Üldohtlikud süüteod › Lõhkematerjaliga seotud süüteod

2(25)

Süüdistuse kohaselt omandas A. Paulus ebaseaduslikult kohtueelsel menetlusel tuvastamata asjaoludel enne 14.04.2014.a ning hoidis ja valdas ebaseaduslikult kuni 10.04.2020.a suures koguses lõhkeseadeldisi ja nende olulisi osasid ehk täpsemalt suures ulatuses kasutuskõlblikku lahingumoona ja lahingumoona olulisi osasid järgnevalt: Lahingumoon: • Üks reaktiiv tankitõrjegranaat RPG-22, mille päisosa sisaldab ca 350 g tugevajõulisel brisantlõhkeainel oktogeenil (HMX) baseeruvat lõhkeainelaengut ja sütiku detonaatorit ning reaktiivosa kuni 100 g suitsuta püssirohust paiskelaengut. Tegemist on tööstuslikult valmistatud militaarse ühekordse tankitõrjerelvaga, mida brisantlõhkeaine, detonaatori ja paiskelaengu olemasolu tõttu saab kasutada lõhkeseadeldise plahvatusvõimelise osana. Tankitõrjegranaati RPG-22 kasutatakse vastase soomustehnika hävitamiseks lahingus. • Üks treening reaktiiv tankitõrjegranaat RPG-22I, mille reaktiivosa sisaldab kuni 100 g suitsuta püssirohtu. Tegemist on tööstuslikult valmistatud militaarse ühekordse treeningrelvaga, mida paiskelaengu olemasolu tõttu saab kasutada lõhkeseadeldise plahvatusvõimelise osana. Treening reaktiiv tankitõrjegranaati RPG-22I kasutatakse reaktiivgranaadi sihtimise ja tulistamise laskeharjutustel. Lahingumoona olulised osad: • 2 tööstuslikult valmistatud sütikuteta käsigranaati RGD-5, millest kumbki sisaldas brisantlõhkeainet trotüüli (TNT) koguses 110 g. Käsigranaati RGD-5 kasutatakse koos käsigranaadi UZRGM tüüpi sütikutega vastase elavjõu ja tehnika kahjustamiseks ja hävitamiseks lahingus ja nende näol on tegemist tööstuslikult valmistatud lõhkeseadeldiste (käsigranaatide) osadega. • 13 tööstuslikult valmistatud sütikuta käsigranaati RG-42, millest igaüks sisaldas brisantlõhkeainet trotüüli (TNT) 110-120 g. Käsigranaati RG-42 kasutatakse koos käsigranaadi UZRGM tüüpi sütikutega vastase elavjõu ja tehnika kahjustamiseks ja hävitamiseks lahingus ja nende näol on tegemist tööstuslikult valmistatud lõhkeseadeldiste (käsigranaatide) osadega. • 8 tööstuslikult valmistatud sütikuta käsigranaati F-1, millest igaüks sisaldas brisantlõhkeainet trotüüli (TNT) 50-60 g. Käsigranaati F-1 kasutatakse koos käsigranaadi UZRGM tüüpi sütikutega vastase elavjõu ja tehnika kahjustamiseks ja hävitamiseks lahingus nende näol on tegemist tööstuslikult valmistatud lõhkeseadeldiste (käsigranaatide) osadega • 22 käsigranaadi UZRGM tüüpi sütikut, mida kasutades oli võimalik eelnevas kolmes alapunktis nimetatud sütikuteta käsigranaatidest RDG-5, RG-42 ja F-1 moodustada kakskümmend kaks komplektset käsigranaati, mis on tööstuslikult valmistatud lõhkeseadeldised. Lahingumoona ja selle olulised osad peitis A. Paulus eeluurimisel tuvastamata hetkel enne 14.04.2014.a oma elukohas XXX asuva kinnistu territooriumil asuva koerakuudi katuse all olevasse peidikusse. 14.04.2014.a peeti A. Paulus kriminaalasja nr 13221000003 raames kahtlustatavana kinni. Samal päeval teostati A. Pauluse osalusel tema elukohas läbiotsimine ja tehti isikule ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid (sh muud ebaseaduslikult hoitavad esemed). Eesmärgiga hoida ebaseaduslikult enda valduses ülalkirjeldatud lahingumoona ning lahingumoona olulisi osi ei avaldanud A. Paulus kavatsetult politseile läbiotsimise käigus eelpoolkirjeldatud peidikut ega selle ebaseaduslikku sisu. Seetõttu ei avastatud 14.04.2014.a toimunud läbiotsimise käigus koerakuudi katuse alla peidetud lahingumoona ja selle olulisi osasid. Harju Maakohtu 07.09.2016.a otsusega tunnistati A. Paulus süüdi KarS § 256 lg 1, § 214 lg 2 p 1, 4; 344 lg 1; § 345 lg 1 järgi ning karistati 7 aasta pikkuse vangistusega, mille ärakandmist arvestati alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest. Nimetatud karistus liideti hilisema Viru Maakohtu 24.11.2016.a otsusega nr 1-16-9898, millega A. Paulus mõisteti süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 - § 22 lg 3 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat, mis loeti KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel kaetuks Harju 3(25)

Maakohtu 07.09.2016 otsusega 1-16-6717 mõistetud 7 aasta pikkuse vangistusega. Alates 14.04.2014.a kahtlustatavana kinnipidamisest on A. Paulus viibinud kinnipidamisasutuses ning lahingumoona ja nende olulisi osasid politseile läbiotsimise käigus välja andmata jättes manifesteeris kirjeldatud ebaseaduslike esemete vältavat valdus- ja hoidmistahet. Hoolimata XXX kinnistu omaniku muutustest kinnistusraamatus A. Pauluse kinnipidamisasutuses viibimise ajal (25.04.2000.a kuni 27.05.2014.a A. Pauluse abikaasa Y, 27.05.2014.a kuni 24.10.2018.a A. Pauluse tütar W, alates 24.10.2018.a abikaasa Y), säilis A. Paulusel läbi nimetatud lähedaste juurdepääs kinnistule. Vangistuse vältel on A. Paulus oma vabanemisjärgse elukohana nimetanud eranditult ainult XXX asuvat kinnistut. 10.04.2020.a avastati A. Paulusest sõltumatutel asjaoludel koerakuudi demonteerimise käigus katuse all asuv peidik ning sealt leitud lahingumoon, selle olulised osad ja teised peidikus olnud ebaseaduslikud esemed võeti politsei poolt ära. Hoides eelpoolkirjeldatud suures koguses lahingumoona ja selle olulisi osasid peidetuna koerakuudi katuse alla, mis asus asustatud territooriumil eramajade ja ühiskondlike rajatiste piirkonnas, seadis A. Paulus ohtu nii XXX majas elava perekonna, naabermajade elanike ning teiste, koerakuudist kuni 200 meetri raadiuses viibivate isikute elu, tervise ja vara. Perioodil 01.07.2013 kuni 03.07.2017 kehtinud lõhkematerjaliseaduse (edaspidi LMS) redaktsioonide (RT I, 01.06.2013, 12; RT I, 30.12.2015, 28) kohaselt võib tulenevalt § 12 lg 1 lõhkematerjali käidelda vaid tegevusloa alusel. LMS § 3 lg 1 p 1 järgi on lõhkematerjal lõhkeaine ja lõhkeainet sisaldav toode, mida käsitatakse lõhkematerjalina ohtlike kaupade transporti käsitlevates ÜRO soovitustes ning mis kuulub ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppe lisade kohaselt esimesse ohuklassi. Ohtlike veoste autoveo eeskirja § 1 lg 3 järgi liigitatakse lõhkeained ja neid sisaldavad esemed 1 ohuklassi. LMS § 3 lg 1 p 2 järgi on lõhkeaine keemiline ühend või ainete mehaaniline segu, mis võib füüsikalise mõjutuse, keemilise reaktsiooni või teise aine detonatsiooni toimel plahvatada õhuhapnikuta LMS § 3 lg 1 p 6 järgi seisneb lõhkematerjali käitlemine selle valmistamises, omandamises, võõrandamises, veos, hoidmises, kasutamises ja hävitamises. LMS § 14 lg 1 järgi peab isikul olema lõhkematerjali ja pürotehnilise toote valmistamiseks, lõhkematerjali hoidmiseks ning kasutamiseks tegevusluba (kuni 01.07.2014 oli luba nimetatud kui käitlemisluba). Samuti annab tegevusluba LMS § 14 lg 2 järgi (kuni 01.07.2014 asus säte § 14 lõike 11 all ja nimetatuna kui käitlemisluba) õiguse lõhkematerjali omandamiseks, võõrandamiseks ja hävitamiseks. 04.07.2017 jõustunud LMS (RT I, 21.06.2017, 1; RT I, 10.12.2020, 1) regulatsioon lõhkematerjali käitlemises on sarnane eelnevas lõigus kirjeldatule, kuid erineb paigutuse osas §-des. LMS § 2 lg 1 järgi on lõhkematerjal lõhkeaine ja lõhkeainet sisaldav toode, mida käsitatakse lõhkematerjalina ohtlike kaupade transporti käsitlevates ÜRO soovitustes ning mis kuulub ohtlike veoste rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppe lisade kohaselt esimesse ohuklassi. Ohtlike veoste autoveo eeskirja § 1 lg 3 järgi liigitatakse lõhkeained ja neid sisaldavad esemed 1 ohuklassi. LMS § 2 lg 2 järgi on lõhkeaine keemiline ühend või ainete mehaaniline segu, mis võib füüsikalise mõjutuse, keemilise reaktsiooni või teise aine detonatsiooni toimel plahvatada õhuhapnikuta. LMS § 2 lg 3 järgi seisneb lõhkematerjali käitlemine selle valmistamises, võõrandamises, omandamises, valdamises, hoidmises, veos, kasutamises ja hävitamises. LMS § 12 lg 1 tulenevalt võib lõhkematerjali käidelda vaid tegevusloa alusel, mille väljastab vastavalt LMS § 13 lg 1 Tehnilise Järelevalve Amet. 01.07.2018 jõustunud Relvaseaduse (edaspidi RelvS) muudatuste kohaselt (RT I, 29.06.2018, 3) reguleeritakse sõjarelva, selle laskemoona ja lahingumoona käitlemine täiendavalt peatükis nr 111. RelvS § 832 lg 1 kohaselt on lahingumoona ja nende olulise osa käitlemine käesoleva peatüki tähenduses on lahingumoona valmistamine, võõrandamine, soetamine, kandmine, hoidmine,

4(25)

edasitoimetamine, vedamine ja hävitamine või sõjarelva parandamine, ümbertegemine, lammutamine või laskekõlbmatuks muutmine. RelvS § 832 lg 6 järgi on lahingumoona suures koguses käitlemine alates viiest ühikust või kui see sisaldab lõhkeainet üle 50 grammi või lõhkematerjali üle ühe kilogrammi või kui lahingumoon sisaldab pürotehnilist või muud keemilist ainet üle 300 grammi. RelvS § 833 lg 2 järgi on lahingumoon relvaseaduse tähenduses lõhkeainet, pürotehnilist ainet, süüteainet või muud süttimis- või plahvatusvõimelist keemilist ainet sisaldav sõjalise otstarbega vahend ja materjal, mida saab kasutada või kohandada vastase elavjõu ja lahingutehnika kahjustamiseks või hävitamiseks, lahinguvälja valgustamiseks, suitsukatte tegemiseks või signaliseerimiseks. Kaitseministri 10.07.2018 määrus nr 11 „Sõjarelvade, laskemoona ja lahingumoona käitlemise nõuded ja kord“ § 2 lg 1 kohaselt võib sõjarelva, laskemoona või lahingumoona käidelda asjakohase tegevusloaga ettevõtja. RelvS § 8350 lg 2 järgi võivad lahingumoona hoida Kaitseministeeriumi või Siseministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus ja Kaitseliit ning RelvS § 83 33 lõike 1 punktis 5 sätestatud tegevusluba omav ettevõtja teenuse osutamise korras. A. Paulusel puudus ülal loetletud lõhkeainet sisaldavate lõhkeseadeldiste ja nende oluliste osade (täpsemalt lahingumoona ja lahingumoona oluliste osade) käitlemiseks nõutav luba. Olles olnud alates 1996.a aktiivne Kaitseliidu liige, omanud Kaitseliidu relvaluba ning osalenud Kaitseliidu liikmeks olemise ajal enam kui 55. sõjaväelise iseloomuga õppusel, oli A. Paulus teadlik lõhkeseadeldiste käitlemise regulatsioonist ja teadis, milline on tema poolt ebaseaduslikult omandatud ja vallatud lahingumoona purustus- ja hävitusjõud. Seega oli ta teadlik ohust inimeste elule, tervisele ja varale, mille tekitab süüdistuses kirjeldatud lahingumoona hoidmine elumajade rajoonis välitingimustes asuva koerakuudi plekk-katuse all. Ajavahemikul 14.04.2014 kuni 30.06.2018 on A. Pauluse tegevus kvalifitseeritav KarS § 415 lg 1 järgi kui lõhkseadeldise ja selle olulise osa ebaseadusliku omandamise ja hoidmisena. Alates 01.07.2018 jõustunud KarS-i redaktsiooni kohaselt on ajavahemikul 01.07.2018 kuni 10.04.2020 A. Pauluse tegevus kvalifitseeritav Kars § 415 lg 11 p 3, 4 järgi, s.o suures koguses lahingumoona ja lahingumoona oluliste osade hoidmisena, kui teo objektiks on lahingumoon suures koguses ning sellega on põhjustatud oht paljude inimeste elule ja tervisele. Süüdistatavana KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises anti A. Paulus kohtu alla selles, et tema omandas kohtueelsel menetlusel tuvastamata asjaoludel enne 14.04.2014.a ning hoidis ja valdas kuni 10.04.2020.a laskekõlblikke tulirelvi ebaseaduslikult järgnevas ulatuses: Tulirelvad: • .38 Special kaliibriline revolver Taurus 85 nr LK48406 • 7,65x17 mm kaliibriline püstol Allies nr 982 koos padrunisalvega • 7,92x57 mm kaliibrilisest vintpüssist Mauser 98 tööstuslikult ümberehitatud 7,62x63 mm kaliibriline vintpüss nr 17024 koos optilise sihikuga Loetletud tulirelvad peitis A. Paulus eeluurimisel tuvastamata hetkel enne 14.04.2014.a oma elukohas XXX asuva kinnistu territooriumil asuva koerakuudi katuse all olevasse peidikusse. 14.04.2014.a peeti A. Paulus kriminaalasja nr 13221000003 raames kahtlustatavana kinni. Samal kuupäeval teostati tema osalusel tema elukohas XXX läbiotsimine ja tehti isikule ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid (sh muud ebaseaduslikult hoitavad esemed). Eesmärgiga hoida ebaseaduslikult enda valduses ülalkirjeldatud tulirelvi, ei avaldanud A. Paulus kavatsetult politseile läbiotsimise käigus eelpoolkirjeldatud peidikut ega selle ebaseaduslikku sisu. Seetõttu ei avastatud 14.04.2014.a toimunud läbiotsimise käigus koerakuudi katuse alla peidetud tulirelvi. Hoolimata sellest, et A. Paulus on viibinud alates kahtlustatavana kinnipidamisest 14.04.2014.a kinnipidamisasutuses ning tulirelvi politseile läbiotsimise käigus välja andmata jättes

