haakuvad vigastused, sealhulgas koljuvõlvimurd, pea- ja näohaavad ning vigastused kätel (maakohtu otsuse lk 10, p 35).
41.Süüdistatava sõnul avas kannatanu talle ukse, mispeale hakkas süüdistatav rääkima, et tal pole võimalik maksta. Seejärel kannatanu väidetavalt solvas teda ning süüdistatav astus sammu tagasi korterist välja ja võttis koridoris elektrikilbi all olnud torujupi, millega lõi kannatanut paar korda. (Vt II kd, tl 60 ning maakohtu otsuse lk 9, p-d 33 ja 34.) Kolleegium nõustub maakohtuga, et seda versiooni ei saa pidada usutavaks. Erinevalt kannatanu ütlustest on süüdistatava öeldus kohati olulisi ebakõlasid ja seda ei toeta teised tõendid. Lisaks sellele, et ükski teine tõend ei osuta süüdistatava kallaletungile eelnenud võimalikule konfliktile kannatanuga (vt käesoleva otsuse eelmine punkt), peab kolleegium vähetõenäoliseks, et süüdistataval tekkis kannatanu öeldu tõttu vihahoog ja ta läks seepeale korterist välja haarama vahendit kannatanu löömiseks. Süüdistatava apellatsioonis on märgitud, et kannatanu rääkis tal endal väidetavalt olnud haamrist ja süüdistatav võis haarata hoopis kannatanule kuuluva haamri ning sellega rünnata. Kolleegium leiab, et see ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi, vaid näitab pigem süüdistatava versiooni ebajärjepidevust. Süüdistatav eitas maakohtus kannatanu löömist haamriga ja sõnas, et löögivahendiks oli korterist väljas koridoris olnud torujupp (vt maakohtu otsuse lk 13, p 45). Apellatsioonis räägib ta aga haamriga löömisest. Kohtueelses menetluses kõneles süüdistatav samuti haamri kasutamisest kannatanu löömisel. Kui süüdistatav pidi maakohtus ütlusi andes selgitama vastuolu enda varem öelduga, siis ta sõnas, et pole kohtueelses menetluses midagi sellist öelnud (vt maakohtu otsuse lk 13, p 45). Lisaks osutab kolleegium sellele, et kannatanu eitas seda, nagu oleks tal korteris või koridoris vedelenud tööriistu, vaid ta ütles, et tal on tööriistad olnud alati kindlas kohas korteri tualettruumis, kust neid ei saa lihtsasti kätte ja mille asukohta süüdistatav ei teadnud (vt II kd, tl 24). Kannatanu naaber M.T. eitas samuti koridoris tööriistade olemasolu (II kd, tl 42). Toodu kahandab märgatavalt süüdistatava kohtus antud ütluste usutavust ja süvendab veendumust kannatanu ütluste usaldusväärsuse kohta.
42.Nii nagu maakohus ei pea ka kolleegium määravaks kannatanu räägitus täheldatavat ebatäpsust, millises asendis oli ta siis, kui süüdistatav teda lööma hakkas. Kohus tuvastas, et kannatanu ütles sündmuse järel kiirabile, et süüdistatav ründas teda korteris selja tagant, mille peale pööras kannatanu end tema poole ümber. Kohtus rääkis kannatanu seda, kuidas ta oli süüdistatava poole korra seljaga ning pööras end süüdistatava öeldu peale ümber, misjärel võttis süüdistatav põuest haamri ja lõi teda (vt nt maakohtu otsuse lk 10 ja 11, p 36). Maakohus põhjendas veenvalt, miks pole see ebakõla oluline ega kõiguta kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust (vt maakohtu otsuse lk 12, p 43). Võttes arvesse, millises seisundis oli kannatanu pärast juhtunut ja kuidas see talle mõjus (vt nt maakohtu otsuse lk 8, p 28), on usutav, et ta ei pruukinud lõpuni täpselt anda edasi seda, kuidas rünne toimus. Seetõttu võib öelda, et kannatanu ütlustes ilmnenud ebatäpsus on selgitatav ega pane süüdistuse versioonis kahtlema.
