1-20-5331/6 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

8.Igor Korolevilt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p 9; § 179 lg 1 p 2; § 180 lg-te 1 ja 3 alusel: - teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot, mis tuleb kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele, märkides selgitusena: „Igor Korolev, 1-20-5331, menetluskulud, ositi tasumine“. Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel Igor Korolevile tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, tsiviilkostja tsiviilhagisse puutuvas osas ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 424 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Igor Korolev juhtis 13.05.2020 kella 21:48 ajal Harjumaal Tallinnas E. Vilde tee 75 juures mootorsõidukit Volvo V50 registreerimismärgiga x olles joobeseisundis (tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli kohaselt esines Igor Korolevil alkoholijoove ning tal tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 1,39 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l, lõplik tulem 1,27 mg/l). Kahtlustatava Igor Korolevi ütluste (tl 24-25) kohaselt tunnistab ta, et juhtis 13.05.2020 mootorsõidukit Volvo V50 registreerimismärgiga xxx olles joobeseisundis. Sai oma veast aru ja puhtsüdamlikult kahetseb juhtunut. Muidu ta alkoholi väga ei tarvita, aga kuna oli abikaasa surma aastapäev siis kurbusest jõi alkoholi. Tunnistaja S Si ütluste (tl 15-16 ja pöördel) kohaselt 13.05.2020 kella 21:48 ajal väljus ta Maxima XX kauplusest aadressil E. Vilde tee 75, Tallinn ning märkas meesterahvast ebakindla kõnnakuga, kes tundus talle alkoholijoobes olevat. Meesterahvas istus sõiduautosse Volvo V50 musta värvi reg.märgiga x ning hakkas liikuma Mustamäe tee poole. Sõiduk ületas ristmikku punase fooriga ning sõitis 20 km/h. Ta sõitis sõidukile järgi ning samal ajal kutsus politsei appi. Volvo jõudis aadressile x, Tallinn ning üritas sõidukit parkida. Ta parkis enda sõiduki Volvo taha. Volvo juht tuli autost välja ning palus tal enda autot korrektselt parkida. Volvo juhi kõne oli aeglane ja segane. Ta tuli autost välja, et oodata politsei saabumist ning kogu aeg oli ta Volvo juhi kõrval. Sellel ajal sõidukijuht alkoholi ei tarvitanud. Volvo sõiduki marsruut oli E. x – Mustamäe tee suunas, E. Vilde tee ja Mustamäe ristmikul keeras vasakule Keskuse tänava suunas. Keskuse tänaval ning ristmikul tegi esimese väljasõidu Ehitajate tee suunas. Ületas Keskuse tn ja Ehitajate tee ristmiku, Ehitajate tee 21 suunas ning Ehitajate tee 21 juures keeras Akadeemia tee 4 suunas. Akadeemia tee 4 juures hakkas parkima ning patrull jõudis kohale kell 22:00. Tunnistaja A A ütluste (tl 17-19) kohaselt oli ta 13.05.2020 tööl politsei patrulltoimkonnas ning kell 21:56 said nad väljakutse aadressile Ehitajate tee 21 juurde Tallinnas. Väljakutse sisu seisnes selles, et sõiduauto Volvo reg.märgiga x sõidab teataja ees ning juht võib olla joobes. Lähemale jõudes andis teataja teada, et Volvo jõudis Akadeemia tee 4 maja ette ja üritab parkida. Nad leidsid antud aadressil maja ees kirjeldusele vastava sõiduki ning teataja osutas sõiduki juhile, kui süüteo toimepanijale. Sõiduauto Volvo juhi kontrollimisel selgus, et tegemist sõiduki omaniku Igor Koroleviga. Isiku joovet kontrolliti indikaatorvahendiga kell 21:59 ning näiduks oli 1,50 mg/l. Kohale jõudes istus isik sõidukis juhi kohal ning sõiduk seisis hoovis maja ees sissesõidu juures viltu ning takistas sissesõitu. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal Igor Korolev istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis Igor Korolev mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt peeti Igor Korolev kinni 13.05.2020 kell 21:59 Tallinnas Akadeemita tee 4 juures. Tõendusliku

alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga ja mõõtedokumentidega (tl 7-11) on tõendatud süüdistataval alkoholijoobe esinemine väljahingatavas õhus lõpliku tulemusega 1,27 mg/l kohta (alkoholijoove 1,39 mg/l laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l). Igor Korolev rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 p 1 kohaselt alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Antud juhul oli isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 1,27 mg/l, seega oli süüdistatav alkoholijoobes. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii Igor Korolevi mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et Igor Korolev oli sõidukit juhtides alkoholijoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. Igor Korolevi KarS § 424 lg 1 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatava ütlustest (tl 24-25) nähtub, et enne sõiduki juhtima asumist tarvitas ta alkoholi ja ta sai aru, et on joobes, kuid tal oli sellest ükskõik ning sellest hoolimata otsustas sõidukit juhtima asuda. Juhtides sõidukit, teadis Igor Korolev, et juhib sõidukit alkoholijoobeseisundis, mis on keelatud. Samuti kahetseb Igor Korolev puhtsüdamlikult juhtunut. Sellest järeldab kohus, et Igor Korolev pani süüteo toime vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta oli teadlik, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on tõendamist leidnud, et Igor Korolev pani toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

süüdistataval puudub legaalne ja püsiv sissetulek ja rahalised vahendid enda ülalpidamiseks, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Hinnates süüdistatava süü suurust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Süüdistataval tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus mitte vähem kui 1,27 mg. Arvestades sellist näitu, võib asuda seisukohale, et isiku süü on suur, kuivõrd piirmäära on ületatud üsna suurel määral. Teadlikult mootorsõiduki juhtima asumine lubatud piirmäära oluliselt ületavas seisundis näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Seega tuleb süüdistatava süüd hinnata keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kahetsust avaldas süüdistatav ka kohtuistungil. Kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises ei tuvastanud. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest pikemaks ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seega, arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke ning kergendava asjaolu esinemist, leiab kohus, et süüdistatavale võib mõista karistuse alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ning väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvi on isik tasunud, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Sellest väljavaatest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut ning tema taasühiskonnastumist.

Kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatav oleks vahepeal toime pannud uusi süütegusid, leiab kohus, et süüdistatava allutamine käitumiskontrollile ei ole vajalik ning tema suhtes piisab KarS § 73 sätete kohaldamisest. Kohus loodab, et kohtuotsusega määratav katseaeg distsiplineerib süüdistatavat piisavalt ja ta saab tema elu keeruliste aegadega hakkama ka uusi süütegusid toime panemata. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistataval tuvastati alkoholijoove. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba väärtegude puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Igor Korolevi puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate s.h tema enda ohutuse huvides. Süüdistatav tunnistas, et oli sõidukiga sõitma asudes alkoholijoobes, mida kinnitas ka tõendusliku alkomeetri lugem. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja -ohutusse. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt (tl 26) ei ole süüdistatavat kriminaalkorras karistatud ning tal on üks kehtiv väärteokaristus, mille eest määratud rahatrahvi on isik tasunud. Sellele vaatamata peab kohus veel kord vajalikuks viidata omaks võetud kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud isikul üsna suur alkoholijoove ning hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu arvates asjaolu, et juhtides mootorsõidukit alkoholijoobeseisundis seadis süüdistatav teadlikult ohtu nii enda elu ja tervise kui ka teised kaasliiklejad. Seetõttu peab kohus vajalikuks kohaldada lisakaristust. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida teadlikult ja tahtlikult liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Seetõttu, arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu ja saabunud tagajärge, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kohaldada lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Süüdistatavale süüks arvatud käitumine viitab üheselt süüdistatava ohtlikkusele liikluses. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus ka seda, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid