Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Jätta Viru Maakohtu 16. märtsi 2023. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Määrata advokaadibüroole K. Kooga vandeadvokaadi Kaido Kooga poolt Inge Pullatile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 657,84 eurot (sealhulgas käibemaks 109,64 eurot). Mõista Inge Pullatilt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 657,84 eurot apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest. Määrata advokaadibüroole Anti Aasmaa advokaadi Gerda-Johanna Aasmaa poolt Aivo Vološinile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 635,04 eurot (sealhulgas käibemaks 105,84 eurot). Mõista Aivo Vološinilt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 635,04 eurot apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest. Määrata advokaadibüroole Nikolai Kõiv vandeadvokaadi Nikolai Kõivu poolt Andres Pullatile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 306.24 eurot (sealhulgas käibemaks 51,04 eurot). Jätta nimetatud menetluskulu riigi kanda. Määrata advokaadibüroole Sirje Must advokaadi Andres Veski poolt K.K. ile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 86,40 eurot (sealhulgas käibemaks 14,40 eurot) ning advokaat Marika Suurpere poolt K.K. ile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 527,04 eurot (sealhulgas käibemaks 87,84 eurot). Jätta nimetatud menetluskulu K.K. i kanda. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus Inge Pullatit ja Aivo Vološinit süüdistatakse selles, et nad tapsid 2. novembri 2021 õhtul täpselt tuvastamata kellaajal XXX talus XXX külas XXX vallas Ida-Virumaal omakasu eesmärgil M.S. . Eesmärgiks oli saada endale M.S. le kuuluv kinnisvara - XXX talu. I. Pullat oli eelnevalt välja mõelnud tapmisplaani, kooskõlastanud selle A. Vološiniga ja teinud talle ettepaneku see plaan täide viia. Plaani kohaselt pidi A. Vološin M.S. tapma ning I. Pullat jälgima samal ajal M.S. maja juures, et keegi kõrvaline isik nende tegevust ei satuks takistama. I. Pullat, teades, et M.S. l on elukaaslane S.P. , kes võis M.S. juures olla, käis mitmel korral koos A. Vološiniga XXX vallas XXX külas XXX talu lähedal uurimas, kui tihti S.P. käib M.S. juures, eesmärgiga välistada S.P. i viibimine tapmise ajal M.S. majas. Nädal enne M.S. tapmist käis I. Pullat koos A. Vološiniga XXX vallas XXX külas XXX talu maja ümber, et teada saada, kas M.S. maja ümber on paigaldatud kaamerad.

Oma teoga panid I. Pullat ja A. Vološin toime teise inimese tapmise omakasu motiivil, s.o KarS §114 lg 1 p 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Peale selle süüdistatakse I. Pullatit, A. Vološinit ja Andres Pullatit selles, et 3. novembril 2021 umbes kella 17.00 ajal tõi I. Pullat XXX talus XXX külas XXX vallas Ida-Virumaal sõiduauto Citroen Jumpy M.S. maja hoovi ning tassisid koos A. Vološiniga auto tagaruumi majast võetud M.S. le kuuluvad asjad ja kannatanu M.S. surnukeha. Seejärel sõitsid I. Pullat ja A. Vološiniga oma elukohta XXX , jättes M.S. surnukeha esialgselt autosse.

konflikti käigus XXX talus XXX külas XXX vallas M.S. t selja tagant juustest enda poole, millega tekitas M.S. le füüsilist valu. Oma teoga pani A. Vološin toime teisele inimesele valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o. KarS §121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

järgi apellatsioonikorras vaidlustatud ei ole ning nimetatud osas apellatsioonimenetlust ei toimu. I. Pullati ja A. Vološini süüdistus KarS § 114 lg 1 p 5 järgi Kokkuvõtvalt tuvastas maakohus järgneva.

ning lämbusele viitavad üldised tunnused. Süüdistatava I. Pullati ütluste kohaselt olid temal M.S. ga head suhted. Maakohus leidis, et I. Pullati säärane väide ei vasta tegelikkusele. Kannatanu esindaja K.K. i ütlusest maakohtu istungil nähtub, et M.S. kartis A. Vološinit ja I. Pullatit, nad on M.S. suhtes olnud vägivaldsed, politsei on ka kohal käinud. Taoliste kannatanu esindaja ütlustega on kooskõlas ka tunnistaja I.H. e ütlused, kes on piirkonnapolitseinik XXX külas ja kelle poole on vastastikku pöördunud nii kannatanu kui I. Pullat. Lisaks nähtub tunnistaja L.C. ütlustest maakohtu istungil, et M.S. suhe A. Vološiniga oli problemaatiline, kuna M.S. kartis A. Vološinit. Viimane oli ettearvamatu käitumisega ja tihti M.S. suhtes agressiivne. M.S. on kutsunud seepärast ka politsei. I. Pullati ja M.S. suhted olid väga halvad alates M.S. ema surmast. Tunnistaja S.P. i ütlustest maakohtu istungil nähtub, et ta elas M.S. ga 15 aastat koos. I. Pullat ähvardas M.S. t pärast kohtuasju, et nii ta seda ei jäta. Algul ei võtnud M.S. I. Pullatit tõsiselt, aga viimasel ajal ta juba kartis. M.S. on mitu korda rääkinud ka seda, et A. Vološin ründas teda füüsiliselt. Tunnistaja N.B. i ütlustest maakohtu istungil nähtub, et M.S. kartis I. Pullatit ja A. Vološinit, sest viimane on ettearvamatu ja väga mõjutatav. Kohus leidis, et I. Pullati poolt maakohtus antud ütluste ebausaldusväärsust toimunu osas kinnitab ka asjaolu, et esmastes vestlustes politseiametnikega väitis süüdistatav, et M.S. on ravil Viljandi Haiglas ning annab endast õige pea ise märku. Tegelikkuses ei vastanud I. Pullati poolt politseile räägitu tegelikkusele. Kohus leidis, et I. Pullatil ei olnud sel ajal mingit takistust rääkida politseiametnikele seda versiooni M.S. ga juhtunust, nagu ta rääkis maakohtu istungil. Samuti ei palunud I. Pullat koheselt politseiametnike abi M.S. sugulastega ühenduse võtmiseks, et korraldada M.S. matus.

dokumente otsima ja leidsid ka. M.S. laiba võtsid nad järgmisel päeval kaasa ja panid kolmekesi kaevu. I. Pullat ütles, et nii tuleb teha, aga miks, A. Vološin ei tea. A. Vološin pani laibale suure kivi peale ja laip jäigi sinna kaevu. I. Pullat valetas politseile, et M.S. on Viljandis haiglas, kui politsei tuli M.S. t otsima. I. Pullat lubas A. Vološinile, et peale tapmist saab ta pärandi endale, I. Pullat ise ei pidanud midagi saama. A. Vološin seletas, et kui oli M.S. ära kägistanud, siis sai aru, mis tegi, kuid tegi seda sellepärast, et I. Pullat käskis ja ütles, et siis on ta tubli. A. Vološin uskus I. Pullati juttu, kuid nüüd kahetseb ja saab aru, et see oli vale tegu. A. Vološin pidi M.S. lämmatama ja I. Pullat pidi samal ajal vaatama, et keegi ei tuleks. A. Vološin lõi M.S. le tühja šampusepudeliga koridoris kolm korda vastu pead, M.S. hakkas vastu ja ütles, et lase lahti. I. Pullat seisis väljas trepi juures ja nägi kägistamist pealt. I. Pullat oli käskinud A. Vološinil M.S. kägistada, kuna ta ise ei jaksanud ja A. Vološinil on rohkem jõudu. I. Pullat käskis musta töö A. Vološinil ära teha. Kohus leidis, et vastates ristküsitluse käigus nii oma kaitsja, teiste menetlusosaliste kui ka kohtu küsimustele, olid A. Vološin vastused selged ja üheseltmõistetavad. Maakohus tajus vahetult, et süüdistatav sai esitatud küsimustest aru, sai neist aru õigesti ning vastas kohe. Ka samadele, kuid erineval viisil esitatud küsimustele vastas süüdistatav sarnaselt. Maakohtu istungil ei olnud süüdistatav kuidagi ärritunud, ei läinud endast välja, ei väljendanud ei hirmu ega kartust, ei püüdnud ennast ega teisi õigustada. Vastupidi, süüdistatava kogu olekust oli aru saada, et toimunu endast väljarääkimine oli talle kergenduseks ja ta tõepoolest kahetses tehtut. Maakohtu istungil vaadeldi ka videosalvestist mis tehti A. Vološini ütluste ja olustiku seostamise käigus. Nimetatud videosalvestisest nähtub, et A. Vološin seletab, selgitab ja näitab põhjalikult, kuidas, mis ja kus 2. novembril 2021 XXX talus toimus. Ka nimetatud videosalvestiselt ei jäänud maakohtule kuidagi muljet, et A. Vološin ei oleks nõustunud ütluste olustikuga seostamisega, oleks kohapeal käitunud ebaadekvaatselt või jätnud mulje, et teda on teatud ütluste andmisele sunnitud. Vastupidi, A. Vološin näitas videosalvestisel üles koostööd, kirjeldas üksikasjalikult, mida ja kuidas ta igas ruumis tegi ning maakohtu istungil antud ütlused toimunu kohta on kõigiti kooskõlas videosalvestisel nähtuga. Kohtumeditsiini ekspertiisiakti nr.21E-LÕS0036/356 kohaselt oli M.S. surma põhjuseks mehhaaniline lämbus kaelorganite pigistusest, lisaks olid kannatanul veel erinevad vigastused. Fikseeritu on kooskõlas A. Vološini seletusega M.S. tapmise toimepanemise asjaolude kohta, s.h. ka selles osas, et enne kaelast kägistamist lõi A. Vološin M.S. le kolm korda tühja šampusepudeliga vastu pead. I. Pullat seletas maakohtu istungil, et 2. novembril 2021 läksid nad M.S. elukohta seepärast, et A. Vološin tahtis näha oma koera, kes elas M.S. kodus. A. Vološini seletustest maakohtu istungil aga nähtub, et M.S. juurde mindi hoopis kindla plaaniga M.S. tappa. Samade seletuste kohaselt oli I. Pullat A. Vološinile selgitanud, et justnimelt tema peab M.S. kägistama, kuna tal on rohkem jõudu ja I. Pullat valvab sel ajal väljas, et keegi kõrvaline ei tuleks kohale. A. Vološini seletuste kohaselt oli koer 2. novembril 2021 õues, kui nad koos I. Pullatiga XXX tallu jõudsid ning ta lasi pipragaasi M.S. le näkku ajal, mil viimane avas ukse, et koera sisse kutsuda. Järgnevat tegevust on maakohus juba eespool juba kirjeldanud. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et I. Pullati ütlused selle kohta, mis põhjusel nad koos

