Kohus Otsuse kuulutamise aeg Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik
Tartu Ringkonnakohus 21.01.2025 1-23-3405 Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Mario Truu Kriminaalasi F.K. i süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses
Vaidlustatud kohtuotsus Süüdistatav
Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsus
Apellant Teised apellatsioonimenetluse pooled
F.K. i kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga süüdistatav F.K. prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma suuline menetlus
Menetluse liik
F.K. , isikukood: xxxxxx; elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata; tõkendit ei ole kohaldatud
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsus osaliselt, s.o F.K. i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ning välja mõistetud menetluskuludes.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega:
2.1.Mõista F.K. süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks.
2.2.Jätta Eesti Vabariigi kanda lisaks maakohtu poolt määratud ekspertiisitasudele summas 10477,90 eurot ka ülejäänud menetluskulud summas 1527,60 eurot, s.o kokku 12 005,50 eurot. Õigeksmõistva kohtuotsusega sundraha ei kaasne.
Määrata Grandman Law Firm Advokaadibüroo vandeadvokaadi Ilya Zuevi poolt F.K. ile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 457,07 eurot (sh käibemaks 82,42 eurot).
5.Jätta apellatsioonimenetluses tekkinud kulud summas 720,59 eurot (sh käibemaks 129,94 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebekord
Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
1.F.K. ki süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 1 järgi teise inimese julmal viisil tapmises. F.K. ile oli pikemaajalisest alkoholi tarvitamisest tekkinud sõltuvus ning enne teo toimepanemist oli ta vähemalt kuu aja vältel igapäevaselt tahtlikult tarvitanud alkoholi. Olles alkoholi võõrutusseisundi tagajärjel tekkinud ajutises teadvuseseisundi häires ning viibides 14.02.2022 kella 17.00 paiku XXX , asuvas korteris, lõi ta konflikti käigus tahtlikult I.G. it korduvalt noaga rinna ja kaela piirkonda. Viimase löögi noaga tegi süüdistatav I.G. ile vasakusse silma, jättes noa silmast välja tõmbamata ja lahkus sündmuskohalt. I.G. suri F.K. i tekitatud kehavigastuste tagajärjel. F.K. il oli küll raskusi reaalsuse tunnetamisel, kuid ta sai aru oma teo sotsiaalsest tähendusest ja käitus sihipäraselt. Tal esines motiiv I.G. i tapmiseks – ta kaalus oma tegevust, tegi otsuse ja sellele järgnes tapmine julmal viisil. Oma käitumisega väljendas F.K. põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. I.G. i surma põhjuseks oli koljuõõnde ulatuv, koljuluid ja peaaju vigastav pea torke-lõikevigastus. Maakohtu otsus
2.Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsusega tunnistati F.K. süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 11 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud 3 kuud 16 päeva karistusaja hulka ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 10 aastat 8 kuud ja 14 päeva vangistust. Vangistuse kandmise algust loetakse alates kinnipidamisasutusse saabumisest.
3.Kohtus uuriti tunnistajate A.T. i, E.T. i, A.S. i, A.M. i, M.S. ja I.J. i ütlusi, Häirekeskusele tehtud kõnede vaatlusprotokolle, kiirabikaarti, politseinike vormikaamerate salvestisi, Maxima kaupluse turvakaamera salvestise vaatlusprotokolli, F.K. i kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, sündmuskoha ning sündmuskohalt ära võetud esemete ja riideesemete vaatlusprotokolle ning ekspertiisiakte. Need tõendid kinnitavad süüdistuse versiooni, et just F.K. lõi kannatanut korduvalt noaga rindkere, kaela ja pea piirkonda.
4.A.T. i, E.T. i ja A.S. i ütlused tõendavad, et enne uuritava sündmuse toimumist veetsid nad koos aega kannatanu I.G. iga ja süüdistatava F.K. iga E.T. i korteris. Nad tarvitasid ühiselt umbes kahe nädala kestel alkoholi. Selle aja jooksul oli tunnistaja A.T. i ja kannatanu I.G. i vahel suusõnalisi konflikte, mida nägi ja kuulis pealt ka F.K. . A.T. i sõnul kannatanu solvas teda ning konfliktide ajal süüdistatav vaatas I.G. it väga vihaselt. 14.02.2022 oli järjekordne konflikt. Ühel hetkel A.T. lahkus XXX korterist. Veidi aega hiljem viis kiirabi ta terviserikke tõttu haiglasse.
5.Vahetult enne sündmust olid XXX korteris kolm isikut, s.o E.T. , I.G. ja F.K. . E.T. jäi magama ning ärkas õhtusel ajal selle peale, et I.G. ja F.K. karjusid üksteise peale. I.G. uhkustas, et tal on olnud palju naisi ning et kõik naised teda tahavad ja ainult A.T. ei oska teda hinnata. Kannatanu rääkis, et A.T. on prostituut ning ta arvab, et hiljuti olid A.T. l intiimsuhted teise mehega. F.K. ile I.G. i jutt ei meeldinud ja ta hakkas A.T. t kaitsma. I.G. aga rääkis edasi, et A.T. petab teda. Selle peale F.K. ärritus, tõusis püsti ja läks korterist välja. Umbes poole tunni pärast tuli ta tagasi, hoides vasakus käes kööginuga, millel oli ligikaudu 10 cm pikkune tera ja mustast plastikust käepide. F.K. istus laua taha, „mängis“
noaga, keerates seda igatepidi. Tunnistaja ütlemise peale pani ta mõneks ajaks noa kõrvale. I.G. ja F.K. hakkasid omavahel jälle A.T. teemal riidlema. Siis tõusis F.K. oma kušetilt, liikus tugitoolis istuva I.G. i juurde ning lõi neli korda sama noaga, millega ta enne laua taga „mängis“, kaela ja rinna piirkonda. I.G. püüdis sel ajal F.K. it jalaga endast eemale lükata. E.T. i hinnangul oli näha, et F.K. läks hulluks, sest tal olid ebanormaalsed silmad. Tunnistaja katse peale F.K. it rahustada ütles süüdistatav, et ta ei ole Fedja, vaid nimetas ennast võõra mehenimega. Lõpuks lõi F.K. noaga I.G. it vasakusse silma. Nuga jäi silma sisse. I.G. hakkas korisema ja jäi tugitooli istuma. F.K. läks kohe korterist ära ja tema käed olid verised. E.T. helistas Häirekeskusesse ja teavitas juhtunust. Kui kiirabi tuli, oli I.G. veel elus, sest oli kuulda, kuidas ta koriseb. Samasisulist juttu rääkis tunnistaja ka sündmuskohale saabunud politseiametnikele.
6.Tunnistaja M.S. ja Maxima kaupluse turvakaamera videosalvestise vaatlusprotokolli kohaselt liikus üleni verega kaetud, kampsunis, üleriieteta ja jalanõudeta (sokkide väel) ning imeliku pilgu ja käitumisega F.K. Kiviõlis, Viru 5 asuvasse Maxima kauplusesse. Ühel hetkel ta väljus kauplusest, kuid tuli paari sekundi pärast tagasi ning liikus poes sihipäratult ringi. Tema riided ja käed olid verega määrdunud. Kauplusest väljudes läks F.K. tunnistaja auto juurde ja seisis juhiukse kõrval umbes 2 minutit ja liikus siis edasi raudtee suunas. Tunnistaja helistas seejärel Häirekeskusesse ja andis kummaliselt käituvast isikust teada.
7.F.K. i kinnipidamisel tuvastati tema riietel, kätel ja näol veremäärdumised. Isik kõndis vahetult enne kinnipidamist Kiviõlis Õpetajate tänaval Raudtee tänava suunas ja seejärel tagasi Keskpuiestee suunas. Patrullpolitseinikust tunnistaja sõnul allus süüdistatav korraldustele. F.K. tunnistas teda kinni pidanud politseinikele, et ta tappis I.G. i. Ta ütles, et kuulis enda peas A.T. i häält, kes käskis tal I.G. i ära tappa. F.K. ütles, et lõi I.G. it musta värvi noaga vist 5 korda, kuid ta ei mäletanud, kuhu täpselt.
8.Kinnipidamisel osalenud politseiametnike vormikaamera videosalvestistel räägib F.K. , kuidas A.T. pettis teda ja et tema peas on kiip, mille kaudu saab A.T. gaga rääkida. Ta pidi I.G. i ära tapma, sest A.T. käskis seda teha. Kuna I.G. talle kunagi ei meeldinud, siis tappis ta I.G. i noaga ära. F.K. tunnistab alkoholi tarvitamist ja mäletas, et kiirabile sarnanev punane auto viis A.T. ära.
