Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

metalltoru 2 tk, kaablijupp musta värvi, raudteerelsid 297 kg, kuvalda, metallkang 2 tk, DNA proovid 2 tk ja puuteproovid 3 tk, suitsukoni, raudkang, - mis on hoiul Ida prefektuuris, - hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 123 lg 3 p 4 alusel. Rahuldada vandeadvokaat Kaido Kooga kaitsjatasu taotlus ja määrata tema poolt Sergei Veršininile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 43,20 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 36 eurot, käibemaks 7,20 eurot). Mõista välja Sergei Veršininilt riigituludesse menetluskulud: - 1087,50 eurot sundraha; - 2100 eurot kaitsjatasu kohtueelses ja kohtumenetluses osutatud õigusabi eest. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude 3187,50 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. KrMS § 180 lg 3 ja § 181 alusel jätta riigi kanda menetluskulud: 342 eurot, 84 eurot, 513 eurot ja 1254 eurot ekspertiisitasud. Menetluskulu Sergei Veršininil tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB Pank –EE351010052031000004 Swedbank – EE522200221013264447 Luminor Bank – EE401700017002872300 LHV Pank – EE957700771001523585 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99923700015496 ning selgitus „Sergei Veršinin 1221540 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 10.05.2023. Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 03.05.2023. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 03.06.2023 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

Süüdistus Sergei Veršininit süüdistatakse selles, et tema 08.03.2021 umbes kella 08.20 paiku, olles vaenulikes suhetes P. N.iga, lähenes Kiviõli Viru tn X maja juures seisvale P. N.ile, ühes käes kirves ja teises metallist toru, lõi kannatanut kirvega 4 korda pea piirkonda, millega tekitas talle 4 lõikehaava (1

otsmikule, 1 pealaele ja 2 kuklapiirkonda), millest 3 on koljuluude vigastustega haava, umbes 6-8 cm pikkused (kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd) peapiirkonnas ja verevalumid peaaju kelmete all. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 21E-IDI0028 ohustavad kannatanule tekitatud vigastused elu vigastuste tekitamise momendil ja põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Oma teoga pani Sergei Veršinin toime teise inimese tapmiskatse, s.o. kuriteo mis on kvalifitseeritav KarS § 113 lg1 - § 25 lg 2 järgi. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikul 23.02.2021 kuni 25.02.2021 Kiviõli linnas Viru tn ääres murdis lahti kolm sidekaevu luuki ja varastas sidekanalisatsioonist kokku ligikaudu 240 meetrit sidekaablit. Sellega tekitas Sergei Veršinin Telia Eesti AS-le kahju 2433,60 eurot. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, ajavahemikul 04.03.2021 kell 22:00 kuni 05.03.2021 kell 07:30 aadressil Tiigi tn 3, Voka alevik, Toila vald, Ida-Viru maakond, tungis ajutise piirdeaiaga piiratud Tiigi tn 3 ehitusobjektile, tegi aia lahti, sisenes territooriumile ning varastas ehitusobjektilt ajutise piirdeaia taga väljas asuvad 42 malmradiaatorit, mis kaalusid kokku ligikaudu 2000 kg. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, varastas 08.03.2021 ajavahemikul kell 03:00 kuni 04:00 vaba juurdepääsu teel aadressil Tiigi tn 3, Voka alevik, Toila vald, Ida-Viru maakond asuvalt ehitusobjektilt väljas asuvad metallist torud, mis kaalusid kokku ligikaudu 400 kg. Seoses kahe vargusega on OÜ MHE on esitanud varalise kahju nõude summas 571,65 eurot. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, täpselt tuvastamata ajal, kuid 2021. aasta maikuus kuni 17.05.2021.a. varastas ligikaudu kolm tonni raudteerelsse TLA Invest OÜ-le kuuluvalt kinnistult aadressil Mäealuse tee 9, Kiviõli linn, Lüganuse vald, Ida-Viru maakond. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, ajavahemikul 06.08.2021.a. kell 18:00 kuni 08.08.2021.a. kell 10:45 xxx, akna lõhkumise teel, tungis garaaži ja varastas M. L.le kuuluvad esemed: võsalõikur Stihl FS450 (maksumus 700 eurot), mootorsaag Husqvarna 254 (maksumus 800 eurot), mootorsaag Husqvarna H-350 (maksumus 400 eurot), padrun- ja lehtvõtmete komplekt (maksumus 129 eurot), nurklihvija Bosch (maksumus 145 eurot), Husqvarna metsatöölise kiiver (maksumus 57 eurot) ja hekilõikur (maksumus 69 eurot). Vargusega tekitas S. Veršinin kannatanu M. L.le esialgselt kahju 2300 eurot. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb vargusi toime süstemaatiliselt, 06.09.2021 kell 12:40 paiku aadressil Mäelause tee 9, Kiviõli linn, Lüganuse vald, IdaVirumaakond püüdis varastada TLA Invest OÜ-le kuuluvad lahti lõigatud raudteerööpaid kaaluga 1720 KG (32 tükki), kogumaksumusega 516 eurot. Politsei poolse sekkumise hetkeks oli S. Veršininil Olerex järelhaagisesse xxx laetud 9 raudteerööbast, kuid politsei sekkumise tulemusena jäi vargus lõpule viimata. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, 03.11.2021 kell 04:15 paiku varastas S. Veršinin koos vähemalt ühe tuvastamata isikuga kooskõlastatult grupis aadressilt Vabaduse 8A, Kiviõli linn vaba juurdepääsu teel seal asunud

garaažist firmale OÜ Irboskile kuuluva murutraktori "Toro Timecutter MX 4275T“ (reg nr puudub) ja haagise „TIKI“ reg. nr. xxx. S. Veršinin tekitas oma teoga OÜ Irboskile kahju 150 eurot. Oma teoga pani Sergei Veršinin toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi. Samuti süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema, kes on 08.03.2021 toime pannud KarS § 113 lg1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mille käigus lõi kirvega kannatanule 4 korda pähe ja tekitas sellega eluohtliku tervisekahjustuse, 2021 aasta oktoobri alguses (täpne kuupäev tuvastamata) päevasel ajal Soo 13, Kiviõli linnas asuvas autoparkla juures sõitis jalgrattaga J. J. varvastest üle ja jäi seejärel seisma. Seistes haaras S. Veršinin käega J. J. kõrist ning hakkas teda kägistama ning lõi käega J. J.t 2-3 korda vastu tema õlga. Selle tulemusena tundis J. J. füüsilist valu ning tekkis punetus kaelale ja õlale ja õlale hilisemalt hematoom. Peale seda, süüdistatakse S. Veršininit selles, et tema, kes on eelnevalt 08.03.2021 toime pannud kuriteo KarS § 113 lg1 - § 25 lg 2 järgi, mille käigus lõi kirvega kannatanule 4 korda pähe ja tekitas sellega eluohtliku tervisekahjustuse, 02.11.2021 õhtul kell 20.00 - 21.00 paiku aadressil XXX suusõnalise konflikti käigus haaras J. J. käest, pani ta põrandale pikali ja lõi jalaga korduvalt J. J.t vastu tema selga. Löömise tagajärjel hakkas J. J. karjuma, et ta on rase, peale mida lõpetas S. Veršinin jalaga kannatanu löömise. J. J. tundis löökide tagajärjel füüsilist valu ja hiljem tekkisid löökide tagajärjel kannatanu selja alaosa piirkonnas kriimustused ja suur hematoom. Oma teoga pani Sergei Veršinin korduvalt toime teisele inimesele tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o. kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Samuti süüdistatakse S. Veršininit, selles et alates 2021.a. detsembrikuust täpselt tuvastamata kuupäevast alates kuni 03.01.2022 otsib järjepidevalt kontakti ja häirib enda tegevustega J. J. eraelu J. J. tahte vastaselt, tekitades J. J.le hirmu ning olulist häiritust. Täpsemalt tuvastamata kuupäeval, kuid detsembri kuus 2021 aastal helistas S. Veršinin J. J.le salastatud numbrilt ja ütles talle „Sa rikkusid minu elu ja tahtsid mind istuma panna, nüüd rikun mina sinu elu ja ma hakkan tegema igasuguseid sigadusi. Sul on parem mitte välja minna“. 29.12.2021 öösel, tuvastamata kellajal kirjutas S. Veršinin J. J. elukoha XXX naabermaja seinale ebatsensuurse lause. Lauseks oli „XXX lits, hiv haige“. 29.12.2021 vastu 30.12.2021 öösel täpselt tuvastamata kellaajal viskas S. Veršinin muna J. J. korteri (XXX) köögi ja elutoa aknasse ning seda mitu korda öö jooksul. Enne muna viskamist helistas S. Veršinin ka J. J. korteri fonolukule. 02.01.2022 kella 21:00 paiku S. Veršinini sõber (nimi teadmata), keda J. J. välimuse järgi ära tundis, viskas muna J. J. korteri (XXX) aknasse, S. Veršinin suhtleb antud sõbraga, kes muna viskas, mis annab alust arvata S. Veršinini seotust või planeeritust antud intsidendiga. 03.01.2022 kella kell 01:00 paiku viskas S. Veršinin muna J. J. korteri (XXX) aknasse, peale mida nägi J .J. väljas nii S. Veršininit kui ka tema sõpra, kes viskas eelmine kord muna tema korteri aknasse.

03.01.2022 öösel kell 03.00 paiku viskas S. Veršinin uuesti munad J. J. korteri (XXX) köögi ja lastetoa aknasse. Oma teoga pani Sergei Veršinin toime teise isiku tahte vastaselt kontakti otsimise ja tema eraellu sekkumise eesmärgiga alandada ja hirmutada J. J.t ja muul viisil oluliselt häirida tema eraelu, s.o. teo mis on kvalifitseeritav KarS § 1573 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

08.03.2021 tapmise katse episood Esmalt tuvastab kohus faktilised asjaolud ehk milline sündmus ja tegu on süüdistuses näidatud ajal ja kohas aset leidnud. Kohtule on esitatud järgmised tõendid. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja J. K., endine G., ( 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 4-9) selgitas, et see on kannatanu, kes terroriseeris tunnistajat. Süüdistatavaga oli tunnistajal seisuga 08.03.2021 suhe. Nüüd suhteid ei ole. Kannatanuga oli tunnistajal varasemalt suhet. Kannatanu tülitas tunnistajat pidevalt, mistõttu tunnistaja soovis selle ära lõpetada, tehes kannatanule selgeks, et suhe on lõppenud. 08.03.2021 sõitis ta koos süüdistatavaga Vokalt Kiviõlisse. Tunnistaja sooviski kohtuda kannatanuga ja rääkida. Mõte oli, et süüdistatav ostab seal Kiviõlis lille oma emale ja vanaemale, tunnistaja kohtub ja räägib kannatanuga suhetest. Pool teel hakkas tunnistajal kõht valutama ja hakati sõitma tagasi. Teel helistas tunnistajale kannatanu, hakkas ähvardama, et ta tapab süüdistatava ära. Telefon töötas kõlariga ja süüdistatavale oli kõik kuulda. Süüdistatav ütles kannatanule telefonikõnes, et tuleb Kiviõlisse, nad riidlesid. Süüdistatav ja tunnistaja sõitsid taas Kiviõlisse. Kiviõlis sõitsid nad kannatanu maja juurde parklasse. Tunnistaja jäi autosse. Süüdistatava juhiistme kõrval vasakul pool jala kõrval oli kirves, süüdistatav võttis kirve kätte. Selle kirve pani süüdistatav sinna, tunnistaja täpselt ei mäleta millal, vist võis olla siis, kui sõitsid autos haagisega samal päeval süüdistatavaga, laadisid midagi maha, haagises oli vanametall. Süüdistatav väljus kirvega autost välja. Tunnistaja nägi, et kortermaja poolest liigub ka kannatanu, kelle ühes käes on metallist ese, mida tunnistaja varem nägi kannatanu kodus garderoobis, selline metallist toru 50 cm pikkusega, ja teises käes on nuga. Tunnistaja nägi pikka noatera. Vahemaa kannatanu asukohani võis olla 100-150 m. Tunnistaja nägi, et kannatanu esimesena viskas süüdistatava suunas metalltoruga. Sel hetkel oli nende vahel 10-12 sammu ( kohtuistungil selgitas tunnistaja, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli vahemaad nagu kohtualuse pingi joonelt seinana; kohus palus tunnistajal läbida ee vahemaa sammudes, mida tunnistaja ka tegi, samme oli 10-11, kindlalt kuni 12), metalltoru süüdistatavat ei tabanud. Pärast seda pani tunnistaja silmad kinni ja kattis need kätega. Pärast seda, tegi ta silmad lahti kui süüdistatav tegi autoukse lahti ja istus juhiistmele. Kirvel nägi ta verega sarnaseid määrdumisi (tunnistaja joonistas, kus kohas ta nägi määrdumisi k 1 lk 192, määrdumiste koht on joonise järgi kirve teral). Tunnistaja küsis, kas kannatanu on elus. Süüdistatav vastas, et jah elus ja läks koju. Süüdistatav ütles, et lõi kannatanut kirvega vastu pead.

Tunnistaja selgitas, et hiljem kannatanu rääkis tunnistajale, et süüdistatav lõi teda kirvega vastu pead mitu korda, 2-3 korda. Kohtul ei ole alust kahelda süüdistaja enda poolt esitatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kohus lähtub sellest, et tunnistaja on andnud ilmselt samasuguseid ütlusi ka kohtueelsel uurimisel, sest ükski menetlusosaline ei taotlenud kohtult avaldada tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlusi seoses vastuoluga kohtus antud ütlustega. Seega on tunnistaja ütlused järjepidevad. Kohus märgib, et tunnistaja K. ütlused ühtivad kohtulikul arutamisel uuritud muude tõenditega, mida kohus näitab allpool. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja S. T. (03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 11-12) selgitas, et seoses käesoleva kohtuasjaga mäletab ta, et Kiviõlis võimalik et Viru tänaval kaks meesterahvast rääkisid omavahel. Tunnistaja möödus nendest, ei pööranud tähelepanu. 10 sammu kaugusel oli talle kuulda karjetust. Ta vaatas meeste suunas ja nägi, et ühe mehe käes on kirves, käsi tõstetud, ja teine taganeb sinna, kus on põõsad, hoides kätega peast kinni. Verd ei näinud. Meeste vestluse sisu ei kuulnud. Tunnistaja läks edasi. Mis edasi sai, ei tea. Kuskil oli karjeid kuulda, aga ta ei tea, kas seoses selle juhtumiga. Tunnistajate K. ja T.i ütluste kogumist nähtub, et tunnistaja K. nägi sündmuse algust ja tunnistaja T. nägi sündmuse üht osa, millal süüdistatav seisis kirves käes, käsi tõstetud, ja kannatanu taganes põõsastesse, hoides kätega peast kinni. Tunnistaja K. andis kohtule kindlad ütlused, et just kannatanu oli meelestatud algusest peale agressiivselt, 08.03.2021 ähvardas ta süüdistatavat telefonitsi tapmisega seda tunnistaja juuresolekul, kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, visates süüdistatava suunas metalltoruga siis, kui süüdistatava ja kannatanu vahel on 10 kuni 12 sammu. Tunnistaja T.i kirjeldatu puudutab ilmselt sündmustikku, mis toimus juba pärast tunnistaja K. kirjeldatut metalltoruga viskamist. Tunnistaja K. ja T.i ütlused on kinnitatud ka kirjalike tõenditega. K 1 lk 53-56 09.03.2021 sündmuskoha korduval vaatlusel oli Kiviõlis Viru tn majade nr x ja x avastatud metalltoru. Fotod on lisana olemas. Fotodelt on tuvastatav, et metalltoru avastamise koht asub Viru tn majade x ja x nurgast läheduses (pigem Viru tn x maja poole). Viru tn maja x esimene trepikoda (lugedes Viru tn maja x poolest ja sellega piirnevast nurgast) asub nurgast kaugemal, kui metalltoru asukoht. K 1 lk 89-93 sündmuskohal avastatud metalltoru on asitõendina vaadeldud. Üldpikkus 60 cm, diameeter 2,2 cm, sisemine diameeter 1,65 cm. Seega metalltoru metalliosa paksus 0,55 cm. Metalltoru kaal ei ole uuritud. Seega nimetatud tõenditega on kooskõlas tunnistaja K. ütlused, et sündmus algas sellega, et kannatanu käes oli metalltoru, mille ta viskas süüdistatava suunas, kuid ei tabanud süüdistatavat. Metalltoru maandumise kohta tunnistaja ei näinud. Samas metalltoru avastamise koht, mis on fikseeritud 09.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolliga, vastab loogilises mõttes tunnistaja K. ütlustele, et kannatanu liikus Viru tn x juurest, süüdistatav liikus talle vastu parkla poolt, seega pidigi kannatanu ja süüdistatava kohtumise paik olema Viru tn majade x ja x nurgast läheduses. 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 8, näitas tunnistaja K. ristküsitlusel kriminaalasja materjalid k 1 lk 18 fotol 2 (märgistatud vastavalt A ja B), kus oli pargitud süüdistatava auto (kust süüdistatav hakkas liikuma kannatanu suunas) ja kannatanu asukoht hetkel, kui tunnistaja nägi kannatanut. K

1 lk 18 fotol 2, arvestades tunnistaja ütlusi, on tuvastatav, et tõepoolest see kohtumise koht võis olla Viru tn majade x ja x nurgakohast läheduses. Kohtu arvates ühtib 09.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll tunnistaja T.i ütlustega selles mõttes, et tunnistaja nägi, kuidas üks meesterahvas, hoides kätega peast kinni taganes põõsastesse. Sel juhul on tunnistaja K., tunnistaja T.i ja 09.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll omavahel kooskõlas selles mõttes, et algul ründaski kannatanu esimesena süüdistatavat metalltoruga, kui nende vahel oli 12 sammu, visates sellega süüdistatava suunas, edasi juhtum võis areneda selleni, et süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis füüsiline konflikt ja kannatanu hakkas taganema põõsastesse, hoides kätega peast kinni (tunnistaja T.i ütlused). Ehk sündmus toimus mitte kaugel kohast, kus on põõsad. Selles valguses on loogiline, et metalltoru oligi avastatud põõsaste juures sündmuskoha vaatlusprotokollis kirjeldatud kohas. K 1 lk 15-51, 08.03.2021 sündmuskoha vaatluse protokollist nähtub, et sündmuskohal on Viru tn maja x trepikoja juures avastatud noatera, (foto nr 7, lk 22), ja selle lähedusest noa käepide (foto nr 12 lk 25). Kohus märgib, et sündmuskoha vaatlusprotokollile ei ole koostatud skeem ega mõõdetud vahemaad objektide vahel, millest tulenevalt on kohtult raske aru saada leitud objektide vastastikust paiknemisest ja seostada neid oma vahel ja kohaga. Nimelt, k 1 lk 15 protokolli tekstist on nähtav, et Viru tn maja x teise trepikoja ees (vaadatuna Viru tn maja x poolt) verekahtlane määrdumine ja trepikoja välisukse poole liikudes lumes on avastatud noatera, märgistatud nr 1 foto nr 7. Ehk on võimalik aru saada, et noatera on avastatud teise trepikoja juurest (vaadatuna Viru tn maja x poolest). Samas lk 22 foto nr 7 ei ole võimalik aru saada, mis trepikoda see on - esimene või teine kui lugeda Viru tn majade x ja x nurgaasukohast. Pole selge sedagi, kui palju neid trepikodasid üldse majas nr x on ja mis kohast algab nö trepikodade nummerdamine (seistes näoga majale nr x kas paremalt või vasakult poolt). Edasi. On võimalik aru saada k 1 lk 15, et liikudes teise trepikojast esimese trepikoja suunas avastati verekahtlane määrdumine nr 2 ( lk 23 foto nr 8) ja määrdumine nr 3 teise trepikoja eest (lk 23 foto nr 8). Sellest kirjeldusest on võimalik aru saada, et Viru tn maja x trepikodade arvestust peeti siiski Viru majade x ja x nurgakohast. Ehk esimene trepikoda on see, mis on esimene maja x ees näoga seistes, lugedes Viru tn majade x ja x nurgakohast. Esimese trepikoja läheduses luugi peal on avastatud noa käepide (lk 23 foto nr 8). Seega, noatera ja käepide on avastatud erinevates kohtades – noatera teise trepikoja ees ja käepide esimese trepikoja läheduses. Noatera ja käepideme vahemaa ei ole selge. K 1 lk 94-96, noatera on asitõendina vaadeldud, selle pikkus on 21 cm, laius 4,5 cm. Verd ei ole avastatud. Fotod olemas. K 1 lk 96-97 on vaadeldud noa käepide, positiivne test vere olemasolule. Seega 08.09.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll, noatera ja käepideme vaatlusprotokoll on kooskõlas tunnistaja K. ütlustega, et kannatanu tuli kohtumisele käes metalltoru ja „pikk“ nuga. Kohus märgib, et tõepoolest nuga, mille tera on 21 cm pikk ja laius 4,5 cm, võib tekitada pealtnägijale muljet, et tegemist on nö pika noaga. Kannatanut küsitleda ei olnud kohtus võimalik tema surma tõttu, mis leidis aset augustis 2022. Kohtuistungil olid uuritud kannatanu kohtueelsel uurimisel erinevatel aegadel antud deponeerimata ütlused, seda seoses kannatanu surmaga, KrMS § 291 lg 1p 1 j alusel. Kohus märgib, et KrMS § 291 lg 3 kohaselt kohus võib erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kõik KrMS § 291 lg 3 pp 1 kuni 4 näidatud tingimused. Kohus võttis tõendina vastu prokuröri esitatud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused,

sest kannatanu ütlused tema vastu toime pandud isikuvastase kuriteo kohta on oluliselt KrMS § 291 lg 3 p 2 mõttes, kaitsjal ja süüdistataval on käesoleval kohtumenetluses piisavalt võimalust esitada kannatanu ütlustele vastuväiteid lg 3 p 3 mõttes ja vaidlust ei olnud, et ütlused olid kohtueelsel uurimisel saadud isikult vahetult lg 3 p 4 mõttes. Probleem on kohtu arvates selles, et otsustades tõendi vastu võtta või jätta vastu võtmata, ei ole kohtul kuidagi võimalik määrata, kas kannatanu isik annab või ei anna kohtule alust kahelda tõendi usaldusväärsuses KrMS § 291 lg 3 p 1 mõttes. Kohus ei tea kannatanu isikust ega tõendi endast enne tõendi uurimisest midagi, välja arvatud see, et ta on andnud kohtueelsel uurimisel ütlusi, nagu seda on märgitud süüdistusaktis. Kannatanu kui tõendi allikas ja tema antud ütlused tekitatavad kohtule kahtlusi alles siis, kui tõend on algul vastu võetud KrMS § 296 lg 1 ja 3 alusel ja alles pärast seda avaldab menetlusosaline tõendi kas tervikuna või muul viisil. Siis saab kohus teada kannatanu isikust ja tema ütlustest. Kohus märgib, et kui kohus oleks teadlik asjaolust, et kannatanu on erinevatel aegadel andnud menetlejale oluliselt erinevad ütlused, kaaluks kohus kas jätta kahtlase tõendi allika deponeerimata ütlused tõendina võtmata arvestades KrMS § 291 lg 3 p 1. Konkreetsemalt andis kannatanu järgmisi ütlusi. Viibides haiglas, selgitas kannatanu menetlejale 08.03.2021 ütlustes, k 1 lk 1-4, et ta ööbis ema korteris xxx ja kl 09 paiku läks välja, tahtis jalutada, kui talle vastu tuli tundmatu isik, kes küsis temalt raha peaparandamiseks, kannatanu vastas talle, et too vormistaks ennast tööle. Isik oli mustas jopes, heledad teksad. Isik võttis jope põuest kohe kirve lõi korra kirvega kannatanule vastu pead, kannatanu kukkus maha ja isik lõi teda veel kahel korral vastu pead. Kannatanul hakkas verd jooksma. Isik läks teadmatus suunas. Kannatanu läks korterisse, kus helistas emale, kes kutsus kiirabi. Kohus märgib, et 08.03.2021 on kannatanu menetlejale andnud valeütlusi, jättes teatamata talle kehavigastusi põhjustanud isiku andmeid ja mõeldes välja selliseid asjaolusid, mida tegelikult ei olnud olemas ( kannatanu mõtles välja „tundmatu isiku“ poolt raha küsimise peaparandamiseks, kirjeldas valesti süüdistatava riietust, tegelikult süüdistatava seljas oli heledat värvi jope kapuutsiga ja tumedad püksid k 1 lk 82-87, asitõendi vaatlusprotokoll, salvestis oli kohtuistungil vahetult uuritud). Samad selgitused andis kannatanu 08.03.2021 oma emale N. N.le, kes kinnitas seda oma 08.03.2021 ütlustes, kr asja materjalid k 1 lk 11-13. K 2 lk 115-116 on asitõendi vaatlus protokoll, millega on fikseeritud tunnistaja N. häirekeskusesse tehtud kõned. Tõepoolest kl 12 paiku 08.03.2021 teatas ta häirekeskusesse, et tema poeg P. N. on saanud haavata. Kel 16 paiku teatas tunnistaja häirekeskusesse, et nüüd teab, kes oli ründaja, kuid nime ei ütle. Teist korda ülekuulamisel 17.03.2021, k 1 lk 57-62, avaldas kannatanu, et tegelikult on talle teada isik, kes teda ründas kirvega 08.03.2021, kuid kannatanu keeldub ütluste andmisest, sest ei taha rääkida toimunust, ta kardab oma ja oma vanemate elu pärast. Eesmärgiga saada andmed kannatanu isiku kohta tema kui tõendi allika usaldusväärsuse hindamiseks uuris kohus oma algatusel kannatanut iseloomustavaid andmeid KISst ja kandis need menetlusosalistele ette kohtuistungil, 21.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 1-2. Kannatanu oli kohtuasjas 1-13-3671 karistatud vangistusega 7 aastat 1 kuu ja 6 päeva erinevate kuritegude toimepanemise eest, muuhulgas KarS § 118 lg 1 p 1 ja 200 lg 2 alusel (eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamine ja röövimine). Isik vabanes maakohtu 11.12.2018 kohtumääruse alusel enne tähtaega ilma käitumiskontrollita, sest tema suhtes oli kohaldatud väljasaatmine Venemaale. Isik tegelikult välja saadetud ei olnud, vaid jätkas elamist Eestis. Isikule oli esitatud

süüdistus esimese astme narkokuriteos kohtuasjas 1-21-8392, vastavalt süüdistusele 08.03.2021 seisuga tegeles isik grupilise narkokäitlemisega (mis oli lõpetatud 13.09.2022 kohtumäärusega seoses isiku summaga augustis 2022, teiste isikute suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus kohtuasjas 1-22-1322 ). Veelgi, isik oli vahistatud 05.12.2021 kohtumäärusega kohtuasjas 1218376 seoses kahtlustusega KarS § 214 lg 2 ja 183 järgi (väljapressimine, kannatanu J. J., isik nõudis kannatult raha, kasutas vägivalda ja ähvardas kannatanult elu võtta; P. N.i kodust leiti narkokäitlemisele osutavad objektid). Kannatanu N.i kohta kohtu käsutuses olevatest andmetest nähtub, et ta on olnud seotud narkokäitlemisega, on toime pannud ka esimese astme isikuvastased ja varavastased kuriteod, kandis pikaajalist vangistust ja ka 2021. a tegutses vägivaldselt teise isiku suhtes, mille tõttu oli vahistatud detsembris 2021. Selles valguses on kohtu arvates oleks pehmelt öeldes liialdus arvata, et selline kannatanu kardab enda ja oma vanemate elu pärast ega julge öelda, kes teda ründas 08.03.2021. Kohtu arvates, ei ole välistatud hoopis muu põhjus, miks kannatanu andis algul valeütlused, püüdes menetlejat eksitada, siis keeldus ütluste andmisest, tuginedes hirmule ründaja ees. Kannatanule oli teada juhtumi tegelikud asjaolud, et just tema oli see, kes 08.03.2021 esimesena ähvardas süüdistatavat tappa ja kui süüdistatav saabus kohale, ründas kannatanu teda esimesena, visates süüdistatava suunas metalltoruga (tunnistaja K. ütlused). Arvestades kannatanu olukorda (ta oli varasemalt vabastatud raske isikuvastase kuriteo ees mõistetud karistuse kandmisest enne tähtaega ja kuulus tegelikult väljasaatmisele, mille mingil põhjusel jättis riik täitmata, ja et tema suhtes on menetluses kriminaalasi 1-21-8392 narkokäitlemises), oli tal reaalne oht, et järjekordse isikuvastase või muu kuriteo kahtlustuse puhul, kohaldatakse tema suhtes vahistamist. Ehk hirm kannatanul võis olla küll, kuid mitte enda või vanemate elu pärast, vaid hirm olla kaasatud järjekordsesse kriminaalmenetlusse kahtlustatava staatuses. S. J. ja T. L. ütlused (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 1-7) ja tunnistaja J. K. telefoni sõnumitest väljavõtted k 2 lk 202-208 kinnitavad ühiselt mõistetavalt, et kannatanu ähvardas süüdistatavat lõigata ribadeks, tappa ja põletada tema autot 02.03.2021, 04.03.2021 ja 08.03.2021. Kannatanu tuli 08.03.2021 tunnistaja S. J. korterisse, vehkis noaga ja ähvardas süüdistatavat ridadeks lõigata, küsides kus süüdistatav hetkel on, millest tunnistaja teavitas süüdistatavat telefoni teel. Kannatanu tegi tunnistajale L. ettepaneku koos anda süüdistatavale peksa ja viimase keeldumisele lõi tunnistajat vastu näkku. Eeltoodud tõendid on kooskõlas tunnistaja K. ütlustega selles mõttes, et 08.03.2021 just kannatanu oli see, kes oli meelestatud agressiivselt süüdistatava suhtes ja soovis ja süüdistatavaga füüsilist konflikti. Sellest tulenevalt võis olla kannatanul ka motiiv andes ütlusi, hakata neid korrigeerima enda kasuks, moonutada tegelikkust või hoopis keelduda teo toimepanija isiku kohta rääkimisest, muidu tuleks kogu kannatanu tegevus esile ja menetleja saaks teada kannatanu poolt korduvalt väljendatud ähvardustest süüdistatava aadressil. Kolmandat korda 19.04.2021 ülekuulamisel, k 1 lk 63-67, tunnistas kannatanu, et tal olu suhe J. G.ga (praegu tunnistaja K.) ja pärast läksid lahku. Nad suhtlesid telefoni teel. Siis otsustasid nad taastada suhteid. Kannatanu ei teadnud, et tunnistajal on suhe süüdistatavaga. Süüdistatav on tema tuttav, koos töötasid, hiljem hakkas süüdistatav tarvitama narkoaineid. Kannatanu soovis jätkata suhteid tunnistajaga. Tunnistaja soovis 08.03.2021 kannatanuga kohtuda ja kannatanu oli nõus. Vestlus oli telefoni teel ja kannatanu kuulis, et tunnistaja kõrval on süüdistatav. Kannatanu tunnistas, et enne seda ta kirjutas süüdistatavale sõnumeid – „ütlesime teineteisele jõhkrusi“.

