1-20-3795/7 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

10.Sõiduauto xxxx reg.märgiga xxxx vaatluse käigus 16.01.2020 võetud bioloogilise aine materjalid (proov esimese vasakpoolse ukse sisemiselt lingilt – pakend nr 1; proov esimese vasakpoolse istme turvavöö klambrilt – pakend nr 2; proov roolilt – pakend nr 3; proov käigukangilt – pakend nr 4; proov esimese vasakpoolse turvavöö avamisnupult – pakend nr 5) ning roolil lahti läinud, eemaldatud ning pakendatud turvapadi (pakend nr 6), mis asuvad asitõendite laos Tallinna, Rahumäe tee 6/1 (akt 20ATH01158) ja millel puudub kohtuotsuse jõustumise järgselt tõenduslik väärtus, hävitada KrMS § 100 lg 6 ja § 126 lg 3 p 4 alusel kui väärtuseta asjad. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja, tsiviilkostja tsiviilhagisse puutuvas osas ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise, kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 424 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Eelnevast johtuvalt tuleb KarS § 424 inkrimineerimiseks esmajoones tuvastada süüdistatava poolt süüdistuses näidatud ajal ja kohas mootorsõiduki juhtimine ning seejärel süüdistataval alkoholijoobe olemasolu. Kohtu hinnangul on alltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et E.F juhtis 15.01.2020 kella 04:30 ajal Harju maakonnas Tallinnas Endla tn 45 juures mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx olles joobeseisundis (EKEI uuringuakti 88T kohaselt esines E.F-il narkojoove: MDMA, muuhulgas tuvastati väljahingatavas õhus etanooli sisaldus tõendliku alkomeetriga lugem 0,58 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,05 mg/l, mõõtetulemus 0,53 mg/l). Tunnistaja J Li ütluste (tl 7-8) kohaselt viibis ta 15.01.2020 tööl xxxx burgeris. Vahetus algas tal kell 21:00. Umbes kella 04:00 paiku astus sisse klient. Tegemist oli nooremapoolse meesterahvaga, kellel olid ees päikseprillid. Tundis koheselt meesterahva juures alkoholilõhna. Samuti tekkis tal koheselt kahtlus, et isik on lisaks alkoholijoobele veel ka narkojoobes, kuna tema käitumine viitas sellele. Seljas oli meesterahval halli värvi dressipluus, peas nokamüts. Meesterahvas pöördus tema poole sooviga osta energiajooki Monster. Ta hakkas leti ees enda rahakotti otsima. Ta ei leidnud rahakotti ja hakkas ropendama. Ta ütles, et käib xxxx ära ja tuleb tagasi, kuna unustas rahakoti xxxx. Seejärel liikus ta välja ja kadus vaateväljast. Kuna tal oli samal ajal ka teisi kliente, siis ta ei vaadanud kuhu poole noormees liikus. Möödus umbes 30 minutit, kui ta nägi, et see sama meesterahvas, kes enne oli ära läinud xxxx oma rahakoti järele, astus uuesti sisse ja soovis taaskord energiajooki Monster. Ta läks seda külmkapist võtma ja märkas, et burgeri putka ees on sõiduk. Rohkem inimesi seal sõidukis ei olnud. Sõiduk oli sõitnud väga ukse ette, kus tegelikult sõidukid ei pargi ja kus liiguvad jalakäijad. Ta sai aru, et meesterahvas, kelle juures ta alkoholilõhna tundis, oli ise selle sõidukiga tulnud. Sõidukiks oli xxxx regmärgiga xxxx. Mäletab sõidukit ja selle numbrit, kuna kirjutas selle koheselt üles, kui tekkis kahtlus, et joobes meesterahvas juhib sõidukit. Meesterahval oli kaasas rahakott, milles

oli pangakaart. Meesterahvas tasus energiajoogi eest pangakaardiga, väljus burgeriputkast ning istus mõnda aega oma sõiduki kapotil. Siis istus ta sõiduki rooli, käivitas sõiduki ja sõitis minema. Ärasõitmine oli väga järsk. Vajutas äkiliselt gaasi ja sõitis kiiresti minema xxxx keskuse poole. Ise haaras ta telefoni ja teavitas joobes juhist Häirekeskust. Tema hinnangul oli meesterahvas väga ebaadekvaatne ning ei oleks tohtinud kindlasti sõidukit juhtida, kuna tal olid ilmselged narko- või alkoholijoobe tunnused. Äratundmiseks esitamise protokolli (tl 9-11 ja pöördel) kohaselt esitati J Lile äratundmiseks kahtlustatava E.F isikufoto koos kahe sarnase objektiga. J Li selgituse järgi tundis ta esitatud fotodelt ära isiku, kes