Liiklussüüteod

Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Janek Raidlo juhtis 28.03.2024 kella 17.15 ajal Tõdva-Hageri tee 4. kilomeetril suunaga Kiisa poole, Harjumaal mootorsõidukit Opel Vectra registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove: alkoholi kogus väljahingatavas õhus 1,11 mg/l, +/- 0,10, mõõtetulemus 1,01 mg/l). Tunnistaja D. Z. ütluste (tl 18) kohaselt sõitis tunnistaja 28.03.2024 mööda Tõdva-Hageri teed

alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholi vähemalt 1,01 milligrammi. Seega oli süüdistatav sõidukit juhtides alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Janek Raidlo rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Janek Raidlo mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Janek Raidlo oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Harju Maakohtu 18.03.2024 otsuse nr 1-24-1675 (tl 31-33) kohaselt karistati Janek Raidlot KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 1 aasta ja 8 kuud, KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks loeti vangistus 1 aasta 7 kuud ja 24 päeva. KarS § 69 lg 1 alusel asendati mõistetud vangistus ülkasuliku tööga 594 tundi, mille tegemise ajaks määrati 2 aastane tähtaeg alates kohtuotsuse jõustumisest. Kuivõrd kohus koostas otsuse resolutiivosa, pidi kohtumenetluse pool otsusega mittenõustumisel 7 päeva jooksul otsuse kuulutamisest teavitama kohut kohtuotsusele apellatsioonkaebuse esitamise soovist. Ei Janek Raidlo ega ka tema kaitsja 7 päeva jooksul otsuse vaidlustamise soovist kohtule ei teatanud ning kohtuotsus jõustus 26.03.2024. KarRS § 24 lg 1 p 7 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi kui üldkasuliku töö sooritamisest on möödunud kolm aastat. KarRS § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistri andmete kohaselt olid süüdistatava karistusandmed uue süüteo toimepanemise ajal kehtivad ja süüdistatavale süüks arvatud kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud 18.03.2024 kohtuotsusega mõistetud karistus kustunud. Vastupidi, süüdistatav ei olnud veel isegi jõudnud üldkasulikku tööd tegema hakata, rääkimata üldkasuliku töö sooritamisest, kui pani toime uue samalaadse kuriteo. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale peab korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena olema täidetud süüteo toimepanemise ajal ning teo kvalifitseerimisel ei ole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. Sellest tulenevalt on süüdistatava puhul tegemist KarS § 424 lg 2 sätestatud olukorraga, s.o süüdistatav on KarS § 424 lõikes 1 nimetatud kuriteo toime pannud korduvalt, s.t süüdistatav on KarS § 424 lg 2 märgitud isikuks. Janek Raidlole KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Süüdistatav selgitas kahtlustatavana ülekuulamisel, et oli päeva jooksul alkoholi tarvitanud ning tarvitas alkoholi ka vahetult enne sõiduki juhtimisele asumist, kuid asus sõidukit juhtima seetõttu, et läks elukaaslasega tülli ja elukaaslane ajas ta minema. Kohus leiab, et tülitsemine elukaaslasega ja elukaaslase nõudmine, et ta lahkuks, ei ole ei süüd ega õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Süüdistatav oli teadlik alkoholi tarvitamisest ja oma juhile keelatud seisundist, samuti sellest, et teda oli kaks päeva varem just sellise süüteo toimepanemise eest karistatud, kuid sellele vaatamata pidas ta vajalikuks sõidukit juhtida. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et elukaaslane oleks tal käskinud ära sõita, välistades muu lahkumise viisi ja seades süüdistatava väljapääsmatusse olukorda, vaid käskis tal sealt kaduda. Seejuures ei ole elukaaslase korraldus kodust kaduda süüd või õigusvastasust välistavaks asjaoluks. Seega tegi süüdistatav ise oma teadliku valiku kui asus sõidukit juhtima. Arvestades süüdistatava seisundit ning joobe suurust saab asuda seisukohale, et süüdistatavale oli üheselt aru saadav, et ta on juhile keelatud seisundis ning mõõtetulemusest saab järeldada, et