Kohtumisele otsustas kannatanu võtta 1-meetrilise metalltoru ja kööginoa pikkusega umbes 25 cm. Ta oli oma trepikoja juures, kui autoga saabus süüdistatav, kes väljus autost. Süüdistatava käes oli kirves ja armatuur. Süüdistatav jooksis kannatanu suunas. Alates sellest hetkest ei mäleta kannatanu asjaolusid hästi. Süüdistatav tõstis kirve löömiseks. Kannatanu viskas tema suunas metalltoruga, kuid ei tabanud. Süüdistatav oli kannatanu asukohast 10 meetri kaugusel. Süüdistatav jooksis temani ja lõi kirvega vastu pead, hakkas verd jooksma. Kannatanu kükitas ja mäletab veel üht lööki pähe ja kaks lööki kuklasse. Kannatanul oli müts peas. Teadvust ei kaotanud. Peale lööki kannatanu läks ise koju. Kannatanu on kohtueelse uurimise käigus andnud erinevaid ütlusi, seega tekitab kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsus kohtule tõsiseid kahtlusi. Kohtulikul arutamisel ei ole võimalik kannatanut küsitleda. Arvestades KrMS § 15 lg 3 sätestatut, mille kohaselt kohtulahend ei või tugineda üksnes või valdavas ulatuses isiku ütlustele ega tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda, tugineb kohus kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ainult osas, milles need ütlused leiavad kinnitust teiste tõenditega ega nendega vastuolus. Kannatanu 19.04.2021 ütlustes on märgitud, et süüdistatava autot varjas teatud määral teine sõiduk - mikrobuss. See ütlus võib tekitada kahtlusi, kas tunnistaja K. (kes andis ütlusi, et just kannatanu ründas süüdistatavat esimesena metalltoruga, visates sellega kannatanu suunas) on midagi näinud üldse. Selles osas on kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja K. andnud ammendavaid vastuseid, mille pinnal on kohtul piisavalt alust arvata, et nii palju nagu tunnistaja väidab, oli süüdistatava ja kannatanu vastastikune tegevus talle nähtav. 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 7: „K kui teie istusite autos ja märkasite väljas P. N.it, millisel istmel autos istusite V kõrvalistmel K kus P.it märkasite, paremal, vasakul, ees V vasakul pool K kas midagi varjas ka osaliselt teie vaadet P.ile V auto seisis K te ikkagi nägite, et ühes käes oli nuga ja teises käes metalltoru V ma vaatasin, et P tuleb ja istusin tagasi oma kohale K kallutasite end et paremini näha V jah „ Kannatanu ütlused, et süüdistatav tõstis kirve löömiseks ja kannatanu viskas tema suunas metalltoruga, ei ühti kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja K. ütlustega. Tunnistaja selgitas, et süüdistatava ja kannatanu vahel oli vähemalt 10 sammu (11 sammu kuni 12 sammu) ja kannatanu esimesena viskas süüdistatava suunas metalltoruga. Tunnistaja ei avaldanud kordagi, et enne seda vahetult tõstis süüdistatav käe kirvega löömiseks või teeks löömisele suunatud liigutusi. Kohus selgitab, et kui süüdistatava ja kannatanu vahel on 10-12 sammu, ei ole vajadust tõsta kirve löömiseks ehk valmistuda löömiseks, sest potentsiaalne ohver ei ole kättesaadav. Kohus suhtub sellisesse kannatanu väitesse väga kriitiliselt, leiab, et selline kannatanu ütlus on antud eesmärgiga õigustada metalltoruga viskamist süüdistatava suunas, ja tugineb tunnistaja K. ütlustele, mille kohaselt just kannatanu oli see, kes esimesena kasutas metalltoru ründeks ja viskas sellega süüdistatava suunas. Kohus märgib, et kirjeldatud kannatanu tegevus vastab teise isiku suhtes füüsilise ründe tunnustele. Ei ole välistatud, et kannatanu nägi süüdistatava käes kirvest, ei ole välistatud, et süüdistatav

liikus kannatanu suunas piisavalt kiiresti ja süüdistatava liikumise iseloomust võis kannatanul tekkida hinnanguline subjektiivne hinnang, et süüdistatav tõstab käe kirvega löömiseks. Nuga oli avastatud sündmuskoha vaatlusel 08.03.2021 kahes osas eraldi kohtades – noatera teise ja käepide esimese trepikoja läheduses, ja tunnistaja K. kinnitas, et süüdistatava ja kannatanu vastastiku tegevuse algushetkel oli pikk nuga kannatanu käes. Ei ole selge süüdistatava käes olnud ( k 1 lk 84 foto nr 4) teise objekti saatus. Igal juhul, kui süüdistatav tuleb autosse tagasi (k 1 lk 85 fotod nr 6 ja 7, samuti salvestis), on tema käes nähtav kirvega sarnane ese, mitte aga teine ese, millest annab ütluse kannatanu 19.04.2021, nimetades eset armatuuriks. See objekt „armatuur“ sündmuskohalt avastatud ei ole, kuid selle olemasolu süüdistatava käes ei saa seada kahtluse alla – see on selgelt nähtav nii fotol lk 84 kui ka vastaval salvestisel – süüdistatav liigub käes on kirves ja teises käes piklik ese. Armatuuri käes kandmise (ja kasutamise) fakti ei eitagi süüdistatav ise (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10). Määrdumised lumel, märgistatud nr 2 esimese trepikoja juures (läheduses ka noa käepide) ja nr 3 teise trepikoja ees (läheduses ka noatera), on inimese veri (k 1 lk 15, Hexagon Obti testi alusel). Määrdumine nr 3, k 1 lk 24 foto 10, on määrdumisest nr 2 ulatuslikum. Veretaolised tilgad viivad määrdumiste kohtadest Viru tn X trepikojani ja edasi trepikotta ja korterisse nr X, kus elas kannatanu (08.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll). Ülalnäidatud faktilised andmed (inimese verejäljed lumel, noatera ja käepideme asukoht) annavad kohtule võimaluse lokaliseerida sündmuse paika tuginedes objektiivsetele andmetele. Faktiliste asjaolude kogumi tuvastamise seisukohalt on kohtu arvates olulised tunnistaja K. ütlused (09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2-4). Tunnistaja on kõrvaline isik, kes nägi sündmuse pealt esimesel korrusel asuva korteri aknast, 2 meetri kauguselt. Akna all olevad põõsad ei takistanud vaatevälja. Oluline on see, et kannatanu korter asub Viru tn maja x teises trepikojas (tunnistaja selgitas - teine trepikoda lugedes Viru tn x majast. Kohus märgib, et just teise trepikoja läheduses oli avastatud noatera ja suurem veremäärdumine lumel nr 3. Tunnistaja selgitas, et hommikul, olles kodus, kuulis ta Viru tn x maja juurest karjeid. Minut hiljem nägi ta Viru tn x maja juurest jooksmas kaks meesterahvast, üks jooksis teise järele ja tunnistaja kuulis fraasi „löön sind kirvega“. Ründaja kirvega jooksis kannatanu järele. Kannatanu käes midagi ei olnud. Ründaja karjus, vehkis kirvega ja liigutused kirvega olid ringikujulised (tunnistaja näitas kohtusaalis nagu löögiliigutusi - tõstis käe üles ja siis lasi alla). Kannatanu oli asendis seljaga ründaja suhtes. Kannatanu ja ründaja vahel oli 1 meeter umbes nii, et kui ründaja tegi liigutuse kirvega kannatanu suunas, siis veidikest jäi puudu, et kirves oleks tabanud pead. Kirves oli nagu töös kasutatud, määrdunud. Ühel hetkel tabas ründaja kannatanu pealae piirkonnas ja kannatanu kukkus maha. Tunnistaja arvas, et juba laip on. Lühikese aja kestel, kui tunnistaja tahtis võtta kätte telefon helistamiseks, tõusis kannatanu püsti. Kannatanu võttis kootud mütsi peast ja hakkas verd jooksma üle näo. Ründaja nagu kadus ära. Kannatanu läks aeglaselt Viru tn maja x suunas ehk nagu tagasi. Kohus märgib, et ei ole alust kahelda tunnistaja K. ütluste usaldusväärsuses. Ei ole tuvastatud ühtki asjaolu, millel oleks võimalik kahtlustada tunnistaja eksimust. Tunnistaja nägi osa sündmusest, vaatevälja takistavaid asjaolusid ei olnud, ööpäeva valgeajal, esimese korruse aknast ning sündmus leidis aset sisuliselt korteri akna ees (sellele osutavad sündmuskohal avastatud veremäärdumine lumel nr 3 ja sama koha läheduses avastatud noatera). Ainuke kohtu arvates silmatorkav vastuolu tuvastatud asjaoludega seisneb selles, et tunnistaja ütluste järgi oli ründaja seljas tume tööriietus ja helkurvest (heledat värvi), 09.02.2023 kohtuistungi

protokoll lk 3. Tunnistaja K. ütluste ja asitõendi vaatlusprotokolliga k 1 lk 82-87 on tuvastatud, et süüdistatava seljas oli heledat värvi pikem talvejope kapuutsiga. Kindel, et see ei olnud tume tööriietus ega helkurvest. Selline faktiline lahknevus tõesti võib tekitada kahtlust, kas tunnistaja on asjaolude tajumisel ja edastamisel adekvaatne ja räägib just 08.03.2021 sündmusest. Kohus on järgmisel seisukohal. Tegemist on tunnistaja K. ütluste ilmse eksimusega ja eksimuse põhjus ei ole kohtule teada. Tunnistaja andis ütlusi kohtuistungil kindlalt, vastates küsimustele loogiliselt ja selgelt. Näidatud faktiline vastuolu (ründaja riietus) ei ole kohtu arvates sellise tähendusega, mis võiks seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla. Tunnistaja ütlused on kooskõlas 08.03.2021 sündmuskoha vaatlusprotokolliga - tõepoolest, kui kannatanu jooksis tunnistaja vaateväljas, ei olnud tema käes enam metalltoru (metalltoru oli varem visatud ja asus Viru tn majade X ja X nurgakoha läheduses) ega nuga (noa käepide on avastatud esimese trepikoja läheduses); kannatanu kukkus maha, võttis mütsi peast ja tal hakkas üle näi verd jooksma (teise trepikoja juures on avastatud suurem veremäärdumine); kannatanu tõusis püsti ja läks aeglaselt Viru tn maja X suunas (veretilgad viivadki kannatanu trepikoja juurde Viru tn maja X). Ei ole ühtki alust arvata, et tunnistaja K. kirjeldab mingit muul ajal asetleidnud muud juhtumit. Tunnistaja kinnitas täpsustavale küsimusele, et see oligi ainuke selline tema jaoks häiriv juhtum, rohkem midagi sarnast ei ole ta näinud (09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 4). Seega faktilises mõttes on tuvastatud, et Kiviõli Viru tänava maja juures kohtumisele saabus süüdistatav kirve ja armatuuriga käes, kannatanu - noa ja metalltoruga. Kohtumise abivahendid – metalltoru, nuga ühel poolt ja armatuur, kirves teiselt- osutavad jõudude tasakaalule. Mõlemad eeldavad, et vastaspool ilmub kohale sooviga asju klaarida ja võib tekkida ka ohtlik konflikt, ka füüsiline, ,muidu süüdistatav ja kannatanu ei olnuks võtnud kaasa kirjeldatud esemete arsenali (see tuleneb kannatanu 19.04.2021 ülekuulamisprotokollist lk 65 k 1 ja mida ei eita süüdistatav ise, öeldes, et minnes kohtumisele „ma sain aru et ma riskin oma eluga“ (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10 ja 12). Ajalises järjestikus areneb sündmus faktoloogiliselt järgmiselt. Esimesena füüsiliselt ründab kannatanu, visates 10-12 sammult (süüdistatava väitel 3 meetri kaugusel, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10) süüdistatava suunas metalltoru. Seda nägi tunnistaja K., 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6. Järgmine sündmuse osa on tuvastatav tunnistaja T.i ütlustest, 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 11-12. Tunnistaja näeb kuidas kaks meesterahvast räägivad, mehed olid üks teise vastu seistes, möödus nendest 10 meetrit ja kuulis karje, pööras ringi vaatas korraks, nägi, et üks on seistes kummargil ja hoidis peast kinni ja teise mehe käes on kirves. Käsi kirvega oli ülevalttõstetud asendis. See mees, kes hoidis kätega peast kinni, taganes põõsaste suunas. Sel hetkel oli tunnistaja ja meeste vahel 15-20 sammu, kusagil 20 meetrit. Verd tunnistaja ei näinud. Tunnistaja T.i ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega lk 66 k 1, et süüdistatav lõi kannatanut lauba piirkonda. Tunnistaja T. ei näinud löömist, kuid kirjeldas, kuidas mehed olid asendis üks teise vastu lähestikku ja pärast üks hoidis kätega peast kinni ja teisel oli käsi, milles oli kirves, üles tõstetud. 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10 süüdistatava väitel lõi ta kannatanut armatuuriga vastu laupa. Ehk selles osas seisneb süüdistatava ja kannatanu ütluste erinevus selles, kas löömiseks kasutas süüdistatav kirvest või armatuuri. Siinjuures märgib kohus, et ei pea olema ekspert, et tõdeda - kirves omab teral piiratud pinnaga serva, kui seda ka armatuur, arvestades kuidas armatuuri on süüdistatav kirjeldanud, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13 ja 14, 13

neljakandiline armatuur ühe tahe pikkus umbes 8 mm. Eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise poolest ei ole kohtu arvates suurt vahet, kas vastu pead löömiseks kasutati kirvest või kirjeldatud metallist armatuuri. Süüdistatav tunnistas, et kakluse kestel lõi kannatanut kuni 4 korda armatuuriga, ühel korral vastu laupa ja kuni kolme korra vastu pead, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13. Süüdistatav tunnistas, et lõi ühe korra kirvega kulmude vahel olevale piirkonda, see oligi viimane löök, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 14. Seega süüdistatav iseenesest ei välista kirve ega armatuuri kasutamist löömiseks. Järgmine sündmuse osa on tuvastatav tunnistaja K. ütlustest. Ei ole saadud kinnitust, et esimesest löögist pea (lauba) piirkonda (tunnistaja T. nägi momente enne ja võimalik et pärast löömist, verd ei näinud) oleks kannatanul kohe hakanud jooksma rohkelt verd ja ta oleks vajunud (nagu kannatanu väidab), tunnistaja T.i ütluste järgi isik „hakkas põõsastesse taganema“, 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 11. Tunnistaja K. nägi järgmist etappi sellisena - ründaja jooksis kannatanu järele (kannatanu jooksis ka) ja tegi liigutusi kirvega ja üks liigutus tabaski kannatanu pealae piirkonda ehk rünnati tagant poolt. Selles osas on kannatanu ütlused, et ta sai löögi otsmiku piirkonda, kooskõlas tunnistaja K. ütlustega. Kannatanu kukkus maha, ründaja lahkus. Kannatanu võttis mütsi peast ja hakkas üle näo verd jooksma. Kannatanu tõusis püsti ja suundus koju. Pärast seda sündmus lõppes. Kukla piirkonda vigastuse saamise asjaolud (foto lk 74 k 1) ei ole tuvastatud. Samas ekspertiisi järeldused (alljärgmised), kinnitavad vähemalt kolm raievahendiga tekitatud haava. See ühtib süüdistatava enda ütlustega, et ta lõi mitu korda armatuuriga kuni 4 lööki laupa ja vastu pead ja ühe korra kirvega kulmude vahel. Kannatanu oli fotografeeritud 19.04.2021 ülekuulamisel k 1 lk 72, fotol on nähtav arm laubal, veidi vasakul. K 1 lk 73 ja 74 fotod - kannatanu pealae ja kukla piirkonnas on visuaalselt nähtavad armid, arvu ei ole võimalik määratleda. K 1 lk 123 kohtuarstliku ekspertiisi aktist ei nähtu, millega võib seostada k 1 lk 72 fotol olevat vigastust (arm laubal). Ekspertiis on tehtud üksnes ravidokumentide alusel, kannatanut ekspertkohtuarst ei näinud (mistõttu ei ole selge isegi haavadest jäänud armide õige paiknemine kannatanu pea piirkonnas ega nende õige arv). Ravidokumentide alusel on ekspert tuvastanud, et 08.03.2021 Ida-Viru Keskhaiglas avastati 3 veritsevat lõikehaava 6-8 cm pea piirkonnas. Patsiendi sõnul teadvust ei kaotanud. Diagnoositud põhihaigusena subduraalne traumaatiline hemorraagias, kaasuva haigusena - lahtine koljuvõlvimurd. Tartu Ülikooli kliinikumis avastati peas 4 haava, mis olid õmmeldud Ida-Viru Keskhaiglas. Tartu kliinikumi tuvastatud haigus - peapiirkonna hulgivigastused. Ekspert leiab, et kannatanul esinesid haiglasse pöördumisel kolm haava koljuluude vigastusega kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis tekkisid terava raievahendi, milleks võis olla kirvetera, toimel. Kukla piirkonnaga seostavat koljuluumurdu ega muud kehavigastust kohus ekspertiisi alusel ei näe. Eksperdi arvamus ravidokumentide alusel kannatanu avastatud kehavigastuste kohta on kooskõlas tuvastatud faktiliste asjaolude kogumiga, et kannatanu sai pea piirkonda mitu lööki (kuni 3-4 lööki, arvestades haavade arvu haiglasse saabumisel) raievahendiga. Kuna eksperdile ei olnudki esitatud küsimus, kas kehavigastused võisid olla põhjustatud metallist neljakandilise armatuuriga, mille ühe tahe laius kuni 8 mm, ei saa välistada armatuuri raievahendina kasutamist.

03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6, tunnistaja K. ei mäleta, kas kannatanu peas oli müts või kapuuts 08.03.2021. Süüdistatav ei ütle konkreetselt kas müts oli kannatanu peas, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 12, mainib kindlalt, et kapuuts ei olnud peas. Samas vastates kohtu küsimustele, kinnitab (sama lk 12), et kui ta lõi kannatanule armatuuriga vastu pead, kummardas kannatanu pea ette ja sellises olukorras ta ei välista, et löök võis tabada kukla piirkonda. K 1 lk 66, kannatanu kinnitas ütlustes, et tal oli müts peas, kui ta sai löögid pähe. Ka tunnistaja K. osutas faktile, et kannatanul oli müts peas ja kannatanul hakkas verd tulema. K 1 lk 175 pöördel nähtub, et kannatanu korteris avastatud müts on pakendatud nr 7. K 1 lk 99102, 31.03.2021 asitõendite vaatlusprotokoll, sellest tuleneb, et mütsil on avastatud kahjustus pikkusega 35 mm, Tetrabase test vere peale on positiivne. Seega on ülalnäidatud tõendid omavahel kooskõlas ja nende alusel võib teha järelduse, et löökide saamisel ajal oli kannatanu peas vaadeldud müts. K 1 lk 175 pöördel on tuvastatav, et kannatanu korteris on avastatud jope ja pakendatud nr 8. K 1 lk 102-107, sama vaatlusprotokoll, millest tuleneb, et kannatanu jopelt on avastatud veremäärdumised ja kanga kahjustused. Jopel rinna kõrgusel on avastatud veretaoline määrdumine ja Hexagon Opti testi abil on tuvastatud inimese vere olemasolu. Samuti veretaolised määrdumised on avastatud vasakul varrukal ja kapuutsil. DNA proovid võetud. Süüdistatava jope, hele-pruunikat värvi parka stiilis; on avastatud läbiotsimisel ja süüdistatav andis selle välja vabatahtlikult k 1 lk 112 . Selle vaatluse protokoll k 1 lk 115,118 ja foto lk 116117, verd jopelt avastatud ei ole. 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 5 on tunnistaja K. selgitanud, et liivakarva värvi parka oli süüdistataval seljas, kui toimis konflikt kannatanuga. Jope kirjeldus ja asitõendi vaatlusprotokolli lisa foto lk 116 -117 k 1 ühtib täielikult k 1 lk 84 foto 4 ja lk 85 foto 6ja salvestisega jäädvustatuga. Süüdistatav ise ka ei eita, et sündmuse kestel oli tema seljas jope 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 15. DNA ekspertiisid ei olnud võetud proovides läbi viidud. Süüdistatava ütluste järgi ta ei eita, et lõi kannatanut süüdistuses näidatud ajal ja kohas metallist armatuuriga kuni neli korda – ühel korral vastu laupa ja kolmel korral vastu pead ja löögid võisid tabada ka kukla piirkonda, samuti lõi ühe korra kirvega tabades kannatanu näo piirkonda kulmude vahel. Samuti lõi ta kirvega kannatanu käe piirkonda ja sellega lõi kannatanu käest välja noa, mille tagajärjel läks nuga katki. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tema tegevus oli tingitud üksnes soovist ennast kaitsta, sest kannatanu oli algusest peale agressiivne, ähvardas teda tappa, põletada auto maha, 14.03.2023 kohtuistungi protokoll lk 9. Nimetatud asjaolud on kinnitatud k 2 lk 201-206, tunnistaja K. mobiiltelefoni sõnumitega: kannatanu teatab, et läheb kohe teda tappa, et ta lõikab mõlemad ribadeks, nõuab, et tunnistaja ütleks talle, kus V. (tunnistaja ütluste järgi V. on süüdistatav Veršinin) praegu on, kohe tema buss põleb maha. Kannatanu agressiivne meelestus süüdistatava suhtes ja agressiivne käitumine 08.03.2021 on kinnitatud tunnistajate S. J. ja T. L. ütlustega, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2-7. Kannatanu ähvardas tunnistaja J.le öeldud sõnades süüdistatavat ribadeks lõigata, käes oli suur nuga, ta vehkis sellega; nõudis, et tunnistaja L. läheks koos kannatanuga andma süüdistatavale peksa, ja kui tunnistaja keeldus sellest, lõi kannatanu tunnistajat rusikaga näkku. 08.03.2021 sündmuse algul süüdistatav tõstis kirve üles ja ütles kannatanule hakkame rääkima, kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, viskas tema suunas metalltoruga 3 meetri kaugusel. Süüdistatav selgitas, et pärast metalltoru viskamisega püüdis kannatanu teha liigutusi noaga nagu

tahaks rünnata noaga, pani noa ühest käest teise, vastuseks lõi süüdistatav kannatanule armatuuriga vastu laupa,14.02.2023 protokoll lk 10. Edasi püüdis süüdistatav lüüa noa käest välja kirvega ja lõi armatuuriga vastu pead, see nuga saigi pihta kuidagi, kukkus maha ja kirvega lõi süüdistatav vastu nuga. Kannatanu püüdis armatuurist kinni võtta. Süüdistatav osutas vastupanu ja selle käigus hoidis ühe käega armatuurist ja teisega lõigi kirvega näo piirkonda. Kannatanu nagu taganes ja istus tagumikule ja taas tõusis püsti, algas verejooks ja müts oli peas. Süüdistatav tunnistas, et ta vehkiski kirvega, oli sellises seisundis karjus, et teda provotseeritakse. Süüdistatav nägi, et kannatanul on verd tulemas peas. Kannatanu hakkas oma maja suunas minema, tema aga auto suunas Ta küsis kannatanult, kas kiirabi vaja. Kannatanu läks koju. 14.02.2023 protokoll lk 11. Kohus märgib, et kui võtta süüdistatav ütlusi tervikuna nende ajalises kulgemises ja võrrelda objektiivsete tõenditega, samuti tunnistajate ütlustega, tuleb tõdeda, ega ole süüdistatava ütlused millegagi põhimõttelises vastuolus. Vastupidi. Metalltoruga viskamine on kinnitatud tunnistaja K. ütlustega. Metalltoru on avastatud sündmuskohal. Vaidlust selles osas ei olegi. Armatuuri kasutamist süüdistatav ei eita. Piklik armatuuriga sarnane ese on nähtav asitõendi vaatlusprotokolli alusel k 1 lk 84 ja salvestisel, mida kohus uuris kohtuistungil vahetult. Vaidlust asjaolus ei ole. Kannatanul avastatud kehavigastused, nende iseloom ja tekkemehhanism, kuidas see on kirjeldatud ja tuvastatud kohtuarstliku ekspertiisiaktis k 1 lk 123, mitmed haavad pea piirkonnas, mis on tekkinud raievahendi abil, ühtivad süüdistatav ütlustega, et ta lõi kannatanu pea ja näo piirkonda kirve ja armatuuriga, võimalik tabas ka kukla piirkonda. Vaidlust ka ei ole. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga on kinnitatud süüdistatava esitatud asjaolu, et nuga oli katki löödud – see on avastatud sündmuskohalt kahes osas, noatera ja käepide erinevas kohas. Vaidlust ka ei ole. Tunnistaja T.i ütlustega on kinnitatud süüdistatav ütlused, et ta tõstis kirve ülesse ja ütles hakkame rääkima – tunnistaja T. nägi, kuidas käsi oli tõstetud selles oli kirves. Ta nägi, et kannatanu hoidis peast kinni ja taganes põõsastesse, kuid lööki ta ei näinud, vaatas lühikest aega. Ka süüdistatav kinnitas, et ta lõigi vastu laupa kirvega ja kannatanu ühel hetkel istus tagumikule, kuid pärast seda tõusis taas püsti. Kohtu arvates sündmustiku faktoloogiline skeem annab aluse arvata, et tunnistaja T. ja süüdistatav annavad ütlused ühe ja sama sündmuse osa kohta, kuid teatud erinevused sündmuse kirjeldusel võivadki olla tingitud sellest, millistel asjaoludel on tunnistaja ja süüdistatav sündmuse näinud-tajunud. Millest vaatenurgast süüdistatav ja tunnistaja fakte tajunud ja kuidas nad faktid kohtule edastavad. Süüdistatav oli sündmuses aktiivne tegelane, ta ei näinud seda nö kõrvalt, vaid kirjeldab oma tegevusi nagu oskab ja mäletab; tunnistaja nägi sündmuse pealt väga lühikest aega, mille tõttu võibki tema tajutud faktide kogu olla katkendlik. Näiteks lööki kirvega tunnistaja ei näinud, kuigi süüdistatav seda ei eitagi. Kohus märgib, et sama olukord tekib süüdistatava ütluste kõrvutamisel tunnistaja K. ütlustega. Kohus on tuvastanud, et tunnistaja K. ütlused on usaldusväärsed ja nendes kahelda ei ole alust. Kohtuliku arutamise tulemine võib algul tekkida arusaam, et tunnistaja K. ütlused lükkavad ümber süüdistatava ütlused, kes eitas kohtuistungil K. ütlusi selle kohta, nagu oleks ta ajanud kannatanu taga ja püüdis korduvalt tabada kannatanut kirvega, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 12. Süüdistatav kirjeldas kirvega tegutsemist järgmiselt, mainitud protokoll lk 11. „ ... käes oli kirves ja kirve küljega lõin näo piirkonda. ... mul oli šokk, sain aru, et nuga on juba käepidemeta, toru

on kuskil eemal, tema seisab mul parema kätt ja siis hakkasin juba karjuma. Võib olla ma isegi vehkisin kirvega ja ütlesin, et kas peaksin sind kirvega lööma, mida teil minust vaja on provokaatorid....“. Lk 12 14.02.2023 protokoll, süüdistatav selgitas, et K. võiski näha sündmuse viimast osa, kui kannatanu tiris tema käes armatuuri. Tunnistaja K. siiski mingit armatuuri ei näinud, vaid mainis kindlalt kirve kohta. 09.02.2023 kohtuistungi protokoll K. kirjeldas sündmust järgmiselt: Lk 2 „läksin akna juurde,... pühkisin tolmu,...kuulsin Viru x maja juurest karjeid.... mitte rohkem kui 1 minut, minu vaateväljas jooksid kaks meesterahvast,... üks on kannatanu ja teine kallaletungija, karjus esimene meesterahvas, kes jooksis teise meesterahva järele, viimane fraas, mida kuulsin oli et löön sind kirvega....“. Kohus märgib, et kui võrrelda süüdistatava ja tunnistaja kirjeldatud olukordi, siis on nähtav, et sündmus põhiline faktoloogiline skeem jääb samaks nii süüdistatava kui ka tunnistaja ütlustes – karjumine, kas meesterahvast, süüdistatava poolt oli väljendatud sõnad, et lööb kirvega kannatanut. Kuigi süüdistatav otseselt seda ütlustes ei selgita, pole vaidlust asjaolus, et sündmus leidis aset teatud piiratud kohas - Viru tn maja x teise ja esimese trepikoja vahelisel alal, mis ei ole mõõdetav siiski 1 meetri suuruses. Ka süüdistatav selgitas ütlustes 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13, et 20 meetri raadiuses oli kõik ära tallatud. Selle ala suurus võib hinnata visuaalselt sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel k 1 lk 15-27 (koos fotodega). Näiteks noatera ja käepide on avastatud erinevates kohtades – üks on teise trepikoja juures, teine esimese trepikoja juures (see oli konflikti juba nö aktiivne faas, kui süüdistatav enda sõnade kohaselt lõi noa kannatanu käes välja ja lõi kirvega vastu nuga, see läks katki). Kohus soovib öelda, et süüdistatav ja kannatanu ei jäänud kogu sündmuse käigus samale kohale, vaid tõepoolest liikusid aktiivselt. Kuna tegemist oli füüsilise konfliktiga, ongi loogiline, et selle käigus liikusid süüdistatav ja kannatanu lähestikku või üks teise järele, ja ei ole välistatud, et süüdistatav jooksis ja kannatanu sama. Nagu seda kirjeldabki tunnistaja K.. Süüdistatav ei eitanud kunagi oma ütlustes tema ja kannatanu asukohtade muutmist konflikti kestel. Seega, kohus ei näe tunnistaja K. ja süüdistatava ütlustes põhimõttelist vastuolu. Süüdistatav ei eita, et konflikti käigus ta vehkis või olla kirvega, 14.02.2023 protokoll lk 11. Sama väidab ütlustes ka tunnistaja K., 09.02.2023 protokoll lk 2: „ Ründaja jooksis, karjus ja vehkis kirvega. Liigutused kirvega olid ringjoonelised,... tõstis käe üles ja lasi alla...“. Süüdistatava ja tunnistaja ütlused lahknevad siinjuures selles, et tunnistaja väitel üks löök kirvega tabaski kannatanu pead, kannatanu oli asendis seljaga süüdistatava suhtes, protokoll lk 2. Süüdistatav just sellist viisi löömist ei kinnitanud. Küll aga kinnitab süüdistatav armatuuriga löömist vastu pead korduvalt ja ühe korra kirve küljega näo piirkonda. Kohus leiab, et selles konkreetses momendis jäävad kohtul kõrvaldamata kahtlusi, mida enam ei ole võimalik millegagi kontrollida. Kas süüdistatav tõesti tabaski pannatanu pead kirvega, kui kannatanu oli asendis seljaga süüdistatava suhtes, nagu väidab tunnistaja K.? Või tegelikkusele vastab süüdistatava väide, et ta vehkis küll kirvega, kuid vastu pead sellega ei löönud? Fakt, et kannatanu kohe võttis mütsi maha ja tuli rohkelt verd, nagu selgitas tunnistaja K., ei ole vastuolus süüdistatava ütlustega, sest ta kinnitab, et lõi korduvalt kolmel korral kannatanule vastu pead ja võis tabada kukla piirkonda, sest kannatanu kummardas pea ette, tuli verd peast. Nagu kohus juba varasemalt osutanud, väitis tunnistaja K., et süüdistatava seljas oli tööriided ja helkurvest, mille kohta on usaldusväärselt tuvastatud, et see ei vasta üldse tõele. Süüdistatava seljas

oli heledat värvi kapuutsiga pikem talvjope parka stiilis. Seega ei ole välistatud, et tunnistaja K. võib ka teatud asjaoludes eksida, arvestades tema vanust. Sellises olukorras leiab kohus, et KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb kõrvaldamata kahtlust tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus leiab, et on tõendatud, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt pähe raievahendiga (milleks kohtu arvates võib olla kirves, seda vastavalt ekspertiisiaktile, ja ei ole välistatud et ka neljakandiline metallist armatuur, mis on samuti terava servaga nagu kirveski). Kuid ei ole kohtu arvates piisavalt mõistlikult tõendatud, et raievahendi ühe löögi ajal oli kannatanu asendis seljaga süüdistatava suhtes. Kohus leiab tuvastatuks, et 08.03.2021 süüdistuses määratud ajal ja kohas lõi süüdistatav kannatanule pea piirkonda vähemalt neljal korral raievahendiga, milleks võis olla kirves ja/või armatuur ehk metallist piiratud äärega ese, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse kolm haava koljuluude vigastusega - kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis on eluohtlik tervisekahjustus selle tekitamise momendil. KarS § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Edasi kohus kontrollib isiku tegu vastavalt deliktistruktuurile, nimelt tuvastab, millele oli suunatud isiku tahtlus, mis süüteokoosseisule sel juhul tegu vastab, kas isiku tegu on õigusvastane ja kas ei esine õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS § 27-31 mõttes ja lõpus süü esinemise küsimus. Tahtlus Järgmisena peab kohus lahendama küsimuse, kas süüdistatav on eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamisel on tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega tapmisele ehk kas tema tegu on kvalifitseeritav KarS § 113 – § 25-lg 2 alusel, tapmise katse. Riigikohtu lahend 1-20-6495/139 22.02.2022 p 17 rõhutab, et sisuliselt taganebki küsimuse otsustamine sellele, kas süüdistatav tegutseb kannatanu võimaliku surm suhtes vähemalt kaudse tahtlusega: „Otsustava tähendusega on see, kas süüdistatavad tegutsesid kannatanu surma kui võimaliku tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega (KarS § 16 lg 4).“ Selles valguses analüüsibki kohus faktilisi asjaolusid. Sama lahendi pp 19 ja 20 tuletavad kohtutele meelde, milline peab olema kohtupraktika ja millele tuleb tähelepanu pöörata ja mis on oluline selle küsimuse lahendamisel. Kohus peab vajalikuks tsiteerida. „19. Kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4) saab kohtupraktika kohaselt kõneleda siis, kui toimepanija kindlalt ei tea, et tema tegu põhjustab koosseisupärase tagajärje, kuid peab seda tagajärge võimalikuks (intellektuaalne element) ning möönab seda (voluntatiivne element). Tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa siiski käsitleda üksteisest isoleeritult, vaid need on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks. Kui toimepanija aga ei mööna tagajärje (nt kannatanu surma) saabumist, vaid loodab seda vältida, on tegemist kergemeelsusega. Niisugune lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema toimepanija poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje

mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses toimepanija poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel peamiselt just intellektuaalse tunnuse abil, mis tähendab, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, s.o teo objektiivsest avaldumisest. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p-d 16-17 ja

(protokoll lk 11). Pärast hakkas kannatanul verd tulema ja süüdistatav küsis, kas käime kiirabis. Kannatanu läks ise koju. Kohtu arvates ei ole ühtki mõistlikku kahtlust, et kirjeldatul viisil ja vahenditega korduvate löökide tegemine vastu pead ohustab kannatanu elu. See on kõrvaltvaatajale arusaadav, et isik pidas võimalikuks elu ohustamist ja mööniski seda. Süüdistatava tahtlusega oli hõivatud ka kannatanu surma saabumine. Kohus põhjendab järgmiselt. Kohus märgib, et kirjeldatud asjaolude hindamise on määratleva tähendusega mitte see, et süüdistatav (nagu ta väidab), et tahtnud tekitada kannatanule surma (protokoll lk 13) ega see, et süüdistatav on küsinud kiirabi käimise kohta ega see, et süüdistatav nägi, et kannatanu läks koju oma jalul. Tõepoolest võimalik, et süüdistataval otsest tahtlust ega ettekavatsetust surma põhjustamisele ei olnudki ehk ta ei soovinud surma põhjustamist KarS § lg 2 ja 3 mõttes. Verd tuli kannatanu peast piisavalt palju (vt sündmuskoha vaatlusprotokoll k 1 lk 24 ja 25 foto 10 ja 11). Tunnistaja K. ütlustest nähtub, et kannatanu kukkus maha ja verd hakkas tulema (09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2 ja 3), ja kannatanu jäi lamama maas lühikest aega, siis tõusis püsti ja läks Viru tn 21 maja suunas. Oluline kohtu arvates siin see, et süüdistatav lõi metallist ründevahendiga kannatanule korduvalt (4 korral) vastu pähe kuni verd hakkas tulema ja kannatanu oli füüsiliselt maha murtud, kasutades nii kirvest kui ka metallist armatuuri. Üleval on kohus osutanud kohtupraktikale, Riigikohtu lahend 1-20-6495 p 20, ei korduvad löögid pähe on objektiivse avaldumise poolest võivad osutada tahtlusele põhjustada surm. Sama lahendi kohaselt ründevahendi kasutamise asjaolud on abipakkuvaks kriteeriumiks tahtluse tuvastamisel. Kirve ja armatuuri kandilised servad on ründe ohtlikkuse aspektist olulised faktilised momendid. Just need teravad ja armatuuril kandilised servad ja vahendi materjal metall teevadki vahendist raievahendit. Piiratud pinnaga metallist kandilise servaga raievahendi kasutamine korduvlöömiseks vastu pead tähendab teo objektiive avaldumise mõttes seda, et süüdistatav pidas võimalikuks, et ta ohustab kannatanu elu selliselt, et võib saabuda surm. Ka kõrvaltvaatajale on arusaadav, et korduvalt armatuuri ja kirvega löömine inimese vastu pead võibki viia inimese surmani, sest sellise teoga kahjustatakse füüsiliselt koljuluud ja seega peaaju, ja seda juba põhjustamise momendil. Kuna süüdistatav lõi kannatanule vastu pähe korduvalt, kasutades armatuuri ja kirvest, mööniski süüdistatav surma võimalikku saabumist. Kuna kannatanul esinesid koljuluude murrud erinevates kohtades, oli löökide tegemine piisavalt intensiivne ja süüdistatavale oli teada tema tehtud löökide jõud ja ta ikka lõi korduvalt ja alati vastu pähe, on kohtul alust arvata, et sellega mööniski süüdistatav surma võimalikku põhjustamist, seda teo toimepanemisel ajal. Kohus siin tuletab menetlusosalistele meelde, et vastavalt kohtupraktikale, tuleb tahtlust tuvastada rangelt teo toimepanemisel hetkeseisuga, 1-19-5641/62 p 7:“ Riigikohus on praktikas järjepidevalt rõhutanud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17 „. Eel- ja järgnev süüdistatava käitumine võib olla üksnes abipakkuvaks kriteeriumiks, mis võetakse arvesse asjaolude kogumi hindamisel. Süüdistatav küsis kannatanult pärast kui tegu oli luule viidud, kas käime kiirabis ja nägi, et kannatanu läks iseseisvalt oma trepikoja suunas. Need asjaolud osutavad sellele, et süüdistataval endal esines teojärgselt põhjendatud kahtlus, et kannatanu vajabki meditsiinilist abi. Fakt, et kannatanu läks koju iseseisvalt ja süüdistatav nägi seda, ei anna ühtki mõistlikku konkreetsetele asjaoludele tuginevat lootust, et nüüd kannatanu surm ei saabu (ka tavainimesele on teada, surmava kehavigastuse saanud isik võib teatud aega ka liikuda ja surm võib saabuda ka kodus, ehk surma saabumine on sõltuvuses asjaoludest, mis ei ole süüdistatava kontrolli all). Riigikohus lahendis 3-1-1-79-15 p 6 rõhutas, et lootus tagajärje (käesoleval juhul surma saabumisele) peab isikul tuginema tema poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähenda, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kohus ei tuvastanud käesolevas

kohtuasjas ühtki mõistliku asjaolu, millel süüdistataval võiks tekkida põhjendatud lootus surma mittesaabumisele. Teo toimepanemisel kukkus kannatanu süüdistatava tehtud löökidest maha, tal hakkas peast verd tulema ja süüdistatavale oli need faktid teada, ta nägi neid, ja süüdistataval oli sellest ka oma ettekujutus, mis tugines alles lõppenud sündmuse faktidel. Süüdistatav ei pea teadma täpselt, millised on kannatanu vigastused ja kuivõrd nad tegelikult tõsised ja ohtlikud on, oluline on süüdistatava ettekujutus tema loodud olukorrast ( Riigikohtu lahend 1-20-6495/139 p 27). Seega ei olnud süüdistataval alust arvata, et asjaolud annavad vältida kannatanu surma. Ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks suhtunud võimaliku surma saabumisse ettevaatamatusest KarS § 18 lg 1 mõttes. Kohus leiab, et süüdistatav on oma teoga, mis seisnes selles, et: - 08.03.2021 süüdistuses määratud ajal ja kohas lõi süüdistatav kannatanule pea piirkonda vähemalt neljal korral raievahendiga, milleks võis olla kirves ja/või armatuur ehk metallist piiratud äärega ese, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse - kolm haava koljuluude vigastusega - kiiruluu joonmurd paremal, koljulae killunenud murd, verevalumid peaaju kelmete all, mis on eluohtlik tervisekahjustus selle tekitamise momendil, tegutsedes tahtlusega surma põhjustamisele – pani toime teise inimese tapmise katse, mis on võimalik kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 – 25 lg 2 alusel. Teo õigusvastasus Kohus analüüsib, kas süüdistatav on tegutsenud hädakaitses KarS § 28 mõttes. KarS § 28 lg 1 - tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitsepiiri. Seega tuleb KarS § 28 mõttes rääkida isiku kaitseseisundist ja kaitsetegevusest. Kaitseseisundi tekkimine annab aluse isikule kaitsetegevuse alustamiseks. Kaitseseisundi tekkimiseks on vaja tuvastada, et süüdistavat rünnati vahetult õigusvastaselt või süüdistatav seisab vahetult õigusvastase ründe ees. Vaidlust ei ole, et füüsiliselt ründas süüdistatavat esimesena just kannatanu ise ja edasi konflikti käigus oli kannatanu füüsiliselt aktiivne. Õiguslikule küsimusele - kas kannatanu rünne (60 cm pikkuse 2,2 cm diameetri metalltoruga viskamine süüdistatava suunas 10-12 sammu kauguselt) oli õigusvastane KarS § 28 mõttes - vastab kohus järgmiselt. Õigusvastaseks ründeks on inimese tegu, mis on vastuolus õiguskorraga, mõne õiguskorras eksisteeriva normiga, õigusvastane on iga rünne, mis ei ole kaetud lubatavusklausliga (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, Juura 2021 lk 146-147, p 8.2). Kohus märgib, et oluline on kontrollida, kas kannatanu tegu süüdistatava suhtes konflikti käigus oli vähemalt eesseisnev või alanud õigusvastane rünne. Kui vastus on jaatav, siis süüdistatava puhul võib esineda õigusvastasust välistav asjaolu – hädakaitse KarS § 28 mõttes. Kohus soovib selgitada, et vastastiku konflikti sündmustikku tuleb hinnata faktiliste asjaolude kogumi valguses, asetades asjaolusid nende ajalise arengu konteksti, Riigikohtu lahend 1-203535 p 19). Ei pruugi olla nii, et otsustavaks faktiliseks asjaoluks on see, kes esimesena füüsiliselt ründab. Tuleb arvestada, et kuigi kannatanu eelnevalt ähvardas süüdistatavat tapmisega

telefonikõnes ja lisaks tunnistaja J. edastas süüdistatavale informatsiooni, et kannatanu otsib süüdistatavat, nuga käes ja ähvardab lõigata ribadeks, otsustas süüdistatav ise sõita kohtumisele kannatanuga, seda pooleli jäänud teelt Vokalt Kiviõlisse, kohtumiseks pani süüdistatav valmis autosse armatuuri, kirves oli juba autos. See oli süüdistatava poolt vaba valik – kuidas sellises olukorras käituda. Ähvardamine tapmise ja raske tervisekahjustuse tekitamisega on ilmtingimata see alus, et süüdistatav võiks kaaluda pöörduda kaitseks politseisse. Kuni momendini, mil süüdistatav on hakanud liikuma kannatanule vastu (kelle käes oli nuga ja metallist toru), olid asjaolud tegelikult just süüdistatava kontrolli all- tema suhtes ei olnud alustatud füüsiline rünne ega see seisnud vahetult ees. Ehk agressiivse kohtumise sündmuse loomises on oluline osa nii süüdistataval kui ka kannatanul. Süüdistatav lähenes kannatanule kirve ja armatuuriga käes, kannatanu süüdistatavale - noa ja metalltoruga. Nüüd kohus juhib tähelepanu kohtupraktikas käsitletud „hädakaitseprovokatsiooni“ probleemile. Tegemist on probleemiga, kui kahest isikust üks on oma provotseeriva käitumisega esile kutsunud ründe, küsimus - kas sel juhul on võimalik, et provokaatoril tekib ikka kaitseseisund ja tema tegevus ründe tõrjumiseks on kaitsetegevus KarS § 28 mõttes. Allnäidatud lahendis oli „provokaatoriks“ süüdistatav. Käesolevas kohtuasjas käitus provokatiivselt just kannatanu. Kannatanu provokatsioon süüdistatava suhtes seisnes selles, et 08.03.2021 ähvardas kannatanu süüdistatavat tapmisega telefonikõnes, suhtles temaga väljakutsuvalt ja nõudis, et süüdistatav heaga tuleks kannatanu juurde asju klaarima (süüdistatava ütlused, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 9, süüdistatava ütlused on kinnitatud tunnistaja K. ütlustega). Ka eelnevalt oli tunnistaja K.le süüdistatava jaoks edastatud sõnumid, millest süüdistatav oli teadlik, kus kannatanu korduvalt ähvardas süüdistatavat muuhulgas tappa ja lõigata ribadeks (k 1 lk 202-208). Seega on põhjendatud arvata, et 08.03.2021 sündmuse ajaks on kannatanu provokatiivne käitumine süüdistatavale mõju osutanud ja tema ilmumine sündmuskohale oli tingitud just kannatanu eelnevast aktiivsest provokatiivsest tegevusest. Kohtupraktikas on väljendatud seisukoht, et ka provokatiivne käitumine isiku poolt ei välista tema õigust hädakaitsele. Maakohus sai kohtupraktikast aru selliselt, et käitudes provokatiivselt muuhulgas füüsilise konflikti suunas (näiteks suheldes ebatsensuurselt, väljakutsuvalt, nõudes et teine pool tuleks kohale asju klaarima, ähvardades füüsilise vägivallaga), säilitab „provokaatorist“ isik ikka õigust hädakaitsele, kui provotseeritud isik juba ründab või rünne on vahetult eesseisev. Käesolevasse kohtuasjasse puutuvalt tähendaks kohtupraktika kohaldamine seda, et vaatamata sellele, et kannatanu on ise süüdistatavat provotseerinud füüsilisele konfliktile, ikka kannatanul võib olla õigus hakata ennast kaitsma, kui süüdistatav ründab või rünne on vahetult eesseisev. Kohus peab vajalikuks tuua tsitaat. 1-20-3535 Riigikohtu lahend: „14. Järgnevalt peatub kolleegium materiaalõigust puudutavatel küsimustel. Nimelt on kaitsja üheks keskseks teesiks läbi terve kohtumenetluse olnud, et K. Koppel tegutses kannatanut ammust lastes hädakaitseseisundis, s.o tõrjudes viimase rünnet. Kohtud on selle kaitseväite kummutanud argumendiga, et hädakaitse regulatsioonile tuginemine on põhjendamatu juba ainuüksi seetõttu, et K. Koppel ise provotseeris kannatanut. Viidates Riigikohtu lahenditele, leidis maakohus, et kuivõrd süüdistatav selle olukorra ise tekitas, ei saanud hädakaitseolukorda tekkidagi. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.

hukkamõistetava (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-111-04, p 12) või agressiivse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-26-11, p 16) käitumisega temavastase ründe provotseerinud ehk esile kutsunud. Ka hädaseisundi puhul on kolleegium selgitanud, et oma õigushüvedele süülise käitumisega ohu põhjustamine seab päästmistegevusele täiendavaid piire, kuid täielikult seda ei välista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-95-06, p 13).

