Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

Mõista Andrei Burlaile karistuseks 7 (seitse) aastat 6 (kuus) kuud vangistust. Jätta rahuldamata kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldada osaliselt. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks Andrei Burlaile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 405,60 eurot (sh käibemaks 67,60 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(18)

3.2 Süüdistatav ei nõustu maakohtu otsusega ja palub otsus tühistada kvalifikatsiooni ja karistuse osas ning mõista kergem karistus.

3(18)

lüües teist isikut elutähtsasse piirkonda nagu seda on rindkere südame piirkond, põhjustatakse kannatanu surm. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse nr 3-1-1-128-06 p 8 toonitatud, et iga tervist kahjustav käitumine võib endast kujutada ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks ning sellest ei saa teha automaatselt järeldust toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Samas punktis leitakse, et juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. 4.5 Kaitsja leiab, et Andrei Burlai tegu võib vastata KarS § 118 lg 1 p 7, kuid ka see kaitsja seisukoht ei ole kohtu poolt analüüsitud, vaid kohus piirdus üldsõnalise tõdemusega, et kohtu hinnangul nägi süüdistatava ette, et lüües kannatanut noaga elutähtsa organi, st südame piirkonda, saab kannatanu tõsiseid vigastusi, mis võivad olla ohtlikud ka elule. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et ühekordne noalöök rindkere piirkonda ei ole selliseks teoks, mis annaks automaatselt alust rääkida toimepanija tapmistahtlusest (Riigikohtu 16. aprilli 2017.a kohtuotsus nr 3-1-1-128-06). Kaitsja märgib, et isegi kui eeldada, et eluohtliku tagajärje esines süüdistataval tahtlus, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks eluohtlikku tervisekahjustust tekitades arvestanud võimaliku raske tagajärje - kannatanu surma saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud. Andrei Burlai on ise nii kahtlustatavana kui ka viimases sõnas järjepidevalt eitanud tahtlust kannatanu tappa. Tal ei olnud selleks mitte ühtegi põhjust, tegemist on tema parima sõbraga. 4.6 Riigikohus on 5. juuni 2018. a otsuses nr 1-17-105/35 märkinud, et KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud seda, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Antud juhul apellant on seisukohal, et võis esineda justnimelt see olukord, kus süüdistatava tahtlus on ulatunud lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni, kuid mitte surma saabumiseni. 4.7 Selleks, et eristada, kas tegu oli tapmise või raske tervisekahjustuse tekitamisega, tuleb tuvastada, milline oli teo toimepanemise ajal Andrei Burlai subjektiivne suhtumine teosse, põhjuslikku seosesse ja tagajärge. Kui surma kui tagajärje osas esines tahtlus, on tegemist tapmisega, kui aga ettevaatamatus, on tegemist raske tervisekahjustuse tekitamisega, millega põhjustati surm. Kuivõrd kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment – pidas võimalikuks - kokkulangev, siis tuleb edasiselt analüüsida, kas raske tervisekahjustuse tekitamisel Andrei Burlai möönis kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis millelegi tuginedes, et see ei saabu. Ka selles osas kohtuotsuses igasugune analüüs puudub. Tõendikogum näitab, et peale juhtunut helistas Andrei Burlai kohe kiirabisse, lisaks läks politseile vastu ja palus, et nad tuleksid kiiremini, muide Q sureb, viitab selle peale, et tal puudus igasugune tahtlus teo tagajärje suhtes, ehk ta ei pidanud võimalikuks, et tema tegu põhjustab kannatanu surma ning ei möönud seda. Rõhutan, et tol õhtul mitte keegi ei osanud arvata, et üks inimene kaotab oma elu-sõprade vahel ei tol õhtul ega kunagi varem olnud mingisuguseid konflikte ega tülisid. Järelikult nende asjaolude pinnalt oli Andrei Burlai alus loota, et kannatanu saab vajalikku abi. Ehk teisisõnu Andrei Burlai lootis surma kui tagajärge vältida. 4.8 Lisaks asus Harju Maakohus seisukohale, et vaatlusprotokollist nähtuvalt oli löögiks kasutatud noa ots ülevalt 4mm ulatuses murdunud (kd 1 tl 134). Puuduvad igasugused

4(18)

andmed selle kohta, et nuga oleks murdunud just selle löögi tagajärjel. Järelikult tähendab see seda, et löömise hetkel oli nuga juba murdunud otsaga ja seetõttu pidi murdunud otsaga nuga teise inimese rindkerre torgates olema löögijõud tavapärasest veelgi tugevam kui terve noaotsaga löömise puhul, et see rindkerre üldse siseneks. Esiteks ekspertiisiakti nr 20EAOS0076/590 kohaselt ja eksperdi arvamuse punkti 7 kohaselt /.../ torke-lõikevigastus võib olla tekitatud mustast plastmassist käepidemega suure noaga pakendist nr 7, kuid täielikult ei saa välistada selle torke-lõikevigastuse tekitamist ka mustast plastmassist käepidemega ning hallist metallist teraga kööginoaga pakendist nr 9 ja sinisest plastmassist käepidemega ning hallist metallist teraga kööginoaga nr 10. Eeltoodust tuleneval kohtu järeldus, et nuga oli murdunud otsaga ja seetõttu pidi murdunud otsaga nuga teise inimese rindkerre torgates olema löögijõud tavapärasest veelgi tugevam kui terve noaotsaga löömise puhul on oletus, kuna torke-lõikevigastus võis olla tekitatud ka teiste nugadega. 4.9 Apellant on seisukohal, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga karm ning ei vasta süüdimõistetu isikule ja kehtivale kohtupraktikale. Harju Maakohus asus seisukohale, et arvestades süüteo asjaolusid ja vigastuste tekitamise intensiivsust ning valitud vahendit on süüdistatava süü keskmine või natuke alla selle. Seega pole üheselt arusaadav, kas süüdistatava süü on keskmine või ikkagi alla selle? Teiseks arusaamatuks jääb, millistest vigastuste tekitamise intensiivsusest jutt käib-tegemist oli ühe noa löögiga. Arusaamatu on ka kohtu seisukoht, et süüdistatav tunnistas tapmise toimepanemist, andes teo toimepanemise kohta küll üksikasjalikke ütlusi, kuid piirdudes seisukohaga, et ta ei tahtnud inimest tappa, st tegemist oli õnnetu juhusega. Juhin tähelepanu, et Andrei Burlai mitte ei piirdunud seisukohaga, et ta ei tahtnud inimest tappa, vaid väljendas omapoolse sisemise positsiooni toimepandud teo kohta. Harju Maakohus arvestas ka, et Andrei Burlai on maksnud vabatahtlikult igakuiselt kannatanu abikaasale 150 eurot ning lubas seda ka edaspidi teha. 4.9.1 Kaitsja toob välja, et tapmine on tavaliselt fataalse tagajärjega, kui kannatanu oleks jäänud ellu, siis tegemist oleks olnud hoopis teistsuguse kvalifikatsiooniga. Seega pole üheselt arusaadav, kuidas fataalne tagajärg ei võimalda arvestada karistust kergendavaid asjaolusid täies ulatuses. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et tegemist on varem kriminaalkorras karistamata ja õiguskuuleka inimesega, algusest peale Andrei Burlai oma süüd tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud. Lisaks puhtsüdamlik kahetsus väljendus mitte ainult sõnades vaid ka tegudes- igakuiselt toetab Andrei Burlai oma sõbra perekonda rahaliselt. Kinnipidamisasutuses viibib süüdistatav esmakordselt ja alates 06. detsembrist 2020.a, ehk 6 kuud. Lisaks leian, et arvestades kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid, mõista varem kriminaalkorras karistamata isikule ja oma süüd tunnistanud inimesele 9 aastat on äärmiselt ebaõiglane. 4.10 Kannatanu X on esitanud tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes. Kannatanu X esitatud tsiviilhagi koosneb kolmest nõudest: varalise kahju nõudes seoses matusekulude hüvitamisega summas 1788.60 eurot ja eluasemelaenu jäägi hüvitamise nõudes ning mittevaralise (moraalse) kahju nõuedes 40 000 eurot. Matusekulude osas vaidlust ei ole, süüdistatav võttis selles osas tsiviilhagi õigeks. Kannatanu X esitas seoses tema abikaasa surmaga tekitatud mittevaralise kahju nõude summas 40 000 eurot. Harju Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 5000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sai kannatanu seoses abikaasa surmaga ränga hoobi kuna kaotas ülalpidaja ja peab võtma ravimeid. Kannatanu X selgitas 18.mai 2021.a kohtuistungil, et tal on I tüüpi diabeet, mistõttu on talle määratud keskmine liikumispuue, töövõime kaotus on