43.Kaitsja kritiseerib sündmuskoha vaatlusprotokolli (I kd, tl 29 jj), leides, et see ei vasta tegelikkusele ja menetleja pidanuks tegema sündmuskohast fotod. Maakohus märkis õigesti, et selliste fotode puudumine ei muuda seda tõendit aprioorselt lubamatuks. Menetleja kasutas augustis 2023 tehtud ekraanitõmmiseid Google Street View rakendusest, mis olid mõeldud selleks, et näitlikustada, kust menetleja otsis 21. märtsil 2024 väidetavat löögivahendit (maakohtu otsuse lk 12, p 40). Sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu midagi sellist, mis välistaks sellele süüküsimuse lahendamisel tuginemise. Samas ei saa seda protokolli pidada ka kaalukaks tõendiks. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et sündmuskoha vaatlusel ei leitud 11(16)
väidetavalt kannatanu löömiseks kasutatud eset, mille D. Bulõssov viskas enda sõnul pärast kannatanu juurest lahkumist maja ette (maakohtu otsuse lk 11, p 40). Ehkki kõnealuses protokollis kajastatu ei toeta süüdistatava räägitut, pole see protokoll samal ajal ka oluline tõend süü kindlakstegemisel.
44.Kolleegium märgib aga seda, et maakohus tugines süüdistatava süü tuvastamisel muu hulgas Tele2 kõneeristuste väljavõttele (vt maakohtu otsuse lk 4, p 9 ning lk 6, p-d 15 ja 17). See on lubamatu tõend, sest sideandmete selline kasutamine pole praegu võimalik. Elektroonilise side seaduse (ESS) § 1111 lg-d 1 ja 4 kohustavad sideettevõtjat säilitama ühe aasta jooksul elektroonilise side toimumisega seotud andmeid. Riigikohus on leidnud, et ESS § 1111 ja seetõttu ka KrMS § 901 lg 2 pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas. Sideandmete säilitamine ja nende kasutamine kriminaalmenetluses on välistatud seni, kuni nende kogumise kohustust loov regulatsioon viiakse kooskõlla Euroopa Liidu õigusega (sh Euroopa Kohtu seisukohtadega). Juurdepääsu võib lubada üksnes sellistele andmetele, mis on kogutud ja säilitatud kooskõlas eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitleva direktiiviga 2002/58/EÜ. (Vt RKKK 18.06.2021, 1-16-6179/111, p 105.) Kuigi seadusandja muutis 2021. aasta lõpus KrMS § 901 sõnastust, ei ole sideandmete säilitamist sätestavat ESS §-i 111 1 praeguseni Euroopa Liidu õigusega kooskõlla viidud. Vaatamata sellele, et prokuratuur ei saa enam ise KrMS § 90 1 alusel sideandmeid välja küsida, näeb ES § 1111 jätkuvalt ette sideandmete piiramatu kogumise. Kuna ESS § 1111 seab sideettevõtjatele ikka kohustuse sideandmeid üldiselt ja vahet tegemata säilitada, on see vastuolus direktiivi 2002/58/EÜ art 15 lg-ga 1. (Sama on leitud Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2024. a määruses kohtuasjas nr 1-24-1694, lk 7–8, p-d 33–37.) Seepärast pole menetletavas asjas võimalik Tele2 kõneeristuste väljavõttele tugineda, mistõttu muudab kolleegium seda puudutavas osas KrMS § 339 lg 1 p 3 alusel vaidlustatud otsuse põhiosa. See ei mõjuta aga hinnangut süüdistatava süüdiolekule, sest teiste süüstavate tõendite kogum ei jäta selles kahtlust. Samuti on lisaks kõnealustele väljavõtetele tehtud ka näiteks kuvatõmmised kannatanu telefoni kõnelogist, mis tõendavad osalt samu asjaolusid nagu väljavõttedki (vt nt maakohtu otsuse lk 4, p 9, lk 6, p 15 ja lk 7, p 21). Tapmistahtlus ja omakasu motiiv
45.Kolleegium leiab prokuratuuriga nõustudes, et süüdistatav tegutses kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõistes. Ta seadis eesmärgiks kannatanu tapmise ja vähemalt pidas seda võimalikuks. Võttes aluseks kohtute tõendatuks loetud faktilised asjaolud, osutab süüdistatava käitumine selgelt sellele, et ta planeeris kannatanu tappa juba enne viimase juurde minekut. Süüdistatav veendus, et eakas kannatanu viibib õhtusel ajal üksi kodus, valetas soovi kohta viia talle raha ning lõi sellega ettekäände pahaaimamatu kannatanu korterisse sisenemiseks. Kolleegium loeb tõendatuks sellegi, et süüdistatav võttis kannatanu juurde kaasa haamri, mille peitis põue. Seda kasutas ta peaaegu kohe kannatanu korterisse sisenedes, ilma et sellele eelnenuks näiteks konflikti tema ja kannatanu vahel. Süüdistatav lõi kõigepealt kahe küllaltki jõulise löögiga kannatanule lagipähe, mille tõttu tekkis viimasel koljuvõlviluu murd. Seejärel lõi süüdistatav kannatanut haamriga näkku ja üritas teda veel korra lüüa, kuid siis pani kannatanu käe ette. Sellele järgnenud löögiga pillas ta haamri ja põgenes kannatanu appi karjumise peale, võttes enne seda kaasa ka haamri. Nende asjaolude põhjal saab öelda, et süüdistatav seadis eesmärgiks haamriga kannatanule pähe löömise ja sellega tema surma põhjustamise ning pidas seda vähemalt võimalikuks.
46.Lisaks ei osuta süüdistatava käitumine pärast tegu sellele, et tal siiski ei pruukinud olla soovi kannatanut tappa. Süüdistatav lahkus just haamri pillamise ja kannatanu karjumise peale sündmuskohalt. Kaitsja märgib apellatsioonis, et süüdistatav helistas pärast juhtunut kannatanule ja kuna telefon andis kinnist tooni, rahustas see väidetavalt süüdistatava maha, sest osutas 12(16)
sellele, et kannatanu vigastused polnud eluohtlikud. Ka maakohus tuvastas, et süüdistatav helistas kohe pärast sündmuskohalt lahkumist kaks korda kannatanule, ent viimane ei vastanud kõnedele (maakohtu otsuse lk 17, p 63). Kolleegiumi hinnangul on usaldusväärselt tõendamata kaitseväide selle kohta, millisel põhjusel helistas süüdistatav juhtunu järel kannatanule ja mida ta vastamata jäänud kõnedest järeldas. Kuna sellele eelnenud süüdistatava käitumine kannatanu korteris oli kantud selgelt kannatanu tapmise soovist, ei saa kaitseversiooni süüdistatava hilisemate kõnede kohta usutavaks pidada. Süüdistatava enda sõnul tahtis ta kannatanule helistades vabandust paluda (vt II kd, tl 60 pd), kuid seegi on väheusutav, arvestades seda, miks otsustas süüdistatav kannatanu juurde minna ja mis seal juhtus. Pealegi ei proovinud süüdistatav võtta kannatanuga rohkem ühendust (maakohtu otsuse lk 17, p 63). Isegi kui süüdistatav helistas kannatanule selleks, et vabandust paluda, pole seegi määrav. Toimepanija tahtlus kuriteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKK 09.11.2017, 1-15-10119/80, p 13). Kolleegium loeb tuvastatuks, et kannatanule tema korteris kallaletungi ehk tapmisele suunatud teo hetkel oli süüdistataval olemas tapmistahtlus. Hilisem võimalik kahetsus seda seisukohta ei kõiguta.