eelmisesse päeva (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2002. a otsus asjas nr 3-1-112401, p 7.2). Kohus leiab, et ülalnäidatud lahendi p 16 mõttes, ei ole kannatanu tegevuse puhul tegemist „tahtliku“ provokatsiooniga, mille puhul puuduks kannatanul õigus hakata ennast kohe kaitsma, visates esimesena süüdistatava suunas metalltoruga. Kannatanu puhul ei esine selliseid asjaolusid, mille alusel saaks arvata, et „isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus.“ Kannatanu eesmärk ei olnud kahjustada süüdistatavat hädakaitseseisundi kattevarjus, enne sündmust ei olnud kannatanu selliseid õiguslikke konstruktsioone loonud. Kannatanu eesmärk oli astuda süüdistatavaga füüsilisse konflikti „asju klaarida“ eesmärgiga, millele ilmselt osutab tunnistaja L. antud ütlused (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6), et 08.03.2021 pakkus kannatanu talle koos anda peksa süüdistatavale, kannatanu oli agressiivne ja käes oli nuga. Kas käesolevas juhtumis on tegemist kannatanu süülise provokatsiooniga, mille puhul oleks tema poolne kaitsetegevus võimalik kuid piiratud? Kohus leiab, et, nähes lähenevat süüdistatavat kirve ja armatuuriga käes, on kannatanu poolt metalltoru viskamine süüdistatava suunas oodatav ennetav kaitsetegevus, sest kannatanul oli piisavalt alust arvata kohapeal, et ees ootab teda süüdistatava füüsiline rünne kirve ja/või armatuuriga. Kannatanu oli küll võimalus ennetada konflikti arengut- näiteks mitte liikuda süüdistatavale vastu, vaid taganeda ja minna oma korterisse tagasi – selles mõttes kannatanu käitumine ei olnud kooskõlas eelnimetatud Riigikohtu lahendi p 17 seisukohaga, et provokaatorist isik algul peab taanduma ja vajadusel pöörduma kolmandate isikute poole kaitse ja abi otsides. Samas leiab kohus, et süüdistatava enda ütluste järgi oli konflikt eskaleerunud nii kaugele, et mõistlikud lahendused enam ei olnudki süüdistatava ja kannatanu suhtlemises võimalikud 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 9 „see oli juba viimane piisk; alates 1. märtsist kuni 8. märtsini kuulsin enda aadressil ainult ähvardusi; füüsiliselt toimus see 6. märtsil, kui tema (kannatanu- kohtu märkus) palvel tulid minu juurde kolmandad isikud. Kui toimus see füüsiline agressioon 6.märtsil, siis toimus juhuajamine, et mina magan N.i naisega (tunnistaja K.- kohtu märkus)“. Tunnistaja K. kinnitas ütlustes konfliktset olukorda ja ähvardusi, et see kestis ka enne 08.03.2021. Seega eeldada, et provokatiivselt käitunud kannatanu, kelle käes oli metalltoru ja nuga, hakkaks nüüd taganema vältides konflikti või otsida abi kolmandate isikute käest, oleks eluvõõras. Kohus kordab, et ka süüdistatav saabus sündmuskohale mitte läbirääkimisteks palmioks käes, vaid kirves ja armatuur kaasas, olles valmis osalema füüsilises konfliktis, mis võis ohustada ka tema enda elu. Kohus märgib, et senini kirjeldatud faktiline raamistik osutab pigem sellele, et süüdistatava ja kannatanu tegevused ja otsustused olid pariteetsed, vastastikused ja võrdselt ohtlikud. Füüsiline konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel omab ajas oma konkreetset piiri - algus ja lõpp. Kohus leiab, et kannatanu ründas süüdistatavat esimesena, viskas süüdistatava suunas metalltoruga. See eraldivõetuna esimene rünne ei olnud õigusvastane (kuigi kannatanu oli ise teoprovokaator), sest oli kaetud lubatavusklausliga – kannatanul endal tekkis kaitseseisund, sest süüdistatav lähenes talle kirve ja armatuuriga kätes ja vahemaa süüdistatava ja kannatanu vahel vähenes kuni 10-12 sammu, kui kannatanu otsustas alustada kaitsetegevust ja viskas süüdistatava suunas metalltoru, mis, tunnistaja K. ütluste järgi, ei tabanud süüdistatavat. Seega kui vaadata olukorda ajaliselt piiratult (süüdistatav ja kannatanu tulid sündmuskohale ja hakkasid liikuma lähestikku, olles varustatud tervisekahjustuse tekitamiseks ettenähtud

esemetega), puudub üks kindel, süüdistataval kaitseseisundi tekkimiseks vajalik obligatoorne tunnus - kannatanu ründe õigusvastasus. Kannatanu nägi, et süüdistatav läheneb, armatuur ja kirves käes, ja kasutas mõõdukat meedet – viskas süüdistatava suunas metalltoruga, mis oli sobiv vahend eesseisva ründe tõrjumiseks ja oli vastavuses süüdistatava käes olevate vahendite olemusega. Ülalmainitud lahendi p 19 kohaselt on oluline tähendus sellel, kas vaadeldava konfliktiolukorra tekkel ja kujunemisel lasus kaalukas roll kellel; vastastikuste konfliktide puhul tuleb asjaolusid hinnata tervikuna ja sündmuste ahel, mis on oluline hädakaitseprovokatsiooni hindamisel, võib ajaliselt ulatuda ka eelmisesse päeva. Käesolevas kohtuasjas jõuab kohus järeldusele, et analüüsides faktilisi asjaolusid tervikuna, pole võimalik sedastada midagi muud, kui süüdistatava ja kannatanu vastastikuse füüsilise konflikti esinemist. Konfliktisse astusid mõlemad, süüdistatav ja kannatanu, ja seda vabatahtlikult. Kannatanu käitumine oli eelnevalt ähvardav, provotseeriv füüsilisele konfliktile. Süüdistatav ja kannatanu ei kaalunud taandumist ega konflikti rahumeelset lahendamist. Süüdistatav ei pidanudki seda enam võimalikuks ja kohtu arvates see mõistlikult kohtule seletatud ja süüdistatava seletused on kohtu arvates eluliselt veenvad. Siinjuures tuleb juhtida tähelepanu järgmisele. Kohtu arvates on tähelepanuväärt kaitsja esitatud õiguslik argument süüdistatava teo õigusvastasuse puudumise kohta, arvestades kaitsja argumentatsiooni kinnitavat kohtupraktikat. Riigikohtu lahend 3-1-1-60-10: „17.2 Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus tuleb muu hulgas silmas pidada järgmist. Maakohtu istungiprotokollist nähtuvalt on A. R. andnud ööklubi garderoobis toimunu kohta ütlusi, et "/--/ siis läks vahepeal ütlusteks ka, ei mäleta kuidas see oli, siis läksime õue, ei mäletagi, kumb selle ettepaneku tegi, igatahes õues me olime ning seal läks kähmluseks" (kd 2, tl 40). Tsiteeritu pinnalt ei ole välistatud, et süüdistatava ja kannatanu ööklubist väljumise järgselt aset leidnu näol võis olla tegemist mõlema isiku vastastikkusel kokkuleppel ja nõusolekul toimunud kaklusega. Riigikohtu praktikas on hädakaitseõiguse kontekstis asutud seisukohale, et kakluse näol on tegemist isiku teadliku eneseohustamisega, kus kõik kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2008. a otsus nr 3-1-1-34-08, p 8). Osapoolte kokkuleppel toimunud kaklus välistab hädakaitseõiguse, kuna selles osalejad on enda tervise kahjustamisega nõustunud. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2001. a otsus nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset

leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.“ Kas käesoleva kohtuasja puhul on võimalik väita, et süüdistatava ja kannatanu vahelise füüsiline konflikt on toimunud „teadlikul ja vabatahtlikul koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamisel“ kannatanu poolt? Kui vastus on jaatav, on tegemist kannatanu nõusolekuga õigushüve kahjustamisele, mis välistab süüdistatava karistamist. Kohus on tõendite analüüsimisel selgitanud, miks kannatanu avaldatud kohtueelsel uurimisel ütlused on kohtu kriitika all ja kohus tugineb neile osas, mis ei ole vastuolus teiste usaldusväärsete tõenditega. Süüdistatava ütluste osas leidis kohus, et tema ütlused põhimõtteliselt valdavas osas ühtivad teiste muuhulgas süüdistaja esitatud tõenditega ja kohtul ei ole alust kahelda süüdistatava isikus, kes on tõendi allikas. Ka tema ütlused on faktide osas järjepidevad ja loogilised. Kohus leiab, et süüdistatava ja kannatanu 08.03.2021 vaheline konflikt oli oma olemuselt just lahendis 3-1-1-60-10 kirjeldatud vastastikune kaklus (mis välistab iseenesest hädakaitse võimalust), kus mõlemad pooled olid nõus enda õigushüve kahjustamisega ja konflikti käigus vahetasid ründaja ja kannataja rolle sõltuvalt, kellel hetkel oli rohkem osavust ja julgust jätkata konfliktiga. Sellist kohtu järeldust kinnitab kohtu arvates füüsilise konflikti faktiline külg. Süüdistatav kinnitas, et ta oli teadlik, et riskib eluga (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 12), kui läheb kohtumisele kannatanuga, sest viimane ähvardas enne korduvalt tapmisega ja lõigata ribadeks. Vaidlust ei ole asjaolus, et süüdistatav võttis kohtumiseks armatuuri ja kirve. Kohtu arvates ei ole ka kõrvaltvaatajal kahtlust, et konfliktsete suhete puhul selliste vahenditega minek tähendab, et isik on valmis kasutama teise isiku suhtes löömiseks kirvest ja metallist armatuuri. Ei ole välistatud, et sel juhul oli süüdistataval võimalus kasutada neid vahendeid ühe kaupa või mõlemad korraga. Ei ole vaidlust, et ka kõrvaltvaataja seisukohalt selliste vahenditega löömine ohustab reeglina teise isiku elu. Süüdistatav liikus kannatanu suunas otsustavalt, selles mõttes, et ei olnud märke, et ta kardab, kahtleb või sooviks kuidagi taganeda. Kannatanu võttis kohtumiseks nuga ja metallist toru. Ka kõrvaltvaataja seisukohast ei ole kahtlust, et selliste vahenditega kohtumisele minek tähendab, et isik on valmis kasutama teise isiku suhtes löömiseks metallist toru ja rünnata noaga. Kannatanul oli võimalus valida kumma vahendiga ta ründab või mõlema korraga. Ei ole kohtu arvates vaidlust, et kõrvaltvaataja seisukohast ohustab selliste vahenditega löömine teise isiku elu. Ka kannatanu liikus süüdistatava suunas otsustavalt, ei püüdnud taanduda. Need asjaolud näitavad, et mõlemad olid valmis ja nõus alustama füüsilist konflikti. Nüüd kohus näitab füüsilise konflikti dünaamikat, kuidas see arenes reaalsel ajal. 1.Süüdistatav alustas konflikti verbaalselt ja kasutades žeste, mida võib pidada ähvarduslikuks, 14.02.2023 protokoll lk 10, ta võttis armatuuri ja kirve ühte kätte ja ütles kannatanule hakkame nüüd rääkima.

2.Esimesena ründas füüsiliselt kannatanu, visates metalltoruga süüdistatava suunas, kuid ei tabanud süüdistatavat (14.02.2023 protokoll lk 10). See tegu oli teise isiku elu ja tervist ohustav, sest tabamise korral tavalise kulgu korral oleks süüdistatavale tekitatud kehavigastus (süüdistatava ja kannatanu vahel oli 10-12 sammu, süüdistatava sõnul umbes 3 meetrit, ja metallist toru suuruse arvesse võttes, on selle viske intensiivsus oluline). 3.Seejärel kannatanu võttis noa ühest käest teise, oli liigutus alt üles, tahtis lüüa süüdistatavat (süüdistatava ütlused, 14.02.2023 protokoll lk 10). Tegemist on teoga, mis osutab kannatanu soovile jätkata füüsilise konfliktiga. Selle teoga demonstreeris kannatanu oma valmisolekut lüüa süüdistatavat noaga. 4.Süüdistatav reageeris sellele. Ta astus sammu tagasi, kuna armatuur oli pikem kui nuga, ja lõi armatuuriga kannatanule vastu laupa. Süüdistatava sõnul kannatanule see ei osutanud mõju, vähemalt väliselt, ja nuga jäi ka kannatanu kätte. ( lk 10, 14.02.2023 protokoll). Tegemist on nüüd süüdistatava ründega, kusjuures süüdistatav kasutab vahendit - armatuuri, mis on vastavuses kannatanu vahendiga, mis on nuga. 5.Edasi süüdistatav püüdis lüüa noa käest välja, ei mäleta täpsemalt, aga kirvega püüdis ja armatuuriga, aga armatuuriga põhiliselt vastu pead, 14.02.2023 protokoll lk 11. Need süüdistatava poolt kirjeldatud teod on tema ründe jätkamine eesmärgiga kannatanupoolset rünnet maha suruda. Ühel hetkel lõi ta kannatanule vastu kätt, nuga kukkus maha ja süüdistatav lõi kirvega noa katki (lk 11). Siinjuures võib tõdeda, et süüdistatav hakkab konfliktis domineerima. Kannatanul enam ei ole kehavigastuste tekitamiseks kasutatavaid vahendeid ja teda korduvalt löödi metallist esemega vastu pead. 6.Järgmine, füüsilise konflikti jätkav, samm on kannatanu poolt kahe käega jõuga haaramine süüdistatava käes olevast armatuurist (lk 11). Süüdistatava hinnang, et kannatanu tahtis armatuuri süüdistatavalt ära võtta ja jätkata rünnet. Kohus leiab, et sellises olukorras on võimalikud mõlemad variandid, kas kannatanu soovis edasist konflikti ja rünnata süüdistatavat armatuuriga või ta soovis hoopis ennast kaitsta, jättes süüdistatava ilma ühe ründevahendita.

Süüdistatav ei eita, et ta vehkis kirvega kannatanu suunas, tema ja kannatanu liikusid konflikti käigus (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13 „ me ei seisnud kohapeal,... 20 meetri raadiuses oli kõik ära tallatud“, mis ühtib sündmuskoha vaatlusprotokolliga, et katkise noa osad, metalltoru, veretaolised jäljed olid avastatud erinevates kohtades 1. ja 2. trepikoja juures oleval alal) ta lõi armatuuriga kannatanule vastu pähe (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 13) ja kannatanu kummardas pea ette mistõttu võimalik, et löögid võisid tabada kannatanu kuklapiirkonda (lk 14). Samas eitab süüdistatav kindlalt tunnistaja K. kirjeldatud ründe asjaolusid. Kohus leiab, et süüdistatav püüab oma tegevust kirjeldada talle soodsamas variandis, et see oleks jätkuvalt sarnane vastastikule kaklusele. Tunnistaja K. ütlused, et süüdistatav ajas kannatanu taga, kannatanu jooksis ja süüdistatav lõi kannatanut vastu pähe, kui kannatanu oli süüdistatava suhtes seljaga, ei ole millegagi ümber lükatud. Süüdistatav ei selgitanud kohtule veenvalt, miks tuleb kahelda tunnistaja sellistes ütlustes. Faktiliste asjaolude kogum, kuidas see on tunnistaja K. kirjeldanud, annab aluse arvata, et süüdistatav ründas kannatanut raievahendiga, lüües sellega kannatanule vastu pead, kui kannatanu jooksis ja oli süüdistatava suhtes seljaga. Löögi tagajärjel kukkus kannatanu maha ja tal hakkas verd tulema peast. Kohtu arvates ei saa sellise ründe puhul jaatada vastastikuse, mõlema isiku nõusolekul toimuva füüsilise konflikti olemasolu. Konkludentset nõusolekut vastastikule konfliktile enam ei eksisteerinud, teisisõnu kannatanu ei olnud enam nõus osaleda füüsilises konfliktis ja ennast ohustada. Kui sellist nõusolekut ei ole, puudub süüdistatava teo õigusvastasust välistav asjaolu. Sellise nõusoleku puudumisele osutas piisavalt selgelt kannatanu käitumine – ta lõpetas aktiivse füüsilise tegevuse konfliktis ja püüdis põgeneda süüdistatavalt (tunnistaja K. ütlused). Selline käitumine ka kõrvaltvaataja seisukohalt selge märk, et isik ei soovi enam osaleda vastastikus füüsilises konfliktis, ei soovi ennast ohustada ja taandub tegevusest. Mainitud lahendi 3-1-1-60-10 p 17.2 on rõhutatud, et „...Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

süüdistatavale selge, et kannatanu füüsiline seisund sai juba oluliselt kahjustada. Lüües kirvega vastu pead, seda juba pärast vastastiku konflikti ammendumist mil kannatanu enam ei olnud nõus konfliktis füüsiliselt osalema, mööniski süüdistatav, et kui ta jätkab kannatanu elu ohustamisega, võib saabuda kannatanu surm selle viimase löögi tagajärjel. 1-20-6495/39 p 20: „Samas võib niisugune tegu olla ka ühekordne, kujutades endast aga just intensiivsuse tõttu siiski teise isiku elule ohtlikku käitumist, nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-46-11, p 10 ja osutatud otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 7).“ Samas lahend p-s 20 osutatud ka sellele, et tahtluse osas võib olla kaalu ka selle, mis kas ja mis ründevahendit on isik kasutanud. Süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 113 lg 1-25 lg 2 järgi – teise isiku tapmise katse. Märkuse korras selgitab kohus ka järgmist. K 1 lk 123 kohtuarstliku ekspertiisiakti arvamuses on ekspert jõudnud järeldusele p-s 9, et koljuluude vigastuse ja peaaju kelmete aluste verevalumitega peapiirkonna vigastused koosvõetuna, ohustades elu vigastuste tekitamise momendil, põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Sellest tulenevalt võib tekkida kahtlus, kas see viimane õigusvastane löök raievahendiga pea piirkonda eraldivõetuna, mille tagajärjel kannatanu kukkus maha ha tal hakkas verd tulema peast põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Kohus märgib, et sellel puudub tähendus tapmise katse järgi kvalifitseerimisel, sest ei ole oluline, millised need kehavigastused ohtlikkuse mõttes tegelikud põhjustatud, vaid see, milline oli ründaja ettekujutus oma teo ja võimaliku tagajärje osas; ei ole põhjendatud keskenduda liigselt just tervisekahjustuse tegelikule ohtlikkusele. Kohus on sellele juba tähelepanu juhtinud ega korda siin arutluskäiku, asjakohane kohtupraktika - Riigikohtu lahend 1-20-6495/139 p 27. Seoses tapmise katses esitatud süüdistusega peatub kohus kaitsja kohtuvaidlustes esitatud argumentatsioonile. Kaitsja kritiseeris tunnistaja K. ütluste usaldusväärsust. Kaitsja osutas sellele, et kahtlust tekitab tunnistaja ütlus süüdistatava ja kannatanu riietuse kirjeldamisel. Kohus on riietuse teemat varasemalt analüüsinud tunnistaja ütluste kontrollimisel ja nõustus, et tunnistaja ütlused ei ole siin tegelikkusega vastavuses, kuid see ei tekitada olulisi kahtlusi tunnistaja ütluste usaldusväärsusele. Kohus argumente siin ei korda. Järgmisena osutas kaitsja asjaolule, et kannatanu ise ei ole kordagi ütluste väitnud, et ta oleks pidanud jooksma ja süüdistatav lõi teda sel ajal kirvega vastu pead. Seega tunnistaja K. ja kannatanu ütlused on vastuolus. Kohus sellega ei nõustu. Tõepoolest, kannatanu pole kordagi kirjeldanud süüdistatava tegevusi nii nagu seda tunnistaja K.. Esiteks, kohus märgib, et kannatanu ütlustesse tuleb üldse suhtuda väga kriitiliselt ja tugineda neile ainult osas, milles nad on vastavuses teiste usaldusväärsete tõenditega, ja selle kohta on kohus varasemalt oma seisukohta põhjendanud. Teiseks, k 1 lk 66, 68 (tõlge) kannatanu selgitas, et ta ei mäleta üksikasju, ta ei mäleta, mis tundeid tal oli ja mis tegevusi ta veel sooritas, mäletab, et ta viskas süüdistatava suunas metalltoruga, noa kohta ei kirjelda ta midagi, millal see läks katki või mis sellega juhtus, mäletab lööke kirvega vastu pead. Samas väitis, et mäletab täpselt, et armatuuriga süüdistatav teda ei löönud (kuigi süüdistatav ise seda ei eita ja kinnitab, et lõi korduvalt armatuuriga pähe ja kannatanu hakkas verd tulema). Järelikult, kannatanu ütlustega, millest ei nähtu, et kannatanu jooksis, süüdistatav ajas ta taga ja lõi sel ajal kirvega vastu pead, ei ole võimalik tunnistaja K. ütlusi ümber lükata. Kaitsja argumentatsioonile vastastikust konfliktist ja süüdistatava teo õigusvastasust välistava asjaolu esinemises viitega kohtupraktikale 3-1-1-60-10 (punkt 17.2) on kohus juba sisuliselt

vastanud ja näidanud, miks kohus leiab, et ainult osa süüdistatava tegevusest ei olnud õigusvastane, ja milline süüdistatava tegu on õigusvastane ja miks. Kaitsja argumendile, et kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt (akti põhjendav osa) pole võimalik tuvastada, kas kannatanule põhjustati tervisekahjustuse ühe või kahe vahendiga, vastab kohus, et tegemist on ebaolulise argumendiga ja sellega või ka kogumis teiste argumentidega pole võimalik süüdistust ümber lükata. Esiteks, korduvaid lööke metallist armatuuriga ei eita süüdistatav ise (ta selgitas kohtule põhjalikult, milline see armatuur oli, mis suurused ja ka sedagi, et tema ääred on kandilised ehk sellega löök võibki mõjutada nagu terava äärega esemega löök). Teiseks, metallist kandiliste äärtega armatuur ja kirves, nagu kohus on varasemalt märkinud, võivad olla kasutatud löömiseks ja ei ole välistatud, et mõlemad jätavadki jälje löömisel nagu seda oleks raievahendi puhul. Järgmine õiguslik küsimus, mille kohus peab lahendama, kas tegemist on provotseeritud tapmise katsega ja kas isiku tegu on kvalifitseeritav KarS § 115 alusel. Tuvastades tapmise tunnused, kontrollib kohus, kas süüdistatava tuvastatud õigusvastane tegu oli toime pandud tugevas hingelises erutusseisundis KarS § 115 mõttes. Riigikohtu praktikas kohtuasjas 1-18-19214/92 on jätkuvalt selgitatud provotseeritud tapmise kvalifitseerimise eeldused ja osutatud muuhulgas ka sellele, millised asjaolud võivad viidata KarS § 115 järgi ettenähtud isiku seisundile (otsuse p 19). „17. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (KarS § 24 lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu KarS § 113, eeldab ka KarS § 115 subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (KarS § 34). (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega.) 18. Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab KarS § 115 koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“. See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet KarS §-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal.

Kohus leiab, et kannatanu N.i provokatiivne tegevus, mida kohus on kohtuotsuses üksikasjalikult analüüsinud ja siin ei korda (korduv ja mitme päeva kestel ähvardamine auto põletamise, tapmise ja ribadeks lõikamiseks), tingis süüdistatava poolt vägivallateo toimepanemist, kui (tunnistaja K. ütlustel) ta lõi kirvega kannatanule vastu pead. Süüdistatav tegutses tugevas hingelises erutuseisundis, mil oli tingitud kannatanupoolsest eelnevast vägivallategevusest. Subjektiivsest poolest KarS § 115 järgi peab isiku tahtlus hõivata tapmise asjaolude ehk surma kui tagajärje võimalikku saabumist ja isik peab seda möönma (Kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 463, kommentaar 9), seda ka provotseeritud tapmiskatse puhul. ehk vastutus võimalik isiku kaudse tahtluse korral surma põhjustamisele. Kohus on subjektiivsele küljele hinnangu andnud tapmisekatse analüüsimisel.

Kannatanu Irbosk OÜ 03.11.2021 varguse episood Selles episoodis ei tunnistad süüdistatav ennast süüdi ja selgitas järgmist, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 16-19, 03.11.2021 varahommikul võttis temaga ühendust P. N., kutsus välja ja tegu ettepaneku, et olemas murutraktor ja tuleb see viia teise kohta. Ta ei selgitanud midagi päritolust, vaid tegi ettepaneku, et süüdistatav võtaks oma auto ja sõidaks kohale, kuhu N. ütleb. Ta nõustus ja koos N.iga sõitsid kohale süüdistatava mikrobussiga. Garaažikooperatiivi ridade vahel seisis haagis ja oli kohal veel üks isik. Süüdistatav vaatas haagise ja muruniiduki üle ja küsis, kas see juhuslikult K. oma ei ole ja sai vastuse, et just nii see on. Ta sai aru, et toimus vargus. N. tahtis, et haagise ära viia süüdistatava mikrobussiga. Süüdistatav keeldus ettepanekust. Süüdistatavalt paluti, et ta aitaks haagise teise garaaži panna, see, mis seisis tühjana. Süüdistatava juuresolekul panid N. ja see teine isik haagise sinna teise garaaži. Leppisid kokku, et hiljem süüdistatav viib selle haagise omanikule ja kõik olid nõus. 03.11.2021 hommikul tõepoolest oli süüdistatava vestlust K.ga. Vestlusel tulemust ei olnud. Ta jõudis küsida ainult, et kas sul on midagi kaduma läinud. Pärast seda sõitis süüdistata taas selle garaaži juurde, kus seisis haagis. Ta avas garaaži ja püüdis haagise välja tirida. Ta kinnitab, et puudutas haagise osi ja seal olevaid esemeid. Pärast seda ta lahkus kohalt, ei teinud rohkem midagi. Süüdistatav selgitas, et kohtueelsel uurimisel ta andis põhimõtteliselt samad ütlused, ainult, et ta püüdis varjata N.i isikut ja ütles, et neli isikut tulid tema juurde, kes vedasid seda haagist. Novembrist 2021 olid suhtes N.iga normaalsed ja ta ei tahtnud temast rääkida. Prokuröri küsimusele vastates selgitas süüdistatav, et ta võttis haagise konksust, tahtis sel viisil haagis välja tirida. Võimalik, et kindad olid käes. Samuti aitas ta selle traktori koormakattega kinni katta ja aitas garaaži kinni panna. Arvatavasti oli kinnistes. Süüdistatav kinnitas, et ta ei välista, et puudutas midagi traktoril või haagisel, konkreetsemalt, millest kinni oleks võtnud, ei mäleta (14.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 18). Samuti kinnitas süüdistatav, et tõepoolest tal oli kirjavahetus A. S.ga ja ta tundis huvi, kas S.le on vaja traktorit või ei ole. Süüdistatav väitis, et tegelikult ei olnud ju tal mingit traktorit. Miks kirjutas S.le, vastas süüdistatav, talle oli huvitav ja ta solvus K. peale. Kohtuistungil näidatud videol on jäädvustatud P. N., see on isik, kes lükkab haagist. Just selline oli N.i riietus, heledamat värvi ja valged triibud pükstel, teine isik on tumedas riietuses. Süüdistatav väitis, et kuigi tunnistaja J. väidab, et see tulemas riietuses isik on süüdistatav, et ole ta sellega nõus. J.l on isiklik ebameeldiv tunne süüdistatava vastu.

K 2 lk 102-105 on asitõendina vaadeldud süüdistatava mobiiltelefoni ja selle sisu on kopeeritud. Sõnumites on kirjavahetus A. S. ja süüdistatava vahel. Süüdistatav küsib, kas on vaja, kaasaaegne murutraktor ilma roolita, S. vastab, et ei ole vaja. Selle tõendiga on kinnitatud süüdistatava antud ütlused, et ta suhtles Kaukaga murutraktori teemal. K 2 lk 109-112 DNA ekspertiisist nähtub, et koormarihma metallist konksult on avastatud DNT täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult ja selles segaprofiilis on peamine DNA profiil, mis on kokkulangev süüdistatava profiiliga. Ei saa kindlalt välistada süüdistatava bioloogilise materjali sisaldumist proovis, mis oli võetud haagise tugiratta vända murdunud nupult. See tõend on vastavuses süüdistuse ütlustega, et ta võttis konksust kinni, samuti puudutas haagise ja traktori osi. Ta aitas traktori koormakattega kinni katta. Süüdistatav selgitas, et vist oli kinnastes mitte paljaste kätega. Kohus leiab, et kuna tegemist ei ole sõrmejäljega vaid DNA materjali esinemisega puuteproovis, ei ole kahtlust DNA ekspertiisi akti järeldustes ehk kohus ei välista, et bioloogilise materjali võivad objektile jätta ka kinnastes käed. Igal juhul süüdistatav ei vaidlustagi, et ta tõepoolest võis puudutada traktori ja haagise osi ja aitas ka traktori kinni katta. Haagise sulguril on avastatud muu isiku täisprofiil ja proovides on mitmete isikute profiilid. See kinnitab süüdistatava ütlusi selles osas, et haagise ja traktoriga tegelesid veel vähemalt kaks isikut, kuigi need profiilid võivad osutada näiteks ettevõtte töötajate bioloogilisele materjalile. 02.02.2023 lk 8-10 tunnistaja J. J. selgitas ristküsitlusel, et politseis näidati talle video, kus oli haagis. Kohtuistungil protokoll lk 8 oli salvestis uuritud vahetult tunnistaja ristküsitluse kestel. Tunnistaja kinnitas, et see on sama salvestis, mis oli talle politseis näidatud, salvestise pealt ta pidi ära tundma, kui keegi oleks talle äratuntav. Pärast salvestise uurimist selgitas tunnistaja, et see isik , kes salvestisel lükkab haagist ei olnud talle äratuntav. See teine tumedamas riietuses isik, kõnnak ja riietus on tuttav. Selliseid riideid on kandnud süüdistatav. Kõnnak on äratuntav, ta lonkab, tol ajal valutas süüdistataval jalg, ta lonkas. Nüüd ta teab, et see teine isik, jopel on midagi heledamat, on P. N.. P. N. ise rääkis tunnistajale, et nad tegid kahekesi, koos süüdistatavaga, varastasid traktori. Politseis ta selgitas, et tunneb ära tuttava isiku kõnnaku ja riietuse järgi. Kuigi N. on talle ka tuttav isik, teda ei tundnud ära. K 1 lk 155-157 asitõendi vaatlusprotokoll ja selle lisana salvestis, mis oli uuritud vahetult kohtuistungil. 03.11.2021 kl 04.15-04.16 Vabaduse 10 ja 12 majade piirkonnas on täheldatud liikumine. Kohus märgib, et isik, kes järgneb haagisele on tumedamas riietuses, võimalik et dresspüksid, keskmist pikkust võimalik et jope ja peakate (võimalik et nokkmüts). Rohkem ei ole riietuse osas võimalik midagi öelda. Riietus ei ole salvestisele jäädvustatud selliselt, et riietuse osas saaks esile tuua konkreetsemad tunnused, mille järgi saaks kirjeldada seda riietust üksikasjalikumalt – näiteks jope: kas kapuutsiga, kas talvine, kas sulejope, kas tepitud, kas ja kus on taskud, kas tõmblukuga või nööpidega, tõenäoliselt jope on ühevärviline. Pükste osas ei ole võimalik kirjeldada midagi konkreetsemat, välja arvatud, et võimalikult ühevärvilised. Kõnnaku osas märgib kohus, et kohus salvestiselt mingit sellist kõnnakut, mille kohta saaks öelda, et isik lonkab, ei näe. Ühel hetkel on kohtu arvates täheldatav, nagu isik oleks kergelt komistanud, ei midagi rohkem. Isikuid ei ole salvestise pealt võimalik tuvastada näo ega mingi erilise tunnusega kõnnaku järgi. 08.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2-5 ülekuulatud kannatanu esindaja K., kes nägi süüdistatavat 03.11.2021 hommikul ja vestles temaga, pole kordagi ütlustes väitnud, et süüdistataval oleks mingi viga jalaga ja ta lonkas. Seega, nimetatud salvestist oleks võimalik süütõendina kasutada üksnes tunnistaja J. J. ütlustega kogumis. Oluline siin ära märkida, et tegemist ei ole nö klassikalise äratundmise menetlustoiminguga KrMS 81 lg 4, 6 mõttes, mille läbiviimine vastavalt menetlusnormidele peaks