5(18)

50%. Pärast juhtunut tema tervislik seisund on halvenenud, tal on tekkinud probleemid vererõhuga. Arst ei soovita töötada rohkem, kui poole kohaga. 4.10.1 VÕS § 134 lg 3 sätestab, et isiku surma põhjustamise või talle raske tervisevigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlike asjaolude esinemist peab tõendama kannatanu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-19-08 p-s 17 märkinud, et lähedase isiku kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 mõttes õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Samuti on Riigikohus samas lahendis märkinud, et erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Eelnevalt nimetatud erandlikke asjaolusid antud juhul ei esine. Lähedase inimese surm ja abikaasa kaotus on kannatanule traumeeriv kogemus, kuid antud juhul tuleb arvestada, et lein kaasneb iga lähedase isiku surmaga. 4.10.2 Kaitsja juhib tähelepanu, et kannatanu X ütluste kohaselt tal on esimest tüüpi diabeet, ta sõltub insuliiniravist. Pärast juhtunut minu terviseseisund on halvenenud. Mul on lisaks tekkinud probleemid vererõhuga ja pea käib ringi. Töövõime kaotus on 50% ning see on määratud 6 aastat tagasi, mitte peale abikaasa surma. Samuti ei saa arvestada erandliku asjaoluna kannatanu kõrget vererõhku, sest kõrge vererõhk esineb tänapäeval paljudel ning kannatanu ei ole esitanud tõendid, et vererõhu tõus on põhjuslikus seoses abikaasa kaotusega. Pole põhjust kahelda, et lähedase inimese kaotus on kannatanule traumeeriv kogemus, kuid kannatanul olid probleemid tervisega ka enne abikaasa surma, mida kinnitab kohtule esitatud puudega isiku kaart, millest nähtub, et X-le on määratud keskmine puue alates 14. augustist 2018.a kuni 13. augustini 2021.a ning X kohtuistungil antud ütlused. 4.10.3 Kannatanu põhjendused mittevaralise kahju nõude osas ei ole erandlikud ning sellised, mis õigustaks mittevaralise kahju hüvitise maksmist. Nagu eelpool sai juba öeldud, õigustab mittevaralise kahju hüvitamist näiteks ruumiline seos lähedase inimese hukkumise ajal või lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need üleelamised peavad olema isiklikud ja vahetud, mitte kolmandate isikute vahendatud. Käesoleval juhul ei näinud X enda abikaasa tapmist pealt, vaid magas kodus. Vaatamata sellele, et Andrei Burlai tegu on kogu perekonnale kaasa toonud väga suuri kannatusi, ei ole lähedase inimese kaotus ja sellega kaasnev lein ning kaotusvalu kui sellised erandlikuks asjaoluks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja jätta kannatanu esitatud tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes summas 5000 eurot rahuldamata. 4.11 Kannatanu menetluskuludeks luges kohus 1470 eurot. Harju Maakohus on õigesti märkinud, et kannatanu menetluskulud on seotud ainult tsiviilhagi menetlemisega. Kaitsja rõhutab, et peamine vaidlus tsiviilhagi osas, mis oli seotud eluaseme jäägiga, jättis kohus läbi vaatamata. Arvestades, et tagastamata korteri laen ei kuulu hüvitamisele, kuna tegemist ei ole surma põhjustamisest tekkinud kuluga VÕS § 129 lg 1 mõttes ning tegemist oli algusest peale

6(18)

perspektiivitu nõudega, pidi kannatanu lepinguline esindaja seda kannatanule selgitama, mida aga lepinguline esindaja kahetsusväärselt teinud ei ole. Eeltoodust tuleneval leiab, kaitsja, et 980 eurot väljamõistmine süüdistatavalt kannatanu kasuks on ebaõiglane. 4.12 Lisaks mõistis kohus riigituludesse Andrei Burlailt välja menetluskulud kokku summas 8088.20 eurot. KrMS § 180 lg 3 näeb ette, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda. Arvestades, et süüdistatava ülalpidamisel on alaealine laps, lisaks maksab ta igakuiselt kannatanu lähedastele 150 eurot, menetluskulude hüvitamine käib talle üle jõu, siis palub süüdistatav jätta osaliselt menetluskuludest riigi kanda.

KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3

ALUSEL:

7(18)

diabeedile on tal tekkinud probleemid vererõhuga. Vastavalt kannatanul olemasoleva terviseseisuga arst ei soovita töötada rohkem, kui poole kohaga. Lisaks olemasolevatele probleemidele lisandusid ka muud probleemid ja kannatanu stress seoses sellega vaid suureneb. Näiteks 12.07.2021 kuupäeva seisuga kannatanuga lõpetati tööleping (Töölepingu lõpetamise akt – lisa 1). Põhjuseks on töötaja töövõime vähendamine terviseseisundi tõttu. Seega apellandi kahtlus selles, et vastustaja valetab enda tervisliku seisundi kohta, antud olukorras on äärmiselt küüniline ja põhjendamata. 6.3 VÕS § 134 lg 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seaduses ei ole sätestatud, millist asjaolu loeb seadusandja erandlikuks ning igal konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta konkreetses asjas olevaid faktilisi asjaolusid. Riigikohus on sedastanud, et erandlikuks asjaoluks ei ole surm kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Lisaks kannatanu ja kohtu poolt varem toodud argumentidele mittevaralise kahju nõude osas, millised kannatanu ei hakka siin kordama, võib tuua ka esile asjaolu, et kohtueelse menetluse käigus kannatanu tutvus ka materjalide toimikuga ja osales kohtumenetluses mille käigus pidi veel ja veel üle elama kõik abikaasa surmaga seotud sündmused ja seda kõike detailides ning vaadates materjalides olevad pildid sündmuskohalt ja tapetud abikaasa surnukehast. 6.4 Süüdistatav kogu menetluse käigus räägib, et tema kahetseb ja on valmis aitama tapetu peret ning nimetab juhtunut õnnetusena. Süüdistatav korraldas kannatanule raha ülekanded (igakuiselt 150 eurot ja Q mälestussambale 300 eurot). Kohtumenetluse käigus apellant kinnitas, et tema saab aru, millises raskes olukorras on praegusel ajal kannatanu ja on valmis aitama perele kõiges ainult, siis kui tema on võimeline seda tegema. On ilmne, et apellant saab aru, et peale kannatanu abikaasa surma kannatanu ja tema alaealine laps jäid ilma ainukest peretoitjat, korteris mille ostmiseks oli võetud pangalaen, mille jääk on ca 22000 eurot ja kannatanu oma tervisliku seisundi tõttu on ilma tuluta. Kannatanul on põhjendatud kahtlused, et apellant puhtsüdamlikult kahetseb toimepandud kuritegu ja tema lubadused aidata on deklaratiivsed. Kohtumenetluse käigus tuvastati, et apellandil on olemas vara korter või korteri osa (kinnistusraamatu väljavõtte – Lisa 2), milles tema ei ela. Korter on apellandi sõnade kohaselt tühi ja sellega mitte keegi kasuta. Vara realiseerimine võiks reaalselt aidata kannatanu peret tekkinud olukorras juba praegu. Apelland keeldus seda võimaluset isegi kaalumast, kuigi jätkuvalt väidab oma kahetsustest. 6.5 Kannatanu esindaja on seisukohal, et maakohtu poolt otsuses määratud mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tühistamine oleks äärmiselt ebaõiglane kannatanu suhtes kõne all olevas olukorras ja tekitab kannatanule täiendavad kannatused (nii mittevaralises kui ka varalises mõttes) ja hingeline valu. Samane seisukoht on kannatanu esindajal ka menetluskulude hüvitamise kohta. Põhikaristuse (9 aastat vangistust) osas vastuväited puuduvad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

8(18)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

9(18)

nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

10(18)

