Kohus Otsuse kuupäev Kriminaalasja number Kohtukoosseis
Tartu Ringkonnakohus 4. märts 2025 1-24-91 Ingeri Tamm, Ingrid Kullerkann ja Tiit Lõhmus
Kriminaalasi
Teised apellatsioonimenetluse pooled
Martin Kraffti süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Viru Maakohtu 27. augusti 2024. a otsus Süüdistatava Martin Kraffti kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban - Süüdistatav Martin Krafft. Isikukood 38407225218, elukoht XXX; ei tööta, tõkendit ei ole kohaldatud - Prokuratuur, esindaja Viru Ringkannaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma - Kannatanu S.S. ja tema esindaja Monica MeristoDmitrijev
Asja läbivaatamisi viis
Kirjalik menetlus
Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 27. augusti 2024. a otsus osaliselt, s.o Martin Krafftilt kannatanu kasuks välja mõistetud esindaja tasus.
2.Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista Martin Krafftilt kannatanu kasuks välja esindajale Monica Meristo-Dmitijevile makstud tasu 1209,13 eurot, mis kanda maakohtu otsuses märgitud arveldusarvele. Ülejäänud esindajatasu jätta S.S. e enda kanda.
5.Määrata OÜ-le Ida-Viru Advokaadibüroo Martin Krafftile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 147 eurot 62 senti (sealhulgas käibemaks 26 eurot 62 senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. I.
SÜÜDISTUS
1.Martin Kraffti süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et tema 19. märtsil 2022 kella 05.17 paiku Rakvere linnas Tallinna tn 3 maja juures tekkinud vastastikuse rüseluse käigus tõmbas S.S. e asfaltteele pikali ja lõi teda vähemalt viiel korral jalaga näo ja pea piirkonda. Kui kannatanu peale lööke maast sõiduteele põlvili tõusis, läks juba eemalduv Martin Krafft kannatanu juurde tagasi ja lõi parema jalaga talle veelkord tugevalt näkku, mille tagajärjel kukkus kannatanu liikumatult selili sõiduteele. Martin Kraffti tahtliku tegevuse tagajärjel tundis kannatanu S.S. füüsilist valu ning sai tervisekahjustused – põrutushaava kuklapiirkonnas ja sääreluu ülaosa liigesesisese nihketa murru. Martin Krafft häiris oma eelkirjeldatud tegevusega lisaks kannatanule sündmuskohal viibinud isikute, sealhulgas M.T. a ja U.V. i rahu ning turvatunnet. Eeltooduga rikkus Martin Krafft korrakaitseseaduse (KorS) §-s 55 sätestatud põhimõtet, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata, kakelda, loopida asju teise isiku pihta teda ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt või teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada. Sellise tegevusega pani Martin Krafft toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga.
II. MAAKOHTU OTSUS
2.Viru Maakohus tunnistas Martin Kraffti süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäi mõistetud vangistus tingimisi täitmisele pööramata, kui Martin Krafft ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, täidab käitumiskontrolli nõudeid ja määratud kohustusi. Kohus määras Martin Krafftile KarS § 75 lg 2 p-de 1, 2 ja 8 alusel järgmised kohutused: heastada kannatanu kahju, mitte tarvitada alkoholi ning osaleda sotsiaalprogrammis. Maakohus rahuldas tsiviilhagi ja mõistis S.S. e kasuks välja varalise kahju katteks 10775,34 eurot ning mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot. Kohus mõistis Martin Krafftilt riigituludesse sundraha 1230 eurot ja muud menetluskulud kulud 1788,27 eurot, määrates need tasumisele ositi 12 kuu jooksul. S.S. e kasuks mõistis kohus välja tema esindaja tasu 1575 eurot.