5(25)

manifesteeris kirjeldatud ebaseaduslike esemete vältavat valdus- ja hoidmistahet. Hoolimata XXX kinnistu omaniku muutustest kinnistusraamatus A. Pauluse kinnipidamisasutuses viibimise ajal (25.04.2000.a kuni 27.05.2014.a A. Pauluse abikaasa Y, 27.05.2014.a kuni 24.10.2018.a A. Pauluse tütar W, alates 24.10.2018.a Y) säilis A. Paulusel läbi nimetatud lähedaste juurdepääs kinnistule. 10.04.2020.a avastati A. Paulusest sõltumatutel asjaoludel koerakuudi demonteerimise käigus katuse all asuv peidik ning selles sisalduvad tulirelvad ja teised peidikus olnud ebaseaduslikud esemed võeti politsei poolt ära. Lisaks võeti politsei poolt ära eelpool kirjeldatud peidikust kasutuskõlblik tulirelva laskemoon järgnevas ulatuses: 14 laskekõlblikku 7,65x17 mm kaliibrilist püstolipadrunit, 2 laskekõlblikku 9x18 mm kaliibrilist püstolipadrunit, 5 laskekõlblikku .38 Special kaliibrilist revolvripadrunit, 31 laskekõlblikku 7,62x39 mm kaliibrilist vintpüssipadrunit, 4 laskekõlblikku 7,62x63 mm kaliibrilist vintpüssipadrunit. Püstolipadrunid kaliiber 7,65x17 mm sobivad laskmiseks äravõetud püstolist Allies nr 982 ja revolvripadrunid kaliiber .38 Special sobivad laskmiseks äravõetud revolvrist Taurus 85 nr LK48406. RelvS § 11 lg 2 kohaselt on relva ja laskemoona käitlemine relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. RelvS § 11 p 1 kohaselt on tulirelv relv või seade, mis on ette nähtud või mida on võimalik kohandada püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha. (Perioodil 28.07.2010 kuni 30.06.2018 kehtinud RelvS redaktsioonides (RT I, 2010, 43, 256; RT I, 19.03.2018, 9) oli § 11 p 1 sõnastuse kohaselt on tulirelv relv, mis on ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks lendkehaga, mille suunatud väljalaskmiseks kasutatakse püssirohtu.) RelvS § 19 lg 1 p 5 kohaselt piiratud tsiviilkäibega relvad on tulirelvad, välja arvatud § 20 lõikes 1 nimetatud tulirelvad. RelvS § 32 lg 1 kohaselt on piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud käesoleva seaduse §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel, ning relvade, tulirelva osade või laskemoona valmistamisega, relvade, tulirelva osade või laskemoona müügiga või relvade ja tulirelva osade ümbertegemise ja parandamise teenuse osutamisega tegelemisel on vajalik soetamisluba. RelvS § 32 lg 2 kohaselt annab soetamisluba selle omajale õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni. RelvS § 34 lg 2 kohaselt annab füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama liiki relva ja selle laskemoona ning helisummutit ja lasersihikut käesoleva seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras. Relvaluba, millele on kantud vaid relva liik, annab selle omajale õiguse soetada relva kasutusse andmise üleandmise-vastuvõtmise akti alusel kasutusse võetud relva laskemoona. (Perioodil 27.04.2007 (RT I 2007, 7, 38) kuni 30.06.2018 (RT I, 09.03.2018, 9) kehtis RelvS § 34 lg 2 esimene lause järgnevas sõnastuses: „Füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras.“) A. Paulusel puudus ülal loetletud tulirelvade omandamiseks ning edasiseks hoidmiseks ja valdamiseks RelvS § 34 lg 2 sätestatud vastav relvaluba ning RelvS 32 lg 1 ja 2 sätestatud relva soetamisluba. Süüdistatavana KarS § 4181 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises anti A. Paulus kohtu alla selles, et tema omandas kohtueelsel menetlusel tuvastamata asjaoludel enne 14.04.2014.a ning hoidis ja valdas kuni 10.04.2020.a tsiviilkäibes keelatud tulirelva, laskekõlbmatut tsiviilkäibes keelatud tulirelva koos kasutuskõlblikke tulirelva oluliste osadega ning tsiviilkäibes keelatud tulirelva olulisi osi ebaseaduslikult järgnevas ulatuses:

6(25)