A. Vološiniga M.S. juurde läksid, ei ole samuti usaldusväärsed. Kui nad tõepoolest läksid XXX tallu vaatama ainult koera, kes oli nende saabumise ajal väljas, siis puudus neil igasugune vajadus minna kutsumata tuppa. Maakohus leidis, et kuivõrd I. Pullati ütlused kannatanu surma/tapmise asjaolude osas ei ühti ühegi teise kriminaalasjas kogutud tõendiga, tuleb need ütlused ebausaldusväärsuse tõttu tõendikogumist välja jätta. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et põhjendatud on 2. novembril 2021 õhtul XXX talus toimunu aluseks võtta justnimelt A. Vološini poolt kirjeldatu. Kohus asus seisukohale, et I. Pullat ja A. Vološin panid kuriteo toime kaastäideviijatena. Tegemist on mõlema süüdistatava poolt ühiselt ja kooskõlastatult sooritatud kuriteoga, mis toimepanemise vormilt vastab kaastäideviimisele. Toetudes kriminaalasjas kogutud tõenditele, eelkõige aga A. Vološini ütlustele, luges maakohus tõendatuks, et kannatanu tapmisele andsid mõlemad süüdistatavad oma panuse. Tõenditest nähtub, et I. Pullati algset ideed tappa kannatanu asusid mõlemad süüdistatavad ühiselt täide viima. Tegemist oli I. Pullati ideega, kes mõtles ka välja teo toimepanemise viisi, sõidutas mõlemad süüdistatavad kohale ja jäi ise välja valvama, et keegi kõrvalistest isikutest ei tuleks samal ajal sündmuspaigale. A. Vološin tegutses sündmuskohal vastavalt I. Pullati poolt varasemalt antud suunistele. Maakohus, arvestades tõendite riimumisastet ja kronoloogilist sündmuste analüüsi, luges tõendatuks, et I. Pullat ja A. Vološin panid koos toime M.S. tapmise omakasu motiivil. I. Pullati soov omandada XXX talu nähtub juba ajast, mil toimus tsiviilasja menetlus seoses testamendi tühisusega. On tõenäoline ja eluliselt usutav, et selline soov ei kadunud ega vähenenud ka peale Riigikohtu määrust 17. detsembrit 2020. A. Vološini ütluste kohaselt kinnitas I. Pullat talle korduvalt, et kui nad kõrvaldavad M.S. , saab A. Vološin maja või osa sellest endale ja seega sinna elama asuda. A. Vološini ütluste kohaselt kavandas I. Pullat kõrvaldamise plaani ka M.S. endise elukaaslase S.P. i suhtes. I. Pullati võimalik võimalus varale oleks seejärel avanenud läbi selle, et A. Vološini eestkostjaks oli kuriteo toimepanemise ajal A. Pullat. Maakohus luges tõendatuks, et eelkõige I. Pullatit ajendas kannatanut tapma just soov saada enda valdusse XXX talu XXX külas XXX vallas Ida-Virumaal. Omakasu motiivi omistamiseks süüdistatavate teole ei ole oluline reaalselt kasu saamine. Seega ei mõjuta asjaolu, et kumbki süüdistatav ei saanud kinnistu omanikuks, käesoleva kuriteo kvalifitseerimist KarS § 114 lg 1 p 5 järgi.

I Pullati, A. Vološini ja A. Pullati süüdistus KarS § 148 lg 1 järgi Kohus tuvastas, et 2. novembri 2021 õhtul tapsid I. Pullat ja A. Vološin XXX talus M.S. . Peale tapmist jäid nad koos laibaga samasse elumajja ööbima. 3. novembri 2021 hommikul tõstsid nad laiba koos muude esemetega nende kasutuses olnud kaubiku Citroen Jumpy tagaruumi. Pärast Iisakus ja Purul viibimist sõitsid süüdistatavad oma koju XXX

A. Pullati ütluste kohaselt tema laiba edasitoimetamistes ei osalenud ning kaevu juurde juhatas ta politsei vaid seetõttu, et mäletas seda kohta lapsepõlvest. Maakohus pidas I. Pullati ütlusi selle kohta, et surnukeha toimetas ta ühest kohast teise vaid koos A. Vološiniga ning A. Pullati ütlusi selle kohta, et tema laiba edasitoimetamistes ei osalenud, ebausaldusväärseteks. Tunnistaja K.V. se ütlustest nähtub, et tema tegeles tööalaselt M.S. otsingutega. A. Vološin rääkis talle M.S. ga toimunust ja ta ütles ka seda, et M.S. asukohta teab öelda A. Pullat. Kui politseinikud vestlesid A. Pullatiga, oli viimane nõus näitama teekonda ja suunas nad surnukeha asukohani. Nad liikusid politsei sõidukiga, alustasid sõitu XXX talust ning liikusid vastavalt A. Pullati juhatusele. Kohapeal kaevus oli näha vesi ja osa palgist. A. Pullat ütles, et surnukeha on palgi all. Miks või kuidas M.S. surma sai, A. Pullat ei rääkinud, küll aga ütles, et kuna tema teadis seda head peitmiskohta, siis nad viisid surnukeha sinna kolmekesi. Ütluste ja olustiku seostamise protokollist ja tehtud videosalvestiselt nähtub, kuidas A. Pullat juhatab uurimistoimingust osavõtjad konkreetselt kolme erineva koha juurde, kuhu oli peidetud M.S. surnukeha. Nimetatud videosalvestiselt ei nähtu, et A. Pullat oleks midagi teinud vastumeelselt, et teda oleks kuidagi survestatud või et ta ei oleks teadnud, mida kohapeal teha ja näidata. Vastupidi, videosalvestiselt on selgelt aru saada, et A. Pullat teab täpselt, kuhu sõita, kus auto peatada ja kuhu seejärel jalgsi suunduda. Maakohtu istungil seletas A. Pullat, et rõõnas ennast kohtueelses menetluses seetõttu, et oli pahane politseiametnike peale, kes jätsid tema elukoha uksed lukustamata. Maakohtule ja ka süüdistatava enda kaitsjale jäi süüdistatava selline seisukoht arusaamatuks. Süüdistatav ei osanud kuidagi põhjendada seda, kuidas tema poolt enda süüditunnistamine kohtueelses menetluses ja surnukeha peitmiskohtade ettenäitamine oli seotud sooviga politseile kätte maksta. Seetõttu ei pidanud maakohus usaldust väärivateks A. Pullati poolt maakohtu istungil antud ütlusi. Samas leidis maakohus, et A. Pullati poolt ütluste olustikuga seostamise protokollis näidatu on kooskõlas K.V. se ja A. Vološini ütlustega. Maakohus pidas seejuures vajalikuks rõhutada, et A. Vološini ütluste kohaselt viisid nad M.S. surnukeha teisel korral kraavi. Ütluste ja olustiku seostamise protokollist ja maakohtu istungil vaadeldud videosalvestiselt nähtub üheselt, et A. Pullat näitab surnukeha paigutamise teise kohana ette kohta kraavi äärel. I. Pullati ütlusi selles osas, et surnukeha paigutasid nad korduvalt ümber vaid A. Vološiniga kahekesi, ei pidanud maakohus usutavateks. A. Pullat on I. Pullati poeg ja on igati eluliselt usutav ja mõistetav, et ema soovib oma poega kaitsta ning vältida tema karistamist kriminaalkorras. Süüdistatavatele inkrimineeritud süüteoga kaitstav õigushüve on inimese õigus olla pärast surma koheldud lugupeetult ja väärikalt. Inimese laip on surnud inimese keha. Eestis kui Lääne kultuuriruumi kuuluvas ühiskonnas on üldtunnustatud tava surnu matmine kalmistule või krematooriumis tuhastamine. Muud rituaalid ja toimingud inimese surnukehaga loetakse laiba üldtunnustatud tavadele mittevastavaks kohtlemiseks. Maakohus leidis, et I. Pullat ja A. Vološin käitusid 3. ja 4. novembril 2021 ning I. Pullat, A. Vološin ja A. Pullat 6. ja 7. novembril 2021 M.S. surnukehaga üldtunnustatud tavadele

mittevastavalt. Kõikidel süüdistatavatel oli alates M.S. surmast kuni isegi tema surnukeha leidmise päevani võimalik tegutseda ja käituda selliselt, et M.S. surnukeha saaks maha maetud kalmistule või tuhastatud. Ükski süüdistatavatest selleks midagi ette ei võtnud. I. Pullat seletas küll maakohtu istungil, et tal oli plaanis käia Alatskivil ja rääkida sugulastega M.S. tuhastamisest ja seejärel matusest, kuid midagi ta selle plaani realiseerimiseks ette ei võtnud. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, siseveendumuse ja tõendite põhiselt, et süüdistatavate süü selles kuriteoepisoodis on tõendatud, õigesti kvalifitseeritud ning I. Pullat, A. Vološin ja A. Pullat tuleb süüdi mõista. Karistus A. Vološin tunnistati kohtuotsusega süüdi KarS § 121 lg 1, § 114 lg 1 p 5 ja § 148 lg 1 järgi. Maakohus tuvastas, et A. Vološini võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli süütegusid toime pannes oluliselt piiratud. Vastavalt KarS §-le 35 peab kohus kaaluma, kas võtta karistust mõistes aluseks toimepandud süütegude eest eriosa sanktsioonis ette nähtud karistusvahemik või seda kergendada. Maakohus ei tuvastanud A. Vološini puhul ühtegi asjaolu, mis õigustaks talle süütegude eest mõistetavate karistuste kergendamata jätmist. A. Vološini jaoks oli õiguskuulekaks jäämine võrreldes keskmise tavalise inimesega oluliselt raskem tema raske psüühikahäire tõttu. Lisaks sellele arvestas maakohus erinevate tunnistajate poolt maakohtu istungil antud ütlusi selle kohta, et A. Vološin oli väga mõjutatav just lähedaste ja temale autoriteetsete inimeste poolt. Peale L.S. e surma oli A. Vološin I. Pullati hoole all, mistõttu oli viimasel A. Vološini üle nii majanduslik kui sotsiaalne võim. Seega on võimalik teha järeldus selle kohta, et I. Pullat valitses A. Vološini üle nii teadmiste kui tahtega ja seetõttu oli tal ka kerge tekitada A. Vološinis arusaamu juuksekarvade saamiseks ning tapmise toimepanemiseks. I. Pullat oli A. Vološini jaoks autoriteet, kelle arvamus A. Vološinile luges, keda ta kuulas ja kelle plaane realiseeris. A. Vološinile inkrimineeritud KarS § 121 lg 1 ja § 148 lg 1 näevad leebema karistusena ette rahalise karistuse. Maakohus ei pidanud sellise karistusliigi kohaldamist käesoleval juhul võimalikuks. A Vološini näol on tegemist raske psüühikahäirega isikuga, kes on töövõimetuspensionär ja kellel puuduvad väljavaated edaspidi asuda tööle sellise sissetulekuga, mis võimaldaks tal lisaks enda elatamisele tasuda ka rahalisi karistusi. Samuti tuleb siinkohal arvestada ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevaid kriminaalmenetluse kulusid. Lisaks sellele arvestab maakohus siinkohal ka asjaolu, et KarS § 114 lg 1 järgi on riik pidanud võimalikuks karistuseks vaid vangistuse. Maakohus arvestas A. Vološinile karistust mõistes seda, et varem on ta kriminaal- ja väärteokorras karistamata ning ei sedastanud tema suhtes varasemat ühiskonnaohtlikkust. Ka menetletavate kuritegude asjaolud ei ole sellised, et objektiivne kõrvalvaataja saaks üksnes nende põhjal kinnitada A. Vološini suuremat retsidiivsust. Kõik A. Vološinile inkrimineeritud kuriteod olid initsieeritud n-ö suguvõsas tekkinud pärandikonfliktist, suunatud ühe ja sama inimese vastu, lähtusid suurel määral A. Vološini tervislikust seisundist ja tema mõjutamisest, mille kordumist pole maakohtul käesoleval ajal põhjust eeldada. Maakohus leidis, et A. Vološini puhul ei ole uute kuritegude toimepanemise risk kõrge. Kergendava asjaoluna arvestas maakohus A. Vološini puhul süü tunnistamist kõikides kuritegudes, maakohtu istungil esitatud puhtsüdamlikku kahetsust ning süütegude avastamisele