3.Maakohus luges kannatanu S.S. e, tunnistajate M.T. a ja U.V. i ütlustega, samuti häirekeskuse kõne, vormikaamera salvestise ja FB Messengeri videofailiga tõendatuks, et Martin Krafft pani toime talle etteheidetava teo süüdistuses loetletud asjaoludel. Kehavigastuste olemasolu ja tekkemehhanismi kinnitab kohtuarstliku ekspertiisi akt, lisaks veel sündmuskohal politseipatrulli poolt tehtud fotod nii kannatanust kui ka Martin Krafftist. Vägivaldne rünne toimus avalikus kohas ajal, mil inimesed pöördusid pärast baaride sulgemist koju. Seega rikkus Martin Krafft S.S. t rünnates KorS §-i 55 ja pani tema suhtes toime vägivallateo KarS § 121 lg 1 mõttes. Ta pani teo toime otsese tahtlusega ja realiseeris KarS § 263 lg 1 p-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisu. Tegu on õigusvastane ning süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
4.Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse toimepandud kuriteo raskust ja laadi, tagajärgi ning süüdistatava isikut, samuti karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude
puudumist. Martin Krafft on varem kriminaalkorras karistamata ja tal on üks kehtiv väärteokaristus. Teo raskus on keskmine. Martin Krafft lõi avalikus kohas vastupanu mitteosutavat kannatanut jalaga korduvalt näkku, kuid ei põhjustanud sellega raskeid tagajärgi. Sündmusest on möödunud üle kahe aasta. Rahaline karistus ei oma süüdistatavale piisavat mõju, kuna Martin Krafft end süüdi ei tunnistanud ja enda käitumisest järeldusi ei teinud. Ta on töötu. Seetõttu tuleb Martin Krafftile mõista karistuseks KarS § 263 lg 1 p 1 järgi 2 aastat ja 6 kuud vangistust tingimisi 3 aasta pikkuse katseajaga koos käitumiskontrolli kohaldamisega. Lisakohustuste eesmärk on suunata Martin Kraffti läbi kriminaalhoolduse õiguskuulekale käitumisele ning kohustada katseajal heastama kannatanule tekitatud kahju.
5.Maakohus rahuldas kannatanu S.S. e tsiviilhagi osaliselt ning mõistis Martin Krafftilt S.S. e kasuks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel välja saamata jäänud töötasu summas 10 775,34 eurot ning mittevaralise kahju hüvitise 1500 eurot. Tsiviilhagi osalist rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt.
6.Kannatanu esitas varalise kahju nõude saamata jäänud töötasu hüvitamiseks summas 10 989,58 eurot. Vigastuste saamisele eelnenud 4 kuu palk Lisäpalvelu Kanta-Häme OY-s oli 12 393,50 eurot. Töövõimetushüvitist sai kannatanu perioodil 25. märtsist 22. juulini 2022 kokku 1403,92 eurot. Saamata jäänud tulu on (12 393,50 – 1403,92) 10 989,58 eurot.
7.Varaline kahju on antud juhul töövõimetuslehel olemise tõttu saamata jäänud tasu. Kannatanu viibis juhtumi järel töövõimetuslehel 3 kuud 27 päeva. Lisäpalvelu Kanta-Häme OY palgatõendilt 19. november 2021–24. märts 2022 nähtub, et nimetatud perioodi eest sai S.S. maksustatavat tulu 10 178 eurot, puhkusehüvitist 1383,20 eurot, eraldi palgakomponent on 618,06 eurot ning päevarahad ja hooajalised lisamaksed 214,24 eurot. Arvestamata tuleb jätta päevaraha 214,24 eurot, kuivõrd tulumaksuseaduse (TuMS) § 13 lg 3 p 1 järgi ei maksustata tulumaksuga muuhulgas töötajale välislähetuse päevaraha. Sama nähtub ka palgateatistelt (tl 44-50), millelt saab välja lugeda, et päevaraha on maksuvaba. Töölepingu seaduse (TLS) § 40 kohaselt ei maksta päevarahasid välislähetustega seotud kulude hüvitamiseks, mistõttu ei ole tegemist tuluga. S.S. ele nimetatud perioodil makstud maksustatav tulu on seega 12 179,26 eurot. Tervisekassa töövõimetuslehtede nähtub, et S.S. ele arvestati töövõimetushüvitist perioodil 25. märts kuni 22. juuli 2022 kokku 1403,92 eurot. Seetõttu on saamata jäänud tulu nõutava perioodi eest (eeldatav 4 kuu töötasu, mis jäi vigastuste tõttu saamata, millest on maha arvatud makstud töövõimetushüvitis) 10 775,34 eurot, mis tuleb S.S. ele hüvitada. Martin Kraffti tegu, kannatanule tervisekahjustuse tekitamine, oli õigusvastane. Kui ta poleks etteheidetavat tegu toime pannud, ei oleks kannatanul vigastusi, mis tingisid sissetuleku vähenemise.
