Liiklussüüteod

alates käesoleva

Asitõend – sõiduk Chevrolet Cruze (registreerimismärk XXXXXXXX), mis asub sõiduki üleandmise-vastuvõtmise 28.04.2022 akti nr.22ATH17359 alusel Ida Prefektuuris – Kriminaalmenetluse seadustiku §126 lg.3 p.4 alusel kohtuotsuse jõustumisel hävitada. Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.1 ja §129 lg.2 alusel välja mõista Olga DANILOVALT tsiviilhagi katteks kannatanu X (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, arvelduskonto nr.XXXXXXXXXXXXXX) kasuks varalise kahju hüvitamiseks 3331 (kolm tuhat kolmsada kolmkümmend üks) eurot ja viivis Võlaõigusseaduse §113 lg.1 sätestatud määras alates 20.06.2023 kuni nõude täieliku tasumiseni. Võlaõigusseaduse §1045 lg.1 p.1 ja §129 lg.3 alusel välja mõista Olga DANILOVALT tsiviilhagi katteks kannatanu X isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx, arvelduskonto nr.XXXXXXXXXXXXXX) kasuks varalise kahju hüvitamiseks - A elatise nõudes alates 01.02.2022 summas 260 (kakssada kuuskümmend) eurot 33 senti kuus iga kuu esimeseks kuupäevaks A täisealiseks saamiseni ja viivis Võlaõigusseaduse §113 lg.1 sätestatud määras alates 20.06.2023 kuni nõude täieliku tasumiseni - B elatise nõudes alates 01.02.2022 summas 221 (kakssada kakskümmend üks) eurot 28 senti kuus iga kuu esimeseks kuupäevaks B täisealiseks saamiseni ja viivis Võlaõigusseaduse §113 lg.1 sätestatud määras alates 20.06.2023 kuni nõude täieliku tasumiseni. X tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jätta täielikult rahuldamata. Rahuldada vandeadvokaat Arvo SUUBANI taotlus, määrata tema poolt Olga DANILOVALE osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest ja mõista välja riigituludest 478 (nelisada seitsekümmend kaheksa) eurot 24 senti (s.h. kohtuistungiks ettevalmistamine 144 €, 19.12.2023 kohtuistungil osalemine 36 €, 18.01.2024 kohtuistungil osalemine 212 €, käibemaks 86,24 €).

Välja mõista Olga DANILOVALT Kriminaalmenetluse seadustiku §179 lg.1 p.2 alusel sundraha seoses teise astme kuriteos süüdimõistmisega 1,5 kuupalga ulatuses, s.o. summas 1230 (üks tuhat kakssada kolmkümmend) eurot, Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.1 alusel kannatanu esindajale (vandeadvokaat Rainer KUULME) makstud tasu eest 1899 (üks tuhat kaheksasada üheksakümmend üheksa) eurot, Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.3 alusel ekspertiisikulud 173 (ükssada seitsekümmend kolm) eurot, Kriminaalmenetluse seadustiku §175 lg.1 p.4 alusel kaitsjale (vandeadvokaat Arvo SUUBAN) kohtueelses menetluses osalemise eest 334 (kolmsada kolmkümmend neli) eurot 80 senti ja kaitsjale (vandeadvokaat Arvo SUUBAN) kohtulikus menetluses osalemise eest 478 (nelisada seitsekümmend kaheksa) eurot 24 senti ning Kriminaalmenetluse seadustiku 175 lg.1 p.6 alusel sõidukite teisaldamise kulud 208 (kakssada kaheksa) eurot 80 senti riigituludesse. Kriminaalmenetluse seadustiku §180 lg.3 alusel jätta Eesti Vabariigi kanda kannatanu esindajale (vandeadvokaat Rainer KUULME) makstud kulud summas 79 (seitsekümmend üheksa) eurot 86 senti ja kaitsjale (vandeadvokaat Arvo SUUBAN) makstud kulud summas 20 (kakskümmend) eurot 75 senti. Sundraha ja menetluskulud tuleb Olga DANILOVAL tasuda ositi 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: AS SEB Pank nr.EE351010052031000004 Swedbank AS nr.EE522200221013264447 Luminor Bank nr.EE401700017002872300 LHV Pank nr.EE957700771001523585. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99924700006093 ning selgitus „Olga DANILOVA 1-23-5123 kriminaalmenetluse kulud“ Kohtuotsuse peale Ringkonnakohtule.

on

õigus

edasi

kaevata

apellatsiooni

korras

Tartu

Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 29.02.2024. Süüdistus Olga Danilova on kohtu alla antud ja teda süüdistatakse Karistusseadustiku (edaspidi tekstis KarS) §423 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Olga Danilova, olles eelnevalt piisavalt puhkamata, nimelt öö magamata, juhtis 01.02.2022 kell 09.00 Ida-Viru maakonnas Toila vallas Tallinn - Narva maantee 173-ndal kilomeetril mootorsõidukit Chevrolet Cruze (registreerimismärk XXXXXXXX) suunaga Narva poole, kuid ei olnud piisavalt ettevaatlik ja tähelepanelik, ei valinud ilmastiku- ja teeoludele vastavat sõidukiirust ning ei arvestanud teele tekkinud libedusega, mis ei võimaldanud järsku pidurdamist ohutult. Olga Danilova pidurdas järsult lumisel ja libedal teel, misjärel läks tema juhitud sõiduk lauges kurvis külglibisemises vastassuunavööndisse, kus ta põrkas sõiduki parempoolse küljega vastu vastutuleva kaubiku Renault Mascott (registreerimismärk XXXXXX), mida juhtis A. Ž., esiosa. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai sõiduki Chevrolet Cruze eesmisel kõrvalistuja kohal istunud Y kehatüve ja jäsemete tömbi liittrauma, millega kaasnes aordi rebend järgneva massiivse sisemise verejooksu arenemisega, mille tõttu suri Y sündmuskohal. Olga Danilova rikkus Liiklusseaduse (edaspidi tekstis LS)