vastavalt oma võimetele aktiivset kaasaaitamist. Maakohus leidis, et KarS § 121 lg 1 järgi toimepandud kuriteos on A. Vološini süü keskmisest väiksem, kuna see on suures osas toime pandud eeskätt seoses I. Pullati väidetega DNAekspertiisi vajalikkuses talu pärimiseks. Samuti peab maakohus A. Vološini süüd kuriteos KarS § 148 lg 1 järgi keskmisest madalamaks, kuna tema ise ei olnud M.S. surnukeha ümberpaigutamise initsiaatoriks ühelgi korral. Tegemist ei olnud tema plaaniga, ka ei saanud ta seda üksi teha, kuna ta ei oska sõidukit juhtida. Maakohus on seisukohal, et ka siinkohal oli A. Vološin vaid isikuks, kes viis ellu kaassüüdistatavate, eelkõige I. Pullati, plaani. Samas arvestab maakohus, et surnukeha paigutati ümber mitte ühel, vaid kolmel korral. KarS § 114 lg 1 p 5 järgi karistuse mõistmisel lähtus maakohus KarS § 60 lg 4 sätestatud karistusraamist, mis näeb ette vangistuse kolmest kuni viieteistkümne aastani. Arvestades siinkohal nii karistust kergendava kui raskendava asjaolu esinemist (grupi poolt toimepandud) ning seda, et tapmise pani vastavalt eelnevalt kokkulepitud plaanile toime just A. Vološin, kes tulenevalt psühhiaatria ekspertiisiaktis kajastatust sai aru oma teo lähieesmärgist ja selle tagajärgedest, aga samas ka tema mõjutatavust, seda, et kuriteo toimepanemine ei olnud tema plaan, samuti tema edaspidist tõenäolist madalat retsidiivsusriski, mõistis maakohus A Vološinile KarS § 114 lg 1 p 5 alusel karistuseks vangistuse keskmisest sanktsioonimäärast madalamana. Liitkaristuse mõistmisel A. Vološinile arvestas maakohus, et A. Vološin pani kolm kuritegu toime suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul, need olid sisuliselt ühe ja sama eskaleerunud pärandikonflikti areng. Arvestades A. Vološini isikut, leidis maakohus, et A. Vološinile mõrva eest mõistetav karistus on piisav ja vastab viimase süü suurustele ning sellega on võimalik saavutada karistamise eesmärgid. Seetõttu luges maakohus KarS § 121 lg 1 ja § 148 lg 1 järgi mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega. I. Pullat mõisteti süüdi KarS § 114 lg 1 p 5 ja § 148 lg 1 järgi. Maakohus ei pidanud võimalikuks mõista I. Pullatile KarS § 148 lg 1 järgi rahalist karistust. Sellist liiki karistuse mõte on süüdlase mõjutamine varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. Süüdistatava puhul on tegemist isikuga, kes ei tööta. Maksu- ja Tolliameti 16. märtsi 2022 andmete kohaselt oli I Pullati 2020 keskmise päevasissetuleku suurus 0 eurot. Maakohus leiab, et mõistes sellisel juhul I. Pullatile karistuseks rahalise karistuse, jääb see suure tõenäosusega vajalike vahendite puudumise tõttu tasumata, mistõttu süüdistatav võib ennast tunda karistamatuna. I. Pullatile mõistetava karistuse määra puhul arvestas maakohus seda, et I. Pullat on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Ühtegi karistust kergendavat asjaolu maakohus ei tuvastanud. Maakohus arvestas ka sellega, et ei enne kuritegude toimepanemist ega ka peale vahi alt vabanemist ei ole täheldatud I. Pullati ühiskonnaohtlikkust ja edaspidist võimalikku suuremat retsidiivsust. Nagu A. Vološinigi puhul oli tegemist ühe ja sama kannatanu vastu suunatud kuritegudega, mille ajend oli pärandvara. Maakohtul puudus alus eeldada, et I. Pullat võib sarnaseid kuritegusid toime panna ka edaspidi ja et tema puhul oleks uute kuritegude toimepanemise risk märgatav. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et I. Pullati süü mõlema kuriteo toimepanemisel on keskmisest suurem. M.S. tapmise plaani ja viisi mõtles välja ning edastas A. Vološinile just I. Pullat. Tema

sõidutas ka A. Vološini M.S. elukohta ning valvas tapmise toimepanemise ajal väljas, et keegi kõrvaline ei tuleks kohale. Maakohus leiab, et I. Pullati süüd suurendab ka asjaolu, et ta mõjutas M.S. t tapma raske psüühikahäirega isiku. Samuti arvestas maakohus, et M.S. surnukeha mitmekordse ümberpaigutamise plaani mõtles samuti välja I. Pullat. Just tema oli see, kes nimetas ära kohad, kuhu tuleb surnukeha erinevatel päevadel jätta. Maakohtu istungil taotles ringkonnaprokurör I. Pullati vahistamist, kuid ei nimetanud vahistamise aluseid. Maakohus taotlusega ei nõustunud ja leidis, et I. Pullati karistuse kandmine algab alates tema poolt karistuse kandmisele asumisest. I. Pullat on ilmunud kõikidele kohtuistungitele korrektselt ja tähtaegselt, tal on olemas kindel ja alaline elukoht, seega ei ole alust arvata, et ta hakkab edaspidisest menetlusest kõrvale hoiduma. Samuti ei ole maakohus tuvastanud ühtegi sellist asjaolu, mis annaksid alust arvata, et I. Pullat jätkab vabaduses viibides kuritegude toimepanemist. Ainuüksi karistuse raskus ei anna alust tõkendi vahistamine kohaldamiseks. A. Pullat mõisteti süüdi KarS § 148 lg 1 järgi. Karistuse liigi ja määra valikul arvestas maakohus seda, et A. Pullat on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Ühtegi karistust kergendavat asjaolu maakohus ei tuvastanud, kuna A. Pullat muutis maakohtu istungil oma varasemat positsiooni ja asus toimepandud kuritegu eitama. Süüdistusaktis ja ringkonnaprokuröri kohtukõnes viidati raskendava asjaoluna KarS § 148 lg 1 järgi kuriteo toimepanemisele grupis. Maakohus nõustus sellega, kuid arvestas, et A. Pullati teopanus oli kaassüüdistatavate omast väiksem – tema paigutas M.S. surnukeha ümber kahel korral. Lisaks sellele arvestas maakohus karistuse mõistmisel sellega, et ei enne kuriteo toimepanemist ega ka peale seda ei ole täheldatud A. Pullati ühiskonnaohtlikkust ja edaspidist võimalikku suuremat retsidiivsust. Nagu A. Vološini ja I. Pullati puhul oli tegemist ühe ja sama kannatanu vastu suunatud kuriteoga, mille esialgne ajend seisnes pärandvaras. Kannatanu tapmisega A. Pullatil puutumus puudus. Maakohus leidis, et puudub alus eeldada, nagu võiks A. Pullat (sarnaseid) kuritegusid toime panna ka edaspidi ja et tema puhul oleks uute kuritegude toimepanemise risk suur. Maakohus leidis, et A. Pullati poolt kuriteo toimepanemine tulenes sarnaselt A. Vološiniga ajendatuna I. Pullati plaanist. Asjas puuduvad tõendeid selle kohta, et M.S. surnukeha mitmekordse ümberpaigutamise planeerijaks oleks olnud A. Pullat. Küll aga arvestab maakohus karistuse mõistmisel seda, et M.S. surnukeha paigutamisel viimasesse kohta kaevu oli just A. Pullat see, kes asetas surnukeha peale suure palgi selleks, et surnukeha varjata ja et see ei tõuseks pinnale. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et A. Pullati süü talle inkrimineeritud kuriteos on keskmine. Vastavalt KarS § 56 lg 2 võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. A. Pullat ei ole varem kriminaal- ega väärteokorras karistatud, samuti puuduvad kriminaalasjas andmed selle kohta, et süüdistatav oleks süütegusid toime pannud peale menetletavat kuritegu kuni käesoleva kriminaalasja menetlemiseni maakohtus. A. Pullatil on kindel elu- ja töökoht ning legaalne püsiv sissetulek. Maakohus pidas põhjendatuks mõista A. Pullatile karistuseks rahaline karistus. Maakohus leidis, et sellise karistusliigiga on süüdistatava puhul karistuse eesmärgid saavutatud. Tegemist on karistusliigiga, mis ilmselgelt koos kriminaalmenetluse kulude summaga piirab süüdistatava igapäevast elu ja seega on mõistetud karistus igati tuntav. Maakohus ei pidanud vangistuse, s.h.