8.Mittevaralise kahjuna taotleb kannatanu süüdistatavalt välja mõista kahjuhüvitis füüsiliste ja psüühiliste traumade ning hingeliste kannatuste eest summas 5000 eurot.
9.Maakohus leidis, et Martin Krafft tekitas peksmisega S.S. ele õigusvastaselt kahju. Kannatanu pidi taluma valu ja ebamugavusi, mis kaasnesid vigastuste raviga. Samuti põhjustas sündmus kannatanule vaimseid läbielamisi. Martin Kraffti tegevus on põhjuslikus seoses mittevaralise kahju tekkimisega VÕS § 127 lg 4 mõttes. Mittevaralise kahju suuruse määramisel arvestas maakohus Riigikohtu kohtupraktika 2020. a analüüsi, mille kohaselt oli kehalise väärkohtlemise kriminaalasjades keskmine hüvitis 588 eurot ning mediaan 500 eurot. Hüvitised olid vahemikus 100-2000 eurot. Kohus hindas kannatanu üleelamisi pigem rasketeks. Tal tuvastati luumurd ning vigastused vajasid kirurgilist sekkumist. Vigastused on mõnevõrra toonud kaasa elukvaliteedi langust, kannatanu ei ole ta saanud naasta endise
elukorralduse juurde, kuivõrd sama tööd, mida kannatanu enne vigastuste tekkimist tegi, ta enam teha ei saa. Hingeliste kannatuste all võib mõista kõiki läbielamisi, mis vigastustega kaasnes, sh operatsioone ja taastusravi ning ebamugavusi, mida kannatanu eelnevaga seoses pidi taluma (kipsi ja ortoosiga liikumise periood, millal liigutused ja igapäevatoimetused, autoga sõitmine, olid piiratud. Kõiki asjaolusid kogumis arvestades on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitis 1500 eurot. III.
APELLATSIOON
10.Viru Maakohtu 27. augusti 2024. a otsuse peale esitas apellatsiooni Martin Kraffti kaitsja, kes palub nimetatud otsus tühistada osaliselt ja teha uus otsus, millega kohaldada karistuse mõistmisel KarS § 73 sätteid ja jätta tsiviilhagi rahuldamata täiendavalt varalise kahju nõudes summas 1383,20 eurot. Samuti palub kaitsja kõigi menetluskulude ositi tasumise võimalust ning tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude jaotamist kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Apellandi seisukohad on järgmised.
11.Karistuse osas leiab kaitsja, et kõiki maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvesse võttes tuleks Martin Krafftile kohaldada vangistust tingimisi KarS § 73 alusel. Martin Krafftil on elukoht nii Eestis kui Soomes. Kui tal on tööd, elab ta Soomes. Käitumiskontrolli kohaldamisega võetakse temalt ära teenimise võimalus ja võimekus kanda menetluskulusid ning hüvitada tekitatud kahju. Kaheldav on, kas kriminaalkorras karistamata isiku sellisesse olukorda panek aitab kaasa tema õiguskuulekale käitumisele suunamisele. Arvestada tuleb ka, et teo toimepanemisest on möödunud üle 2 aasta ja Martin Krafft tunnistas oma süüd osaliselt.
12.Kaitsja ei nõustu sellega, et maakohus arvestas varalise kahju väljamõistmisel saamata jäänud töötasu hulka puhkusehüvitise 1383,20 eurot. Töötasuks on igasugune tasu, mida makstakse töötamise eest (sh lisatasu, tulemustasu jne). Puhkusetasu ja hüvitisi (nt päevaraha, valveaja tasu, haigushüvitis jne) keskmise töötasu hulka ei arvestata. Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrus nr 91, „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 1 ütleb, et keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad.
13.Apellant taotleb kõigi menetluskulude ositi tasumise võimalust. Kohus otsustas määrata menetluskulud tasumisele ositi, kuid ei põhjendanud, miks ei toimitud nii esindaja tasu puhul. Kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt. Vastavalt KrMS § 182 lg-le 3 jaotab kohus tsiviilhagi osalise rahuldamise korral tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Maakohus pole seda teinud.
14.Ringkonnakohus võttis 28. novembril 2024 Martin Kraffti kaitsja apellatsiooni menetlusse ja andis apellatsioonimenetluse pooltele aega seisukohtade ja taotluste esitamiseks kuni 13. detsembrini 2024. Nimetatud tähtaja jooksul esitas oma seisukoha kannatanu esindaja, kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kontrollnõudeid täitval isikul on võimalik tööl käia. Martin Krafft väitis, et ta on töötu. Menetluskulud on välja mõistetud õiglaselt.
IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüditunnistamise aluseks olevad faktilised asjaolud nõuetekohaselt tuvastanud ja Martin Kraffti õigesti süüdi tunnistanud KarS § 263 lg 1 p 1 järgi avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest vägivallaga. Samuti ei ole
maakohus karistuse mõistmisel teinud sellist kaalutlusviga, mis tingiks kergema karistuse mõistmise. Maakohtu otsus tuleb tühistada vaid tsiviilhagiga seotud menetluskulu väljamõistmises.
16.Kolleegium vastab esmalt apellandi väidetele süüdistatava karistusest tingimusliku vabastamise kohta (I), seejärel käsitleb taotlust tsiviilhagi vähendamiseks (II) ja tsiviilhagi menetlemisest tingitud menetluskulude jaotust, peatudes ka nende ositi tasumisel (III). Lõpetuseks võtab ringkonnakohus kokku apellatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kaitsja taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks (IV). (I)
17.Apellant ei vaidlusta Martin Kraffti süüdi tunnistamist KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ega talle selle teo eest mõistetud karistust. Kaitsja leiab vaid, et Martin Krafft tuleks karistusest tingimisi vabastada KarS § 73 alusel ilma käitumiskontrolli nõudeid kohaldamata. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu.
18.Maakohtu põhjendused, miks Martin Kraffti puhul tuleb kohaldada karistusest tingimisi vabastamist ja seda just KarS § 74 sätteid kohaldades, on olematud. Kohus on märkinud vaid, et lisakohustuste eesmärk on tema suunamine läbi kriminaalhoolduse õiguskuulekale käitumisele ning kannatanule tekitatud kahju heastamine. Kuigi maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust, ei too see kaasa kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks KrMS § 341 lg 2 alusel, kuna ringkonnakohus saab selle vea parandada ja vajalikud põhjendused lisada.
19.Karistusest tingimisi vabastamisel nii KarS § 73 kui ka § 74 sätete alusel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut. Martin Krafft pani toime II astme kuriteo, mille puhul on karistuse tingimuslik kohaldamine tulenevalt kuriteo raskusest võimalik. Samas ei ole tema süü väike. Maakohus on nõustumisväärselt hinnanud selle keskmiseks. Martin Krafft lõi maas lamavat kannatanut korduvalt jalaga näo ja pea piirkonda ega lõpetanud enne, kui viimane jäi liikumatult sõiduteele lamama. Tunnistaja M.T. a sõnul olid löögid tugevad, Martin Krafft võttis jalaga löömiseks kaugelt hoogu. Pärast peksmise lõpetamist püsti tõusva kannatanu juurde tagasipöördumine selleks, et ta uuesti jõulise jalalöögiga vastu otsaesist maha lüüa, ilmestab tema tegevuse jõhkrust. Peksmise jõulisust näitavad ka kannatanu vigastused, sh sääreluu ülaosa liigesesisene nihketa murd. Oluline on seegi, et Martin Krafft ei ole oma tegu kahetsenud, mis näitab, et ta vajaks suunamist, et sellise käitumise põhjusi vaagida, omandada teadmisi ja tehnikaid, mis võimaldavad edaspidi konfliktsituatsioonis vägivallast hoiduda. Kriminaalhooldus koos vastava sotsiaalprogrammi läbimisega on selleks sobiv meede.
20.Süüdistatavat iseloomustavad andmed on olulised selleks, et hinnata, milline on uute kuritegude toimepanemise prognoos. Tingimisi vabastamine on põhjendatud siis, kui on võimalik eeldada, et isik ei pane toime uusi kuritegusid. Eriti oluline on see karistuse kandmisest tingimisi vabastamisel KarS § 73 alusel, kuna siis puudub süüdimõistetu käitumise üle igasugune kontroll, aga ka tugi õiguskuulekusele suunamisel. Ringkonnakohtu hinnangul vajab aga Martin Krafft sellist järelevalvet tulenevalt oma varasemast käitumisest, mida on saatnud korduvad õigusrikkumised. Karistusregistri andmetel ei ole Martin Krafftil küll kehtivaid kriminaalkaristusi, kuid teda on 19. septembril 2013 karistatud Viru Maakohtu otsusega KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 424 järgi rahalise karistusega. Teised arhiveeritud karistused (sh KarS § 121 ja § 424 järgi) jäävad veelgi varasemasse aega, aastatesse 2006-2011. Nii ammustele karistustele ei saa karistuse mõistmisel olulist kaalu omistada, kuid koos Marttin
Kraffti hilisema käitumisega näitavad need siiski, et samad probleemid on Martin Kraffti käitumises korduvad.
21.Väärteokaristus, mis on karistusregistri andmetel kehtiv, on määratud 22. aprillil 2016 liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades). See on rahatrahv, mille tasumise kohta info puudub. Arvestades KarS § 82 lg-t 4, on rahatrahv sissenõutav 4 aasta jooksul, mistõttu ei ole see karistus enam täidetav. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ka arhiveeritud karistusandmetele tuginemine ei ole karistuse mõistmisel välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. novembri 2023. a otsus nr 4-22-4139, p 14). Veel on Martin Kraffti karistatud 17. aprillil 2019 Soome Vabariigis uimastite tarbimise ja sõiduki alkoholi- või narkojoobes juhtimise eest 45 päeva pikkuse vabadusekaotusega ja rahalise karistusega 240 eurot (kd 1, tl 74-81). Süüdistatava käitumine minevikus annab võimaluse prognoosida tema edasist käitumist. Kuivõrd tegemist on ammuste karistustega, ei välista need vangistuse tingimuslikku kohaldamist, kuid annavad signaali, et teatud aja tagant on Martin Krafftilt oodata uusi õigusrikkumisi. See aga kinnitab käitumiskontrolli kohaldamise vajadust. Üheks ohuteguriks on alkoholi tarvitamine, millele viitab Soome Vabariigis mõistetud karistus, väärteokaristus, samuti KarS § 424 järgi mõistetud karistus. Martin Krafft tunnistab, et ka praeguses asjas süüks arvatavale teole eelnevalt oli ta mitmes kohas alkoholi tarvitanud. Seetõttu saab põhjendatuks pidada lisakohustusena alkoholi tarvitamise keelu määramist.
22.Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigustatult kohaldanud Martin Kraffti karistusest tingimisi vabastamisel KarS § 74 sätteid koos kontrollnõuete ja lisakohustuste määramisega. Käitumiskontrolli kohaldamine võib küll piirata Martin Kraffti võimalusi töötada väljaspool Eestit, kuid täielikult seda ei välista. Praegustel andmetel on aga Martin Krafft töötu. Teenides korrektse kriminaalhoolduse nõuete täitmisega ära kriminaalhooldusametniku usalduse, ei ole edaspidi välistatud loa saamine töötamiseks ka Soome Vabariigis.
23.Seoses Martin Kraffti karistusest tingimusliku vabastamisega märgib ringkonnakohus veel, et maakohus on ekslikult märkinud, et mõistetud vangistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane kolme aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Selline tingimus kaasneb KarS 73 lg 1 kohaldamisega. KarS § 74 lg 1 ls 3 näeb aga ette, et jättes karistuse tingimisi kohaldamata, ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut kuritegu. See tähendab nii tahtliku kui ka ettevaatamatu kuriteo toimepanemist. Kaitsja apellatsiooni alusel ei ole aga ringkonnakohtul võimalik seda viga parandada, kuna see raskendaks süüdistatava olukorda. (II)
24.Kaitsja ei vaidlusta maakohtu otsust selles, et Martin Krafft lõi 19. märtsil 2022 S.S. t mitmel korral, s.h jalaga näkku ja pähe, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu ja sai tervisekahjustused – põrutushaava kuklasse ja sääreluu ülaosa liigesesesisese nihketa murru. Kannatanu viibis juhtumi järel töövõimetuslehel perioodil 25. märtsist kuni 22. juulini 2022. Seetõttu puudus kannatanul võimalus teha tööd ning teenida tulu.
