Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus saata kuriteoteate esitanud lastekaitsespetsialist E. V.-T., alaealiste kannatanute määratud esindajatele Marina Valgele ja Arina Liskmann-Getsule, kahtlustatavale G. M.ile ja tema kaitsjale Rainer Objartelile, kahtlustatavale K. M.ile ja tema kaitsjale Heiki Kuningale, alaealiste kannatanute elukohajärgse kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda – Rakvere valla lastekaitseametnik K. P. xxxx. Kriminaalhooldaja määramiseks saata määrus Viru Vangla kriminaalhooldusosakonda. KrMS § 202 lg 6 kohaselt, kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud käesoleva paragrahvi lõike 2 kohaselt, ei täida talle pandud kohustust, uuendab prokuratuuri taotlusel kohus kriminaalmenetluse oma määrusega. Karistuse mõistmisel arvestatakse kohustuste osa, mille isik on täitnud. KrMS § 206 lg 5 alusel käesolev määrus avalikustatakse KrMS §-s 4081 sätestatud korras, asendades kahtlustatavate G. M.i ja K. M.i nimed ja isikuandmed initsiaalide või tähemärgiga. KrMS § 385 p 10 kohaselt määruskaebust ei saa esitada KrMS §-des 201-2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise ja uuendamise määruse peale, välja arvatud kannatanu KrMS §-s 2031 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale.

KRIMINAALMENETLUSE LÕPETAMISE TAOTLUSED

Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlus 08.07.2020 KarS § 136 lg 2 tunnustel selle kohta, et G. M. ja K. M. hoiavad enda kodus xxxx korteris ühte tuppa ehitatud ruumis kinni alaealisi lapsi K. M.it ja J. M.it. Kriminaalmenetlus alustati lastekaitsespetsialist E. V.-T. kuriteokaebuse põhjal. Kohtueelsel uurimisel andsid tunnistusi kõik kolm peres kasvavat last J. M., K. M., E. M., peres kodukülastusi teinud lastekaitseametnik K. H. ja noorsoopolitseinik K. T. ning laste vanaema M. A., sündmuskohta vaadeldi ja tehti fotod. Eelnimetatud tõendid viitavad selgelt sellele, et kooselus elavad G. M. ja K. M. on aastaid sundinud nädalavahetusteks internaatkoolist koju tulnud K. M.i lapsi K. ja J. M.it viibima suure osa kodus olemise ajast korterisse ehitatud kitsas valgustuseta lisaruumis. Laste ruumis viibimise kindlustamiseks suleti ruumi uks väljastpoolt haagiga. Välja lubati lapsi söögikordadeks või pere noorima tütre E. M.i kutsel temaga mängimiseks. Oli olukordi, mil lapsed ei saanud lukustatud ukse tõttu tualettigi minna ja pidid häda tegema oma magamisaseme kõrvale. Ühel juhtumil läks asi lausa füüsilise vägivallani, kui G. M. pimedasse ruumi lukustatud laste nutu ja karjumise peale kasulapsi rihmaga lüües vaikima sundis. Laste väärkohtlemine lõppes 02.07.2020, kui väärkohtlemise kuulduste peale ametnikud kodukülastuse tegid. Kogutud tõendite kohaselt rikkus laste õigusi enam G. M., aktiivse tegevusega. Laste kasuisana ja teadlikuna laste hirmust tema ees, saatis ta lapsed pimedasse ruumi, käskis seal olla, ei lubanud ega lasknud palumise peale välja, kruvis ette haagi, lukustas ukse ning lõi lapsi kui need suuremat lärmi tegid. K. M. realiseeris lastelt aluseta vabaduse võtmise