maksimaalmääras, mõistmist põhjendatuks. Kuigi maakohus leidis, et A. Pullati süü käsitletava kuriteo toimepanemises on keskmine, pidas kohus põhjendatuks mõista A. Pullatile karistuseks rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses, s.o. alla keskmise karistusmäära. Maakohtu veendumuse kohaselt on sellise karistuse liigi ja suurusega karistuse eesmärgid A. Pullati puhul saavutatud. Apellatsioonid Maakohtu otsuse peale esitas 28. märtsil 2023 apellatsiooni prokuratuur. Apellatsioonis taotletakse A. Pullatile KarS § 148 lg 1 alusel mõistetud rahalise karistuse tühistamist, uue otsuse tegemist ning A. Pullati karistamist toimepandu eest vangistusega. KarS § 148 lg 1 koosseis näeb sanktsioonina ette rahalist karistust või alternatiivina kuni üheaastast vangistust. Arvestades A. Pullati poolt toimepandud tegu ja tema käitumise motiivi, leiab apellant, et A. Pullatile mõistetud rahaline karistus ei vasta tema süü suurusele. M.S. surnukeha paigutamisel viimasesse kohta, kaevu, oli just A. Pullat see, kes asetas surnukeha peale suure palgi selleks, et surnukeha varjata ja et see ei tõuseks pinnale. Lisaks esineb prokuröri hinnangul A. Pullati tegevuses KarS § 58 p-s 10 sätestatud karistust raskendav asjaolu, nimelt süüteo toimepanemine grupi poolt. Viru Maakohus ei ole tuvastanud A. Pullati süüd kergendavaid asjaolusid. Võttes arvesse toimepandud kuriteo subjektiivset külge, süü suurust, teo eesmärki ja karistust raskendavat asjaolu, leiab prokuratuur, et A. Pullatile rahalise karistuse kohaldamine ei arvesta karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Viru Maakohus, mõistes A. Pullatile rahalise karistuse, ei ole prokuratuuri hinnangul karistuse üldpreventiivse eesmärgiga üldse arvestanud. Prokuratuuri arvates oli A. Pullati süü teo toimepanemisel keskmisest suurem. Samuti riivab prokuröri hinnangul kohtu poolt mõistetud rahaline karistus avalikkuse õiglustunnet. Maakohtu otsuse peale esitas 30. märtsil 2023 apellatsiooni kannatu K.K. i esindaja advokaat A. Veski. Apellatsioonis taotletakse Viru Maakohtu tühistamist osas, millega maakohus ei vahistanud I. Pullatit ning A. Pullatile karistuse mõistmise osas. Apellant taotleb I. Pullati vahistamist ning A. Pullati karistamist KarS § 148 lg 1 järgi 1 aasta vangistusega. Oma taotlust põhistab apellant järgnevaga. Kannatanu arvates tulnuks isiku süüdi tunnistamise korral ta ka kohe vahistada ja karistust kandma saata. Kannatanu leiab, et I. Pullati puhul on olemas ka uute kuritegude toimepanemise oht, kuna I. Pullat on varasemalt planeerinud raske kuriteo toimepanemist ja võib seda teha ka tulevikus. Samuti pole välistatud, et I. Pullat võib ees ootava pikaajalise vangistuse hirmus hakata kõrvale hoiduma selle täitmisest ja hakata ennast varajama. Kannatanu on seisukohal, et A. Pullatile mõistetud rahaline karistus on liiga leebe, arvestades toimepandud kuriteo asjaolusid. Kannatanu leiab, et enda süü mittetunnistamine ja ütluste muutmine näitavad, et isik ei kahetse toimepandud kuritegu ja püüab ennast igati õigustada, mistõttu tuleks temale karistuse mõistmisel kohaldada reaalselt ära kandmisele kuuluvat vangistust nagu taotles ringkonnaprokurör.

Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on põhjendamatu ja ebaseaduslik, kohtulik uurimine oli ühekülgne, maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas valesti materiaalõigust. I. Pullat tunnistati mõrvas süüdi kaassüüdistatava A. Vološini ütluste alusel. Apellandi arvates on maakohus taoliselt otsustades jätnud täielikult tähelepanuta süüdistatava I. Pullati ja tema kaitsja vastuväited A. Vološini ütluste usaldusväärsuse osas. Kogu menetluse käigus on A. Vološini ütlused olnud vastuolulised. A. Vološin on kohtueelse menetluse käigus oma ütlustes üldse eitanud tapmist ja kui kaitsja istungil avaldas need ütlused, siis väitis A. Vološin, et ta ei mäleta selliste ütluste andmist. Ka kohtuistungi käigus antud A. Vološini ütlused on vastuolulised. Algul väidab ta, et I. Pullat jäi õue ootama, seejärel väidab, et I. Pullat nägi tapmist pealt ja oli õues trepi peal. Kui kaitsja viitab sellele vastuolule, siis väidab A. Vološin jälle, et Inge tuli majja alles siis, kui M.S. oli surnud. A. Vološini ristküsitluse käigus ütlused on vastuolus süüdistusaktis tooduga. Ta avaldab kohtus selliseid üksikasja, millest ta varem rääkinud ei ole, muidu oleks need üksikasjad nähtavad ka süüdistusaktis. Kohtus väitis ta, et laipa veeti seitse korda, süüdistuse kohaselt tehti seda kolm korda, kohtus väitis ta, et M.S. juurest leiti 6000 eurot sularaha, süüdistuse kohaselt oli tegemist tuvastamata summaga. Maakohus pole nendele vastuoludele otsuses mingit tähelepanu pööranud, kuigi need vastuolud kahandavad oluliselt A. Vološini ütluste usaldusväärsust. Kohtumenetluse alguses A. Vološin ennast süüdi ei tunnistanud, menetluse käigus tema seisukoht muutus ja ristküsitluse käigus antud ütlustes ta tunnistas oma süüd. Ei saa nõustuda maakohtu otsuse väitega, et A. Vološin ei püüdnud ennast õigustada. Oma ütlustes püüdis ta suurema osa süüd veeretada I. Pullati peale, väites, et I. Pullat olevat talle öelnud, et ta peab M.S. ära tapma, ära lämmatama ja Inge olevat peale käinud. Need A. Vološini ütlused maakohut aga ei huvita, kuna nad kahjustavad kohtu järelduste usaldusväärsust. Maakohus leidis, et A. Vološin on väga mõjutatav ja just I. Pullati poolt. Menetluse käigus toimunud muutused A. Vološini hinnangutes ja ütlustes viitavad ka tema mõjutamisele ja see mõjutamine kahjustab tema ütluste usaldusväärsust. Kaitsja leiab, et kuna I. Pullat on süüdi mõistetud ühe tõendi alusel ja see tõend ei ole laitmatu, siis ei ole I. Pullati süüdimõistmine seaduslik ja põhjendatud. I. Pullati ütlustesse suhtub maakohus aga äärmiselt kriitiliselt ja maakohtu süüdistatavate ütlustele antud hinnangute erapoolikus viitabki kohtuliku uurimise ühekülgsusele. Maakohus leidis, et I. Pullat ja A. Vološin panid kuriteo toime kaastäideviijatena. Kaitsja leiab, lähtudes A. Vološini ütlustest, ei saa I. Pullatit lugeda kaastäideviijaks. Kuidas sai I. Pullat õues olles kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoida. Naeruväärne on väide, et I. Pullati ülesanne oli õues valvata ümbritsevat. Mida oli pimedal novembriõhtul väljas valvata, kui lähimad elamud on sadade meetrite kaugusel. Kuid kas see nn valvamine on oluline panus süüteo toimepanemisse.

Maakohus leidis, et tapmine pandi toime omakasu motiivil. Kaitsjale jääb kohtuotsusest mõistmatuks, kuidas pidi kinnistu pärast M.S. surma omandama A. Vološin. A. Vološini ütluste kohaselt oleks pidanud tema saama 1/4 ja S.P. 3/4 kinnistust, kuid millest lähtudes ta seda väitis, on mõistetamatu. M.S. surm ei saanud kuidagi mõjutada omandiõiguse üleminekut ei A. Vološinile, ei I. Pullatile ega A. Pullatile, seega ei saanud ka olla mingit omakasu ajendit. Kaitsja leiab, et ka laibarüvetamises oli I. Pullati süüditunnistamine põhjendamatu. I. Pullati ütluste kohaselt oligi tal soov surnukeha matta või tuhastada, kuid soovis seda kooskõlastada sugulastega. Kuna kodus surnukeha hoidmiseks tingimusi ei olnud, tehti seda looduses ja väärikalt. Kuna surnukeha sooviti tuhastada (matta), kuid seda ei jõutud teha, siis ei ole toimunud ka laibarüvetamist.

4-dal viisid huntide kartuses Põhja-Sakala valda torusse, lindude kaitseks pani oksa ette. Tegi seda seepärast, et teadis, et tal läheb asjaajamiseks aega. Kuhugi ta pidi ju panema. Neil ruumi sobilikku ei olnud. M.S. l oli valge-särk, jalas hallid dressipüksid. Kõik olid puhtad, verega ei olnud midagi.

Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad sellised kaalukad karistust kergendavad asjaolud (apellant on piiratud süüdivusega, mis piiras olulisel määral tema võimet ümbrusest, oma käitumise iseloomust, sotsiaalsest tähendusest (sh selle keelatusest) ning võimalikest kaugtagajärgedest aru saada, apellant on väga lihtsasti mõjutatav, apellant tegutses tema jaoks autoriteetse inimese käsul, apellant on väga aktiivselt aidanud kaasa süüteo avastamisele, tunnistanud ennast süüdi ning väljendanud puhtsüdamlikku kahetsust kuritegude toimepanemise suhtes), mis võimaldavad kohtul mõista apellandile kergendatud karistusraamide alusel karistuseks mitte rohkem kui 4 aastat vangistust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatavad, nende kaitsjad, kannatanu esindaja ja prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et Viru Maakohtu 16. märtsi 2023 otsuse tühistamiseks süüdistatavate süüdimõistmises, nende tegudele antud karistusõiguslikus hinnangus ning mõistetud karistuste osas, alust ei ole. Seetõttu jääb maakohtu otsus muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esitatud süüdistuste osas maakohtu tõendite analüüsi ja järeldustega. Ka on maakohus veenvalt põhjendanud, miks tuleb süüdistatavatele mõista sellised karistused. Tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p-st 1 jätab ringkonnakohus seetõttu esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vastab apellantide poolt esitatud põhilistele etteheidetele maakohtu otsusele. I. Pullati süüdistus KarS § 114 lg 1 p 5 ja KarS § 148 lg 1 järgi Esitatud apellatsioonides leiavad I. Pullat ja tema kaitsja, et A. Vološini ütlused, millistele tuginedes on I. Pullat talle süüks arvatud kuritegudes süüdi tunnistatud, ei ole usaldusväärsed. Kaitsja arvates viitab A. Vološini ütluste ebausaldusväärsusele see, et kohtueelsel uurimisel on A. Vološin andnud vastuolulisi ütlusi, s.o esmalt on ta tapmise toimepanemist üldse eitanud. Ka on vastuolulised A. Vološini poolt kohtuistungil antud ütlused. A. Vološin väidab, et I. Pullat jäi õue ootama, seejärel aga, et I. Pullat nägi õues trepi juures seistes tapmist pealt. Kaitsja küsimusele vastates väidab A. Vološin hoopiski et I. Pullat tuli majja alles pärast M.S. surma. Samuti on A. Vološini ristküsitluse käigus antud ütlused vastuolus süüdistusaktis kajastatuga. Kohtus väitis A. Vološin, et laipa paigutati ümber 7 korda, süüdistuse kohaselt aga 3 korda. Ka väitis A. Vološin, et M.S. elukohast leiti 6000 eurot sularaha, süüdistuse kohaselt aga oli tegu tuvastamata summaga. I. Pullat viitab apellatsioonis asjaolule, et A. Vološinit kuulati kohtueelsel uurimisel üle 3 korda ning kõigil kordadel on A. Vološin andnud erinevaid ütlusi. Ringkonnakohus leiab, et I. Pullati ja kaitsja väidetel, nagu oleksid A. Vološini ütlused ebausaldusväärsed, puudub alus. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt on isiku ütluste usaldusväärsuse hindamise üheks kriteeriumiks see, kas isiku kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste vahel esinevad vastuolud või need puuduvad. Kriminaalasja materjalide hulgas, millised on kohtule esitatud, puuduvad A. Vološini poolt kohtueelse uurimise erinevatel etappidel antud ütluste protokollid ning seega puudub ringkonnakohtul võimalus ka hinnata nendes esinevaid vastuolusid. Samas leiab ringkonnakohus ja seda isegi siis, kui A. Vološin tõepoolest eitas kohtueelse

uurimise algetapil M.S. tapmist, et see ei muuda tema kohtus antud ütlusi veel ebausaldusväärseteks. Kohtukolleegiumi arvates on see, et kahtlustatav oma esmastes ütlustes eitab üldse süüteo toimepanemist, kuid kohtueelse uurimise edenemisel ja tõendite lisandumisel n ö „tõendite survel“ oma süü eitamisest loobub, küllaltki tavapärane. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on I. Pullati kaitsja, A. Vološini ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldanud A. Vološini kohtueelsel uurimisel toimunud ülekuulamisest lõigu, milles süüdistatav on väitnud, et M.S. kukkus vastu seina, tema peast ja ninast hakkas verd jooksma ning ta vajus vasakule alla. Mingeid liigutusi ta (M.S. ) enam ei teinud ja ei rääkinud. Kohtuistungil antud ütlustes on A. Vološin aga väitnud, et ta lõi M.S. t pudeliga pähe ja kägistas ta surnuks. A. Vološin on esinevat vastuolu põhjendades vastanud: „Ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii rääkinud“. Ka on A. Vološin kinnitanud, et kohtuistungil räägitu on tõsi (kd III tl 44 p). Ringkonnakohus, võrrelnud A. Vološini kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tema kohtus antud ütlustega nendib, et need on omavahel lahknevad. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt tuleb taolisel juhul kohtul otsustada, kas isik suudab mõistusepäraselt selgitada ütluste erinevuse põhjust. Sõltuvalt sellele küsimusele antavast vastusest saab kohus isiku ristküsitlusel antud ütlusi arvesse võtta (osaliselt või tervikuna) või tuleb need mingis osas või tervikuna tõendikogumist välja jätta. Ringkonnakohus leiab, et A. Vološini selgitust ütlustes esineva lahknevuse kohta - ta ei mäleta – saab A. Vološini vaimseid võimeid arvestades pidada usutavaks. Kriminaalasja materjalidest ilmneb, et A. Vološin ei ole suutnudki meenutada kõiki M.S. surmaga seotud üksikasju. Näiteks ei suutnud A. Vološin meenutada kaevu asukohta, kuhu nad M.S. surnukeha viskasid, kuid ometi kinnitas, et A. Pullat teab asukohta ning A. Pullati poolt ettenäidatud kaevust M.S. surnukeha ka leiti. Ringkonnakohtu arvates peab A. Vološini ütluste usaldusväärsusele hinnangut andes arvestama I. Pullati mõju A. Vološinile. Siinjuures peab ringkonnakohus silmas A. Vološini ütlusi, milliste kohaselt leppisid nad I. Pullatiga kokku, et nad selgitavad M.S. surma õnnetusjuhtumiga. Vastavalt kokkulepitule süüdistatavad M.S. surma ka selgitasid. Nii on süüdistatavad A. Pullatile selgitanud, et M.S. surma põhjuseks oli kukkumine vastu kappi (kd III tl 46). Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus igati võimalikuks, et kaitsja taotlusel avaldatud ütlustes on A. Vološini rääkinud toimunust vastavalt I. Pullatiga sõlmitud kokkuleppele. Eeltoodut kogumis arvestades ei pea ringkonnakohus põhjendatuks lugeda A. Vološini poolt kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Erinevalt I. Pullati kaitsjast ei näe ringkonnakohus vastuolusid A. Vološini kohtus antud ütlustes. Kaitsja toob esile A. Vološini vastuse küsimusele, millal I. Pullat majja sisenes. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on A. Vološin kaitsja küsimusele, mida I. Pullat sellel ajal tegi kui tema M.S. t kägistas, vastanud, et ta jäi õue ootama, kui tema musta töö ära teeb. Siis kutsus ta I. Pullati majja (kt III tl 40 p). Prokuröri küsimusele selle kohta, kus I. Pullat seisis, kui tema M.S. t kägistas, on A. Vološin vastanud, et õues trepi ääres ja pärast seda kutsus ta I. Pullati majja (kt III tl 42). Kaitsja küsimusele vastates on A. Vološin selgitanud, et I. Pullat tuli majja siis kui M.S. oli

juba surnud (kt III tl 44 p). Seega on A. Vološin sellekohastele küsimustele vastates ühetaoliselt väitnud, et hetkel kui tema kägistas M.S. t I. Pullat majas ei viibinud vaid oli õues ning sellest tulenevalt ringkonnakohus nendes ütlustes mingit vastuolu ei näe. Ringkonnakohtu arvates ei esine A. Vološini ütlustes ka sisulisi vastuolusid süüdistuse tekstiga. Tõepoolest on A. Vološin kaitsja küsimusele, kas nad viisid M.S. laiba kohe kaevu ja kuskile mujale seda vahepeal ei pannud, vastanud et „7 korda vedasime edasi-tagasi. Erinevatesse kohtadesse peitsime, et ei tuleks avalikuks“ (kd III tl 41). Sarnaselt on A. Vološin esmalt vastanud ka prokurörile (kd III tl 42). Samas prokuröri täpsustavatele küsimustele M.S. surunukeha ümberpaigutamise kohta on A. Vološin selgitanud, et esmalt panid nad koos I. Pullatiga M.S. surnukeha kohta, mida ta enam ei mäleta. Seejärel, kui A. Pullat koju tuli, näitasid nad surnukeha viimasele ja seejärel viisid nad selle kolmekesi kuhugi kraavi. 7-ndal (7. novembril 2021) viisid nad kolmekesi M.S. surunukeha kaevu, kuhu see jäigi (kd III tl 43 p). Seega on A. Vološin M.S. surunukeha ümberpaigutamise kohta sisulisi ütlusi andes kirjeldanud kolme ümberpaigutamise korda, nagu see on kajastamist leidnud ka süüdistuse tekstis. Pealegi ütlemine, et vedasime 7 korda edasi-tagasi, võib ringkonnakohtu arvates olla öeldud piltlikult selle kohta, et on surnukeha paigutati korduvalt ümber. Vastuolu süüdistusaktis kajastatu ja A. Vološini ütluste vahel ei näe ringkonnakohus selleski, et A. Vološini ütluste kohaselt leidis ta M.S. elukohast 6000 eurot sularaha, mille andis I. Pullati kätte. Eeltoodu näol on tegemist A. Vološini väitega ning ringkonnakohtu arvates see, et süüdistusakti koostaja ei märkinud konkreetset rahasummat süüdistusse (ilmselt summat kinnitavate tõendite puudumisel), ei tähenda veel seda, et A. Vološini ütlused oleksid vastuolus süüdistusaktiga. Teisisõnu, see mida kantakse süüdistusakti ei sõltu ainuüksi A. Vološini ütlustest. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et A. Vološin ei püüdnud ütlusi andes ennast õigustada. Kaitsja leiab, et A. Vološin püüdis suurema osa süüst veeretada I. Pullatile, väites, et I. Pullat käskis tal M.S. ära lämmatada, I. Pullat olevat talle peale käinud. Ringkonnakohus ei pea A. Vološini taolisi ütlusi enese õigustamiseks. Tegemist on A. Vološini selgitusega selle kohta, miks ta tappis M.S. ja kuidas ta seda tegi. See, kas A. Vološini taolised ütlused ka tõele vastavad, on kontrollitav kohtuliku uurimise käigus. Antud juhul on maakohus tõendeid hinnates tulnud järeldusele, et I. Pullat tõepoolest mõjutas A. Vološinit M.S. t tapma ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Seega pole tegemist A. Vološini poolt enese õigustamisega, vaid süüdistatav on kirjeldanud I. Pullati rolli M.S. tapmisel. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale on isiku ütluste usaldusväärsuse hindamise üheks kriteeriumiks ka vastuolude puudumine isiku ütluste ja teiste kriminaalasjas kogutud tõendite vahel. Ringkonnakohus leiab, et A. Vološini ütlused M.S. tapmise asjaolude osas langevad kokku teiste asjas kogutud tõenditega, eelkõige aga kohtumeditsiinieksperdi arvamusega M.S. l esinevate vigastuste ja surma põhjuse kohta. A. Vološini ütluste kohaselt lasi ta M.S. le näkku pipragaasi, lõi šampuse pudeliga pähe ning