- §14 lg.2 nõudeid, mille kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist - §16 lg.1 nõudeid, mille kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, samuti peab liikleja täitma liikluskorraldusvahendi nõuet - §50 lg.3 p.1 ja 2 nõudeid, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama; samuti vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb - §70 lg.1 nõuet, mille kohaselt ei tohi juht olla sellises väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning LS kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Seega pani Olga Danilova toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm, s.o. kuriteo KarS §423 lg.1 järgi. Kohtulik uurimine maakohtus Kannatanu X selgitas, et 01.02.2022 öösel kella 3 paiku nägi ta, et süüdistatav vaatas sellel ajal veel arvutist filmi, ent teatas talle, et ta pole väsinud. Kannatanu teab, et süüdistatav ja kannatanu läksid kell 7 hommikul kodust välja. Kannatanu märkis, et Y vend kandis talle üle 500 €, kuid ta pole süüdistatavalt mitte mingisugust abi saanud ja pärast õnnetust jäi ta ühtäkki üksi kahe väikese lapsega. Kannatanu märkis, et ta ei suutnud 2022 üldse tööd teha ning alles 2023 sai ta uuesti tööle minna. Kannatanu lisas, et tema naise palk oli 1400 €. Kaitsjale vastuseks selgitas kannatanu, et ta suhtles Olga Danilovaga paaril korral telefoni teel – algul, kui viimane oli Jõhvi haiglas ja teine kõne toimus hiljem. Edasi ta enam süüdistatava kõnedele ei vastanud. Kannatanu leidis, et Olga Danilova lähedased oleks võinud teda aidata, aga nad ei teinud seda. Kannatanu märkis, et tema lapsed saavad osaliselt toitjakaotuspensionit sotsiaalministeeriumi poolt määratud protsendi ulatuses, kuid mitte 100% ning ta pole selle ulatust vaidlustanud. Süüdistatav Olga Danilova tunnistas ennast maakohtu istungil süüdi. Süüdistatav seletas maakohtu istungil, et ta polnud väsimusseisundis, sest tema töö on vahetustega ning kui ta pole väsinud, siis tal pole ka und ja ta tunneb enda seisundit. Süüdistatav märkis, et tee oli libe ning ta ei sõitnud üle 70 km/h. Enne kurvi sisenemist pidurdas süüdistatav kergelt, kuid siis ei saanud ta enam auto juhtimisega hakkama. Hagi osas teatas süüdistatav, et ta võtab õigeks matusekulud. Süüdistatav teatas, et ta pole nõus mittevaralise kahjuga igaühele summas 50 000 € ega oska ise öelda parajat summat. Süüdistatav polnud nõus täieliku elatise summaga, ent oli nõus osalema igakuiselt laste ülalpidamises. Süüdistatav ei olnud nõus kannatanu õigusabikulude hüvitamisega. Süüdistatav märkis, et ta oli ise Eestis haiglas 8 päeva, pärast seda veel Venemaal paar kuud statsionaaris ning pärast seda veel kuni augustikuuni haiguslehel. Vastuseks kannatanule teatas süüdistatav, et ta

läks öösel lõpuks ikkagi magama. Vastuseks kannatanu esindajale teatas süüdistatav, et ta ei saanud kannatanut aidata, sest ta oli ise haiglas ning samuti ei saanud ta aidata laste ülalpidamisega, kuna lastelaste isa ei vastanud enam tema telefonikõnedele. Vastuseks kaitsjale teatas süüdistatav, et ta üritas kannatanuga ühendust saada, kuid viimane blokeeris tema telefoni(numbri) ära. Muid tegevusi tütre perekonna toetamiseks ta ette ei võtnud. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban leidis, et süüdistus on põhjendatud osaliselt ning oli seisukohal, et süüdistatavale ei saa ette heita LS §50 lg.3 p.2 ja §70 lg.1 rikkumisi. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme leidis, et süüdistatav pani toime KarS §423 lg.1 järgi kvalifitseeritava teo ja lisaks tunnistab seda ka süüdistatav ise. Kannatanu esindaja oli veendumusel, et matusekulud tuleb süüdistatavalt välja mõista seoses hagi õigeksvõtuga. Kannatanu esindaja lisas, et käesolevas asjas on mittevaraline hagi põhjendatud, sest surm saabus erandlikel asjaoludel ning lapsed on pärinud ema mittevaralise kahju nõude. Kannatanu esindaja palus välja mõista ka elatis laste ülalpidamiseks kuni nende 18-aastaseks saamiseni ning lisaks välja mõista ka kannatanu õigusabikulud. Vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §296 lg.3 lause 2 võttis maakohus kohtuotsuse tegemisel aluseks kõik süüdistusakti p.17 nimetatud tõendid, mida hindab käesolevas kohtuotsuses allpool. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ning kohtulikul uurimisel avaldatuks loetud tõendid kogumis kinnitavad alljärgnevat. Olga Danilovat süüdistatakse KarS §423 lg.1 järgi kokkuvõtlikult selles, et ta polnud sõiduki juhtimisel piisavalt hoolikas, mistõttu kaldus tema juhitud sõiduk vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu tulnud sõidukiga. Kokkupõrke tagajärjel sai surma tema auto eesistme kõrvalistmel istunud Y. KarS §423 lg.1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest ettevaatamatusest, kui sellega on põhjustatud inimese surm. Esmalt tuvastab maakohus faktilised asjaolud. Tunnistaja A. Ž. 02.02.2021 ütlustest nähtub, et tunnistaja sõitis 01.02.2022 Narvast Jõhvi suunas kaubikuga Renault Mascot (registreerimismärk XXXXXX) ja jõudis kell 09.00 Toila vallas Pühajõe piirkonda. Teeolud olid keskmised, kuid tunnistaja sõitis alla 70 km tunnis, sest suurel kiirusel sõitmine tundus ohtlik. Kurvis paiskus hele sõiduk tunnistaja kaubikule risti ette ning toimus kokkupõrge, mida tal ei olnud võimalik kuidagi vältida. Tunnistaja ei mäletanud edasist, kuid kui ta teadvusele tuli, nägi ta, et heleda auto kõrvalistuja küljepoolne esiosa oli mõlkis. Tunnistaja I. A. 01.02.2022 ütlustest nähtub, et tunnistaja sõitis 01.02.2022 Narvast Jõhvi poole. Pühajõe juures, kus on kiiruskaamera, oli tee libe. Tunnistaja ees sõitis kaubik. Ühel hetkel tuli kurvi tagant valge sõiduk, mis paiskus vastassuunda ja

