Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-19-9021 18. detsember 2020 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett, Hannes Kiris, Paavo Randma ja Juhan Sarv Victor Luku (Lukk) taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määrus Victor Luku esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar, määruskaebus Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Kaire Jaakson 18. november 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määrus.
2.Jõustada Tartu Maakohtu 18. novembri 2019. a määrus, kuid muuta kohtumääruse põhiosa, asendades selles toodud põhjendused kahju hüvitamise taotluse tähtaegsuse kohta Riigikohtu põhjendustega.
3.Määruskaebus jätta rahuldamata.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Victor Lukk mõisteti Tartu Maakohtu 22. detsembri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-9694 süüdi ja teda karistati. Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2018. a otsusega mõisteti V. Lukk talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks. Ringkonnakohus mõistis V. Lukule karistusseadustiku (KarS) § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta vangistust ja liitis sellele KarS § 65 lg 1 järgi Tartu Maakohtu 5. oktoobri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-4675 mõistetud 1 aasta 7 kuu pikkuse vangistuse. Ringkonnakohus luges kergema karistuse kaetuks raskemaga, moodustades liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud vangistust. Kuna V. Lukk oli asjas nr 1-16-4675 mõistetud vangistuse täielikult ära kandnud, arvas ringkonnakohus selle KarS § 65 lg 1 teise lause alusel liitkaristusest maha, lugedes V. Luku karistuse ka asjas nr 1-15-9694 kantuks. Ringkonnakohus määras, et V. Lukk tuleb viivitamatult vahi alt vabastada. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 9. mai 2019. a määrusega.
1-19-9021
V. Lukk esitas 27. mail 2019 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile taotluse asjas nr 1-15-9694 vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel. Taotluse järgi asus V. Lukk asjas nr 1-16-4675 mõistetud karistust kandma 1. juunil 2015 ja see sai kantuks 1. jaanuaril 2017. Alates viimati märgitud kuupäevast viibis ta asjas nr 1-15-9694 Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2016. a määruse alusel vahi all, kuni ta ringkonnakohtu otsusega vabastati. Taotluses leitakse, et V. Lukule tuleb hüvitada kahju ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2017 kuni 18. septembrini 2018, s.o 28 081,25 eurot.
Lõuna Ringkonnaprokuratuur jättis 19. juuli 2019. a määrusega hüvitistaotluse rahuldamata. Määruse vaidlustas V. Luku esindaja vandeadvokaat Kalju Kutsar.
Riigiprokuratuuri 14. oktoobri 2019. a määrusega rahuldati V. Luku esindaja kaebus osaliselt ja V. Lukule mõisteti kahjuhüvitiseks 2637,30 eurot. Määruse kohaselt võeti V. Lukk vahi alla
22.detsembril 2016, mis loeti asjas nr 1-15-9694 vangistuse kandmise alguseks. Seega pidanuks V. Luku karistus saama kantuks 21. juulil 2018. Kuna ta vabastati 18. septembril 2018, viibis ta vangistuses kauem 59 päeva, mille eest tuleb talle välja mõista kahjuhüvitis.
Riigiprokuratuuri määruse vaidlustas V. Luku esindaja, kes taotles kahju hüvitamist ka 566 päeva eest, s.o 25 300,20 eurot.
Tartu Maakohtu 18. novembri 2019. a määrusega tühistati Riigiprokuratuuri määrus osas, millega määrati V. Lukule kahjuhüvitiseks 2637,30 eurot. Kohus leidis, et hüvitistaotlust ei esitatud õigel ajal. Taotlus tulnuks esitada hiljemalt pärast ringkonnakohtu 18. septembri 2018. a otsust kassatsioonis. Mõjuvat põhjust taotluse esitamata jätmiseks ei olnud, mistõttu on V. Lukk minetanud võimaluse kahjuhüvitiseks.
Maakohtu määruse vaidlustas V. Luku esindaja, kes taotles V. Lukule kahju hüvitamist 27 937,50 euro ulatuses.
Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määrusega tühistati maakohtu määrus, V. Luku taotlus rahuldati osaliselt ja talle mõisteti välja 9029,40 eurot. Määruskaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus leidis, et hüvitistaotlus esitati õigel ajal. Kahju hüvitamise alus selgus alles Riigikohtu 9. mai 2019. a määrusega. Lisaks ületas maakohus praeguses menetluses oma volitusi, kui tühistas Riigiprokuratuuri määruse täies ulatuses. V. Luku esindaja vaidlustas seda üksnes osaliselt. V. Lukule tuleb hüvitada veel kahju 202 päeva eest, ülejäänud osas pole kahjuhüvitisnõue põhjendatud.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Ringkonnakohtu määruse vaidlustas V. Luku esindaja, kes taotleb V. Lukule lisaks 16 270,80 euro väljamõistmist. Kaebaja leiab, et kui kriminaalasju nr 1-15-9694 ja 1-16-4675 oleks menetletud koos, siis lõppenuks V. Luku karistuse kandmine 1. jaanuaril 2017. Tegelikkuses vabanes ta aga alles 18. septembril 2018. Praeguseks on V. Lukule määratud kahjuhüvitis kokku 261 päeva eest, hüvitamata on kahju 364 päeva ulatuses.
10.Kaebusele vastas Riigiprokuratuur, kelle esindaja väitel tuleb see jätta rahuldamata.
11.Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas V. Luku esindaja kaebuse kolmeliikmelises koosseisus läbi 16. septembril 2020. Kuna ilmnes, et asjas võib osutuda vajalikuks kriminaalkolleegiumi varasemates lahendites seaduse kohaldamise kohta esitatud seisukoha muutmine, anti see 2(5)
1-19-9021 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Riigikohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et V. Luku kahju hüvitamise taotlust ei esitatud õigel ajal ja selleks ei olnud mõjuvat põhjust. Seetõttu pole seda enam võimalik sisuliselt lahendada.
13.Isik võib nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras (SKHS § 4). Kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel (SKHS § 12 ls 1). Üldreeglina tuleb kahju hüvitamise taotlus kohtumenetluse kestel esitada maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist (SKHS § 18 lg 1). Erandjuhul võib hüvitistaotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates ringkonnakohtule, kui taotlust polnud mõjuval põhjusel võimalik maakohtule esitada (SKHS § 21 lg-d 1 ja 3), või kuue kuu jooksul ringkonnakohtu või Riigikohtu lahendi jõustumisest arvates prokuratuurile, kui isik jättis mõjuval põhjusel taotluse ringkonnakohtule esitamata või kui kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus alles kassatsioonimenetluses ning isik jättis mõjuval põhjusel taotluse Riigikohtule esitamata (SKHS § 21 lg 4).
14.SKHS § 21 lg 4 võimaldab hüvitistaotluse esitada tagantjärele prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Isik peab üldjuhul arvestama juba ette võimalusega, et tema suhtes tehakse selline otsustus, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda hiljem. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning ei ole ka mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (SKHS § 13 lg 2 ls 2). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. novembri 2020. a määrus nr 1-20-2611/12, p 14.)
15.Kahju hüvitamist peab üldjuhul taotlema juba kohtulikul uurimisel esimese astme kohtus. V. Lukk ei saanud aga sel ajal vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda, sest kohtuliku uurimise ajal polnud ta veel praeguses kriminaalasjas vahi all, vaid ta kandis asjas nr 1-16-4675 mõistetud vangistust. Käesolevas kriminaalasjas vahistati V. Lukk alles Tartu Maakohtu
22.detsembri 2016. a otsusega. Järelikult tekkis V. Lukul vahistamisega kahju pärast maakohtu otsuse tegemist.
16.V. Luku kahjuhüvitisnõude aluseks olev asjaolu selgus Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2018. a otsusega. Ringkonnakohus mõistis V. Luku talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks, luges karistuse kaetuks asjas nr 1-16-4675 mõistetud ja ära kantud karistusega ning vabastas ta vahi alt. Pole välistatud, et selline kriminaalmenetluse lõpptulemus andis V. Lukule võimaluse nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist SKHS § 5 lg 4 alusel. Kuigi ringkonnakohtu otsus jõustus alles Riigikohtu 9. mai 2019. a määrusega, pidanuks V. Lukk kahjuhüvitist taotlema hiljemalt ringkonnakohtus. Tema kaitsja taotles ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis õigeksmõistva otsuse tegemist. Sel ajal oli V. Lukk vahistatu. Seega pidi kaitsja apellatsiooni esitamisel arvestama võimalusega, et V. Luku õigeksmõistmise korral tekib tal alus nõuda vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist.
