Liiklussüüteod

täitmise tähtajaks 6 (kuus) kuud alates määruse tegemisest, s.o kohustus peab olema täidetud hiljemalt 30.05.2022.

sõltuvalt tunnistaja asukohariigist on erinevad ning tunnistaja välisriigis kaugülekuulamiseks tuleb tunnistaja asukohariigile kui täitvale riigile esitada vastavalt kas rahvusvahelise õigusabi taotlus või euroopa uurimismäärus ja ülekuulamine toimuks täitva riigi pädeva asutuse esindaja juuresolekul. Ilmselgelt ei olnud ülekuulamisele planeeritud kohtuistungi päeval enam võimalik koostada rahvusvahelise õigusabi taotlust. Seetõttu lükati kohtulik arutamine edasi 24.11.2021, et jätkata kaitsja taotletud tunnistaja ülekuulamisega. 24.11.2021 esitas prokurör taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 lg 1 alusel. Taotlus Prokurör leiab oma taotluses, et V. M.’ile esitatud süüdistus on põhjendatud ja tema süü on tõendatud süüdistusaktis toodud ja kohtus uuritud tõenditega. V. M.i kaitsja vandeadvokaat Tanel Mällas esitas 23.11.2021 prokuratuurile avalduse, milles süüdistatav palub prokuratuuril esitada Harju Maakohtule taotlus kriminaalasja lõpetamiseks KrMS § 202 alusel. Kaitsja seisukohast on täidetud kriminaalmenetluse KrMS § 202 lõike 1 alusel lõpetamise eeldused. Kaitsjale teadaoleva info kohaselt soovib süüdistatav ennast süüdi tunnistada ning kahetseda tehtut. Selle valguses on kaitsja hinnangul võimalik rakendada isiku suhtes leebemaid mõjutusvahendeid, kui seda on kriminaalkaristus. KrMS § 202 lg 1 sätestab, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. Kaitsja hinnangul esmane eeldus, et tegemist on teise astme kuriteoga, on täidetud. Samuti kuivõrd süüdistatav on nõus tunnistama oma süüd ning kahetsema tehtut, siis saab asuda seisukohale, et süüdistatava süü ei ole suur. Samuti ei ole antud asjas tekitatud kahju. Süüdistatav on nõus tasuma menetluskulud, mis süüdistusakti kohaselt on 237 eurot. Kaitsja hinnangul puudub ka tänasel päeval antud asja vastu avalik menetlushuvi. Samuti on süüdistatav nõus osalema ka liiklusalases sotsiaalprogrammis. Süüdistatavale on saanud teatavaks võimalus osaleda seaduskuuleka liikluskäitumise kujundamise koolitusel (leitav www.jkoolitus.eu). Tegemist on tasulise koolitusega, mille süüdistatav ise tasub. Süüdistatav on pärast toimunut ligemale 1,5 aasta jooksul hoidunud kuritegude toimepanemisest, mis annavad kinnituse sellest, et tegemist võis olla ühekordse eksimusega. Süüdistatav võtab endale kohustuse tasuda riigile hüvitisena 500 eurot. Süüdistatav on nõus asja lõpetamisega KrMS § 202 alusel. Prokuratuuri seisukohast on kogutud tõendite põhjal kinnitust leidnud kuriteo toimepanemine V. M.’i poolt ning esinevad KrMS § 202 lg 1 sätestatud eeldused menetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kuna isiku süü pole suur: 1) kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu (KarS § 424 lg 1 on karistatav ka rahalise karistusega, santsiooni ülemmäär on kolmeaastane vangistus); 2) süüdistatava süü ei ole suur (süüdistatavale ette heidetud kuritegu on kõige leebemat liiki, väiksemad sanktsioonimäärad viitavad otseselt väiksemale süüle, on süüdistatava süü ka keskmisest kuriteost oluliselt väiksem, süüdistatav on nõus tunnistama oma süüd ning kahetsema tehtut, karistust raskendavaid asjaolusid ei esine); 3) kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik huvi (kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu teenib eelkõige menetlusökonoomia eesmärki, süüdistataval puuduvad kehtivad karistused või süüteomenetlused alates ajast, millal talle heidetakse ette süüteo toimepanemist); 4) kuriteoga ei ole kahju tekitatud, tsiviilhagi ei ole esitatud;

5) süüdistatav on tasunud või võtnud kohustuse hüvitada kriminaalmenetluse kulud (süüdistatav kinnitab, et on valmis hüvitama kohtu poolt kindlaks määratud kriminaalmenetluse kulud). Menetluse lõpetamisel tuleb KrMS § 202 lg 2 alusel muu hulgas määrata isikule kohustus tasuda menetluskulud, heastada kuriteoga tekitatud kahju (antud juhul kahju puudub) ning panna süüdlasele kohustus maksta kindel summa riigituludesse, teha üldkasulikku tööd või osaleda sotsiaal- või sõltuvusraviprogrammis. V. M.’i tulude kohta kuriteole eelneval 2019 aastal Maksu- ja Tolliametil andmed puuduvad, 2018 tuludeks oli 510 eurot. mistõttu tuleks karistuse mõistmise puhul lähtuda KarS § 44 lg 2 toodud miinimumpäevamäärast 10 eurot. V. M.’il puuduvad varasemad karistused ja ei esine muid asjaolusid, mis põhjendaksid talle rahalise karistuse asemel karistusena vangistuse mõistmist. Seega eelduslikult karistataks V. M.’i süüdimõistmise korral rahalise karistusega orienteeruvalt mitte vähem kui 100 päevamäära ehk 1000 eurot, mis jääb sanktsiooni keskmisest 235 päevamäära selgelt allapoole. Eeltoodud kaalutluste tõttu on menetluse lõpetamise korral rahaliseks kohustuseks 1000 eurot. V. M. kinnitas, et on nõus maksma riigile rahalise kohustuse katteks 6 kuu jooksul 1000 eurot, tasuma menetluskulud 237 eurot, samuti osalema omal kulul liikluskäitumise programmis hinnaga 230 eurot. V. M.’ile on selgitatud, et kui ta ei täida talle pandud kohustusi, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse oma määrusega. KrMS § 202 lg 3 kohaselt ei või KrMS § 202 lg 2 p 1 märgitud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise ja KrMS § 202 lg 2 p 2 märgitud rahalise kohustuse täitmise tähtaeg ületada kuut kuud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 126 ja § 202 lg 1, 2, 3, ringkonnaprokurör taotleb:

Kaitsja märkis, et need on tingimused, milles on kokku lepitud ja palub taotluse rahuldada. Kohtu seisukoht KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Seega peaks kohus süüdistatava süüditunnistamisel ja karistuse liigi valikul tuvastama kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega ning kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Seega sõltuks karistuse liigi valik süü sellisest suurusest, mis kindlasti tingiks vangistuse kohaldamise või süüdlase isikust, s.t süüdlase puhul peaks olema tegemist varem samalaadsete süütegude toimepanemise eest karistatud isikuga. Mis puudutab süüdistatava süü suurust, siis saab asuda seisukohale, et süüdistusest tulenevatest asjaoludest tulenevalt on tegemist keskmise süüga, mis tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Puutuvalt süüdistatava isikusse on tegemist isikuga, keda on varem kohtu poolt karistatud teiseliigilise süüteo toimepanemise eest ning kohtuotsusega kohaldatud katseaeg on möödunud, kuid karistus on KarRegS § 24 lg 1 p 6 kohaselt kehtiv. Arvestades aga varasema süüteo iseloomu ja käesolevas kriminaalasjas süüks arvatud süüteo iseloomu, ei saa asuda seisukohale, et ka süüdistatava karistusandmed tingiks vajadust kohaldada süüdistatava suhtes vangistuslikku karistust. Seega juhul, kui süüdistatav temale inkrimineeritava süüteo toimepanemisel süüdi tunnistataks, oleks kohaldatavaks karistusliigiks eeldatavalt rahaline karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning juhul, kui tuvastatakse kergendav asjaolu, siis eeldatavalt mõistetaks karistus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Sellise karistusliigi kohaldamist võiks aga välistada töise sissetuleku puudumine, kuivõrd sellise asjaolu olemasolul ei oleks karistus täidetav ning kohus peaks seetõttu vaatamata keskmisele süüle valima karistusliigiks vangistuse. Arvestades valitsevat kohtupraktikat KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo eest vangistuse kohaldamisel jäetaks ilmselt see vangistus osaliselt või täies ulatuses tingimisi kas siis KarS § 73 või 74 sätteid kohaldades täitmisele pööramata. Vaatamata ülalmärgitule, mis puudutab karistuste valikut ja kohaldamise võimalusi, milleni menetluse lõpetamisel ilmselgelt ei jõuta, tuleb kohtu arvates prokuratuuri sellekohase taotluse esitamisel lähtuda KrMS § 202 lg 1 sõnastusest, millisest tulenevalt peavad kriminaalmenetluse lõpetamise tingimustena esinema viis üheaegselt esinevat tingimust: kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu; süüdistatava süü ei ole suur; süüdistatav on heastanud või asunud heastama kriminaalmenetluse kulu või võtnud endale kohustusi; kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning süüdistatav on kriminaalmenetluse lõpetamisega nõus. Seega ei oleks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise mõttes isegi tähtsust sellel, kas isikul on kehtivaid karistusi või mitte, vaid olulisteks tingimusteks on, et tegemist on teise astme kuriteoga ja süüdistatava isiku süü ei ole suur. Süüdistatavale inkrimineeritakse süüdistuskati kohaselt KarS § 424 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemist ja seega on vaieldamatult tegemist teise astme kuriteoga KarS § 4 lg 3 mõttes. Kuivõrd süüdistatava süü oleks süüdistusaktist tulenevate süüteo tehiolude põhjal keskmine, saab asuda seisukohale, et süüdistatava ei ole suur. Süüdistatav oli kaitsja poolt prokuratuurile esitatud taotluse kohaselt nõustunud võtma endale erinevaid kohustusi ning kohtuistungil nõustus kohtule esitatud prokuratuuri taotluses märgitud ja kaitsja taotluses märgitust osaliselt rangemate kohustuste võtmisega, avaldades valmisolekut tasuda nii joobe tuvastamisest tekkinud kriminaalmenetluse kulu, tasuda kindel summa riigituludesse, kui ka osaleda liikluspsühholoogilises järelkoolitusprogrammis. Kuna süüdistatavat süüdistatakse põhimõtteliselt massiliselt toime pandava süüteo toimepanemises, siis arvestades samalaadsete süütegude menetluste paljusust ja käesoleva menetluse kestust, on avalik menetlushuvi menetluse jätkamise osas vähenenud. Arvestades inkrimineeritud süüteo iseloomu ja toimepanemise asjaolusid, s.h toimepanemisest möödunud ajavahemikku, leiab kohus, et käesolevas kriminaalasjas menetluse jätkamine olukorras, kus tunnistaja

ülekuulamine on raskendatud ja teadaolevalt sooviksid menetluse pooled esitada tõendeid ka täiendavate tõendite esitamise voorus, siis hakkab menetlusökonoomika vähemalt ajalise ressursi kulu mõttes üles kaaluma menetluse jätkamise avalikku menetlushuvi, kuivõrd kohtulik arutamine võib venida ja kriminaalasja lahendamine kohtuotsusega ei pruugi saabuda lähiajal. Seetõttu leiab kohus, et arvestades süüdistatava võimalikku süüd ja kohtulikule arutamisele eeldatavalt kuluvat täiendavat ajalist ressurssi, võib asuda seisukohale, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Puutuvalt süüdistatava nõusolekusse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis tuleb märkida, et tegemist ei ole mitte ainult süüdistatava nõusoleku, vaid pigem süüdistatava enda initsiatiiviga saavutada kohustuste võtmisega kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg 1 alusel. Seetõttu leiab kohus, et