libises küljega kaubiku ette. Tunnistaja lisas, et avarii toimumise kohas oli tee väga libe ning sellelt paistis lausa jääkiht. Tunnistaja V. S. 01.02.2022 ütlustest nähtub, et tunnistaja oli 01.02.2022 kell 09.00 oma sõidukiga Toilas 70 km/h alas, kus on kiiruskaamera. Tunnistaja märkis, et tee oli väga libe, asfaldil oli jääkiht ning sadas ka natukene lund. Sõideti umbes 60 km/h. Ühel hetkel tuli Jõhvi poolt valge sõiduauto, mis kaldus kurvis vastassuunavööndisse nii, et põrkas kõrvalistuja poolse küljega vastutulnud kaubikuga kokku. Tunnistaja I. F. 10.03.2022 ütlustest nähtub, et tunnistaja sõitis 01.02.2022 Narvast Jõhvi poole. Kui tunnistaja jõudis Vokas kiiruskaamerateni, märkas ta, et valge sõiduauto keeras külje ette, läks külglibisemisse ning põrkas kaubikuga kokku. Tunnistaja K. R. 15.03.2022 ütlustest nähtub, et tunnistaja liikus 01.02.2022 tööautoga Kohtla-Järvelt Sillamäe poole. Teekate oli lumine/lörtsine, sadas tihedat lund ning nähtavus polnud hea. Kell 09.00 jõudis tunnistaja Toila teeristi ja sealt edasi Pühajõe kiiruskaamerani. Pärast kurvi nägi tunnistaja, et maanteel oli kaubik esiotsaga vastu vasakut teepiiret ja valge sõiduauto oli tagumise otsaga vastu paremat teepiiret. Tunnistaja poolt uurijale edastatud fotolt nähtuvad valge sõiduauto ja musta värvi kaubik, mille mõlema esiosad on deformeerunud. Sündmuskoha 01.02.2022 vaatlusprotokollist koos fototabelitega nähtub, et Tallinn Narva maantee 173-ndal kilomeetril oli deformeerunud sõiduk Chevrolet Cruze. Sõidutee oli lumelörtsine, kaetud soolalume seguga ja libe. Sõidutee Narva suunal seisis sõiduk Chevrolet Cruze ja Tallinna suunal sõiduk Renault Mascot, mille mõlema esiosad olid deformeerunud. Liiklusvahendi 02.02.2022 vaatlusprotokollist koos fototabelitega nähtub, et mootorsõiduki Chevrolet Cruze esiosa oli deformeerunud. Kõikide rehvidel oli sarnane muster. Piduriketastel esines kerget pindmist roostet ja näha oli hõõrdumise jooni. Liiklusvahendi 02.02.2022 vaatlusprotokollist koos fototabelitega nähtub, et mootorsõiduki Renault Mascot kabiini ees asetsev mootoriruum oli deformeerunud. Kõikide rehvidel oli sarnane muster. Piduriketastel esines kerget pindmist roostet ja näha oli hõõrdumise jooni. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 17.02.2022 surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nr.22E-IDS0005/20 nähtub, et Y surma põhjuseks oli kehatüve ja jäsemete tömp liittrauma, millega kaasnes aordi rebend järgneva massiivse sisemise verejooksu arenemisega, mis oligi otseseks surmapõhjuseks. Ekspert sedastas, et Y surma ning 01.02.2022 toimunud liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste vahel on otsene põhjuslik seos. Eeltoodud tõenditega tuvastas maakohus, et Olga Danilova juhtis 01.02.2022 kell 09.00 Ida-Viru maakonnas Toila vallas Tallinn - Narva maantee 173-ndal kilomeetril mootorsõidukit Chevrolet Cruze suunaga Narva poole, sõiduk läks külglibisemises vastassuunavööndisse ning põrkas seejärel kokku vastutulnud sõidukiga Renault Mascot. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai sündmuskohal surma Chevrolet Cruze kõrvalistuja kohal istunud Y. Maakohtul puudub alus kahelda tunnistajate ütluste

usaldusväärsuses, sest need on omavahel riimuvad. Nendega on kooskõlas ka Sündmuskoha vaatlusprotokoll ja Liiklusvahendite vaatlusprotokollid. Samuti puudub maakohtul alus kahelda ekspertiisiakti usaldusväärsuses. Pealegi ei ole faktilistes asjaoludes, s.t. selles, et Olga Danilova juhtis mootorsõidukit ja põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel hukkus Y, ka vaidlust. Järgnevalt kontrollib maakohus, kas Olga Danilova tegu on õigesti kvalifitseeritud. Vastavalt Riigikohtu 02.11.2015 otsusele kohtuasjas nr.3-1-1-87-15 on KarS §423 koosseisupäraseks teoks juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumine, mis omakorda toob inimesele tagajärjena kaasa raske tervisekahjustuse või surma. Samas kohtuotsuses märkis Riigikohus, et KarS §423 kontekstis ei tule otsida vastust sellele, kes põhjustas õnnetuse, vaid sellele, kelle liiklusnõudeid eirav käitumine tingis koosseisupärase tagajärje saabumise. Süüdistuses heidetakse Olga Danilovale ette LS §14 lg.2, §16 lg.1, §50 lg.3 p.1 ja p.2 ning §70 lg.1 nõuete rikkumist. LS §14 lg.2 kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist. Maakohus leiab, et kuivõrd Olga Danilova ei suutnud olla piisavalt hoolikas ja ettevaatlik ning põhjustas liiklusõnnetuse, rikkus ta eelnimetatud sätet. Tegemist on üldsättega, mis seab liiklejale kohustuse järgida liikluses kehtivaid sätteid. Olukorras, kus liikleja põhjustab kahju, tuleb jaatada eelnimetatud sätte rikkumist. Maakohus sedastab lisaks, et selle sätte rikkumist ei vaidlustanud ka kaitsja. LS §16 lg.1 kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, samuti peab liikleja täitma liikluskorraldusvahendi nõuet. Maakohus leiab, et kuna tehiolud sündmuskohal olid lumised, pidi Olga Danilova olema ettenägelik ja suutma oma kiirust vähendada selliselt, et sõit oleks sujuv ja ühtlane. Kuna Olga Danilova oli enne kurvi sunnitud siiski pidurdama ja tema sõiduk läks seetõttu külglibisemisse ning põhjustas liiklusõnnetuse, saab järeldada, et ta ei arvestanud siiski teiste liiklejatega piisavalt. Sellegi sätte puhul on tegemist üldise liiklusohutuse tagamiseks kohustava sättega ning olukorras, kus liikleja käitumine põhjustab kahju inimesele, tuleb jaatada eelnimetatud sätte rikkumist. Maakohus sedastab lisaks, et ka selle sätte rikkumist ei vaidlustanud kaitsja. LS §50 lg.3 p.1 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Tunnistajate ütlustest ja sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt olid ilmastikuolud kehvad, nähtavus polnud hea ja tee oli libe. Maakohus leiab, et arvestades

