Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Seda, et kannatanu tundis reaalset ohtu oma elule, tõendas kohtu hinnangul ka XX poolt ühiselamu korrapidajale koostatud vägivalla juhtumi akt, mille kohaselt oli D. Vostro lubanud XX hävitada. Seoses sellega, et D. Vostro lubas XX-le teha seda, mida Q, märkis kohus, et kohtule tõendina esitatud politsei registreeritud sündmustest nähtub, et QQ nimeline mees on ühiselamus XX ja viimase tuttavat YY korduvalt ja mitmel viisil füüsiliselt rünnanud. Selle, et D. Vostro ähvardas DD tapmisega, luges kohus tõendatuks eeskätt kannatanu ja temaga koos olnud LL ütluste alusel. Kannatanu ütluste kohaselt lubas D. Vostro ta ära tappa, kui ta ära ei lähe. LL ütluste kohaselt ähvardas D. Vostro kannatanut DD korduvalt, lubades kannatanul pea lõhki lüüa. Kohus leidis, et DD-l oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna D. Vostro oli tema suhtes agressiivselt meelestatud. Kannatanu DD ja tunnistaja LL ütluste kohaselt lubas D. Vostro kannatanul pea lõhki lüüa, sõnade kinnituseks oli süüdistatav oma liigutustega andnud mõista, et ta oli valmis midagi maast haarama, et sõnades väljendatud vägivald reaalsuseks teha. Seda, et D. Vostro oli DD suhtes agressiivselt meelestatud, näitas kohtu hinnangul ka sündmuskohale saabunud politseiametniku vormikaamera salvestis. Politseiametniku VP ütlused aga kinnitavad seda, et DD tundis ähvarduse tulemusel hirmu: kannatanu käed värisesid ja „silmad olid suured“. Selle, et D. Vostro lõi XX vaibaklopitsaga, luges kohus tõendatuks kannatanu ning tunnistajate BB ja YY ütluste alusel. Kohus märkis, et kannatanu ütluste kohaselt lõi D. Vostro teda mitu korda vastu jalgu, mille tulemusel tundis ta teravat valu. BB kinnitas, et nägi, kuidas D. Vostro XX vähemalt ühe korra lõi. YY ütluste kohaselt tuli XX vahetult pärast seda, kui D. Vostro oli teda löönud, nuttes YY tuppa ja näitas oma kehal suuri punaseid laike, mille olid jätnud löögid vaibaklopitsaga. Veel tugines kohus XX ja YY Häirekeskusele tehtud kõnede salvestistele. Kohus märkis, et ka D. Vostro ise tunnistas XX löömist. D. Vostro kinnitas: „...võtsin klopperi ja andsin sellega talle vastu peput. Arvan, et üks või kaks korda ja hästi kõvasti.“ Kohus luges patsiendikaardiga, mille kohaselt olid XX-l suured piklikud hematoomid vasaku reie lateraalsel küljel ning vasaku sääre lateraalsel küljel, tõendatuks, et löömisega põhjustati XX-le tervisekahjustus. Kannatanu ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks selle, et talle tekitati valu. Kohus leidis, et vaibaklopitsaga kannatanu tugevalt löömine tekitab ilmselgelt suurt valu.

XX ähvardas D. Vostro süüdistuse kohaselt 20. septembril 2018 ehk ca 2,5 aastat tagasi. Selle aja jooksul elasid D. Vostro ja XX edasi sama koridori peal ja midagi ei juhtunud. Kaitsja leiab, et see on parimaks kinnituseks, et „reaalset sisu konkreetsel süüdistusel ei ole“. Teise ähvardamissüüdistusega seoses peab kaitsja samuti oluliseks „süüdistuse elulisuse“ aspekti, leides, et seda selgelt pole. Oma seisukohta põhjendab kaitsja sellega, et D. Vostro ja DD on lähisugulased, mistõttu oli DD-le teada D. Vostro käitumismudel, maneerid, sõnavara jms sh seegi, kas D. Vostro võib üldse olla lähedaste suhtes vägivaldne. Kaitsja küsib retooriliselt: „On ta kunagi üldse rünnanud oma tädi, on selle kohta tõendeid jne.“ Kaitsja märgib, et selle süüdistuse juures omab tähtsust seegi, et tunnistaja LL ei kinnitanud kohtus „väidetava ähvarduse võimaliku reaalsust“. Tema räägitust võib pigem järeldada, et DD ei uskunud D. Vostro ähvarduse reaalsust. Lisaks märgib kaitsja, et „konkreetsete ähvardussüüdistuste juures puuduvad igasugused väljaspool süüdistatav vs kannatu asetsevad tõendid ning esineb nö sõna-sõna-vastu olukord, milles tuleks kohaldada süütuse presumptsiooni“. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib kaitsja, et D. Vostrole etteheidetava teo asjaolud on äärmiselt ebaselged. Vastuolud on nii teo toimepanemise koha kui ka löökide arvu osas. XX ja tunnistajate YY ning BB ütlused lahknevad väidetava sündmuse toimumise koha osas. XX väitel oli kohaks koridori, YY sõnul köök ning BB mingi ukse sulgemise aja (ist.prot.lk 12). Sama suur lahknevus tunnistajate ütlustes esineb apellatsiooni kohaselt väidetavate löökide arvu osas, ulatudes ühest kaheksani. Kaitsja märgib, et XX-l esineda võiva valu või valu väljendava käitumise kohta pole keegi midagi konkreetsemat öelnud. XX kinnitas kohtus, et oli alkoholi pruukinud, mille kõrvalmõjuna ei saa kaitsja arvates välistada näiteks ülereageerimist. Kaitsja leiab, et kannatanu väidet valu tundmise kohta ei saa lugeda eluliselt usutavaks ning seetõttu ei ole esitatud süüdistus leidnud tõendamist. Veel märgib kaitsja, et D. Vostro on esitanud kohtule SKHS § 18 lg 1 alusel kahjuhüvitamistaotluse ning süüdistatava õigeksmõistmise korral toetab kaitsja selle taotluse rahuldamist õiglases määras.

