1-24-2443/7 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

et vene keelt kõnelev naisterahvas helistab 09.11.2023 kell 11.47 Häirekeskusele uuesti aadressilt Mahtra 44 ja teatab, et joobes juht istub autos, pani turvavöö peale ja hakkas liikuma. Edasi räägib teataja, et näeb politseibussi saabumas. Tunnistaja H. K. ütluste (tl 21-22) kohaselt sai tunnistaja 09.11.2023 koos patrullpolitseinik N. S.ga joobes juhi väljakutse Mahtra 44, Tallinn. Väljakutse kohaselt nägi helistaja hosteli aknast, et joobes mees istus rooli taha. Jõudes kell 11.49 Mahtra 44 juurde nägi tunnistaja sõidukit XXXXXX, mis tagurdas parkimiskohalt välja ja hakkas liikuma nende suunas. Andsid sõidukile vilkuritega peatumismärguande ja juht vaatas nende poole, N. S. viipas juhile käega, et ta seisma jääks, kuid juht eiras seda ja sõitis aeglasel kiirusel edasi. N. S. väljus sõidukist ja andis sõidukile käega peatumismärguande, kuid juht tahtis ka seda eirata ja liikus aeglasel kiirusel edasi. N. S. tegi juhiukse lahti ja juht peatus. Juht oli silmnähtavalt joobes, kõne oli väga aeglane, ümbritsevat ei tajunud, silmad läikisid ja liigutused olid väga vaevalised. Küsimusele, miks ta seisma ei jäänud, ei suutnud ta vastata. Kui isikult korduvalt küsiti dokumenti, ei saanud ta aru mida soovitakse. Isikuks osutus Andres Rinaldi ik 37807270267. N. S. allutas isiku indikaatorvahendiga joobe kontrollile, näit oli 1,01 mg/l. Toimetasid isiku kinnipidamiskeskusesse Linnaaru tee 5/1, Rae vald ning tunnistaja allutas isiku tõendusliku alkomeetriga joobe kontrollile. Tõendusliku lõplik tulemus 0,91 mg/l, sõiduk XXXXXX teisaldati Rahumäe tee 6/1. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt (tl 12) kasutas patrullpolitseinik N. S. Mahtra 44 juures Tallinnas 09.11.2023 kell 11.49 Andres Rinaldi seisundi kindlakstegemiseks indikaatorvahendit AlcoQuant6020+, mille näit oli 1,01 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist ja alkomeetri väljatrükist nähtuvalt (tl 1415) kasutas patrullpolitseinik H. K. Linnaaru tee 5/1, Rae vallas 09.11.2023 ajavahemikul 12.09 kuni 12.14 Andres Rinaldi seisundi kindlakstegemiseks taadeldud (tl 16) tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST (s/n Araf-0013), mille näidud olid 1,04 ja 1,00 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta ning laiendmääramatust 0,09 mg/l madalamast näidust maha arvestades oli lõplikuks mõõtetulemuseks 0,91 mg/l. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 18) nähtuvalt kõrvaldati Andres Rinaldi 09.11.2023 alates kella 11.49 sõiduki juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuivõrd oli alust arvata, et isiku veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või et ta on joobeseisundis. Kahtlustatava Andres Rinaldi ütluste (tl 31-33) kohaselt tunnistab kahtlustatav oma süüd selles, et juhtis sõidukit Ford Mondeo Turnier registreerimismärgiga XXXXXX olles alkoholijoobes, juhtumis kohta ütlusi anda ei soovi, kuna pole midagi öelda. Puhtsüdamlikult kahetseb tehtut. Seega nähtub kriminaalasjas kogutud tõenditest, et politsei reageeris väljakutsele, mille kohaselt nähti joobes isikut minemas sõiduki rooli ja politsei kohale jõudes peatati liikuma hakanud sõiduk, mille roolis oli süüdistatav, kelle väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,91 mg/l, s.t eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõidukit, mille liikumine peatati, juhtis süüdistatav ja süüdistatav oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav toimetati Põhja prefektuuri kinnipidamiskeskusesse, kus tema seisundit kontrolliti taadeldud tõendusliku alkomeetriga. Selliste andmete pinnalt saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtja oli läbinud mõõtevahendi kasutamise koolituse ja mõõtmisel on kasutatud taadeldud mõõtevahendit ning mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Andres Rinaldi rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Antud juhul oli isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,91 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Andres Rinaldi rikkus liiklusseaduse §s 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Andres Rinaldi mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Andres Rinaldi oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Andres Rinaldi ́le KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava seisundit kirjeldavatest tõenditest, s.o tunnistaja H. K. ütlustest, indikaatorvahendi kasutamise protokollist ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist, samuti