17.Kuigi üldjuhul tuleb ringkonnakohtule hüvitistaotluse esitamisel juhinduda SKHS §-st 21, pole see nii käsilolevas asjas. SKHS § 21 lg-d 1 ja 3 hõlmavad üksnes sellist juhtu, mil kahju on juba 3(5)
1-19-9021 tekkinud maakohtu menetluse ajaks või tekib selle menetluse ajal ning mõjuval põhjusel jäeti taotlus esimese astme kohtule esitamata. Kui aga kahju tekib maakohtu menetluse järel, ei ole esimese astme kohtule hüvitistaotluse esitamine üldse võimalik. Niisugustel puhkudel saab ringkonnakohtule taotluse esitamisel tugineda analoogia korras SKHS § 18 lg-le 1. Seda sõltumata sellest, et osutatud säte kõneleb just maakohtust. Kuna V. Luku vahistamisega tekkis kahju alles pärast maakohtu menetlust, tulnuks taotluse ringkonnakohtule esitamisel võtta seega aluseks SKHS § 18 lg 1. Sellest tulenevalt võis V. Lukk esitada hüvitistaotluse kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni ringkonnakohtus.
18.Eelnevast tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu leitu, et kahju hüvitamise alus ilmnes alles Riigikohtu 9. mai 2019. a määruse tegemisega, mistõttu ei pea ka paika kohtu järeldus, et V. Luku hüvitistaotlus on tähtaegne. Ühtlasi on ekslik maakohtu väljendatud seisukoht, et kahjuhüvitist sai taotleda veel kassatsioonimenetluses.
19.Kuivõrd kahjuhüvitist tulnuks taotleda ringkonnakohtus, oli taotluse hiljem prokuratuurile esitamine võimalik üksnes siis, kui see jäi õigel ajal teise astme kohtule esitamata mõjuval põhjusel (SKHS § 21 lg 4). V. Luku puhul sellist põhjust ei ole. Peab möönma, et hiljuti on Riigikohus lugenud mõjuvaks põhjuseks SKHS § 21 mõistes selle, kui riigi õigusabi korras määratud kaitsja on rikkunud hoolsuskohustust, jättes hüvitistaotluse õigel ajal esitamata (vt eespool p-s 14 osutatud määrus nr 1-20-2611/12, p 16). Niisamuti ei täitnud ka V. Lukule asjas nr 1-15-9694 määratud kaitsja oma kohustusi piisava hoolega, kuna ei esitanud ringkonnakohtule kahju hüvitamise taotlust ette nähtud tähtajaks. Samas pole määratud kaitsja tegematajätmine alati mõjuv põhjus taotluse tähtajaväliseks esitamiseks. Kõnesolevast määrusest tuleneb lisaks seegi, et isiku õigused võivad olla tõhusalt kaitstud, kui tal on võimalik nõuda advokaadi tegematajätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist advokaadilt ja advokaadibüroo pidajalt advokatuuriseaduse § 47 alusel (vt viidatud määruse p 17). Kui osutatud kohtuasjas oli see Riigikohtu hinnangul inimese jaoks psüühikahäire tõttu ülemäära keeruline, siis V. Luku puhul ei ole teada sellist erandlikku asjaolu, mis välistaks tema võimaluse oma õigusi ise piisavalt kaitsta, esitades kahjuhüvitisnõude advokaadi ja advokaadibüroo pidaja vastu. Seepärast ei saa käsilolevas asjas rääkida määratud kaitsja tegematajätmise tõttu mõjuvast põhjusest SKHS § 21 tähenduses.
