Liiklussüüteod

kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

SÜÜDISTUSE SISU

Jugan Aboltõnit (Aboltõn) süüdistatakse selles, et tema, olles karistatud 29.10.2019 Harju Maakohtu poolt KarS §-i 424 lg 2 järgi, juhtis uuesti, st korduvalt ja tahtlikult 17.05.2021.a kella 14:31 ajal Harju maakonnas, Saue vallas, Riisiperes, xxx maja juures, sõidukit Xxx Xxx reg/nr xxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove – EKEI uuringuakti nr 731T kohaselt tuvastati veres etanooli sisaldus 2,96 ± 0,06 mg/g, k=2), millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 ning lg 2 p 1 ja korrakaitseseaduse § 36 lg 1 nõudeid. LS § 69 lg 1 - Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisundi või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras. LS § 69 lg 2 p 1 - Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. KorS § 36 lg 1 - Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Seega pani Jugan Aboltõn toime KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise.

Wismari haiglasse. Sõidu ajal avaldas mees soovi siiski puhuda ning tegid peatuse Lääne-Harju politseijaoskonnas Rahumäe tee 6/1, Tallinn, kus J. Aboltõn siiski keeldus puhumisest ja soovis minna Wismari haiglasse. Kell 17.00 andis J. Aboltõn vereproovi ning kell 17.14 palus tal uuesti puhuda indikaatorvahendisse. Peale puhumist ilmus tabloole näit 1,34 mg/l. Süüdistatava Jugan Aboltõni kiirmenetluse protokolli koostamisel antud ütluste kohaselt (tl 12) tunnistab Jugan Aboltõn temale kahtlustuses esitatud KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemist ja tunnistas, et juhtis 17.05.2021 mootorsõidukit Xxx Xxx registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis. Süüteo toimepanemise kohta selgitas, et alustas alkoholi joomist eelmisel päeval, s.o 16.05.2021, täpset kellaaega ei oska öelda, peale sauna, kella 20.00 paiku. Jõi viina ja viskit, kogust ei oska öelda, arvab, et jõi ära alla ühe liitri. Ei tea täpselt, mis kell lõpetas alkoholi joomise, umbes kella 06.00 paiku. Tahtis sõita aiamajja, mis asub xxx, selle pärast läks sõiduki rooli ja asus sõidukit juhtima. Arvas, et ei ole joobes. Alustas sõitu 17.05.2021 xxx üksusest, see on Saue vallas, umbes 5-10 minutit enne seda, kui kinni peeti. Kui sõitis mööda xxx tänavat, nägi, et sõidukile sõidab järgi politseipatrull. Anti peatumismärguanne vilkuritega, peatas sõiduki kohe kinni. Politseiametnik tuli juurde, andis oma juhiload, politseiametnik kutsus politseisõidukisse. Politseisõidukis puhus – tuvastati, et on alkoholijoobes. Seejärel puhus indikaatorvahendisse. Keeldus puhumast tõenduslikku alkomeetrisse ja teda viidi Wismari Haiglasse, seal võeti vereproov. Peale haiglat puhus veel indikaatrovahendisse. Autos oli üksinda. Mootorsõiduk Xxx Xxx registreerimismärgiga xxx kuulub temale, on sõiduki omanik. Tunnistab end süüdi ja kahetseb oma tegu. Seega kinnitab isikulistest tõendiallikatest pärinev tõendikogum, et sõiduk, mille juhikohal Jugan Aboltõn viibis, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Jugan Aboltõn mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu Indikaatorvahendi kasutamise protokollile (tl 10), millest nähtuvalt kasutati Jugan Aboltõni seisundi esialgseks kindlakstegemiseks 17.05.2021 kell 14.34 indikaatorvahendit Alco Quant 6020 Plus ning indikaatorvahendi näit oli 1,48 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta. Isikuliste tõendiallikate ütlustest nähtuvalt toimetati Jugan Aboltõn Lääne-Harju politseijaoskonda tõendusliku alkomeetri juurde, kuid Jugan Aboltõn keeldus tõenduslikku alkomeetrisse puhumisest, mille kohta koostati ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (tl 11), millest nähtub Jugan Aboltõni alkomeetrisse puhumisest keeldumise fikseerimine. Sellele järgnevalt toimetati Jugan Aboltõn tema seisundi kindlakstegemiseks Wismari Haigla AS ruumidesse, kus temalt võeti 17.05.2021 kell 17.00 vereproov, mis vormistati Joobeseisundi tuvastamise saatekirja ja saatekirjaga joobeseisundi tuvastamise toimingute tegemiseks (tl 13, 14). EKEis vormistatud uuringu tulemustest nr 731T nähtuvalt tuvastati Jugan Aboltõnilt võetud vereproovis etanooli sisaldus 2,96 +/-0,06 mg/g (tl 15). Sellest tulenevalt tuvastati Jugan Aboltõni vereproovi uuringuga Jugan Aboltõni veres etanoolisisaldus mitte vähem kui 2,90 mg/g. Seega rikkus Jugan Aboltõn mootorsõidukit juhtides liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi. Antud juhul oli süüdistatava veres mitte vähem kui 2,90 mg alkoholi, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Kohtu hinnangul on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Jugan Aboltõn juhtis 17.05.2021 kella 14:31 ajal Harju maakonnas, Saue vallas, Riisiperes, xxx maja juures mootorsõidukit Xxx Xxx registreerimismärgiga xxx, olles joobeseisundis (alkoholijoove – ühes grammis veres alkoholisisaldus vähemalt 2,90 mg/l). Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena.

Kriminaaltoimikus leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on Jugan Aboltõnil üks kehtiv kriminaalkaristus ja nende andmete kohaselt on teda karistatud Harju Maakohtu 29.10.2019 otsusega nr 1-19-8538 KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest vangistusega 10 kuud, millest KarS § 74 lg 1, 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele vangistus 30 päeva ja ülejäänud osa karistusest, s.o vangistus 9 kuud jäeti KarS § 74 lg 3 alusel 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga kohaldamata. Katseaeg 29.10.2019 kuni 28.04.2021 (tl 18). Harju Maakohtu 29.10.2019 otsusest nr 1-19-8538 nähtuvalt karistati Jugan Aboltõni KarS § 424 lg 2 järgi vangistusega 1 aasta ja 3 kuud, millist karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti vangistus 10 kuud. KarS § 74 lg 1, 2, 3 alusel määrati, et koheselt tuleb ära kanda vangistus 30 päeva ja ülejäänud osa vangistusest, s.o 9 kuud jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et Jugan Aboltõn temale määratud 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja § 75 lg 2 p 2 sätestatud kohustust mitte tarvitada alkoholi. Lisakaristusena võeti Jugan Aboltõnilt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära mootorsõiduki juhtimise õigus 5 kuuks (tl 19-21). Karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 6 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja antakse üle arhiivi kui tähtajalisest vangistusest või rahalisest karistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest on möödunud kolm aastat. Jugan Aboltõnile Harju Maakohtu 29.10.2019 otsusega nr 1-19-8538 määratud 1 aasta ja 6 kuu pikkune katseaeg möödus 28.04.2021 ja menetlusesemeks oleva kuriteo pani süüdistatav toime 17.05.2021, s.o vähem kui kolme aasta möödumisel katseaja lõppemisest. Seega ei olnud süüdistatavale süüks arvatud kuriteo toimepanemise ajaks eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus kustunud ning süüdistatava puhul on tegemist KarS § 424 lg 2 sätestatud olukorraga, s.o süüdistatav on KarS § 424 lõikes 1 nimetatud kuriteo toime pannud korduvalt. Jugan Aboltõnile KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ütlustest nähtub, et ta oli teadlik sellest, et ta oli alkoholi tarbinud varahommikuni, kuid sellest hoolimata otsustas hiljem autoga sõitma asuda. Süüdistatava väide, et ta ei arvanud, et ta on joobes, ei ole eluliselt usutav, kuna selline joobe aste ei saa kellelegi märkamatuks jääda nii varasema elukogemuse kui enesetunde põhjal. Arvestades seda, et süüdistatavat on ka varem samalaadse süüteo eest karistatud, pidi ta üheselt tajuma oma juhile keelatud seisundit. Arvestades tuvastatud joobeastet võib asuda seisukohale, et süüdistatava jaoks oli tal oma seisundist ükskõik, tema jaoks oli tähtis suvemajja sõitmise idee vaid realiseerida sõltumata sellest, mis seisus ta on ja kas ta üldse kohale jõuab. Sellest järeldab kohus, et Jugan Aboltõni käitumine oli eesmärgipärane ja teadlik tegevus ning süüdistatav seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, ehk sõiduki juhtimise alkoholijoobe seisundis ja ta ka teadis, et see saabub, olles samal ajal ülekaalukas teadmises sellestki, et teda on samalaadse kuriteo toimepanemise eest juba karistatud ja et selline tegu on endiselt karistatav, mistõttu on süüdistatava käitumine vaadeldav kavatsetusega süüteo toimepanemisena kõigi objektiivse koosseisu tunnuste osas. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega pani Jugan Aboltõn toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, mis on toime pandud korduvalt, s.o KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KarS § 424 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis kuni neljaaastase vangistusega. Lõike 4 kohaselt ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata (p 1) ja kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist (p 2). Seega seadus näeb ette vaid rangema karistuse vangistuse näol, mida ei tohi täielikult tingimisi kohaldamata jätta. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus veres mitte vähem kui 2,90 mg/g. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on suur, kuivõrd LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud kriminaalvastutuse piirmäära 1,50 mg/m on ületatud olulisel määral, sisuliselt kahekordselt. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine sellises joobeseisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata suureks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelsel menetlusel avaldanud kahetsust, kuid kohus suhtub sellesse kahetsusse mõningase kriitikaga. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et süüdistatav ei oleks ühelgi juhul saanud arvata, et ta pärast tundide viisi kange alkoholi tarvitamist, väidetavalt liitri jagu, võiks ta 7-8 tunni möödudes olla kaine. Samamoodi oli süüdistatav oma varasemast kogemusest tulenevalt teadlik sellest, et sõiduki juhtimine joobeseisundis on endiselt karistatav. Seega oli süüdistatava õigusvastane käitumine eesmärgipärane ning vähendab kohtu arvates võimalust avaldatud kahetsusega arvestada. Küll ei saa kohus kohtueelsel menetlusel avaldatud kahetsust täiel määral jätta tähelepanuta, kuid kohtu arvates ei saa see kahetsus karistust oluliselt mõjutada. Kohtuistungil süüdistatav vaid tunnistas oma süüd ja kõige olulisemaks oli tema jaoks see, et auto alles jäetaks. Puutuvalt võimalusse mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest juhib kohus taas tähelepanu karistusregistri väljavõttele ja kohtuotsusele (tl 18, 19-21), mille kohaselt süüdistataval on kehtiv kriminaalkaristus KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. Seejuures lõppes süüdistataval katseaeg 28.04.2021 ning uue samalaadse kuriteo pani ta toime vähem kui kolme nädala möödudes katseaja lõppemisest. Seega varasem karistus samalaadse süüteo toimepanemise eest ei ole oma mõju avaldanud. Samamoodi ei avaldanud oodatud mõju ka eelmise otsusega mõistetud ja kandmisele kuulunud lühiajaline vangistus ega ka 1 aasta ja 6 kuud väldanud käitumiskontroll. Seega on süüdistatava peal ära proovitud nii lühiajaline vangistus kui ka käitumiskontrollile allutamine, millised meetmed on jäänud tagajärjetuks ja süüdistatav jätkas samalaadset õigusvastast käitumist. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning selle alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud ja kõige elementaarsemaid keelde rikkuvad juhid kõrvaldatakse liiklusest ja neid karistatakse rangelt, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seega, arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke ning kergendava asjaolu esinemist saab süüdistatavale mõista vangistuse mõnevõrra alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04).