seejärel kägistas ta surnuks. Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt esinesid M.S. l peas verevalumid ja põrutushaavad. Taoliste vigastuste esinemine M.S. l kinnitab A. Vološini väitet kannatanu pudeliga pähe löömise kohta. Tähelepanuväärivad on siinjuures tunnistaja K.K. i ütlused, mille kohaselt tarvitas M.S. mõnikord alkoholi ja tunnistaja nimetas just šampust joogina, mida M.S. le meeldis juua. Samas nimetab A. Vološin just šampuse pudelit, millega ta M.S. le pähe lõi, s.o kohapeal leidunud kättesaadavat vahendit. Kohtumeditsiinieksperdi arvamuse kohaselt oli M.S. surma põhjuseks mehhaaniline lämbus kaelaorganite pigistusest ning taoline arvamus langeb kokku A. Vološini väitega, et ta kägistas M.S. surnuks. I. Pullat andis maakohtus ütlusi, et tema ei tea kuidas M.S. surma sai. Talle on A. Vološini selgitustest teada, et M.S. kukkus vastu kapi serva, sai peavigastuse ning selle tagajärjel suri. Siinjuures on ringkonnakohtu arvates tähelepanuväärivad A. Vološini ütlused, milliste kohaselt leppisid nad pärast M.S. tapmist I. Pullatiga kokku, et kannatanu surma põhjusena väidavad nad õnnetust. Otsustati rääkida, et M.S. kukkus vastu kappi ja vastu ust. Taolist versiooni juhtunust rääkisid nad ka A. Pullatile. Seejuures on A. Vološin selgitanud: „ õiget juttu ei tahtnud rääkida, et muidu Andres hakkab pahandama“ (kd III tl 43 p). A. Vološini eeltoodud ütlustest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et nii tema kui ka I. Pullat teadsid M.S. surma tegelikku põhjust ja selle saabumise asjaolusid, kuid soovisid seda koheselt hakata varjama, mõeldes välja versiooni M.S. vastu kappi kukkumisest. Ka on ringkonnakohtu arvates usutavad A. Vološini ütlused, et ta lasi M.S. le näkku pipragaasi, mille nad kodust kaasa olid võtnud. Asjaolu, et A. Vološini ja I. Pullati kasutuses oli 2. novembril 2021 õhtul pipragaas, kinnitab I. Pullati poolt ringkonnakohtus avaldatu, et neil on kodus pipragaas. Ringkonnakohus leiab, et A. Vološini taoline ütluste kokkulangevus ka asjas kogutud teiste tõenditega ei saa olla juhuslik ning need suurendavad veelgi tema ütluste usaldusväärsust. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda A. Vološini poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütluste usaldusväärsuses. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on eksinud, kui leidis, et A. Vološin ja I. Pullat panid M.S. tapmise toime kaastäideviijatena. Kaitsja arvates ei saanud I. Pullat M.S. elamu juures õues viibides kuidagi sündmuste kulgemist (M.S. tapmist) enda kontrolli all hoida. Kaitsja arvates on naeruväärne väide, et I. Pullati ülesanne oli valvata õues ümbritsevat. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et õues ümbruse jälgimine ei ole I. Pullati ainus süüteopanus M.S. tapmise täideviimisesse. I. Pullatile esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse talle ette M.S. tapmise plaani väljamõtlemist, selle kooskõlastamist A. Vološiniga ja viimasele ettepaneku tegemist see plaan täide viia. Ka käisid I. Pullat ja A. Vološin varasemalt M.S. elukohas veendumas, et seal ei ole valvekaameraid. Kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse moodustab eelkõige KarS § 21 lg 2 esimene lause, mille kohaselt järgneb kaastäideviimise eest vastutus, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult.

A. Vološini ütluste kohaselt sõitsid nad 2. novembril 2021 XXX tallu M.S. elukohta eesmärgiga M.S. tappa. I. Pullat rääkis talle, et kui M.S. ära tappa, siis saab tema maja pärida. A. Vološini väitel pidi kokkuleppe kohaselt tema M.S. ära kägistama, sest tal on rohkem jõudu kui I. Pullatil. Ta nõustus I. Pullatiga, sest ta (I. Pullat) käis peale. A. Vološin nõustus I. Pullati plaaniga, sest viimane ütles „siis sa oled tubli“. Ta usaldas Inget (Pullatit), sest I. Pullati väidetel saanuks ta maja endale ja ta saanuks sinna elama minna. A. Vološini kinnitusel käisid nad I. Pullatiga suvel korduvalt XXX talu juures, et vaadata, kas seal valvekaameraid ei ole ja „N.P. lt uurisime välja kas Sergei on ka või M.S. elab üksinda. Siis N.P. ütles, et M.S. elab üksi. Siis tuligi idee, et ära hävitada“. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda A. Vološini ülaltoodud ütluste usaldusväärsuses. Arvestades A. Vološini vaimseid võimeid ei ole ringkonnakohtu arvates eluliselt usutav, et A. Vološin suudaks iseseisvalt jõuda mõttekäiguni, mille kohaselt tuleks M.S. , talle kuuluva kinnistu pärimiseks, tappa. Nimetatust tulenevalt puudus A. Vološinil endal ka igasugune vajadus välja mõelda plaan, kuidas säärane mõte teoks teha. Mõiste ühiselt all mõeldakse vastavalt kohtupraktikale, et iga kaastäiteviija panus teosse peab koos teiste kaastäideviijate panusega täitma süüteokoosseisu. Üksikute teopanuste vastastikuse omistamise tagajärg on, et iga kaastäideviija ei pea isiklikult täitma kõiki või osa süüteokoosseisu objektiivseid tunnuseid. Käsitletavas asjas kägistas M.S. surnuks, tappis A. Vološin. Samas plaani, miks, millal ja kuidas seda teha, mõtles välja I. Pullat, selgitades seda A. Vološinile. I. Pullat oli ka isikuks, kes sõidutas A. Vološini M.S. elukohta, et A. Vološinil avaneks üldse võimalus M.S. tappa. Ringkonnakohtu arvates täiendas I. Pullati eelkirjeldatud tegevus (plaani väljatöötamine, sündmuskohale viimine) A. Vološini tegevust selliselt, et tulemuseks oli M.S. tapmine. Samas oli I. Pullati kirjeldatud tegevus otseses põhjuslikus seoses M.S. tapmisega. Juhul kui I. Pullatil poleks tekkinud mõtet M.S. tappa, kui ta poleks välja mõelnud plaani selle elluviimiseks ja plaani täideviimise vajalikkust A. Vološinile selgeks teinud, poleks tagajärg, s.o M.S. surm, saabunud. Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata oli I. Pullati teopanus kuriteo toimepanemisse oluline, sest ilma tema panustamiseta ei olnuks A. Vološinil võimalik toime panna M.S. tapmist. I. Pullati tegevust M.S. tapmisel saab ringkonnakohtu arvates vaadelda kui süüteo toimepanemise sisulist organiseerimist. Ringkonnakohtu arvates panid I. Pullat ja A. Vološin M.S. tapmise toime kooskõlastatult, s. o mõlemal süüdistataval oli soov M.S. tappa ja nad tegutsesid ühtse teoplaani järgi. Süüdistatavate ühist soovi M.S. tapmiseks näitab kujukalt juba see, et I. Pullat mõtles välja plaani kuidas M.S. tappa ja A. Vološin oli nõus I. Pullati plaani täide viima. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on I. Pullati ja A. Vološini õigustatult M.S. tapmises süüdi tunnistanud kaastäideviijatena. Apellatsioonis leiab kaitsja, et maakohus on I. Pullati põhjendamatult süüdi tunnistanud tapmises omakasu motiivil. Kaitsja arvates ei saanud M.S. surm kuidagi mõjutada XXX kinnistu omandiõiguse üleminekut A. Vološinile ega ka I. või A. Pullatile. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Tapmine on toime pandud omakasu motiivil, kui süüdlane tegutses mistahes ainelise kasu

saamiseks. A. Vološini ütluste kohaselt tappis ta M.S. selleks, et pärida pärast viimase surma osa tema kinnistust. Seega, soovides saada enda omandisse osa M.S. le kuulunud kinnistust, oli A. Vološini tegevuse motiiviks ainelise kasu saamine. Ringkonnakohus leiab, et ka I. Pullat tegutses M.S. tapmisel omakasu motiivil. Taoliseks järelduseks annavad aluse A. Vološini ütlused, milliste kohaselt selgitas nimelt I. Pullat talle võimalust pärida pärast M.S. surma osa tema kinnistust. Nii on A. Vološin kaitsja küsimusele, et miks ta pidi M.S. ära tapma, vastanud, et Inge (Pullat) ütles, et siis saad maja pärida (kt III tl 40 p). Ringkonnakohtu arvates tuleb I. Pullati omakasu motiivi tuvastatuks lugemisel arvestada asjaoluga, et A. Vološini eestkostjaks oli A. Pullat ehk siis A. Vološini poolt kinnistu osalisel enda omandisse saamisel oleks sisuline kontroll selle üle jäänud A. Pullatile, s.o I. Pullati pojale. Ringkonnakohus leiab, et I. Pullati tegutsemisele omakasu motiivil viitavad üheselt ka tunnistajate K.K. i, L.C. , S.P. i ja N.B. i ütlused. Nimetatud tunnistajate ütlustest nähtub, et pärast testamendi, millega L.S. e kinnistu oleks pärinud A. Pullat, tühistamist, ei leppinud I. Pullat saabunud tagajärjega ning jätkas võimaluste otsimist kinnistu või osa sellest A. Vološinile saamiseks. Nimetatule viitab juba seegi, et I. Pullat, soovides tõendada A. Vološini põlvnemist Sääre perekonnast, püüdis läbi A. Vološini hankida M.S. lt juuksekarvu DNA ekspertiisi teostamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt esile toodu, nagu ei oleks A. Vološin, I. ja A. Pullat saanud juriidiliselt M.S. kinnistut pärida, ei ole asjakohane, sest nimetatud kvalifitseeriva asjaolu omistamiseks isikule ei oma tähtsust kas ta tegelikult kasu sai või ei saanud. Apellatsioonis leiavad I. Pullat ja kaitsja, et I. Pullati süüditunnistamine laibarüvetamises on põhjendamatu, sest I. Pullatil oli soov M.S. surnukeha tuhastada või matta, kuid ta ei jõudnud seda teha. M.S. surnukeha hoiustati küll väljaspool kodu looduses, kuid seda tehti väärikalt. Ringkonnakohtu arvates on maakohus otsuses põhjalikult käsitlenud, miks tuleb I. Pullat süüdi tunnistada KarS § 148 lg 1 järgi. Esitatud apellatsioonides ei ole toodud mingeid uusi asjaolusid, milliseid maakohus ei ole oma otsuses juba käsitlenud ning neile vastanud. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid käesolevalt korrata. Ringkonnakohtu arvates ei ole M.S. surnukeha asetamine 4. novembril 2021 koormakattesse mässitult võssa, seejärel selle 6. novembril 2021 ümberpaigutamine Taarikõnnu tee ääres oleva kraavi kaldale ning M.S. surnukeha taaskordne ümberpaigutamine 7. novembril 2021 ja selle viskamine XXX kinnistul asuvasse kaevu, kindlasti vaadeldav M.S. surnukeha matmisena ega ole ka kooskõlas inimese laiba kohtlemise üldtunnustatud tavadega. Siinjuures peab ringkonnakohus I. Pullati väidet, nagu soovinuks ta M.S. surnukeha matta või tuhastada, kuid ei jõudnud seda kinnipidamise tõttu teha, paljasõnaliseks. Kriminaalasja materjalidest nähtub üheselt, et alates M.S. surmast 2. novembril 2021 kuni 10 novembrini 2021, mil I. Pullat kinni peeti, ei teinud I. Pullat mingeid toiminguid M.S. surnukeha matmise või tuhastamise korraldamiseks. Ka leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus M.S.