20.Kuna kolleegium on erinevalt ringkonnakohtust seisukohal, et V. Luku vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust ei esitatud õigel ajal ja taotluse hilisemaks esitamiseks ei olnud mõjuvat põhjust, tuleb selgitada, milline on kujunenud olukorras Riigikohtu pädevus. KrMS § 390 lg 2 sätestab, et määruskaebus vaadatakse läbi kaebuse piires. Ringkonnakohus luges V. Luku hüvitistaotluse tähtaegseks ja lahendas selle sisuliselt ning mõistis talle välja osa taotletud kahjuhüvitisest. Kohtumääruse vaidlustas üksnes V. Luku esindaja, taotledes väljamõistmata jäänud osas kahju hüvitamist. Võttes arvesse, et taotluse tähtaegsust määruskaebemenetluses ei ole vaidlustatud, peaks kolleegium lähtuma KrMS § 390 lg 2 järgi sellest, et taotlus on loetud tähtaegseks. Nimelt on kohtupraktikas leitud, et kui süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse tähtaegsus pole määruskaebemenetluses vaidluse all, tuleb lähtuda varasemas menetluses aluseks võetud seisukohast (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2017. a määrus nr 1-16-7507/12, p 10). Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta muuta, märkides järgmist.
21.KrMS § 190 p 3 järgi hõlmab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamist. KrMS § 191 lg 3 sätestab, et Riigikohus võib teha kohtuotsuse peale esitatud kassatsiooni läbi vaadates uue menetluskulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata. See laieneb ka määruskaebemenetlusele 4(5)
1-19-9021 (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. jaanuari 2020. a määrus nr 1-19-2759/5, p 8 ja
22.oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-61-14, p 7). KrMS § 190 p-st 3 ja § 191 lg-st 3 tulenevalt on Riigikohtul pädevus otsustada muu hulgas selle üle, kas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus on tähtaegne. Märgitud küsimuse lahendamisel pole kohus seotud kaebuse piiridega (vt ka mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 12) ega sellega, missugusele seisukohale on selles küsimuses varasemas menetluses asutud. KrMS § 191 lg 3 on seega erinorm KrMS § 390 lg 2 suhtes, mistõttu võib Riigikohus anda hinnangu muu hulgas kahju hüvitamise taotluse tähtaegsusele ja teha selle kohta uue otsustuse kaebuse piiridest sõltumata. Ühtlasi ei teki selle erisätte kontekstis küsimust isiku olukorra võimalikust halvendamisest tema enda huvides esitatud kaebuse alusel (vt samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2020. a määrus nr 1-20-5036/28, p 8).
22.Sarnaselt pole kaebuse piiridega seotud ka näiteks maakohus, kui ta lahendab kaebust prokuratuuri määruse peale, mis puudutab süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. Seega pole õigustatud ringkonnakohtu etteheide maakohtule, et kohus tühistas Riigiprokuratuuri määruse kahjuhüvitise osalises väljamõistmises, kuigi seda osa polnud vaidlustatud.
23.Kolleegium loeb ringkonnakohtu vead V. Luku taotluse tähtaegsuse küsimuses menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõistes. See tingib kohtumääruse tühistamise täies ulatuses, sealhulgas osas, millega V. Lukule mõisteti välja kahjuhüvitiseks 9029,40 eurot. Maakohus leidis lõppastmes õigesti, et V. Lukk ei esitanud taotlust õigel ajal, mis välistab tema taotluse sisulise lahendamise. Seega võis kohus tühistada Riigiprokuratuuri määruse V. Lukule kahjuhüvitise määramises 2637,30 euro ulatuses. Samas ei jaga kolleegium maakohtu seisukohti selle iseenesest õige lõpptulemuse põhistamisel (vt eespool p-d 6 ja 18), mis toob kaasa maakohtu määruse põhiosa muutmise.
24.Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 191 lg-st 3, § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-dest 3 ja 5 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2020. a määruse. Kolleegium jõustab Tartu Maakohtu 18. novembri 2019. a määruse, kuid muudab selle määruse põhiosa, asendades selles toodud põhjendused taotluse tähtaegsuse kohta käesoleva määruse põhjendustega. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.