9.Surnu 06.04.2022. a kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 22E-IDS0009/33 nähtuvalt sedastati I.G. i surnukeha kohtuarstlikul välisvaatlusel ja siseuuringul vigastustena: 1) koljuõõnde ulatuv, koljuluid ja peaaju vigastav haav vasaku silma alalaul; 2) rohked pindmised koljuluude vigastuseta torke-lõikehaavad näol ning peas verevalumitega näo ja pea pehmetes kudedes; 3) rohked lihaste, väikeste ja suurte veresoonte vigastusega torkelõikehaavad ning üks lõikehaav kaelal verevalumitega kaela pehmetes kudedes; 4) pindmine haav vasakul pool rindkerel verevalumitega rindkere pehmetes kudedes. Need haavad tekkisid torke-lõikerelva, milleks võis olla koljuõõnest eemaldatud nuga, toimest.
10.Maakohus tõi otsuses esile, et vahistamistaotluse arutamisel F.K. mäletas, kuidas ta lõi kannatanut noaga, kuid ei mäletanud, millega see kõik lõppes. Ta lõi enda sõnul I.G. it näppude ja kaela piirkonda. I.G. püüdis ennast kaitsta ja lükkas teda eemale. Süüdistataval oli nii motiiv (tädi A.T. i solvamine) kui ka võimalus (nuga käes) kannatanut tappa. Maakohtul ei jäänud kahtlust, et kannatanut lõi korduvalt noaga kaela, rindkere ja pea piirkonda just süüdistatav. Tapmise julm viis väljendus selles, et viimase löögi tegi ta kannatanu vasakusse silma, jättes noa silmast välja tõmbamata. Noalöök näkku on silmatorkavalt brutaalne ja väljendab erilist küünilisust inimelu, aga ka konkreetse kannatanu suhtes. Silmast välja
paistev noa käepide oli eemalseisjatele näha ning mõjutab objektiivset kõrvaltvaatajat väga intensiivselt ja häirivalt.
11.Kohtu hinnangul pani F.K. kuriteo toime otsese tahtlusega nii surmava teo kui selle kvalifitseeriva tunnuse ehk jõhkra toimepanemise viisi suhtes. Sellele osutab eelkõige väline teopilt. Tegemist on rohkete sihipäraste noalöökidega kannatanu keha, kaela ja pea piirkonda. Kannatanu üritas ennast sel ajal kaitsta. Lüües kannatanut 14,9 cm pikkuse ja 1,8 cm laiuse noateraga silma (nagu ka tekitades kaela piirkonnas unearterit vigastava haava), ei saanud süüdistatav loota, et see piirdub kergemate kehavigastustega. Seejuures pidi süüdistatav aru saama, et peas asub elutähtis organ, s.o peaaju, mida noaga löök vigastab ning et sellega kaasneb kannatanu surm. Eelnev kinnitab, et süüdistatav mitte pelgalt ei möönnud, vaid just tahtis kannatanu surma saabumist ja tegi kõik endast oleneva selle tagajärje saavutamiseks. F.K. pidi ka aru saama, et tema tegu näeb pealt samas toas viibinud ja teda maha rahustada üritanud tunnistaja E.T. ning nuga silmas näevad ka kõik teised kannatanuga tegelevad isikud. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
12.14.04.2022. a ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktiga nr 7.1-3/256 tuvastati, et F.K. on aastaid kuritarvitanud alkoholi, tal on välja kujunenud alkoholisõltuvus ja võõrutusseisundis esinevad psühhootilised elamused. Umbes aasta varem olid tal võõrutusseisundis ähvardavad kuulmismeelepetted, kuulmisnägemismeelepetted. Desorientatsiooni foonil esines neid ka 14.02.2022 talle süüksarvatava kuriteo toimepanemise eel ja selle järgselt. Isiku seletused viitavad nii psühhootiliste elamustele kui ka reaalsele konfliktile tema ja tapetu vahel. Pooleteisekuuline joomasööst ning selle järel tekkinud psühhoosielamused on omased alkoholipsühhoosile, kuid selgusetuks jääb psühhoosi ajaline kestus ja küsimus, kas psüühikahäire (psühhoos) põhjustas uuritava agressiivse käitumise või toimus tapmine reaalse konflikti käigus. Kuulmismeelepetted („oma mõtted on kuuldavad“) on iseloomulikud kroonilisele psühhootilisele häirele (näiteks skisofreeniale). Eksperdid asusid seisukohale, et ambulatoorsel ekspertiisil ei ole võimalik anda arvamust diagnoosi, süüdivus- süüdimatusseisundi, ohtlikkuse ja ravivajaduse kohta ning nad tegid ettepaneku suunata isik statsionaarsele kompleksekspertiisile.
13.30.05.2022. a kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiaktist nr 11/12 nähtuvalt ajavahemikul hiljemalt alates 13.02.2022 pärast kella 19 kuni vähemalt 02.03.2022 sh ka temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal 14.02.2022 kl 17 esines F.K. il võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.4), mis on hõlmatav määratlusega „ajutine raske psüühikahäire“. F.K. i käitumine I.G. ile noalöökide tegemise ajal oli täiel määral põhjuslikult seotud temal sellel ajal esinenud deliiriumiga. F.K. il on hiljemalt alates 22. eluaastast püsiv psüühika- ja käitumishäirete kogum – sõltuvus alkoholist (F10.2), mis ei takista ega piira temal ümbrusest ja oma käitumise iseloomust ning võimalikest tagajärgedest arusaamist ega sihipärast arutlemist ja käitumist. Psüühikahäirete tahtlik tekitamine, nende võimendamine ega simuleerimine ei ole tuvastatud.
14.Maakohus tuvastas eksperdiarvamuse alusel, et kannatanu tapmise ajal esines süüdistataval võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, s.o ajutine raske psüühikahäire. Hiljemalt alates 02.03.2022 on deliirium vaibunud ning edasiseks psühhiaatriliseks raviks näidustus puudub. Samuti ei ole alust prognoosida deliiriumi iseeneslikku taastekkimist.
15.Ainuüksi meditsiinilise diagnoosi olemasolust ei saa tuletada isiku süüdimatust. Selleks peavad olema täidetud ka juriidilised kriteeriumid. Kui isikul esineb mõni KarS §-s 34 nimetatud häiretest, tuleb kontrollida, kas see on nii tugev, et kõrvaldab isiku normipärase käitumise juhtimise võime või piirab seda oluliselt. Maakohus ei nõustunud kohus ekspertide järeldusega, et kannatanule noalöökide tegemise ajal ei saanud süüdistatav oma teo
keelatusest aru ega saanud seda juhtida. F.K. il oli säilinud võime saada aru, et teist inimest tappa ei tohi ning ta ei minetanud ka võimet juhtida oma tegevust. Vaatamata deliiriumiseisundile oli tal võimalik hoiduda kannatanu löömisest.
16.Häirekeskusesse tehtud kõnesalvestised koos vaatlusprotokollidega koostoimes ekspertide järeldustega kinnitavad, et vähemalt 14.02.2022 varahommikul ja öösel oli F.K. il ajutine raske psüühikahäire – võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga. Samas kohtu hinnangul ei tähenda see automaatselt, et samal päeval kella 17 ajal, s.o teo toimepanemisel sellise seisundi esinemine jätkus.
17.14.02.2022 öösel Häirekeskusele tehtud kõnedes oli F.K. kontaktivõimeline, sai temale esitatud küsimustest aru ning oskas neile adekvaatselt vastata. Kuigi esinesid meelepetted (jälitusluul), siis need ei mõjutanud oluliselt süüdistatava võimet ratsionaalseks mõtlemiseks ja otsustuste tegemiseks – tal oli säilinud kriitiline suhtumine oma vaimse tervise seisundisse ja ta asus otsima abi. Samuti käitus süüdistatav ettekujutatavale ähvardavale olukorrale vastavalt, s.o ei avanud korteri ust ning kutsus politsei. Kuna politseid koheselt ei saabunud, helistas ta uuesti Häirekeskusesse ehk jäi valitud kaitsestrateegia juurde. Eelnev aga kinnitab, et kuigi 14.02.2022 võisid süüdistataval esineda deliiriumist tingitud meelepetted, siis tõenditest ei nähtu, et need olid ka kannatanule noalöökide tegemise ajal või vahetult enne seda.
18.E.T. i ütluste kohaselt konflikt ja sõnavahetus kannatanu ja süüdistatava vahel oli konkreetsel varem üles kerkinud teemal – süüdistatava tädi A.T. i suhted teiste meestega, millest tingituna kannatanu kutsus teda prostituudiks. F.K. ile olid aga I.G. i sõnad selgelt vastumeelt. Järelikult 14.02.2022 kella 17 ajal aset leidnud tüli põhjuseks oli konkreetne isik (kannatanu) ja tema käitumine, mitte süüdistatava deliiriumist tekkinud meelepetetest tingitud reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud. Kuna noalöökide tegemine on vahetult järgnenud kannatanu ja süüdistatava vahel puhkenud tülile, siis puudub alus arvata, et konflikt on toimunud ühel põhjusel (kannatanu sõnad A.T. i pihta), lööke aga hakkas süüdistatav tegema mingil teisel (nt meelepetetest tingitud) ajendil. Kuna löögid ei olnud põhjustatud süüdistatava meelepetetest, siis peab järeldama, et temal tol ajal esinenud deliirium ei takistanud tal (vähemalt löökide tegemise ajal) saada oma tegude tähendusest aru ja neid juhtida. Süüdistatava tahtlus oli kantud vaid kannatanu solvavate sõnade foonil tekkinud vihast.
19.Süüdistatava käitumine kinnipidamise ajal ehk umbes 20 minutit pärast kuriteo toimepanemist ei toeta versiooni, et tema käitumine oli valdavalt või täies ulatuses kantud deliiriumiseisundist. F.K. sai kinnipidamisel aru, et tappa ei tohi. Ta vaid õigustas ennast sellega, et see ei olnud tema otsustus, vaid seda oli käskinud teha „A.T. “. Teo keelatusest arusaamisele viitab ka, et F.K. lahkus koheselt pärast juhtunut korterist vaid sokkide väel ja üleriieteta, sest soovis vältida sündmuskohal tabamist, teades, et sellise teo eest saab ta karistada. F.K. oli kontaktivõimeline ning ta koheselt allus politseinike korraldustele. Samuti oli ta oma isikus õigesti orienteeritud ja teadis oma nime. Juba patrullsõidukis vastas süüdistatav politseinike küsimustele asjakohaselt, mitte ei rääkinud arusaamatut või segast juttu. Kuna kinnipidamisel mainis süüdistatav, et I.G. ei meeldinud temale kunagi, süvendab see veelgi kohtu veendumust F.K. i arusaamisvõimest. Ka joobeseisundi tuvastamise protokolli kohaselt oli süüdistatava reaktsioonikiirus normaalne, kõne, aja-, isiku- ja kohataju selge ning ta mäletas viimase 24 tunni sündmusi, tema koordinatsioon on häireteta ja käitumine normaalne. Vangla tervisekaardi sissekandes on samuti märgitud, et uuritav oli kontaktne, adekvaatne, kaebusteta ja liikus iseseisvalt. 15.02.2022 kell 13.10-13.20 osales uuritav ülekuulamisel ja 16.02.2022 kohtuistungil videokontakti vahendusel adekvaatselt.
19.Samal päeval varem Häirekeskusele tehtud kõnedest nähtuvalt säilis süüdistataval võime mitte alluda enda kuulmismeelepetetele või muudele deliiriumist tingitud psüühilise tegevuse häiretele. Ta ei soovinud peas olevatele „häältele“ alluda. Nende mõju avaldub temas pigem kõrgendatud hirmutunde ja jälitusmaania kujul. Seejuures „häälte“ mõju süüdistatava psüühikale ei tõsta temas agressiivsust: ta ei tee mingeid aktiivseid või agressiivseid samme enda kaitsmiseks, vaid see olukord pigem survestab teda ja paneb tundma hirmu. Sama päeva õhtusel ajal meelepetete esinemise kohta tõendid puuduvad. F.K. i noalöögid ei toimunud järsult, ootamatult ja mingisuguse põhjuseta (ehk tingituna mingist meelepettest), vaid just reaktsiooniks kannatanu poolt A.T. i kohta väljaöeldud sõnade peale.
20.Ka süüdistatava teojärgne käitumine viitab, et ta sai oma tegudest täielikult või valdavalt aru. Kui F.K. oleks minetanud võime juhtida oma käitumist, siis loogiline oleks eeldada, et puhkenud vägivallahoos ei piirdunuks ta vaid I.G. i löömisega, vaid suunaks selle valimatult ükskõik millisele tema ette sattunud objektile. Seda aga ei juhtunud. Samuti ei näita F.K. mingeid vägivallamärke Maxima kaupluses, kuhu ta läks kohe pärast sündmuskohalt lahkumist ning pidi veel sel ajal olema samas psüühilises seisundis. Kinnipidamisel isik vastupanu ei osutanud. Selliselt asus kohus eksperdiarvamusest erinevale seisukohale, leides, et süüdistataval oli vähemalt teo toimepanemise ajal säilinud võime saada oma tegude tähendusest aru ja neid juhtida ehk ta oli süüdiv ning teda saab toimepandud teo eest vastutusele võtta.
21.Maakohtu hinnangul statsionaarse kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisiaktis kajastatud järeldused ei ühti eksperdiarvamuse põhjendustega. Kui põhjendustest nähtub üheselt, et deliiriumist tingitud „häälte“ ja „kujude nägemist“ esines süüdistataval kuni esimese kohtuistungini ning selle aja jooksul püsis tal ka veendumus, et teda tahetakse tappa, siis jääb ebaselgeks, miks eksperdid on seostanud süüdistatava meelepetteid tema tapmisteoga. Jääb arusaamatuks, miks 14.02.2022 kella 17 ajal, kuuldes „A.T. “ häält oma peas, pidi F.K. hoopis alluma sellele ja asuma tegema midagi sellist, mis ei ole tema varasemale käitumisele üldse omane. Süüdistatav kuritarvitab alkoholi alates 21. eluaastast ning ekspertiisiaktist nähtuvalt on ta juba varem kogenud meelepetteid. Samas ei ole teada ühtegi juhtumit, mil ta oleks meelepetete mõju all muutunud vägivaldseks või agressiivseks. Ei ole ka tuvastatav, miks antud juhul ei saanud süüdistatav keelduda „A.T. “ käskluse täitmisest, sest samal päeval varem (14.02.2022 varahommikul) mehe hääl tema peas oli juba nõudnud tema tapmist ja perekonna päranduse edasi andmist. Ometi aga ei nõustunud F.K. selle nõudmisega ja hoopis helistas Häirekeskusele. Eksperdiarvamusest nähtuvalt tapmise ähvardused on mõjutanud F.K. ki mahasuruvalt, nii et tal püsis hirmutunne (mitte agressioon või vägivaldsus). Sellest tulenevalt ekspertide järeldus, et F.K. i käitumine I.G. ile noalöökide sooritamise ajal 14.02.22 kl 17 ajal oli täiel määral põhjuslikult seotud temal sellel ajal esinenud deliiriumiga, on kohtu arvates ebaloogiline ja põhistamata. Eksperdid osutavad, et deliirium avaldus süüdistatavas muuhulgas emotsionaalsete häiretena (ärevus, hirm), kuid ei ole ühtegi viidet, et selle mõju all muutus süüdistatav agressiivseks või vägivaldseks.
22.Eksperdid viitavad ka sellele, et süüdistatav oli desorienteeritud situatsioonis ning periooditi oma isikus. Need ekspertide järeldused põhinevad aga vaid süüdistatava enda sõnadel. Muudest tõenditest (nt tunnistajate A.T. i ja E.T. i ütlustest) ei nähtu kinnitust sellele, et 13.02. või 14.02.2022 koosviibimise ajal süüdistatav oleks käitunud kuidagi imelikult vms. Selliste meelepetete olemasolu, nagu süüdistatav on seda ekspertidele kirjeldanud (väikesed kujud võistlesid vaibal, avatud peopesal näidati multikaid), ei saanud jääda märkamatuks F.K. i seltskonnakaaslastele. Võimalik on, et süüdistataval esines selliseid kuulmis- ja nägemismeelepetteid samal päeval, aga teisel ajal (mitte kella 17 paiku, kui tal tekkis tüli
kannatanuga A.T. i solvamise tõttu). Sellisel juhul reaalse ümbruse tajumine F.K. i poolt oli deliiriumi foonil tol päeval tõesti periooditi häiritud (ka eksperdiarvamuse järgi deliirium avaldus teadvuse lainetava kuluga häirumisena, millele viitab mälestuste lünklikkus). Eelnev aga ei tähenda, et alates 13.02.2022 kella 19 kuni vähemalt 02.03.2022 oli ta püsivalt deliiriumist tingitud meelepetete mõju all.