Tsiviilkäibes keelatud tulirelv • 7,62x51 mm kaliibriline automaatvintpüss AK-4 nr 432442 koos kahe padrunisalvega. Tsiviilkäibes keelatud tulirelva olulised osad • 9x19 mm kaliibriline püstolkuulipilduja MP40, mille luku nr 2910f ja päästikukaitsme nr 2077 koos padrunisalvega. Püstolkuulipilduja relvaraud on asendatud umbse õõnega rauaimitatsiooniga ning on leitud kujul laskekõlbmatu. Eraldi võetuna on püstolkuulipilduja teised olulised osad, s.o relvaraam, relva lukukoda ja lukk kasutuskõlblikud. • 9x19 mm kaliibrilise püstolkuulipilduja MP38 või MP40 relvaraud nr 2077γ, mis sobib kasutamiseks eelnevas punktis mainitud püstolkuulipildujas MP40, kuid on kasutuskõlbmatu. Relvaraud ei ole nõuetekohaselt laskekõlbmatuks muudetud. Loetletud tsiviilkäibes keelatud tulirelvad ja nende olulised osad peitis A. Paulus eeluurimisel tuvastamata hetkel enne 14.04.2014.a oma elukohas XXX asuva kinnistu territooriumil asuva koerakuudi katuse all olevasse peidikusse. 14.04.2014.a peeti A. Paulus kriminaalasja nr 13221000003 raames kahtlustatavana kinni. Samal kuupäeval teostati A. Pauluse osalusel tema elukohas XXX läbiotsimine ja tehti isikule ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid (sh muud ebaseaduslikult hoitavad esemed). Eesmärgiga hoida ebaseaduslikult enda valduses ülalkirjeldatud tsiviilkäibes keelatud tulirelvi ja nende olulisi osasid, ei avaldanud A. Paulus kavatsetult politseile läbiotsimise käigus eelpoolkirjeldatud peidikut ega selle ebaseaduslikku sisu. Seetõttu ei avastatud 14.04.2014.a toimunud läbiotsimise käigus koerakuudi katuse alla peidetud tsiviilkäibes keelatud tulirelvi ja nende olulisi osasid. Hoolimata XXX kinnistu omaniku muutustest kinnistusraamatus A. Pauluse kinnipidamisasutuses viibimise ajal (25.04.2000.a kuni 27.05.2014.a A. Pauluse abikaasa Y, 27.05.2014.a kuni 24.10.2018.a A. Pauluse tütar W, alates 24.10.2018.a Y) säilis A. Paulusel läbi nimetatud lähedaste juurdepääs kinnistule. 10.04.2020.a avastati Assar Paulusest sõltumatutel asjaoludel koerakuudi demonteerimise käigus katuse all asuv peidik ning sellest leitud tsiviilkäibes keelatud tulirelvad, nende olulised osad ja teised peidikus olnud ebaseaduslikud esemed võeti politsei poolt ära. Lisaks võeti politsei poolt ära eelpool kirjeldatud peidikust automaatvintpüssi AK või AKM puidust kaba sobitatud kanderihmaga, lukukoja kaas nr КЯ687 koos punatäpp sihikuga markeerimistähisega „Veber 1x40“, automaatvintpüssi AK-47 relvaraua suudme muhv ja metallist sisemise keermega muhv. RelvS § 11 lg 2 kohaselt on relva ja laskemoona käitlemine relvade ja laskemoona valmistamine, müük, soetamine, omamine, valdamine, hoidmine, hooldamine, kandmine, edasitoimetamine, vedu, sissevedu, väljavedu, võõrandamine, pärimine, leidmine ja hävitamine ning relvade parandamine, ümbertegemine, laskekõlbmatuks muutmine, lammutamine ja laenutamine. RelvS § 11 p 1 kohaselt on tulirelv relv või seade, mis on ette nähtud või mida on võimalik kohandada püssirohugaaside, põlemisgaaside või plahvatusgaaside tulemusena tekkinud gaasisurve toimel suunatult välja laskma lendkeha. (Perioodil 28.07.2010 kuni 30.06.2018 kehtinud RelvS redaktsioonides (RT I, 2010, 43, 256; RT I, 09.03.2018, 9) oli § 11 p 1 sõnastuse kohaselt tulirelv relv, mis on ette nähtud objekti tabamiseks või kahjustamiseks lendkehaga, mille suunatud väljalaskmiseks kasutatakse püssirohtu.) RelvS § 20 lg 1 p 5 kohaselt on tsiviilkäibes keelatud automaattulirelv, millest ühekordsel päästikule vajutamisel saab sooritada valangu. RelvS (RT I, 12.12.2018, 4, muudatus jõustunud 01.01.2019) § 21 lg 1 järgi on tulirelva olulised osadeks relvaraud, relvaraam, relva lukukoda, sealhulgas vajaduse korral hõlmates nii lukukoja kui ka relvaraami, püstolikelk, trummel, lukk, sulgur ja adapter, mis eraldi esemetena kuuluvad samasse klassi kui tulirelv, mille külge need on kinnitatud või mille külge kinnitamiseks need on ette nähtud. Ajavahemikul 28.07.2010 (RT I 2010, 43, 256) kuni 31.12.2018 kehtinud RelvS § 21 lg 1 nägi ette, et tulirelva olulised osad on relvaraud, lukk, padrunipesa, trummel ja adapter.

7(25)

Alates 01.04.2015 jõustunud RelvS muudatuse kohaselt (RelvS redaktsioon RT I , 19.03.2015, 18), millega lisati seadusesse § 21 lg 11, käsitletakse tulirelva oluliste osadena ka § 21 lõikes 1 nimetatud osade lõpuni töötlemata toorikuid ja nõuetele mittevastavalt laskekõlbmatuks muudetud osasid, samuti muid esemeid, mida on võimalik nende valmistamismaterjali või konstruktsiooni ära kasutades üldlevinud tehniliste vahendite või tööriistadega töödelda, ümber ehitada või kohandada käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud osaks. RelvS § 21 lg 2 kohaselt laieneb tulirelva olulise osa käitlemisele sama kord, mis käesoleva seadusega on kehtestatud seda liiki relva käitlemisele, kui seadus otseselt ei sätesta teisiti. RelvS § 78 lg 5 kohaselt toimub laskekõlbmatuks muudetud relva kasutuskõlblike osade käitlemine käesolevas seaduses sätestatud korra kohaselt. RelvS § 80 lg 1 kohaselt annab relva võõrandamise, ümbertegemise, laskekõlbmatuks muutmise või lammutamise loa relvaomaniku või -valdaja taotlusel Politsei- ja Piirivalveamet. Süüdistatavana KarS § 420 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises anti A. Paulus kohtu alla selles, et tema omandas kohtueelsel menetlusel tuvastamata asjaoludel enne 14.04.2014.a ning hoidis ja valdas kuni 10.04.2020.a ebaseaduslikult kasutuskõlblikku omavalmistatud helisummutit, mis sobib kasutamiseks automaatvintpüssides AK või AKM. Helisummuti peitis A. Paulus eeluurimisel tuvastamata ajal enne 14.04.2020 oma elukohas XXX asuva kinnistu territooriumil asuva koerakuudi katuse all olevasse peidikusse. Loetletud tulirelva helisummuti soetamiseks ja edasiseks valdamiseks puudus A. Paulusel RelvS § 34 lg 2 sätestatud vastav relvaluba. 14.04.2014.a peeti Assar Paulus kriminaalasja nr 13221000003 raames kahtlustatavana kinni. Samal kuupäeval teostati A. Pauluse osalusel tema elukohas XXX läbiotsimine ja tehti isikule ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid (sh muud ebaseaduslikult hoitavad esemed). Eesmärgiga hoida ebaseaduslikult enda valduses kirjeldatud helisummutit, ei avaldanud A. Paulus kavatsetult politseile läbiotsimise käigus eelpoolkirjeldatud peidikut ega selle ebaseaduslikku sisu. Seetõttu ei avastatud 14.04.2014.a toimunud läbiotsimise käigus koerakuudi katuse alla peidetud helisummutit. Hoolimata XXX kinnistu omaniku muutustest kinnistusraamatus A. Pauluse kinnipidamisasutuses viibimise ajal (25.04.2000.a kuni 27.05.2014.a A. Pauluse abikaasa Y, 27.05.2014.a kuni 24.10.2018.a A. Pauluse tütar W, alates 24.10.2018.a Y) säilis A. Paulusel läbi nimetatud lähedaste juurdepääs kinnistule. RelvS § 201 lg 2 kohaselt käsitatakse tulirelva osadena ka selle lisaseadmeid helisummutit, lasersihikut ja öösihikut. RelvS § 201 lg 3 kohaselt on helisummuti tulirelvaga tulistamisel tekkiva heli summutamiseks ettenähtud seade, mida on tulirelvale lubatud kinnitada ja kasutada jahipidamisel või lasketiirus või laskepaigas. Helisummuti omandamise õiguse annab relvaluba. (Perioodil 01.01.2014 (RT I 23.12.2013, 20) kuni 30.06.2018 kehtis RelvS § 201 lg 3 järgnevas sõnastuses: Helisummuti on tulirelvaga tulistamisel tekkiva heli summutamiseks ettenähtud seade. Helisummuti omandamise õiguse annab relvaluba, millele on kantud sporditulirelv. Helisummutit on lubatud omada ja vallata sporditulirelva kasutamise eesmärgil lasketiirus. Helisummuti on lubatud kinnitada sporditulirelvale vaid lasketiirus.) RelvS § 34 lg 2 kohaselt annab füüsilise isiku relvaluba selle omajale õiguse käidelda relvaloale kantud relva või sama liiki relva ja selle laskemoona ning helisummutit ja lasersihikut käesoleva seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tingimustel ja korras. Relvaluba, millele on kantud vaid relva liik, annab selle omajale õiguse soetada relva kasutusse andmise üleandmise-vastuvõtmise akti alusel kasutusse võetud relva laskemoona. (Perioodil 27.04.2007 (RT I 2007, 7, 38) kuni 30.06.2018 (RT I, 09.03.2018, 9) kehtis RelvS § 34 lg 2 esimene lause järgnevas sõnastuses: Füüsilise isiku relvaluba annab selle omajale õiguse relvaloale kantud relva ja selle laskemoona ning helisummuti ja lasersihiku käitlemiseks käesoleva seaduse ning selle alusel antud õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras.)