ilmastikuolusid, oleks süüdistatav pidanud oma sõidukiiruse valikul arvestama libedusega ning seega pidi ta ette nägema, et kurvis tuleb veelgi aeglasemalt sõita, et vajaduse korral ruttu seisma jääda. Nii on ka oma Riigikohus 29.11.2005 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-109-05 leidnud, et halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav Liikluseeskirja §123 (vastab käesoleval hetkel LS §50 lg.3 p.1 sättele) rikkumisena. Ka sellegi sätte rikkumist kaitsja ei vaidlustanud. LS §50 lg.3 p.2 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Abiprokurör Anu Toluk oli veendumusel, et süüdistatava poolt 70 km/h sõitmine ei pruukinud olla õige, sest peale pidurdamist ei allunud sõiduk enam juhi kontrollile. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban vaidlustas selle sätte rikkumise ja leidis, et kuna süüdistatav pidurdas libeda teega enne kurvi, siis ta ikkagi vähendas kiirust. Kaitsja oli seisukohal, et enne kurvi pidurdamine on loomulik ja seda on ka kiiruse vähendamine enne kurvi. Maakohus ei nõustu kaitsjaga ja leiab, et sellegi sätte rikkumine käesolevas asjas on tuvastatud eelpoolviidatud tõenditega. Nagu maakohus juba eespool märkis, oleks juht pidanud ilmastikuolusid arvestades vähendama oma kiirust veelgi ning käesoleval juhul võinuks eelmises punktid viidatud Riigikohtu lahendi valguses kõne alla tulla kiiruse vähendamine isegi enam kui poole võrra. Samas aga teatas süüdistatav maakohtu istungil, et ta ei sõitnud üle 70 km/h. See aga kinnitab täiendavalt, et süüdistatav ei vähendanud oma kiirust piisavalt ja selles osas nõustub maakohus abiprokuröriga. LS §70 lg.1 kohaselt ei tohi juht olla sellises väsimusseisundis, mis takistab liiklusolude täpset tajumist ning LS kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban vaidlustas selle sätte rikkumist ja märkis, et selle all ei tule mõista mitte igasugust väsimust, vaid üksnes sellist, mis on seotud tajuga. Kuna süüdistatav suutis kirjeldada tee- ja ilmastikuolusid, ei saa tema tajumisele midagi ette heita. Kaitsja oli veendumusel, et oletusliku rikkumise puhul pole seost saabunud tagajärjega ning isegi kui süüdistatav oli väsinud, ei saa tõsikindlalt väita, et see viis ka tagajärjeni. Abiprokurör Anu Toluk leidis, et selle sätte rikkumine on tõendatud ja viitas kannatanu ütlustele, mille kohaselt nägi kannatanu, kuidas süüdistatav vaatas veel kell 3 öösel filmi ning oli kell 7 hommikul ära läinud. Abiprokurör oli veendumusel, et kui inimene päeval ei puhka ja öösel ei maga või magab vähe, on ta järgmisel päeval väsinud. Maakohus nõustub siinkohal abiprokuröri seisukohaga ja on samuti seisukohal, et kuivõrd kannatanu ütlustega on tõendatud süüdistava vähene puhkamine, saab järeldada ka tema väsimusseisundit. On igati eluliselt usutav, et kui süüdistatav magas ca 3 tundi (kannatanu kohtueelses menetlustes antud ütluste kohaselt vaatas süüdistatav kell 3 öösel filmi ning äratus oli kella 6-ks pandud, sest hommikul kell

7 pidid süüdistatav ja kannatanu juba ära sõitma), tuleb eeldada seesugust väsimusseisundit, mis ei võimalda enam LS kehtestatud nõuete kõrvalekaldumatut täitmist. Puhkamine enne väga pikka edasist roolisolekut vaid 3 – 4 tundi on ilmselgelt vähe ning seega väsimusseisund eluliselt usutav. Maakohus leiab, et väsimusseisundit käesolevas kriminaalasjas ei välista ka süüdistatava enda seletused selle kohta, et seoses oma tööga ei vaja ta palju und ning tunneb oma vajadusi ja keha olekut. Kuna süüdistatava vähene puhkamine tingis ilmselgelt tema väsimusseisundi ja nagu maakohus juba eelpool tõdes, rikkus ta ka LS sätestatud üldkohustuslikke nõudeid (LS §14 lg.2 ja §16 lg.1), saab jaatada LS §70 lg.1 nõuete rikkumist. Maakohus leiab kokkuvõttes, et kuna Olga Danilova poolt eelnimetatud LS rikkumiste tõttu hukkus Y ning kui ta oleks hoolikalt järginud LS nõudeid, oleks tal olnud võimalik liiklusõnnetust vältida. Seega vastab tema tegu KarS §423 lg.1 objektiivsele koosseisule. Vastavalt kehtivale kohtupraktikale tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul hinnata kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist. Seega peab kohus ka vaadeldava kaasuse puhul asjakohaseks analüüsida teise isiku käitumist. Hinnates liiklusõnnetuse teise osapoole – sõiduki Renault Mascott roolis olnud A. Ž. käitumist – ei saa talle ette heita mis tahes liiklusnõuete rikkumist ja asja materjalides puuduvad ka igasugused sellised viited. Sealjuures on oluline märkida, et kannatanu liikus rahulikult oma sõidurajal ning isegi pidurdamise korral poleks ta saanud õnnetust vältida. Küll aga oleks süüdistatav saanud õigete juhtimisvõtetega vältida sellise olukorra tekkimist. Süüteokoosseis KarS §423 lg.1 järgi on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt hooletusega nii sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes kui ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse või inimese surma põhjustamise suhtes. Maakohtu istungil ei viidanud abiprokurör Anu Toluk süüdistatava poolt toime pandud kuriteo tahtluse liigile, kuid möönis, et ilmselt püüdis süüdistatav tagajärge vältida, sest tegemist on kogemustega sõitjaga. Maakohus leiab, et süüdistatav tegutses hooletusest KarS §18 lg.3 tähenduses, sest kui ta oleks arvestanud asjaoludega, et tee on libe ja lumine, tuleb veelgi aeglasemalt, tähelepanelikumalt ja hoolikamalt sõita, sest vastasel korral võib juhtuda liiklusõnnetus, s.h. traagiliste tagajärgedega. Eeltoodust tulenevalt on leiab maakohus, et süüdistatava õigusvastane tegu on õigesti kvalifitseeritud. Vastavalt KarS §32 lg.1 saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Vastavalt KarS §33 on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.

Maakohus leiab, et süüdistatav on talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv ning tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid antud kriminaalasjas ei esine. Vastavalt KarS §2 lg.2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Vastavalt KarS §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib karistuseks mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus peab oluliseks, et karistuse mõistmisega edastatakse süüdimõistetule ühiskonna sõnum, et süütegu ei jää ilma karistamiseta. Seega kaitstakse õiguskorda üldises mõttes. Oluline on ka see, et karistus ja karistamine avaldaksid süüdimõistetule vastavat ja õiget mõju. Karistuse mõistmisel tuleb karistuse liigi ja määra mõistmisel arvestada nii üld- kui eripreventiivseid eesmärke. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava sätte sanktsiooni piires ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (vt. ka Riigikohtu 16.05.2007 lahend kohtuasjas nr.3-1-114-07 ja 24.10.2011 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-77-11). Vastavalt Riigikohtu 17.06.2013 lahendile kohtuasjas nr.3-1-1-58-13 tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks Karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, seejärel tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel juhindub maakohus ka Riigikohtu 03.04.2023 lahendist kohtuasjas nr.1-22-227 ja 12.02.2008 lahendist kohtuasjas nr.3-1-1-91-07. Kuigi karistuse mõistmine rajaneb süüpõhimõttel ja esmajoones tuleb lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest (vt. ka Riigikohtu 12.12.2012 lahend kohtuasjas nr.3-1-1113-12), tuleb karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvestada ka süüdistatava isikut. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistusaktis märgitud KarS §57 lg.3 tähenduses karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamisele ilmumine ja puhtsüdamlik kahetsus. Kohtukõnes ei väljendanud abiprokurör Anu Toluk seisukohta karistust kergendavate asjaolude osas, kuid leidis, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban leidis, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad ning karistust kergendavate asjaoludena tuleb arvestada süü tunnistamist ja kahetsust. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme oma seisukohta selles osas ei avaldanud.