9.4 Kohtupraktika kohaselt juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Kaitsja jätab arvestamata süüdistatava teo objektiivse avaldumise ning praegusel juhul saab juba välise teopildi alusel selliseid tõsikindlaid järeldusi teha, mistõttu puudub eriline vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Kaitsja ei arvesta, et tegemist ei olnud piirkonnaga, mis ei ole elutähtsate organite piirkond ning millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. 9.5 Kaitsja ei ole võtnud arvesse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-102-16, p 17 toodut, et ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma. Seega saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu rünne oli sedavõrd äärmuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-46-15, p 9) ehk annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Maakohus on õigesti viidanud ekspertiisiaktile, mille kohaselt olid kannatanu vigastused nende tekitamise ajal juba eluohtlikud. Vähetähtis ei ole ka ekspertiisiaktis märgitu, et peale sellise torke-lõikevigastuse tekitamist võis kannatanu elada väga lühikest aega ning selle ajavahemiku pikkus võib olla mõõdetav minutitega (maksimaalselt kümne minutiga). Seega saab tõsikindlat väita, et süüdistatava poolset noa lööki rindkerre vasakule poole ehk südame piirkonda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona KarS § 113 mõttes ja maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega ning seda saab tõsikindlat väita välise teopildi alusel. 9.6 Kohtupraktika toetab seisukohta, mille kohaselt erinevalt teost kui käitumisaktist endast, ei ole põhjusliku seose kulgemine enamasti täielikult toimepanija kontrolli all – ehk siis ei pea ette nägema üksikasju, vaid piisab, kui ta kujutab enda vallandatud teoga ette tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasandil, et tema poolt tehtud löögi mõjul ehk üks löök elutähtsa organi piirkonda ehk löök südame piirkonda võivad saada ohvri elutähtsad organid vigastatud ja saabuda surm. Samuti on kohtupraktikas teo toimepanemise vahendit ja selle omadusi peetud asjaoludeks, mis annavad aimu tapmistahtluse olemasolust. Kolleegiumil tuleb maakohtuga nõustuda, et süüdistatav sooritades löögi noaga kogupikkusega 32 cm, millel tera on pikk 20 cm, saab jaatada tapmistahtluse olemasolu. Apellantide väide, et ekspert ei välistanud vigastuste tekitamist ka nugadega, mis on pakendites nr 9 ja 10, jääb tagajärjetuks, kuna ka nende nugade kogupikkus on 26,2 cm ja 25 cm ning terade pikkus vastavalt 14 cm ja 15,4 cm, mistõttu saab ka nende nugade puhul jaatada tapmistahtluse olemasolu. 9.7 Kohtupraktika kohaselt peab pöörama süüdistatava tahtluse tuvastamisel tähelepanu ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, milline oli noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja löögijäljed (vt RKKKo nr 1-20-3107, p 11). Surnu kohtuarstliku ekspertiisi käigus on üheselt kirjeldatud torke-lõikehaava sügavust, mille pikkus oli vähemalt 15 cm (kd 1, tl 96). Seejuures on ekspert leidnud, et rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav vigastas vasakpoolse III roide alumist serva ja IV roide ülemist serva. On üldteada, et südant kaitseb luustunud rinnakorv. Seega saab teha tõsikindla järelduse ja nõustuda tuleb maakohtuga, et löök noaga

11(18)

pidi olema väga jõuline, et vigastas roideid ning ulatus südamepauna ja südame vasaku vatsakese eesseina, tekitades vähemalt 15 cm pikkuse torke-lõikehaava. Sellise sügavusega vigastust on üldjuhul keeruline pidada valearvestuseks või mittetahtlikuks, nagu märgivad apellandid. 9.8 Tapmistahtluse olemasolu ei väära ka apellantide põhjendused, et tapetu oli süüdistatava väga hea sõber, keda võis pidada lausa vennaks ja mingit vihavaenu nende vahel ei olnud. Sellise seisukohaga nõustudes saaks tapmistahtluse olemasolu jaatada vaid isikute puhul, kelle suhted ei ole head, kus valitseb vihavaen ja kes ei ole lähedased. Tapmistahtlus võib tekkida ka spontaanselt sündmuskohal olles ning lühikese aja jooksul ja ka lähedase vastu. 9.10 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 10). Kolleegium nõustub maakohtuga, et väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, st kannatanu ei sure ning ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tegu tervikuna vaadates ei nähtu asjaolusid, millele tuginedes oleks Andrei Burlai võinud arvata, et tagajärge ei pruugi saabuda. 9.11 Apellantide apellatsioonides toodu, et süüdistatav helistas häirekeskusesse ja palus abi, jääb tagajärjetuks. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu löömine äärmiselt pika teraga noaga rindkerre südame piirkonda, mis on elutähtis, on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Lüües noaga südame piirkonda ei kontrollinud süüdistatav Andrei Burlai mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ja tal puudus igasugune alus loota, et kannatanu saab abi ja ei sure. Seejuures käskis kiirabi kannatanule kutsuda tunnistaja C, kuna tunnistaja tegeles ise kannatanuga ja püüdis haava sulgeda (kd 2, tl 10 pöördel). See, et lootus abi saada puudus, nähtub asitõendi vaatlusprotokollist (kd 1, tl 40-43). Nii on süüdistatav helistades häirekeskusesse korduvalt märkinud, et isik keda noaga lõi sureb ning ta on juba surnud, surnud. Seega süüdistatava helistamine häirekeskusesse ei muutnud tema poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Arvestades, et kannatanu oli abi kutsumise ajal (ei olnud kontaktne, ainult hingas väga raskelt kd 2, tl 10 pöördel) kui ka politsei (pigem ei hinganud, tegeleti surnu elustamisega kd 2, tl 4, 75 pöördel) ja kiirabi jõudmisel teadvuseta (ei hinga, alustati elustamist kd 1, tl 113-117) ning süüdistatav sai aru, et kannatanu sureb/on surnud, siis ei olnud süüdistataval ka adekvaatset alust loota, et ta saaks abi kutsumisega kannatanu surma vältida ja kannatanu ei sure. 9.12 Ainetu on kaitsja väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 117 lg 1 või § 118 lg 1 p 7 järgi. Maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks tuleb Andrei Burlai temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 113 lg 1 järgi süüdi mõista ning miks ei ole võimalik süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 või § 118 lg 1 p 7 järgi (kd 2, tl 127). Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning kolleegium nõustub maakohtu argumentide ja järeldusega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Ka on maakohus arvestanud süüdistatava ütlustega ja esitatud kaitseversiooniga ning andnud sellega ka vastuse apellatsioonides toodule.

12(18)

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et süüdistatava käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 lg 1 järgi ning kuna kolleegium nõustus maakohtuga ja tuvastas nii teo kui tagajärje suhtes tahtluse, siis ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 117 lg 1 või § 118 lg 1 p 7 järgi.

13(18)

isiku paratamatu surm kaasneb iga lõpuleviidud tapmisteoga. Seega on maakohus lähtunud ebaõigetest kaalutlustest, mis justkui vähendaksid tuvastatud kolme karistust kergendava asjaolu kaalukust. Kuna maakohus põhjendas samade asjaoludega ka süüdistatavale mõistetud raskemat karistust, kui seda oli taotlenud prokurör, siis sellisel eksimusel on olnud vahetu mõju kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele selgelt mittevastava karistuse mõistmise ja need ei põhjenda taotletust raskema karistuse mõistmist. Seda enam on kummastav ja ei ole jälgitav maakohtu seisukoht olukorras, kus prokurör on taotlenud mõista 8 aasta vangistust ühe karistust kergendava asjaoluga. Maakohus tuvastades kolm karistust kergendavat asjaolu, on jätnud põhjendamata, kuidas kaks täiendavalt tuvastatud karistust kergendavat asjaolu saavad kaasa tuua raskema karistuse mõistmise kui seda on taotlenud prokurör. 10.4 Selged ja üheselt ammendavad ei ole maakohtu seisukohad ka süüdlase iseloomustavate andmete osas. Maakohus on üheselt märkinud, et arvestab süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid. Tegemist on isikuga, kes on karistamata ning koosmõjus kergendava asjaoluga tuleb karistust kergendada (kd 2, tl 127 pöördel). Sellised maakohtu põhjendused peaksid kokkuvõttes tooma kaasa veelgi karistusmäära vähendamise, arvestades sanktsiooni keskmist määra, millest maakohus juhindus. Kolleegiumi arvates ei nähtu taas, et seda oleks karistusmäära mõistmisel tegelikkuses arvesse võetud. 10.5 Karistuse mõistmisel võtab kolleegium lähtepunktiks sanktsiooni keskmise määra, milleks on 10 aastat 6 kuud. Uue karistuse mõistmisel arvestab kolleegium, et Andrei Burlai süü on alla keskmise. Kolleegium arvestab toimepandu raskust, karistust raskendavate asjaolude puudumist ja kolme karistust kergendavat asjaolu. Samuti arvestab ringkonnakohus süüdlase isikut ning eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kolleegium leiab, et süüdlast tuleb karistada sanktsiooni alammäära lähedale jääva 7 aastase 6 kuulise vangistusega.