4.1 Ringkonnakohtu määratud tähtaja jooksul esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokurör leiab, et Pärnu Maakohtu 9. veebruari 2021 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks pole alust.

Prokurör peab arusaamatuks kaitsja seisukohta, et XX ähvardust ei saa pidada reaalseks, sest pärast seda pole umbes 2,5 aasta jooksul midagi juhtunud. Nimelt on tõendamist leidnud, et vähem kui kolm kuud pärast ähvardamist pani D. Vostro XX suhtes toime kehalise väärkohtlemise. Lisaks toob prokurör välja, et XX kohtus antud ütluste kohaselt tundis ta end D. Vostro ähvarduse tõttu nii ohustatuna, et ei julgenud pärast ähvardamist mõnda aega oma koju minna. Samuti ei söandanud ta teha politseile avaldust ähvardamise kohta. DD ähvardamise kohta märgib prokurör, et selle pani D. Vostro toime tunnistaja LL juuresolekul. Tunnistaja sõnul kuulis ta, kuidas D. Vostro ähvardas DD sellega, et ta võtab maast midagi ja lööb tal pea lõhki. Samuti tuleneb tunnistaja LL ütlustest, et tema hinnangul võttis DD neid ähvardusi tõsiselt. Viimast asjaolu kinnitavad ka tunnistaja VP ütlused, kelle sõnul on kannatanu endast väga väljas ja hirmul, kuivõrd tal käed värisesid ja silmad olid suured. Vastuseks kaitsja seisukohale, nagu peaks lähisugulus peaks õigustama või pehmendama D. Vostro ähvardavaid väljaütlemisi, märgib prokurör, et DD kohtus antud ütlustest nähtuvalt oli 15. juunil 2020 öeldud ähvardus n.ö. viimaseks piisaks karikas ning ainus võimalus olukorra lahendamiseks oli politsei väljakutsumine. Vastuseks kaitsja seisukohale, et XX kehalise väärkohtlemise olulised asjaolud on välja selgitamata, möönab prokurör, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel jäid tõepoolest mõningad küsitavused kuriteo toimepanemise täpse asukoha ja löökide arvu osas, kuid leiab, et tegemist on asjaoludega, mis suures plaanis süüdistust ei muuda. Kriminaalmenetluses on leidnud tõsikindlalt tuvastamist, et D. Vostro lõi süüdistuses nimetatud ajal Pärnu linnas xxx vaibaklopperiga XX, mille tulemusena tekkisid XX vasaku reie ja vasaku sääre lateraalsetele külgedele suured piklikud hematoomid. On eluliselt usutav, et sellise löömise tulemusena, mille tõttu tekivad hematoomid, tundis kannatanu ka valu. Prokurör märgib, et D. Vostro võttis 12. veebruaril 2019 toimunud ülekuulamise protokolli kohaselt XX kehalise väärkohtlemise omaks. Kokkuvõtvalt on prokuratuur seisukohal, et kriminaalmenetluses on tõendamist leidnud D. Vostro poolt kõigi süüdistuses kirjeldatud kuritegude tahtlik toimepanemine, mistõttu Pärnu Maakohtu poolt D. Vostro süüdi mõistmine ja karistamine on seaduslik.