8(25)

9(25)

10(25)

11(25)

hiljem heidetakse ette. Seepärast tuleb lahingumoona ja selle olulise osade süüdistust käsitleda 01.07.2018.a kuupäevale eelneva redaktsiooni kontekstis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

12(25)

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Nii apellatsioonides esitatud argumentide kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole erinevalt kaitsjate seisukohtadest kohtukolleegiumi hinnangul võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ega A. Pauluse talle esitatud süüdistuses õigeksmõistmiseks. Kaitsjate apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on otsuses juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamisel ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik. Toetudes kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (nt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-113-13, nr 3-1-1-23-11 ja nr 3-1-1-92-11), märgib kohtukolleegium A. Pauluse KarS 415 lg 11 p 3, 4; § 418 lg 1; § 4181 lg 1 ja § 420 lg 1 järgi süüdimõistmise ja karistamise osas järgmist.

13(25)

leitud relvad ei olnud seal 14.04.2014. a läbiotsimise ajal. Kohtukolleegium leiab, et maakohus arvestas kaitsjate käsitlusega, viidates otsuse lk 55, et 15.04.2020. a asitõendi vaatlusprotokolli ja ekspertiisiakti lisaks olevate fotode ning tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud, et koerakuudi katuse alt leitud esemed olid seal olnud pikka aega. Siiski, kuivõrd maakohus ei esitanud põhjalikumat analüüsi kaitsjate väite osas, mis kohtukolleegiumi hinnangul pole siiski kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, asub kohtukolleegium kaitsjate väite osas järgmisele seisukohale. Kaitsjate käsitlusega relvade koerakuudis olemise osas kohtukolleegium nõustuda ei saa. Nimelt jõudis maakohus põhjendatult enda otsuse leheküljel 53 järeldusele, arvestades 11.04.2014. a läbiotsimisemääruses toodud eesmärki ja läbiotsimistel osalenud tunnistajate ütlusi läbiotsimise käigu ja põhimõtete kohta, et läbiotsimist teostati üldiselt elumajas sees. Ülejäänud kinnisasjal liikus politseikoer ringi vabalt, ilma konkreetse eesmärgita leida erinevaid esemeid. Seda asjaolu kinnitavad tunnistajate D ja Ü ütlused, kuivõrd D selgitas, et peale maja läbikäimist liikus politseikoer aias vabalt, lisades, et objekte vaadatakse visuaalselt ja kui info puudub, siis ei hakata lammutama ega kaevama. Ü ütluste järgi oli kaasatud koera puhul tegemist rahakoeraga, lisades, et kui oleks vaja olnud konstruktsioone avada, oleks kohe kaasatud ka püssirohu lõhna tundev politseikoer. Ka koerajuht N avaldas enda ütlustes, et tema ülesandeks oli tulla rahakoera abil raha otsima. Eelnevat arvestades asub kohtukolleegium seisukohale, et kuigi politseikoer koerakuuti nuusutades ei tuvastanud relvi, ei näita see iseenesest, et 10.04.2020. a leitud relvi seal 14.04.2014. a läbiotsimisel ei olnud. Politseikoer ei keskendunud koerakuudile, kuivõrd läbiotsimise keskne objekt oli raha ning läbiotsimist toimetati eelkõige majas, koerakuudi läbiotsimise põhjendatuse kohta polnud eelinformatsiooni, mistõttu piirdus mh ka Ü vaid põgusa visuaalse vaatlusega kuudi sisemusse. Arvestades koerajuhi N ütluseid, et koer peab olema isegi sentimeetrite kaugusel relvadest, et neid leida, on kohtukolleegiumi hinnangul mõistetav, miks koer koerakuudis relvade olemasolu ei tuvastanud. Nimelt piirdus politseikoer väga põgusa kuudi nuusutamisega, sisenemata kuuti.

14(25)

kergendanud. Samuti ei oleks koerakuudi vahelae vajumise astme tuvastamine võimaldanud hinnata, kui kaua leitud esemed olid koerakuudi katuse all olnud. Kohtukolleegiumi hinnangul sõltub vahelae vajumise aste mitmete aastate jooksul väga paljudest kriteeriumitest, näiteks ilmastikust, esemete kaalust, paigutusest, vahelae materjalist, kinnitusest ülejäänud kuudiga. Kui hinnata juba esitatud näitlikustatud loetelus toodud kriteeriumite täidetust, et leida, milline on vahelae kulumise aste, oleks kohtukolleegiumi arvates tulemuseks väga ebamäärased ja ebausaldusväärsed vastused, kui sellist ekspertiisi korraldada. Seda seetõttu, et juba näiteks ilmastiku mõju koerakuudile aja jooksul pole selgete numbriliste väärtustega hinnatav.