nagu tagama , et äratundja otsustus kujuneb välja võimalikult vabamal viisil. Kohus leiab, et tegemist on kahe eraldi tõendiga - salvestis (mis iseenesest eraldi võetuna süüdistatava poolt teo toimepanemist ei kinnita) ning tunnistaja ristküsitluses saadud ütlused (kohtuistungi protokoll 02.02.2023 lk 8-10), milles ta kinnitas pärast salvestise vaatamist, et üks salvestisele jäädvustatud isikutest (see isik, kes on tumedamas riietuses) on tema arvates just süüdistatav. Ristküsitluse tulemusena on kohtul tekkinud kindel siseveendumus, et tunnistaja J. J. leiab subjektiivselt, et salvestisele jäädvustatud vähemalt üks isikutest on süüdistatav. Samas ei ole võimalik välistada, et tunnistaja võib esiteks eksida, teiseks olla mõjutatud süüdistatavaga ebameeldivate suhetest. Tunnistaja on selgitanud ise, et ta tegelikult ei mäletagi, mis toimus nädal tagasi, 02.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6 (seega võib seada kahtluse alla, et ta mäletab seisuga veebruar 2023, mis riideid kandis süüdistatav novembris 2021). Kohus on jälgis tunnistaja käitumist, kehakeelt ristküsitluses 03.11.2023 episoodis. Tunnistaja kinnitas ise, et näiteks N.i isikut ta salvestisel pealt ei tundnud ära, kuigi N. ise tunnistas talle, et just tema oli see kes koos süüdistatavaga pani toime selle varguse. Tunnistaja J. J. oli kohtuistungil veidi segaduses (žestides, miimikas), et ta ei tundnud N.i ära. See fakt osutab sellele, et tunnistaja puhul ei ole välistatud, et ta võibki isikutes eksida. Küsimustele vastates ei saanud tunnistaja kohtule selgitada, millised on selle riietuse konkreetsemad tunnused, mille järgi ta jõuab järeldusele, et salvestisel on just see isik, kes kandis süüdistatava riideid. Tunnistaja ei osanud kohtule selgitada, et millised olid need riided, mida kandis süüdistatav tol ajal, ja mille tunnistaja tundis ära salvestisel. Ainuke, mis on tunnistaja poolt selgitatud, sama protokoll lk 10, et riided on tumedad, ilmselt mustad, rohkem ei mäleta midagi. Kohtuistungil ei saanud tunnistaja kirjeldada midagi sellest, milline oli see tumedam riietus, kas see oli talvine jope, pikk või lühike, mis materjalist, kapuutsiga või ilma. Juhul, kui süüdistatav tõepoolest oleks seda tumedat riietust regulaarselt kandnud ja tunnistaja oleks seda korduvalt ja erinevates olukordades näinud, on alust arvata, et ta saaks rohkem seda riietust kirjeldada. Kohtul on põhjendatud kahtlus, et tunnistaja kirjeldas „tumedama riietuse“ sildi all riietust, mida ta tegelikult pole kordagi varem süüdistatava seljas näinud ja seetõttu ei osanudki ta seda konkreetsemalt kirjeldada. Erinevalt sellest „tumedamast riietusest“, vastates küsimusele, kirjeldage, mis riideid veel kandis süüdistatav, vastas tunnistaja kohe, et muu riietus oli heledat värvi pikk jope firma HH, oranži beeži värvi, karv oli ka kapuutsil, rohkem muu riietuse kohta ei saa midagi selgitada, „ see on ainult meelde jäänud“. Kohus leiab, et tegelikult tunnistaja mäletas vägagi hästi just seda jopet, mida isik ka reaalselt seljas kandnud, ta kohe oskab kirjeldada seda, mis oli tegelikkuses. Ainuke läbiotsimine süüdistatava juures ja tema elukohas oli teostatud 18.03.2021 seoses 08. märtsi 2021 kannatanu N.i episoodiga – k 1 lk 11-113, asitõendi vaatlusprotokoll lk 115-119. Tunnistaja kirjeldatud reaalne heledat värdi kapuutsiga jope on olemas – fotod k 1 lk 116-117. Hiljem ei tundnud menetleja huvi süüdistatava riideesemete vastu ega püüdnud seda „tumedamat riietust“ otsida, kuigi tunnistaja J. J. osutas oma ütlustes just riietusele, mille järgi ta tunneb salvestiselt isiku ära. Seega, ei ole piisavalt usaldusväärne tunnistaja väide, et ta tunneb süüdistatava salvestiselt ära riietuse ja kõnnaku järgi. Tegemist on tunnistaja üsna subjektiivse muljega, mis tekkis tal salvestise vaatamise järgselt. 08.02.2023 lk 2-5 kohtuistungi protokoll, andis kannatanu esindaja K. kohtuistungil ütlusi, et 03.11.2021 kl 08-09 paiku avastas ta, et varastati OÜ-le Irbosk kuuluvad murutraktor ja haagis. Asjad oli aadressil Kiviõli Vabaduse X ja neile oli vaba juurdepääs. Ta pöördus kohe politseisse ja andis teada vargusest.

Pärast seda tuli süüdistatav kohale valge mikrobussiga ja tundis huvi, mis juhtus. Kannatanu esindaja selgitas talle, et vargus toimus. Süüdistatava poolt oli vestluses selline mõte, et tehnika maksab, on inimesi, kes võivad lahenduse leida. Kannatanu esindaja lõpetas jutuajamist. Samas tegi kannatanu esindaja kaks telefoni kõnet inimestele ja õhtul oli talle kõne, et varastatud esemed asuvad teises garaažis. Ta läks selle garaaži juurde, seal oli ühistu esimees ja kutsuti kohale politsei. Kannatanu esindaja nägi, et garaaži uks ei lähe kinni, sest haagis on pikk, ta nägi, et see on tema haagis. Hiljem kui tuli politsei, oli võimalik vaadata garaažist ja murutraktor oli ka seal kaetud kattematerjaliga. Garaaž oli esimeses reas äärmine, reas on 7 garaaži. Garaaži juures olid sõiduki jäljed. Garaaž on nagu maha jäetud, oli näha, et seda ei kasutata, sees oli korralagedus. Asjad on tagastatud. 08.02.2023 lk 68 kohtuistungi protokoll, tunnistaja A. V. selgitas, et Kiviõli Kauba tänava garaažiühistus on tal garaažid ja 03.11.2021 käis ta garaažide juures. Ta nägi, et äärmine garaaž, mis on tema kasutusel, oli avatud ja sees oli prügi, väravad lahti, sees oli ka haagis, haagise peal on veel midagi kaetud. See garaaž oli enne 03.11.2021 lukustatud tabalukuga, ta käis ja nägi seda 02.11.2021, kõik oli korras. 03.11.2021 oli näha, et ka ühe teise garaaži lukk on lõhutud. Ta püüdis tuvastada, kelle asjad need on ja lõpuks helistaski K.le, kas tema asjad seal garaažis. Ta jäi kohapeale ootama, kohale tuli K. ja hiljem politsei. Tunnistaja selgitas, et tõepoolest seda viimast garaaži kasutatakse prügi jaoks, kuid see maha jäetud ei ole ja oli 02.11.2021 korralikult tabalukuga kinni. Ta oli nõus, et politsei läheb tema garaaži ja vaatab kohta ja mis seal sees on. Ta püüdis aidata kannatanut haagise väljaviimisel garaažist, püüti algul niisama, siis auto abil. K 2 lk 146-152 sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et 03.11.2021 kl 09.50 alustati OÜ Irbosk varguse episoodis vaatlust Vabaduse X Kiviõli aadressil. tegemist on kohaga, kus baseerub OÜ-le kuuluv tehnika. Ala piiratud ei ole, hoiukohad (lahtised garaažid) ei ole lukustavad. Võetud on sündmuskohalt puuteproovid (hiljem ühestki ei ole tõendamisinformatsiooni saadud). K 2 lk 130-145 sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et 03.11.2021 kl 22.30 alustati vaatlusega garaažis Elektri tn X Kiviõlis. Reas viimane garaaž, uksed on avatud (foto 2-5). Sissemurdmise jälje osas ei ole vaatlusprotokollis märgitud ega seda näha fotodel. Garaažis seisab haagis, mille peal koormakate, foto 6. Koormakate eemaldati vaatluse käigus. Haagisel on murutraktor. Edasi on vaatlusprotokollis kirjeldatud, millised puuteproovid kust võeti (muuhulgas koormakatterihma konksult, mis hiljem DNA ekspertiisi käigus andis tõendamisinformatsiooni). Foto 32 jäädvustati garaaži ukse ees olevad auto rehvijäljed, mis on osaliselt rikutud. Neljanda garaaži uks on vigastatud, fotod 38-40. Kohus märgib, et tõendi sisu on vastavuses süüdistatava antud ütlustega, et ta sõitis kohale oma valge mikrobussiga (seega sõiduki rehvijäljed võivad olla süüdistatava sõidukiga jäetud), haagis pandi garaaži, ta aitas traktori koormakattega kinni panna, N. ja teine isik püüdsid muud garaaži lõhkuda, et sinna haagis panna (seega ei ole välistatud, et neljanda garaaži ukse vigastused võivad olla tekitatud N.i ja teise isiku poolt). Ükski tõend eraldisvõtuna ega kohtule esitatud tõendid oma kogumis ei lükka süüdistatava ütlusi ümber. Prokuröri esitatud tõendid on täielikult vastavuses süüdistatava esitatud versiooniga, et tal oli 03.11.2023 sündmusega kokkupuudet. Süüdistatav sõitis Elektri x aadressil olevate garaažide juurde oma mikrobussiga, püüdis P. N.it ja teist isikut aidata, haagise panemisel garaaži, puudutas selle käigus haagise ja traktori erinevaid osi, suhtles hiljem kannatanu esindaja K.ga andes talle mõista, et mõned inimesed võivad aidata varastatu tagasi saada, suhtles hiljem A. S.ga ja kirjutas

talle, kas on vaja traktorit. Kõik need asjaolud on kas otseselt või kaudselt kinnitatud prokuröri esitatud tõenditega. Tõendeid, millest saaks kohus jõuda järeldusele, et süüdistatav pani toime varguse grupis koos teise isikuga, ei ole kohtule esitatud. Kohus siin märgib järgmist. Kohtupraktikas on väljendatud seisukoht, et kuigi kõik tekkinud kahtlusi tõlgendatakse süüdistatava kasuks, ei tohi seada tõendamisele liigselt kõrged standardid, piisav, kui tõendamisasjaolud on tõendatud suure tõenäosusega ja väljaspool mõistlikku kahtlust. Kõik kahtlused, mida ei olnud võimalik kõrvaldada, tõlgendatakse süüdistatava kasuks, KrMS § 7 lg 3 (in dubio pro reo põhimõte). Kohtupraktikas on in dubio pro reo põhimõtte kohaldamise kohta piisavalt arutatud. Riigikohtu lahend 1-20-3306/139 p 18: „...Samuti meenutab kolleegium, et esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral tuleb in dubio pro reo-põhimõttest (KrMS § 7 lg 3) juhindudes kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2021. a otsus nr 1-19-7453/106, p 56)....“ Kohtupraktikas in dubio pro reo põhimõtte kohaldamisel on tehtud ka teatud märkused, et seda põhimõtet ei tohi kohaldada kergemeelselt ega seada tõendatusele liiga ranged nõuded. Kohtuniku siseveendumuse kujunemise kohta on kohtupraktikas hoiatatud, et ei ole alust nõuda tõsikindlat tõendamist, vaid võib olla piisav, kui „kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist“. Kohus tugineb Riigikohtu lahendile kohtuasjas 1-20-1301/35. Süütuse presumptsiooni ja kohtuniku siseveendumuse teemat arutati küll muu menetlusliku situatsiooni kontekstis (ainult ühe sisulise süüstava tõendi olemasolu), kohtu arvates on lahend oluline ka laiemas mõttes, eeskätt süütuse presumptsiooni kergekäelise kohaldamise puhul. „11. ....Kuid oluline on silmas pidada, et põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. ...

102-16, p 17; 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23.02.2021-25. 02.2021 kaablite vargus, kannatanu Telia Eesti AS 09.01.2023 kohtuistingi protokoll lk 5-6, süüdistatav tunnistas end süüdi ja selgitas, et süüdistuses on kõik õige, soovis kaableid metalli müüa. Kaablid olid vasest, umbes 120 kg, 140 meetrit. Ta viis kaablid kokkuostupunkti. Kaablid puhastas põletamise teel. Kaabli sai kokku kolmest kaevust. Ta võis kaablid viia T., K.. Võimalik, et müügitehingud olid vormistatud I. S. ja N. V. nimele, kes on süüdistatava isa. 03.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 14-15, tunnistaja J. P. selgitas, et veebruaris 2021 oli kaabliside katkestatud seoses vargusega Kiviõlis. See oli esimene vargus, pärast vargused kestsid kuni eelmise aasta novembrini. Kohapeal sidekapp oli lahti, kaevud lahti ja kaabli läbi lõigatud. Kokku 2 kaablit üldpikkusega umbes 240 m. K 1 lk 131-136, sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et 25.02.2021 on vaadeldud sidekaablite varguse kohta aadressil Pargi x Kiviõli. Sidekaablite kaev, luuk Ki058 on lahti, kaevu sees on kaablid ja torud. Sidekapi uks on lõhutud ja lahtine. Üks kaabel on pooleli lõigatud. Edasi liikudes lukk Ki057, kaev on lahti, sees on kaablid. Liikides edasi luuk Ki056, kaev on lahti, kaabel läbi lõigatud pooleli. Võetud puuteproovid. Fotod. K 1 lk 137-139, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on Facebook kasutaja konto, Sergei Veršinin, laetud on 24.02.2021 videosalvestis. Salvestisele on jäädvustatud kaablite põletamine. K 1 lk 187-191, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on kokkuostupunktide arved, mis on avastatud 18.03.2021 läbiotsimisel Ford Transit sõidukis reg nr xxx (süüdistatava kasutusel olnud sõiduk). Lk 189 23.02.2021 on N.V. müünud X OÜ-le erinevaid metallasju, muuhulgas vask. K 1 lk 200, X OÜ arve koopia, millest nähtub, et 25.02.2021 müüs I.S. metalli (muuhulgas vask) summale 1389,50 eurot.

04.03.2021-05.03.2021 ja 08.03.2021 vargused, kannatanu OÜ MHE 09.01.2023 kohtuistungi protokoll lk 6-8, süüdistatav tunnistas täielikult süüdi ja selgitas, et öösel 05.03.2021 ta võis viibida Vokas just valge Ford Transit mikrobussiga. Tiigi 3 puhul nägi, et maja on renoveerimisel ja trepikoja juures on torude hunnikud, võttis need peale, samuti radiaatorid, ala ei olnud piiratud.. Võimalik, et ta pani kaamera silma kinni teibiga. 08.03.2021 tegi ta ettevalmistused, sõiduauto ja haagisega tuli öösel kohale, võttis Tiigi 3 maja juurest metalli, mis seal oli, ja hommikul viis kokkuostu. 07.02.2023 lk 2-3 kohtuistungi protokoll, kannatanu esindaja S. P. selgitas, et Vokas aadressil Tiigi 3 toimus kortermaja renoveerimine, muuhulgas vahetati ära maja küttesüsteem. Vahetatud vanad radiaatorid olid maja ees ladustatud, piiratud moodulpiirdeaiaga ja ette nähtu utiliseerimisele. Metalltorud olid ka ladustatud, kuid kannatanu esindaja ei mäleta, kas piirdeaia sees või mitte. Vargus tema arvates toimus öösel, hommikul ta tuli objektile ja kohalik teatas, et toimus vargus öösel.

Kannatanu esindaja soovib kahju hüvitamist, tsiviilhagi 571,65 eurot, see on vana malmradiaatorid ja metalltorud, nende väärtus kokku. 07.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6-7, tunnistaja T. P. selgitas, et alates 2021. a algusest alustati renoveerimistöödega Vokas Tiigi 3 aadressil. Muuhulgas võeti vanad malmradiaatorid maha ja ladustati sissekäigu juurde. Koht, kuhu pandi radiaatorid, oli piiratud selle ajutise aiaga, moodulpiirdeaed metallist, millega ümbritsetakse näiteks kaevu. Tunnistaja nägi, et üks isik püüab radiaatorid ära viia, ta sekkus ja küsis sellelt isikult andmeid, nimi ja telefoni number, andmed edastas politseile. Isik oli sõidukiga ja treiler oli taga, isik ladus radiaatorid sinna. Metalltorud monteeriti ka maha ja ladustati väljas kuidas viitsimist oli. Isikul seljas oli pruunikat värvi talvine jope, kapuutsiga ja karv äärel. 07.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 9-10, tunnistaja L. K. selgitas, et 05.03.2021 kl 2-3 paiku öösel kuulis ta metalli kolksumist ja läks aknast vaatama. Tiigi 3 maja ette oli pargitud sõiduauto kaubik haagisega, Ford Transit. K 1 lk 140-149, sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et 05.03.2021 vaadeldakse Tiigi 3 Voka aadressil olev kortermaja ala. Vaatluse momendil on nähtav, et toimub fassaadi renoveerimine ja muud ehitustööd. Maja on eraldatud ehitusaiaga. Maja juures on soojakud, millele on paigaldatud valvekaamerad. Maja esimese sissekäigu valvekaamera silm on kaetud sinise teibiga. Fotod. K 1 lk 150-154, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on valvekaamera salvestis, millele on fikseeritud 05.03.2021 kl 03.52-03.54 valge kaubiku liikumine. Fotod. K 1 lk 163-165, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on valvekaamera salvestis, millele on fikseeritud 08.03.2021 kl 04.04-04.06 tumeda värvi sõiduki haagisega liikumine. Fotod. K 1 lk 166-171, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on valvekaamera salvestis, millele on fikseeritud 08.03.2021 kl 03.14-04.05 tumeda värvi sõiduki haagisega liikumine. On nähtav, et sõidukist väljub isik, isik asetab haagisele midagi, pärast seda isik läheb autosse, sõidab ära ja haagisel on näha esemeid. Fotod. K 1 lk 174-175, AS Olerex edastab menetlejale kviitungi ja videosalvestise. Kviitungilt nähtub, et 05.03.2021 kl 00.36 on tehtud tanklast ost ja muuhulgas rendile võetud lahtine haagis. K 1 lk 178-179, AS Olerex esitatud leping, mille kohaselt Sergei Veršinin võttis rendile haagise Respo 751 reg nr XXX ajavahemikuks 05.03.2021 kl 00.35 kuni 05.03.2021 kl 03.35. K 1 lk 180-185, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on AS Olerex tankla kaamerasalvestis. Isik saabub kohale kl 00.33 05.03.2021 valget värvi Ford kaubikuga reg nr XXX ja lahkub renditud haagisega. K 1 lk 186, Cronimet Nordic OÜ ostuarve-saateleht, millest nähtub, et 08.03.2021 on N.V. (süüdistatava isa – kohtu märkus) müünud 760 kg gabariitset terast ehitus- ja lammutamisest ning 160 kg mittegabariitset terast, kokku summale 216 eurot. K 1 lk 187-191, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on kokkuostupunktide arved, mis on avastatud 18.03.2021 läbiotsimisel Ford Transit sõidukis reg nr XXX (süüdistatava

kasutusel olnud sõiduk). Lk 191 05.03.2021 on N. V. müünud Cronimet Nordic OÜ-le 2780 kg malmist segajäätmeid ehitus- ja lammutamisest, summale 667,48 eurot.

17.05.2021 vargus, kannatanu TLA Invest OÜ Süüdistatav tunnistas end süüdi 17.05.2021 ja 06.09.2021 episoodides ja selgitas, et relsid on kõik tagastatud ja ta kahetseb tehtut. 09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 5, 7-8. 07.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 11-12, tunnistaja Indrek Juhkov selgitas, et võimalik, et 17.05.2021 oli ta kokkupuude süüdistatav Veršininiga, ta pidas isikut kinni. Süüdistatav sõitis võimalikult valget värvi bussiga Iveco reg nr XXX. Järelevalve käigus tekkis kahtlus, et sõiduk on ülekoormatud. Isik näitas ise, mis tal bussis on, seal oli metallesemed. Isik selgitas umbes, et soovib neid müügile panna. Metallesemed olid tükkideks lõigatud raudteerelsid. K 2 lk 7, vallasasja hoiule võtmise protokoll, millest nähtud, et 17.05.2021 on politsei hoiule võtnud sõiduki Iveco reg nr XXX koos selles olevate objektidega ja võtmed. Protokollis Indrek Juhkov. K 2 lk 21-37, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on sõiduk Iveco reg nr XXX, kaubikus on avastatud raudteerelsid ja tööriistad (metallkang 2 tk). K 2 lk 8-20 20.05.2021 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on Lüganuse vallas Mäealuse tee 9 TLA Invest OÜ kinnistul 30901:004:0018 olev koht, rööpad lõpevad kinnistul tupikuga raudtee võsasse kasvav. Relsid on demonteeritud. Gaasilõikamisele viitavad tunnused fotografeeritud. Sündmuskohal avastati kindad, mis võeti kaasa. K 2 lk 209 kinnitusregistrist väljavõte, et kinnistu 30901:004:0018 omanik TLA Invest OÜ, tegemist on tootmismaaga aadressil Mäealuse 9 Lüganuse vald. LK 210 vastav skeem. LK 211 Tehnilise järelevalve ameti otsuse , 29.03.2019, mille kohaselt rööbaste omanikuks on TLA Invest OÜ (endine omanik VKG Kiviõli). K 2 lk 41-46 DNA ekspertiisiaktist nähtub, et kinnastelt, mis oli avastatud sündmuskohalt Mäealuse 9 kinnistul, on tuvastatud bioloogiline materjal, mis pärineb rohkem kui ühelt isikut, ja selles ei saa kindlalt välistada Sergei Veršinini bioloogilist materjali. K 2 lk 48-50, asitõendi vaatlusprotokollist nähtud, et vaadeldud ja kirjalikult esitatud politseiniku vormikaamera audiosalvestis, 17.05.2021. Selles Sergei Veršinin tunnistab, et tema sõidukis on raudteerööpad. Isik selgitab, et need on vanad rööpad, ta ostis neid ühelt isikult. 06.08.2021-08.08.2021 varguse episood kannatanu M. L. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu L. (01.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 7-8) kinnitas, et 08.08.2021 avastas ta et tema garaažist poon toime pandud vargus. Viimati käis garaažis 06.08.2021 ja pani ukse lukku. Sissemurdmine toimus akna kaudu, raam oli kahjustatud. Varastai võsasaag Steel, kaks mootorsaage Husgvarna, kiiver, võtmekomplekt karbis, võsalõikaja, helilõikur, nurklihvija Bosch. Maas oli võõras võtmekimp. Hiljem varguse toimepanija tagastas

talle kaks mootorsaage, hiljem sai ta tagasi nurklihvija, võsalõikuri, kiivri. Kahjunõuet kannatanu ei ole. K 2 lk 61-71, sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on Sonda alevikus Uljaste tee7 asuval kinnistul olev elumaja ja abihooned. Garaaži aknaklaas on lõhutud. Garaažis on erinevaid asju. Põrandal on avastatud võtmekimp, mis ei kuulu omanikule ja mis on kaasa võetud. Fotod. K 2 lk 84-85, DNA ekspertiisiaktist nähtub, et Uljaste tee 7 sündmuskohalt avastatud võtmekimbult proovist on saadud osaline DNA profiil, milles on Sergei Veršininile kuuluva DNA konsensusprofiilis esinevad alleelid. Tunnistajana ülekuulatud D. K., 01.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 9-10 selgitas, et augustis 2021 nägi ta xxx majade vahel liikuvat sõidukit Škoda Octavia, mille juht ei ole turvavööga kinnitatud ja sõitmise ajal rääkis telefoniga. Patrull järgnes talle. Juht peatus, parkis autot ja läks trepikotta. Tunnistaja selgitas välja, et isik läks korterisse nr 28. Tunnistaja selgitas, et patrull vaatas autot ja oli näha. Et see on täis igasuguseid asju – trimmer, mootorsaag. Auto salongis oli näha kiirmenetluse otsus Sergei Veršinini nimele. Selle isiku taust on politseile teada, võib olla seotud vargustega. Sõiduk oli teisaldatud hoiule. K 2 lk 60, vallasasja hoiule võtmise protokoll, millest nähtub, et 15.08.2021 on hoiule võetus sõiduk Škoda Octavia MAG716, salongis on kahtlased võimalikult varastatud objektid. Trimmer, tööriistakohver, ketaslõikur, trimmerdaja kaitsekiiver koos kõrvaklappidega. K 2 lk 72-80, asitõendi vaatlusprotokoll, milles nähtub, et vaadeldud on Škoda Octavia sõiduk MAG716 , üks aken puudub ja ava on kaetud musta kilega, teibitud. Pagasiruumist on avastatud nurklihvija Bosch, võsalõikur Stihl, tööriistakast, kaitsekiiver kõrvaklappidega.

06.09.2021 vargus, kannatanu TLA Invest OÜ 07.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 4-5, tunnistaja S. S. selgitas, et 06.09.2021 olles patrullis sõitis ta väljakutsele Kiviõlis seoses rööpaste vargustega. Saabudes kohale, nägi ta, et sõiduauto püüab ära sõita, isik on roolis ja autol on ka haagis Olerex kirjadega. Isik ja auto olid kinni peetud. Kohapeal isik selgitas, et leidis neid rööpaid seal kohal, et koht on maha jäetud, ta soovis neid endale. Osa rööpastest oli tükkideks lõigatud maas ja osa on haagisele pandud. Rööpaste lõikamiseks on eraldi lõikur tunnistaja arvates, kohapeal sellist tööriista ei olnud. Koht ise piiratud ei olnud millegagi ega silti, et oleks eravaldus, ka ei olnud. Tegemist on kohaga, kus oli vana raudtee, mis on juba kinni kasvanud. Kuid uurimise käigus oligi tuvastatud, et raudteel on omanik, maha jäetud ei ole. K 2 lk 54-59, asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et vaadeldud on 06.09.2021 kl 15.29 algav vormikaamera salvestis. Salvestise alusel on tuvastatav, et politseipatrull tuvastas Mäealuse 9 kinnistul, et kohal on Sergei Veršinin sõiduki ja haagisega, haagisel on lõigatud relsid. Süüdistatav ütleb, et tegemist on vanametalliga. K 2 lk 90-96, 06.09.2021 sündmuskoha vaatlusprotokoll, millest nähtub, et Lüganuse vallas Mäealuse 9 kinnistu on osaliselt piiratud aiaga, territooriumil on osaliselt lahti võetud raudtee.

Rööbaste juures on sõiduk WV reg nr xxx koos Olerex haagisega reg nr xxx. Haagises on 9 raudteerööbast. Fotod. Tahtluse osas ei eita isik, et ta seadis endale eesmärgiks võõra vara äravõtmist selle omastamise eesmärgiga. Ta vähemalt pidas võõra vara äravõtmist võimalikuks. Seega tegutses süüdistatav varguste toimepanemisel kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Süüdistatav on oma tegevuse varguste toimepanemisel korraldanud ja ette valmistanud, taganud transporti (haagised) vedamiseks, realiseerimisvõimalusi. See näitabki isiku sihipärast tegevuse varguste toimepanemisel. Süüdistatav soovis varastatu realiseerimist ja tegeles sellega (müüs metalli kokkuostu) millega manifesteeris võõra vara omastamise eesmärki.