23.Maakohus jõudis järeldusele, et teo toimepanemise ajal süüdistataval küll esines ajutine raske psüühikahäire – võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, kuid see ei välistanud tema arusaamis- ja otsustamisvõimet ega piiranud seda oluliselt. Süüdistatava käitumisest teo toimepanemisel või muudest asjaoludest ei nähtu kinnitust sellele, et normikohane käitumine oli tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suutnud teo toimepanemisest hoiduda. Seetõttu ei saa rääkida F.K. i süüdimatusest või piiratud süüdivusest. Süüd välistavad asjaolud seega puuduvad.
24.Karistuse mõistmisel arvestas kohus järgmist. KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest mõistetakse 8- kuni 20-aastane või eluaegne vangistus. Sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning teo toimepanemise asjaolusid. Kohtu hinnangul on süüdistatava süü keskmine. Ta pani toime tapmise julmal viisil, lüües kannatanut 14,9 cm pikkuse ja 1,8 cm laiuse teraga noaga rindkere, kaela ja pea piirkonda, tekitades kokku 13 torke-lõikehaava (sh unearteri vigastuse kaelas). Viimasena lõi süüdistatav kannatanut silma, jättes noa välja tõmbamata. Karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid ei ole. Seetõttu tuleb süüdistatavat karistada vangistusega mõnevõrra alla KarS § 114 lg 1 p 1 sanktsiooni keskmist määra, mõistes temale karistuseks 11-aastase vangistuse. Eelvangistus arvestati karistusaja hulka.
25.Arvestades, et F.K. i sissetulekud on piiratud, peab kohus võimalikuks vabastada ta osaliselt (ekspertiisikulude osas) menetluskulude kandmisest. Ülejäänud osas (sundraha ja kaitsjatasud) mõistetakse menetluskulud F.K. ilt riigituludesse välja. Apellatsioon
26.Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotles otsuse tühistamist ja uue otsusega F.K. i õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on ebaseaduslik ja põhjendamatu. Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsus on rajatud asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohtu põhjendused on ebajärjekindlad ning järeldused vastuolulised ja ekslikud.
27.Peamine küsimus on, kas süüdistatav oli teo toimepanemise ajal süüdiv. Maakohus ei nõustunud ekspertide järeldusega, et kannatanule noalöökide tegemise ajal ei saanud süüdistatav aru oma teo keelatusest ega suutnud seda juhtida. Samas eelnevalt tuvastas maakohus eksperdiarvamuse alusel, et kannatanu tapmise ajal esines süüdistataval võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, s.o ajutine raske psüühikahäire. Need kohtu järeldused on vastuolulised.
28.Maakohtu istungil ekspertide järeldusi ei arutatud ning selle asjaolu kohta ei olnud võimalik arvamust avaldada. Keegi menetlusosalistest ekspertide järeldusi ei vaidlustanud. Kui kohus jõudis otsuse tegemise käigus veendumusele, et ekspertide järeldus on väär, siis oleks tulnud kohtulik uurimine uuendada ja küsida menetlusosaliste arvamust.
29.Kuigi kohus otsuses otsesõnu ei ole sedastanud, et F.K. i käitumises ei olnud süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid, siis sisuliselt on kohus seda järeldanud. Kohtumenetluse puudulikkusele viitabki see, et kui kohtul on kahtlusi süüdistatava süüdimatuse meditsiinilistes tunnustes, oleks seda tulnud mingil kujul kontrollida. KrMS § 292 lg 2 kohaselt võib kohus määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks. Ekspertide järeldusega mittenõustumisel ületas kohus oma volitusi, sest kohus ei saa olla süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste hindamisel targem erialaekspertidest. Kohus ei saa võtta endale eksperdi rolli.
30.Kohus teeb järelduse, et meelepetete olemasolu ei mõjutanud oluliselt süüdistatava võimet ratsionaalseks mõtlemiseks. Kohus ei taha tunnistada ka Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohta, et eesmärgipärane käitumine viitab küll arusaamisvõime olemasolule, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas toimepanijal on täiel määral säilinud enda tegude juhtimise võime.
31.Kohtu hinnangul ei olnud tüli ja noalöögid tingitud deliiriumist ega meelepetetest. Tunnistaja E.T. i ei ristküsitletud, vaid tema kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati. E.T. oli sündmuse ajal tugevas alkoholijoobes, samuti pole teda süüdistatava psüühilise seisundi osas küsitletud. Kohus ei ristküsitlenud tunnistajaid. Meelepetted toimuvad süüdistatava ajus ja kui ta neile kuidagi avalikult tähelepanu ei pööra, siis nad jäävadki teistele märkamatuks.
32.Maakohus on ühekülgselt lugenud eesmärgipäraseks käitumiseks süüdistatava sokkides ja üleriieteta lahkumise korterist, et „vältida sündmuskohal tabamist“. Süüdistatav ei varjunud kuhugi, vaid läks kauplusesse, kus teda märkas üks külastaja. Kohus otsustab ekspertide asemel, et „hääle“ kuulmine on küll meelepete, kuid see ei võta isikult ära võimet aru saada teo keelatusest ja juhtida oma käitumist.
33.Kui kohus leiab, et ekspertide järeldus on ebaloogiline ja põhistamata, siis tulekski eksperdid kutsuda kohtusse ja neid küsitleda, mitte tunnistada ekspertide arvamus mittepädevaks. Ringkonnakohtu seisukohad
34.Maakohus tuvastas, et F.K. pani 14.02.2022 I.G. korduvalt noaga lüües toime KarS § 114 lg 1 p 1 tunnustele vastava teo, mille õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Raske tagajärje osas teokooseisu subjektiivsete tunnuste põhjendamisel on kasutatud väljendit pidi süüdistatav aru saama, mis osutab hooletusele (KarS § 18 lg 3) (RKKKo 1-20-3306/139 p 14–15). Väljendite kasutamise konteksti arvestades on siiski arusaadav, et maakohus ei pidanud silmas hoolsuskohustuse rikkumist, vaid soovis anda edasi mõtet, mille kohaselt ei olnud asjaolusid arvestades muud võimalust kui see, et süüdistatav sai noalööke tehes aru, et ta põhjustab sellega kannatanu surma. Seega on tegemist ebakorrektse sõnastuse, mitte seaduse ebaõige kohaldamisega. Kuna teo koosseisupärasus ja õigusvastasust välistavate asjaolude puudumine ei ole vaidluse all ning ka kolleegium peab tegu koosseisupäraseks ja õigusvastaseks, siis neid küsimusi edaspidi ei käsitleta.
35.KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüküsimust lahendades on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. See
toob kaasa kaevatava kohtuotsuse tühistamise ning uue otsuse tegemise, millega F.K. mõistetakse õigeks.
36.Ringkonnakohus käsitleb esmalt KarS § 34 kohaldamisega seotud nõudeid (I), annab siis hinnangu maakohtu põhjendustele (II) ning võtab menetluse tulemuse kokku (III). Lõpetuseks lahendatakse menetluskuludega seotud küsimused (IV) . (I)
37.Süüpõhimõtte kohaselt saab karistada isikut, kes on süüvõimeline. Süüvõimeliseks saab KarS § 33 kohaselt lugeda vaid süüdivat isikut. KarS § 34 järgi ei loeta isikut süüdivaks, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistuslikkusega, nõdrameelsusega või muu raske psüühikahäirega. Süüdimatus tuvastatakse kahel astmel. Esmalt tehakse kindlaks, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks KarS § 34 p-des 1–5 loetletud raske psüühikahäire. Seejärel hinnatakse, kas see häire mõjutas toimepanija arusaamisvõimet või tegude juhtimise võimet (süüdimatuse juriidilised tunnused).
38.Süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamine vajab mitteõiguslikke eriteadmisi. Seepärast kaasatakse KrMS § 95 lg 1 kohaselt asja lahendamisele ekspert. Selles asjas määrati esmalt ambulatoorne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis. Eksperdid tuvastasid, et F.K. il on välja kujunenud alkoholisõltuvus ja võõrutusseisundis esinevad psühhoosielamused. Samas leiti, et ambulatoorse ekspertiisiga ei ole võimalik anda arvamust diagnoosi, süüdivus- süüdimatusseisundi, ohtlikkuse ja ravivajaduse kohta ning esitatud küsimustele vastamiseks tuleks ekspertiis läbi viia statsionaarses vormis (III kd tl 38–41).