süüdistatav oli eelnevalt suures koguses alkoholi tarvitanud. Seega ei saanud talle tulla ka üllatuseks, et sisse joodud alkohol tekitab joobe. Isik, kellele on omistatud juhtimisõigus ja keda on kaks päeva varem kohtu poolt samalaadsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, on teadlik ka sellest, et sellises seisundis sõiduki juhtimine on keelatud ning selline käitumine on endiselt karistatav. Sellest järeldab kohus, et Janek Raidlo käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena, kuivõrd süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teadis, et see saabub. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Janek Raidlo pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, kui see on toime pandud korduvalt, s.o KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. KarS § 329 näeb ette vastutuse karistuse kandmisest kõrvalehoidumise eest ja säte näeb ette erinevaid teoalternatiive, s.h on vastutus ette nähtud kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud KarS §-des 49, 491, 50, 51, 52 või 522 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadvalt kõrvalehoidumise eest. Seega tuleb tuvastada kas süüdlasele on kuriteo eest mõistetud loetelus märgitud lisakaristus ja kas see oli täitmisele pööratud. Kuivõrd karistust saab mõista ainult kohus ja kuriteo eest karistuse mõistmise pädevus on ainult kohtul, siis tuleb vastutuse eeldusena tuvastada kas isiku suhtes on kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsus, kas selle kohtuotsusega mõisteti isikule lisakaristus ja kas kohtuotsus on jõustunud. Vastavalt lisakaristuse iseloomule on võimalik, et kohtuotsus pööratakse täitmisele süüdimõistetule kohtuotsuses sisalduva lisakaristuse mõistmisest teatavaks tegemisega või kohtulahendi saatmisega asjaomasele asutusele ja isik peab hoiduma pärast otsuse jõustumist lisakaristuse kohaldamisega kehtestatud teatud tegevusest. Kui süüdimõistetu rikub talle kuriteo eest mõistetud lisakaristuse sisuks olevat keeldu, hoiab süüdimõistetu lisakaristuse täitmisest kõrvale. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt karistati Janek Raidlot Harju Maakohtu 18.03.2024 otsusega nr 1-24-1675 KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest põhikaristusega, s.o vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga ning sama otsusega mõisteti Janek Raidlole KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg 4 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks alates kohtuotsuse jõustumisest. Nimetatud kohtuotsus jõustus 26.03.2024 ning kohtuotsus edastati asjaomasele asutusele, s.o Transpordiametile 27.03.2024. Kohtuotsuses ülalpool analüüsitud tõenditest, s.h tunnistaja D. Z. ja süüdistatava enda ütlustest, samuti kaudselt ka tunnistaja V.K. ütlustest saab järeldada, et Janek Raidlo juhtis 28.03.2024 kella 17.15 ajal Tõdva-Hageri tee 4. kilomeetril suunaga Kiisa poole, Harjumaal mootorsõidukit Opel Vectra registreerimismärgiga XXXXXX. Seega oli ajahetkeks, mil Janek Raidlo juhtis mootorsõidukit 28.03.2024, tehtud Janek Raidlo suhtes kohtuotsus nr 1-24-1675, selle otsusega oli Janek Raidlole mõistetud KarS § 50 alusel lisakaristus, see kohtuotsus oli jõustunud ja saadetud asjaomasele asutusele, s.t otsus oli ka täitmisele pööratud. Kuna Janek Raidlo juhtis mootorsõidukit ajal, mil tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus oli täitmisele pööratud, siis rikkus Janek Raidlo täitmisele pööratud KarS § 50 sätestatud lisakaristuse sisuks olevat sõiduki juhtimise keeldu, millest ta pidi otsuse jõustumisest 5 kuu jooksul hoiduma ja sõidukit juhtides pani Janek Raidlo toime KarS § 329 ettenähtud kuriteo. Subjektiivsest küljest eeldab süüdistatavale inkrimineeritud kuriteokoosseis subjektiivsest küljest vähemalt otsest tahtlust ja seega vähemalt isiku kindlat teadmist kohtuotsuse jõustumisest ja kohustusest järgida lisakaristuse sisuks olevat keeldu. Süüdistatav sai kohtuotsuse koopia allkirja vastu kätte kohtuotsuse kuulutamise järgselt 18.03.2024 ning kohtuotsusesse olid märgitud mõistetud põhikaristus, selle asendamine, asenduskaristuse sooritamise tähtaeg, mõistetud lisakaristus, selle tähtaeg ning kohtuotsuse edasikaebamise kord