Vastavalt KarS §57 lg.1 p.3 saab karistust kergendava asjaoluna arvestada süü ülestunnistamisele ilmumist, puhtsüdamlikku kahetsust või süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Maakohtu hinnangul ei saa süüdistatava poolt viimases sõnas väljendatud vabandamist arvestada kahetsusena, sest nende tähendused on erinevad (vt. ka Eesti keele seletav sõnaraamat). Maakohus küll möönab, et süüdistatav palus viimases sõnas kannatanu käest vabandust ja see vabandus võis olla siiras, kuid leiab, et see oli kantud eelkõige huvist jätkata lapselastega suhtlemist. Oma süütegude ülestunnistamisele ei ole süüdistatav ilmunud ega mingit aktiivset süütegude kaasaaitamist ilmutanud. Niisiis leiab maakohus, et käesolevas asjas pole tuvastatud ühtegi karistust kergendavat asjaolu (vt. ka Tartu Ringkonnakohtu 13.12.2023 lahend kohtuasjas nr.1-23-1616). Ühtlasi pole maakohus tuvastanud ühtegi karistust raskendavat asjaolu. Maakohtu istungil leidis abiprokurör Anu Toluk esmalt, et süüdistatava süü on pigem väike, kuid saabunud tagajärje tõttu siiski pigem suur. Seda enam, et liiklusõnnetus oli traagiline mõlemale poolele. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme oma kohtukõnes süüdistatava süü suuruse osas arvamust ei avaldanud. Süüdistatava süü suuruse kindlaksmääramisel hindab maakohus eelkõige toimepandud kuritegu. Tegemist on ühekordse juhtumiga. Samuti arvestab maakohus süü suuruse hindamisel eelpoolnimetatud tahtluse liiki ning toimepandud kuriteo raskust, laadi ja ohtlikkust. Samuti arvestab maakohus ka asetleidnud liiklusnõuete rikkumise ulatust ja sellega põhjustatud tagajärje raskust. Samas arvestab maakohus, et süüdistatav sai ka ise liiklusõnnetuse tagajärjel viga ja süüdistatava tegevuse tagajärjel hukkus tema enda tütar. Selle teadmisega tuleb süüdistataval edasi elada. Nõuete rikkumine on seda ulatuslikum ja süüdlase süü seda suurem, mida enam punkte on süüdistatav rikkunud ja missugune tagajärg alternatiividest on saabunud. Eeltoodust tulenevalt määratleb maakohus Olga Danilova süüd keskmisena. KarS §423 lg.1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kohtukõnes leidis abiprokurör Anu Toluk, et süüdistatavale tuleb KarS §423 lg.1 järgi karistuseks mõista 3 aastat vangistust, mida tuleb lühimenetluse sätete järgi vähendada 1/3 võrra ning mõista lõplikuks karistuseks mõista 2 aastat vangistust. Vangistus tuleb jätta KarS §73 lg.1, 3 sätteid kohaldades täielikult täitmisele pööramata katseajaga 3 aastat. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban leidis, et karistus peaks olema alla keskmise määra ja tuleks jätta tingimisi kohaldamata, sest süüdistatav tunnistas oma süüd ja avaldas kahetsust. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme oma seisukohta selles osas ei avaldanud.

Kuigi käesoleva paragrahvi sanktsioon näeb ühe võimaliku karistusena ette rahalise karistuse, leiab maakohus, et rahalise karistuse mõistmine Olga Danilovale ei ole kuidagi põhjendatud. Rahalise karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. Kuivõrd Olga Danilova sissetulek ei ole maakohtule teada, ei saa maakohus hinnata, kas tal oleks piisavalt rahalisi vahendeid, et rahalist karistust tasuda või jääb rahaline karistus täitamata ning süüdistatav seega sisuliselt karistuseta. Pealegi tuleb arvesse võtta ka rahalise karistuse täitmise võimalusi kaasnevalt Venemaa Föderatsioonis elava süüdistatavaga ning süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevaid kriminaalmenetluse kulusid ja rahuldamisele kuuluvaid tsiviilhagisid. Kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse suuruse mõistmisel arvesse sanktsiooni keskmine määr, mida siis kergendavate ja raskendavate asjaolude ilmnemisel kas suurendatakse või vähendatakse. KarS §423 lg.1 sanktsiooni keskmine määr on 1 aasta 6 kuud vangistust. Karistuse suuruse mõistmisel arvestab maakohus nii eri- kui üldpreventiivseid eesmärke. Eripreventiivsus tähendab maakohtu poolt selliste võimaluste kaalutlemist, mis mõjutavad süüdistatavat edaspidi kuritegusid mitte toime panema. Üldpreventiivseid eesmärke ehk õiguskorra kaitsmise huvisid hinnates on kohus seisukohal, et praegusel juhul ei ole põhjust süüdistatavat karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär võiks avaldada talle piisavat eripreventiivset mõju. Samuti arvestab maakohus karistuse suuruse mõistmisel süüdistatava isikut ning asjaolusid, millele maakohus juba viitas süü suuruse hindamisel. Ülaltoodu kokkuvõtteks mõistab maakohus süüdistatavale karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Abiprokurör Anu Toluki kohtukõnest ei nähtunud mitte ühtegi põhjendust, mis annaksid alust mõista süüdistatavale karistuseks vangistuse maksimummääras. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suubani poolt viidatud karistuse suurus alla keskmise määra ei ole samuti käesolevas kohtuotsuses eelpoolviidatud alustel põhjendatud. Vastavalt KrMS §238 lg.2 vähendab kohus süüdimõistvat kohtuotsust lühimenetluses tehes süüdistatavale mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra. Eeltoodu alusel tuleb süüdistatavale mõista lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. Riigikohus on oma lahendites (vt. ka Riigikohtu 20.02.2007 lahend kohtuasjas nr.31-1-99-06 ja 13.05.2004 lahend kohtuasjas nr.3-1-1-40-04) korduvalt väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peab olema konkreetse kuriteo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetud karistus, on võimalik järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võib tulla süüdistatava tingimuslik karistusest vabastamine. Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik, seetõttu ei tohi selline võimalus mõjutada esmast karistuse liigi ja määra valikut. Tegemist on toimepandud kuriteo eest mõistetud põhikaristuse ühe võimaliku individualiseerimise viisiga. Karistusest tingimusliku vabastamise kaalumisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdistatavate isikute eripära. Need

