Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

Harju Maakohtu 20. detsembri 2021 otsusega tunnistati A.N süüdi karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 2 - § 22 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 80 päevamäära ulatuses, lähtudes miinimumpäevamäära suurusest 10 eurot, s.o 800 eurot. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 lg 6 alusel arvati rahalise karistuse hulka KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel tasutud summa ehk 584 eurot, s.o lõplik karistus on 216 eurot. KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel määrati, et A.N-ile mõistetud rahaline karistus tuleb tasuda ositi 4 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 54 eurot Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel mõisteti A.N-ilt määratud kaitsja tasu osaliselt, s.o 3499 euro ulatuses ja sundraha 876 eurot, kokku 4375 eurot. Sellest arvati maha KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel tasutud summa 2575 eurot. Tasuda tuleb seega 1800 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et menetluskulud 1800 eurot tuleb tasuda ositi 12 kuu jooksul. Sama otsusega mõisteti X õigeks KrMS § 301 alusel. A.N mõisteti süüdi selles, et ta osutas ainelist, füüsilist ja vaimset kaasabi soodustuskelmusele, mille panid ühiselt ja kooskõlastatult toime OÜ D juhatuse liige C, U ja Q seoses XXX rahastatud projektiga „Kvaliteedikoolitus rannakalanduse ettevõtetele: Jaapani professionaalsed praktikad“ (XXX projekt nr 941114370860). Süüdistuse kohaselt on XXX-le seoses projektiga „Kvaliteedikoolitus rannakalanduse ettevõtetele: Jaapani professionaalsed praktikad“ ebaõigete andmete esitamine jagatav kolme ossa (projekti ettevalmistus, Jaapani reis ja Eesti koolitusmoodul). A.N-ile heidetakse ette nn Jaapani projekti Eesti koolitusmooduli osas XXX-le ebaõigete andmete esitamisele kaasaaitamist. Q, U ja C ühise ja kooskõlastatud teoplaani kohaselt, kokkuleppel A.N-iga , kes esindas eelnimetatud isikutega läbirääkimisi pidades F OÜ-d, koostas A.N abikaasa ja äriühingu juhatuse liikme X suulise volituse alusel F OÜ nimel D OÜ-le kõnealuse projekti raames kuupäevaga 29. juuni 2015. a dateeritud arve nr 146 koolituse Eesti mooduli korraldamise eest summas 8542,80 eurot. D OÜ tasus arve

kulu seoses koolituse Eesti mooduli korraldamisega moodustab esitatud arvest vaid osa. Vastavalt kokkuleppele, mille saavutasid omavahelises suhtluses Q ja A.N U eelneva sisendi alusel ning C teadmisel ja nõusolekul, tuli F OÜ-l D OÜ-le esitatud arve alusel laekuvast rahast tasuda O OÜ poolt esitatud arve nr 82 summas 576,20 eurot (sh käibemaks). Selle arve tasus F OÜ 28. juunil 2015. Q, U ja C ühise ja kooskõlastatud tegevuse tulemusena ning A.N-i poolt F OÜ nimel antud nõusolekul esitas C poolt juhitav B OÜ (registrikood XXXXXXXX) F OÜ-le seejärel tegelikkusele mittevastava arve nr 26 selgitusega „müügitugi 2015. a 1. poolaasta“. A.N , kasutades selleks X poolt usaldatud pin-kalkulaatorit, tasus F OÜ pangakontolt nimetatud arve, tehes vahemikus 29. juuni 2015 – 1. juuli 2015 ülekandeid B OÜ (registrikood XXXXXXXX) kontole kokku summas 5411,66 eurot. Järgnevalt, tegutsedes vastavalt U ja Q-ga kokkulepitud ühisele teoplaanile, koostas C augustis 2015 D OÜ projekti „Kvaliteedikoolitus rannakalanduse ettevõtetele: Jaapani professionaalsed praktikad“ kuludeklaratsiooni. Deklaratsiooni koos lisadega esitas ta ülevaatamiseks Q-le ja U-le. 10.08.2015 esitas D OÜ C isikus, kokkuleppel Q ja U-ga projekti „Kvaliteedikoolitus rannakalanduse ettevõtetele: Jaapani professionaalsed praktikad“ kuludeklaratsiooni koos lisadega e-kirja teel XXX-le. Kuludeklaratsioonis deklareeris C kooskõlastatuna U ja Q-ga abikõlblikku kulu 35 682,80 eurot. Kuludeklaratsiooni lisadena esitas C D OÜ esindajana XXX-le eksitavad dokumendid sh F OÜ arve nr 146 summas 8542,80 eurot ning maksekorraldus vastava arve tasumise kohta. Esitatud kuludeklaratsioon sisaldas ebaõigeid andmeid tegelike asjaolude kohta ning deklaratsiooni lisadena olid esitatud sisult ebaõiged dokumendid sh esitati deklaratsiooni lisana F OÜ arve nr 146 koolituse korraldamise eest summas 8542,80 eurot, ehkki F OÜ tegelik kulu projekti Eesti koolitusmooduli organiseerimisega seoses oli väiksem, piirdudes vaid majutus- ja toitlustusteenuse ning ruumide rendiga. Tegeliku kulu ületava summa väärtuses 5411,66 eurot tagastas F OÜ vastavalt eelnevale kokkuleppele D OÜ juhatuse liikmega seotud teisele juriidilisele isikule B OÜ-le. B OÜ teenuste kulu ei olnud abikõlbulik meetmemääruse § 7 lg 1 p-s 21 sätestatud välistuse tõttu. Ülalkirjeldatuga esitas D OÜ juhatuse liige C U ja Q-ga ühiselt ja kooskõlastatult tegutsedes XXX-le tegelike asjaolude kohta ebaõigeid andmeid sisaldava kuludeklaratsiooni ning ülalpool märgitud ebaõigeid andmeid sisaldavad lisadokumendid sh F OÜ arved. Sellega lõi C A.Milleri ja Q-ga kooskõlastatuna XXX-le ebaõige ettekujutuse tegelikest soodustusrelevantsetest asjaoludest. Kuludeklaratsioonis ja selle lisades sisalduvates ning neist järelduvatest valeandmetest tingituna tegi XXX kuludeklaratsiooni menetleja ES 15. septembril 2015 otsustuse, et kuludeklaratsioonis näidatud investeeringu sisu on abikõlblik ning et toetuse saaja on esitanud kõik vajalikud ning nõuetekohased dokumendid toetuse saamiseks. Tuginedes kuludeklaratsioonile, selle lisadele ning XXX menetleja poolt teostatud kuludeklaratsiooni kontrollimise tulemusele, tegi peadirektori asetäitja JH

A.N , tegutsedes OÜ F nimel, ning andes nõusoleku selleks, et F OÜ nimelt koostatakse XXX projekti raames sisult ebaõige hinnapakkumise OÜ-le D, samuti osaledes hiljem läbirääkimistes OÜ F nimelt OÜ-le D sisult ebaõige arve koostamise teemal ning koostades eelkirjeldatud viisil F OÜ nimelt sisult ebaõige arve, tegi toiminguid, mis olid suunatud XXX-le F OÜ poolt osutatud teenustest ning nende maksumusest vale ettekujutuse loomisele. Samuti oli A.N-i tegevus suunatud lõpptulemusena sellele, et toetuse taotleja OÜ D saaks XXX-lt pettuse teel soodustust taotletavas ulatuses. Selline A.N-i tegevus on käsitletav ainelise kaasaabi osutamisena ehk kuriteo toimepanemise vahendi võimaldamisena soodustuskelmuse täideviijatele, so C-le, A.Millerile ja Q-le. A.N-i osalemine rahaülekandeid puudutavates läbirääkimistes ja rahaülekannete tegemine F OÜ pangakontol vastavalt eespool kirjeldatule, sh ülekannete tegemine OÜ-le B viimase poolt esitatud sisult ebaõige arve alusel, on käsitletav füüsilise kaasaabi osutamisena soodustuskelmuse toimepanemisele. Sisult ebaõige arve nr 146 tasumise vastuvõtmisega F OÜ-le loodi XXX-le ebaõige ettekujutus D OÜ poolt projektiga seotud koolitusteenuse soetamisest F OÜ-lt ja selle eest tasumisest arvetel näidatud ulatuses, mis oli toetuse saamise eelduseks. Nii kergendas A.N soodustuskelmuse täideviijatel soodustuskelmuse toimepanemist. Lisaks eelnevale, nõustudes lubama C-l, U-l ja Q-l kasutada äriühingut F OÜ, mille osanikuks ja juhatuse liikme abikaasaks ta oli, eelkirjeldatud viisil tegelikkusele mittevastava hinnapakkumise ja arve esitamiseks ning raha läbikandmiseks, tugevdas A.N C, U ja Q teo toimepanemise tahet, mis on käsitletav vaimse kaasabi osutamisena soodustuskelmuse toimepanemisele. Osutades C-le, U-le ja Q-le ainelist, füüsilist ja vaimset kaasabi tegutses A.N otsese tahtlusega. Nimelt teadis ta, et temaga seotud äriühingu F OÜ nimelt on vaja ebaõigete andmetega hinnapakkumist ja arvet esitamaks neid XXX-le, ning et hiljem on tarvis osa kõnesoleva arve alusel laekunud rahast kuriteo toimepanijate osutatud isikutele üle kanda. A.N vähemalt möönis, et ebaõiget arvet koostades ning teostades raha ülekandeid vastavalt kuriteo toimepanijatega kokkulepitule, annab ta oma panuse sellesse, et XXX-le jääks mulje nagu korraldanuks Jaapani koolitusprojekti Eesti koolitusmooduli F OÜ. A.N vähemalt möönis, et eelkirjeldatud viisil annab ta oma panuse soodustuskelmuse toimepanemisse C, U ja Q poolt. Eelkirjeldatuga aitas OÜ F esindaja A.N kaasa OÜ D poolt pettuse teel soodustuse saamisele soodustuse kogusummast 35 682,80 eurot 8542,80 euro ulatuses. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Süüdistatava kaitsja adv. Sven Sillar taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja menetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja ületamisega. Alternatiivselt taotleb kaitsja otsuse tühistamist ja A.N-i õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul asus maakohus õigesti omal algatusel hindama, kas kriminaalasjas pole möödunud mõistlik menetlusaeg. Kuna maakohtus kaitsja seda ei taotlenud, siis puudus kohtul KrMS § 2742 lg 1 kohane süüdistatava nõusolek sel alusel menetluse lõpetamiseks. Vastav nõusoleks on lisatud apellatsioonile. Maakohtul tuli nõusolekule puudumisele vaatamata käsitleda mõistliku menetlusaja küsimust ja kohtul oli sel

alusel võimalik karistust vähendada KrMS § 306 lg 1 p 6 1 alusel. Mõistlikku menetlusaega tuleb hinnata kuni ringkonnakohtu otsuse tegemise ajani. Erinevalt maakohtust leiab kaitsja, et menetlus on kulgenud peaaegu 8 aastat, kuna soodustuskelmuse puhul pandi kuriteo tunnustega tegu toime aprillis 2014. Süüdistuse kohaselt saadeti 28. aprillil 2014 e-kiri aadressile zzz elektronpostilt ggg, manuses F OÜ nimel koostatud pakkumus. Kohus leidis õigesti, et vähemalt kohtumenetluse kestvus on ületanud mõistliku aja piiri. Seetõttu vähendas kohus karistuse 80-le päevamäärale. Ringkonnakohtul on aga võimalus kaaluda, kas kriminaalmenetlus tuleks mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada, kuna selleks on nüüd süüdistatava nõusolek. Viimase aja kohtupraktikas on leitud, et 8 aastat kestnud II astme kuriteo menetlemise puhul ei ole asjakohane mitte karistuse vähendamine, vaid menetluse lõpetamine (viide Tallinna Ringkonnakohtu lahendile kriminaalasjas 1-20-8845, kus arutati 2,5 miljoni euro suurust soodustuskelmust ja rahapesu. KrMS § 205 2 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse lõpetamiseks hinnata ja arvestada kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ja muid asjaolusid. Kuritegu ei ole süüdistatava puhul raske, kuna talle heidetakse ette kaasaaitamist. KarS § 22 lg 5 kohaselt võib see kaasa tuua karistuse kergendamise KarS § 60 alusel. Väiksest ja tähtsusetust asjast on koostatud mahukas kriminaalasi. A.N-i süüdistatakse selles, et ta esitas OÜ F nimel OÜ-le D ühe arve summas 8542,80. Kriminaalasi keerles selle ümber, kas OÜ-l F oli õigus sellise arve esitamiseks olukorras, kui ta osa sellest summast kandis OÜ D soovil edasi OÜ-le O ja OÜ-le B. Midagi keerulist kriminaalasjas ei olnud. Arvestdes, et süüdistatav on andnud nõusoleku kriminaalasja lõpetamiseks, maakohus on tuvastanud, et on rikutud menetluse mõistlikku aega, analüüsides KrMS §-s 205 2 sätestatut, tuleks kriminaalasja menetlus lõpetada. Kohtupraktikas on leitud, et enne asja sisulist käsitlemist, tuleb hinnata, kas esineb alus menetluse lõpetamiseks mõistliku aja möödumise tõttu. Kui ringkonnakohus siiski analüüsib materiaalõiguse kohaldamist, jääb kaitsja seisukoha juurde, et süüdistatav ei pannud tegu toime tahtlikult. Ta nimelt ei saanud aru, et ta tõmmati kuritegelikku skeemi. Süüdistatav tegutses heas usus. Lihtsustatult oli süüdistatava seisukoht maakohtus selline, et temalt telliti OÜ F poolt osutatavat majutusasutuse ja kalapüügi renditeenust, mida tellijale ka osutati. Lisaks sellele oli kokkulepe, et majutusasutuse territooriumil osutatakse OÜ-le D teenuseid kolmandate isikute poolt, kellele tasub OÜ D, aga seda OÜ F vahendusel. Hindamaks, kas süüdistatava tegevuses OÜ F juhatuse liikmena esinesid kuriteotunnused, on põhiraskus sellel, kas süüdistatav teadis, et ta osaleb sooduskelmuses. Ehk siis, kas on täidetud kuriteo subjektiivse külje tunnused. Ühegi maakohtus uuritud tõendiga ei tuvastatud, et süüdistataval olnuks kokkulepe XXX-lt raha väljapetmiseks. Küll leidis tõendamist, et OÜ F osutas majutus- ja kalapüügiteenust. Kohus väitis otsuse lk 16 paljasõnaliselt, et arve sisaldas teenuseid, mida F OÜ ei tasunud. Kohus ütleb, et süüdistatav möönis tegelikkusele mittevastava arve koostamist. Kuid kohus pidanuks näitama seda, et süüdistatav möönis kelmuses osalemist . Seda ei tule ühestki tõendist. Kuidas või millisest asjaolust pidi süüdistatav möönma kelmuses osalemist, jääb kohtuotsuse pinnalt arusaamatuks. Kohus hindas miskipärast võimalust, et süüdistatav ei saanud aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Tegelikult puudub vajadus vastavaks analüüsiks, kui on tuvastatud kaudne tahtlus kelmuse toimepanemiseks. Pigem jääb mulje, et kohus ei ole lõpuni kindel, kas on tõendatud süüdistatava möönmine/teadmine, et ilma tema väljastatud arvete poleks kelmuse toimepanemine olnud võimalik. Kohus ületähtsustas OÜ B poolt väljastatud arve selgitust. Kuna äriühingute vahel oli kokkulepe, et OÜ F hüvitab OÜ D

eest kokkulepitud summas OÜ-le B läbiviidud koolituse maksumuse, siis ei oma otsustavat tähendust, mis oli arvele märgitud selgituseks. Subjektiivse külje puudumise tõttu ei saa süüdistatavat süüdi tunnistada. Apellatsioonikohtu istungil toetasid kaitsja ja süüdistatav esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles vastu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud suulisel istungil ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, jõudis esitatud taotluste osas järgmistele seisukohtadele.

kirjalikus menetluses ja Riigikohus on eelmenetluses andnud tähtaja menetluspooletele oma seisukohtade/vastuväidete esitamiseks KrMS § 348-1 alusel. Viidatud määruses oli selleks tähtajaks 6.november 2019. Prokuratuur hilines, esitades oma seisukohad määratud kellaajast poolteist tundi hiljem. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kirjalikus menetluses pooltele antud tähtaja möödumine tähendab sisuliselt seda, et kohus lahkub pärast antud tähtaja möödumist nõupidamistuppa. Seetõttu jäid ka viidatud lahendis esitatud prokuröri seisukohad tähelepanuta. Kohtukolleegium selgitab, et pärast KrMS § 322 sätestatud tähtaja möödumist tekib menetluspooltel nii kirjalikus kui ka suulises menetluses taaskord võimalus oma seisukohad kohtule esitada. Kirjalikus menetluses toimub see ringkonnakohtu poolt apellatsiooni läbivaatamise kohta kirjalikus menetluses tehtud määruses antud tähtaja jooksul KrMS § 331-1 alusel ja suulises menetluses KrMS § 336 korras kohtuvaidlustes. Kohtukolleegium selgitab, et apellatsioonimenetluses on menetluspoolte vaheline vaidlus selles osas spetsiifiline, et vaidluseseme määravad ära apellatsiooni piirid, millistest apellant väljuda ei tohi. Olenemata, kuidas nimetada apellandi vastaspoole vastuväiteid – vastuväide, seisukoht, kohtukõne teesid – on need sisuliselt vastuväited apellatsiooniväidetele, v.a juhud, kui vastaspool apellandiga nõustub. Praegusel juhul on selge, et prokurör on esitanud kohtule ja saatnud teadmiseks ka kaitsjale teesid, mis ta on koostanud ettekandmiseks suulises menetluses kohtuvaidlustes. Heaks tavaks on saanud ja seda nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus, et pooled esitavad oma kõne ka kirjalikult. KrMS § 300 lg 3 kohaselt võivad pooled seda teha enne kohtu nõupidamistuppa lahkumist ja see lisatakse protokollile. Seadusest ei ole väljaloetav, et seda tuleb teha pärast kohtukõne suulist ettekannet. Seadus ei keela kirjalikult kõne teeside esitamist ka enne kõne algust. See, kas vastaspool neid enne istungit soovib või jõuab lugeda, ei oma tähtsust, sest kohtuvaidlustes kantakse see ette ka suuliselt. Ei saa eitada, et kohtupraktikas on omaks võetud, et oma kohtukõne teesid saadetakse apellatsioonimenetluses ka juba enne istungit kohtule ja ka vastaspoolele. Kohtukolleegium toob näiteks kriminaalasja, kus adv. S.Sillar samuti osales. Nimelt, 10.juunil 2020 arutas ringkonnakohus kriminaalasja 1-16-2411 ( AK, UV jt) suulisel apellatsioonikohtu istungil. Maakohtu otsuse olid apelleerinud nii prokurör kui ka kaitsjad, süüdistatavad. 8.juunil 2020 e samuti pärast kaitsja poolt viidatud 7 päeva möödumist saatis oma seisukohad vastaspoole apellatsioonide osas kohtule prokurör. Need olid sisuliselt tema poolt kohtuistungil esitatud kohtukõne teesid. Vastuväited/teesid olid esitatud küll ainult kohtule, kuid kohus ise tegi need nähtavaks kaitsjatele. Kohtukolleegium möönab, et kohtule esitatud vastuväiteid/seisukohti/teese, mis on sisuliselt kohtukõne, ei pea samaaegselt adresseerima vastaspoolele ja ka kohus ei pea neid edasi saatma, sest midagi ebaõiget ega ka ebaloogilist ei ole selles, kui vastaspool saabki seisukohtadest teada suulisel istungil kohtuvaidlustes, kui prokurör oma seisukohad ette kannab. Vastata neile seisukohtadele saab vastaspool kohe istungil repliigis. Samas ei ole aga oma seisukohtade esitamine enne kohtuistungit kindlasti kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Kohtukolleegium viitab omalt poolt asjassepuutuvale Riigikohtu otsusele 31-1-98-15 p-le 51, kus Riigikohus on käsitlenud prokuröri kohtukõne kirjaliku versiooni kohtule esitamise küsimust ning selgitanud, et ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui lisas kohtuistungi protokollile prokuröri kirjaliku seisukoha, mida prokurör täies ulatuses kohtuvaidluses suuliselt ette ei kandnud ja mida ta ka kaitsjatele ei esitanud. Vahemärkusena olgu öeldud, et praeguse

kriminaalasja arutamisel apellatsioonikohtu istungil rõhutas eesistuja prokuröri seisukohtade vastuvõtmisel, et Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt tuleb see jutt ka suuliselt esitada. Samas, viidates veelkord Riigikohtu otsusele 3-1-1-98-15, siis Riigikohus peab võimalikuks, et erandina võib mingis osas suuliselt ette kandmata kohtukõne teksti kohtuistungi protokollile lisada siis, kui teised apellatsioonimenetluse pooled saavad kõne kirjaliku tekstiga tutvuda ja nõustuvad sellega, et pool seda täies mahus ette ei kanna. Seega on kaitsjal õigus mitte lugeda meilile saabunud prokuröri seisukohti või lükata demonstratiivselt eemale paberkandjal prokuröri poolt istungil esitatud seisukohad, nagu ta seda tegi, kuid kohus võtab nad vastu ja lisab toimikusse ning registreerib kohtuinfosüsteemis. Tegemist ei ole menetlusreeglite rikkumisega. Eeltooduga on kohtukolleegium vastanud kaitsjale, kes istungil teatas, kui kohus püüdis talle selgitada, et me oleme suulisel istungil ja sel vaidlusel ei ole sisu, et tema asi on mõte õhku paisata ja kohtu asi on temale vastata.

(süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 6 või lg 4), kui on esitatud SKHS §-s 12 nimetatud taotlus (1-17-3371 p 58). Maakohtu otsuse põhjendustest on selgelt väljaloetav, ja seda ei eita ka apellant, et maakohus on otsuse tegemisel e selle aja seisuga, kui kuulutas kohtuotsuse resolutiivosa 20. detsembril 2021, vaaginud põhjalikult menetlusaja mõistlikkuse küsimust ja esmalt leidnud, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka ajalist faktorit e ajavahemikku kuriteo toimepanemise ja kohtuotsuse tegemise vahel, mis on maakohtu otsuses märgitu kohaselt 7 aastat. Teo toimepanemise ja karistuse mõistmise vahele jääva ajavahemiku välja toomine kohtu poolt tähendab pigem seda, et tegemist ei ole mõistliku menetlusaja küsimusega. Mõistlik menetluse aeg hakkab kulgema A.N-il 19.03.2018, kui ta esimest korda menetluses üle kuulati. Karistuse mõistmisel arvestatakse ajavahemikku kuriteo toimepanemise ja kohtuotsuse tegemise vahel põhjendamaks, et isik on suutnud nii pikka aega olla õiguskuulekas, mis omakorda kinnitab arusaama, et tema poolt oli kuriteo toimepanemine pigem juhus. Järgnevalt käsitleb maakohus kohtumenetluse kestust ja leiab, et see on olnud pikk. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et arvestades seda, milles lepiti kokku maakohtu eelistungil e et kui kaitsjad leiavad, et mõistlik menetluse aeg on eelistungi seisuga e 8.02. 2021 lõppenud, siis nad taotluse ka esitavad ja kaitsjad seda ei teinud, siis oli just kohtumenetluse aja hindamine maakohtu poolt täiesti adekvaatne. Maakohtu seisukohad karistuse mõistmise osas kinnitavad üheselt, et maakohus on leidud, et kohtumenetluse aeg on olnud ebamõistlikult pikk ning seda arvestas kohus karistuse mõistmisel (KrMS § 306 lg 1 p 6 1). Nõustuda ei saa sellega, et kui kohus oleks pidanud adekvaatseks õiguskaitsevahendiks menetlusaja pikkust arvestades kriminaalasja lõpetamist nimetatud alusel, ja isegi, kui see vajadus oleks kohtu jaoks saabunud nõupidamistoas enne resolutiivotsuse kuulutamist, ei oleks kohus saanud seda teha, kuna puudus süüdistatava nõusolek. Kohus oleks saanud sel juhul uuendada menetluse ja küsida vajaliku nõusoleku, olenemata sellest, et ei süüdistatav ega kaitsja ei ole varasemalt selle peale Peamised argumendid, mis ringkonnakohtu hinnangul toetavad maakohtu poolt valitud vahendit e karistuse kergendamist seoses menetlusaja pika kestusega, on järgmised. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 2 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Lisaks tuleb KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele (RKKKo 1-17-3371, p 58). Arvestades Riigikohtu seisukohta, on apellatsioonimenetluses menetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu äärmisel erandlik. Nimelt on Riigikohus oma otsuse 1-12-3371 p-s 60 selgitanud, et olukorras, kus maakohus koostas juba kohtuotsuse ja käsitles muu hulgas süüdistust, milles menetlus lõpetati, peaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 2 lg 1 alusel olema äärmiselt erandlik. Just selle Riigikohtu seisukohaga seonduvalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada veel järgmist.

Kaitsja on oma apellatsioonis viidanud Tallinna Ringkonnakohtu lahendile 1-20- 8845, kus ringkonnakohus leidis, et 2,5 miljoni euro suuruse soodustuskelmuse ja rahapesu kuriteos on mõistliku menetlustähtaja rikkumisele õige ja asjakohane reageerida kriminaalmenetluse lõpetamisega. Kaitsja nimetas viidatud lahendit istungil ringkonnakohtu otsuseks ja kui eesistuja juhtis tema tähelepanu sellele, et seal on siiski määrusega tegu, siis vabandas kaitsja, et on filoloogilise apsaka teinud ja parandab ennast ning nimetab seda siis otsustuseks. Kohtukolleegium rõhutab, et on siiski suur vahe, kas maakohus teeb määruse, millega lõpetab KrMS § 274 2 lg 1 alusel menetluse ja ringkonnakohus lahendab määruse seaduslikkus määruskaebemenetluses või on maakohus teinud juba süüdimõistva otsuse ning taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 274 1 lg 1 alusel taotletakse ringkonnakohtult apellatsioonis. Esmalt on oluline rõhutada, et kaitsja poolt viidatud lahendis on menetlusaeg, mida mõistlikkuse hindamisel arvestatakse määruse tegemise seisuga, ligi 5 aastat ja 9 kuud. Praeguses asjas oli maakohtu otsuse tegemise seisuga e 20.12.2021 seisuga see aeg ligi 3 aastat ja 9 kuud. Etteulatuvalt vaadates on erinev ka aeg, mis kulub kohtuotsuse jõustumiseni. Viidatud lahendis oleks maakohtu motiveeritud otsuse tegemiseni võtnud aega veel tõlkimine, apellatsioonimenetlus ja kassatsioonimenetlus. Praeguses asjas võib väita, et sügiseks on ringkonnakohtu otsus jõustunud, kui kaitsjat ei saada edasikabemenetluses edu. Üheks faktoriks, mida arvestatakse menetlusaja mõistlikkuse hindamisel, on süüdistatava ebamäärane seisund menetluse ajal, mis kindlasti tähendab ka stressi ja teatud vaimseid üleelamisi. Praegusel juhul on see ebamäärane seisund sisuliselt katkenud maakohtu poolt resolutiivotsuse kuulutamisega. Maakohtu otsus oli tunduvalt leebem, kui seda t aotles prokurör e rahaline karistus oli sisuliselt 10 korda väiksem. Praeguses menetlusstaadiumis e apellatsioonimenetluses võib ka kindlalt väita, et otsuse jõustumine ei jää ülemäära kaugesse tulevikku, isegi sel juhul, kui toimuks edasikaebemenetlus ja Riigikohus võtaks kaebuse menetlusse. Mingeid n-ö laiaulatuslikke piiranguid ei ole süüdistatavale seatud – vara ei ole arestitud, tõkendit ei ole kohaldatud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus süüdistatavale karistust mõistes arvestanud juba kõikide süüd vähendavate ja karistust kergendavate asjaoludega ning oluliselt on karistuse raskust mõjutanud just ajaline faktor. Asjaolusid, mis annaks alust karistust veelgi kergendada, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Menetlusaeg, mis jääb maakohtu otsuse resolutiivosa kuulutamise ja ringkonnakohtu otsuse kuulutamise vahele, on alla 6 kuu ning apellatsioonimenetlus sealhulgas on kestnud 1 kuu, mis on apellatsioonimenetluse üldisi tähtaegu arvestades vägagi kiire menetlus ja kompenseerib kindlasti suurema osa sellest menetlusajast, mis jäi maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse vahele.

Eraldi peatub kohtukolleegium vaid kaitsja etteheitel, et maakohus hindas miskipärast võimalust, et süüdistatav ei saanud aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Kaitsja arvates puudus vajadus vastavaks analüüsiks, kui on tuvastatud kaudne tahtlus kelmuse toimepanemiseks. Kaitsjale jääb sellest kohtu hinnangust pigem mulje, et kohus siiski ei ole lõpuni kindel, kas on ikka tõendatud süüdistatava möönmine/teadmine, et ilma tema väljastatud arvete poleks kelmuse toimepanemine olnud võimalik. Kohtukolleegiumi hinnangul on selline kaitsja seisukoht meelevaldne. Vajadus anda omapoolne hinnang ka õigusvastasust välistava asjaolus suhtes tulenes süüdistatava ütlustest ja seda on kohus konkreetselt ka rõhutanud oma otsuses. Kohus on süüdistatava tahtlusele hinnangut andes selgitanud, et „Kohus märgib seejuures, et A.N-i ütlus selle kohta, et ta uskus Q selgitusi selle kohta, et üks pakkumus ja arve on XXX nõue ning teisiti ei saagi rahastust taotleda, ei välista iseenesest isiku tahtlust teo toimepanemiseks, vaid on hinnatavad vaid teo keelatusest teadmise tasandil, kus kohus seda väidet analüüsibki“. Seejärel kohus analüüsibki sealkohal, kus on õige koht e pärast subjektiivsele koosseisule hinnangu andmist õigusvastasust välistava asjaolu esinemist või puudumist. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 21. detsembri 2021 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.