Kohus leiab, et isiku teod on õigesti kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 8,9 alusel süstemaatilise vargusena. Sissetungimisega on toime pandud 06.08.2021 kannatanu Luik varguse episood, mille toimepanemisel tundis süüdistatav garaaži sisse aknaklaasi lõhkumise teel. Süüdistatav on vargused toime pannud 2021. a veebruarist kuni september 2021, kokku 6 episoodi. Ta varastas metalli kokkuostuks ja tööriistu, samu aiatehnika. Tema tegutsemisviis on varguste toimepanemisel äratuntav – ta valmistab transpordi ette, haagise, või suuremat sõidukit, sellega sõidab kohale, varastab metalli (radiaatorid, torud, relsid, kaablid) ja tehnikat - mootorsaed, lõikurid. Varastatud vara pidi olemas selline, mida oleks võimalik realiseerida kasumiga. Seega oli varguste toimepanemine isiku jaoks ka sissetuleku allikaks. Iseenesest varguste episoode ei ole palju näidatud ajavahemikus, samas oluline on nende sisemine seos – transpordi kasutamine, logistilised ettevalmistamised, realiseerimise väljakujunenud muster (kokkuostu viimine ja teiste isikute kasutamine tehingu vormistamisel, sest nendel on head võimalused boonuste saamisel). Kohus leiab, et arvestades ülaltoodut, on varguste toimepanemisest välja kujunenud isiku elustiil (vastav Riigikohtu seisukoht varguste süstemaatilisuse kohta vt 3-1-1-66-13). Kohus leiab tuvastatuks, et süüdistatav on toime pannud need episoodid, mis on tema süüdistuses vargustena kirjeldatud (välja arvatud vargus kannatanu OÜ Irbosk). Nimelt: - ajavahemikul 23.02.2021 kuni 25.02.2021 Kiviõli linnas Viru tn varastas sidekanalisatsioonist kokku ligikaudu 240 meetrit sidekaablit. Sellega tekitas Sergei Veršinin Telia Eesti AS-le kahju 2433,60 eurot; -ajavahemikul 04.03.2021 kell 22:00 kuni 05.03.2021 kell 07:30 aadressil Tiigi tn 3, Voka alevik,

Toila vald, Ida-Viru maakond, varastas ehitusobjektilt ajutise piirdeaia taga väljas asuvad 42 malmradiaatorit, mis kaalusid kokku ligikaudu 2000 kg; -08.03.2021 ajavahemikul kell 03:00 kuni 04:00 vaba juurdepääsu teel aadressil Tiigi tn 3, Voka alevik, Toila vald, Ida-Viru maakond varastas asuvalt ehitusobjektilt väljas asuvad metallist torud, mis kaalusid kokku ligikaudu 400 kg. Seoses kahe vargusega on OÜ MHE on esitanud varalise kahju nõude summas 571,65 eurot; -täpselt tuvastamata ajal, kuid 2021. aasta maikuus kuni 17.05.2021.a. varastas ligikaudu kolm tonni raudteerelsse TLA Invest OÜ-le kuuluvalt kinnistult aadressil Mäealuse tee 9, Kiviõli linn, Lüganuse vald, Ida-Viru maakond; -ajavahemikul 06.08.2021.a. kell 18:00 kuni 08.08.2021.a. kell 10:45 Ida-Virumaal Lüganuse vallas Sonda alevikus Uljaste tee x, akna lõhkumise teel, tungis garaaži ja varastas M. L.le kuuluvad esemed: võsalõikur Stihl FS450 (maksumus 700 eurot), mootorsaag Husqvarna 254 (maksumus 800 eurot), mootorsaag Husqvarna H-350 (maksumus 400 eurot), padrun- ja lehtvõtmete komplekt (maksumus 129 eurot), nurklihvija Bosch (maksumus 145 eurot), Husqvarna metsatöölise kiiver (maksumus 57 eurot) ja hekilõikur (maksumus 69 eurot). Vargusega tekitas S. Veršinin kannatanu M. L.le kahju 2300 eurot;

-06.09.2021 kell 12:40 paiku aadressil Mäelause tee 9, Kiviõli linn, Lüganuse vald, IdaVirumaakond püüdis varastada TLA Invest OÜ-le kuuluvad lahti lõigatud raudteerööpaid kaaluga 1720 KG (32 tükki), kogumaksumusega 516 eurot. Politsei poolse sekkumise hetkeks oli S. Veršininil Olerex järelhaagisesse xxx laetud 9 raudteerööbast, kuid vargus jäi lõpule viimata. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS 2 peatüki 2. jao mõttes ei ole kohus tuvastanud. Samuti ei ole tuvastatud süüd välistavaid asjaolusid KarS 2. peatüki 3. jao mõttes.

Kannatanu J. J. kehaline väärkohtlemine Oktoober 2021 episood Süüdistus on kokkuvõtlikult esitatud selles, et süüdistatav sõitis jalgrattaga kannatanu varvastest üle, haaras käega kannatanu kõrist, hakkas kägistama ja lõi käega 2-3 korda kannatanut vastu õlga, mille tagajärjel tundis kannatanu valu, tekkis punetus kaelale ja õlale ja hematoom õlale. 16.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 2-4, süüdistatav selgitas, et samal päeval helistas talle kannatanu ja solvas teda (nimetatud asjaolud kinnitab tunnistaja D. oma ütlustes lk 6 sama protokoll). Kannatanu ajas ta endast välja. Süüdistatav nägi, et kannatanu ja tunnistaja M. on väljas, võttis jalgratta ja sõitis kohale. Kuna kannatanu ütles kohe, et kohe teatab politseile, peatus süüdistatav tema ees järsult, püüdis võtta riietusest rinnust kinni. Ta tahtis öelda kannatanule näkku, et mis on vaja ja et ta jätaks ta rahule. Püüdis võrra ka õlast, aga tunnistaja M. lõi käega kohe vastu kätt süüdistatavale. Sellega lõppes, süüdistatav lahkus kohalt. Kannatanu kinnitas järgmist. Kohtuistungi protokoll 01.02.2023 lk 15-16. Kannatanu li tänaval koos tunnistaja V. M.ga. Sõitis süüdistatav jalgrattaga, kannatanu oli koeraga. Kas süüdistatav peatus ja kuidas enne kannatanut, kannatanu ei mäleta sest oli šokis. Süüdistatav sõitis talle otsa. Ta ei oska öelda, kas sellest oli valu. Süüdistatav haaras jopest ja ka kaelast, haaras kinni riietusest, lõpuks ka kõrist. Ta ei mäleta, süüdistatav haaras jopest ja siis kõrist kinni kas ühe või kahe käega. Mingi aeg hoidis kinni, võib olla süüdistatav arvas, et hoiab riisetest, aga tuli välja, et kõrist hoidis kinni. Kannatanu osutas vastupanu, see tähendabki, et oli valus. Lämbumistunde kohta vastas kannatanu, et „oli kohe kaitsereaktsioon“. Rohkem ei mäleta midagi. Küsimusele, kas oli löök vähemalt üks ka, vastas kannatanu ei mäleta. Kaelal oli punetus, keskosas. Suuruse kohta ei oska öelda, oli šokis. Kas näitas või saatis pildi D. le selle punetuse kohta, täpselt ei mäleta. Politseisse pöördus hiljem, kui süüdistatav ikka jätkas tülitamisega. Tülitamine seisnes selles, et süüdistatav kirjutas koledusi ja internetis pani ka. Kannatanu oli aga rase. Kannatanu kinnitas, et jah, enne sündmust ta suhtles süüdistatavaga telefoni kaudu, kirjutas talle, aga süüdistatav tekitas talle emotsioone. Seega kokkuvõtlikult - mida kannatanu kinnitas reaalselt süüdistatavale esitatud süüdistusest. Jalgrattaga sõitmine kui selline oli, kuid kannatanu ei öelnud kordagi, et üle varvaste. Samuti ei kinnitanud kannatanu, et sellest oleks ta tundnud valu ja millest see valu oleks tingitud. Kohtu arvates kui võtta kõrvaltvaataja positsiooni, jalgrattaga sõitmisega inimesele otsa võib põhjustada füüsilist ebamugavust, ka valu ja tervisekahjustust, sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest. Kannatanu kirjeldab oma tunnet kui šoki. Kohtuistungil ütluste andmisel jälgis kohus kannatanu kehakeelt– kannatanu oli kehaliselt rahutu, tal olid ilmseid raskusi vastuste kokkupanemisel ja korduvalt ta osutas šokile ja vastas, et ei mäleta selle otsasõitmise asjaolusid, muuhulgas valu osas.

Kohtu arvates, ei ole vaidlus, et selline otsasõitmine ja peatumine kannatanu ees oli talle ootamatu ja tekitas vähemalt ebamugavust, kuid mitte KarS § 121 järgi kvalifitseeritavat valu. Järgmine tegu - süüdistatav haaras riietusest kinni kaela piirkonnas, võttes sellega ka kaelast. Kägistamise fakti kannatanu ei kinnitanud. Valu osas selgitas kannatanu, et tema arvates oligi valus, sest ta osutas ju vastupanu. Kannatanu ei kinnitanud ühtki löögi tegemist ja et selle tagajärjel oleks ta valu tundnud. Samuti ei ole kannatanu kinnitanud hematoomi tekkimist. Seega kannatanu ütluste järgi võib KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu alla minna: süüdistatav haaras kannatanu riietest kaela piirkonnas ja seega ka kaelast, millest tundis kannatanu valu ja mille tagajärjel tekkis kaelale punetus. 02.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 12-14, tunnistaja V. M.selgitas, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes oktoobris 2021 vägivalda. See seisnes selles, et ta sõitis kannatanule jalgrattaga ja tunnistaja ehmus, kuidas süüdistatav ja mis viisil kannatanule otsa, ta ei mäleta, kannatanu ehmus ka. Süüdistatav haaras kannatanu kaelast kinni ja tunnistaja ei tea, kuidagi midagi toimus. Ta ei mäleta kuidas see kõik toimus, kõik oli ootamatu. Tunnistaja nägi, et süüdistatav haaras ühe käega, sest teisega hoidis jalgratast. Tunnistaja ütles, mida sa teed, ja süüdistatav lasi kannatanu lahti. Süüdistatav hoidis kaellast nii kas 30 sekundit, kuid tunnistaja ei mäleta kui kaua, oli šokis. Kui kannatanu võttis käed kuidagi endast eemale aga süüdistatav lõi vastu kätt. Tunnistaja kinnitas, et süüdistatav ei saanud vist, tunnistaja ei mäleta lööke. Kõik lõppes ja süüdistatav sõitis ära. Kaelal oli kannatanul punetus. Tunnistaja ei saanud kirjeldada kohtule, kas kannatanul oli sall või riietus kaela piirkonnas ja kuidas ta nägi punetus. Jope võis olla seljas kannatanul. Punetuse suurust tunnistaja ei mäleta, ei oska kirjeldada. Punetus oli keskel kuskil. Mitte väga suur punetus, võib olla 1, 2-3 cm. Kannatanu kohe näitas seda punetust. Seega, tunnistaja ütlustega on kinnitatud jalgrattaga sotis kannatanule, kuid ei ole ühtegi konkreetset tunnistust, mis tagajärg selle võis olla ja kas üldse oli. Tunnistaja ei kirjeldanud nagu kannatanu ise, ühtki momenti, mille alusel saaks järeldada, et kannatanu tundis sellest sõitmisest valu KarS § 121 mõttes. Kannatanu oli šokis, tunnistaja ehmus ja arvab, et ka kannatanu ehmus, kindlasti ei ole sel juhul tegemist valu tundmisega KarS § 121 mõttes. Tunnistaja kinnitab, et süüdistatav lõi vastu kätt kannatanule oma käega. Kannatanu seda lööki ei mäleta. Tunnistaja ei kirjelda ühtki momenti, mille alusel saaks eeldada, et löögi tagajärjel oleks kannatanu valu tundnud, mis saaks kvalifitseeruda tagajärjena KarS § 121 mõttes. Tunnistaja kinnitas, et kaelast haaramisest tekkis kannatanul võike punetus kaelale 1 kuni 3 cm suurusega ja kannatanu näitas seda kohe. Tunnistaja kinnitas, et kannatanu palja kaelaga ei olnud, vähemalt õige see, et kannatanu kandis jopet. Ka sel juhul ei kirjelda tunnistaja, nagu kannatanugi, milline oli see valu kui see oli. Tunnistaja ei osanud kirjeldada, kas süüdistatav haaras riietusest, nagu seda väidab kannatanu, või kuidas. Seega tunnistaja ütluste järgi võib KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteokooseise alla teoreetiliselt minna järgmised faktilised asjaolud: Süüdistatav sõitis kannatanule, jalgrattaga, mille tagajärjel kannatanu ehmus, siis haaras kannatanu kaelast kinni, mille tagajärjel tekkis kaelale 1-3 cm punetus, samuti lõi korra käega kannatanule vastu kätt (kehavigastust, tervisekahjustust, valu tundmist ei ole tuvastatud). 16.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6-9, tunnistaja D. D. selgitas selles episoodis, et seoses peksmisega nägi ta kannatanu kaelal armid ja laigud, nagu kägistamisest. Mõlemal poolt kaelal, see oli kevadel. Ta nägi seda kui tuli paariks päevaks koju, aga enne ta oli välismaal tööl. Prokuröri küsimustele täpsustas tunnistaja, et ta tegelikult ei mäletagi, millal see oli, et ta nägi neid kehavigastusi. Mäletab, kannatanu helistas ise süüdistatavale ja ütles, et kas oled näinud ennast peeglist, süüdistatav solvus, sõitis kannatanu juurde ja kägistas. Tunnistaja V. M. on tunnistaja

ema, kes oli koos kannatanuga kuskil maja juures Kiviõlis, kui kõik see toimus. Ta mäletab, et kannatanu veel kaebas kehavigastuste peale, kuid tunnistaja ei mäleta. Süüdistatava küsimuste peale selgitas tunnistaja, et nägi siiski punetusi kannatanu kaelal, sama protokoll lk 8. Kohtu küsimustele vastas tunnistaja, et nüüd mäletab, et suvel 2021 oli tööl välismaal ja siis oktoobri alguses tuli koju. Ja ta nägi neid vigastusi kannatanu kaelal samal päeval, kui see juhtus, sest kannatanu eelnevalt helistas talle ja kaebas. Siis tuli kannatanu koju ja ta nägi punetusi. Seega, lõplikult jäi tunnistaja juurde sellele, et oktoobris 2021 ütles kannatanu talle, et süüdistatav kägistas teda ja samal päeval ta nägi punetusi kannatanu kaelal. Tunnistaja D.i ütlused, et ta nägi kannatanu kaelal mõlemal pool kehavigastusi – armid ja laigud, jätab kohus tähelepanuta kui ilmse liialduse. Armidele ja laikudele ei osutanud kordagi kannatanu ise ega tunnistaja M.. Seega omavad tunnistaja D.i ütlused tähtsust ainult täpsustatud osas, et ta nägi kannatanu kaelal siiski ainult punetusi. Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsuses asjas 1-21-5389, p 23 on märgutud: „Riigikohus on kehalise väärkohtlemise puhul korduvalt viidanud juhtunu intensiivsuse tähtsusele: vt nt lahendeid asjades nr 3-1-1-50-13 (p 11), 3-1-1-76-16 (p 19), 1-18-7833 (p-d 27 ja 29) ja 1-16-10326 (p 27). Ka on räägitud kannatanu olulisest mõjutamisest (lahend asjas nr 1-18-7833 (p 29). Kõrgeim kohus on asunud seisukohale, et inimese keha vähese intensiivsusega mõjutamise korral ei saa rääkida karistusõiguslikult relevantsest tagajärjest (vt nt lahendeid asjades 3-1-1-29-15 (p 11.3), 1-18-7833/63 (p 27) ja 1-16-10326/51 (p 27)). Vastav hinnang tuleb sealjuures anda mitte kannatanu, vaid objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast (vt veelkord käesolevas punktis juba osundatud lahendeid). Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et oluline on seegi, millist mõju vaadeldav tegu ohvrile avaldab (Eschelbach – Beck Online-Kommentar zum Strafgesetzbuch, 54. Edition, § 223, Rn 10) – kui mõju on väike (või puudub sootuks), võib olla põhjust asuda seisukohale, et karistusõiguslikku reaktsiooni ei ole tarvis. Niisiis on tegemist normatiivse hinnanguga: isegi kui tekitatakse tagajärg, mis esmapilgul vastab KarS §-s 121 kirjeldatule, ei pruugi siiski olla võimalik jaatada objektiivse koosseisu täidetust. Normi niisugune kitsendav tõlgendamine on põhjendatav ultima ratio-põhimõttega: karistusõigust kui isikute õigusi kõige intensiivsemalt piiravat õigusharu ei tohi rakendada bagatellrikkumiste korral. Näiteks on õiguskirjanduses leitud, et karistusõiguslikku sekkumist mitteõigustavateks bagatelltagajärgedeks on kriimustused või nahapunetused (Rengier. Strafrecht. Besonderer Teil II. 19. Auflage, § 13, Rn 9; Eisele. Strafrecht. Besonderer Teil I. 5. Auflage, Rn 293).“ Arvestades kohtupraktikat, leiab kohus, et süüdistatava poolne füüsiline mõjutamine ei olnud kannatanu suhtes sedavõrd intensiivne ja oluline, et saaks jaatada KarS § 121 järgi kvalifitseeritavast kuriteos. Jalgrattaga sõitmisest kannatanule ei ole kannatanule tekitatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritav valu. Kannatanu korduvalt tunnistas, et oli „šokis“. Tunnistaja M. kirjeldas olukorda selliselt, et selle sõitmise tagajärjel ta ise ehmus, ehmus ka kannatanu, kõik see oli „ootamatu“. Kaelast haaramise kohta kannatanu selgitas, et süüdistatav haaras riietest, aga tuli välja, et ka kaelast ja vist oligi valus, sest ta osutas vastupanu. Kannatanu selgitas, et seljas oli jope. Tunnistaja M.i ütluste järgi hoidis süüdistatav kannatanut ühe käega 30 sek kestel, tekkis kaelale ühes keskmises kohas punetus suurusega 1-3 cm. Löökide tegemist, samuti ka hematoomi(de) põhjustamist kannatanu kohtuistungil ei kinnitanud. Tunnistaja M. ütlustel lõi süüdistatav käega vastu kätt kannatanut. Arvestades kannatanu ütlusi, et ta sellist asja nagu löömist ei mäleta, ja tunnistaja ütlusi, et löödi käega vastu kätt, leiab kohus, et tegemist oli niivõrd väheolulise füüsilise

mõjutamisega, et see ei jäänud kannatanu mällu ega põhjustanud valu, vigastusi või tervisekahjustust. Käega vastu kätt löömine võib olla selline, mis põhjustab vägagi tugevat valu, seda sõltuvalt löömist asjaoludest. Sama võimlik ka see, et käega vastu kätt löömisel võib tunda füüsilist ebamugavust, mis ei ületa valu alguse piiri. Käesoleva juhul ongi kohtu arvates olukorraga, kui süüdistatava ja kannatanu kehalise konflikti kestel lõi süüdistatav käega kannatanule vastu kätt, tekitades talle kehalist ebamugavust, mitte valu. Kohtu arvates, isegi kui võtta süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud oma kogumis – süüdistatav sõitis jalgrattaga otsa, haaras kannatanu riietest ja kaelast kinni, hoidis 30 sek ja põhjustas 1-3 cm punetuse, käega lõi kannatanule vastu kätt, tekitades kehalist ebamugavust – ei moodusta see faktide kogum sellist füüsilist mõjutamist, mida saaks pidada intensiivseks ja oluliseks mõjutamiseks KarS § 121 mõttes. Kohus leiab, et oktoober 2021 kehalise väärkohtlemise episoodis kannatanu J. J. suhtes kuuluv süüdistatav õigeksmõistmisele kuriteo tõendamatuse tõttu. November 2021 episood Selles episoodis on süüdistus esitatud kokkuvõtlikult selles, et tunnistaja P. N.i korteris xxx suulise konflikti käigus haaras kannatanut käest, pani põrandale pikali ja lõi jalaga korduvalt kannatanut vastu selga, mille tagajärjel tundis kannatanu valu ja millega põhjustati selja alaosa kriimustused ja hematoom. 16.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 4-5 süüdistatav selgitas, et tema, tunnistaja N. ja kannatanu olid N.i korteris ja tarvitasid alkoholi koos. Konflikti ei olnud, kuid kannatanu meenutas vanu solvumisi. Süüdistatav väidab, et mingit vägivalda ei olnud. Kannatanu on tema peale vihane, annab valeütlusi, sest süüdistatav segas talle elada nii nagu kannatanu tahab, kannatanu on narkosõltlane. N. ütles süüdistatavale, et kannatanu ootab last süüdistatavalt. Kui kannatanu hakkas korterist lahkuma, lükkas laua süüdistatavale. Süüdistatav võttis ta käest, avas ukse, lõi jalaga kannatanu jalanõusid ja lükkas koridori. 02.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 16-18, kannatanu selgitas, et kannatanu, süüdistatav ja tunnistaja N. olid viimase korteris ja tarvitasid koos alkoholi. Kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis suuline konflikt, sest süüdistatavale ei meeldinud, mida kannatanu ütles. Süüdistatav hakkas kannatanut korterist välja lükkama, tiris teda, sülitas näkku ja täpselt ei mäleta, sai löögi, millega ei mäleta, selja alaossa tekkis sinikas ja see koht valutas. Lõi siiski süüdistatav ja kannatanu lendas korterist välja. Millega lõi ei mäleta, süüdistatav karjus mine ära. Löögi hetkel lamas kannatanu, süüdistatav tiris trepikoja ukseni, ikka korteri ukseni. Kuidas tiris ei mäleta, kannatanu nuttis ja N. peatas süüdistatavat. Kannatanu jooksis alla korrusele. Süüdistatav tuli ja palus vabandust. Ta ei mäletanud ega mäleta, kas süüdistatav lohistas teda, või ta oli oma jalul, või oli pikali. Löögist tundis ta valu, valu oli tugev, valutas vöökohal selg keskmises osas ja tekkis sinikas. N. nägi seda sinikat, kannatanu näitas seda. Marrastusi või muid vigastusi ei olnud. Kannatanu selgitas, et korteris oli süüdistatav paljaste jalgadega, ei olnud jalanõusid jalas. Tunnistaja N. ütlustes, k 1 lk158-160, selgitas kohtueelsel uurimisel järgimist. Tunnistaja ja S. Veršinin tarvitasid tunnistaja korteris alkoholi. Süüdistatav ja kannatanu hakkasid meenutama vanu probleeme. Sellest tekkis konflikt ja tunnistaja käskis rahulikult korteris olla. Kohus märgib, et kannatanu, süüdistatav ja tunnistaja kinnitavad, et algul tekkis suuline nö rahulolematus, konflikt, mille käigus süüdistatav ja kannatanu meenutasid probleeme. See on sündmuse osaliste ühine osa.

Edasi tunnistaja kirjeldab asjaolusid teisiti kui seda süüdistatav ja kannatanu. Süüdistatav lükkas kannatanupoole lauda, kannatanu aga lükkas selle süüdistatava poole vastu. Nii kannatanu kui ka süüdistavas riidlesid omavahel. Süüdistatav väidab, et laua lükkas tema poole kannatanu, tema ise aga mitte. Ühine osa tunnistaja ja süüdistatava ütlustes, et füüsiline konflikt saab alguse laua lükkamisest. Kannatanu selle kohta ütlusi ei andnud. Tunnistaja N. ei kinnitanud kannatanu ega süüdistatava ütlusi, vaid avaldas kohtueelsel uurimisel, et pärast laua lükkamist tõusis süüdistatav püsti ja andis kannatanuile labakäega paar kõrvakiilu. Tunnistaja väljendab oma hinnangut, et ta ei saanudki aru, kuivõrd tugevad need kõrvakiilud olid. Kannatanu selle peale hakkas nutma, tõusis püsti ja läks koridori jalatseid jalga panema et lahkuda. Kannatanu ei avaldanud kordagi, et ta oleks saanud paar kõrvakiilu, seda enamgi, et ta oleks tundnud mingitki valu. Kannatanu rääkis küll ütlustes kohtuistungil, et süüdistatav lükkas korterist välja, tiris ja sülitas näkku. Edasi tunnistaja kirjeldab, et tema ja süüdistatav järgnesid kannatanule ja süüdistatav lõi jalaga korduvalt, palju kordi ei mäleta, kannatanule tagumikku. Taas ei saanud tunnistaja aru otseselt, kui tugevalt lõi süüdistatav kannatanut. Tunnistaja läks nende vahele ja püüdis takistada löömist. Kannatanu nuttis ja ütles, et lööd rasedat. Kannatanu lahkus. Tunnistaja ütles süüdistatavale kannatanu rasedusest ja süüdistatav jooksis kannatanule järgi. Süüdistatav tuli tagasi ja ütles, et palus kannatanult vabandust. Muud füüsilist konflikti ei olnud. Tunnistaja väidab, et kannatanu ei ole põrandale kukkunud ise ega süüdistatava tegevuse tõttu. Tunnistaja ei kinnitanud, et kannatanu oleks talle näidanud löömise tagajärjel tekkinud sinikat seljal. Tunnistajat ristküsitleda võimalik ei ole, kuna ta on surnud. Kannatanu kohtuistungil antud ja süüdistuse poolt esitatud tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste vahel on olulised vastuolud teo toimepanemise asjaolude kohta. Süüdistatav eitab füüsilist vägivalda. Tunnistaja ütluste kontrollimine kohtuistungil küsitluse kaudu võimalik ei ole. Seega ei ole võimalik kontrollida ja tuvastada, millest võivad olla tingitud kannatanu ja tunnistaja ütlustes olevad vastuolud, Vastuolude kõrvaldamine võimalik ka ei ole. 02.02.2023 kohtuistungil protokoll lk 17 selgitas kannatanu kaitsja küsimusele - kuidas kannatanu saaks kommenteerida tema ja tunnistaja ütlustes olevaid vastuolusid, näiteks tunnistaja ei kinnitanud, et kannatanu oleks konfliktis pikali asendis, kannatanu aga väidab, et löögi momendil ta lamas, sama lk 17, - järgmist:“ P. oli ka purjus, ei saanud kõike mäletada“. Kohus märgib, et selline kannatanu avaldus ei selgita vastuolusid mõistlikult ega neid kõrvalda. Küsitlusel on kannatanu ise selles episoodis 9 korral avaldanud, et ta asjaolusid ei mäleta ega mäletanud hästi. Kuidas sinika sai, ei mäleta, millega sai ei mäleta; millega süüdistatav lõi, ei mäleta millega, lendas korterist välja; kuidas asetsesid süüdistatav ja kannatanu löögi ajal, ei mäleta; kuidas süüdistatav hoidis kannatanut, ei mäleta; ei mäleta ega mäletanud hästi, kas lohistati või ta oli pikali (samas paar vastust enne protokollis lk 17 väidab, et löögi ajal ta lamas); ei mäleta, millal läks politseisse avaldusega; ei mäleta mis alkoholi jõid, mis pudelid oli. Kohtule jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik mitte mäletada mitu kõrvakiilu, mille andis süüdistatav kannatanule (tunnistajal ütluste järgi) ja mille tagajärjel puhkes kannatanu nutma. See tekitab kohtule kahtlusi kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsuses seoses käesoleva episoodiga. Kannatanu ei ole koheselt ega mõistliku ajal kestel pöördunud politseisse abi saamiseks ja asjaolude fikseerimiseks ega pöördunud ka raviasutusse (kuigi väitis kohtuistungil, et seljas oli sinikas, tugevalt valutas, mitu päeva istuda ei saanudki ja lisaks oli veel rase). Kannatanu kui tõendi allikas on kohtule selles episoodis kahtluse all ja kohus suhtub kannatanu ütlustesse kriitiliselt. Sisuliselt kannatanu ütlused ei ole millegagi kinnitatud objektiivses mõttes