asjaolud ei pea mõlemad olema oluliste erisustega. Karistusest tingimisi vabastamise korral tuleb aluseks võtta kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdistatava isik, millest kas üks või mõlemad koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Kuivõrd süüdistatav on Eesti Vabariigis varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistamata ning maakohtul puuduvad andmed selle kohta, et ta oleks pärast 01.02.2022 kuriteo toimepanemisest uusi seaduserikkumisi toime pannud, saab tema käitumist hinnata üldjoontes eeskujulikuks ja õiguskuulekaks. Eeltoodust tulenevalt ja arvestades ka teisi käesolevas kohtuotsuses viidatud karistuse mõistmise põhjendusi leiab maakohus, et reaalse vangistuse kandmine süüdistatava puhul ei ole käesoleval juhul otstarbekas ja teda on võimalik vabastada vangistuse kandmisest tingimisi, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu. Niisiis leiab maakohus, et käesoleval juhul on võimalik kohaldada KarS §73 sätteid, kuna süüdistatava käitumises ja isikus ei ole täheldada selliseid asjaolusid, mida oleks vaja katseaja vältel vajalik toetada kriminaalhoolduse läbi või vajaks ta pidevat kontrolli. Lisaks sellele ei ole käesoleval ajal Eesti Vabariigis tõenäoline kriminaalhoolduse teostamine isiku suhtes, kes elab alaliselt Venemaa Föderatsioonis. Kokkuvõttes leiab maakohus, et süüdistatavale käesoleva kohtuotsusega mõistetud vangistus 1 aasta tuleb KarS §73 sätteid kohaldades jätta täielikult täitmisele pööramata. Riigikohus on oma 20.02.2007 lahendis kohtuasjas nr.3-1-1-99-06 viidanud ka sellele, et karistusest tingimuslikult vabastamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Maakohus leiab, et eeltoodud Riigikohtu lahendist johtuvalt tuleb süüdistatava katseaja pikkuseks tuleb määrata 2 aastat. Maakohus leiab, et abiprokurör Anu Toluki pakutud katseaja pikkus 3 aastat ei ole põhjendatud. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.11 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel muuhulgas küsimuse, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ja vastavalt §310 lg.1 kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Käesolevas kriminaalasjas on esitatud järgnev tsiviilhagi: - varalise kahju hüvitamise nõudes 3331 € – matusekulude eest - varalise kahju hüvitamise nõudes 45 153 € – Y alaealise poja A ülalpidamiskulude hüvitise eest (elatis) - varalise kahju hüvitamise nõudes 42 786,80 € – Y alaealise poja B elatise eest - mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 50 000 € – Y alaealise poja A kasuks - mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 50 000 € – Y alaealise poja B kasuks - mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 50 000 € – Y elukaaslase ja alaealiste laste isa X kasuks. Sealjuures on märgitud tsiviilhagis, et kõikidelt nõuetelt tuleb arvestada viivist VÕS (edaspidi tekstis VÕS) §113 lg.1 sätestatud määras alates tsiviilhagi esitamisest kuni kahju hüvitamiseni.

VÕS §113 lg.1 alusel võib rahalise kohustuse võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

täitmisega viivitamise korral (viivis), arvates kohustuse

Abiprokurör Anu Toluk märkis oma kohtukõnes pelgalt, et ta toetab esitatud tsiviilhagi, sest see on põhjendatud ning ta palub selle täielikult rahuldada. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suubani ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme üksikasjalikke seisukohti analüüsib maakohus täpsemalt iga konkreetse nõude juures. Esmalt analüüsib maakohus kannatanu varalise kahju nõuet. Vastavalt Võlaõigusseaduse §127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, vastavalt sama paragrahvi lg.4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Vastavalt VÕS §129 lg.1 tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju, vastavalt sama sätte lg.2 tuleb matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Vastavalt VÕS §1043 peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastavalt VÕS §1045 lg.1 p1 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS §1056 lg.1 sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus analüüsis juba eespool ja jõudis järeldusele, et süüdistatava tegevuse tagajärjel saabus Y surm. Seega tuleb süüdistataval hüvitada surma põhjustamisest tekkinud matusekulud. Maakohus peab vajalikuks märkida, et ei nõustu kaitsja väitega selles, et kannatanule kantud 500 € suurune väljamakse surnu venna poolt tuleks matusekulude hulka arvata ning sellest maha arvata. Pealegi on erialakirjanduses (Võlaõigusseadus I, 2016, Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein) leitud, et VÕS §127 lg.5 tähenduses ei saa kolmandate isikute vabatahtlikke makseid (nt. annetavad inimesed süütamise läbi maja kaotanud perele raha) või muid sooritusi (nt. parandab kannatanu vend tasuta kahju tekitaja poolt lõhutud jalgratta) üldjuhul kannatanu kasuna arvesse võtta, kuna nende eesmärk on üksnes kannatanu, mitte aga kahju tekitaja olukorra kergendamine.

Maakohtu istungil võttis süüdistatav matusekulud õigeks ja vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi tekstis TsMS) §440 lg.1 rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab hageja nõude õigeks. Vastavalt TsMS §444 lg.3 võib õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Eeltoodust tulenevalt summas 3331 €.