surnukeha asetati süüdistatavate poolt

koormakattesse mässitult võssa ja seejärel kraavi kaldale ning visati järgnevalt veega täitunud kaevu, on küüniline väita, et süüdistatavad käitusid M.S. surnukeha suhtes väärikalt. A. Pullati süüdistus KarS § 148 lg 1 järgi Apellatsioonis taotleb A. Pullat maakohtu otsuse tühistamist osas millega ta tunnistati süüdi KarS § 148 lg 1 järgi ning leiab, et ta tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonis väidetu kohaselt ei ole tema M.S. surnukeha vedanud koos I. Pullati ja A. Vološiniga. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, leiab, et A. Pullati enda süüd eitavad ütlused ei ole usaldusväärsed ning on ümberlükatud teiste asjas kogutud tõenditega. A. Vološini ütluste kohaselt viisid nad koos I. Pullatiga M.S. surnukeha XXX talust minema mingisse kohta, mida ta ei mäleta. Kui A. Pullat koju tuli ja nad talle M.S. surmast rääkisid, siis järgmisel päeval otsustasid nad surnukeha ümber paigutada. Nad sõitsid kolmekesi M.S. surnukeha juurde, A. Pullat aitas teda M.S. surnukeha autosse tõsta ja nad viisid surnukeha kuskile kraavi. 7. päeval (7. novembril 2021) viisid nad M.S. surnukeha kolmekesi kaevu. Tema ja A. Pullat tõstsid surnukeha kaubikusse ja seejärel kaevu. A. Pullat pani kaevus olevale M.S. surnukehale peale puu, et see vee alla jääks. Apellatsioonis leiab A. Pullat, et A. Vološini taolised ütlused ei ole usaldusväärsed. Apellatsioonist tulenevalt näeb A. Pullat A. Vološini ütluste ebausaldusväärsust esmalt selles, et viimane on kohtus väitnud M.S. surnukeha umberpaigutamist 7-l korral, kuid ekspertiisiakti kohaselt tehti seda ainult üks kord. Ringkonnakohus on ülal juba andnud hinnangu A. Vološini väitele, mille kohaselt paigutati M.S. surnukeha ümber 7 korda ja ei pea vajalikuks seda uuesti korrata. Puutuvalt väitesse, nagu oleks ekspertiisiakti kohaselt (ilmselt peab apellant silmas kohtumeditsiini ekspertiisi akti) paigutatud M.S. surnukeha ümber vaid üks kord, märgib ringkonnakohus järgmist. Asja menetleja, koostades M.S. surma põhjuse kindlakstegemiseks kohtumeditsiini ekspertiisi määrust, on eksperdile esitanud ka küsimuse „Kas kannatanu asendit on muudetud? Kui jah, siis kas on võimalik tuvastada mitmel korral?“ Nimetatud küsimusele vastates on kohtumeditsiini ekspert andnud arvamuse, et surnu asendit on muudetud vähemalt ühe korra (kd V tl 87). Ringkonnakohtu arvates on apellant eksperdi taolist vastust ekslikult tõlgendanud. Kolleegiumi arvates on eksperdi arvamust võimalik mõista selliselt, et M.S. surnukeha asendit on muudetud vähemalt üks kord, kuid seda võidi teha ka rohkem kordi. Ekspert ei ole oma arvamuses avaldanud kategoorilist seisukohta, et M.S. surnukeha asendit on muudetud vaid ühel korra, nagu püüab seda väita A. Pullat. Ringkonnakohtu jaoks on mõistetamatu A. Pullati väide nagu esineks A. Vološini ütlustes selle kohta, kellega koos nad paigutasid M.S. surnukeha torusse (kaevu), vastuolusid. A. Vološin on kaitsja sellekohasele küsimusele vastanud, et M.S. surnukeha panid kaevu „mina ja Inge ja Andres“ (kd III tl 40 p). Ka prokuröri küsimusele vastates on A. Vološin selgitanud, et M.S. surnukeha tassisid nad auto juurest kaevu juurde kolmekesi, tema, Inge ja Andres (kd

III tl 42 p). Teistel menetlusosalistel A. Vološinile nimetatu osas küsimusi ei olnud. Seega nähtub eeltoodust, et A. Vološin ei ole kohtuistungil ütlusi andes kunagi väitnud, et nad asetasid M.S. surnukeha kaevu kahekesi I. Pullatiga. A. Pullati arvates kallutati A. Vološinit valeütlusi andma. Taolist väidet põhistab A. Pullat asjaoluga, et kuigi politseinik K.V. se väitel ei teadnud A. Vološin M.S. asukohta, ütleb A. Vološin kohtuistungil, et M.S. surnukeha oli Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas Kurnuvere külas XXX kinnistul. Kuidas saab A. Vološin täpselt seda teada, kui ta pole seal varem käinud. A. Pullati taoline väide on eksitav. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole A. Vološin kohtuistungil nimetanud kaevu, millest leiti M.S. surnukeha, täpset asukohta. Kaitsja küsimusele, et kuhu te M.S. surnukeha panite, on A. Vološin vaid vastanud, et Kurvaneem küla kaevu, mis aga ei vasta kaevu tegelikule asukohale. Ringkonnakohus leiab, et isegi siis, kui A. Vološin oleks ütlusi andes nimetanud kaevu täpse asukoha, poleks selleski midagi ootamatut, sest A. Vološinil oli võimalik tutvuda talle esitatud süüdistusega ning selles on ära toodud ka kaevu täpne asukoht. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et A. Pullati apellatsioonis esitatud väited, mis justkui kinnitaksid A. Vološini ütluste ebausaldusväärsust, on põhjendamatud. Tunnistaja K.V. se ütluste kohaselt tegeles tema politseinikuna M.S. otsimisega. A. Vološin rääkis talle, mida tema M.S. kadumisest teab ja selle vestluse käigus saigi ta teada, kus M.S. surnukeha asub. A. Vološin ei osanud piirkonda täpsemalt selgitada, kuid kinnitas, et A. Pullat teab seda. Nad kohtusid A. Pullatiga ja kuigi A. Pullat otsest informatsiooni M.S. surnukeha asukoha kohta ei andnud, oli ta nõus seda ette näitama. A. Pullati suunamisel nad sõitsidki M.S. surnukeha asukohta. Nad sõitsid XXX talust Olustverre kaevu juurde, kus asuski M.S. surnukeha. Kaevus oli päris palju vett ja laipa näha ei olnud. Näha oli mingi palgi osa, mis oli sinna visatud. A. Pullat selgitas kaevu juures, et laip asetseb torus või kanalis. Seega nähtub K.V. se ütlustest, et nimelt A. Pullat oli isikuks, kes juhatas politseitöötajad M.S. laiba asukohta. Samas langeb A. Vološini väide, et A. Pullat teab M.S. surnukeha asukohta ning laiba peale asetati palk, kokku tegelikkusega, sest A. Pullat tõepoolest teadis laiba asukohta ning selle peal oli palk. Kriminaalasja menetlemise käigus on läbi viidud A. Pullati ütluste olustikuga seostamine. Nimetatud toimingu protokollist nähtuvalt on A. Pullat näidanud ette koha, kuhu I. Pullat ja A. Vološin olid M.S. surnukeha esmalt jätnud. Seejärel on A. Pullat juhatanud menetlustoimingust osavõtjad kohani kuhu nad kolmekesi M.S. surnukeha viisid. Järgnevalt on A. Pullat ette näidanud kaevu kuhu nad kolmekesi lõpuks M.S. surnukeha viskasid ning kuhu ta ka jäi. Võrreldes A. Vološini ütlusi M.S. surnukeha ümberpaigutamise asjaolude kohta A. Pullati poolt ütluste olustikuga seostamise käigus ettenäidatud M.S. laiba asukohtadega, saab ringkonnakohtu arvates üheselt väita, et need on kokkulangevad. Nii on A. Vološin nimetanud kohana, kuhu nad M.S. surnukeha koos I. Pullatiga jätsid, võsastikku. Samas on A. Pullat kohana, kus ta esmakordselt nägi M.S. surnukeha, ettenäidanud samuti võsastunud maastiku. A. Vološin on nimetanud kohana, kuhu nad kolmekesi seejärel M.S. surnukeha ümber paigutasid, kraavi kallast ning see ühtib A. Pullati poolt ettenäidatuga. A. Vološini väidetel viskasid nad kolmekesi järgmisel päeval M.S. surnukeha kaevu kuhu see