39.Uue kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi viisid läbi Marina Cojocaru (kohtupsühhiaater, tase 7) ja Tiina Kompus (kliiniline psühholoog, tase 7). 30.05.2022 koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 11/12 kohaselt ajavahemikul hiljemalt alates 13.02.2022 pärast kl 19 kuni vähemalt 02.03.2022, sh ka temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal 14.02.2022 kl 17, esines F.K. il võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.4), mis on hõlmatav määratlusega „ajutine raske psüühikahäire“. F.K. i käitumine I.G. ile noalöökide sooritamise ajal 14.02.22 kl 17 ajal oli täiel määral põhjuslikult seotud temal sellel ajal esinenud deliiriumiga (III kd tl 52–65). Eksperdiarvamuse alusel tuvastas maakohus, et kannatanu tapmise ajal esines süüdistataval võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, s.o ajutine raske psüühikahäire. See asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all ja ka ringkonnakohus ise sellega seoses mingeid probleeme ei näe.
40.Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Kohtul tuleb kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida (RKKKo 3-1-1-22-09 p 6.1). Otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Näiteks võivad rolli mängida teole eelnenud sündmused, ravimite toime, somaatilised sümptomid, inimese tervise muud eripärad, tema varasem elukäik ja tavapärased käitumismustrid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne ja pärast seda (RKKKo 1-20-6745/88 p 36).
41.Riigikohus on piiratud süüdivuse küsimust käsitledes selgitanud, et kui kohus on teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal KarS § 35 tunnustele vastav raske psüühikahäire ning kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama (RKKKo 1-20-6745/88 p-d 37 ja 52). Kolleegium leiab, et samad seisukohad laienevad KarS § 34 kohaldamisele. (II)
42.Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamisvõimele või käitumise juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõimet ja intellektuaalseid funktsioone (RKKKo 1-20-6745/88 p 35).
43.Viidatud seisukohaga kooskõlas olevalt ongi 30.05.2022. a ekspertiisiakt vormistatud. Eksperdiarvamuse kohaselt tekkis alkoholi võõrutusseisundi tüsistusena raske psüühikahäire – deliirium teadvuse lainetava kuluga häirumisena (sellele viitab mälestuste lünklikkus), mitmekesiste tajumishäiretena (visuaalsed illusioonid, elavad kuulmis-, nägemis- ja komplekssed meelepetted), mõtlemise sisuliste häiretena (paranoilised luulumõtted), unehäiretena (une-ärkveloleku rütmi häired) ja emotsionaalsete häiretena (ärevus, hirm). Reaalse ümbruse tajumine oli F.K. il deliiriumi foonil tugevalt häiritud, mistõttu ta oli desorienteeritud situatsioonis ning periooditi ka oma isikus (tundis end teise, „muudetud“ isikuna). F.K. i käitumine deliiriumi foonil, sh ka noalöökide sooritamisel I.G. i pihta oli ajendatud eelkirjeldatud psühholoogiliste sümptomite kogumist. F.K. i poolt esitatud subjektiivsete elamuste kirjeldused on kooskõlas objektiivsete andmetega tema käitumise kohta samal ajavahemikul. Häirekeskuse kõnesalvestuselt on kuulda tema korduv abi kustumine, kuna ukse taga on isikud, kes tahavad teda tappa, tema kõrva on paigutatud mikrofonid. Kaupluse turvakaamera videosalvestuselt on näha tema sihitu liikumine kaupluses, aeg-ajalt oma käte esiletoomine. Patrullpolitseiniku vormikaamera salvestiselt nähtub tema seosetu kõne politseinikega suhtlemisel ning kuulmismeelepetetega isikule iseloomulik käitumine. Vangla tervisekaardi 15.02.2022. a ja 22.02.2022. a sissekannetes on kirjeldatud ebaadekvaatne käitumine, seosetu kõne ja desorienteeritus. Eksperdid on öeldud sedagi, et esinenud psüühikahäire välistas F.K. il võime ümbruse õigeks tajumiseks, oma tegude sotsiaalsest tähendusest (sh keelatusest) arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks (III kd lk 63–64).
44.Maakohus eitas süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemist ja märkis, et ei nõustu ekspertide järeldusega, et kannatanule noalöökide tegemise ajal ei saanud süüdistatav oma teo keelatusest aru ega saanud seda juhtida. Kohtu arvates F.K. ’il oli säilinud võime saada aru, et teist inimest tappa ei tohi ning ta ei minetanud ka võimet juhtida oma tegevust ja sai hoiduda kannatanu löömisest, vaatamata temal esinenud deliiriumi seisundile.
Otsus sisaldab järgimisi järeldusi.
45.1
Häirekeskusele kõnede tegemise ajal oli F.K. kontaktivõimeline, sai temale esitatud küsimustest aru ja sai neile ka adekvaatselt vastata. Arvestades, et juba oma esimeses kõnes küsis ta endale otsesõnu psühhiaatrilist abi, tõenäoliselt tegemist oligi deliiriumist tingitud meelepetetega, millest oligi tingitud tema jutt jälitamisest, päranduse äravõtmisest ja teda tapmisega ähvardavatest inimestest. Samas meelepetete olemasolu ei mõjutanud oluliselt süüdistatava võimet ratsionaalseks mõtlemiseks ja otsustuste tegemiseks: saanud aru, et temaga on midagi valesti, helistas ta ise häirekeskusele, küsides endale psühhiaatrilist abi, s.t tal oli säilinud kriitiline suhtumine oma vaimse tervise seisundisse ja ta on asunud otsima, kust võib abi saada. Kuigi on näha sundmõtete (jälitusmaania) tunnuseid – kardab, et teda jälgitakse, kuulatakse pealt (kaamera külge kinnitatud, mikrofon on peas), soovitakse pärandus ära võtta, käitub ta ettekujutatavale olukorrale vastavalt – ei tee korteri ust lahti (tapmisega ähvardavad isikud on ukse taga) ja kutsub politseid kohale ehk ei kaota ratsionaalse mõtlemise võimaluse. Kui tema esimese kõne peale politsei kohale ikkagi ei tule, siis helistab uuesti ja jälle ehk jääb valitud kaitsestrateegia juurde ning jätkuvalt otsib abi valitud allikast häirekeskuselt.
45.2
14.02.2022 F.K. ’il tõesti võisid esineda deliiriumist tingitud meelepetted. Samas tõendid ei kinnita, et need olid tal ka kannatanule noalöökide tegemise ajal või vahetult enne seda. Tunnistaja E.T. ütluste järgi konflikt ja sõnavahetus kannatanu ja süüdistatava vahel oli konkreetsel ja varem juba üles kerkinud teemal – süüdistatava tädi A.T. suhted teiste meestega, millest tingituna kannatanu kutsus teda prostituudiks. Need on vägagi konkreetsed etteheited, mis seonduvad konkreetse ja reaalse isiku – süüdistatava tädi A.T. käitumisega.
45.3
14.02.2022 kella 17 ajal XXX , korteris toimunu tüli põhjuseks oli konkreetne isik (kannatanu) ja tema käitumine, mitte süüdistatava deliiriumist tekkinud meelepetetest tingitud reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud. Kuna noalöökide tegemine on vahetult järgnenud kannatanu ja süüdistatava vahel puhkenud tülile, siis puudub alus arvata, et konflikt nende vahel on toimunud ühel põhjusel (kannatanu sõnad A.Toom pihta), lööke aga hakkas süüdistatav tegema mingil teisel (nt meelepetetest tingitud) ajendil. Kuna löögid ei olnud tingitud süüdistatava meelepetetest, siis peab järeldama, et temal tol ajal esinenud deliirium ei takistanud tal (vähemalt löökide tegemise ajal) saama oma tegude tähendusest aru ja neid juhtima. Seega, kuigi sündmuse ajal esines süüdistataval ajutine raske psüühikahäire – võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga, ei saa rääkida, et teo toimepanemise ajal oli ta süüdimatu. Kohtu arvates, vähemalt teo toimepanemise ajal tal oli säilinud võime saada oma tegude tähendusest aru ja neid juhtida ehk ta oli süüdiv ja teda saab toimepandud teo eest vastutusele võtta.
45.4
Kohtu arvates, isegi kui lähtuda süüdistatava selgitustest tema kinnipidamisel, et „A.T. “ käskis tal kannatanut tappa, ei välista see F.K. süüdivust. Tema enda selgitustest (kinnipidamisel, mida on näha ja kuulda patrullpolitseinikke rinnakaamerate salvestistelt) nähtub, et ta sai aru, et niimoodi käituda ehk kannatanut tappa ei tohi. Ta vaid õigustab ennast sellega, et see ei olnud tema otsustus, vaid seda on käskinud temale „A.T. “. Samas, isegi kui möönda, et F.K. kuulis oma peas „A.T. “ häält, andis ta endale aru, et selline tegu on keelatud, mistõttu lahkuski kohe pärast seda korterist vaid sokkide väel ja üleriieteta ehk sellisel kombel on üritanud vältida sündmuskohal tabamist, teades, et sellise teo eest saab ta karistada. Kinnipidamisel asub ta kohe ennast õigustama ja küsimusele „mis juhtus“ selgitab politseinikele, et teda peteti (vt salvestise aeg 04:02,
kell 17:29:15, fail „P32868 [14.02.2022 17 25 13]“), A.T. lavastas teda süüdlaseks, ta tappis kannatanut mitte enda tahtel, vaid „A.T. “ käsul. 45.5
Süüdistatava käitumine kinnipidamise ajal ehk umbes 20 minutit pärast kuriteo toimepanemist ei toeta versiooni, et tema käitumine oli valdavalt või täies ulatuses kantud deliiriumi seisundis olekust. Politseinikke rinnakaamerate salvestistelt on näha, et F.K. on kontaktivõimeline, ta koheselt allub politseinikke korraldusele olla pikali, viib käed selja taha jne. Küsimusele, kuidas tema nimi on vastab süüdistatav, et „F.K. “ ehk oma nime, s.t on oma isikus õigesti orienteeritud. Juba patrulliautos vastab ta konkreetselt politseinikke küsimustele, mitte ei aja arusaamatut, segast juttu vms. Tema selgitused, et teda peteti ning „A.T. “ sundis teda kannatanut tappa ei takista tal kirjeldama seda, kuidas ta seda tegi (et „A.T. “ ütles, et tema peab I.G. it ära tapma.
45.6
Oma peas „hääle“ kuulmine on küll psüühikahäire, kuid selle esinemine, kui selline, ei võta isikult ära võimet saada teo (teise inimese tapmise) keelatusest aru ja juhtida oma käitumist vastavalt sellele (ehk hoiduda tapmisteost teise inimese suhtes). Süüdistatava 14.02.2022 kell 00.40 häirekeskusele tehtud kõne järgi F.K. ise tunnetab, et temaga on midagi valesti ja ta vajab psühhiaatrilist abi. Vaatamata sellele ei nähtu tunnuseid, et kuulmismeelepetted või muud deliiriumist tingitud psüühilise tegevuse häired oleksid avaldunud tema puhul selliselt, et ta ei saanud mitte alluda „häältele“ oma peas, sh „A.T. “ häälele. Samal päeval varahommikul kell 6.17 häirekeskusele tehtud kõnedest nähtub pigem, et ta ei soovi alluda tema peas olevate „häälte“ käsklustele: ta ei nõustu nendega, ei nõustu pärandust loovutama, otsib kõrvalist abi (politseilt) ja üleüldse ei kipu „häältele“ alluma. Nende mõju avaldub temas pigem kõrgendatud hirmutunde ja jälitusmaania kujul (kardab, et teda tapetakse, et saada tema pärandus kätte ning et kuulatakse pealt peas olevate mikrofonide abil jne). Seejuures „häälte“ mõju süüdistatava psüühikale ei tõsta temas agressiivsust, ta ei tee mingeid aktiivseid / agressiivseid samme enda kaitsmiseks, vaid see olukord pigem survestab teda ja paneb tundma hirmu.
46.Kokkuvõtlikult leidis maakohus seega, et võimet teo keelatusest aru saada kinnitavad 1) kontaktivõimelisus, küsimustest arusaamine ja neile vastamine sama päeva öösel ja varahommikul ja 20 minutit pärast etteheidetava teo toime panemist; 2) säilinud kriitiline suhtumine oma vaimsesse tervisesse ja abi küsimine samal päeval enne teo toime panemist; 3) jälitusmaaniale vastav kohane kaitsestrateegia ja selle järjekindel rakendamine; 4) et kannatanu ja süüdistatava tüli põhjuseks ei olnud reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud; 5) oma tegevuse õigustamine. Lisaks leidis kohus, et peas olevate häälte korraldustele on võimalik mitte ja alluda ja F.K. il avaldus häire pigem kõrgendatud hirmutunde ja jälitusmaania mitte agressiivsuse kujul. Selgelt äratuntavalt eeldab maakohtu nimetatud asjaolude psüühikahäire võõrutusseisund alkoholist deliiriumiga konteksti asetamine eriteadmisi psühhiaatriast ja kliinililisest psühholoogiast.
47.Kolleegium asus asja ette valmistades seisukohale, et kriminaalasja õigeks lahendamiseks on vajalik kohtu omal algatusel koguda täiendavaid tõendeid (vt nt RKKKm 31-1-87-15 p 21) ning kutsus kohtuistungile eksperdid Marina Cojocaru ja Tiina Kompuse. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks mh eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel.
48.Esialgses ekspertiisiaktis püstitati hüpotees, et F.K. il võis esineda alkoholipsühhooos. Teise ekspertiisakti kohaselt oli esines alkoholi võõrutusseisundi tüsistusena tekkinud raske psüühikahäire – deliirium.
49.Õiguskirjanduses on alkohoolne psühhoos samastatud deliiriumiga. Sellekohase viite on teinud ka maakohus: Alkohoolne psühhoos on joomahullus ehk deliirium, mis võib esineda süüdimatusseisundina. See on lühiajaline, kuid mõnikord eluohtlik toksiline segaseisund (unetus, hirm, hallutsinatsioonid) koos somaatiliste häiretega (KarS-i kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 168). Apellatsioonimenetluse käigus ilmnes, et nende seisundite samastamine ei ole meditsiiniliste teadmistega kooskõlas.
50.Eksperdid olid teadlikud sellest, et juristid käsitavad neid samastatavate mõistetena, kuid märkisid, et tegemist on erinevate häiretega. Sümptomaatika osaliselt kattub, kuid erinev on teke, esinemissagedus ning erinevusi on ka kliinilises pildis. Võõrutusdeliirium alkoholi tarvitamise foonil on suhteliselt harva esinev häire, alkoholipsühhoos esineb sagedamini. Erinevalt alkoholipsühhoosist tekib deliirium järsult. Deliiriumi korral on teadvusseisund häiritud ja seega on tegemist raskema häirega kui alkoholipsühhoos. Viimase puhul tekib nägemismeelepetteid harva, siis deliiriumile on need suhteliselt iseloomulikud – inimene näeb midagi sellist, mida teised ei näe, läheb ööks enesetunne halvemaks. Une – ärkveloleku tsüklihäire on erinev. Deliiriumi puhul on alguspunkt selles, et alkohol sai joodud ning organism hakkab seda töötlema. Kui alkoholi enam ei tule, tekib spetsiifiline biokeemiliste muutuste kaskaad. Seda protsessi ei ole inimene ise suuteline kontrollima mitte mingil moel, see tekib vältimatult alkoholi manustamisest. See organismis toimuvate muutuste kaskaad erineb oluliselt nendest biokeemilistest muutustest, mis tekivad psühhoosi kujunemise puhul. Ekspertiisiaktist ja ekspertide ülekuulamisest selgus, et deliirium võib kesta mitu nädalat ning kogu selle aja kestel on teadvus häiritud.
51.Eksperdid selgitasid deliiriumi olemust järgmiselt. Teadvusseisund on häiritud ning seda iseloomustab eksekutiivsete funktsioonide raske häire. Inimene on võimetu planeerima, plaani sihipäraselt läbi viima, kontrollima vastavalt oma käitumist ja seda korrigeerima. Kogu mõtlemise, käitumise, meenutamise, meelde jätmise sihipära on püsivalt häiritud. Inimese häirunud teadvusseisundis kombineeruvad juhuslikud mälestused, vahetult tajutud elamused, meelepettelised elamused, reaalsusest vahetult tajutud stiimulid. Need moodustavad pidevalt muutuva kombinatsiooni, millel puudub igasugune sihipära. Ka siis kui teadvusehäire natuke leeveneb ja kontakt ümbruse vahetute stiimulitega paraneb, ei saa inimene aru oma seisundist. Ta ei ole suuteline looma mingisugust sihipärast arusaama ja vastavalt sellele käituma – see on püsiv. Kõige lähem analoog on unenägu, kus kombineeruvad olnud ja olematud asjad teistes situatsioonides, kõik muutub, kulgeb, sinna võivad lülituda mingid väliskeskkonna stiimulid (nt äratuskella helin või kehalisest asendist tunnetatud olukord), kõik see on pidevas muutumises ja voolamises ja mingit sihipära seal ei ole.