14(18)

11.2 Vaidlust ei ole selles, et kannatanu X on iseenesest isikuks, kellel võiks olla VÕS § 134 lg 3 järgne nõue. Maakohtus tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejal esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olevate erandlike asjaolude sisustamisel on kohtupraktika erinev. Maakohus on Riigikohtu sellekohasele analüüsile viidanud üldiselt ning ei ole viidanud konkreetsetele lahenditele, mis käsitleksid konkreetselt erandlike asjaolude esinemist VÕS § 134 lg 3 mõttes. Maakohus luges erandlikuks asjaoluks kannatanul abikaasa surma tõttu tekkinud stressreaktsiooni ning probleemi vererõhuga, mille tõttu viibis kannatanu haiguslehel. Lisaks argumenteeris maakohus erandlikku asjaolu sellega, et kohtumenetluse kestel oli arusaadav, et kannatanu elas veel ka pool aastat hiljem abikaasa kaotust üle, mistõttu võib kannatanu üleelamisi pidada raskeks. 11.3 Kolleegium nõustub täielikult kaitsjaga, et antud asjas puuduvad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis õigustaksid hüvitise maksmist ning maakohtu argumentatsiooni erandlike asjaolude kohta ei saa lugeda VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikeks (kd 2 lk 128-128 pöördel). Kannatanul ei ole tuvastatud tõsist psüühikahäiret, vaid stressreaktsioon. Maakohtuga nõustudes tuleks stressireaktsiooni vahetult peale juhtunut ja probleeme vererõhuga lugeda erandlikuks asjaoluks, kuid sellised reaktsioonid kaasnevad vahetult peale juhtunut paratamatult iga lähedase inimese surmaga. Lähedase surmaga kaasnevad hilisemad üleelamised seose meenutamisega ja kroonilise haiguse (I tüüpi diabeet) ägenemine vahetult peale juhtunut mingiks ajaks ajal ei ole erandlikud asjaolud ja seda tulenevalt kohtupraktikast. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendis on üheselt asutud seisukohale, et erandlikuks asjaoluks ei saa olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja poolt väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, mis kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Erandlikuks asjaoluks on eeltoodud lahendist lähtuvalt esmajoones hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega (vt RKTKo nr 3-21-19-08, p 17). 11.4 Antud asjas kannatanu e hageja juhtunus ei osalenud ega viibinud tapmise ajal samas kohas. Ka ei ole kannatanu e hageja pealt näinud tapmise vahetuid tagajärgi ja lähedase kannatust. Informatsioon mida kannatanu/hageja juhtunu tehiolude kohta on saanud, ei ole olnud tema jaoks vahetu ja ei põhine tema poolt isiklikult kogetul. VÕS § 134 lg 3 mõistes on „erandlikuks asjaoluks“ tapmise tagajärgede vahetu pealtnägemine, n-ö samas ohutsoonis viibimine, kuid ka seda tõendatud ei ole. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et antud juhul ei saa kõne alla tulla kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 3 alusel.

15(18)