47.Kolleegium jagab ka prokuratuuri seisukohta, et süüdistatav tegutses omakasu motiivil. Riigikohus on leidnud, et sellise motiiviga on tegu muu hulgas juhul, kui toimepanija tegutsemise ajendiks on võlast vabanemine. Pelgalt tõsiasjast, et toimepanija on võlgu, ei piisa siiski järelduseks, et ta tegutses omakasu motiivil. (Vt RKKK 15.06.2009, 3-1-1-36-09, p 14.5.) Praegu räägivad sellise motiivi olemasolu kasuks järgmised vaidlustatud otsusest ja kohtutoimikust nähtuvad faktilised asjaolud. Süüdistataval olid jaanuaris 2024 tekkinud märkimisväärsed toimetulekuraskused, kuna tal polnud enam kindlat töökohta. Kannatanu laenas süüdistatavale küllaltki lühikese ajavahemiku vältel kokku 1495 eurot, mida süüdistatav tagasi ei maksnud, ehkki oli seda lubanud. Kannatanu saatis 15. veebruaril 2024 süüdistatavale sõnumiga kontonumbri ja andis talle mõista, et ootab raha tagastamist veebruari lõpuks. Süüdistatav sellele ei vastanud. 15. märtsi 2024. aasta hilisõhtul helistas ta kannatanule ja soovis väidetavalt tasuda võlgnevuse sularahas, kuna süüdistatav ei saanud seda enda sõnul muul moel teha. Süüdistatav uuris paar korda, kas kannatanu on üksi kodus ja lubas tulla viimase korterisse. Sellele kohtumisele võttis ta ettevalmistunult kaasa haamri ja lõi kannatanut peaaegu kohe korterisse astudes kaks korda haamriga arvestatava jõuga otse lagipähe ilmse sooviga kannatanu tappa, millele järgnes löök vastu kannatanu kätt. Viimaks pillas süüdistatav haamri ja kannatanu hakkas karjuma, mille peale võttis süüdistatav haamri ja lahkus korterist. Süüdistataval polnud kannatanuga selleks hetkeks juba mõnda aega ühtki muud põhjust suhelda või kokku saada kui kannatanu ees tekkinud võla tasumine. (Vt nt maakohtu otsuse lk 4 –5, p 10 ja lk 7–8, p 24 ning II kd, tl 23–24.) Sellest võib järeldada, et süüdistatava vähemalt üheks ajendiks kannatanut kirjeldatud viisil tappa üritades oli suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust soov vabaneda võlast. Kolleegium osutab ka asjaolule, et süüdistatav on varemgi tapnud või proovinud tappa omakasu motiivil. Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega nr 1-161/99 tunnistati süüdistatav süüdi muu hulgas samal kuupäeval öisel ajal kahele naisele lühikese ajavahemiku järel kallale tungimises ja korteritest nende naiste vara endale võtmises. Ühte neist lõi ta tabureti ja rusikatega korduvalt pähe ning teist vähemalt 11 korda noa ja rusikatega pähe ja näkku. Esimene kannatanutest suri, teine jäi aga ellu. Ehkki sellest ei saa teha järeldust, et süüdistatav tungis ka nüüd just omakasu motiivil kannatanule kallale, on see siiski kõnekas ja räägib kaudselt süüdistuse versiooni kasuks. Märgitud asjaolude kogumis loeb kolleegium omakasu motiivi tuvastatuks.
48.Samas leiab kolleegium maakohtuga nõustudes, et tõendatuks ei saa lugeda süüdistatava soovi saada juurdepääsu kannatanu korteris väidetavalt hoitud sularahale. Kuigi kannatanu andis 13(16)
süüdistatavale varem enda korteris sularaha, ei piisa sellest, järeldamaks, et süüdistatav soovis
15.märtsil 2024 kannatanu tappa just tema korterist sularaha saamiseks. Maakohus tuvastas, et kannatanu andis ühel hetkel süüdistatavale teada, kuidas tal pole enam kodus sularaha, mida süüdistatavale laenata (maakohtu otsuse lk 19, p 72). Seega sai süüdistatavale teatavaks, et kannatanul ei ole enam sularaha, millega süüdistatavat toetada. Kuna ka miski muu ei osuta võimalusele, et süüdistatava motiiviks oli kannatanu tapmise järel võtta tema korterist sularaha, ei nõustu kolleegium prokuratuuriga sellise motiivi tõendatuses. (b) Karistus
49.Kuna süüdistatav tuleb süüdi tunnistada KarS § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ja ta pani selle toime kavatsetult, mõistab kolleegium prokuratuuri apellatsiooni piiresse jäädes raskema karistuse kui seda tehti vaidlustatud otsuses. Maakohus ei näinud võimalust kohaldada KarS § 25 lg-t 6 ja karistas süüdistatavat 8-aastase vangistusega. Ringkonnakohus peab põhjendatuks 13 aasta pikkust vangistust.
50.Nii karistuse liigi kui ka selle määra valik peab põhinema KarS § 56 lg 1 mõistes hinnangul süüdistatava süü suurusele, samuti võimalusel mõjutada teda edaspidi kuritegudest hoiduma (eripreventsioon) ja õiguskorra kaitsmise huvidel (üldpreventsioon). Karistuse mõistmisel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Hinnates süü suurust, tuleb aluseks võtta kuriteo asjaolud, sealhulgas toime pandud tegu ja tagajärg ning süüdistatava käitumise motiiv ja eesmärk. Eripreventiivne kaalutlus on hinnang selle kohta, kuidas kõige tõhusamalt muuta süüdistatava hoiakuid ja hoida ära tema edasist õigusvastast käitumist. Eripreventiivsed kaalutlused võivad väljenduda varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis süüdistatava edasise käitumise suhtes. Üldpreventsioon tingib karistuse korrigeerimise juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra kaitsmise huvid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.12.2019, 1-18-7276/80, p 26, 20.06.2022, 1-20-6745/88, p 62 ja 03.04.2023, 1-22-227/66, p 12.)
51.Kolleegium ei nõustu vaidlustatud otsusest nähtuva hinnanguga, et süüdistatava süü oli keskmisest märgatavalt väiksem. Ta seadis eesmärgiks kannatanu tapmise. Süüdistatav planeeris seda, veendudes, et kannatanu viibiks üksi kodus, ja valetades, et soovib kannatanule raha tuua, kuigi ta ei kavatsenud seda tegelikkuses teha. See võimaldas pääseda pahaaimamatu kannatanu korterisse, et talle seal kallale tungida. Samuti võttis süüdistatav kaasa haamri kannatanu löömiseks ja viimase korterisse jõudes ründas teda sellega pea kohe. Süüdistatav lõi kõigepealt kannatanut haamriga pähe sellise jõuga, et see tekitas koljuvõlvimurru. Seejärel lõi ta kannatanut veel haamriga just peapiirkonda – nii pähe kui ka näkku. Seda juba siis, kui kannatanu oli pikali kukkunud. Süüdistatava tehtu oli seda küünilisem, et ta ründas eakat naist, kes oli teda lihtsalt heast tahtest toetanud. Võttes arvesse, et süüdistatav kasutas löömiseks haamrit ja tema löögid olid suunatud näkku või pähe, kõneleb see keskmisele määrale vastavast teosüüst. Süü suurust hinnates arvestab kolleegium sedagi, et kannatanu jäi ellu, ehkki süüdistatava kallaletung lõppes vaid põhjusel, et talle ilmselt ootamatult hakkas kannatanu vastupanu osutama ja karjuma ning süüdistatav pillas haamri.
52.Maakohus tuvastas aga õigesti karistust kergendava ja raskendava asjaolu (maakohtu otsuse lk 21, p-d 79 ja 80). Karistust kergendab KarS § 57 lg 1 p 3 järgi süüdistatava väljendatud puhtsüdamlik kahetsus maakohtus (vt ka maakohtu otsuse lk 21, p 79). Prokuratuur vaidleb sellele vastu, märkides, et süüdistatav süüstab kannatanut ja ta ei helistanud kannatanule pärast juhtunut, et vabandust paluda, vaid kontrollimaks, kas viimane jäi ellu. Lisaks osutab prokurör sellele, et süüdistatav ei üritanud hiljem kannatanuga ühendust võtta. Kolleegium möönab, et süüdistatav on enda osa juhtunus pisendanud. Samuti on vähetõenäoline, et ta soovis pärast 14(16)
kannatanule kallaletungi temalt vabandust paluda. Sellegipoolest ei näita need asjaolud, et maakohtu istungil avaldatud kahetsus oli tingimata ebasiiras. Süüdistatav tunnistas kannatanu korduvat löömist mingi esemega (vt maakohtu otsuse lk 21, p 79). Kohtuistungi protokollist nähtuvad süüdistatava järgmised sõnad: „Ma siiralt kahetsen oma käitumist, väga siiralt kahetsen. See tegelikult ei pidanud nii lõppema ja mul on praegu väga raske“ (II kd, tl 88 pd). Kuna maakohus veendus süüdistatavat vahetult nähes ja kuulates kahetsuse siiruses, ei näe kolleegium põhjust asuda süüdistatava nendele sõnadele tuginedes teistsugusele seisukohale. Karistust raskendab kuriteo toimepanemine kõrges eas inimese suhtes KarS § 58 p 3 mõistes, kuna kannatanu oli kuriteo ajal 67-aastane ja seega RPKS § 7 lg-st 1 tulenevalt vanaduspensioniealine. Kolleegium peab kohatuks kaitsja väidet, et kannatanu oli alles äsja saanud vanaduspensioniealiseks ega olnud seetõttu veel kõrgeealine. Riigikohus on pidanud kõrges vanuses inimeseks just vanaduspensioniealist (RKKK 05.11.2012, 3-1-1-93-12, p 9.2). Ringkonnakohus ei näe veenvaid argumente ja kaitsja pole neid ka toonud, miks peaks asjaolust, kui mitu aastat on kannatanu olnud vanaduspensioniealine, sõltuma see, kas ta on KarS § 58 p 3 järgi kõrges eas või mitte. Seda leides jääb kolleegium osutatud Riigikohtu seisukoha juurde.