ja tähtaeg. Kuivõrd süüdistatav edasikaebamise korras märgitud 7 päevase tähtaja jooksul otsuse vaidlustamise soovist ei teatanud, sai süüdistatav aru, et teavitamise tähtaja möödumisel jõustuvad temale kohtuotsusega mõistetud keelud ja kohustused, s.o kohustus teha üldkasulikku tööd, kohustus mitte tarvitada alkoholi, kohustus viia 5 tööpäeva jooksul Transpordiametisse oma juhiluba, tasuda 1 aasta jooksul menetluskulud ja hoiduda mootorsõiduki juhtimisest 5 kuu vältel. Seega kuivõrd süüdistatav viibis kohtuotsuse kuulutamise juures ja sai kohtuotsuse koopia ka allkirja vastu kätte, oli ta kindlas teadmises tema suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest ja lisakaristuse sisuks oleva keelu olemusest, keelu rakendumise algustähtajast ja kestusest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et süüdistatav pani temale KarS § 329 järgi inkrimineeritud kuriteo toime kavatsetusega, kuivõrd Janek Raidlo käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, s.o kehtiva keelu rikkumise ja ta ka teadis, et see saabub. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Janek Raidlo pani toime karistuse kandmisest kõrvalehoidumise, s.o KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Süüdistatavat süüdistatakse ühe KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteoepisoodi toimepanemises, mistõttu saab asuda seisukohale, et süüdistatava süü on KarS § 329 mõttes keskmine. Kuna aga süüdistatav on ühe teoga toime pannud kaks erinevat süütegu, tuleb süüdistatava süüd lugeda üle keskmise suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistusakti kohaselt raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning ka kohus ei ole neid tuvastanud. Kergendava asjaoluna on süüdistusaktis märgitud puhtsüdamlikku kahetsust, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse mõningase kriitikaga, kuivõrd süüdistatav on kolme kuu jooksul eelnevalt olnud kolmel korral kinni peetud samalaadse kuriteo toimepanemiselt ja seejärel peeti ta kinni juba neljas kord. Seega eelnevad kinnipidamised ja kahetsemised teda õiguskuulekusele ei suunanud nagu seda ei teinud ka süüdimõistev ja jõustunud kohtuotsus. Samas ei saa kohus viidatud kergendavat asjaolu ka täiesti tähelepanuta jätta. Küll leiab kohus, et avaldatud kahetsus ei saa mõistetavat karistust kergendamise suunas oluliselt mõjutada. Seetõttu leiab kohus, et süü suurus ja kergendava asjaolu esinemine peaksid tingima süüdistatavale karistuse mõistmise keskmisele määrale lähedases määras. Mis puudutab kergendavaid või raskendavaid asjaolusid KarS § 329 ettenähtud kuriteo toimepanemise osas, siis on süüdistatav kohtueelses menetluses andnud ütlusi vaid KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo asjaolude kohta, kuid KarS § 329 ettenähtud kuriteo toimepanemise asjaolude kohta süüdistatav ütlusi andnud ei ole. Ta on vaid vastanud jaatavalt küsimusele kas talle on esitatud kahtlustus arusaadav, kuid on seejärel andnud ütlusi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise asjaolude kohta. Kuivõrd süüdistatava ütlused puudutavad vaid KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritavat kuritegu ja süüdistatav on avaldanud kahetsust selle kuriteo toimepanemise osas, ei ole KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas kohtueelsel menetlusel kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Küll avaldas süüdistatav kahetsust kohtuistungil ning kohus eeldab, et süüdistatav avaldas kahetsust kohtuistungil mõlema süüks arvatud süüteo osas. Süüdistatava karistusregistri andmetest ja kohtuotsusest nr 1-24-1675 (tl 30-33) nähtub, et süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus, mille puhul on isikut karistatud samuti KarS § 424 lg 2 järgi, s.o mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, kui see on toime pandud korduvalt ning varasem karistus on käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo kvalifitseerivaks, s.o korduvuse tunnuseks, seega on süüdistatav jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist. Seejuures nähtub viidatud kohtuotsusest, et süüdistatav on KarS § 424 kuriteo tunnustega teod toime pannud 24.12.2023, 16.02.2024 ja 17.03.2024 ning käesolevas kriminaalasjas tõendamisesemeks olevad teod on ta toime pannud 28.03.2024, s.o kahe päeva möödudes eelmise kohtuotsuse jõustumisest ning viidatud neli samalaadset kuritegu on toime pandud kolme kuu jooksul. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse mõistmisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohtu arvates teiste liiklejate teadmine, et riik reageerib ohtliku liikleja käitumisele viisil, mis piirab õigusvastaselt käitunud isiku vabadust, peaks sundima nii konkreetset isikut kui ka teisi liiklejaid edaspidisele õiguskuulekusele ja selline riigi reageering peaks suurendama õiguskuulekate liiklejate turvatunnet. Puutuvalt KarS § 329 järgi etteheidetavasse teosse leiab kohus, et õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt on teistel liiklejatel õigus eeldada, et liikluses ei osale juhid, kellelt on juhtimisõigus lisakaristusena liiklusalaste süütegude toimepanemise eest ära võetud ning juhul kui sellised juhid liikluses osalevad, siis on teistel liiklejatel õigustatud ootus, et sellised juhid kõrvaldatakse liiklusest ning neile mõistetakse karistus, mis tagab õiguskorra ja teiste, õiguskuulekate liiklejate turvatunde. Eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt on karistuse eesmärgiks see, et mõistetav karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kohus on sunnitud taaskord juhtima tähelepanu karistusregistri väljavõttele ja kohtuotsusele nr 1-24-1675, mille kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus ja seda KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo

toimepanemise eest. KarS § 424 lg 2 näeb karistuse ette just juhul, kui tegemist on korduva samalaadse õigusvastase käitumisega, mistõttu riigi rangem reageering õigusvastaselt käituva isiku mõjutamiseks sisaldub juba KarS § 424 lg 2 sätestatud rangemas sanktsioonis. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava kuritegude kogumis üle keskmise süü, avaldatud kahetsus, tema karistusandmed ning süüteo tehiolud annavad aluse mõista süüdistatavale karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Kuigi varasema kohtuotsusega mõisteti samalaadsete süütegude toimepanemise eest süüdistatavale karistus üle ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, siis eelmise otsusega mõisteti talle karistus kolme kuriteo toimepanemise eest. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse teda ühe teo toimepanemises, millega süüdistatav realiseeris kahe erineva süüteo koosseisud, mistõttu ei saa süüdistatava suhtes kohaldada põhimõtet, mille kohaselt peaks iga järgnev karistus olema suurem eelmisest, et kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul ei ole süüdistatava süü võrreldes eelmise otsusega tuvastatud süüga võrreldav ning süü on oluliselt väiksem. Samas on KarS § 56 lg 1 kohaselt karistuse aluseks eelkõige just süü ja selle suurus. KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei ole KarS § 424 lg 2 puhul karistuse täielik tingimuslik vabastamine lubatud, seega peab mõistetav vangistus olema määratud ära kandmisele vähemalt osaliselt. Samuti on võimalik mõistetavat vangistust asendada üldkasuliku tööga KarS § 69 sätestatud tingimustel. Süüdistatava karistusregistri andmetest ja kohtuotsusest nr 1-24-1675 nähtub, et süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus, mis on mõistetud KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja mõistetud vangistus asendati üldkasuliku tööga. Seejuures jõustus kohtuotsus nr 1-24-1675 kaks päeva enne menetlusesemeks oleva kuriteo toimepanemist ja üldkasulik töö on täies ulatuses tegemata, kuivõrd süüdistatav ei jõudnud seda tegema hakata. Samas on tegemist olukorraga, kus süüdistatav pani uued kuriteod toime ajal, mil ta pidi tegema üldkasulikku tööd, mistõttu on uue karistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 lg 7 sätete kohaselt välistatud ning karistused tuleb liita KarS § 65 lg 2 alusel, kuivõrd KarS § 424 lg 2 näeb karistusena ette eranditult vangistuse ja seda sõltumata sellest, et süüdistatava poolt toime pandud KarS § 329 järgi kvalifitseeritav kuritegu näeb ette ka rahalise karistuse, sest karistust tuleb KarS § 63 lg 1 sättest tuleneva põhimõtte tõttu kohaldada KarS § 424 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel. Kuivõrd süüdistatav on temale inkrimineeritud süüteod toime pannud eelmise otsusega kohaldatud asenduskaristuse tegemise ajal ja süüdistatavale tuleb mõista liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest, ei ole enam võimalik süüdistatava karistusest tingimisi vabastamise küsimust kaaluma hakata. Liitkaristus Kriminaalasjas leiduvatest tõenditest nähtuvalt on süüdistatav temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud 28.03.2024, s.o kahe päeva möödudes Harju Maakohtu 18.03.2024 otsuse nr 124-1675 jõustumisest. Nimetatud otsusega mõisteti süüdistatavale KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest tähtajaline vangistus 1 aasta ja 8 kuud, millest loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks 6 päeva ja ära kandmata karistuseks arvestati tähtajaline vangistus 1 aasta, 7 kuud ja 24 päeva. KarS § 69 lg 1 alusel asendati ära kandmata vangistus üldkasuliku tööga 594 tundi ja üldkasuliku töö tegemiseks määrati 2-aastane tähtaeg alates kohtuotsuse jõustumisest. Kuriteo toimepanemise hetkeks ei olnud süüdistatatv üldkasulikku tööd tegema hakanud ning asenduskaristus oli seisuga 28.03.2024 täies ulatuses tegemata. KarS § 69 lg 7 kohaselt kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg 6 sätestatud vahekorras ja liitkaristus mõistetakse vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. Kuna KarS § 424 lg 2 näeb karistusena ette ernditult vangistuse, siis ei olegi võimalik süüdistatavale teiseliigilist karistus mõista ning liitkaristuse moodustamisel saab kohaldada vaid KarS § 69 lg 7 sätestatud põhimõtet. Kuna süüdistataval on asenduskaristus täies ulatuses tegemata, siis asendatakse üldkasuliku töö tegemata osa vangistusega täies ulatuses põhimõttel, et ühele üldkasuliku töö tunnile vastab üks päev vangistust. Seega kuna süüdistataval on

tegemata üldkasulik töö 594 tundi, siis vastab üldkasuliku töö tegemata osa vangistusele 1 aasta, 7 kuud ja 24 päeva. Kuivõrd KarS § 69 lg 7 kohaselt tuleb liikaristus mõista vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule ja KarS § 65 lg 2 sätestab, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, siis tuleb käesoleva otsusega mõistetavale karistusele liita Harju Maakohtu 18.03.2024 otsusega mõistetud ja ära kandmata karistus täies ulatuses. Lisakaristus Puutuvalt lisakaristuse kohaldamise võimalusse, leiab kohus, et süüdiststavale ei ole võimalik lisakaristust mõista. Nimelt nähtub Harju Maakohtu 18.03.2024 otsusest nr 1-24-1675, et süüdistatavale mõisteti KarS § 50 lg 1 p 1 ja § 424 lg 4 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks ning kohtuotsus jõustus 26.03.2024. Seega ei olnud süüdistataval uue KarS § 424 lg 2 sätestatud kuriteo toimepanemise ajal enam juhtimisõigust ning just kohtuotsuse jõustumine oli KarS § 329 ettenähtud kuriteo tunnuste realiseerumise eeltingimuseks. Samas liidetakse käesoleva otsusega Harju Maakohtu 18.03.2024 otsusega nr 1-24-1675 mõistetud karistus, kuid KarS § 64 põhimõtted, mis kohalduvad ka KarS § 65 sätete alusel karistuste liitmisele, ei näe ette võimalust liita lisakaristusi, kuivõrd liita on võimalik vaid põhikaristusi. KarS § 55 sõnastusest tuleneb samuti, et KarS § 50 sätestatud lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kogu kandmise ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Kuna Harju Maakohtu 18.03.2024 otsusega mõistetud karistus asendati, siis laienes lisakaristus vaid kohtuotsusega määratud tähtajale ning vangistuse hilisem täitmisele pööramine liitkaristusena ei tingi lisakaristuse kandmise laienemist täitmisele pööratud karistusele lisakaristuse tähtaja möödumisel või moodustatud liitkaristusele, kuivõrd hilisema otsusega mõistetakse vaid põhikaristus, kuid ei saa mõista enam lisakaristust, s.t KarS § 55 sätted ei ole kohaldatavad. Lisaks sellele on süüdistatav rikkunud tema suhtes kohaldatud lisakaristusest tulenenud keeldu, mis on iseseisvaks kuriteokoosseisuks KarS § 329 tähenduses ja seetõttu ei saa ka kohtuotsuste kogumis karistusi liites varasema otsusega mõistetud lisakaristus üle kanduda mõistetavasse liitkaristusse.

toimepanemise eest karistatud, mistõttu on ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Peale selle on süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis võiksid tingida menetluskulude vähendamist. Seetõttu tuleb kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Kohus leiab, et välja mõistetavate menetluskulude suurusest ja süüdistataval püsiva legaalse sissetuleku puudumisest ning mõistetava liitkaristuse pikkusest lähtuvalt esinevad alused võimaldada menetluskulude hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kohus saab aru, et süüdistatav ei pruugi ka pikaajalist vanglakaristust kandes olla igapäevaselt tööga hõivatud ja saada sissetulekut, kuid pikemat tähtaega menetluskulu hüvitamiseks kohus anda ei saa, kuivõrd seadus ei võimalda pikema tähtaja määramist. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.