Ka ei ilmne kriminaalasja materjalidest, et kannatanul oleks tekkinud abikaasa surma tõttu mingeid hilisemaid tõsiseid üleelamisi (posttraumaatiline psüühikahäire vms), siis ei esine kannatanul üleelamisi ja VÕS § 134 lg 3 ei ole ka antud osas kohaldatav. On ilmselge, et abikaasa kaotus on psüühilist pinget tekitav ja kurnav. Loomulikult kaasnevad kannatanu/hageja abikaasa kaotusega ning muu sellega seonduva tegevusega emotsionaalsed pinged, stress ja tagajärjed, kuid kolleegiumi arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. 11.5 Kannatanu/hageja ei ole tuginenud sellele, et talle tekkis abikaasa surma põhjustamisest tervisekahjustus. Tervisekahjustuseks ei saa VÕS § 134 lg 3 tähenduses lugeda ainuüksi hageja väidetud tervisliku seisundi halvenemist, mille kohta kannatanu/hageja ei ole täpsemaid ütlusi andnud (kd 2, tl 79) ning selle kohta, milles seisneb oluliselt tervisliku seisundi halvenemine tõendeid esitanud ei ole. Kannatanu poolt märgitud oluline tervise halvenemine ei ole tegelikkuses kohtumenetluses tuvastamist leidnud ning tõendid selle kohta, et kannatanu tervis oleks oluliselt halvenenud seoses süüdistatava Andrei Burlai õigusvastase teoga, esitatud ei ole. 11.6 Kannatanu esindaja on apellatsioonivastuses märkinud, et kannatanu kaotas ülalpidaja ning kannatanu majanduslik olukord on halvenenud, kuna kaotas töö seoses töötaja töövõime vähenemisega. Kolleegiumil tuleb märkida, et kannatanu esindaja jätab tähelepanuta, et majandusliku olukorra halvenemine saab olla üksnes varaline kahju, kuid sellise kahju hüvitamise taotlust hagiavalduses esitatud ei ole. Samas lähedase kaotusest tingitud elukvaliteedi langus VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikuks asjaoluks ei ole. Ka töö kaotamine seoses töövõime vähenemisega ei ole tingitud seoses süüdistatava Andrei Burlai õigusvastase teoga. Tulenevalt kannatanu enda ütlustest soovitas arst töötada poole koormusega, kuna tal on I tüüpi diabeet ja see oli enne juhtunut. Temale helistas juhataja ning teatas, et on muutunud olukord töökoormusega ja kahjuks ei saa nad võimaldada töötamist enam poole koormusega. Kui tööandja ei luba töötada poole kohaga, siis tuleb uuesti tööd otsida ja see teeb olukorra raskemaks, kuna stressi tõttu tervis halveneb (kd 2, tl 79- 79 pöördel). 11.7 Ka ei nõustu kolleegium kannatanu esindaja apellatsioonivastuses märgituga, et kannatanu/ hageja vaadates toimikut ja osaledes kohtumenetluses, mis tekitas üleelamisi, on need VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Maakohus ei ole neil põhjustel tsiviilhagi rahuldanud ning kannatanu esindaja ei ole maakohtu otsust apelleerinud. Tuleb märkida, et puuduvad igasugused tõendid, et kannatanul oleks tekkinud toimikuga tutvumisest või maakohtus kohtuistungil osalemisest mingeid tõsiseid hilisemaid üleelamisi, siis ei ole VÕS § 134 lg 3 antud osas kohaldatav. On ilmselge, et toimikuga tutvumine ja kohtuistungil osalemine on psüühilist pinget tekitav ja kurnav, kuid ei ole alust väita, et kannatanul oleks olnud vähem hingelisi kannatusi, kui ta ei oleks toimikuga tutvunud ja kohtuistungil osalenud. Loomulikult kaasnevad kohtuistungil osalemisega emotsionaalsed pinged, kuid kolleegiumi arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes erandlikuks asjaoluks. 11.8 Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohtu poolt esile toodud asjaolud ei anna ka kogumis alust lugeda neid erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 mõttes, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega rahuldati kannatanu X tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt, s.o 5000 euro ulatuses ning selles osas tuleb teha uus otsus.

16(18)

süüdistatava kanda. Seega kaitsja taotlus jätta kannatanu menetluskulud summas 980 eurot kannatanu enda kanda, kuna peamine vaidlus tsiviilhagi osas oli seotud eluaseme jäägiga, mille maakohus jättis läbi vaatamata, on ainetu. Seejuures nähtub, et kaitsja on kohtukõne teesides peatunud sellel küsimusel lühidalt (kd 2, tl 113), mistõttu ei nõustu kolleegium apellandiga, et peamine vaidlus oli seotud eluaseme jäägiga. Lisaks nähtub kohtuistungi protokollist, et pigem oli vaidlus seotud mittevaralise kahju hüvitamisega (kd 2, tl 107).

17(18)

isik peab kandma vangistust ja hetkel sissetulekud puuduvad, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Lisaks on pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist tulenevalt KrMS § 424 sättest kriminaalmenetluse kulude tasumise pikendamise tähtaega võimalik mõjuval põhjusel korduvalt pikendada, kuid käesoleval juhul ei ole kohtuotsus jõustunud ja täitmisele veel pööratud menetluskulude osas. Kolleegiumi selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-2-12 tooduga.

/allkirjastatud digitaalselt/

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.