Kuigi KarS § 424 lg 4 p 1 kohaselt ei jäeta KarS § 424 lg 2 sätestatud kuriteo korral mõistetud karistust täielikult kohaldamata, võimaldab seaduse sõnastus pöörata täitmisele ka vaid osa karistusest ning jätta ülejäänud osa karistusest tingimisi kohaldamata. Seetõttu peab kohus sellist võimalust ka analüüsima. Eelmärgitud kohtupraktikast tulenevalt süüdlase isiku puhul tuleb karistusest tingimisi vabastamine kõne alla eelkõige juhul, kui teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on süüdistatavat samalaadse kuriteo eest kriminaalkorras karistatud vangistusega ja temale mõistetud vangistusest määrati KarS § 74 lg 1, 2 alusel kandmisele 30 päeva vangistust ning ülejäänud osa vangistusest, s.o 9 kuud vangistust jäeti tingimisi kohaldamata ja täitmisele pööramata ning süüdistatav allutati käitumiskontrollile. Katseaja vältel süüdistatav uut kuritegu toime ei pannud, kuid uue kuriteo pani ta toime kolme nädala möödumisel katseaja lõppemisest. Arvestades asjaolu, et süüdistatavat on juba eelnevalt KarS § 424 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest, s.o mootorsõiduki korduva joobeseisundis juhtimise eest karistatud ja tema suhtes kohaldati juba KarS § 424 lg 4 p 1 sätestatud võimalust, mis jäi tagajärjetuks, leiab kohus, et süüdistatavat säästvad võimalused on ennast ammendanud, kuivõrd süüdistatav järeldusi teha ei suuda ning kohus ei pea enam võimalikuks jätta osa karistusest tingimisi kohaldamata, kuivõrd eelnev 1 aasta ja 6 kuuline käitumiskontroll oma eesmärki ei täitnud ja süüdistatavat õiguskuulekusele ei sundinud. Seega tuleb kogu mõistetav karistus pöörata täitmisele. KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt on lisakaristuse, s.o juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine kohustuslik. Lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt kui käesolevas seadustikus või muus seaduses ei ole sätestatud teisiti, võib mootor-, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt. Arvestades süü suurust ja kergendava asjaolu olemasolu, leiab kohus, et ka lisakaristuse võib mõista alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Samas, arvestades süüteo toimepanemist korduvalt ning tuvastatud märkimisväärset joobeastet ja seda, et süüdistatavalt on juba samalaadse kuriteo toimepanemise eest juhtimisõigus karistusena 5 kuuks ära võetud, mis samuti süüdistatavat õiguskuulekusele ei sundinud, leiab kohus, et lisakaristust ei saa juba eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt kohaldada sanktsiooni alammäära lähedases määras. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest pikemaks ajaks, võib suurendada teiste liiklejate turvatunnet.