kuuluvad

Olga

Danilovalt

väljamõistmisele

matusekulud

Riigikohus märkis 07.10.2022 lahendis nr.1-21-3082, et viivist tuleb arvestada pärast kahjunõude teada saamist. Seega mõistab maakohus Olga Danilovalt välja VÕS §113 lg.1 alusel ka viivise alates hagi esitamisest 20.06.2023 kuni selle täieliku tasumiseni. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme leidis, et süüdistatavalt tuleb välja mõista ka tsiviilhagi laste ülalpidamiseks kuni nende 18-aastaseks saamiseni. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban oli veendumusel, et kuigi VÕS §129 lg.5 võimaldab sellist hagi rahuldada, tuleb sellest ikkagi VÕS §127 lg.5 alusel toitjakaotuspension maha arvestada. Kuivõrd toitjakaotuspensioni suurus pole teada, ei saa määrata ka hüvitise suurust ega rahuldada nõuet nõutud ulatuses. Maakohus nõustub kaitsjaga selles, et VÕS §129 sätted võimaldavad nõuda varalise kahju, s.h. ülalpidamise kulude hüvitamist. Samas ei nõustu maakohus sellega, et laste elatisest tuleb maha arvestada nendele määratud toitjakaotuspension. Nimelt on erialakirjanduses (Võlaõigusseadus I, 2016, Paul Varul, Irene Kull, Villu Kõve, Martin Käerdi, Karin Sein) leitud, et VÕS §129 lg.3 – 6 annavad surnud isiku olemasolevatele ülalpeetavatele surma põhjustaja vastu ülalpidamiskohustuse suurusega kahjuhüvitusnõude. Eelviidatud seaduse kommentaarid ei näe ette hüvitise suuruse vähendamist juhul, kui nõutakse seadusega kehtestatud elatist. Seda enam, et elatise puhul on tegemist kindla summaga, ent toitjakaotuspension sõltub konkreetselt surnu töötasu suurusest. Seega pole elatise väljamõistmisel miinimummääras hageja eelisseisundis võrreldes hagi esitamisele eelnenud ajaga ning nõude vähendamine ei ole võimalik. Küll aga näeb VÕS §136 lg.2 ette, et surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Vastavalt tsiviilhagi juurde lisatud elatiskalkulaatori arvutusele nõutakse A kasuks 260,33 € ühes kuus ja B kasuks 221,28 € ühes kuus alates Y surmast 01.02.2022 kuni laste täisealiseks saamiseni. Maakohus leiab, et need summad on põhjendatud, sest tegemist on elatisega miinimummääras ja mõistab seega need kannatanu kasuks süüdistatavalt välja. Maakohtu hinnangul pole elatise väljamõistmine ühekordse summana (vastavalt A elatise nõudes 45 153 € ja B elatise nõudes 42 786,80 €) mõistlik, sest sel juhul jääksid need suure tõenäosusega tasumata, kuna on süüdistatava suhtes ilmselgelt liialt koormavad. Pealegi teatas süüdistatav maakohtu istungil, et ta on nõus igakuiselt osalema laste ülalpidamises. Maakohus otsustab, et elatise nõue tuleb süüdistataval tasuda igakuiselt esimeseks kuupäevaks.

Kuivõrd tsiviilhagis nõutakse ka viivise väljamõistmist, mõistab maakohus Olga Danilovalt elatiste nõudes välja VÕS §113 lg.1 alusel ka viivise alates hagi esitamisest 20.06.2023 kuni selle täieliku tasumiseni. Järgnevalt analüüsib maakohus kannatanu mittevaralise kahju nõuet. VÕS §128 lg.5 tulenevalt hõlmab mittevaralise kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS §134 lg.3 alusel võivad isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. VÕS §134 lg.5 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Tulenevalt kohtupraktikast on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning mille suurus peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Samuti on oluline, et VÕS §127 lg.2 alusel ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (vt. ka Riigikohtu 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-19-08 ja 22.10.2008 otsus kohtuasjas nr.3-2-1-85-08). Kannatanu esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme leidis, et käesolevas asjas on mittevaraline hagi põhjendatud, sest surm saabus erandlikel asjaoludel ning lapsed on pärinud ema mittevaralise kahju nõude. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban oli veendunud, et käesolevas asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis tingiksid mittevaralise kahju hüvitamise ning kannatanu esindaja järeldus hukkunu suurte kannatuste ja valude üle on oletuslik. Maakohus sedastab, et mittevaralise kahju hüvitis on alati mingis ulatuses hinnanguline ja teatud mõttes oletatav. Seega ei ole alati üheselt mõistetav, missugune konkreetne rahasumma peaks isiku hingelise valu kaotama või seda leevendama. Niisiis väljendub mittevaralise kahju suurus kohtu hinnangus, mille kujundamisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ja kohtupraktikast. Riigikohus on oma 07.10.2022 lahendis nr.1-21-3082 leidnud, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue võib kõne alla tulla olukorras, kus surm saabus ebatavaliselt rängal viisil ning selle mõju hukkunu lähedastele oli tavapärasest raskem. Maakohus leiab, et käesolevas asjas ei esines selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise. Kannatanu seletas maakohtu istungil, et ta ei suutnud 2022 üldse tööd teha, ent see pole maakohtu silmis käesoleval juhul piisav rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Niisamuti ei päde maakohtu silmis kannatanu esindaja poolt tsiviilhagis esitatud oletus selle kohta, et kuivõrd ekspert ei tuvastanud ekspertiisiaktis, et Y surm oleks saabunud

viivitamatult, saab eeldada äärmiselt raskeid kannatusi. Maakohus nõustub kaitsjaga selles osas, et seesuguseid kannatusi ei saa pelgalt eeldada/oletada. Maakohus küll möönab, et pereliikme kaotus on ilmselt alati kindlasti ränk ja traagiline üleelamine, ent vastavalt kohtupraktikas omaks võetud põhimõtetele ei ole tegemist siiski iseenesest erandliku asjaoluga, sest selle all tuleb mõista eelkõige surma saabumise ebatavalisi asjaolusid, mida käesolevas asjas tuvastatud ei ole. Seega jääb kannatanu mittevaralise kahju nõue täielikult rahuldamata. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.13 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, kuidas toimida asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega. Käesolevas kriminaalasjas on vastavalt süüdistusaktile asitõenditeks tunnistatud DVDR plaat ning sõiduk Chevrolet Cruze. Maakohtu istungil leidis abiprokurör Anu Toluk, et DVD-R plaat tuleb jätta toimiku juurde ning sõiduk Chevrolet hävitada. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban ei soovinud asitõendite osas midagi öelda. Süüdistatav teatas, et sõiduk on tema abikaasa oma ning neil pole seda enam vaja. Maakohus nõustub küll abiprokuröriga DVD-R plaadi suhtes tarvitusele võetava meetme osas, ent märgib, et tulenevalt Riigikohtu 11.06.2021 lahendist kohtuasjas nr.1-18-5732 on plaatidel asuvad salvestised niikuinii kohtutoimiku osa ning tegemist ei ole KrMS §126 lg.3 p.1 nimetatud esemetega, mille kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Eeltoodust tulenevalt jääb DVD-R plaat salvestistega kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. Kuivõrd süüdistatav ei soovinud sõidukit tagasi, tuleb sõiduk Chevrolet Cruze (registreerimismärk XXXXXXXX), mis asub sõiduki üleandmise-vastuvõtmise 28.04.2022 akti nr.22ATH17359 alusel Ida Prefektuuris, KrMS §126 lg.3 p.4 alusel kohtuotsuse jõustumisel määrata hävitamisele. Vastavalt KrMS §306 lg.1 p.14 lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Vastavalt KrMS §180 lg.1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Maakohtu istungil leidis abiprokurör Anu Toluk, et kõik menetluskulud tuleb süüdistatavalt välja mõista. Kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban palus kaaluda osa menetluskulude riigi kanda jätmist ning ajatada ülejäänu tasumine. Kaitsja viitas ka Riigikohtu 07.10.2022 lahendile kohtuasjas nr.1-21-3082, mille kohaselt tuleb hagi osalise rahuldamise korral menetluskulusid jagada proportsionaalselt.

