1-23-2152/8 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 424 lg 2 näeb ette vastutuse korduva mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval joobe olemasolu ning mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise korduvus. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Ivo Ratas juhtis 30.10.2022 kella 11.01 paiku Pikksilma 19/1 juures Tallinna D-Terminalis suunaga Reidi tee poole mootorsõidukit xxx registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove, tõendusliku alkomeetri lugem - alkoholi sisaldus väljahingatavas õhus 1,57 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,14 mg/l, mõõtetulemus 1,43 mg/l). Tunnistaja E P ütluste (tl 6-7) kohaselt oli tunnistaja 30.10.2022 graafikujärgses patrullteenistuses koos piirivalvur R K ja teostas Pikksilma 19/1 D-Termonalis Tallinnas, Harju maakonnas kell 10.45 laevalt Baltic Queen saabuvate sõidukite joobekontrolli. Kell 10.59 nägi, et tema poole liikus üksik sõiduauto xxx, reg. märk xxx. Andis sõidukile peatumismärguande ning teise käega näitas, et sõiduk peatuks tema kõrval. Sõiduki juht võttis hoo maha, kuid sõiduk peatus 20 meetrit eemal. Sõiduk liikus Reidi tee suunas. Kõndis sõiduki juurde ning jõudes juhi poolse akna juurde, tundis alkoholi lõhna. Kell 11.01 puhus mootorsõiduki juht indikaatorvahendisse AlcoQuant 6020 Pluss ja näiduks oli 1.47 mg/l. Juht esitas juhiloa xxx, Ivo Ratas (ik: 37401150254). Sõidukis oli kaasreisija M S. Mootorsõiduki juht rääkis, et nad olid laeval Baltic Queen tarvitanud alkoholi. Edasi toimetasid Ivo Ratase A-Termonali ametiruumi, kus teostasid tõestusliku alkomeetriga puhutamise, mille lõplik mõõtetulemus oli 1,43 mg/l. Kahtlustatava Ivo Ratas ütluste (tl 13-14) kohaselt tunnistab ta oma süüd ning kahetseb tehtut. Selgitab, et 29.10.2022 sõitis Rootsist tagasi koju koos oma paarimehega laeva peal. Kuna nende töö oli tehtud, siis otsustasid laeva peal alkoholi tarvitada. Ostsid poest kahe peale kasti Saku Kuld keskmise kangusega õlut. Jõi sellest 3-4 liitrit õlut nelja tunni jooksul. Kella 22.00 paiku läks magama, magas kella 09.30ni, ärkas üles ja tundis ennast nõrgalt kuna ei söönud midagi. Kuna paarimehe seisund oli veel hullem, sest ta jõi veel viina, siis ei olnud kaasas kainet juhti, ja sõiduk oli vaja laevalt maha viia. Siis otsustas et sõidab autoga ainult laevalt maha ja pargib sõiduki esimesse parklasse. Istus firma auto xxx registreerimismärgiga xxx rooli, sõitis laevalt maha. Kuna laeva kõrval ei olnud ühtegi kohta

kuhu sõiduk parkida ja väravates oli politsei, siis ei olnud muud varianti kui edasi sõita. Väravates kontrolliti joovet, pandi puhuma indikaatorvahendisse, see näitas tal joovet. Kõrvaldati sõiduki juhtimiselt ja toimetati tõendusliku alkomeetri juurde sadamasse. Seal puhus kaks korda tõenduslikku alkomeetrisse ja lõplikuks näiduks osutus 1,43 mg/l. Seejärel sai teada, et on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud. On nõus tegema üldkasulikku tööd. Seega kinnitab eeltoodud tõendikogum, et sõiduk, mille juhikohal Ivo Ratas istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Ivo Ratas mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt kontrolliti Ivo Ratase seisundit esialgselt indikaatorvahendiga Alco Quant 6020 Plus, mille näit oli 1,47 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta (tl 8). Joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist nähtuvalt esines Ivo Ratasel silmade punetus, väikesed pupillid, väga aeglane reaktsioonikiirus, samuti aeglane kõne. Lisaks sellele sedastati kerged häired koordinatsioonis, rahutus. Seejärel toimetati süüdistatav Sadama 25/2 terminali, kus tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt (tl 10) kasutati 30.10.2022.a kella 11.45 kuni 11.51 ajal isiku seisundi kindlaks tegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 9510 EE nr ARLK-0024 (taatlustunnistuse nr TTRC-22/00131). Tõendusliku alkomeetri näidud olid esimesel juhul 1,60 mg ja teisel juhul 1,57 mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatus +/-0,14 mg/l, seega lõpptulemus 1,43 mg/l. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja R K, kasutades taadeldud mõõtevahendit (tl 12), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Ivo Ratas rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Antud juhul oli isiku ühes liitris väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 1,43 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi, mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi, millest tulenevalt Ivo Ratas rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Ivo Ratase mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Ivo Ratas oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Harju Maakohtu 26.07.2019 otsuse nr 1-19-6052 (tl 22) kohaselt karistati Ivo Ratast KarS § 424 lg 1 järgi vangistusega 2 kuud, KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja lõplikuks karistuseks loeti vangistus 1 kuu ja 28 päeva. KarS § 73 lg 1 alusel ei pööratud mõistetud vangistust täitmisele, kui Ivo Ratas ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Karistus on täidetud 26.01.2021 (tl 21). KarRegS § 24 lg 1 p 6 kohaselt karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse arhiivi kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. KarRS § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistusregistri andmete kohaselt olid süüdistatava karistusandmed uue süüteo toimepanemise ajal kehtivad ja süüdistatavale süüks arvatud kuriteo toimepanemise ajaks ei olnud 26.07.2019 kohtuotsusega mõistetud karistus kustunud. Sellest tulenevalt on süüdistatava puhul tegemist KarS § 424 lg 2 sätestatud

3.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 424 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud kuni nelja-aastase vangistuse. Lõike 4 kohaselt ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata ja kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on kohaldatavaks karistuse liigiks eranditult vangistus. Hinnates Ivo Ratase süü suurust talle KarS § 424 lg 2 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb mõõdetavate suuruste puhul süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,43 mg/l. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on üle keskmise, kuivõrd kriminaalvastutuse piirmäära on ületatud peaaegu kahekordselt. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine juhile keelatud seisundis, käesoleval juhul joobeseisundis, näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata keskmiseks. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 21) nähtub, et süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus, mille puhul on isikut karistatud samuti KarS § 424 järgi, s.o mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis ning varasem karistus on käesolevas kriminaalasjas menetlusesemeks oleva kuriteo kvalifitseerivaks korduvuse tunnuseks, seega on süüdistatav jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistusakti kohaselt raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole ning ka kohus ei ole neid tuvastanud. Kergendava asjaoluna on arvestatav, et süüdistatav on avaldanud kahetsust toime pandud teo osas nii kohtueelsel menetlusel, kui kohtuistungil, millega kohus ka arvestab. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse mõistmisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele

liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Kohtu arvates teiste liiklejate teadmine, et riik reageerib ohtliku liikleja käitumisele viisil, mis piirab õigusvastaselt käitunud isiku vabadust, peaks sundima nii konkreetset isikut kui ka teisi liiklejaid edaspidisele õiguskuulekusele ja selline riigi reageering peaks suurendama õiguskuulekate liiklejate turvatunnet. Puutuvalt võimalusse, et karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest, juhib kohus tähelepanu ka karistusregistri väljavõttele (tl 21), mille kohaselt on süüdistataval 1 kehtiv kriminaalkaristus, muuhulgas KarS § 424 toimepandud kuriteo eest. KarS § 424 lg 2 näeb karistuse ette just juhul, kui tegemist on korduva samalaadse õigusvastase käitumisega, mistõttu riigi rangem reageering õigusvastaselt käituva isiku mõjutamiseks sisaldub juba KarS § 424 lg 2 sätestatud rangemas sanktsioonis. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava üle keskmine süü, tema karistusandmed ning süüteo tehiolud annavad aluse mõista süüdistatavale karistuse ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Arvestades süüdistatava kahetsust peab kohus võimalikuks mõista karistuse mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei ole KarS § 424 lg 2 puhul karistuse täielik tingimuslik vabastamine lubatud, seega peab mõistetav vangistus olema määratud ära kandmisele vähemalt osaliselt. Süüdistatava karistusregistri andmetest (tl 21) nähtub, et süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus, mis on mõistetud KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest ja süüdistatavale määratud katseaeg lõppes 26.01.2021. Kriminaalhooldaja on teinud kohtueelses ettekandes ettepaneku karistada isikut vangistusega, mis asendada üldkasuliku tööga ja panna süüdistatavale käitumiskontrolli ajaks ka KarS § 75 lg 2 p 2 ja 8 sätestatud kohustused, määrates üldkasuliku töö tegemise tähtajaks vähemalt 1 aasta. Ettekande kohaselt on süüdistatav avaldanud nõusolekut teha üldkasulikku tööd. Kriminaalasjas leiduvatest tõenditest nähtuvalt on süüdistatava suhtes varem kohaldatud KarS § 73 sätteid, s.t tingimuseks, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, oli see, et süüdimõistetu ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Karistusregistri andmetest saab järeldada, et süüdimõistetu läbis katseaja edukalt ja karistust täitmisele ei pööratud. Karistusandmetest nähtuvalt ei ole süüdistatavat varem käitumiskontrollile allutatud ning kohtueelse ettekande kohaselt on süüdistatav andnud nõusoleku teha üldkasulikku tööd ning tunnistanud ka alkoholiprobleemi olemasolu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et kuivõrd süüdistatav on andnud nõusoleku teha üldkasulikku tööd ja teda ei ole varem kriminaalhooldusele allutatud, peab kohus võimalikuks jätta mõistetava vangistuse täitmisele pööramata, asendades süüdistatavale mõistetava vangistuse üldkasuliku tööga. Kohus loodab, et üldkasuliku tööga kaasnev käitumiskontroll ja kriminaalhooldaja järelevalve sunnivad süüdistatavat oma senist elukorraldust ümber hindama ja väärtustama õiguskuulekust nii tavaelus kui liikluses. Kui süüdistatav üldkasuliku töö tegemise või kontrollnõuete täitmisega hakkama ei saa, siis võidakse kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel panna süüdimõistetule täiendavaid kohustusi, pikendada üldkasuliku töö tegemise tähtaega või pöörata vangistuse täitmisele. Lisakaristus Vastavalt KarS § 424 lg 4 p 2 sättele kohaldatakse KarS § 424 lg 2 sätestatud kuriteo korral lisakaristust. Seega juhul, kui süüdistataval oli süüteo toimepanemise ajal juhtimisõigus olemas, tuleb tema suhtes kohaldada ka lisakaristust ning viidatud säte muud võimalust ette ei näe, s.t lisakaristuse kohaldamine on kohustuslik. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistataval juhtimisõigus olemas ja oli ka süüteo toimepanemise ajal (tl 19). Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb

esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud üle keskmisena KarS § 424 lg 2 mõttes. Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu on kohus analüüsinud juba eelpool. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kriminaalasja materjalide kohaselt on süüdistatav mootorsõidukit juhtinud alkoholijoobes ühel korral, olles isikuks, kes on varem toime pannud KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo. Seejuures tuvastati süüdistataval alkoholisisaldus väljahingatava õhu liitri kohta mitte vähem kui 1,43 mg, mis ületab LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholijoobe alammäära peaaegu kahekordselt, s.t süüdistatav oli sõidukit juhtides keskmises joobes. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 või lg 2 sätestatud väärtegude, s.o lubatud alkoholipiirmäära ületamise puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Kohus peab vajalikuks märkida asjaolu, et süüdistataval on kehtiv karistus samalaadse süüteo toimepanemise eest, mis viitab süüdistatava õigusvastase käitumise korduvusele. Samas peab kohus vajalikuks kohtupraktikast tulenevalt rõhutada, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kuivõrd süüdistatava väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 1,43 mg ühe liitri väljahingatava õhu kohta, siis on tegemist mitte piirmäära olulise ületamisega, vaid alkoholijoobega ning sellises seisundis sõiduki juhtimine näitab isiku hoolimatut suhtumist oma teosse. Lisaks on tegemist korduva süüteo toimepanemisega, mis näitab seda, et selline käitumine ei ole süüdistatava jaoks võõras ning kohtupraktika kohaselt võetakse sellisel juhul juhtimisõigus karistusena ära, kuivõrd selline juht on liikluses olnud jätkuvalt ohtlik. Peale selle peab karistuse mõistmisel arvestama ka üldpreventiivse eesmärgiga, s.o õiguskorra kaitsmise huvidega ja selleks on ka eesmärk kaitsta liikluskorda, mille eiramine põhjustab ohu teistele liiklejatele. Seejuures peab karistus andma ka üldsusele signaali selle kohta, et liiklust ohustanud juhid kõrvaldatakse lisakaristust kohaldades liiklusest, mis peaks suurendama ka teiste liiklejate turvatunnet. Arvestades seda, et süüdistatav on juhtinud mootorsõidukit alkoholijoobes korduvalt, leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on käesolevas kriminaalasjas oluline ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtuvalt ja kõik asjaosalised saavad aru, et selline käitumine ei jää karistuseta ja selline ohtlik juht kõrvaldatakse ka mõneks ajaks liiklusest. Seetõttu asub kohus seisukohale, et lisakaristuse kohaldamine on mitte ainult põhjendatud, vaid ka vajalik. Samas puudub kohtul vajadus lisakaristuse kohaldamist sisuliselt põhjendada, kuivõrd KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt KarS § 424 lõikes 2 sätestatud kuriteo korral kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on kohtu jaoks tegemist kohustusliku normiga. Arvestades seda, et süüdistatavat süüdistatakse ühe süüteo toimepanemises ning süüdistatavale on juhtimisõigus tehtava töö tegemisel vajalik, ei pea mõistetav lisakaristus olema pikaajaline.

4.MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuluks süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest. Sundraha puhul on tegemist üldise kuluga, mille süüdistatavalt väljamõistmise eesmärgiks on see, et menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kandis seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja sellel on kompensatoorne eesmärk. Süüdistatav ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta nähtub, et süüdistatava päevasissetulekuks on pärast mahaarvamiste tegemist 7,90 eurot, mis on oma suurusjärgult väiksem kui miinimumpäevamäär. Samas ei saa süüdistatavat pidada ka rahatuks. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel tuleb silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna Ivo Ratas on varasemalt kohtu poolt karistatud, s.h samalaadse süüteo toimepanemise eest, mistõttu on ta teadlik ka sellest, et kuritegude toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad järjekordselt tema enda kanda jäävad menetluskulud. Peale selle on süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Samuti ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis võiksid tingida menetluskulude vähendamist. Seetõttu tuleb kõik hüvitamisele kuuluvad menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus menetluskulude suurusest ja süüdistatava sissetulekute tagasihoidlikkusest lähtuvalt, samuti arvestades süüdistatava seisukohta menetluskulu tasumise võimaluste kohta suhteliselt lühikese aja jooksul, et esinevad alused võimaldada menetluskulude hüvitamist (KrMS § 180 lg 3 ja KrMS § 313 lg 1 p-des 7 ja 12) kohtuotsuse jõustumisest 3 kuu jooksul. Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 3-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.