jäigi ning seegi ühtib A. Pullati poolt ettenäidatud M.S. surnukeha leidmise kohaga (kd VIII tl 24-28). Arvestades A. Vološini ja K.V. se ütlusi ning A. Pullati ütluste olustikuga seostamise protokollis kajastatut, leiab ringkonnakohus, et A. Pullati väited, nagu ta näidanuks M.S. surnukeha asukohad ette I. Pullati selgituste alusel, ei ole tõsiseltvõetavad. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et A. Pullat vaid I. Pullati selgitustele tuginedes suudaks ette näidata M.S. surnukeha erinevad asukohad sääraselt, et need ühtivad A. Vološini ütlustega. Ringkonnakohtu arvates saab aga nimetatust teha tõsikindla järelduse, et A. Pullat viibis ise kõigis kolmes kohas, kus asus M.S. surnukeha ning osales kahel korral selle ümberpaigutamisel. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on igati põhjendatult A. Pullati süüdi tunnistanud KarS § 148 lg 1 järgi. Kuivõrd ringkonnakohus ei mõista A. Pullatit talle süüks arvatud kuriteos KarS § 148 lg 1 järgi õigeks, siis puudub alus ka temalt väljamõistetud kohtukulude jätmiseks riigi kanda. Nimetatud põhjusel jätab ringkonnakohus rahuldamata ka A. Pullati taotluse hüvitada talle saamata jäänud töötasu. Seda enam, et apellatsioonist ei ole võimalik aru saada, millise ajavahevahemiku eest ja millistel põhjustel A. Pullat töötasu hüvitamist taotleb. Prokuratuuri ning kannatanu K.K. i esindaja poolt esitatud apellatsioonides taotletakse maakohtu otsuse tühistamist A. Pullatile mõistetud karistuse osas ning tema karistamist vangistusega. Prokuratuuri arvates ei ole maakohus arvestanud asjaoluga, et A. Pullat asetas M.S. surnukehale palgi, et laip jääks vee alla. Samuti esineb A. Pullati käitumises tema karistust raskendav asjaolu, s.o teo toimepanemine grupi poolt. Prokuratuuri arvates ei ole maakohus A. Pullatile karistust mõistes arvestanud karistuse üldpreventiivse eesmärgiga. Kannatanu esindaja leiab, et enda süü mittetunnistamine ja ütluste muutmine, näitab, et A. Pullat ei kahetse toimepandud kuritegu ja püüab ennast igati õigustada, mistõttu tuleb teda karistada reaalselt ära kandmisele kuuluva karistusega. Ringkonnakohus jätab prokuratuuri ja kannatanu esindaja taotlused A. Pullatile mõistetud karistuse karmistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et A. Pullatile karistust mõistes on maakohus arvestanud kõigi KarS § 56 lg 1 toodud asjaoludega. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus A. Pullatile karistust mõistes arvestanud, et A. Pullat muutis kohtuistungil enda varasemaid ütlusi ning asus kohtuistungil süüd eitama. Nimetatust tulenevalt leidis maakohus, et A. Pullati käitumises puuduvad karistust kergendavad asjaolud. Ka on maakohus süüdistatavale karistust mõistes juba arvestanud karistust raskendava asjaoluga, s.o teo toimepanemisega grupis, kuid arvestanud seejuures, et A. Pullati teopanus oli väiksem kui A. Vološinil ja I. Pullatil. Seejuures arvestas maakohus, et M.S. surnukeha ümberpaigutamise planeerijaks ei olnud A. Pullat vaid tema ema I. Pullat. Samas on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel sedagi, et A. Pullat asetas M.S. surnukehale palgi, selleks, et surnukeha jääks vee alla. Ülaltoodust nähtuvalt ei ole apellatsioonides esitatud ühtki asjaolu, mida maakohus karistuse

mõistmisel ei oleks juba arvestanud. Põhjendamatuks peab ringkonnakohus prokuratuuri väidet, mille kohaselt ei ole maakohus karistuse mõistmisel A. Pullatile arvestanud karistuse üldpreventiivsete eesmärkidega. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi A. Pullati karistamine toimepandu eest annab ühiskonnale signaali ja hoiatab selle liikmeid, et taoline käitumine on hukkamõistetav ja sellele järgneb karistus. A. Vološinile mõistetud karistus A. Vološini kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A. Vološinile mõistetud karistuse osas ning palub süüdistatavale mõista liitkaristuseks mitte rohkem kui 4 aastat vangistust. Esitatud taotlust põhistab kaitsja asjaoluga, et A. Vološinil esineb sünnist alates püsiv raske psüühikahäire- mõõdukas vaimne alaareng. Kaitsja, nõustudes maakohtuga, et A. Vološinil esinev psüühikahäire tingib ka talle mõistetava karistuse kergendamist, leiab, et esinevad sellised kaalukad karistust kergendavad asjaolud, mis võimaldavad A. Vološinile mõistetud karistust veelgi kergendada. Ringkonnakohus leiab, et A. Vološinile karistust mõistes on maakohus arvestanud kõigi nende asjaoludega, millised kaitsja on apellatsioonis esile toonud. Maakohus on arvestanud A. Vološinil esinevat psüühikahäiret, asjaolu, et A. Vološin on kergesti mõjutatav ning seda, et A. Vološin oli I. Pullati hoole all, mistõttu oli viimasel A. Vološini üle majanduslik ja ka sotsiaalne võim. Ka on maakohus juba arvestanud A. Vološini puhul karistust kergendava asjaoluna nii puhtsüdamlikku kahetsust kui ka süütegude avastamisel aktiivset kaasaaitamist. Kuivõrd maakohus on A. Vološinile karistust mõistes juba arvestanud asjaoludega, millistele tuginedes taotletakse talle mõistetud karistuse kergendamist, siis ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud A. Vološinile niigi alla KarS § 114 lg 1 p 5 sanktsiooni alammäära mõistetud karistust veelgi kergendada. Pealegi on kohus lugenud KarS § 114 lg 1 p 5 järgi mõistetud karistusega kaetuks A. Vološinile KarS § 121 lg 1 ja 148 lg 1 järgi mõistetud karistused, mis on tema jaoks kõige soodsam. I. Pullatile kohaldatud tõkendi muutmise taotlus Kannatanu K.K. i esindaja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis I. Pullati vahistamata ning tema vahistamist ringkonnakohtu poolt. Apellatsioonis leitakse, et I. Pullati puhul on olemas uute kuritegude toimepanemise oht, sest I. Pullat planeeris raske kuriteo toimepanemise ja võib seda teha ka tulevikus. Samuti võib I. Pullat pikaajalise vangistuse hirmus hakata kõrvale hoiduma karistuse täitmisest ning asuda end varjama. KrMS § 130 lg 2 kohaselt saab isiku kohtumääruse alusel vahistada kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vahistamine on vältimatult vajalik. Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus I. Pullati vahistamist kaalunud ning tulnud ringkonnakohtu arvates õigele järeldusele, et I. Pullati vahistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva otsuse tegemise hetkeks ei ole olukord muutunud ning seega puudub ka praegusel hetkel alus I. Pullati vahistamiseks.

I. Pullat ilmus ringkonnakohtu kutsel kohtuistungile ning seega puudub alus arvata, et I. Pullat asuks kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Põhjendamatu on ka väide nagu võiks I. Pullat mõistetud pikaajalise karistuse hirmus minna pakku ning hakata karistuse kandmisest kõrvale hoiduma. I. Pullat sai talle mõistetud karistusest teada 16. märtsil 2023. Puuduvad igasugused andmed, et alates nimetatud kuupäevast oleks I. Pullat lahkunud oma elukohast pakkuminemise eesmärgil või seda isegi kavandanud. Arvestades asjaolu, et I. Pullati suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tühistati maakohtu poolt

Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt toimus 11. novembril 2021 läbiotsimine I. Pullati elukohas XXX talus. Läbiotsimise käigus tuvastati, et garaažis asub sõiduk Peugeot reg numbriga XXX , mis on kaetud tolmu, ehitusmaterjalide ja linnu väljaheidetega. Nimetatud kaubiku tagaustel avastati tolmust puhtad alad ja sõrme papilaarkurrustiku jäljed. Tagauste avamisel avastati sõiduki tagaosas 2 punutud korvi erinevate esemetega. Avastatud esemed eristusid üldisest olmeprügist seetõttu, et ei olnud tolmuga kaetud. Esemed pakendati koos korvidega kahte erinevasse pappkarpi ja suleti asitõendi teibiga. Läbiotsimisprotokolli kohaselt avastati korvidest muuhulgas järgmised esemed: musta värvi kummikud Cleopatra, USP adapter TP-Link karbis, 4 erinevat laadijat, liikumisanduriga LED lamp karbis, REOLINK GO juhtmevaba valvekaamera akuga koos lisaseadmega ning kviitung summas 269 eurot, tabalukk karbis võtmetega, koera kaelarihma pakend tühi, uus karp värvipalleti ja 1 pintsliga, jõuluehted kuldsed 2 tk, 3 kilepakendit ühekordsete maskidaga, 2 ilma pakendita maski, võtmed erinevates kimpudes ja suurustes, hügieeniline huulepulk, kaks punutud korvi, metallist kelluke, kaks joogiklaasi, 1 metallist lusikas, kilepakendis pehme mänguasi (karu), mobiiltelefon Redme Note 9 sisselülitatud, küsib PIN koodi (kd V tl 157-164).

kd III tl 42 p, tl 49 p). Seega puudub vaidlus selle üle, et I. Pullat ostis nimetatud tabalukud.

eurot. Lisaks palub kaitsja hüvitada õigusabi osutamisel kantud vajalikud kulud, s.o sõidukulud marsruudil Jõhvi -Tartu - Jõhvi, s.o 260 km eest summas 78 eurot. Nimetatud taotlus on kooskõlas Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused ja maksmise korra § 17 lg 2 ettenähtuga ja kuulub hüvitamisele. Seega kuulub I. Pullati kaitsjale hüvitamisele 548,20 (330+115,2+25+78) eurot, millele lisandub käibemaks 109,64 eurot, kokku seega 657,84 eurot. Kuna ringkonnakohus teeb I. Pullati suhtes KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi, tuleb see menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt I. Pullatilt riigi kasuks välja mõista.

14,40 eurot. Kokku palub kaitsja hüvitada 86,40 eurot Hinnates kaitsja taotletud menetluskulude hüvitamise põhjendatust, leiab ringkonnakohus, et osutatud õigusabi oli vajalik, selle suurus põhjendatud ning see kuulub hüvitamisele nimetatud summas.

märgitud tasutaotluses. Seetõttu kuulub kaitsjale kohtuistungil osalemise eest hüvitamisele 115,2 eurot. Kohtuistungile sõitmiseks kulutatud aja eest marsruudil Viljandi -Tartu palub kaitsja hüvitada 20 eurot. Seega osutas kaitsja A. Pullatile õigusabi 156 minutit, mille eest kuulub talle hüvitamisele 187,2 eurot (72+115,2) millele lisandub hüvitis kohtuistungile sõitmiseks kulutatud aja eest 20 eurot, kokku 207,2 eurot Hinnates kaitsja taotletud menetluskulude hüvitamise põhjendatust, leiab ringkonnakohus, et osutatud õigusabi oli vajalik, selle suurus põhjendatud ning see kuulub hüvitamisele nimetatud summas. Lisaks palub kaitsja hüvitada õigusabi osutamisel kantud vajalikud kulud, s.o sõidukulud marsruudil Viljandi - Tartu - Viljandi, s.o 160 km eest summas 48 eurot. Nimetatud taotlus on kooskõlas Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused ja maksmise korra § 17 lg 2 ettenähtuga ja kuulub hüvitamisele. Seega kuulub A. Pullati kaitsjale hüvitamisele 255,2 (207,2+48) eurot, millele lisandub käibemaks 51,04 eurot, kokku 306,24 eurot. Kuigi ringkonnakohus teeb A. Pullati suhtes KrMS § 337 lg 1 p 1 ettenähtud lahendi, tuleb nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 teisest lausest (A. Pullati suhtes esitas apellatsiooni prokuratuur) tulenevalt jätta riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.