tegevusetusega, aidates G. M.i tegevusele kaasa sellega, et ta laste vanema ja kaitsegarandi kohustuse kandjana ei takistanud G. M.it ega vabastanud lapsi. Eeluurimisel kogutud tõenditele tuginedes on alus kahtlustada G. M.it KarS § 136 lg 2 järgi selles, et tema on vähemalt viie aasta kestel, s.o alates 2015 juulist kuni 2020 juulini korduvalt sundinud nädalavahetusteks internaatkoolist koju tulnud elukaaslase K. M.i lapsi K. M.it (sünd xxxx) ja J. M.it (sünd xxxx) püsima reedest pühapäevani nende elukohas xxxx kahetoalises korteris ümberehituse käigus tekitatud tehis- ja päevavalguseta väikesemõõtmelises lisaruumis, käskides neil ruumis püsida, keelates neil ruumist väljuda ja sulgedes laste ruumis püsimise kindlustamiseks ukse väljastpoolt haagiga. Sellise tegevusega rikkus G. M. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 sätestatud igaühe õigust vabadusele ja pani toime noorema kui kaheksateistaastaselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise. Lisaks sellele on G. M.it alus kahtlustada KarS § 121 lg 2 p 2 järgi selles, et tema 2017, täpselt tuvastamata kuul ja päeval, lõi temaga ühises elukohas elavaid temaga tugevas emotsionaalses- ja tundeseotuses olevaid elukaaslase K. M.i varasemast kooselust alaealisi lapsi K. ja J. M.it kaks korda rihmaga, kui need xxxx korteris valgustuseta ruumi suletuna nutma ja välja saamiseks karjuma hakkasid. Löömine põhjustas lastele füüsilist valu. Kohtueelsel uurimisel eitas G. M. kuritegude toimepanemist, kuid nüüdseks on mees eksimust tunnistanud, kahetseb tehtut ja soovib tekitatud kahju heastada. Eeluurimisel kogutud tõenditele tuginedes on alus kahtlustada K. M.it selles, et tema aitas passiivseks jäämisega kaasa G. M.ile teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise toimepanemisele. Nimelt oli G. M. vähemalt viie aasta kestel, s.o alates 2015 juuli kuni 2020 juuli sundinud nädalavahetusteks internaatkoolist koju tulnud elukaaslase K. M.i lapsi K. M.it (sünd xxxx) ja J. M.it (sünd xxxx) püsima reedest pühapäevani nende elukohas xxxx kahetoalises korteris ümberehituse käigus tekitatud tehis- ja päevavalguseta väikesemõõtmelises lisaruumis, käskides neil ruumis püsida, keelates neil ruumist väljuda ja sulgedes laste ruumis püsimise kindlustamiseks ukse väljastpoolt haagiga. Selliselt rikkus G. M. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 sätestatud igaühe õigust vabadusele ja pani toime noorema kui kaheksateistaastaselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise. K. M. teades ja nähes, et G. M. on tema kahelt alaealiselt lapselt võtnud seadusliku aluseta vabaduse, oleks kaitsegarandina pidanud G. M.it selle teo toimepanemisel takistama ja lapsed vabastama. K. M., jättes nõutud teod tegemata, rikkus Perekonnaseaduse § 116 lg 2 ja § 124-st tulenevaid nõudeid ja aitas sellega KarS § 22 lg 3 tähenduses kaasa G. M.i poolt täideviidud KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Kohtueelsel uurimisel eitas K. M. kuriteole kaasaaitamist, kuid nüüdseks on naine oma eksimust mõistnud, seda tunnistanud, kahetseb, et laste huvide eest ei seisnud ja soovib tekitatud kahju heastada. KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo eest näeb seadusandja karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse ning KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava süüteo eest rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kuriteole kaasaaitamise eest nähakse ette vastutus samas ulatuses. KrMS § 202 lg 1 kohaselt kui kriminaalmenetluse esemeks on II astme kuritegu ja selles kahtlustatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud

ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. KrMS § 202 lg 2 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib kohus prokuratuuri taotlusel ja kahtlustatava nõusolekul panna talle KrMS § 202 lg 2 p 1-7 loetletud ühe või mitu kohustust määratud tähtajaks. Kui isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud ei täida talle pandud kohustust, uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse oma määrusega. Prokurör tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära kahtlustatavad, kriminaalhooldaja, lastekaitseametniku ja kannatanute esindajad leiab, et antud juhtumil on tegemist teise astme kuritegudega, milles üld- ja eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole kriminaalmenetluse jätkamine ja isikute karistamine vajalik. Kannatanute õigusi on võimalik tagada ja kahtlustatavaid on võimalik õiguskuulekusele mõjutada kohtuväliste meetmetega. G. M.il puuduvad kehtivad karistused, tema suhtes ei ole lõpetatud kuriteokoosseisuga menetlusi. Antud juhtumil on tegemist sisuliselt ühe pikka aega kestnud väärkohtlemisega, mis oli suunatud samade isikute vastu ja sai teoks pigem oskamatusest laste vajadusi näha ja nende huvidega arvestada kui kavatsusest laste õigusi sihilikult rikkuda. Raskeid või meditsiinilist sekkumist vajanud tagajärgi ta väärkohtlemisega ei põhjustanud ja varalist kahju ei tekitanud. Juhtumi avalikuks tulemisel registreeris G. M. end teaduspõhisesse vägivallaennetus- ja vanemlusprogrammi „Hoolivad isad“ ning on tänaseks sellest üle poole läbinud. Lisaks käib kahtlustatav järjepidevalt perenõustaja vastuvõttudel. Seni on ta olnud pühendunud ja osavõtlik osaleja, kuid arengute osas hinnangute ja edasiste suuniste andmiseks, tuleb psühholoogilise nõustamise või teraapiaga jätkata. Kriminaalmenetluse alustamisest peale elab G. M. K. M.ist ja lastest eraldi ning hooldusõiguse piiramise kohtuasjas on tal mh kuni 24.08.2021 keelatud kannatanutega kokku puutuda. Lastekaitsele teadaolevalt täidab kahtlustatav kohtu ettekirjutusi. K. M.il puuduvad kehtivad karistused, tema suhtes ei ole lõpetatud kuriteokoosseisuga menetlusi. Antud juhtumil on tegemist sisuliselt ühe pikka aega kestnud väärkohtlemisega, mis oli suunatud samade isikute vastu ja sai teoks pigem oskamatusest laste vajadusi näha ja nende huvidega arvestada kui kavatsusest laste õigusi sihilikult rikkuda. K. M. pani teo toime tegevusetuse vormis ja mõjutatuna suhetest elukaaslasega ja majanduslikust panusest perekonda. Raskeid või meditsiinilist sekkumist vajanud tagajärgi väärkohtlemine kaasa ei toonud ja varalist kahju ei tekkinud. K. M. saab psühhiaatrilist ravi ja käib regulaarselt A. K.u juures perenõustamisel. K. M. on edukalt läbinud Gordoni Perekooli 2020 sügisel ja osaleb koos G. M.iga sotsiaalprogrammis „Hoolivad isad“. 24.08.2020 hooldusõiguse piiramise kohtulahendist tulenevalt elab K. M. lastega G. M.ist eraldi, perele on määratud vanema oskuste parandamiseks ja laste heaolu jälgimiseks tugiisik ning lastekaitsele teadaolevalt täidab kahtlustatav ka muid kohtu ettekirjutusi. Prokuröri hinnangul võib G. M.i ja K. M.i käitumise põhjal järeldada, et nad on mõistnud oma eksimuse sisu, kahetsevad ja soovivad tehtut heastada ning nende jätkuva silmaringi laiendamisega laste kasvatamise ning pere- ja paarisuhete teemal ja toimetulekuoskuste parandamisega saab vägivalla jätkumise riske oluliselt vähendada. G. M. ja K. M. nõustuvad kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 202 alusel. Menetluskulude hüvitamise kohustuse osas on kahtlustatav G. M. taotlenud nende vähendamist, kuna ta ei ole võimeline neid täies ulatuses tasuma, ka mitte 6 kuu jooksul.