tõendusliku alkomeetri väljatrükist saab järeldada, et süüdistatav oli süüteo toimepanemisel tugevas alkoholijoobes ja tal oli raskusi ümbritsevast arusaamisega. Arvestades sellist seisundit saab kohus asuda seisukohale, et süüdistatav oli üheselt teadlik oma seisundist ja sellest, et ta on alkoholi tarvitanud ning joobeseisund ei tekkinud tal iseenesest, vaid eelnevast alkoholi tarvitamisest. Kuivõrd tõendusliku alkomeetri näitudest nähtub, et teine näit oli suurem kui esimene näit, siis toimus veel alkoholi imendumine organismis ja süüdistatav asus sõidukit juhtima lühikese aja möödudes alkoholi tarvitamisest. Kuivõrd süüdistatavat on varem samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud, oli ta varasema elukogemuse pinnalt teadlik alkoholi mõjust organismile, juhtimisõiguse saanud isikuna teadlik juhile kehtivatest kohustustest ja keeldudest ja üheselt teadlik ka sellise teo keelatusest ning sellest, et selline tegu on endiselt karistatav. Sellest järeldab kohus, et süüdistatava käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub, või vähemalt pidas seda võimalikuks. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Andres Rinaldit on Harju Maakohtu 25.06.2016 otsusega karistatud KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 4 kuud, millest arvestati karistusaja hulka eelvangistus 2 päeva ning ärakandmata karistuseks loeti vangistus 3 kuud ja 28 päeva, milline karistus jäeti KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel 2-aastase katseajaga kohaldamata. Harju Maakohtu 20.09.2017 määrusega pikendati Andres Rinaldile määratud katseaga 4 kuu võrra kuni 25.10.2018 kuigi Andres Rinaldi oli juba 15.07.2017 vahistatud seoses uue kuriteo toimepanemisega. Harju Maakohtu 18.12.2018 otsusega karistati Andres Rinaldit KarS § 113 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 6 aastat ja KarS § 65 lg 2 alusel liideti sellele karistusele eelmise, s.o Harju Maakohtu 25.06.2016 otsusega mõistetud, kuid KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel kohaldamata jäetud karistus, s.o vangistus 3 kuud ja 28 päeva täies ulatuses, kuivõrd uus kuritegu oli toime pandud eelmise kohtuotsusega kohaldatud katseajal ning kohtuotsuste kogumis mõisteti Andres Rinaldile liitkaristuseks tähtajaline vangistus 6 aastat 3 kuud ja 28 päeva, millise karistuse kandmise algust arvestati alates 15.07.2017. Harju Maakohtu 11.03.2022 määrusega

3.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 424 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud kuni nelja-aastase vangistuse. Lõike 4 kohaselt ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata ja kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on kohaldatavaks karistuse liigiks eranditult vangistus, millest vähemalt osa peab olema täitmisele pööratud. Hinnates Andres Rinaldi süü suurust talle KarS § 424 lg 2 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb mõõdetavate suuruste puhul süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati joove, mis oli joobe alammäärale suhteliselt lähedal, kuivõrd see näit ületas LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud näidu alammäära 0,75 mg/l 0,16 mg/l võrra. Arvestades sellist näitu võib asuda seisukohale, et süüdistatava süü on keskmine. Samas viitavad kogutud tõendid sellele, et väliste joobetunnuste pinnalt oli süüdistatava joove üle keskmise, kuivõrd ta ei tajunud ümbritsevat ega saanud aru ka tema poole pöördunud isikute sõnade tähendusest, s.t tema taju oli joobe tõttu tugevalt häiritud. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine juhile keelatud seisundis, käesoleval juhul joobeseisundis, näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Käesoleval juhul on aga süüdistatav sellise teo toime pannud korduvalt, olles varem sellise teo eest ka vangistusega karistatud, mistõttu oli ta üheselt teadlik sellest, et see tegu on endiselt karistatav ja ta paneb teo toime katseajal ning see teadmine ei takistanud teda toime panemast uut süütegu. Seega tuleb süüdistatava süüd KarS § 424 lg 2 tähenduses hinnata keskmiseks. Kuigi süüdistatav ei jõudnud kuigi pikka maad sõidukit juhtida, mis võiks mõjutada ka süü suurust, leiab kohus, et süüdistatava poolt süüteo toimepanemise lühiajalisus ei sõltunud süüdistatava tahtest, vaid sellest, et teo toimepanemist pealt näinud kõrvaline isik teavitas toime pandavast teost Häirekeskust ja politsei jõudis süüdistatavat peatama enne kui ta kuigi pikalt jõudis sõidukit juhtida.

Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 36-37) nähtub, et süüdistataval on kaks kehtivat kriminaalkaristust, milliseid on kohus analüüsinud ka eespool. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistusakti kohaselt raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning ka kohus ei ole neid tuvastanud. Kergendava asjaoluna on arvestatav, et süüdistatav on avaldanud kahetsust toime pandud süüteo osas kohtueelsel menetlusel ja ka viimases sõnas kohtulikul arutamisel, millega kohus ka arvestab. Selline kergendava asjaolu esinemine peaks mõjutama karistust kergendamise suunas, s.o olema aluseks karistuse mõistmisele alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse mõistmisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohtu arvates teiste liiklejate teadmine, et riik reageerib ohtliku liikleja käitumisele viisil, mis piirab õigusvastaselt käitunud isiku vabadust, peaks sundima nii konkreetset isikut kui ka teisi liiklejaid edaspidisele õiguskuulekusele ja selline riigi reageering peaks suurendama õiguskuulekate liiklejate turvatunnet. KarS § 424 lg 2 näeb karistuse ette juhul, kui tegemist on korduva samalaadse õigusvastase käitumisega, mistõttu riigi rangem reageering õigusvastaselt käituva isiku mõjutamiseks sisaldub juba KarS § 424 lg 2 sätestatud rangemas sanktsioonis. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava keskmine süü, avaldatud kahetsus ning süüteo tehiolud ja ka üldpreventiivse eesmärgi saavutamine annaksid aluse mõista süüdistatavale karistuse mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Samas on tegemist olukorraga, et KarS § 424 lg 2 süüteokoosseisu sisustav korduvus tuleneb sellest, et süüdistatav on KarS § 424 lg 1 tunnustega teo toime pannud 2016. aasta juunis, s.o ligikaudu 8 aastat tagasi, mistõttu peab kohus võimalikuks mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Liitkaristus KarS § 424 lg 2 näeb ainsa karistusliigina ette vangistuse ja KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei ole KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistuse mõistmisel karistuse täielikult tingimisi kohaldamata jätmine lubatud, seega peab mõistetav vangistus olema määratud ära kandmisele vähemalt osaliselt. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 3637) nähtub, et süüdistataval on kaks kehtivat kriminaalkaristust ning süüdistatavale inkrimineeritud kuritegu on toime pandud kohtumäärusega määratud katseajal. Seega kuna süüdistatav vabastati tingimisi enne tähtaega vangistuse kandmiselt ning uue kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vaid vangistus, ei ole KarS § 424 lg 4 p 1 sätestatud põhimõttel enam tähtsust ja kohus peab lähtuma KarS § 65 lg 2 ja § 76 lg 2 sätestatud põhimõttest. Kuivõrd süüdistatav vabastati Harju Maakohtu 11.03.2022 määrusega Harju Maakohtu 18.12.2018 otsusega mõistetud liitkaristusena kohaldatud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega ja ta pani uue kuriteo toime Harju Maakohtu 11.03.2022 määrusega määratud katseajal, siis peab kohus juhinduma KarS § 76 lg 8 sätestatud kohustuslikust normist, mille kohaselt kui süüdlane paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide ja sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 sätestab omakorda, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. Seega kuna KarS § 424 lg 2 näeb karistusena ette vaid vangistuse ja süüdistataval on eelmise kohtuotsuse järgi ära kandmata samuti vangistus, siis tuleb samaliigilised põhikaristused liita ja KarS § 65 lg 2 sätestab üheselt, et uue otsusega mõistetavat karistust suurendatakse eelmise karistuse ärakandmata osa võrra, s.t karistused tuleb liita täies ulatuses.