15(25)

Eelnevalt esitatud põhjendustest lähtuvalt leiab kohtukolleegium, et maakohus ei rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ega 9 tähenduses.

16(25)

tõendite ja süü tuvastamisele. Seda arvestades leiab kolleegium, et A. Pauluse olukord oleks olnud tunduvalt soodsam, kui isik oleks vabatahtlikult loovutanud enne esemete leidmist need koerakuudi alt, andes nendest õiguskaitseorganitele teada. Selliselt oleks A. Pauluse suhtes toimetatud kriminaalmenetlust vaid KarS § 420 lg 1 tunnustel. Antud koosseisu realiseerimise eest kohaldatav karistus on rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus. A. Pauluse vastutus karistusõiguslikult potentsiaalselt oleks olnud tunduvalt kergem, võrreldes antud juhul isikule kohaldatava karistusemääraga. Seejuures oleks kohtul olnud võimalik kohaldada A. Pauluse suhtes ka KarS § 57 lg 1 p 3 kohast kergendavat asjaolu süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise eest. Seevastu aga otsustas A. Paulus käesoleval juhul hoiduda koerakuudi alt leitud esemete vabatahtlikust loovutamisest, soovides nende olemasolu varjata. Seetõttu pole alust kohaldada A. Pauluse suhtes KrMS § 199 lg 1 p 7. Kohtukolleegium loeb asjakohatuks lisaks kaitsja vastuväite A. Paulusele etteheidetava teo kvalifitseerimise osas KarS § 415 lg 11 p 3, 4 järgi. Kuigi vältava kuriteo toimepanemise kestel muutus karistusemäär kõrgemaks koosseisu realiseerimise eest, siis oli A. Paulusel nii enne seadusemuudatust kui ka pärast seda võimalus vabatahtlikult koerakuudi alt leitud lõhkeseadeldised loovutada ning vastutusest vabaneda.

17(25)

Paulus kriminaalasjas kahtlustatav ja talle ei olnud teada, et tema ütlused võivad mõjutada tema abikaasat. Kaitsja leiab, et sellest tulenevalt ei olnud tal ka tunnistajana ülekuulamise käigus õigust keelduda ütluste andmisest. Kohtukolleegium asub seisukohale, et Y ütlused on antud juhul lubatavad. KrMS § 71 lg 1 p 5 annab õiguse keelduda tunnistajana ütluste andmisest kahtlustatava abikaasale. Arvestades, et Y tunnistajana ülekuulamise ajal ei olnud kriminaalmenetluses kindlaks tehtud kahtlustatavat, tähendab see viidatud sätte kontekstis seda, et Y ei saanud ütluste andmisest keelduda. Asjaolu, et hiljem fikseeriti kahtlustatavana A. Paulus, ei muuda Y ütluseid lubamatuks, kuivõrd viimase ülekuulamine leidis aset enne seda.

18(25)

kuivõrd kohtuliku uurimise faasis oli kaitsjatel võimalus esitada tõendeid, mille suhtes maakohus ka kohtuotsusega seisukoha võttis.

19(25)

ebaproportsionaalne. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, et A. Pauluse süü KarS § 415 lg 11 p-de 3 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisel suurus on keskmine. Maakohus tõdes ka õigesti, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et karistus peab mõjutama süüdlast edaspidiselt hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. Kohtukolleegium nõustub antud seisukohtadega ning ka maakohtu poolt argumenteeritud eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. Ka kohtukolleegium leiab, et A. Paulusele kohtuotsusega mõistetud 7-aasta pikkune reaalne vangistus ei ole mõjutanud isikut uusi kuritegusid mitte toime panema. Märgiline on seejuures, et kuivõrd A. Paulust karistati avaliku julgeoleku vastase kuriteo ning rahvatervise vastase kuriteo toimepanemise eest ning käesoleval juhul süüdistatakse isikut üldohtlikute süütegude, sh kuriteo toimepanemise eest, siis on ajas tegude iseloom jäänud sarnaseks, kuivõrd toimepandavad teod on olnud kohtu hinnangul kõrge ohtlikkusega ühiskonnale laiemalt. Oluline on ka tuua välja, et A. Paulust karistati varasemalt toimepandud kuritegude eest konkreetse koosseisu alammääras või alammäära lähedale jääva vangistusega. Kohtukolleegium leiab, et kuivõrd varasemalt A. Paulusele kohaldatud alla vangistuse keskmise määra jäävad karistused konkreetsete koosseisude realiseerimise eest pole avaldanud mõju süüdistatava suhtumisele õiguskorda, on seega põhjendatud karistada A. Paulust varasemast kõrgemas vangistuse määras. A. Pauluse suhtumise mittemuutumist aastate jooksul ilmestab, nagu ka maakohus leidis, asjaolu, et A. Paulus ei andnud näiteks PPA-le teada koerakuudis asuvatest esemetest peale 2014. a läbiotsimist, enne kui need avastati sealt 10.04.2020. a. A. Paulusele käesoleval juhul kohaldatava karistuse määra põhjendatust kinnitab ka asjaolu, et vanglas viibimise ajal 21.12.2020. a seisuga oli A. Paulusele määratud 35 distsiplinaarkaristust, sh korraldustele mitte allumise eest. Seega pole varasemalt kohaldatud vangistus suutnud A. Pauluse käitumisele mõju avaldada. Eelnevast nähtuvalt nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et eripreventiivsetel kaalutlustel on üksnes käesoleval juhul kohaldatava vanglakaristusega võimalik mõjutada A. Paulust edaspidiselt hoiduma samalaadsete või teistsuguste kuritegude toimepanemisest või vähendada oluliselt selliste süütegude toimepanemise võimalusi karistuse kandmise ajal. Kohtukolleegium leiab, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb sedavõrd üldohtlikke kuritegusid toime pannud isik üldpreventiivsetel kaalutlustel ühiskonnast pikemaajaliselt eraldada, suurendamaks teiste ühiskonnaliikmete turvatunnet. Kuivõrd maakohus põhjendas piisaval määral A. Paulusele mõistetava karistuse määra suurust, siis on põhjendamatu kaitsjate seisukoht, et maakohus jõudis vastavatele järeldustele kaalutlemata. Seejuures ei nõustu kohtukolleegium kaitsjatega, et maakohus ei arvestanud kaitsjate poolt esitatud A. Paulust positiivselt iseloomustavate andmetega. Nimelt nähtub maakohtu otsuse põhjenduste sissejuhatavast osast, et kohus on arvestanud kaitsjate seisukohti A. Paulusele esitatud süüdistuse osas. Maakohus on viidanud kaitsjate loetletud isikute ütlustele ning sealt nähtuvale teabele. Kolleegium märgib nagu ka eelnevalt, et lähtuvalt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-48-12 p-s 16.3.2 esitatust, mille kohaselt põhjendamiskohustus ei nõua üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile, ei pidanud ka maakohus antud juhul kaitsjate iga tõendit eraldi käsitlema ja analüüsima. Seega ei tuvastanud kohtukolleegium selliseid asjaolusid, mis annaksid alust A. Paulusele mõistetud karistuse leebemaks muutmiseks. Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Mõistetud karistusmääradest raskeima, s.o KarS § 415 lg 11 p 3, 4 järgi süüdi tunnistamisel A. Paulusele mõistetud karistus vastab sanktsiooni keskmäärale ning on põhjendatud.