Määratud kaitsjale määratud tasu puhul on tegemist tasuga, milline on välja arvestatav määratud kaitsja esitatud tasu taotlustest ja taotlustes märgitud toimingutest ning ajakulu põhjendustest. Kuivõrd kohtulikus menetluses osalemine on tuvastatav ka kohtuistungiprotokollist ning kohtueelses menetluses menetlustoimingu protokollidest, on kohtu arvates tasu taotlustes märgitud tasu suurused vastavuses menetluse ajakuluga. Kuivõrd süüdistatav ei ole endale kaitsjat valinud, kuid on taotlenud kaitsja osavõttu, on süüdistatavale kaitsja määratud kohtueelsel menetlusel. Seega on olnud määratud kaitsja osalemine menetluses kohustuslik ja vajalik, mistõttu saab asuda seisukohale, et määratud kaitsjale makstud tasu on põhjendatud kogu määratud ulatuses. Joobe tuvastamise kulu osas märgib kohus, et süüdistatavale anti võimalus puhuda tõenduslikku alkomeetrisse, kuid süüdistatav sellest keeldus, mistõttu tuli ta toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde vereproovi võtmiseks ja seejärel vereproov toimetada ekspertiisiasutusele. Nimetatud toimingutega kaasneb kulu, kuivõrd nii vereproovi võtmine kui ka uuring on tasulised teenused vastavalt kehtestatud hinnakirjale. Tõendusliku alkomeetri kasutamisega nõustumisel olnuks see kulu välditav. Seejuures ei saa politseiametnik ise võtta ei vereproovi ega viia läbi vereproovi uuringut, kuivõrd vereproov tuleb võtta kontrollitud tingimustes ja vastavalt vormistada ning uuringu läbiviimine eeldab eriteadmisi. Analoogselt ekspertiisikuluga on uurimisasutusel kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad korraldavad tõendite kogumiseks uuringuid või mitte. Kui uuring on määratud ja tehtud, on selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu ja süüdistatavale saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui uuringu tingis tõendamisvajadus ja uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja lahendamisele. Vereproovi võtmine ja uuring olid kuriteo avastamise seisukohast vajalikud, kuna selle tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid ning just uuringu tulemusega tuvastati tema käitumises kuriteokoosseis. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna uuringu tulemus toetas süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnimetatud joobe tuvastamise kulu jätta süüdistatava kanda täies mahus. Süüdistatav ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei ole oma majandusliku olukorra tõttu maksevõimeline. Süüdistatava isikuandmetest saab järeldada, et süüdistatav on pensionär, mis eeldab pensioni saamist, s.t süüdistataval on mingisugune püsiv sissetulek olemas. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel ei tule silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatav on aga eelnevalt samalaadse kuriteo toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud, mistõttu ei ole tegemist juhusliku episoodiga süüdistatava elus, vaid korduva õigusvastase käitumisega. Seejuures on süüdistatav varasema kogemuse pinnalt teadlik sellest, et iga järgmise kriminaalmenetlusega kaasnevad taas menetluskulud. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Samas leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda need kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.