Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 14. märtsi 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
süüdistatav Dan Lepiku (Lepik; isikukood 39911056825) kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, apellatsioon
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioon läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Dan Lepikut süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kokkuvõtlikult selles, et tema isikuna, kes on varem korduvalt toime pannud teise inimese kehalise väärkohtlemise, mille eest karistati teda Tartu Maakohtu 18. oktoobri 2016 otsusega asjas nr 1-16-6644 ja Tartu Maakohtu 17. aprilli 2023 otsusega asjas nr 1-23-2202, 6. mail 2023 kella 14.00 paiku kasutas tahtlikult füüsilist vägivalda E.U. i ja elukaaslase A.K. suhtes; 16. juuni 2023 lõuna paiku täpselt tuvastamata kellaajal kasutas tahtlikult füüsilist vägivalda elukaaslase A.K. suhtes ja 19. juuni 2023 pärastlõunal täpselt tuvastamata kellaajal kasutas tahtlikult füüsilist vägivalda A.V. i suhtes. Samuti süüdistatakse D. Lepikut KarS § 120 lg 1 järgi kokkuvõtlikult selles, et 19. juuni 2023 pärastlõunal täpselt tuvastamata kellaajal ähvardas ta tahtlikult A.V. i tapmisega, mis seisnes selles, et ta ütles A.V. ile: „Ma tapan su lehma ära“ ja „Ma nagunii tapan su ära ja saan su kätte“. A.V. tunnetas D. Lepiku öeldu tõttu reaalset ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist.
Tartu Maakohtu 14. märtsi 2024 otsusega karistati D. Lepikut KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 1 aasta 9 kuu vangistusega, KarS § 120 lg 1 järgi 5-kuulise vangistusega, millest KarS § 64 lg 1 alusel, suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat, mõisteti D. Lepikule liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati D. Lepikule mõistetavat karistust 1/3 võrra ning mõisteti karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.
KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 17. aprilli 2023 otsusega kriminaalasjas nr 1-23-2202 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 10 kuu vangistuse, võrra ning mõisteti D. Lepikule liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning loeti D. Lepiku karistuse kandmise aja alguseks kahtlustatavana kinnipidamise päev, s.o 19. juuni 2023.
3.19. juuni 2023 episoodi osas analüüsis maakohus kannatanu A.V. i 19. juuni 2023 ja 20. juuni 2023 antud ütlusi ning Häirekeskusesse tehtud kõnet, mille kohaselt D. Lepik ähvardas kannatanut ning lõi teda mitu korda rusikaga vastu paremat õlga. See, et tunnistaja A.K. hinnangul midagi vägivaldset ei toimunud ja ta löömist ei näinud, ei välista kannatanu ütluste tõelevastavust või sündmuse asetleidmist. Süüdistusest nähtuvalt oli tegemist lühiajalise kinnihaaramise ja õlavarre vastu tehtud rusikalöögiga ning ei ole ka tuvastatav, kuidas täpselt isikud köögis konflikti ajal paiknesid, ei saa välistada, et tunnistajale mingil põhjusel jäi löömine tähelepanuta/nägemata. Tekkinud vigastusi kinnitab fototabel A.V. i parema käe õlavarre välisküljel helekollase ja siseküljel punaka hematoomi kohta. Ka on tõendatud kahtlustavana kinnipidamise protokolli ning indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollidega D. Lepiku joove. Tõendid kogumis kinnitavad kannatanu ütlusi. Kannatanu tervisekahjustused on leebed, kuid see ei tähenda ilmtingimata, et löömist ja/või kinnihaaramist ei toimunud ja see tegevus ei võinud kannatanule tekitada valu. Kannatanu ütluste usaldusväärsust vägivallasündmuse kohta kinnitab nii kõne Häirekeskusele kui ka politsei vormikaamera salvestis, olles omavahel kokkulangevad. D. Lepiku ütlused selle kohta, et ta pole kuritegu toime pannud, on ümber lükatud teiste kohtus uuritud tõenditega.
4.Maakohtu hinnangul on täidetud ka KarS § 120 lg 1 koosseis. Tõendatud on, et D. Lepik ütles väljendeid „kuradi lits, ma tapan su ära“, „ma tapan su lehma ära, kui sa politseisse helistad“ ja „ma nagunii tapan su ära ja saan su kätte“. See on tõendatud kannatanu A.V. i, A.K. ütluste ning Häirekeskusesse tehtud kõnedega. Sõimamist ja mahalöömist kinnitasid mõlemad naised ka politseipatrullile (vormikaamera salvestis). D. Lepiku kinnipidamine ja joove on tõendatud isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli ja indikaatorvahendi kasutamise ja joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollidega. D. Lepik väidab, et ta ei ole kedagi ähvardanud, vaid ütles Ale, et „sa lehm pane oma suu kinni“. Ütles seda sellepärast, et ta õhutas tema elukaaslast. D. Lepiku ütlused on enda süüd pisendavad, vastuolus teiste tõenditega ja seetõttu ebausaldusväärsed. See, et D. Lepik ütles lisaks konkreetselt välja toodud ähvardavatele avaldustele veel kõike, mis tal pähe tuli, ei tähenda, et tegemist ei olnud konkreetse ähvardusega, kuna ähvardust on teatavaks võimalik teha erineval viisil ning seda nii sõnade kui ka tegudega. Ähvardusena on tõendatud, et D. Lepik ütles A.V. ile, et „Ma tapan su lehma ära“ ja „Ma nagunii tapan su ära ja saan su kätte“. Ka on kannatanu selgitanud, et tundis reaalselt hirmu, sest ta teadis, et süüdistatav on viibinud vanglas ning A.K. sõnul on elukaaslane selleks võimeline. Kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna süüdistatav ka lõi teda ning A.K. oli rääkinud, et Dan on tema suhtes vägivaldne olnud. Samuti nähtub ütlustest, et süüdistatav oli ähvardamisteo ajal ärritatud ning karjus ebatsensuurselt. Hirmu on väljendanud kannatanu ka Häirekeskusele tehtud kõnes ja politseiametnikele. Lisaks tundus ähvardus reaalne keskmiselt mõistlikule kõrvalseisjale, s.o tunnistaja A.K. le ning igale teisele isikule, kui joobes, ärritatud meesterahvas, kes on ka ähvarduse adressaadile teadaolevalt varem kasutanud vägivalda, lubab ebatsensuurseid avaldusi tehes naisterahvast ära tappa. Seega tapmisega ähvardamine oli veenev, kannatanul oli alus karta ähvarduse täideviimist ja see ähvardus oli suunatud kannatanus hirmu tunde tekkimisele.
5.Maakohus märkis, et seadusandja annab küll kohtule võimaluse KarS § 74 lg 5 lausete 1 ja 3 alusel uuesti kohaldada süüdistatava liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele KarS § 75 lõike 2 punktis 9
või 10 sätestatud korras, kuid D. Lepiku puhul ei ole see põhjendatud. D. Lepik on 24-aastane. Teda on noorest east olenemata karistatud viiel korral ning karistusi on korduvalt liidetud, kuivõrd isik on reegleid eirava ja kriminaalse käitumisega jätkanud ka katseajal. Ka käesoleval juhul esimese etteheidetava kuriteo on isik toime pannud ajal, mil Tartu Maakohtu 17. aprilli 2023 kuulutatud kohtuotsus ei olnud veel jõustunudki ning kohe järgmisel päeval peale eelviidatud kohtuotsusega osaliselt ärakandmisele määratud vangistuse kandmiselt vabanemist. Isik jätkas kriminaalse ja käitumiskontrolli tingimusi eirava käitumisega kuni tema vahistamiseni. Materjalidest nähtuvalt on isikule korduvalt antud võimalusi, kuid sellest D. Lepik enda jaoks piisavaid järeldusi ei teinud. Kohtule ei nähtu käesoleval ajal isiku pikast reegleid eiravast käitumisest tegelik suutlikkus enda käitumise muutmiseks. Võimalus lapse nimel oma elukorraldust muuta paremuse suunas ja tõestada enda paranemist lähedastele oli ka kriminaalasja nr 1-23-2202 kohtuotsuse järel. Ei esine sellised eripreventiivseid kaalutlusi, mis võimaldaks pidada järjekordset karistuse kandmisest tingimuslikku vabastamist kohaseks D. Lepiku seadusekuulekale teele suunamiseks.
6.Tartu Maakohtu 22.06.2023 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas, kes palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista D. Lepik õigeks süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 19. juuni 2023 episoodis ja süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi. Samuti taotleb ta maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist karistuse mõistmise osas ning kohaldada KarS § 74 lg 5 sätteid.