20(25)

esitatud ei ole. Kolleegium nõustub selles osas kaitsjatega. Kaitsjad toovad välja põhjendatult, et vastavalt KrMS § 312 p-le 7 tuleb kohtuotsuse põhiosas esitada tõkendi kohaldamise, muutmise või tühistamise motiivid. Kohtukolleegium nõustub, et kohtul tuleb tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad tõkendi valikut. Vahistamise korral peab kohus põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavat jätkuvalt vahi all hoida ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb. 12.04.2022. a kohtuotsusest ei nähtu, millistele faktilistele asjaoludele ja põhistustele maakohus tõkendi valimisel tugines. Kohtukolleegium aga ei nõustu kaitsjatega, et maakohus rikkus sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Antud rikkumise loeb kohtukolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 kontekstis, kuivõrd maakohtu otsuses puuduvad viited faktilistele asjaoludele ja põhistustele, mis tingisid maakohtu jaoks A. Pauluse suhtes vahistamise põhjendatuse. Nimetatud rikkumisega kaasnes ebaseaduslik kohtuotsus, kuivõrd maakohtu otsus polnud tõkendi kohaldamise osas põhjendatud KrMS § 3051 lg 1 mõttes. Riigikohus on viidanud enda lahendi 3-1-1-14-14 p-s 695, et KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse üldise põhistamiskohustuse rikkumine, mis võib muu hulgas seisneda näiteks kohtuotsuse põhjenduste ebaveenvuses või mitteammendavuses, ei saa olla kõikidel juhtudel käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Antud lahendi p-s 700 lisas Riigikohus, et KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Antud lahendi viidatud punktidest lähtuvalt asub kohtukolleegium seisukohale, et maakohtu otsuses tõkendi valimisel põhjenduste puudumine ei ole KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel kvalifitseeritav, kuivõrd tegemist oli vaid ühe üksiku küsimuse lahendamisel põhjendamiskohustuse rikkumisega. Maakohus ei jätnud kohtuotsuse põhiosa tervikuna ega mõne A. Paulusele etteheidetud kuriteo osas üldse koostamata. Seejuures väheoluline pole ka märkida, et Riigikohus sedastas antud lahendi p-s 697 ka, et kohtuotsuse põhistamise kohustuse mis tahes rikkumise kvalifitseerimine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi piiraks KrMS § 341 lg-st 2 tulenevalt ebamõistlikult ringkonnakohtu võimalust maakohtu vigu ise kõrvaldada ja tooks paljudel juhtudel kaasa kriminaalmenetluse põhjendamatu aja- ja ressursimahukuse. Eelnevat arvestades asub kohtukolleegium seisukohale, et kolleegium saab antud rikkumise kõrvaldada ning tõkendi kohaldamist täiendavalt põhistada, mistõttu ei tingi antud rikkumine siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Tulenevalt KrMS § 312 p 7 sättest tulnuks maakohtul A. Pauluse jätkuvat vahistamist põhjendada, näidates ära need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks järeldusele, et süüdistatava jätkuv vahi all hoidmine on vältimatult vajalik. Kohtukolleegium asub seisukohale, et maakohus jättis põhjendatult A. Pauluse suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine muutmata. Harju Maakohus on enda 22.10.2021. a määruses A. Pauluse vahistuse põhjendatuse kontrollimisel korrektselt välja toonud, millised kriteeriumid peavad käesoleval juhul olema täidetud, et jätkuvalt pidada A. Pauluse vahi all viibimist põhjendatuks. Maakohus sedastas, et kohus peab vahistuse põhjendatuse kontrolli läbi viies tuvastama põhjendatud kahtluse olemasolu, jätkuvalt kuritegude toimepanemise võimalikkuse, vahistuse proportsionaalsuse ja vältimatuse ning selle, kas riik on toimetanud menetlust põhjendamatute viivitusteta. Käesoleval juhul on kohtukolleegiumi hinnangul antud kriteeriumid täidetud. Kohtukolleegium peab seejuures vajalikuks märkida, et kuivõrd maakohus jõudis A. Pauluse suhtes süüdimõistva kohtuotsuseni, mille järelduste ja argumentatsiooniga eelnevast nähtuvalt nõustub ka

21(25)

kohtukolleegium, siis põhjendab kohus seda arvestades ka A. Pauluse vahistamise jätkuvat põhjendatust. Seega ei pea kohtukolleegium vajalikus võtta tõkendi osas hinnangu andmisel uuesti seisukohta kaitsjate nende argumentide osas, mille suhtes kohus võttis seisukoha juba eelnevalt või nõustus maakohtu järeldustega. Kuivõrd maakohus luges A. Paulusele süüdistuses etteheidetud kuriteod toimepanduks, millega nõustus eeltoodust tulenevalt ka kohtukolleegium, siis on ilmselgelt tuvastatud ka põhjendatud kahtlus ehk esimene kriteerium vahistamise jätkuvaks põhjendatuseks on täidetud. Samuti argumenteeris kohtukolleegium eelpool nõustudes maakohtuga, miks A. Pauluse puhul esineb oht, et ta võib jätkata vabaduses viibides kuritegude toimepanemist. Antud seisukohti ei pea vajalikuks kohtukolleegium käesolevalt korrata. Vahistuse kui tõkendi proportsionaalsust arvestades nõustub kohtukolleegium Harju maakohtu 22.10.2021. a määruses tooduga, et KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides ka karistuse raskust. Kuivõrd kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et A. Paulus on realiseerinud KarS § 415 lg 11 p-des 3 ja 4 toodud kuriteokoosseisu, mille eest maakohus kohaldas 10 aasta pikkust vangistust, siis viitab antud karistuse raskus, et A. Paulus võib jätkata vabaduses viibides kuritegude toimepanemist. Ka tõdes maakohus viidatud määruses põhjendatult, et vahistuse proportsionaalsust hinnates tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning arvestades riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel ei ole jõutud pikaajalise vahistusega piirini, millest alates vabaduspõhiõiguse riive on välistatud. Praegusel juhul tunnistas maakohus isiku süüdi nii esimese kui teise astme kuritegudes. Seejuures kuivõrd KarS § 415 lg 11 p-de 3 ja 4 alusel kohaldatav vangistuse alammäär on 5 aastat ja ülemäär 15 aastat, siis arvestades siiani vahi all viibitud aega pole alust leida, et A. Pauluse suhtes oleks rikutud vabaduspõhiõigust, sest A. Paulus pole viibinud vahi all isegi mitte 2 aastat, rääkimata 5 aastast. Ka ei tuvasta kohtukolleegium, et riigipoolselt oleks menetlust mingilgi viisil venitatud, nõustudes Harju Maakohtu 22.10.2021. a määruses toodud seisukohtadega. Ka peale antud määrust toimus kohtulik arutamine efektiivselt, kohtuvaidlus lõppes 03.12.2021. a ning maakohus jõudis kohtuotsuseni 12.04.2022. a ehk vähem kui aasta enne A. Pauluse vahistamisest aasta möödumist. Ka kohtukolleegium on menetlust toimetanud efektiivselt, kohtuvaidlus lõppes 26.05.2022. a ning kohtuotsuseni on kolleegium jõudnud ligi 3 kuuga. Ka kaitsjad pole toonud välja enda taotluses, et menetlust oleks mingil viisil venitatud. Seoses kaitsjate alternatiivse taotlusega elektroonilise valve kohaldamise kohta, nõustub kohtukolleegium Harju Maakohtu 22.10.2021. a määruses argumenteerituga, et elektrooniline valve ei piira isiku liikumisvabadust füüsiliselt. Niisamuti leidis maakohus õigesti, et elektroonilise valve efektiivsus uute kuritegude ärahoidmisel sõltub esiteks sellest, kas selliseid kuritegusid, mille toimepanemise ohu tõttu on isik vahistatud, on võimalik toime panna ilma elektroonilise valve tingimusi rikkumata ja teiseks sellest, kui suur on oht, et isik võib uue kuriteo toimepanemiseks olla valmis rikkuma elektroonilise valve tingimusi. Maakohus leidis põhjendatult, et elektroonilise valve efektiivsus on madal kuritegude ärahoidmisel, mida on võimalik panna toime ka kodust lahkumata. Käesoleval juhul taotletakse elektroonilise valve kohaldamist A. Pauluse suhtes aadressil, millelt leiti ebaseaduslikud esemed ning millistega seoses on A. Paulus süüdi tunnistatud. Seega viibiks A. Paulus vahi all samal aadressil, kuhu olid paigutatud ebaseaduslikud esemed. Asjakohane on maakohtu toonane seisukoht, mille kohaselt ei saa prognoosida, milliseid kuritegusid võiks A. Paulus kodust lahkumata täpselt toime panna. Nimelt on isikut juba varasemalt karistatud erinevaid õigushüvesid riivavate kuritegude eest lisaks kuritegudele, mille eest isikut käesoleval juhul on karistatud. Maakohus selgitas enda määruses korrektselt ka seda, et kuivõrd elektroonilise valvega ei ole kodust lahkumine välistatud ja väljumine peab olema kooskõlastatud, on elektroonilisele valvele allutatud isikul võimalus õigusvastaselt käituda ka elektroonilisele valvele alludes nii kodus kui ka väljapool kodu viibides.

22(25)

Jõudes selleni, kui suur on oht, et isik võib uue kuriteo toimepanemiseks olla valmis rikkuma elektroonilise valve tingimusi, siis asub kohtukolleegium seisukohale, et antud oht on suur. Kohus tugineb seejuures sellele, et A. Paulust on korduvalt kriminaalkorras karistatud mitmesuguste esimese astme kuritegude eest. Teiseks tuleb arvestada sellega, et A. Paulus on käesolevas asjas süüdi tunnistatud ebaseaduslike esemete omandamises, hoidmises ja käitlemises, olles need hoiustanud koerakuudi katuse alla. Seejuures on tõendamist leidnud ka see, et isik oleks saanud antud esemed ka loovutada pikema aja vältel. Isik aga seda teha ei soovinud, seda enam kui viie aasta jooksul. Arvestades viidatud kahte aspekti, s.o varasemat korduvat kriminaalkorras karistatust ning käesolevas asjas tõendamist leidnud kuritegude toimepanemise viisi, leiab kohtukolleegium, et A. Pauluse puhul on olemas kõrge oht, et isik võib rikkuda uue kuriteo toimepanemiseks elektroonilise valve tingimusi. Seega ei ole alust arvata, et elektroonilise valvega kaasnev vabaduspiirang isiku käitumisele mingit mõju avaldab. Ka ei ole tähtsust sellel, et elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord näeb ette võimaluse koostada elektroonilise valve ajakava nii, et isik on kohustatud viibima oma elukohas ööpäevaringselt, arvestades mil viisil A. Paulus käesolevas asjas kuriteokoosseisud realiseeris. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et vahistamise asendamine elektroonilise valvega ei ole A. Pauluse puhul põhjendatud ning talle kohaldatud tõkend tuleb jätta asendamata ja muutmata. Seoses kaitsjate taotlusega kohaldada A. Pauluse suhtes elukohast lahkumise keeldu peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Nimelt on elukohast lahkumise keeld leebem tõkend võrreldes elektroonilise valvega, kuivõrd viimase puhul on võimalik pidevalt jälgida isiku asukohta lähtuvalt KarS § 751 lg-st 1. Seevastu elukohast lahkumise keelu järgimise kontrollimiseks ei saa isiku asukohta igal ajahetkel määrata. Kuivõrd kohtukolleegium leidis, et elektrooniline valve kui rangem tõkend poleks efektiivne hoidmaks ära A. Pauluse poolt uute kuritegude toimepanemist vabaduses viibides, siis ei saa seda olla ka kergemaliigiline tõkend elukohast lahkumise keelu näol. Eelmärgitust tulenevalt asub kohtukolleegium seisukohale, et vahistamise alused A. Pauluse suhtes ei ole ära langenud ning vahistamine kui tõkend on proportsionaalne nii kuriteo kui ka karistuse raskust arvestades ning vältimaks uute kuritegude toimepanemist on A. Pauluse jätkuv vahistus vältimatu meede. Kaitsjate esitatud taotlus kohaldatud tõkendi vahistamine asendamiseks elektroonilise valvega või elukohast lahkumise keeluga jääb tagajärjetuks.

23(25)

loob uue kvaliteedi, millest saab teha järeldusi koerakuudi katuse alt leitud esemete katuse alla paigutamise aja kohta. Antud kahel põhjusel jääb kaitsja taotlus antud tõendite tagastamise osas rahuldamata.

eurot. Kohtukõne teeside koostamise eest, nõupidamise eest vanglas ja osalemise eest kohtuistungil kaitsja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. A. Pauluse lepingulised esindajad K. Namm ja N. Tammemäe taotlevad arvetel nr 20203535 ja nr 20203629 märgitud õigusteenuste osutamise eest menetluskulude hüvitamist maakohtu otsuse analüüsi (3,5 h) ja apellatsiooni koostamise eest (26,45 h) summas 4515 eurot, koos käibemaksuga 5418 eurot ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumise ning osalemise eest (8 h) summas 1120 eurot, koos käibemaksuga 1344 eurot. Kaitsjad esitasid apellatsioonid süüdistatava huvides. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi ehk jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata, siis jäävad A. Pauluse lepinguliste kaitsjate õigusabi kulud apellatsioonimenetluses KrMS § 185 lg 2 kohaselt A. Pauluse enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

25(25)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.