25.Maakohus leidis, et Martin Krafftilt tuleb S.S. e kasuks välja mõista töövõimetuslehel olemise tõttu saamata jäänud tulu ning rahuldas tema varalise kahju nõude 10 989,58 euro ulatuses. Kaitsja vaidlustab selle summa väljamõistmise osaliselt, leides, et puhkusehüvitist (1383,20 eurot) ei tohiks saamata jäänud töötasu hulka arvestada. Ringkonnakohus kaitsjaga
ei nõustu.
26.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju poleks tekkinud. VÕS § 130 kohaselt tuleb tervisekahju saajale hüvitada muu hulgas ka osalisest või täielikust töövõimetusest tekkinud kahju. Taolist, kannatanu hüveolukorra taastamisele suunatud nõuet lahendaval kohtul tuleb kahjuhüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud siis, kui kahju poleks tekkinud. Teisisõnu on oluline teha kindlaks, et kannatanule väljamõistetav kahjuhüvitise suurus vastaks kahju hüvitamise eesmärgile ehk asetaks kannatanu sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu poleks üldse esinenud. Siiski tuleb silmas pidada seda, et isik ei tohi kahju hüvitamise arvelt rikastuda (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 2017 otsus nr 2-15-10683, p 22). Kohtupraktikas on selgitatud, et olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik makstava hüvitise suuruse kindlakstegemisel lähtuda lisaks kahju tekkimisele eelnenud sissetulekule ka eeldatavast sissetulekust tulevikus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. juuni 2018 otsus nr 2-16-9313, p 28).
27.S.S. esitas tõendid, et ta töötas enne talle tervisekahju tekitamist Soomes Lisäpalvelu Kanta-Häme OY-s ja sai töötasu. Tema ütluste kohaselt oli ta ka enne 19. novembrit 2021 samas firmas tööl. Nüüd ei saa ta enam sama tööd teha, s.o tellingutel töötada. Praegu teeb S.S. lihtsamaid ehitustöid ning see mõjutab tema sissetulekut, ta saab vähem töötasu (tl 46, 47). Ringkonnakohus järeldab S.S. e ütlustest, et ta töötas ettevõttes pikemat aega ning eelduslikult ei olnud tal töökoha vahetamine plaanis. S.S. e eeldatav sissetulek tulevikus ei oleks seega võrreldes kahju tekitamisele eelnenud ajaga muutunud, st ta oleks teeninud varasemaga võrreldavat töötasu.
28.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, et S.S. e puhkusehüvitise arvestamisel saamata jäänud tulu hulka rikastub kannatanu selle arvelt alusetult. TuMS § 13 lg 3 p 1 sätestab, et tulumaksuga maksutavaks töö eest saadavaks rahaliseks tasuks on mh ka puhkusetasu. Töötajal on õigus tasustatud puhkusele. Vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 70 l-le 1 on töötajal õigus saada TLS § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord on kinnitatud Vabariigi valitsuse 11. juuni 2009 määrusega nr 91 (edaspidi Kord). Korra § 2 lg 1 ls 1 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad. Kui töötaja saab puhkusele eelnenud 6 kuu jooksul muutumatu suurusega töötasu, säilitatakse talle puhkuse ajaks kehtiv töötasu (Korra § 1 lg 11). Juhul kui selle aja jooksul töötasu muutus (nt lisatasu, tulemustasu jne näol), makstakse puhkusetasu keskmise töötasu alusel, mille arvestusel lähtutakse kalendripäeva tasu suurusest. Puudub alus arvata, et S.S. e puhkusetasu arvestamisel oleks lähtutud teistsugustest alustest. Seega on maakohus õigustatult võtnud kahju suuruse hindamisel aluseks ka kannatanu puhkusetasu.