Kriminaalhooldaja on teinud kohtueelses ettekandes (tl 62-64) ettepaneku allutada süüdistatav uuesti käitumiskontrollile, pannes süüdistatavale ka lisakohustused, kusjuures on süüdistatav andnud kirjaliku nõusoleku tegeleda alkoholisõltuvusega. Kohus leiab, et kriminaalhooldaja tehtud ettepanekuga ei ole võimalik arvestada, kuivõrd süüdistatava allutamine käitumiskontrollile on KarS § 65 lg 2 ja § 76 lg 8 sätetest tulenevalt välistatud. Kohus asub seisukohale, et KarS § 76 lg 8 sätestab üheselt, et katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemine ja selle teo eest vangistuse mõistmine tingib kandmata jäänud karistuse täitmisele pööramise ja liitkaristuse mõistmise ning KarS § 76 lg 8 ei näe ette võimalust vabastada süüdistatavat karistuse kandmiselt tingimisi ei KarS § 73 ega ka § 74 sätteid kohaldades. Samamoodi ei näe KarS § 76 lg 8 ette võimalust asendada kas täitmisele pööratavat või moodustatavat liitkaristust üldkasuliku tööga. Ka KarS § 69 lg 1 ei näe sellist võimalust ette ning KarS § 69 lg 1 kohaselt on üldkasuliku tööga võimalik asendada vaid KarS § 73 või § 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistuse täitmisele pööramisel mõistetavat liitkaristust. Seega kuna süüdistatavale mõistetavat liitkaristust ei ole võimalik jätta tingimisi kohaldamata ega ka asendada üldkasuliku tööga, tuleb mõistetav liitkaristus täitmisele pöörata. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks märkida, et KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, s.t lisakaristuse kohaldamine on kohustuslik. Samas on lisakaristusena mingi õiguse äravõtmist võimalik kohaldada juhul, kui isikul selline õigus olemas on. Seega peab KarS § 424 lg 4 p 2 sätestatud juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamiseks kriminaalmenetluses tuvastama süüdistataval ka juhtimisõiguse olemasolu, et seda saaks ära võtta. Kriminaaltoimikus leiduvast detailandmete päringust isiku kohta (tl 26) nähtub, et süüdistataval on B ja AM kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus, kusjuures pärast Harju Maakohtu 25.06.2016 otsusega mõistetud lisakaristust on süüdistataval õnnestunud juhtimisõigus taastada alles 10.05.2022, s.o pärast viimase vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabanemist. Seega oli süüdistataval KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise ajal ja on ka kohtuotsuse koostamise ajal kehtiv juhtimisõigus. Seega kuna lisakaristuse kohaldamine on KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt kohtule kohustuslik ja süüdistataval on juhtimisõigus, milline asjaolu tingib ka lisakaristuse mõistmise võimalikkuse, siis peab kohus tuvastama asjaolud, mis mõjutavad lisakaristuse määra. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale tuleb ka lisakaristuse kohaldamisel lähtuda KarS § 56 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eelnevalt on juba kohus leidnud, et süüdistatava süü on keskmine, kuivõrd kriminaalasja materjalide kohaselt juhtis süüdistatav mootorsõidukit isikuna, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholi mitte vähem kui 0,91 mg. Seejuures nähtub tunnistaja ütlustest, et süüdistataval oli raskusi ümbritsevast arusaamisega. Puutuvalt kergendavatesse ja raskendavatesse asjaoludesse on kohus samuti seisukohal, et raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning kergendava asjaoluna on arvestatav kahetsus, mis peaks karistuse määra mõjutama kergendamise suunas. Samas peab kohus vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval oli KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise ajal kehtiv karistus KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ning KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest karistuse mõistmisel kohaldati süüdistatava suhtes eelmise kohtuotsusega ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 5 kuuks. Seejuures õnnestus süüdistataval juhtimisõigus taastada alles 2022. aasta mais. Seega oli süüdistatav uut samalaadset tegu toime pannes teadlik sellest, et temalt võidakse uuesti juhtimisõigus lisakaristusena ära võtta. Selline teadmine süüdistatavat uue süüteo toimepanemisel ei takistanud. Puutuvalt õiguskorra kaitsmise huvidesse saab järeldada, et süüdistatava käitumine riivas avalikkuse õiglustunnet, kuivõrd just süüdistatava käitumine pälvis kõrvalise isiku

4.MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ja määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses ja kohtulikus menetluses. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Määratud kaitsjale määratud tasu puhul on tegemist tasuga, milline on välja arvestatav määratud kaitsja esitatud tasu taotlustest ja taotlustes märgitud toimingutest ning ajakulu põhjendustest. Kuivõrd kohtulikus menetluses osalemine on tuvastatav ka kohtuistungiprotokollist ning kohtueelses menetluses on kohtu arvates tasu taotlustes märgitud tasu suurused vastavuses menetluse ajakuluga, siis on tekkinud kulu mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid kohtueelse menetluse lõpuleviimisel on kaitsja osavõtt kohustuslik kui süüdistatav ei ole kaitsjast loobunud, siis on süüdistatavale kaitsja määratud kohtueelsel menetlusel vastavalt süüdistatava soovile. Seega on olnud määratud kaitsja osalemine menetluses kohustuslik ja vajalik, mistõttu saab asuda seisukohale, et määratud kaitsjale makstud tasu on põhjendatud kogu määratud ulatuses. Süüdistatav ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Teatisest keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et süüdistatava keskmine päevasissetulek pärast mahaarvamiste tegemist oli 21 eurot ja süüteo toimepanemisele eelneva aasta netosissetulek oli 9677 eurot (tl 28-29). Seega ei saa süüdistatavat pidada maksejõuetuks. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna süüdistatav on varem korduvalt karistatud. Uue süüteo toimepanemine kohtu määratud katseajal oli süüdistatava vaba ja teadlik valik. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis võiksid tingida menetluskulude vähendamist. Seetõttu tuleb kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus menetluskulude suurusest ja süüdistatava tagasihoidlikust sissetulekust lähtuvalt, et esinevad alused võimaldada menetluskulude hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja