Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-22-1990 11. aprill 2024 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Hannes Kiris Kriminaalasi Oksana Holostova süüdistuses KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2023. a otsus Oksana Holostova kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Voogma 13. märts 2024, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2023. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.
2.Riigikohtus kaitsjale määratud riigi õigusabi tasu 259 eurot 20 senti mõista Oksana Holostovalt riigi kasuks välja.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.Oksana Holostova anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi selles, et ta lõi 2. septembril 2021 ööl vastu 3. septembrit 2021 noaga oma abikaasale M. A- le ühe korra alakõhu piirkonda. Noalöök põhjustas kannatanule kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava, mille tüsistuste tõttu kannatanu suri 5. septembril 2021. Maakohtu otsus
Viru Maakohus tunnistas 14. märtsi 2023. a otsusega Oksana Holostova KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi süüdi ning karistas teda 9 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus karistust Harju Maakohtu 16. aprilli 2018. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa ehk 1 aasta 6 kuu 19 päeva võrra, mõistes süüdistatavale liitkaristuseks 10 aastat 4 kuud 2 päeva vangistust algusega 14. märts 2023. KarS § 54 lg 1 alusel mõistis kohus lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga 10 aastaks.
3.M. A-le tekitati torke-lõikehaav süüdistuses märgitud ajal ja kohas ning selle vigastuse sai tekitada ainult süüdistatav. Noalöögi tagajärjel saabunud eluohtlikud tüsistused ja neile järgnenud kannatanu surm olid talle objektiivselt omistatavad, sest kannatanu ei loobunud teadlikult elupäästvast ravist. Ta ei teadnud, et arstiabita võivad vigastused viia ta surmani. Pärast pussitamist kannatanu liikus ning
läks tööle. Ta tundis ennast küll halvasti, kuid haav oli väike ja suurt verejooksu ei olnud. Kolm inimest tegid kannatanule ettepaneku kiirabi kutsuda, kuid ta loobus sellest, uskudes, et ta saab ise raviga hakkama. Samuti lubas ta 5. septembril 2021 pöörduda tuttava arsti poole. O. Holostova oli ka 2017. aastal M. A-d noaga löönud, vigastades kannatanu maksa. Kannatanu uskus, et seekord oli tagajärg kergem.
4.O. Holostova tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse otsese tahtlusega, kuid suhtus surma saabumisse kergemeelselt. Kannatanut elutähtsate organite piirkonda pussitades sai ta aru, et löök võib tungida kõhuõõnde ja tabada mistahes elundit. Ta pidas võimalikuks, et noalöök elutähtsasse piirkonda võib põhjustada kannatanu surma. M. A. liikus ringi ning ta haav ei veritsenud tugevalt, mistõttu oli süüdistataval alust loota, et kannatanu surm ei saabu.
5.Süüdistatavale mõistetud karistus ületab keskmist sanktsioonimäära, sest ta täitis kuriteokoosseisu mitu raskendavat tunnust. O. Holostoval on kaks kehtivat kriminaalkaristust. Ta pani kuriteo toime katseajal elektroonilise valve all, kandes liitkaristust mh samale kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise eest. Lisakaristusena tuleb süüdistatav Eestist välja saata. Süüdistatav ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ning on korduvalt toime pannud esimese astme vägivallakuritegusid.
6.Maakohtu otsuse vaidlustasid O. Holostova ning tema kaitsja, taotledes selle tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Ringkonnakohtu otsus
7.Tartu Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2023. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
8.Kannatanu surma põhjustamine on O. Holostovale objektiivselt omistatav, sest surma saabumine haavainfektsiooni tõttu polnud väga ebatüüpiline ja oli mõistlikkuse piires ette nähtav.
9.M. A. ennast kahjustav käitumine ei olnud teadlik ega vabatahtlik. Kannatanu lootis, et vigastus on seekord kergem, ning ta proovis kodustes tingimustes haavaga tegeleda. Kannatanul oli plaan minna
5.septembril 2021 arsti juurde, kui mõistis, et ei saa ise ravimisega hakkama. Tõenäoliselt ei soovinud ta oma abikaasat uuesti vanglasse saata.
10.O. Holostova tehtut ei kahetsenud. Varasem vangistus ei mõjutanud süüdistatavat oma käitumist muutma. Suhted uue abikaasa ja lapsega ei välista lisakaristuse kohaldamata jätmist. Süüdistatav abiellus uuesti vanglas ning abikaasad ei ole koos elanud. Ta ei osale oma lapse kasvatamises alates 2009. aastast ning temalt on vanemlikud õigused ära võetud. Süüdistataval puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, kuna tema elamisluba kaotas kehtivuse 11. oktoobril 2020.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
11.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas O. Holostova kaitsja, taotledes selle tühistamist ning kohtuasja uueks arutamiseks samale kohtule saatmist, alternatiivselt süüdistatava õigeksmõistmist või karistuse kergendamist ning lisakaristuse kohaldamata jätmist.
12.Tõenditest ei nähtu, et O. Holostova lõi M. A-d noaga. Kannatanu suhtles paljude kriminaalkorras karistatud isikutega ja oli varemgi konfliktidesse sattunud, mistõttu võisid vigastused tekkida enne seda, kui süüdistatav korterisse tuli, või ajal, mil ta magas.
2(4)
13.Tagajärg ei ole O. Holostovale objektiivselt omistatav, sest tegemist on ebatüüpilise põhjusliku ahelaga. Noalöök ei olnud jõuline ja tekkinud haav ei olnud sügav. Surma põhjuseks ei olnud verejooks ega elutähtsate organite vigastamine, vaid haava tüsistusena tekkinud kõhukelmepõletik.
14.Tagajärg ei ole süüdistatavale omistatav ka seetõttu, et kannatanu katkestas põhjusliku seose ahela oma käitumisega. Ta manustas suvalisi ravimeid, ei hooldanud haava ega pöördunud arsti poole, olgugi et tal soovitati seda teha.
15.Süüdistatav ei näinud ette kannatanu eluohtlikku seisundit ega surma. Seda ei näinud ette ka kannatanu, tema vend ega isikud, kellega kannatanu pärast vigastada saamist suhtles. Kui süüdistatav sai aru M. A. terviseseisundi halvenemisest, abistas ta kannatanut.
16.Kohtud jätsid karistust kergendava asjaoluna arvestamata, et O. Holostova kahetses tehtut. Samuti peab arvesse võtma, et süüdistatav on vanglas käitunud korrektselt ning alustanud rehabiliteerivaid tegevusi. Lisakaristusena riigist väljasaatmise kohaldamine ei ole õigustatud, sest ta abikaasa ja tütar elavad Eestis, tal ei ole Usbekistani passi ning uues keskkonnas kohanemine on raske.
17.Prokuratuur palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Maa- ja ringkonnakohus on veatult tuvastanud, et just süüdistatav lõi kannatanut noaga. Kohtute siseveendumuse kujunemine selles küsimuses on jälgitav ja kaitseversioonid vigastuse hüpoteetiliste alternatiivsete põhjuste kohta on veenvalt ümber lükatud. Kassaatori mittenõustumine kohtute seisukohtadega ei ole käsitatav menetlusõiguse rikkumisena.
19.Samuti on nõustumisväärne kohtute järeldus, et O. Holostoval oli kannatanu elu ohustava tervisekahjustuse tekitamise tahtlus ja et tema tegu vastab KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisule. Kohtuotsustes on ammendavalt vastatud ka kaitseväitele, et süüdistatav ei näinud kannatanut noaga lüües ette ega saanud aru, et võib põhjustada inimese surma. Kassatsiooni vastupidised seisukohad jäävad kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 363 lg 4 p 1 alusel edasise tähelepanuta.
20.Kassatsioonis tõstatatud keskne õiguslik küsimus on, kas süüdistatav vastutab ka kannatanu surma põhjustamise eest (KarS § 118 lg 1 p 7) kannatanu väidetava eneseohustamise tõttu.
21.Kohtud leidsid, et süüdistatava tegu oli kannatanu surmaga põhjuslikus seoses. Kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et põhjuslikkus on ekvivalentsusteooria tähenduses üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne eeldus. Lisaks on vaja tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav. (RKKK 18.10.2022, 1-20-7409/130, p 18) Muu hulgas ei saa süüdistatavale tagajärge objektiivselt omistada juhul, kui kannatanu ennast teadlikult kahjustab või ohustab. Isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt vabaneb kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja (sh kannatanu ise) sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle (RKKK 08.12.2016, 3-1-1-102-16, p 10).
22.Süüdistatav vabaneb vastutusest tagajärje põhjustamise eest siiski üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riskist, mida tema käitumine endas kätkeb, s.o ta mõistab, et tema tegevuse (tegevusetuse) tagajärjeks on tema surm või vähemalt vahetu oht tema elule. Teisisõnu, et saaks rääkida teadlikust enesekahjustamisest, peab esmalt tegema kindlaks, et kannatanu loobus arstiabist, samal ajal teades, et sellise otsuse tagajärjeks võib minimaalselt olla reaalne oht tema elule. (Viidatud 3-1-1-102-16, p-d 11-12) 3(4)
23.Käesoleval juhul ei põhjustanud kannatanu surma vahetult noalöök, vaid selle tagajärjel tekkinud kõhukelmepõletik, mis jäi ravimata kannatanu õigel ajal raviasutusse pöördumata jätmise tõttu. Mõlemad kohtud aga leidsid, et kannatanu ei teadvustanud asjaolu, et ta võib noalöögi tagajärjel sattuda eluohtlikusse seisundisse või surra. Kohtud tuvastasid, et kannatanu keeldus ettepanekutest kutsuda kiirabi, sest lootis vigastuse – väikese torke-lõikehaava, mis ei veritsenud tugevalt – paranemist. Kannatanu tahtliku eneseohustamise hindamisel arvestasid kohtud kannatanu enesetunnet pärast tegu, talle tekitatud haava seisundit ja muutumist ning tema varasemat kogemust samalaadse vigastusega. Kannatanu plaanis arsti poole pöörduda, kuid see jäi realiseerumata, kuivõrd enne saabus surm.
24.Kokkuvõttes nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtu järeldusega, et kannatanu ei kahjustanud ennast teadlikult ning KarS § 118 lg 1 p-s 7 kirjeldatud raske tagajärg (s.o M. A. surm) on O. Holostovale objektiivselt omistatav.
25.Süüdistatava subjektiivse koosseisu täitmist ning põhi- ja lisakaristuse mõistmist puudutavatele kassaatori väidetele on ringkonnakohus juba vastanud (KrMS § 363 lg 4 p 1). Kassatsiooniväliselt märgib kolleegium, et kohtud jätsid karistust raskendava asjaoluna arvestamata, et süüdistatav pani teo toime pereliikme suhtes (KarS § 58 p 4). Nimelt tuvastas maakohus, et O. Holostova ja kannatanu olid teo toimepanemise ajal abielus. Arvestades reformatio in peius-keeldu, ei ole aga kaitsja kaebuse alusel läbi viidavas kassatsioonimenetluses võimalik seda raskendavat asjaolu arvestada. Muus osas on süüdistatavale karistuse mõistmisel järgitud kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtteid (vt nt RKKK 03.04.2020, 1-18-2232/179, p 71; 22.03.2019, 1-17-9941/80, p-d 12–14).
26.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 27. septembri 2023. a otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
27.Riigikohtu 2. veebruari 2024. a määrusega arvati menetluskulude hulka O. Holostova kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud riigi õigusabi tasu summas 259 eurot ja 20 senti. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb see summa KrMS § 186 lg 2 esimese lause alusel süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.