53.Karistust mõistes arvestab kolleegium veel sellega, et süüdistatavat on korduvalt kriminaalkorras karistatud (vt maakohtu otsuse lk 21–22, p 81). Tartu Maakohtu 25. septembri 2000. a otsusega nr 1-161/99 tunnistati D. Bulõssov süüdi muu hulgas selle eest, et ta lõi samal kuupäeval öisel ajal ühes korteris ühte naist tabureti ja rusikatega korduvalt pähe ning teises korteris vähemalt 11 korda noa ja rusikatega teist naist pähe ja näkku. Esimesel neist juhtumitest sai kannatanu surma, kuid teisel jäi kannatanu ellu. Mõlemal korral tungis süüdistatav kannatanutele kallale seepärast, et võtta korterist nende vara (sh sularaha). Ka pärast tema vabastamist pikaajalise vangistuse kandmiselt 2017. aastal jätkas ta kuritegudega ja on vaatamata vahepealsetele karistustele pannud uusi kuritegusid toime. Sealhulgas tunnistati süüdistatav süüdi Tartu Maakohtu 28. veebruari 2019. a otsusega KarS § 424 lg 1 ja § 423 1 järgi ning ta kandis liitkaristuse lõpuni, kuid pärast seda, kui ta oli uuesti vangistuse kandmiselt vabanenud 1. aprillil 2021, pani ta varsti taas toime kuriteo. Süüdistatav tunnistati süüdi Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi. Selle otsusega määratud katseajal toimus praegu menetletav juhtum.
54.Kaitsja palub apellatsioonis võtta arvesse süüdistatava rasket perekondlikku olukorda, millele viimane tugineb ka ringkonnakohtule saadetud kaebuse täienduses. Kolleegium leiab, et see ei mõjuta süüdistatavale mõistetavat karistust, arvestades nii mõrvakatse toimepanemise asjaolusid kui ka tema varasemast karistatusest lähtuvat ohuprognoosi. Lisaks pole usaldusväärset teavet selle kohta, et süüdistatav tungis kannatanule kallale raske isikliku olukorra mõjul KarS § 57 lg 1 p 4 tähenduses, mis kergendaks tema karistust. (c) Apellatsioonimenetluse tulemus
55.Eelneva põhjal ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ning § 340 lg 4 p-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 18. detsembri 2024. a otsuse D. Bulõssovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 4 - § 25 lg 2 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab D. Bulõssovi süüdi KarS § 114 lg 1 p-de 4 ja 5 - § 25 lg 2 järgi ning mõistab talle karistuseks 13 aastat vangistust. Seda karistust tuleb suurendada KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 22. novembri 2023. a otsusega kriminaalasjas nr 1-23-4945 mõistetud ja ära kandmata 4 kuu pikkuse vangistuse võrra. Ringkonnakohus mõistab D. Bulõssovile liitkaristuseks 13 aastat ja 4 kuud vangistust. Lisaks muudab kolleegium maakohtu otsuse põhiosa Tele2 kõneeristuste väljavõttega arvestamist ja mõrvakatse subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavas osas käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri 15(16)
apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Dimitri Bulõssovi ja kaitsja apellatsioonid jäävad rahuldamata.
56.Ringkonnakohtule ei laekunud taotlust apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.