(III)
29.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse veel menetluskulude väljamõistmises ning leiab, et vastavalt KrMS § 182 lg-le 3 pidanuks kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud jaotama kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja süüdimõistetu vahel.
30.Kannatanu menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt valitud esindajale makstud tasu 1575 eurot (kd 1, tl 97-103).
31.Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. Süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja §-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2020. a otsus nr 1-19-4422/107, p 27.) Märgitu tähendab muu hulgas, et see osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021 lahend asjas nr 1-18-5732, p 105). Maakohus on praeguses asjas lähtunud kõigi menetluskulude hüvitamisel KrMS § 180 lg-st 1. Selle vea saab ringkonnakohus parandada.
32.Kannatanu esindaja kulu saab täies ulatuses pidada tsiviilhagi menetlemisest tingitud kuluks, kuna menetluskulude nimekirjast ja kohtuistungi protokollidest nähtuvalt ei ole esindaja süü küsimusega tegelenud. Maakohus rahuldas tsiviilhagi taotletud 15 989,58 euro asemel väiksemas summas, milleks on 12 275,34 eurot. Sestap on õige kaitsja seisukoht, et tsiviilhagi rahuldamise määra tuleks arvestada tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude jaotamisel. Hagi rahuldamise määra leidmisel võtab ringkonnakohus arvesse, et kannatanu esitatud põhinõue rahuldati 76,77% ulatuses. KrMS § 182 lg 3 sätestab, et tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Kolleegium peab menetletavas asjas õigeks lähtuda vastavalt KrMS § 381 lg-le 6 TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et tsiviilhagi lahendamisega seotud menetluskuludest 76,77% jääb süüdistatava kanda ja 23,23 %, millises ulatuses jäi hagi rahuldamata, jääb kannatanu kanda. Seega tuleb Martin Krafftil hüvitada S.S. ele tsiviilhagi menetlemisest tekkinud kuludest 1209,13 eurot. Ülejäänud valitud esindajale makstud tasu jääb S.S. e enda kanda.
33.Kaitsja taotleb veel, et kannatanu esindaja tasu määrataks sarnaselt muude menetluskuludega tasumisele ositi.
34.Kannatanu esindaja tasude hüvitamise nõude näol on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras (Riigikohtu üldkogu 4. veebruari 2014 otsus nr 3-4-1-29-13, p 43.1). Kannatanu on seoses kohtumenetlusega kandnud kahju (õigusabikulu) seoses süüdistatava tegevusega. Selle kulu ositi tasumisele määramiseks ei ole seaduslikku alust. KrMS § 180 lg 3 teise lause kohaselt võib kohus jätta osa menetluskulust, mille muidu peaks hüvitama süüdistatav, riigi - mitte aga mõne menetlusosalise – kanda. Niisamuti laieneb ka KrMS § 180 lg 3 neljandas lauses ette nähtud ositi tasumise võimalus üksnes sellisele kriminaalmenetluse kulu hüvitisele, mis mõistetakse süüdistatavalt välja riigi kasuks. KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel ei saa koormata mõnd menetlusosalist - näiteks kannatanut - kohustusega oodata talle kuuluva menetluskulu hüvitamise nõude kohese ja täieliku sissenõudmisega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2022. a otsus nr 1-21-2199/76, p 11). (IV)
35.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 27. augusti 2024. a otsuse osaliselt, s.o kannatanu kasuks välja mõistetud esindaja tasu osas. Tühistatud osas teeb kohus uue otsuse, millega mõistab Martin Krafftilt kannatanu
kasuks välja esindajale makstud tasu 1209,13 eurot, ülejäänu jääb kannatanu enda kanda. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Martin Kraffti kaitsja apellatsioon rahuldatakse osaliselt.
36.Viimaseks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas.
apellatsioonimenetluses
tekkinud
37.Martin Kraffti kaitsja taotleb riigi õigusabi tasu suuruse kindlaks määramist. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 100 minutit, mille eest taotleb tasu 147,62 eurot, sh käibemaks 26,62 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tehtud toimingud olnud vajalikud ja ajakulu põhjendatud ning tasutaotlus tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.