formaalsed eeldused kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 lg 1 alusel on täidetud ja kohus nõustub prokuröri taotlusest märgituga, et süüdistatava süü ei ole suur ning edasiseks menetluse jätkamiseks puudub ka avalik menetlushuvi, mis annab aluse KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kuivõrd KrMS § 202 lg 1 näeb ette menetluse lõpetamise tingimusena kohustuste panemise süüdistatavale, siis on ka see tingimus täidetud, kuivõrd süüdistatav oli nõus võtma endale prokuröri taotletud rahaliste kohustuste täitmise ja sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse. Esimeseks kohustuseks on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustus, milleks on joobe tuvastamise kulude tasumine. Kuivõrd kulu tekkis süüdistatavale inkrimineeritava süüteo koosseisu tuvastamise eesmärgil tehtud kulutusega, mis olid süüdistuse versiooni toetamise eesmärgil vajalikud, siis oleks süüdistatava poolt sellise kulu tasumine menetluse lõpetamise tingimusena põhjendatud, kuivõrd menetluskulu tekkis vajadusest tuvastada süüdistataval juhile keelatud seisund. Puutuvalt teise kohustusse, s.o kohustusse maksta kindel summa riigituludesse, leiab kohus, et tegemist on riigile tema üldise avalik-õigusliku ülesandega, ehk kriminaalmenetluse toimimise tagamisega tekkinud kulu osalise kompenseerimisega ning kohus peab käesoleva kriminaalmenetluse kestust arvestades sellise rahalise kohustuse panemist süüdistatavale põhjendatuks. Kolmanda kohustusena taotles prokurör, et süüdistatav osaleks sotsiaalprogrammis, milleks on osalemine liikluspsühholoogilises järelkoolitusprogrammis. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd süüdistatavat süüdistatakse liiklusalase kuriteo toimepanemises ning süüdistataval on ka kehtivad väärteokaristused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, siis ilmselgelt on süüdistataval sellise koolituse läbimine vajalik, et tekitada süüdistatavas arusaama ohutu liikluskäitumise vajalikkusest. Kaitsja prokuratuurile esitatud taotlusest saab järeldada, et süüdistatav on iseseisvalt sellise koolituse leidnud ja pidanud sellise koolituse läbimist oluliseks. Arvestades sellist asjaolu loodab kohus, et süüdistatava arusaamades liiklusohutusest on toimumas muutused ja selliste muutuste kinnistamiseks vastava koolitusprogrammi läbimine on põhjendatud. Seejuures on tegemist tasulise koolitusega, millise kulu on süüdistatav valmis kandma oma vahenditest. Kohus asub seisukohale, et süüdistatavale pandavad kohustused, millistega on süüdistatav ka ise nõustunud, on asjakohased ja proportsionaalsed. Ülaltoodust tulenevalt puuduvad kohtu arvates menetluslikud takistused esitatud taotluse rahuldamiseks ning kohus rahuldab esitatud taotluse, lõpetades kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, määrates süüdistatavale kriminaalmenetluse kulude tasumise, kindla summa riigituludesse maksmise ja sotsiaalprogrammis osalemise kohustused KrMS § 202 lg 2 p 1, 2, 5 sätete alusel ning eelmärgitud kohustused tuleb KrMS § 202 lg 3 kohaselt täita 6 kuu jooksul määruse tegemisest. Kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal on prokuratuur kohtule esitanud kirjalikud tõendid ja salvestised. Kui kirjalikud tõendid jäävad kriminaaltoimikusse, siis peab kohus seisukoha võtma ka kohtule esitatud teabekandjate osas. Kuna teabekandjatele on salvestatud politseiametnike rinnakaamerate salvestused, mis on kriminaalasjas olulised tõendid, siis

tuleb teabekandjad, s.o kaks DVD-R plaati jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.