Vastavalt KarS §4 lg.3 on KarS §423 lg.1 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu. Vastavalt KrMS §179 lg.1 p.2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 08.12.2023 määrusele nr.113 on töötasu alammäär 2024 summas 820 €. Eeltoodu alusel kuulub Olga Danilovalt väljamõistmisele riigituludesse sundraha 1230 €. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.1 kuuluvad menetluskulude hulka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Käesolevas kriminaalasjas oli kannatanu X valitud esindajaks vandeadvokaat Rainer Kuulme. Vandeadvokaat esitas maakohtule taotluse tasu hüvitamiseks summas 1978,86 €. Vandeadvokaadi taotlusele on lisatud järgnevad arved: - 26.06.2023 arve nr.461-2023 summas 930 € – s.h. 19.06.2023, 20.06.2023 kriminaalasja toimikuga tutvumine ja tsiviilhagi esitamine 7 h 45 min 775 € ja käibemaks 155 € - 20.12.2023 arve nr.899-2023 summas 459,60 € – s.h. 19.12.2023 ettevalmistus istungiks, sõit istungile ja tagasi (50%), istungil viibimine 3 h 30 min 350 €, kütusekulu 33 € ja käibemaks 76,60 € - 14.01.2024 arve nr.012-2024 summas 589,26 € – 19.12.2023 ettevalmistus istungiks, sõit istungile ja tagasi (50%), istungil viibimine 4 h 30 min 450 €, kütusekulu 33 € ja käibemaks 106,26 €. Maakohus leiab, et kannatanu esindaja ühe töötunni hind 100 € (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Kannatanu esindaja tasud 26.06.2023 arve alusel seoses kriminaalasja toimikuga tutvumise ja tsiviilhagi esitamise eest summas 930 € (775 € + 155 € käibemaks) on põhjendatud. Kannatanu esindaja tasud 20.12.2023 arve alusel summas 420 € (350 € + 70 € käibemaks) on põhjendatud, võttes arvesse, et esindajal kulus ettevalmistuseks 1 h, sõitmiseks kohtuistungile ja tagasi 50% ulatuses 2 h (on üldteada, et Tallinnast Jõhvi sõitmiseks kulub umbes 2 h) ning istungil viibimiseks 0,5 h. Kuigi 14.01.2024 arve sisus on märgitud, et tegemist on 19.12.2023 ettevalmistuse ja kohtuistungiga, on ilmne, et tegemist on kirjaveaga ning esindaja pidas silmas ilmselgelt 22.01.2024 kohtuistungit. Kannatanu esindaja tasud 4 h 30 min eest summas 549 € (450 € + 99 € käibemaks) on põhjendatud, võttes arvesse, et kohtuistung kestis 3 h (vastavalt kohtuistungi protokollile) ja sõiduajaks kohtuistungile – tagasi jääb siis 1 h 30 min.

Maakohus leiab, et kuivõrd esindajale makstud tasud summas 1899 € olid vajalikud ja põhjendatud, siis tuleb need süüdistatavalt välja mõista. Olenemata asjaolust, et maakohus jättis kannatanu mittevaralise hagi täielikult rahuldamata, ei näe maakohus võimalust kannatanu esindaja tasude riigi kanda jätmiseks. Küll aga jätab maakohus kannatanu esindaja kütusekulud kokku summas 79,86 € riigi kanda, sest nende väljamõistmine süüdistatavalt ei ole põhjendatud. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.3 kuuluvad menetluskulude ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kulud.

hulka

riiklikul

Käesolevas kriminaalasjas teostati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis 17.02.2022 surnu kohtuarstlik ekspertiis nr.22E-IDS0005/20, mille maksumus oli 173 €. Maakohus leiab, et kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulud summas 173 € tuleb süüdistatavalt välja mõista, sest tema süü Y surma põhjustamises on kinnitamist leidnud. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.4 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses oli Olga Danilova kaitsjaks vandeadvokaat Arvo Suuban, kes esitas järgnevad taotlused: - 27.06.2023 taotlus summas 232,80 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristiina Erte 27.06.2023 Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrusega summas 232,80 € - 28.07.2023 taotlus summas 102 €. Taotlus on rahuldatud Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Anu Toluki 28.07.2023 Riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrusega summas 102 €. Süüdistatava kaitsja kohtulikus menetluses oli samuti vandeadvokaat Arvo Suuban määratud korras, kelle taotluse kohaselt kulus õigusabi osutamiseks kohtulikus menetluses 498,99 € (s.h. kohtuistungiks ettevalmistamine 144 €, 19.12.2023 kohtuistungil osalemine 36 €, 18.01.2024 kohtuistungil osalemine 212 €, telefonikõne maksumus Venemaale 17,01 €, käibemaks 89,98 €). Maakohus peab kaitsja taotlust kaitsekulu hüvitamiseks kohtulikus menetluses põhjendatuks, rahuldab selle täielikult ja mõistab kaitsja kasuks riigituludest välja. Maakohus leiab, et kuivõrd Olga Danilova süü KarS §423 lg.1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on kinnitust leidnud, tuleb temalt ka kõik kaitsjatasud, v.a. kaitsja muud kulud, milleks on käesolevas asjas tasu kõne eest Vene Föderatsiooni (17,01 € + 3,74 € käibemaks) välja mõista. Eeltoodust tulenevalt kuulub Olga Danilovalt väljamõistmisele kaitsjatasu kohtueelses menetluses summas 334,80 € ja kohtulikus menetluses summas 478,24 €. Kaitsja muu kulu summas 20,75 € jääb riigi kanda. Vastavalt KrMS §175 lg.1 p.6 kuuluvad kriminaalmenetluse kulude hulka asitõendite hoiutasu, saate- ja hävitamiskulud.

Vastavalt AIPROS OÜ 07.03.2022 arve nr.A002717 lisale olid 01.02.2022 sõiduki Chevrolet teisaldamise kulud 104,40 € ja sõiduki Renault Mascot teisaldamise kulud 104,40 €, kokku seega 208,80 €. Maakohus leiab, et sõidukite teisaldamise kulud summas 208,80 € tuleb süüdistatavalt välja mõista, sest tema süü liiklusõnnetuse põhjustamises on kinnitamist leidnud. Maakohus nõustub kaitsja seisukohaga menetluskulude tasumise ajatamise osas ning leiab, et välja mõistetud sundraha ja menetluskulud tuleb süüdistataval tasuda ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt) Anne PALMISTE kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.