(näiteks raviasutusse pöördumine ja kehavigastuse fikseerimine), on vastuolus tunnistaja ütlustega ja tunnistajat ei ole võimalik kohtuistungil üle kuulata ja tema kohtueelsel uurimisel antu ütlusi kontrollida. Muid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Isegi kui võtta kindlakstehtud asjaolude alusena kannatanu ja tunnistaja ütluste ühine osa, ei ole kannatanu ja tunnistaja ütlused ka selles nö ühises osas selged ja vastuoludeta. Ühise osa all mõtleb kohus asjaolusid, millest on tunnistaja ja kannatanu ütlusi andnud, konkreetselt see on – süüdistatav lõi kannatanule tõenäoliselt jalaga (kannatanu ei mäleta millega lõi). Kui analüüsida kannatanu ja tunnistaja ütlusi konkreetsemalt, kusjuures olulistes momentides, siis tuleb tunnistada, et ütlused ei ühti või on kindlas vastuolus. Kannatanu väidab, et löögi ajal oli ta pikali, lamas ukse juures. Tunnistaja väidab, et kannatanu ei olnud pikali kordagi selle konflikti kestel. Ei ole võimalik mõistlikult lahendada, miks kaks inimest ühes kohas tajuvad üht ja sama asjaolu ja esitavad selle asjaolu hiljem erinevalt. Eluliselt on siiski võimalik ka alkoholi tarvitanud isikul teha enda jaoks vahet, kas lüüakse kannatanut, kes on asendis seistes või pikali. Kannatanu väidab, et löödi ja sinikas tekkis seljaalaossa, selja vöökohal. Tunnistaja väitis piisava selgusega, et süüdistatav lõi jalaga tagumikku. Need kehapiirkonnad piirnevad küll kuid siiski tagumik ja selja vöökoht on erinevad asjad. Kannatanu väitis, et see sinikas oli mitu päeva seljal ja ta näitas seda ülejärgmisel päeval tunnistajale. Tunnistaja ei ole seda kinnitanud ega kordagi ise väitnud, et nägi kannatanul vigastusi. Tuginedes süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlustele, ei ole kohtu hinnangul võimalik piisava tõenäosusega tuvastada, mis juhtus tunnistaja korteris novembris 2021 ja milline oli konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel. Faktiliste asjaolude kontrollimisel ja tuvastamisel tekkis kohtul põhjendatud kahtlusi asjaoludest, millest on süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja ütlusi andnud. Kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsuses on kohtul tekkinud kahtlus seoses sellega, et kannatanu ei mäleta mitmeid olulisi asju ja tema ütlused ei ühti süüdistuse poolt esitatud tunnistaja ütlustega. Mõistliku kahtluse väljapoole jääb kohtu arvates faktiliste asjaolude kogum, milles puudub sisuline vaidlus ja mis tugineb süüdistatava, tunnistaja ja kannatanu ütlustele: nimelt, novembris 2021 süüdistatav, kannatanu ja tunnistaja viibisid tunnistaja korteris, kus tarvitasid alkoholi; süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis suuline arusaamatus või konflikt, mille käigus meenutati varasemaid isiklikke probleeme; selle käigus on suure tõenäosusega lükkas süüdistatav laua kannatanu poole. Seda kinnitasid kõik ülekuulatud isikud. Kohus leiab, et käesoleva episoodi analüüsimisel ei ole kohus endale seadnud kõrget (seda enamgi liigselt kõrget) tõendatusstandarti. Kannatanu ja tunnistaja ütlused ei anna kohtule võimalust tuvastada süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid isegi tõenäoliselt, rääkimata sellest, et see tõenäosus oleks vaba mõistlikest kahtlustest (vt Riigikohtu lahend 1-20-1301/35 p 11,12). Kohtul on kahtlused faktilistes asjaoludes, mida kõrvaldada võimalik ei ole. Tuginedes KrMS § 7 lg 3 sätestatule tõlgendab kohus kahtlusi süüdistatava kasuks. Süüdistatav kuulub käesolevas episoodis õigeksmõistmisele seoses kuriteo tõendamatusega.

KarS § 157-3 järgi esitatud süüdistus Kokkuvõtlikult on süüdistatavale kuriteona ette heidetud järgmine käitumine.

Detsembris 2021 helistas süüdistatav kannatanule ja ütles, et kannatanu rikkus tema elu, soovib süüdistatava kinnipanekut, süüdistatav nüüd hakkab tema elu rikkuma ja tegema sigadusi ja kannatanul on parem välja mitte minna. 29.12.2021 kirjutas süüdistatav kannatanu naabermaja seinale ebatsensuurse lause x xxx lits, hiv haige. 29.12.2021 öösel viskas süüdistatav muna kannatanu korteri aknasse ja seda mitu korda öösel. Samuti helistas süüdistatav korteri fonolukule. 02.01.2022 öösel viskas süüdistatava tuvastamata sõber muna kannatanu korteri aknasse. 03.01.2022 öösel kl 01.00 paiku viskas süüdistatav muna kannatanu korteri aknasse. 03.01.2022 öösel kl 03.00 paiku viskas süüdistatav muna kannatanu korteri aknasse. Ülalnäidatud tegevusega otsis süüdistatav kontakti ja häiris kannatanut tema tahte vastaselt, tekitades kannatanule hirmu ning olulist häiritust. Kohtule on esitatud tõendina k 2 lk 194-199 asitõendi vaatlusprotokoll, millest nähtub, et ajavahemikus 01.12.2021 kuni 03.01.2022 on kannatanu telefoninumbritele helistatud 17 korda, SMS saadetud 5 korral ja 20 korral. Tõendi tähendus ei ole kohtule selge. Süüdistatav ei eita, et ta suhtles ja soovis suhelda kannatanuga. Kohus märgib, et mingeid faktilisi asjaolusid, mis on näidatud käesolevas tõendis, ei ole isikule süüdistusena ette heidetud. Süüdistus on esitatud üksnes selles, et süüdistatav helistas kannatanule detsembris 2021 täpselt tuvastama kuupäeval ja ütles talle „ .....“. Seega ei analüüsi kohus esitatud tõendit sisu poolest. Kõigepealt kohus märgib, et KarS § 157-3 dispositsiooni kohaselt ei peagi kannatanu olema oluliselt häiritud, alandatud või hirmutatud (ehk tegemist ei ole tagajärje- vaid formaalse deliktiga), vaid piisab kui tuvastatakse, et süüdistatav on tegutsenud olulise häirimise, alandamise ja/või hirmutamise eesmärgil. Seega, sisuliselt on S. Veršininile KarS § 157-3 alla mõeldava teona esitatud kannatanuga kontakti otsimine, mille eesmärk oligi hirmutada kannatanut ning häirida kannatanu eraelu oluliselt. Riigikohtu praktika KarS § 157-3 järgi puudub. 2017.a seletuskirjas SE385 põhjendatakse KarS § 157-3 vastuvõtmist vajadusega järgida Konventsiooni nõudeid. Seletuskirjast tuleneb, et teist isikut turvalisust häiriva käitumise kriminaliseerimise eesmärk kaitsta kriminaalõiguslikult isikut, kellel tekib hirm seoses teise isiku poolt kannatanu vastu suunatud korduva ähvardava iseloomuga käitumisega. „ Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse seadust §-ga 1573 – ahistav jälitamine. Konventsiooni artikkel 34 kohustab riike kriminaliseerima tahtliku tegevuse, mille puhul teist isikut korduvalt ähvardatakse ning mis paneb teise isiku oma turvalisuse pärast muret tundma. Konventsiooni seletuskiri1 märgib, et siia kuulub igasugune konkreetsele isikule suunatud korduv ähvardava iseloomuga käitumine, mis tekitab isikus hirmu. Ähvardav käitumine võib sisaldada korduvat teise inimese jälitamist, temaga soovimatut suhtlemist või talle teadaandmist, et teda Council of Europe Convention on preventing and combating violence against women and domestic violence. Explanatory Report. Strasbourg 2011. Seletuskiri inglise keeles: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016 800d383a Mitteametlik eestikeelne tõlge: http://www.enu.ee/naistevastanevagivald/index.php?keel=1&id=618

jälgitakse. Siia alla kuulub füüsiline ohvrile järgnemine, tema töökohta, spordi- või haridusasutusse ilmumine, aga ka ohvri jälgimine virtuaalmaailmas (vestlusruumis, sotsiaalmeedias jms). Soovimatu suhtlemise aktid hõlmavad igasuguseid ohvriga aktiivse kontakti loomise katseid käepärast olevate kommunikatsioonivahendite kaudu, sealhulgas moodsate meedia- ja infotehnoloogiaseadmete kaudu. Konventsiooni seletuskirjas 1 märgitakse, et lisaks sellele võib ähvardav käitumine hõlmata nii erinevaid käitumisviise, nagu seda on teise isiku varaga vandaalitsemine, teise isiku isiklikele esemetele märkide jätmine, viitamaks, et ahistaja on kohal olnud, isiku lemmikloomale viitamine või valeidentiteedi kasutamine või väära teabe levitamine internetis. Et mahtuda selle sätte reguleerimisalasse, peavad sellise ähvardava käitumise aktid olema toime pandud tahtlikult ning sooviga tekitada ohvris hirmu. See säte viitab pikemaajalisele tegevusele, mis koosneb korduvatest asjakohastest intsidentidest. Sellega üritatakse osutada sellise käitumismustri kriminaalsele iseloomule, mis üksikute elementidena vaadelduna ei anna alati välja kriminaalse käitumise mõõtu. Siinkohal mõeldakse otseselt ohvrile suunatud käitumist. Siiski võivad osapooled pidada selle definitsiooni all silmas käitumist, mis on suunatud ükskõik millisele ohvri sotsiaalsesse ümbruskonda kuuluvale isikule, sealhulgas pereliikmetele, sõpradele ja kolleegidele. Ahistava jälitamise ohvrite kogemused on näidanud, et paljud jälitajad ei piirdu konkreetse ohvriga, vaid suunavad oma tegevuse sageli paljudele ohvrile lähedastele isikutele. Tihti suurendab selline teguviis ohvri hirmu ja tunnet, et tal puudub olukorra üle kontroll, mistõttu seda võib vaadelda kõnesoleva sätte alla kuuluvana. Eesti kehtivas õiguses võib olla ahistav jälitamine osaliselt kaetud ähvardamise koosseisuga (KarS § 120) ja osaliselt eraviisilise jälitustegevuse koosseisuga (KarS § 137), kuid on sisuliselt praegu siiski katmata. KarS § 120 ähvardamise koosseis on kitsam kui konventsiooni art 34, mis võib väljenduda kannatanu korduvas jälitamises, kannatanule vastumeelses suhtluses ning kannatanule teadaandmises, et ta on jälgimise all. Selline jälitamine võib toimuda otsese füüsilise järelkäimisena või siis mõnda kannatanu asukohta ilmumisena, aga ka virtuaalse jälitamisena vm sidevahendi teel kontakti otsimisena. KarS §-s 137 sisalduva eraviisilise jälitustegevuse eesmärk on aga kannatanu kohta andmete kogumine, mis ei ole konventsiooni artikli 34 puhul oluline. Konventsioon rõhutab jälitamise puhul eelkõige korduvust ja pidevat hirmu tekitamist – st pidev ühenduse võtmine, jälitamine või lihtsalt teadaandmine, et inimest jälgitakse. Perevägivalla puhul tuleb lisaks füüsilisele vägivallale tähelepanu pöörata ka mitut liiki vaimsele vägivallale. Üks selline viis on jälitada ja seeläbi kontrollida oma lähedasi. Kuigi ahistav jälitamine võib olla osaliselt kaetud ähvardamise koosseisuga ja osaliselt eraviisilise jälitustegevuse koosseisuga ei kata need täielikult konventsioonis kirjeldatud ahistavat jälitamist, mistõttu luuakse eelnõuga uus koosseis. Uue sätte puhul on oluline tingimus, et seda rakendatakse vaid juhul, kui puudub KarS §-s 137 (st eraviisiline jälitustegevus) sätestatud süüteokoosseis. See tähendab, et kui jälitamine pannakse toime kannatanu kohta andmete kogumiseks, rakendub KarS § 137, kui aga mitte, siis 1573.“ Seletuskiri on abivahend seaduseandja tahtest arusaamisel, millised teod sooviti kriminaliseerida. Seletuskirjast nähtub, et igasugune teise isiku eraelu häiriv käitumine ei ole alati ahistav jälitamine.

Ibid.

Nüüd kohus näitab tõendeid ja tuvastab faktilised asjaolud, Seejärel on võimalik otsustada, kas tuvastatud teo puhul on tegemist KarS § 157-3 järgi kvalifitseeritava kuriteoga. 02.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 19-22, kannatanu J. J. selgitas järgmist. Pärast seda, kui ta esitas politseisse avalduse süüdistatava poolt tema suhtes vägivalla kasutamise kohta, helistas süüdistatav talle varjatud numbrist ja ütles, et ta võtaks avalduse tagasi või siis teeb talle midagi. See kõne võis olla detsembris tehtud. Hiljem sai teada, mis see „midagi“ on – munade viskamine ja kiri maja seinal. Kiri oli joonistatud naabermaja seinale ja nähtav kannatanu aknast, kannatanu hakkas kohe halb, kui ta esimest korda nägi seda kirja. Üks naabrinaine nägi seda kirja seinal, pildistas, saatis kannatanu sõbrannale, sõbranna saatis kannatanule, kannatanu edastas pildi uurijale. Naabrid ei olnud rahul, esitasid korduvalt pretensioone, et sein soditud. Aasta ega kuupäeva ta ei mäleta, millal see kiri ilmus. Kas 29.12.2021 küsimusele, vastas kannatanu on võimalik sel ajal. Ta ei mäleta aastat, kuupäeva, kas enne kirja seinale ilmumist või pärast, aga hakati loopima minadega aknasse, toimus mitu korda ja öösel korduvalt. Üks loopis ühelt poolt, teine teiselt poolt. Esimesel ööl kui loobiti, oli seda kolmel korra öö kestel. Süüdistatav sõitis jalgrattaga ja naeris. See oli juba teisel päeval (jalgrattaga sõitmine – kohtu märkus). Need kuupäevad ei olnud järjestikus. Ühel korral viskas muna aknasse teine isik ja D. nägi seda, helistas sellele isikule, rääkis temaga. Hiljem isik palus vabandust kannatanult ja selgitas, et seda palus teha S. Veršinin. See teine isik on A. B.. Süüdistatav ja B. käisid ka maja juures ja süüdistatava käes oli midagi, kannatanule tundus et sõrgkang, kuid B. ütles, et see ei olnud sõrgkang. Samuti helistati fonolukule, naabrinaine ütles, et nägi kes tegi. Ühel korral kannatanu ise nägi, et süüdistatav helistas fonolukule. Kannatanu ei selgitanud, palju kordi siis helistati ja/või mis ajal kestel. Need teod, kiri seinal, munade loopimine ja fonolukule helistamine häiris väga tema elu, võttis kõik vastu, oli raske peata mune akendelt. Kannatanu tundis alandust kirjast seinal. Kohtu küsimusele vastates selgitas kannatanu, et ta ei tea, alates varjatud numbrilt helistamisest kuni viimase munadega loopimiseni, milline oli see ajavahemik. Küsimusele kas võis olla detsembris, vastas kannatanu, et helistamine oli detsembris. Munade loopimise kuupäevi ta ei mäleta, kuid see oli ilmselt pärast seda, kui süüdistatav talle helistas. Kas samal kuupäeval, kui kiri ilmus seinal, loobiti munadega ka- kannatanu ei mäleta. Kannatanu väitis, et esimesel ööl loobiti aknasse üks, täpsustavatele küsimustele selgitas, et ta mõtles, et visatakse lumega, ühtlasi oli palju kordi, seega palju kordi ei oska öelda, ei mäleta. Kuni isiku vahistamiseni loobiti munadega kolmel kuupäeval. Aknad on mõlemat poolt, loobiti ühelt poolt. K 1 lk 161-162 on kohtule esitatud kaks fotot, mis on lisad kannatanu ülekuulamisprotokollile, ühel on fotografeeritud maja ja sellel on venekeelne kiri X XXX lits, teisel on fotografeeritud aken, mis on määritud, võimalik loobitud muna. Seega kokkuvõtlikult, puutuvalt esitatud süüdistusse, kannatanu ütluste alusel on faktid järgmised. Süüdistatav oli vahistatud 04.01.2022, seega, kui sündmused toimusid detsembris, võis see juhtuda ainult detsembris 2021 ja kuni 03.01.2022. Sellest kohus ka lähtub. Detsembris 2021 helistas süüdistatav kannatanule ja palus võtta politseisse tehtud avalduse tagasi. Detsembris 2021 kirjutati naabermaja seinale kirja „X XXX lits, hiv haige“. Detsembrist 2021 kuni 03.01.2022 kolmel erineval kuupäeval visati tema korteri aknasse muna, sellest ühel korral viskas A. B. süüdistatava palvel.

Detsembris 2021 helistas süüdistatav kannatanu korterisse fonolukule. K 1 lk 122-129 on kohtule esitatud asitõendi vaatlusprotokoll, millega on vaadeldud: 01.01.2022 kl 22.39 häirekeskusele tehtud salvestis. See on kannatanu J. J. kõne. Kannatanu teatab, et ta helistas ka eile, inimene solvas teda ja ta ei saa kodust välja minna. Talle lõhutakse aknaid jälle. Keegi koputab vastu ust ja aknaid. Viskavad munadega aknasse, enne seda kirjutati lits. Ta käis juba avalduse kirjutamas, kõik jätkub, ta kardab, ta ei käi väljas. Seda vaja kuidagi fikseerida. Koputatakse vastu ust, lihtsalt ei saa välja minna muidu oleks veel teinud midagi. Koputab vastu ust, ta ei tee lahti, muidu oleks veel midagi teinud, ähvardab, see on kõik sellepärast, et ta ei võta avaldust politseist, miks ta peab tagasi võtma, kui ta peksis teda. Ta hakkab seda tegema kuni ta võtab avalduse politseist. Kui ta oleks välja läinud, oleks saanud vastu pead, ta istub kodus lapsega, nad ei saa välja; 03.01.2022 kl 02.26 tehtud kõne. Avalduse sisu on selline. Seal on inimene kangiga üldse, ähvardas. Sergei Veršinin ähvardab teda. On kirjutatud politseisse avaldus peksmise kohta. See isik peksis teda tänaval ja enne peksis tänaval. Kuna kirjutatud avaldus, isik ei anna elada. Isik läks ära. Üks kord ta jooksis välja, nägi kangi ja jooksis koju, sest tal oli hirm. See on võimatu. Isik on seal maja kõrval terve öö ja segab magada. Tal on kang. Ta lõhub aknaid. Ta jooksis välja. Inimene kangiga, ta võis kangiga. Avaldaja on kodus koos noormehega. Isik, kes häirib teda, helistab talle igapäevaselt, kuna ta ei lähe kodust välja. Seoses süüdistusega on kõnedest võimalik aru saada, et 03.01.2022 ei ole munadega akendesse loobitud, vaid isik käis maja juures kangiga ja lõhuti aknaid. Sel öösel on kannatanu kodus noormees, kes ei ole tuvastatud. 01.01.2022 vastavalt kõnele visati munadega ja koputati uksele. Ühtlasi kohus märgib, et kannatanu ei olnud kohtuistungil seoses tehtud kõnedega üle kuulatud. Kohtule ei ole kõnede sisu piisavalt arusaadav, et teha järeldusi, mis juhtus millises ajalises ja loogilises järjestikus. Kohus märgib, et kohtuistungil pole kannatanu kordagi osutanud sellele, et ta tegelikult nägi süüdistatavat korduvalt maja juures ja ta käis seal kangiga, koputas ka uksele ja ähvardas, lõhkus aknaid. Kõnede sisu ja kannatanu kohtuistungil antud ütlused ei ühti omavahel, kuigi pärinevad ühelt tõendi allikalt – kannatanult. See tekitab kohtule kahtlusi kannatanu kui tõendi allika usaldusväärsuses. 02.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 24-25, tunnistaja E.V. kinnitas, et ta nägi detsembris 2021, kuidas süüdistatav helistas kannatanu J. trepikoja fonolukule 20-30 minutit. Samuti kinnitas tunnistaja, et 02.01.2022 kuulis ta karjed, vaatas aknast, kuulis, et D. D. karjus kellelegi kuhu jooksed. Keegi jooksis maja juures. D. ütles, et see on Veršinin. D. ütles, vaadake akendesse – kõik oli munadega koos. Samuti detsembris 2021 nägi ta, et seinale on joonistatud kiri X XXX, ebatsensuurne sõna, hiv haige. 16.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 6-9 tunnistaja D. D. selgitas, et talvel loobiti kannatanu akendesse mune, see võis olla jaanuar 2022. Viskamine toimus õhtul. Tunnistaja nägi, kuidas alaealine viskas muna ja süüdistatav sõitis sel ajal jalgrattaga mööda. Ta teab, kes see on aga nime ei mäleta. Tunnistaja karjus süüdistatavale, et alatu sinu poolt. Elena V. kuulis seda, ta vaatas ka aknast. Kannatanu kaebas, et munadega loopimine toimus ka enne, kannatanu helistas ja kaebas talle. Enne seda oli juhtumeid 3-4 ja toimus igal ööl. Ja ka pärast seda oli juhtumeid, vist 2 korda. Munade viskamine mõjutas kannatanut, et ta oli murelik ja närvitses, aknaid tuli pesta.

A. B. (kellele osutab kannatanu, kes väidetavalt viskas muna süüdistatava palvel) ei ole tuvastatud ega üle kuulatud. 16.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 10 selgitas süüdistatav, et mingeid kirju ei ole ta maja seinale joonistanud. Süüdistatav tunnistas, et tõepoolest kolmel korral viskas ta munaga kannatanu korteri aknasse. Kaks korda kahe munaga ja ühel korral ühe munaga. Ühel korral see juhtus õhtul ja kahel korral öisel ajal. Viimased korrad olid jaanuaris ja siis ta oli sõbraga, palusin tal visata 2 muna ja pärast sõitis majast mööda jalgrattaga ja viskas ühe muna. Munadega loopimise ta tegi selle pärast, et oli kindel, et sel ajal kannatanu tarvitab narkoaineid ja sel viisil püüdis ta takistada kannatanul seda jätkata. Süüdistatav tunnistas, et ta tahtis suhelda kannatanuga ja käis tema trepikoja juures, kuid kannatanu ei tahtnud. Süüdistatav ei eitanud fonolukule helistamist. Süüdistatav tunnistas, et helistas kannatanu telefonile ja küsis, miks kannatanu nii teeb, kas tahab tema kinnipanekut. Süüdistatav väidab, et see oli pärast munadega viskamist, mitte enne seda. Süüdistatav ütles kannatanule, et sel juhul hakkab temagi kannatanule pisimaid ebameeldivusi tekitama. Kirja seinale joonistamise kohta leiab kohus, et tegu on toime pandud ajavahemikus alates detsembrist 2021 kuni 03.01.2022. Sellele osutavad tunnistaja V. ütlused. Samas ei ole ühtki tõendit, et selle teo toimepanija on süüdistatav. Süüdistatav seda eitab. Ei ole alust arvata, et selle teo toimepanija võib olla suure tõenäosusega süüdistatav. Selline väide ei ole vaba mõistlikust kahtlusest. On tuvastatud, et kannatanu suhtles erinevate isikutega ja süüdistatav ei ole see ainuke isik, kes võis olla vihane kannatanu peale ja ebatsensuurse sõnaga kirja seinale joonistada. Kohus on juba osutanud kohtuistungil kohtu poolt refereerides avaldatud 05.12.2021 P. N.i vahistamismäärusele asjas 1-21-8376, mille kohaselt pöördus kannatanu politseisse ja andis J. J. P.N.i suhtes ütlusi, et viimane ähvardas teda, nõudis raha, tulistas relvast. Juba see näitab, et J. J. ja P. N.i suhtes ei olnud detsembris 2021 head. Seega on samaväärselt tõenäoline, et solvav kiri seinale võis joonistada ka muu isik. Seega süüdistatava ütlustega, milles ta tunnistas, et kolmel korral munadega viskas kannatanu aknasse talvel 2021-2022, helistas fonolukule sooviga suhelda kannatanuga, kuid kannatanu ei tahtnud suhelda ja helistas kannatanule sooviga, et too võtaks avalduse tagasi ja lubas talle pisimaid ebamugavusi tekitada; kannatanu ütlustega, et võimalik detsembris 2021 visati munadega aknasse vähemalt kolmel korral, helistati fonolukule ja süüdistatav helistas talle ja palus avalduse tagasi võtta või teeb talle midagi; tunnistaja V. ütlustega, et 02.01.2022 kuulis ta karjeid ja vaatas aknast, D. karjus kellegi peale, kes jooksis ära, kannatanu korteris aken oli munadega koos. Samuti detsembris 2021 nägi ta, kuidas süüdistatav helistas fonolukule 20-30 minutit; tunnistaja D.i ütlustega, et jaanuaris 2022 visati aknasse muna, ta vaatas aknast, maja juures oli süüdistatav. Munadega viskamise juhtumeid oli veelgi, sellest rääkis talle kannatanu; on tõendatud järgmine süüdistatava tegu: ajavahemikus alates detsember 2021 kuni 03.01.2022 viskas süüdistatav kannatanu korteri aknasse muna vähemalt kolmel korral, helistas kannatanule ja ütles, et kannatanu võtaks avalduse tagasi, vastasel korral lubas tekitada kannatanule „midagi“, samuti helistas kannatanu korteri fonolukule 20-30 minuti kestel, soovides suhelda kannatanuga viimase tahte vastaselt.