6.1.19. juuni 2023 kehalise väärkohtlemise episoodi osas on A.V. i ütlused vastuolulised löökide arvu osas, millest hematoom tekkis, kas löömisest või kinnihoidmisest. Väidetavalt hoidis D. Lepik kinni paremast käest ja lõi samas vastu paremat kätt. A.V. i ütlused ei anna võimalust teisiti aru saada. Kannatanu ütlustele tuginemine on põhjendamatu ning üksi tõend ei toeta löömise fakti. A.V. i õlavarrel oleva kriimustuse/marrastuse tekke aeg ja põhjus ei ole teada. Õlavarre pildistus A.V. on hindamata. Ütlusi sündmuse kohta andis ka D. Lepiku elukaaslane, kelle sõnul 19. juuni 2023 korteris midagi vägivaldset ei toimunud, löömist ei näinud. Süüd kinnitavad tõendid puuduvad.
6.2.Ähvardamise osas on maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust. Kannatanu väitest üksi ei saa järeldada, et mingites sõnades väljendub oht. Igasuguseid sõnu, sh ka ähvardusi, saab öelda ka tagamõtteta. Pelgalt väide, et inimene tunneb hirmu ei ole veel aluseks ähvardava väljendi tõsiselt võtmiseks. Ähvarduse kartmise põhjus peab tulenema inimese varasemast käitumisest, iseloomust. Kui inimene ei ole varem kätt tõstnud teise inimese elu vastu, siis peab olema eriline põhjus sellise ähvarduse kartmiseks. D. Lepik on vanglas karistust kandnud ning on varem karistatud väärkohtlemise eest. See ei tähenda, et ta oleks võimeline kedagi tapma.
6.3.D. Lepiku puhul on põhjendatud kohaldada KarS § 74 lg-t 5. D. Lepik on noor inimene, kuid iga aastaga tuleb juurde kogemusi, teadmisi ja elutarkust. Inimese suhtumist ja hoiakuid kajastab senine käitumine vanglas, mida näitab sotsiaalprogrammide läbimine. D. Lepik on teinud seni kõik endast oleneva, tõestamaks, et temast saab õiguskuulekas inimene ning ta on tegelenud oma probleemidega. D. Lepik on varem karistatud, kuid ainuüksi see ei tähenda, et selline elu jätkuks. KarS § 74 lg 5 kohaldamine on kaalutlusotsus ja selle kohaldamata jätmist peab põhjendama. Süüdistatav soovib asuda Samaaria Eesti Misjoni Haapsalu asutusse, kus on olemas elektroonilise valve kohaldamise võimalikkus. See maandab alkoholiga seotud riski. Elektroonilise valve all ei ole D. Lepik varem viibinud.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioon tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata, kuna see on ilmselgelt põhjendamatu.
8.Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt peab ringkonnakohtu lahend üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on enamasti võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus (RKKKm asjas nr 1-20-1651, p 8; asjas nr 1-20-8166, p 9; asjas nr 1-22-510 p 10).
9.Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud, et D. Lepik on toime pannud 19. juuni 2023 kehalise väärkohtlemise, mis on kvalifitseeritud õigesti KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, etteheited süüditunnistamises KarS § 120 lg 1 järgi ning mõistetud karistuste osas on põhjendamatud. Samad argumendid on kaitsja esitanud maakohtus, kuid juba seal ei ole neid saatnud edu ning otsusega on neile ammendavalt vastatud. Kohtu tõendite analüüs, järeldusteni jõudmine ja seega siseveendumuse kujunemine on kolleegiumile jälgitav. Maakohtule ei saa ette heita kohtupraktikast irdumist, samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtupraktikat muuta.
10.Maakohus on karistust mõistes lähtunud KarS § 56 alusel arvestamisele kuuluvatest asjaoludest ning ei ole kõrvale kaldunud kohtupraktikast. Samuti puudub vajadus apellatsioonimenetluse piiridest väljumiseks. Taotlus vangistusest vabastamiseks jääb selgelt tagajärjetuks. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuseks mõista selline karistus, mis mõjutaks süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja mis kaitseks ka õiguskorra huvisid. D. Lepiku puhul on selliseks karistuseks reaalne vangistus ning mõistetud karistus on vastavuses D. Lepiku süü suuruse ja isikuga. Seda on maakohus ka põhjendanud. Esitatud apellatsioon ei anna juba eelmenetluse staadiumis alust maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asuda ja jääb edutuks.
Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt)
Mario Truu
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.