4.2 Oma kirjaliku pöördumise saatis ka D. Vostro, kuid selles ei ole käsitletud apellatsiooniga seonduvat ega esitatud apellatsioonimenetlusega seotud taotlusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

6.2 Kaitsja leiab, et kuna D. Vostro pole ca 2,5 aasta jooksul pärast väidetavat ähvardamist XX rünnanud, ei olnud D. Vostro ähvardus reaalne, st XX-l polnud alust karta, et D. Vostro viib ähvarduse täide. See seisukoht on põhjendamatu nii õiguslikult kui faktiliselt. Kaitsja eksib, arvates, nagu näitaks see, kui pärast ähvardamist kannatanu suhtes füüsilist vägivalda tarvitatud, et ähvardus polnud reaalne. Ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Sellest tulenevalt ei ole ähvarduse reaalsus hinnatav tagantjärele, vaid tuvastada tuleb, kas ähvardatul oli ähvarduse saamise ajal põhjust karta selle täideviimist. Seega vastab lubadus tarvitada kannatanu suhtes vägivalda KarS § 120 lg 1 koosseisule, kui kannatanul oli ähvardamise ajal olukorda, ähvarduse sisu ja ähvardaja isikut arvestades põhjust karta, et ähvardaja võib tema vastu vägivalda tarvitada. See, et ähvardust hiljem täide ei viida, ei muuda ähvardust olematuks. Maakohus on otsuses viidanud XX ütlustele, mille kohaselt oli D. Vostro väga kuri, mistõttu tundis ta reaalset ohtu oma elule ja tervisele. Maakohtu hinnangul näitas seda, et kannatanu tundis reaalset ohtu oma elule, seegi, et ta tegi juhtunu kohta ühiselamu korrapidajale vägivalla juhtumi akti, mille kohaselt olevat D. Vostro lubanud ta hävitada. Ka kohtukolleegium peab maakohtu otsusega tõendatuks loetud teo asjaolusid sellisteks, mis näitavad, et XX-l oli põhjust oma elu ja tervise pärast hirmu tunda – lisaks sõnalisele ähvardamisele käitus D. Vostro ka muidu selgelt agressiivselt (läks XX-le vihase näoga väga lähedale, tõstis rusikas käe), jättes selliselt mulje valmisolekust XX-le kallale minna. Lisaks eelnevale on põhjendamatu kaitsja väide, nagu poleks D. Vostro pärast XX tookordset ähvardamist XX suhtes vägivalda tarvitanud. Sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et D. Vostro peksis XX detsembris 2018 vaibaklopitsaga (vt otsuse p 8).

võtnud, ringkonnakohtu hinnangul öeldust ei ilmne. Seda, et LL ei mõelnud seda, et DD ei võtnud ähvardust tõsiselt, näitab tema vastus järgmisele küsimusele. Prokurör küsis järgmiseks: „Kas ta kartis Danielit?“ LL vastas: „Jah, muidu me ei oleks politseid kutsunudki.“ (kd I; tl. 136, 136 prd). Seda, et DD ja LL pidasid võimalikuks, et D. Vostro võib DD-le kallale minna, näitab ühtlasi LL selgitus, et sel ajal, kui DD D. Vostroga rääkis, oli tema autos, kuid tal oli aken lahti, et ta saaks appi minna „kui Daniel läheb D-le kallale“ (kd I; tl. 137). Nagu maakohtu otsuses märgitud, kinnitavad lisaks LL ütlustele seda, et kannatanu tundis tunnistaja ütluste kohaselt hirmu, politseiametniku VP ütlused ja vormikaamera salvestis. Maakohus on viidanud konkreetsetele asjaoludele, mis näitavad, et kannatanu oli toimunust häiritud ja ehmunud: politseiametniku ütluste kohaselt kannatanu käed värisesid ja „silmad olid suured.“ 7.3 Kaitsja leiab apellatsioonis, et DD-l ei olnud põhjust D. Vostro öeldut karta, kuna DDle oli teada, kuidas D. Vostro käitub. Apellatsioonist võib järeldada, et kaitsja arusaamist mööda on D. Vostrol on kombeks kõigest väljenduda ähvardavalt, mis peaks olema teada ka DD-le. Kaitsja küsib apellatsioonis retooriliselt: „On ta kunagi üldse rünnanud oma tädi, on selle kohta tõendeid jne.“ Ringkonnakohus nendib, et DD maakohtus antud ütlused annavad sellele kaitsja küsimusele selge vastuse. Nimelt kirjeldas DD maakohtu istungil antud ütlustes, kuidas D. Vostro lubas kunagi varem, kui DD teda rahustada püüdis, tal käe naaskliga laua külge lüüa – ja siis lõigi (kd I; tl. 131). See kirjeldus lükkab selgelt ümber kaitsja seisukoha, nagu poleks DD-l D. Vostro käitumist teades olnud põhjust ähvardust karta.