Kohus leiab, et tuvastatud tegu ei vasta KarS § 157-3 kuriteokoosseisule. Formaalselt vastavad süüdistatava teod kategooriale „kannatanuga kontakti otsimine ja eraellu sekkumine“ ja teol oli eesmärk mõjutada kannatanut – munade loopimisel oli kohtu arvates eesmärk kannatanule ebameeldivusi tekitada (mis ka häirib eraelu), helistamisel seoses politseile esitatud avaldusega oli eesmärk mõjutada kannatanut võtta avaldus tagasi või süüdistatav teeb kannatanule „midagi“ (kannatanu ütlused kohtuistungil), helistamisel fonolukule oli eesmärk saavutada kontakt kannatanuga tema tahtevastaselt (mis ka häirib eraelu). Kohus, eeltoodud seaduse eelnõu 385 seletuskirja arvestades, leiab, et mistahes eraellu sekkumine ja kontakti otsimine ei ole kuritegu. Seaduseandja tahtest on võimalik aru saada, et peavad sellise ähvardava käitumise aktid olema toime pandud tahtlikult ning sooviga tekitada ohvris hirmu. See säte viitab pikemaajalisele tegevusele, mis koosneb korduvatest asjakohastest intsidentidest. Sellega üritatakse osutada sellise käitumismustri kriminaalsele iseloomule, mis üksikute elementidena vaadelduna ei anna alati välja kriminaalse käitumise mõõtu.... jälitamise puhul eelkõige korduvust ja pidevat hirmu tekitamist – st pidev ühenduse võtmine, jälitamine või lihtsalt teadaandmine, et inimest jälgitakse. Järelikult, isiku käitumisaktid peavad olema vaadeldavad tervikteona, samas nõutav on selle tervikteo piisav intensiivsus, et saaks pidada seda kriminaalse käitumismustriks. Tuvastatud tervikteost (helistamine telefonile ühel korral, ühel korral helistamine fonolukule 2030 minuti kestel ja kolmel korral munaga viskamine akna korterisse) ei ole kohtu arvates tuletatav süüdistatava eesmärk tekitada kannatanule hirmu, alandustunnet või muu olulist häirimist KarS § 157-3 mõttes. Mis tahes tahtevastane kokkupuude ebameeldiva isikuga mõjutab kannatanut ja tekitab talle negatiivseid tundeid. Süüdistatava terviktegu ei olnud sedavõrd intensiivne, et seda saaks pidada kriminaalse käitumismustrina. Kõrvaltvaataja silmis ei peaks ühekordne helistamine telefonile, ühekordne 20-30 minutiline helistamine fonolukule (kusjuures heli võib vabalt vaigistada või välja lülitada) ja munaga viskamine kolmel korral olema sobiv vahend, et selle kaudu tekitada kannatanule hirmu, alandustunnet või muud olulist häirimist KarS § 157-3 mõttes. Samuti ei saa kohtu arvates antud konkreetses juhtumis arvata, et terviktegu oli kestev, tuletatud ühest eesmärgist ja pikaajaline. Ajavahemikus alates detsembrist 2021 kuni 03.01.2022 toimepandud tegu, sellega mõjutamine, ei olnud pikaajaline. Kohus arvab, et teo pikaajalisus peab suhestuma ehk olema teatud proportsioonis käitumisaktidega, et terviktegu saaks lugeda pikaajaliseks. Pikaajaliseks saaks kohtu arvates pidada (kohus püüab selgitada oma seisukohta nö piltlikult) ka nädalast mõjutamist, kui näiteks isik helistab kannatanule igal kuupäeval ja saadab sõnumeid kümneid kordi ja mitme tundi kestel. Selline käitumine hakkaks juba takistama kannatanu igapäevast tegevust ja rikkuda oluliselt rahu, tekitades kannatanule hirmu igapäevaselt. Kannatanul hakkaks sel juhul välja kujunema ootus, et õhtul isik taas hakkab helistama ja edastama sõnumeid. Sel juhul on kannatanu mõjutamise ohver ja seda sel määral, et ta elab juba selle kriminaalse tervikteo aja järgi – ootab, elab üle, planeerib vastavalt sellele oma tegevusi jne. Käesolevas juhtumis sellist mõjutamist ei olnud. KarS § 157-3 järgi ettenähtud formaalse delikti koosseisupäraseks eesmärgiks on hirmu tekitamine, alandamine või muu oluline häirimine. Seega mittekoosseisulise ehk teo negatiivseks tagajärjeks ongi hirmu,- alandustunde või muus olulise häirimise põhjustamine kannatanule. Kohus ei tuvastanud, et kannatanu oleks negatiivse tagajärjena tekkinud hirmutunne KarS § 1573 mõttes. Selle kohta ei ole kannatanu kordagi avaldanud ja ka kohus ise selliseis asjaolusid ei näe. Negatiivne emotsioon alandustunne, et ohvri inimväärikust alandati ründega, on sisuliselt mis tahes kuriteo negatiivne tagajärg ja õiguskirjanduses on siiski peetud vajalikuks tagajärjeks mingit objektiivset kahju kannatanu kaitstud hüvedele (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 563 kommentaar 6, viitega lk 552 kommentaar 3.3.1 ja 3.3.2) . Samas kommentaarist 3.3.2 ikka osutatud võimalusele et negatiivse tagajärje all tuleb siiski mõista ainult kannatanu

subjektiivset alandustunnet, samas on märgitud, et ainult kannatanupoolset kinnitust, et ta tundis alandust, ei piisa, vaid see peab sellisena tunduma ka kõrvalseisjale. Kohus soovib öelda, et alandustunnet kui sellist kindlasti võib esile kutsuda selline tegu, munadega viskamine akendesse. Ohver peab soditud aknad puhtaks pesema, seda võimalikult kiiresti, et naabrid ei näeks, kannatanul võib tekkida häbitunne, et tema aknad on sellised, naabrid ja möödakäijad näevad, et selles korteris elab inimene, kelle aknaklaasi peetakse võimalikuks munadega loopida. Kohus on arvamusel, et kuna mis tahes kuritegu, isegi vargus, tekitab ohvrile alandustunnet (praktikuna on kohtule teada, et varguse puhul on kannatanu jaoks vastik ja raske ja inimväärikust alandav mõelda sellele, et näiteks tema laste asju puudutas varga käsi, vargad käisid ohvri kodus nagu peremehed), ei ole kannatanu subjektiive alandustunne negatiivseks tagajärjeks KarS § 157-3 mõttes. Kohus selgitab, et kui see oleks nii, oleks karistatav mis tahes tegu, kui selle negatiivse tagajärjena on kannatanul tekkinud alandustunne. Paraku see nii ei ole ja õiguses on asutud seisukohale, et karistatakse teo eest ja tegu peab karistusseaduses formuleeritud piisavalt selgelt, et ka tavaline isik saaks teha vahet keelatud ja lubatud teo vahel. 1-17-6580/138 p 12: „Määratletuspõhimõttest tulenevalt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

Süüdistatav on kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta on süüvõimeline (KarS § 32). Ta on süüvõimeline, sest on süüdiv ja täiskasvanu (KarS § 33). S. Veršinini süüdivuses ei esine ühtki kahtlust. Tema puhul ei esine asjaolusid KarS § 34 mõttes.

TSIVIILHAGID

Kannatanud esitasid tsiviilhagid süüdistatava vastu järgmiselt: Kannatanu Telia Eesti AS hagi 2433,60 eurot. Kannatanu toetas tsiviilhagi 03.02.2923 kohtuistungil, kohtuistungi protokoll lk 12. Kannatanu MHE OÜ hagi 571,65 eurot. Kannatanu toetas tsiviilhagi 07.02.2023 kohtuistungil, kohtuistungi protokoll lk 2. Kannatanu P. N. hagi 88,89 eurot, Kannatanu D. K. hagi summas 150 eurot. Kohtu alla andmisel on kohus tuvastanud, et tegelik kahjusaaja on OÜ Irbosk, hagiavalduse aga esitanud D. K. füüsilise isikuna. Kohus andis

kannatanu esindajale tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kannatanu OÜ Irbosk jättis puudused kõrvaldamata. Seega tsiviilhagi tuleks jätta läbi vaatamata, kuna tsiviilhagi on esitanud isik, kes ei ole kahjusaaja. Kannatanu P. N.i tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata KrMS § 37-1 lg 4 ja 310 lg 1 alusel seoses kannatanu surma ning kannatanu üldõigusjärglase puudumisega. Kannatanu D. K. tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata KrMS § 310 lg 2 alusel seoses süüdistatava õigeksmõistmisega. Tsiviilhagid on esitatud VÕS §1043 ja 1045 lg 1 p 5 alusel - omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju. Süüdistatav võttis kohtuistungil Telia Eesti AS ja MHE OÜ tsiviilnõuded õigeks. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) hüvitama kahju, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Järelikult peab kohus tuvastama, kas isikule on kahju tekitatud, kas kahju on õigusvastane, kas kahju on tekitanud süüdistatav. Tõendamiseseme asjaolude hulka kuulub ka põhjusliku seose tuvastamine süüdistatava teo ja tekkinud kahju vahel. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud faktilised asjaolud, et süüdistatav pani kannatanute suhtes toime vargused ja kahjud on tekitatud tema toimepandud kuritegude tagajärjel. VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Kohus võtab vastava normi materiaalõiguslikuks aluseks süüdistatava vastu esitatud nõude menetlemisel. Kahju hüvitamisel on isiku süü kahju tekitamises eeldatud VÕS § 1050 lg 1 alusel. Vastavalt TsMS § 440 lg 1 rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. TsMS § 444 lg 3 kohaselt võib kohus teha hagi õigeksvõtul põhineva otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohus märgib, et kohtu põhjendamiskohustusest vabastamist (tsiviilhagi õigeksvõtu korral) toetab ka Riigikohtu seisukoht (lahend nr.3-1-1-81-12; 3-1-1-79-09). Nii rahuldab kohus kannatanute esitatud tsiviilhagid täies mahus lähtudes Võlaõigusseaduse § 127, § 132, § 1043, § 1045 lg 1 p 5 järgmiselt: Kannatanu Telia Eesti AS hagi 2433,60 eurot. Kannatanu MHE OÜ hagi 571,65 eurot. Tsiviilhagide summad tuleb välja mõista kahju tekitajalt ehk Sergei Veršininilt.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ls 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-182232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 31-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13). KarS § 115 – 25 lg 2 järgi karistus Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatav ei eitanud tegu kui sellist, tunnistas kannatanu korduvat löömist metallist armatuuriga vastu pähe. Samas ei ole süüdistatav selles kuriteos kahetsust väljendanud sõnaliselt ega muul viisil näiteks paludes vabandust. Ka kohtus esinemisel ei olnud kohtul täheldada, et süüdistatav peab nüüd oma tegu taunimisväärseks. Vastupidi, süüdistatav kinnitas oma positsiooni, et ta ei ole midagi valesti teinud, vaid oli sundseisus ja pidi ennast kaitsma, kuna kõik provotseerisid teda. Vastates küsimusele selgitas süüdistatav, et pärast tegu suhtumine temasse muutunud, konflikt sai kustutatud, pärast seda ei ole enam keegi ähvardanud, kartsid, kuigi autoklaas lõhuti talle katki, 14.02.2023 kohtuistungi protokoll, lk 15. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. KarS § 115 näeb ette karistusena vangistuse 1 kuni 5 aastat, seega keskmine määr on 3 aastat. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus KarS § 115- § 25 lg 2 järgi toimepandud kuriteos on keskmisest väiksem. Tegemist on teise astme kuriteoga.

Tegemist on süüteokatsena ehk koosseisuline tagajärg, kannatanu surm, ei ole saabunud. Surma puhul oleks tegemist korvamata kahjuga. Katse puhul ei saanud tagajärg surm, kannatanu jäi ellu. Tegemist ei ole tänuavaldusega süüdistatavale, et ta jättis kannatanu tapmata. Samas tagajärje mittesaabumine isikuvastase kuriteo puhul on oluline asjaolu karistuse määra kaalumisel, sest tagajärje mittesaabumine tähendab , et süüdistatav jättis siiski midagi tegemata, teatud staadiumil lõpetas ta kuriteo täitmise selliselt, et tagajärg, kannatanu surm, ei saabunud. Sündmuskohal oli süüdistataval võimalus viia kuritegu lõpuni, põhjustada lõplikult surma ja selles ka veenduda. Ka KarS § 25 lg 6 sätestab, et kohus võib katse puhul kohaldada § 60 sätestatut, ehk kergendada karistust. Kohus arvestab ka kannatanu provokatiivset käitumist, mis oli oluline selle sündmuse käigu arengus. Kohtuliku arutamise tulemina oli tuvastatud, et kannatanupoolne provokatsioon ei olnud ühekordne ega lühiajaline, vaid kestis mitu päeva ja oli suunatud süüdistatava viha produtseerimisele ja selle püsima jäämisele. Kannatanu kasutas konfliktis ohtlikke ründevahendeid – metalltoru ja nuga ja ründaski süüdistatavat esimesena. Samas ei saa karistuse määr olla alammäärale lähedane. Isiku süüd suurendavad mitmed asjaolud. Süüdistatav lõi kannatanut õigusvastaselt ( varasemad löögid ei olnud õigusvastased ja seega ei oma tähtsust karistuse mõistmisel) ühe korra vastu pähe kirvega selliselt, et kannatanu kukkus maha ja kohe tuli verd üle näo. Süüdistatav kasutas isikuvastase kuriteo toimepanemisel ründevahendit, mille kasutamine suurendab võimalust põhjustada kannatanule tõsisemat tervisekahjustuse. Süüdistatav ründas kannatanut ajal, kui viimane andis selgelt mõista, et taganeb, loobub konflikti jätkamisest, ei püüdnud ennast ka kaitsta, kannatanu oli asendis seljaga süüdistatava suhtes ja jooksis. Süüdistatav järgnes talle ja lõi kirvega vastu pead. Kõik see suurendab süü suurust. Süüdistatav isikut iseloomustab fakt, et ta on varasemalt kohtulikult karistatud narkokuriteo toimepanemise eest. Tema käitumine katseajal oli selline, et algul tingimisi kohaldatud vangistus pöörati täitmisele ja isik pidi kandma reaalset 11-kuulist 28 päevast vangistust. Ta vabanes 04.10.2019. Uue, seekord teise astme isikuvastase kuriteo pani ta toime märtsis 2021. Süüdistataval on neli kehtivat väärteokaristust väärtegude, mis on kõik toime pandud ajavahmikus alates 17.01.2021 kuni 10.07.2021, kolm karistust on liiklusalaste väärtegude eest ja üks karistus veebruaris 2021 varavastase väärteo eest. Ülalnäidatud asjaolud osutavad sellele, et süüdistatav seadusekuulekas isik ei ole ja võib toime panna nii väärteod, kui ka kuriteod ja seda erinevates valdkondades. Süüdistatav ei töötanud, teenis tulu muuhulgas metallivargustest. Ükski väärteo eest määratud trahv ei ole tasutud, isegi nendest väiksem 80 eurot. Kohus leiab, et selles valguses on isiku sotsiaalne profiil negatiivne. Kuigi tal on elukoht ja vanemad, ei olnud kõik see talle piisavaks, et suunduda seadusekuulekale elule. Kohus leiab, et arvestades isiku süü suurust, kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdistatava isikut, on põhjendatud karistada süüdistatavat KarS § 115- § 25 lg 2 järgi vangistusega 2 aastat. Karistus KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi Karistus kergendavaks asjaoluks on süüdistatava poolt kahju vabatahtlik osaline hüvitamine ja kahetsus KarS § 57 lg 1 p 2 ja 3 mõttes. Kohtuistungil kinnitas kannatanu L., et süüdistatav tagastas talle ise 3-4 nädalat hiljem vara osaliselt - kaks mootorsaage, isik tunnistas talle varguse toimepanemist. Hiljem sai ta politseist

tagasi ülejäänud asjad ja osaliselt hüvitas veel kindlustus. Kohus leiab, et süüdistatav hüvitas kahju osaliselt varastatud esemete tagastamisega. Kohus leiab, et süüdistav väljendas kohtuistungil siiralt kahetsust, 09.02.2023 kohtuistungi protokoll lk 5. Kohtuistungil kasutas süüdistatav võimalust ja palus kannatanutelt ja tunnistajalt vabandust, 01.02.2023 protokoll lk 8, 07.02.2023 protokoll lk 5, 08.02.2023 protokoll lk 4, 0802.2023 protokoll lk 7. Kohus leiab, et isiku süü KarS § 199 lg 2 p 8,9 järgi ettenähtud kuritegudes on alla keskmise. Tegemist on teise astme kuriteoga, 2021. a veebruarist kuni september 2021 pani isik toime kokku 6 episoodi vargust. Ühel korral oli vargus toime pandud sissetungimisega. Samas ei tegutsenud isik varguste toimepanemisel grupis. Vargustega põhjustatud hüvitamata kahju ei ole väga oluline – 3005,25 eurot. Üks episood jäi katsestaadiumile (06.09.2021 TLA Invest OÜ episood). Telia Eesti AS kuuluvate sidekaablite 23.02.2021-25.02.2021 vargusega kokku 240 m summale 2433 eurot põhjustatud kahju on varalisest kahjust laiem, sest sidekaablite varguse tõttu oli katkenud Telia Eesti AS klientidele osutav sideteenus. Süüdistatavat iseloomustab fakt, et tal on kalduvus vargusi toime panna – metall, tehnika, mis võib olla hea müügiartikkel ja sellega teenida raha. Muid iseloomustavad aspektid on toodud KarS § 115 - § 25. lg 2 järgi mõistetava karistuse põhjendamisel. KarS § 199 lg 2 järgi võib karistada rahalise karistuse või vangistusena kuni 5 aastat. Vangistuse keskmine määr on seega 2 aastat 6 kuud. Kohus leiab, et isiku karistamine rahalise karistusega, mis on KarS § 199 lg 2 järgi üks karistuse liigist, ei ole põhjendatud. Isikut ei mõjutanud varasem tingimisi kohaldatud vangistus ja seejärel täitmisele pööratud reaalne vangistus, samuti väärtegude eest mõistetud rahatrahvid. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ka praktilistel kaalutlustel. Isik on käesoleval ajal vahistatud käesoleva kriminaalasja raames. Varasemalt määratud rahatrahvid on tasumata. Piisavat sissetulekut isikul ei ole. Peale viimast vabanemist ei asunud ta tööle, vaid pani toime taas varavastaseid kuritegusid – süstemaatilisi vargusi. Rahaliste kohustuste tekkimine võib niigi raskendada tema resotsialiseerimist vabaduses tulevikus. Arvestades isiku süü suurust vargustes (alla keskmise), iseloomustavaid andmeid, kahetsust ja õiguskorra kaitsmise huvisid, peab kohus põhjendatuks karistada Sergei Veršinini vangistusega 1 aasta 6 kuud, mis on keskmisest määrast alla poole, kuid ei ole ka alammäärale lähedane määr. KarS § 64 lg 1 alusel tuleb moodustada kuritegude kogumi eest liitkaristus üksikkaristustest raskeima suurendamise teel ja mõista liitkaristuseks 3-aastane vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvestada eelvangistuses viibitud aega kokku 6 päeva. Kandmisele kuulub 2 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust alates 04.01.2022.

KRIMINAALMENETLUSE KULUD

Isiku süüdimõistmisega kaasneb süüdimõistetul kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 180 lg 1 alusel.

KrMS § 180 lg 3 alusel on kohus kohustatud arvestama menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerimisväljavaateid; kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmset üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Süüdistatav on vahistatud alates 04.01.2022 ja talle on käesoleva kohtuotsusega mõistetud 2 aastat 11 kuud 24 päeva vangistust. Enne seda viibis ta vangistuses alates 08.10.2018 kuni 04.10.2019. Tal ei ole sissetulekuid ja puuduvad andmed, et enne vangistust ja vahistamist käesolevas kriminaalasjas oleks tal tekkinud vara, mille arvelt oleks tal hiljem võimalik märkimisväärseid menetluskulusid kanda. Kuigi isik on ka vanglas kohustatud töötama, kui ta on selleks määratud, on üldteada, et vanglas on töötavate vangide sissetulekud pigem tagasihoidlikud. Kohus leiab, et isiku resotsialiseerumisvõimalused oleksid oluliselt kahjustatud, kui talle oleks kohustuseks määratud hüvitada menetluskulu suuruses, mis ei ole isikule mõistlikult taskukohane, seda ka teatud perspektiivis. Kohus leiab, isikule, kellel puudub vara ja sissetulekud, on üle tuhande euro suurune menetluskulu vägagi oluline rahaline kohustus, mis võib seada kahtluse alla tema majanduslikku toimetulekut. KrMS § 175 lg 1 p 3,4, 9 alusel on menetluskuludeks määratud ekspertiisikulu, kaitsja tasu ja sundraha. Teise astme kuriteo puhul on sundraha 1087,50 eurot. Kaitsjatasud on käesolevas asjas tekkinud eel- ja kohtuliku arutamise staadiumis: - kokku 610,80 eurot kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest; - kokku 3590,40 eurot, so 834 eurot kohtulikus eelmenetluses, 112,80 eurot vahistuse kontrolli menetluses, 32,40 eurot elektroonilise valve kohaldamise arutamisel, 2568 eurot ja 43,20 eurot, kohtumenetluses osutatud õigusabi eest; - 84 eurot, 342 eurot, 513 eurot ja 1254 eurot ekspertiisitasud. Kohus on seisukohal, et kuna süüdistatav on käesoleva kohtuotsusega süüdi tunnistatud, kannab süüdistatav menetluskulusid ise, KrMS § 180 lg 1 alusel. Samas arvestab kohus KarS § 180 lg 3 mõttes isiku majanduslikku olukorda ja resotsialiseerimise väljavaateid ja peab õiglaseks ja põhjendatuks, et isik kannab menetluskulusid ise osaliselt, osa kuludest jääb riigi kanda. Seoses episoodidega, milles on süüdistatav õigeks mõistetud, kannab kulusid riik KrMS § 181 alusel. Ekspertiisitasudest on 1254 eurot tekkinud episoodis OÜ Irbosk, milles on isik õigeks mõistetud, järelikult ekspertiisitasu 1254 eurot tuleb jätta riigi kanda KrMS § 181 alusel. 84 eurot on tasu kannatanu N.i kohtuarstliku ekspertiisi eest, kannatanu N. episoodis KarS § 115§ 25 lg 2 järgi on isik süüdi tunnistatud. 342 eurot on tasu DNA ekspertiisi eest episoodis 17.05.2021 kannatanu TLA Invest OÜ. Kohtuasja lahendamiseks olulist tõendit ei olnud selle ekspertiisiga saadud. Riigikohtu lahend 3-1-1-121-13 p 6: „Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2012. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-12).“ Eksperdi järeldus, et ühes proovis on leitud täisprofiil, mis on pärit rohkem kui ühelt isikult ja ei saa kindlalt välistada süüdistatavalt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis,

ei andnud kohtule olulist tõendit, mis oleks kuriteo ja selle toimepanija tuvastamise poolest vajalik. Selles valguses leiab kohus, et menetluskulu 342 eurot kannab riik. 513 eurot on tasu DNA ekspertiisi eest august 2021 kannatanu L. varguse episoodis. Ekspertiisiga on saadud oluline tõend, süüdistatavalt pärinev bioloogiline materjal on avastatud võtmekimbult, mis oli leitud sündmuskohal. Süüdistatav on selles episoodis süüdi tunnistatud. Samas S. Veršinini süüdistuse maht on süüdimõistmisel vähenenud – kohtu arvates ei leidnud kinnitamist KarS § 199 lg 2 järgi varguse üks episood seitsmest, KarS § 121 lg 2 järgi on isik õigeks mõistetud täielikult kahes episoodis, KarS § 157-3 lg 1 järgi on isik õigeks mõistetud, seega kokku 4 episoodi. Süüdi on isik mõistetud 6 varguse episoodis ja KarS § 115- § 25 lg 2 järgi, kokku 7 episoodis. Samas kohtupidamise ressursside kulutamise poolest on kaalukam KarS § 115 – § 25 lg 2 järgi episood. 6 episoodi vargust toimepanemist süüdistatav ei vaidlustanud seda ka kohtueelsel uurimisel. Vastavalt kohtupraktikale tuleb õigeksmõistmise juhul vähendada proportsionaalselt isikule kanda määratud menetluskulusid. Tulenevalt riigikohtu praktikast võib menetluskulude väljamõistmise ulatust mõjutada olukord, kus kohus tuvastab kuriteo asjaolud sellisel kujul, et kuriteosündmuse ebaõigussisu osutub võrreldes süüdistusest tulenevaga oluliselt tagasihoidlikumaks. KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus (vt RKKK 04.03.2021 määrus nr 1-20-470, p 29). Kohus leiab, et seoses õigeksmõistmisega on isiku süüdistuse maht süüdimõistmisel vähenenud kindlasti poole võrra, arvestades mitte ainult süüdistuse episoodide arvu, vaid ka süüdimõistmise ulatust võrreldes varasemalt esitatud süüdistusega. Proportsionaalselt sellele tuleb vähendada ka menetluskulusid. Kuna ekspertiisitasusid on võimalik seostada konkreetse episoodiga, milles isik on süüdi tunnistatud või õigeks mõistetud, tuleb kaitsjatasude osas kohaldada hinnangulist vähendamist, sest kaitsjatasu taotlustes ei ole õigusabi episoodides jaotatud. Kaitsjatasude kogusumma on kohtueelsel ja kohtulikul arutamisel 4201,20 eurot. Seoses osalise õigeksmõistmisega on kohtu arvates põhjendatud kaitsjatasude summa vähendamine kuni 2100 eurot. Kohus arvestab süüdistatava majanduslikku seisundit. Tal puuduvad sissetulekud ja vara. Kuigi vanglas on isik kohustatud töötama, on töötasu võrreldes tööturul pakutavaga madal, et suured menetluskulud oleksid mõistliku aja kestel tasutud ilma, et isiku resotsialiseerimisväljavaated saavad kahjustatud. Tuleb arvestada, et varatul isikul on ka muid rahalisi kohustusi – näiteks käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud tsiviilkahjud, rahatrahvide summad. Kohus leiab, et menetluskulude kogusumma käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Kohus peab põhjendatuks vähendada kindlaksmääratud menetluskulude summasid järgmiselt. Sergei Veršininilt tuleb välja mõista riigituludesse menetluskulud: 1087,50 eurot sundraha; 2100 eurot kaitsjatasu. Menetluskulud: 84 eurot ja 513 eurot ekspertiisikulud – tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb määrata menetluskulude 3187,50 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul.

TÕKEND

Kohus leiab, et tõkendi muutmiseks alust ei ole. Isikule on mõistetud karistusena 2 aastat 11 kuud ja 24 päeva vangistust. Isik on süüdi tunnistatud maakohtu kohtuotsusega teise astme kuritegudes, ühes isikuvastases kuriteos ja 6 episoodi süstemaatilises varguses. Isik on varasemalt 2017.a kohtulikult karistatud narkokuriteo eest. Ta vabanes vangistusest oktoobris 2019 ja veebruaris 2021 pani toime esimese varguse. Isikuvastase kuriteo pani isik toime märts 2021 ja viimase varguse septembris 2021. Käesolevas kohtuasjas oli isik vahistatud 04.01.2022, seda põhjendusel, et isik võib jätkata uute kuritegude toimepanemisega. Kohus leiab, et ka käesoleval ajal ei ole vahistamisalus, uute kuritegude toimnepanemise võimalikkus, ära langenud. Isikul puudus töökoht enne vahistamist, seega piisav sissetulek. Ka pärast vangistusest vabastamist 2019. a jätkas isik kuritegude toimepanemisega, seekord vargustega ja pani toime ühe isikuvastase kuriteo. Seega on kohtul piisavalt alust arvata, et vabaduses viibides võib isik jätkata uute kuritegude toimepanemisega. Vahistamine alates 04.01.2022 on vajalik meede kriminaalmenetluse tagamiseks. Vahistamisaeg ei ole ebamõistlikuks veninud. Käesolevaks ajaks on esimese astme põhistatud kohtuotsus tehtud. Vahistamine Sergei Veršinini suhtes tuleb jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

ASITÕENDID

DVD, DVD-R, CD-R plaadid, 14 tk, videosalvestistega – tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde. Süüdistatav kinnitas, et soovib temalt äravõetud mobiiltelefoni ja võtmekimbu tagastamist. Kohus leiab, et tagastada tuleb ka süüdistatavale kuuluvad kindad punast värvi. Mobiiltelefon Sony, akt 22ATH15941, ja võtmekimp, mis on hoiul Ida prefektuuris, - tuleb tagastada omanikule Sergei Veršininile kohtuotsuse jõustumisel KrMS §126 lg 3 p 2 alusel. Ülejäänud asitõendid: DNA proovid 18 tk, metalli ostumüügilepingud 20 tk, metalltoru 2 tk, kaablijupp musta värvi, raudteerelsid 297 kg, kuvalda, metallkang 2 tk, DNA proovid 2 tk ja puuteproovid 3 tk, suitsukoni, raudkang, - mis on hoiul Ida prefektuuris, - tuleb hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 123 lg 3 p 4 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik Siiri Eero rahvakohtunik

Ene Allikas rahvakohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2024. a lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.