Kriminaalmenetluse kulud käesolevas kriminaalasjas on G. M.ile määratud kaitsja Rainer Objarteli ning alaealiste kannatanute J. ja K. M.ile määratud esindajate Arina Liskmann-Getsu ja Marina Valge poolt osutatud õigusabikulud kokku 644,10 eurot (vastavalt 303,90 eurot, 97,20 eurot ja 243 eurot). Registriandmete kohaselt ei ole kahtlustataval G. M.il 2020.a ja 2021.a väljamakseid tehtud, viimased andmed pärinevad aastast 2019, summas 5434 eurot. Kahtlustataval G. M.il puudub töökoht, ta elab emale kuuluvas korteris, elatub juhutöödest ja K. M.ile makstavatest lastetoetustest. Kahtlustataval on võlgnevusi üle 20 000 euro, mida püütakse vähendada igakuiselt 100 euro kaupa. Kui eelnevale lisada tema kahe alaealise lapse ülalpidamisega seotud kulud ning arvestatavad väljaminekud seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega määratavate kohustuste täitmisel, on tõenäoline, et kahtlustatav ei suuda 6-kuulise perioodi kestel kõiki kriminaalmenetluse kulusid tasuda. Prokuröri hinnangul on olukorras, kus kuriteo toime pannud isiku suhtes rakendatakse karistamise alternatiivina kergemaliigilist mõjutamismeedet, tervikliku vastutuse tunnetamiseks vajalik, et lisaks kriminaalmenetluse lõpetamisega määratavatele mõjutusvahenditele peab kahtlustatav täitma ka kriminaalmenetluse lõpetamise üheks eelduseks olevat tingimust - tasuda menetluskulud. Kahtlustatava rasket majanduslikku olukorda arvestades on mõistlik, kui kahtlustatav tasub menetluskuludest talle jõukohase osa. Kahtlustatava hinnangul ja arvestades, et tegemist on töövõimelise täisealise isikuga, on G. M. pooleaastase ajaperioodi jooksul võimeline tasuma menetluskuludest tema kaitsmisega seotud kulutused. Menetluskulude hüvitamise kohustuse osas on kahtlustatav K. M. taotlenud nende riigi kanda jätmist täies ulatuses või vähemalt kannatanutele riigi õigusabi korras määratud esindajate kulude ulatuses, kuna ta ei ole võimeline neid täies ulatuses tasuma, ka mitte 6 kuu jooksul. Kriminaalmenetluse kulud käesolevas kriminaalasjas on määratud kaitsja Heiki Kuningale ning alaealiste kannatanute J. ja K. M.ile määratud esindajate Arina Liskmann-Getsu ja Marina Valge poolt osutatud õigusabikulud, kokku 594,60 eurot (vastavalt 254,40 eurot, 97,20 eurot ja 243 eurot). Registriandmete kohaselt on K. M.ile tehtud 2019.a väljamakseid summas 220 eurot ja 2020.a summas 5042 eurot. Alates 2020.a oktoobrist kahtlustatav ei tööta tervislikel põhjustel. K. M. elatub lastetoetustest, tema ülalpidamisel on kolm alaealist last. Kui eelnevale lisada arvestatavad väljaminekud seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega määratavate kohustuste täitmisel, on tõenäoline, et kahtlustatav ei suuda 6-kuulise perioodi kestel kriminaalmenetluse kulusid tasuda. Arvestades kahtlustatava rasket majanduslikku olukorda, kulutusi seoses kriminaalmenetluse lõpetamisel eesseisvate kohustuste täitmisega ning K. M.i teopanust, mis on teise kriminaalasjas kahtlustatavaga võrreldes väiksema kaaluga, on prokurör seisukohal, et K. M.i võib menetluskulude tasumise kohustusest vabastada. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 202 lg-st 1-3 ning §-st 206, taotleb abiprokurör Viru Maakohtult:

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

KrMS § 202 lg 1 sätestab, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama

kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks. KrMS § 202 lg 2 p 1,3,5 ja 7 kohaselt kriminaalmenetluse lõpetamise korral võib kohus prokuratuuri taotlusel ja kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul panna talle kohustuse määratud tähtajaks tasuda kriminaalmenetluse kulud, teha 10-240 tundi üldkasulikku tööd, osaleda sotsiaalprogrammis ja täita muu asjakohane kohustus. KrMS § 202 lg 3 kohaselt ei või KrMS § 202 lõike 2 punktides 1-3 loetletud kohustuste täitmise tähtaeg ületada kuut kuud ja punktides 4-5 nimetatud kohustuste täitmise tähtaeg ei või olla pikem kui kaheksateist kuud. Üldkasuliku töö tegemisele kohaldatakse karistusseadustiku § 69 lõikes 2, lõike 4 teises lauses ja lõikes 5 sätestatut. Vastavalt KrMS § 202 lg 4 lahendab prokuratuuri taotluse kohtunik ainuisikuliselt määrusega. Vajaduse korral kutsutakse taotluse lahendamiseks kohtuniku juurde prokurör ja kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatava või süüdistatava taotlusel ka kaitsja. KarS § 4 lg 3 sätestab, et teise astme kuritegu on süütegu, mille eest on käesolevas seadustikus karistusena ette nähtud tähtajaline vangistus kuni viis aastat või rahaline karistus. KarS § 136 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu näeb karistusena ette ühe- kuni viieaastase vangistuse. KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuriteod, milles kahtlustatavate G. M.i ja K. M.i süü ei ole suur ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. G. M.i näol on tegemist isikuga, keda ei ole kriminaal- ja väärteokorras karistatud. K. M.i näol on tegemist isikuga, keda ei ole karistusregistrisse kantud. KrMS § 202 lg 1 sätestatud kahtlustatavate nõusolekud kriminaalasjas menetluse lõpetamiseks on olemas. Kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 202 alusel on nõustunud ka kahtlustatavate kaitsjad. Kahtlustatav G. M. võttis endale järgnevad kohustused: tasuda 6 kuu jooksul osa kriminaalmenetluse kuludest, s.o kaitsja Rainer Objarteli poolt osutatud riigi õigusabi kulu summas 303,90 eurot; teha 120 tundi üldkasulikku tööd tähtajaga 6 kuud; osaleda sotsiaalprogrammis: s.o a) läbida Gordoni perekooli suhtlemiskoolitus lapsevanemale hiljemalt 1 aasta jooksul; b) jätkata psühholoogilise nõustamise ja/või pereteraapiaga spetsialisti poolt ettenähtud vormis ja ulatuses, kuid mitte kauem kui 1 aasta; koolituse läbimisel, nõustamisvajaduse lõppemisel või hiljemalt tähtaja saabumisel esitada kriminaalasja juurde vastav tunnistus või teenusepakkuja kinnitus teenusel nõuetekohase osalemise kohta; pidada kinni 24.08.2020 tsiviilkohtumäärusega nr 2-20-9959 kinnitatud kokkuleppe tingimustest määruses ettenähtud tähtajani 24.08.2021. Kahtlustatav K. M. võttis endale kohustused: teha 60 tundi üldkasulikku tööd tähtajaga 6 kuud; osaleda sotsiaalprogrammis: s.o a) läbida Gordoni perekooli jätkusuhtlemiskoolitus lapsevanemale hiljemalt 1 aasta jooksul; b) jätkata psühholoogilise nõustamise ja/või pereteraapiaga spetsialisti poolt ettenähtud vormis ja ulatuses, kuid mitte kauem kui 1 aasta; koolituse läbimisel, nõustamisvajaduse lõppemisel või hiljemalt tähtaja saabumisel esitada kriminaalasja juurde vastav tunnistus või teenusepakkuja kinnitus teenusel nõuetekohase

osalemise kohta; pidada kinni 24.08.2020 tsiviilkohtumäärusega nr 2-20-9959 kinnitatud kokkuleppe tingimustest määruses ettenähtud tähtajani 24.08.2021. Arvestamata ei saa jätta asjaolu, et kahtlustatavate nõusolekul neile KrMS § 202 lg-s 2 sätestatud kohustuste määramisega muudetakse kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus tingimuslikuks, sest see seotakse vastavate kohustuste täitmisega ja kohustuste täitmata jätmisel prokuratuuri taotlusega kohtule kriminaalmenetluse uuendamiseks KrMS § 202 lg 6 alusel. Kohus leiab, arvestades eeltoodut, et prokuratuuri taotlus lõpetada KrMS § 202 alusel kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 1-21-745 G. M.i kahtlustustes KarS § 136 lg 2 ja § 121 lg 2 p 2 järgi ning K. M.i kahtlustuses KarS § 136 lg 2 - § 22 lg 3 järgi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, sest kõik eeldused kriminaalasjas kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 alusel on täidetud. Vastavalt KrMS § 385 p 10 on käesolev kohtumäärus lõplik ja määruskaebe korras vaidlustamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ Heli Väinaste Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.