52.Maakohus jaatas deliiriumi esinemist, kuid leidis, et kontaktivõimelisus enne ja pärast etteheidetavat tegu, küsimustest arusaamine ja neile vastamine näitab, et süüdistatav sai aru oma teo keelatusest ning oli võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Selline järeldus ei tugine tõenditel ega teadmisel. Deliiriumis inimene ei näi igal ajahetkel kõrvaltvaatajale segaduses olevana. Vastuseks küsimusele, kas on tavapärane, et isik sai aru temale esitatud küsimustest ja oskas neile vastata, selgitas ekspert järgmist. Deliirium ei ole häire, kus tavalise inimese psüühikale tuleb midagi juurde ja kõik, mida ta teeb, näeb välja nagu inimene oleks segasusseisundis. Inimesel tekib oma reaalsus ning ühel hetkel puutub see kokku tavareaalsusega. See, kuidas deliiriumis inimene reageerib tavareaalsusele, on pigem juhuslik. Kuna selline inimene ei ole koomas, on ta välise reaalsusega kuidagi seotud, kuid mingit sihipära tema tegevusest otsida ei saa. Ta võib väliselt näida asjalikult toimetav.
53.F.K. küll vastas talle esitatud küsimustele, kuid tema süüdivusele see ei viita. Siinkohal osutab kolleegium mõnedele vastustele, mida F.K. suhteliselt vahetult peale teo toimepanemist politseiametnikele andis. Lühidalt, nagu nagu mulle praegu selgitati, nagu mul on peas mingi kiip [---] nagu kuidas ma saan temaga (naisterahvas) rääkida. [---] ja mulle ühesõnaga öeldi, vaata käe peale ja ühesõnaga seesamune vaata käe peale oled seal mingis, kurat ägedas saalis, umbes nagu kõik istuvad ja ainult sul on nagu vaja tappa I.G. . No aga mina I.G. it eriti ei armastanud, ühesõnaga ma koksasingi ta maha. Edasi räägitakse A.T. st. Ta mulle praegu räägib.... Teie teda ei kuule, ühesõnaga ta ütles mulle praegu, et ta vahetas nime. Küsimusele, kus A.T. praegu on, vastas süüdistatav. Ma ei tea, ta viidi ära suure punase autoga [---] Talle tehti silmaoperatsioon, a kuhu viidi, ei tea. Ma ju räägin, mulle löödi vastu pead. Ühesõnaga mõeldi välja mingi lugu ja mina nagu lollike jäin uskuma. Kohtuistungil eksperdid selgitasid, kuidas selle vestluse salvestuselt on väliselt väga iseloomulikult näha, kuidas F.K. hallutsineerib. Videos on jälgitav, kuidas ta räägib A.T. ga ja politsei ei saa aru, et tegemist on meelepetetega. Ta pöörab pea kõrvale ja räägib. Kogutjukil olid hallutsionatoorsed elamused, ta tegelikult suhtles häältega. Kogu situatsioon oli tema poolt tajutud luululiselt. Kogu situatsioon on näiliselt justkui mõistlik käitumine, aga see moodustab tema jaoks reaalsuse, kus segunevad reaalsed detailid – politseinik küsib midagi, luululised detailid – mida A.T. talle parasjagu räägib.
54.Järgmiseks leidis maakohus, et F.K. küsis Häirekeskusesse helistades endale psühhiaatrilist abi, st oli säilinud kriitiline mõtlemine oma tervisesse. Asjaolust, et F.K. käitub oma kujuteldavale olukorrale vastavalt – ei tee „ukse taga olevatele tapjatele“ ust lahti ja helistab politseisse, nähtub ratsionaalse mõtlemise võime säilimine. Seegi maakohtu järeldus ei ole nõustumisväärne. Eksperdid selgitasid, et deliiriumi ajal on teadvusseisund lainetava kuluga, teadvusseisundi häirituse raskusaste võib olla erinev. On võimalik, et esimese Häirekeskusesse tehtu kõne ajal oli tal osaliselt teadvus selgem. Meditsiinilises mõttes F.K. il haiguskriitikat ei olnud. Häirekeskusesse tehtutud kõne mõte oli ekspertide hinnangul see, et ta oli ekslikult luululiselt veendunud, et keegi tahab talle halba. Arvestades ekspertide selgitusi selle kohta, kuidas deliiriumis inimesel tekib oma reaalsus, mille lähim kõigile mõistetav analoog on unenägu, ei räägi kujuteldavale olukorrale vastav käitumine ratsionaalse mõtlemise säilimisest.
55.Oma seisukoha rajas maakohus muu hulgas väitele, et kannatanu ja süüdistatava tüli põhjuseks ei olnud reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud. Ringkonnakohus märgib, et selline mõttekäik pärineb äratuntavalt esimese ekspertiisiakti põhjendustest: Pooleteistkuune joomasööst ja selle järel tekkinud psühhoosielamused on omased alkoholipsühhoosile, kuid selgusetuks jääb psühhoosi ajaline kestus ja see, küsimus kas psüühikahäire (psühhoos) põhjustas uuritava agressiivse käitumise või toimus tapmine reaalse konflikti käigus. Nagu juba varem selgitatud, ei ole alkoholipsühhoos ja deliirium samastatavad mõisted. Väide, mida andmete puudulikkuse tõttu eksperdiarvamuse andmisest keeldunud eksperdid kasutavad ühe häire puhul, ei ole ülekantav teisele, tuvastamist leidnud häirele. Kohtu sisuline väide, et häirele viitavad vaid reaalsuses mitteeksisteerivad sündmused, asjaolud või isikud, ei tugine teadmisel. Kohtuistungil selgitasid eksperdid: Tema peas segunevad nii reaalsed elemendid, meelepetted, hilisemad mälestused, millalgi tehtud plaanid. Samal põhjusel ei oma tähendust, et süüdistatav oma käitumist politseiametnikele õigustas. Tema peas tekkinud reaalsuses tuli tal tappa, sest muidu tapetakse tema ja veidi hiljem hakkas tunduma, et peas olevad hääled on ta tanki pannud.
56.Maakohus leidis, et süüdistataval oleks olnud võimalik oma peas olevatele häältele mitte alluda. Kolleegiumi hinnangul nõuab selline järeldus äratuntavalt eriteadmist. Eksperdi sõnul erialasest seisukohast seda mõttekäiku ei saa toetada. Psüühikahäire puhul ei ole nii, et
midagi segavat lisandub tavapsüühikasse ja kui inimene end kokku võtaks, siis ta ikkagi saaks oma õiget psüühikat kasutada. Meelepette ajal ei ole inimene suuteline kriitiliselt hindama, mis on meelepete ja mis mitte. Inimene juhindub meelepettest kõhklematult, see on tema jaoks reaalsus.
57.F.K. i 14.02.2022 öösel Häirekeskusesse tehtud kõnedele tuginevalt on maakohus teinud järelduse, et „häälte“ mõju süüdistatava psüühikale ei tõstnud temas agressiivsust, ta ei tee mingeid aktiivseid / agressiivseid samme enda kaitsmiseks, vaid see olukord pigem survestab teda ja paneb tundma hirmu, mistõttu ta helistabki häirekeskusele politseilt abi saamiseks, mitte ei haara nt nuga ega mine sellega trepikotta, et rünnata korteri välisukse taga väidetavalt olevat meest, kelle häält oma peas ta kuuleb. Esialgu olid süüdistatava tunded meelepetete foonil hirm ja ärevus ning maakohtu hinnangul ei tekitanud luulud temas agressiivsust. Eksperdid selgitasid, et sõltumata häire esinemisest ei ole inimeste tunded kogu aeg ühesugused. Selle häire puhul on käskiva sisuga kuulmismeelepetted (peas on hääl, mis käsib teha halba) ja paranoilised mõtted (keegi tahab sulle halba teha) tüüpilised. Hirm ja ärevus võib muutuda millekski muuks, mis on veelgi rohkem negatiivse tooniga.
58.Maakohus tugines otsuses mh kinnipidamise järel dokumente vormistanud inimeste hinnangutele väites, et joobeseisundi tuvastamise protokollist ei nähtu tunnuseid, mis tekitaksid kahtlust, et 20 minutit varem ei saanud F.K. oma teo keelatusest aru või ei saanud oma käitumist vastavalt sellele juhtida. Tema reaktsioonikiirus oli normaalne, kõne selge, aja-, isiku ja kohataju selge, mäletab viimase 24-tunni sündmusi, koordinatsioon on häireteta, käitumine on normaalne, märkusi ei ole (III kd tl 123p). Vanglasse saabumisel on medõde märkinud tervisekaarti, et süüdistatav oli saabumisel kontaktne, adekvaatne, kaebusteta ja liikus iseseisvalt. 15.02.2022 ülekuulamisel ja 16.02.2022 kohtuistungil osales ta adekvaatselt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti tähendust omistanud teiste eriteadmisi mitteomavate inimeste hinnangutele, kes lisaks veel ei olnud võimalikust psühhiaatrilisest probleemist üldse teadlikudki.
59.Eksperdid selgitasid, et psüühikahäire äratundmiseks on vajalik vastav väljaõpe. See, et inimene on absoluutselt hõlmatud oma meelepetetest, ei ole igaühele väliselt arusaadav. Samal seisukohal on kolleegium. Et isiku psüühikaga on midagi valesti, võib, aga ei pruugi olla eriteadmisteta äratuntav. Kohtutoimikus on videosalvestus kauplusest, kus sokkides F.K. kõnnib kiirel sammul ringi, vaatamata kordagi riiulil olevate kaupade poole. Vähemalt üks poekülastaja pidas sellist inimest parklas nähes vajalikuks Häirekeskusele temast teada anda. Ka politseil tekkisid tegelikult kahtlused, sest salvestise taustalt on kuulda: kas ta on laksu all? Ekspertide sõnul on vormikaamera salvestuselt selgelt näha, kuidas F.K. räägib vaheldumisi politseiametniku ja „A.T. ga“. Vastava tähelepanu juhtimise tulemusena oli see koht salvestusest äratuntav ka kolleegiumile.
60.Maakohus on teinud F.K. i käitumise välisest pildist järeldusi, mis võivad olla kohased terve psüühikaga inimeste tegevuse hindamisel. Deliiriumis inimese puhul samad kriteeriumid ei päde. Sisuliselt on maakohus teinud eriteadmiste valdkonnas järeldusi, ilma selliseid teadmisi omamata. Maakohus tuvastas raske psüühikahäire. Nagu eelnevalt osundatud, saab tegutsemist selle häire mõjul välistada eksperdiarvamusele tuginedes või siis teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal (otsuse p 41). Kaevatavas otsuses on eksperdiarvamuses toodud teadmisi häire olemusest eiratud. See on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis on viinud KarS § 34 ebaõige kohaldamiseni ja F.K. i alusetu süüdi tunnistamise ja karistamiseni.
61.Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et F.K. il polnud juba arusaama oma teo keelatusest, st tal puudus esimene KarS §-s 34 sätestatud süüdivuse juriidiline tunnus. Seda saab öelda eeskätt ekspertidelt pärineva järgmise info põhjal. F.K. Kogutujuki teadvus oli väga tugevasti häiritud: tal esinesid tugevad tajumis-, mõtlemis- ja emotsionaalsed häired. Süüdistatav oli desorienteeritud situatsioonis ja puhuti ka oma isikus. Deliiriumi puhul ei ole inimene suuteline oma tegevusi planeerima. F.K. i teadvusseisundis kombineerusid juhuslikud mälestused, vahetult tajutud elamused, meelepettelised elamused ja reaalsusest vahetult tajutud stiimulid. Need moodustasid pidevalt muutuva kombinatsiooni, millel puudus sihipära. F.K. tundis end justkui unenäos. Isegi kui sellises olukorras olev inimene on võimeline n-ö ühtteist mõistma, ei ole ta ringkonnakohtu hinnangul suuteline saama aru, et ta teeb midagi õigusvastast.
(III)
62.Prokuratuur on olnud süüdistust esitades seisukohal, et alkoholi võõrutusseisundi tagajärjel tekkinud ajutises teadvuseseisundi häires olemine ei oma tähendust KarS § 36 tõttu – tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund ei välista süüd.
63.Vaidlus puudub põhjendatult selle üle, et süüdistatav ei olnud teo toimepanemise ajal alkoholijoobes. Maakohus leidis, et KarS § 36 seetõttu ei kohaldu. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Karistusõiguse tõlgendamine viisil, millega laiendatakse seadusega võrreldes süü tuvastamist, s.o karistamise aluseid, ei ole lubatav. KarS § 2 lg-st 4 tuleneb keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Õiguskirjanduses on samuti leitud, et tavalisest joobest kvalitatiivselt erinevatele seisunditele (nt patoloogiline joove ja joomahullus ehk deliirium) KarS § 36 ei kohaldu (vt ka J. Sootak. Karistusõiguse üldosa õpik. Tallinn: Juura 2018, lk 380–381).
64.Reeglina ei jää mittesüüdiva isiku poolt õigusvastase teo toimepanemine tagajärjeta. Kui isik on pannud õigusvastase teo toime süüdimatus seisundis, toimetatakse tema suhtes kriminaalmenetlust psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses. KrMS § 393 lg 1 ja 394 kohaselt tuleb sellistel puhkudel lisaks õigusvastase teo toimepanemisele kindlaks teha tema edasine ohtlikkus iseendale ja ühiskonnale ning psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus.
65.Ekspertiisiaktiga on kindlaks tehtud, et F.K. il ei esine selliseid püsivaid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis põhjustaksid temal tahtest olenematut, teda ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist. Tal puudub meditsiiniline näidustus psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks mistahes vormis. Kuna ravivajadust ei esine, ei ole F.K. i suhtes võimalik sundravi kohaldada.
66.Kuivõrd F.K. i tegu ei olnud süüline, ei saa teda KarS § 114 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ega karistada.
67.Kokkuvõtvalt tuvastas ringkonnakohus, et F.K. il esines kuriteo toimepanemise ajal ajutine raske psüühikahäire, s.o võõrustusseisund alkoholist deliiriumiga (F10.4). Tulenevalt sellest seisundist ei olnud F.K. võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega neid juhtima. Eelnevat arvestades tuleb F.K. süü puudumise tõttu KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks mõista. (IV)
68.Maakohus mõistis F.K. ilt menetluskuludena riigi kasuks välja 3577,60 eurot, s.o sundraha 2050 eurot, määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses 553,20 eurot ja
kohtumenetluses 974,40 eurot. Tulenevalt F.K. i piiratud sissetulekutest jättis maakohus ekspertiisitasud summas 10477,90 eurot riigi kanda.
69.KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus mõistab F.K. i õigeks, jäävad tekkinud menetluskulud täies ulatuses, s.o summas 12 005,50 eurot (maakohtus välja mõistetud 1527,60 eurot (553,20 + 974,40) ja lisaks sellele maakohtu poolt riigi kanda jäetud ekspertiisitasud 10477,90 eurot) Eesti Vabariigi kanda. Õigeksmõistva kohtuotsusega sundraha ei kaasne.
70.Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 07.03.2024. a otsuse F.K. i süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ning temalt välja mõistetud menetluskuludes. Apellatsioonikohus teeb uue otsuse, millega mõistab F.K. i süüdistuses KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks ning jätab KrMS § 181 lg 1 alusel temal kohtueelses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud 12 005,50 eurot riigi kanda. Kaitsja apellatsioon rahuldatakse.
71.Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude põhjendatuses ja väljamõistmises. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 4 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale makstud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
72.Apellatsioonimenetluses on F.K. i kaitsja Kaido Kooga 26.03.2024. a esitanud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse 263,52 euro (sh käibemaks 47,52 eurot) hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele 180 minutit. Ringkonnakohus pidas kaitsja tasutaotlust põhjendatuks ning rahuldas selle 21.08.2024.
73.F.K. i kaitsja Ilya Zuev esitas 28.10.2024 riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse 588,83 euro (sh käibemaks 106,18 eurot) hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus materjalidega tutvumisele 360 minutit (tasu piirmäära suurendamine 200%) ja istungil osalemisele 125 minutit. Lisaks kulus 10,55 eurot (sh käibemaks 1,90) bussipiletilt Narvast Tartusse sõitmiseks. Kolleegiumi hinnangul on istungile kulunud ajakulu ja bussipileti maksumus põhjendatud. Materjalide tutvumisele kulunud aja osas peab ringkonnakohus põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 3 tundi, s.o tasu piirmäära suurendamist 100% ulatuses. Tegu ei ole üleliia mahuka kriminaalasjaga ning arvesse tuleb võtta sedagi, et apellatsioon oli esitatud juba eelmise kaitsja poolt. Ilya Zuevi roll oli istungiks valmistuda ja seal osaleda. Eelnevast tulenevalt kuulub kaitsjatasu taotlus rahuldamisele osaliselt, s.o summas 457,07 eurot (sh käibemaks 82,42 eurot).
74.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu 720,59 eurot (263,52 + 457,07), sh käibemaks 129,94 eurot KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.