Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 7. detsembri 2020 määrus
Määruskaebuse esitaja
A.I kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv
Asja läbivaatamise viis
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 7. detsembri 2020 määrus muutmata ja A.I kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilve määruskaebus rahuldamata.
2.Selgitada A.I-le , et ta peab minema viivitamata vanglasse.
3.Samuti selgitada A.I-le , et oma vanglasse minemisest peab ta teavitama Põlva valda, et viimane saaks hakata hoolitsema A.I loomade eest.
4.Saata käesolev määrus A.I- le , tema kaitsjale ning Tartu Vanglale, et viimane tutvuks määruse põhiosa 12. punktiga. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
1.Tartu Maakohtu 4. novembri 2020 otsusega tunnistati A.I süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 lg 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust. Sellest pidi A.I kohe ära kandma 1 kuu – ülejäänu jäi tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu otsus jõustus 19. novembril 2020.
2.20. novembril 2020 saatis maakohus A.I-le teatise, et too peab minema 7. detsembril 2020 Tartu Vanglasse karistust kandma.
1(4)
3.4. detsembril 2020 esitas A.I kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv Tartu Maakohtule taotluse lükata A.I vangistuse täitmine kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 415 lg 3 alusel edasi kuu võrra, s.o kuni 7. jaanuarini 2021. Taotluse kohaselt võiksid karistuse viivitamatult kandmisele asumisega kaasneda süüdimõistetule rasked tagajärjed. A.I on üksi elav inimene, kellel on suur majapidamine mitmete loomadega. Kohtuotsuse jõustumisest möödunud aja jooksul ei õnnestunud A.I-l korraldada asju selliselt, et majapidamine koos loomadega hooletusse ei jääks. Inimlikult ei saa loomade hooletusse jäämist eeldada.
4.Tartu Maakohus jättis 7. detsembri 2020 määrusega kaitsja taotluse rahuldamata, märkides järgmist. KrMS § 415 lg 3 eeldused pole täidetud. A.I mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses kokkuleppe alusel, mis sõlmiti juba 26. augustil 2020. Seega oli A.I-l vähemalt kokkuleppe sõlmimise ajast teada, et ta peab minema vanglasse. Ka kohtu alla anti A.I juba 13. oktoobril 2020. Loomadega on A.I tegelenud kogu käesoleva menetluse ajal ehk tal oli ümberkorralduste tegemiseks aega ca 3,5 kuud. Välistamaks A.I loomade abitusse seisundisse jäämist, saatis kohus oma määruse ka A.I elukohajärgsele omavalitsusele, st Põlva vallale.
5.Tartu Maakohtu määruse peale esitas 7. detsembril 2020 määruskaebuse A.I kaitsja T. Pilv, kes taotleb kohtumääruse tühistamist ja palub lükata süüdimõistetu vangistuse täitmine edasi kuni 7. jaanuarini 2021. Kaitsja märgib järgmist. A.I ei suutnud leida loomade eest hoolitsejat, ent praegu on lootus, et see inimene on leitud. Kuu aja jooksul võib A.I sellise inimese leida. Loomad ei tohi hooletusse jääda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Maakohus leidis õigesti, et vangistuse edasi lükkamise asjaolusid KrMS § 415 lg 3 mõttes ei esine. Ringkonnakohus ei tea, kas A.I-l üldse on loomi või kas ta on proovinud nende eest hoolitsejat leida. Lõppkokkuvõttes see aga oluline polegi: kui A.I-l ongi loomad ja ta tõepoolest proovis neile hooldajat leida, tal see väidetavalt ei õnnestunud. Maakohus märkis õigesti, et A.I-l oli hooldaja leidmiseks aega pikalt. Pole mingit alust seda aega veelgi pikendada. Esiteks pole põhjust eeldada, et seni saamatust üles näidanud A.I nüüd loomade hooldaja leida suudaks (ka kaebuses esitatakse vastakaid andmeid: ühtpidi viidatakse, et hooldaja justkui on leitud, teisalt aga öeldakse, et 7. jaanuariks 2021 see leitakse). Teiseks talitas maakohus väga õigesti Põlva valda teavitades: Põlva vald saab loomade – kui neid olemas on – heaolu tagamise enda õlule võtta. Seega jääb maakohtu määrus KrMS § 390 lg 1 ja § 337 lg 1 alusel muutmata ja kaebus rahuldamata.
7.Ringkonnakohus selgitab A.I-le kahte asja.
8.Kõigepealt tuleb A.I-le selgitada, et ta peab vanglasse minema viivitamatult. Nimelt ei lükka praegune määruskaebemenetlus A.I vanglasse minemise aega kuidagi edasi. Sellega seoses kordab ringkonnakohus oma varasemas praktikas öeldut (vt lahend nr 1-184540/36).
9.Vastupidine olukord – st kui vangistuse algusaja üle vaidlemine lükkaks vangistuse alguse edasi – oleks ebaloogiline. KrMS § 415 silmas pidades saab kõigepealt öelda, et vangistuse algusaja edasi lükkamine on väga erandlik. Lisaks tuleneb sellest sättest, et vangistuse algust saab edasi lükata vaid piiratud ajaks: kuni 6 kuuks (lg 1 p 1), kuni 12 kuuks (lg 1 p 2), kuni 3 aastaks (lg 2) ja kuni 2 kuuks (lg 3). Kui aga vangistuse algusaja lükkaks edasi ka kaebemenetlus, oleks võimalik KrMS §-st 415 n-ö mööda hiilida – ja vähemalt teoreetiliselt võiks seda teha lõputult. Võib ju kaebemenetluse täies mahus läbimine kesta mitu kuud. 2(4)
Välistatud ei ole, et ühe taotluse rahuldamata jätmise korral esitab süüdimõistetu (mitu kuud pärast esimese taotluse esitamist) uue taotluse (viidates mõnele uuele tema väitel edasi lükkamist tingivale asjaolule). Sellegi taotluse menetlemine võib kõigi kolme kohtuastme läbimise korral kesta mitu kuud. Ning seejärel on võimalik esitada järjekordne taotlus jne. Sealjuures ei eelda vangistuse selline edasi lükkamine mingit mõjuvat põhjust: piisab edasilükkamistaotluse ja kaebuste esitamisest.
10.Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja sellise ebaloogilisuse ka välistanud. Seda on ta teinud KrMS § 414 lg 4 abil, mille kohaselt ei peata taotluse esitamine vangistuse täitmise edasilükkamiseks vangistuse täitmisele pööramist. Mida tähendab „vangistuse täitmisele pööramine“ KrMS § 414 lg 4 tähenduses, ilmneb KrMS § 414 esimestest lõigetest. Kõigepealt kuulub vangistuse täitmisele pööramise hulka teatise saatmine süüdimõistetule KrMS § 414 lg 1 alusel. Lisaks sellele on aga vangistuse täitmisele pööramisel tulenevalt KrMS § 414 lg-st 3 oluline roll ka vanglal ja politseil: kui süüdimõistetu ei ilmu kohtu määratud ajaks vanglasse, võtab vangla ühendust politseiga, kes toob kurjategija vanglasse sundkorras. Seetõttu ei saa nõustuda õiguskirjanduses väljendatud seisukohaga, et KrMS § 414 lg 4 (ainus) mõte on panna kohtule kohustus saata kurjategijale vangistuse algusaja teatis ka siis, kui too on taotlenud vangistuse algusaja edasi lükkamist (Pikamäe – KrMS. Kommentaar. § 414/6). Nagu äsja märgitud, hõlmab täitmisele pööramine endas lähtuvalt KrMS § 414 lg-st 3 ka süüdimõistetu reaalset vanglasse viimist (mitte üksnes teatise saatmist). Lisaks ei arvesta viidatud seisukoht sellega, et vaevalt küll esitavad süüdimõistetud (kuigivõrd) pikendamistaotlusi enne seda, kui kohus on neile teatanud vanglasse minemise kuupäeva – taotlused esitatakse pärast selle kuupäeva teada saamist. Seega muutuks KrMS § 414 lg 4 kriminaalmenetluse seadustiku kommentaaris esitatud tõlgendust järgides (suuresti) sisutühjaks.
11.Tõsi, seaduse praeguses määruses esitataval tõlgendamisel võib tekkida küsimus, miks on maakohtu määrus edasilükkamistaotluse rahuldamata jätmise kohta üldse vaidlustatav. Selleks võib olla mitmeid selgitusi. Esiteks ei saa välistada, et seadusandja ei ole sellele (kuigivõrd) mõelnud – ja vaidlustamiskeeld puudub KrMS §-st 385 just seetõttu. Samas aga pole välistatud, et edasi lükkamata jätmise õigusvastasuse tuvastamisel on mingi praktiline väljund: nt võib süüdimõistetul tekkida õigus esitada riigi vastu kahjuhüvitusnõue tulenevalt asjaolust, et ta viidi vägisi vanglasse, ehkki tal oleks pidanud võimaldatama veel mõnda aega vabaduses olla.
12.Eelöeldu tähendab seda, et A.I on jätnud ebaseaduslikult vanglasse minemata: ta oleks pidanud sinna minema 7. detsembril 2020 – seda hoolimata 4. detsembri 2020 vangistuse edasi lükkamise taotlusest. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et edasilükkamistaotluse esitamine ei võta vanglalt ära KrMS § 414 lg 3 järgset kohustust teatada süüdimõistetu ilmumata jäämisest politseid ega politseilt KrMS §-st 139 tulenevat kohustust viia kurjategija sundkorras vanglasse. Samuti tuleneb ülal öeldust, et vangla peakski nüüd tegema politseile A.I vanglasse sundtoomise taotluse ja politsei peaks A.I sellest taotlusest lähtuvalt vanglasse viima. Sellest lähtuvalt tuleb määrus saata ka Tartu Vanglale.
13.Teiseks on A.I-le vaja selgitada, et kui ta läheb vanglasse selliselt, et ta loomade heaks midagi ette ei võta, võib tegemist olla kuriteoga: looma julma kohtlemisega KarS § 264 tähenduses (võimalik, et tegevusetusega KarS § 13 lg 1 mõttes). Nii võib see olla nt siis, kui A.I jätab loomad nälga. Sellisel juhul tuleb A.I-d sellise teo eest karistada – võimalik, et vangistusega. Et kuritegu vältida, peab A.I rasked tagajärjed loomadele ära hoidma. Seda saab teha nt nii, et ta otsib loomadele mõne usaldusväärse hooldaja. Ülal märgitust tulenevalt ei pruugi A.I seda aga suuta. Seepärast tuleb kõne alla ka see, et A.I annab Põlva vallale oma vanglasse minemisest teada. Tõsi, nagu märgitud, maakohus valda juba teavitas. Ei saa aga eeldada, et mõni vallaametnik päevas mitu korda kontrollimas käib, 3(4)
kas A.I juba on vanglasse läinud (ja loomad üksi jätnud) või mitte. Loomade julm kohtlemine võib aga olla ka see, kui nad on kasvõi võrdlemisi lühikest aega näljas (nt päeva). Seetõttu peab A.I – eeldusel, et ta ei lahenda probleemi muul viisil – Põlva vallale oma vanglasse minemisest koheselt kodunt lahkudes teada andma. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.