läks XX-le kallale siis, kui viimane oli BB-ga D. Vostro toa ukse lähedal juttu jäänud rääkima. Tõsi küll, YY on maininud kohana, kus vahejuhtum aset leidis, ka kööki (kd II; tl. 3, 4), kuid seda, kus nende kasutatav köök oli ning kuidas väide, et D. Vostro lõi XX köögis, sobib kokku väitega, et see toimus D. Vostro toa ukse juures, pole välja selgitatud. Seoses YY ütlustega nendib ringkonnakohus, et YY sõnul ta löömist ennast ei näinud ja teab juhtunust XX räägitu põhjal. Sedapuhku on tegemist siiski tõendina kasutatavate ütlustega, kuna YY sõnul tuli XX nuttes tema juurde ja rääkis, et D. Vostro oli teda just löönud. Seega on tegemist KrMS § 66 lg 21 p-s 2 nimetatud olukorraga, kus tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta. Lähtudes YY kirjeldusest on põhjust järelduseks, et juhtunust rääkimise ajal oli XX veel tajutu mõju all. Mingeid asjaolusid, mis annaks alust arvata, et XX moonutas juhtunust YY-le rääkides tõde, ei ole tuvastatud. Kohtukolleegium peab alusetuks ka kaitsja väidet, nagu oleks kannatanu ja tunnistajate ütlustes suured erinevused küsimuses, mitu korda D. Vostro XX vaibaklopperiga lõi. Kaitsja väitel ulatus erinevates ütlustes väidetav löökide arv ühest kaheksani. Seda, et lööke oleks olnud kaheksa, ei nähtu kellegi ütlustest. Maakohtu istungi protokollist nähtuvalt püüti kannatanult saada kinnitust, et teda löödi kaheksal korral, kuid kannatanu vastas korduvalt, et ei oska öelda, mitu korda teda löödi. Ka pärast seda, kui talle tutvustati ta varem antud ütlusi, jäi kannatanu endale kindlaks, et ta ei saa veendunult öelda, mitu korda teda löödi (kd I; tl. 185, 187). Sellest tulenevalt on kannatanu ütlustest võimalik järeldada vaid seda, et D. Vostro lõi teda mitu korda. Seda, et D. Vostro teda tõesti mitu korda lõi, ei välista ka D. Vostro enda ega tunnistaja BB ütlused. D. Vostro andis ütlusi, et ei mäleta täpselt, mitu korda ta lõi, kuid ta arvas, et lõi ükskaks korda (kd I; tl. 200). Seega möönab D. Vostro, et võis lüüa mitu korda. BB ütluste kohaselt nägi tema ühte lööki, aga seda seetõttu, et ta pani oma toa ukse kinni. Seega selgub tema ütlustest, et ta ei väida, nagu olekski D. Vostro löönud ühe korra, vaid ta lihtsalt ei saanud võiQke hilisemaid lööke näha, sest ta oli oma toa ukse kinni pannud (kd I; tl. 189). Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et tõendatud on see, et D. Vostro lõi kannatanut vaibaklopitsaga. Kannatanu ütlustele tuginedes loeb ringkonnakohus tõendatuks, et lööke oli mitu. Kuigi kannatanu ei osanud öelda, mitu korda D. Vostro teda lõi, tuleb tema ütlustest välja, et neid lööke pidi olema rohkem kui üks, sest löökide tulemusel „pool külge oli kõik sinine“. See, et käsitletud tõendite alusel ei ole võimalik välja selgitada, mitu lööki täpselt oli, ei välista D. Vostro vastutust KarS § 121 lg 2 p-le 3 vastava teo toimepanemises. Juba üks löök, mis tekitab valu või põhjustab tervisekahjustusi, on kehaline väärkohtlemine. Maakohus on tuvastanud, et D. Vostro põhjustas oma teoga mõlemad tagajärjed. Sellele, et D. Vostro põhjustas kannatanule tervisekahjustuse - suured piklikud hematoomid vasaku reie lateraalsel küljel ning vasaku sääre lateraalsel küljel – ei ole apellatsioonis vastuväiteid esitatudki. Arvestades seda, et XX-l on tuvastatud suured piklikud hematoomid, peab ringkonnakohus alusetuks kaitsja seisukohta, nagu poleks usutav kannatanu väide, et talle põhjustati löökidega valu. Ühtlasi nendib ringkonnakohus, et D. Vostro enda sõnul lõi ta „hästi kõvasti“ ning tema eesmärk oli, et XX-le „jõuaks valuaisting kohale“ (kd I; tl. 200). Eelnevast tulenevalt ei lükka apellatsiooni argumendid ümber ka maakohtu järeldust, et D. Vostro on pannud toime KarS § 121 lg 2 p-le 3 vastava teo.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.