käis 15.01.2020 kella 04:00 paiku xxxx Burgeris ning sõitis minema sõidukiga xxxx reg.märgiga xxxx. Äratuntav isik asu fotol nr 1 kelleks on E.F . Kui ta katab fotol kinni isiku silmad (kuna isikul olid ees xxxx käies päikeseprillid, siis ta ei näinud tema silmi), siis tunneb ta isiku ära näokuju ja lõuajoone järgi. Tunnistaja J S ütluste (tl 4-5) kohaselt 15.01.2020 sai ta koos patrullpolitseinik M Muga kell 04:45 „B“ prioriteediaga väljakutse, mille sisuks oli see, et teenindaja tundis sõidukijuhi juures alkoholi lõhna, müüs talle energiajooki ning isik sõitis xxxx keskuse poole. Juht oli olnud üksinda autos, nokamüts peas, päikeseprillid ees, hall dressipluus seljas. Nad liikusid xxxx keskuse poole ning märkasid xxxx keskuse sissesõidul avariilist sõidukit xxxx reg.nr xxxx, mis oli sõitnud vastu majatoe betoonposti. Sündmuskohale olid jõudnud juba ka teised patrullid, kaasaarvatud koerapatrull. Koerapatrulli ametnik kirjeldas juhti, kelleks oli noorem meesterahvas ilma üleriieteta, mustad püksid, hall kampsun, heledad juuksed. Isikuks pidi olema E.F. Olles xxxx ümbruses tuli neile juhtimiskeskuselt info, et isiku elukohaks on xxxx, kus juht võib pesitseda. Samuti oli samal hetkel tulnud avariigrupi juurde sõiduki omanik F O, kes ütles, et tema xxxx on E.F , kes sõidab ainult selle sõidukiga. Samuti oli E.F helistanud enda isa File ja öelnud, et tegi sõidukiga xxxx reg.märgiga xxxx avarii xxxx keskuse juures ning palus Fil endale järgi tulla. Selle tõttu tuligi isa F sündmuskohale xxxx keskuse juurde. Kui F üritas uuesti pojale E.F helistada, ei vastanud E.F enam tema kõnedele. Nii suundusid nad koheselt aadressile xxxx ning F O tuli samuti nendega kaasa. Ühiselamusse sisse saades leidsid nad E.F-i kell 05:38 xxxx korruselt diivanil istumas. E.F oli nooremapoolne mees, must kott kõrval, hall dressipluus seljas, millel vereplekid peal. E.F oli silmnähtavalt alkoholijoobes ning oli näha ka narkootilise aine tarvitamise tunnuseid, st silmad olid punased, pupillid olid suured ega reageerinud absoluutselt valgusele, higistas palju, jutt oli ebaadekvaatne. Samuti oli pilk ekslev. Käitumine oli unine, kuid samuti närviline ja rahutu. E.F-i käest küsides, mis juhtus, ütles ta, et ta ei tea midagi ning temalt varastati sõiduk. Oma süüd ta ei tunnistanud ja ei võtnud sõiduki juhtimist ja avarii põhjustamist omaks. Isiku riided olid verised ja osaliselt ka katki ja määrdunud. E.F põhjendas seda sellega, et väidetavalt andis kellelegi peksa ja käis niimoodi baaris. Isiku jutt oli seosetu ja absurdne. Kontrollisid indikaatorvahendiga tema alkoholijoovet Alcoquant 6020 plus A418915, mille näit osutus positiivseks. Näiduks osutus 0,79 mg/l. Isikuga suunduti jaoskonda, et sooritada joobe tuvastamine tõendusliku alkomeetriga. Kontrolli tulemiks oli 0,58 mg/l +/- laiendmääramatus 0,05 mg/l ja lõplikuks mõõtetulemiks jäi 0,53 mg/l. Kuna isikul olid olemas ka narkootilise aine tarvitamise tunnused, üritasid nad isikule teha uriini kiirtesti. Isik ei olnud selleks võimeline ja seetõttu suundusid nad isikuga Wismari haiglasse, kus arst kirjeldas isiku terviseseisundit ning kuna Wismari haiglas ei olnud ka isik võimeline uriiniproovi andma, käisid nad isikud Ravi tn 18, Tallinn, kus E.F-ilt võetu kateetriga uriiniproov. E.F-i sõnul tarvitas ta õhtul ecstasy kapslit. Isik oma sõnade kohaselt tarvitab veel ka kanepit, rohkematele küsimustele narkootilise aine tarvitamise kohta ei soovinud ta vastata. Kahtlustatava E.F-i ütluste (tl 1-2) kohaselt tunnistab ta, et ta on toime pannud kuriteo, milles teda kahtlustatakse. 15.01.2020 viibis ta ühiselamus xxxx. Kellaaeg oli hiline. Öösel umbes kell 00:00 kuni kella 04:00-ni tarvitas ta üksinda kodus olles õlut. Ärajoodud kogust ta öelda ei oska. Mingi hetk tarvitas ta ka narkootilist ainet MDMA ehk ecstasyt. Narkootiline aine oli kapslina. Ta ei mäleta, mis põhjusel sattus ta sõiduki xxxx reg.märgiga xxxx rooli. Kellegagi ta öösel kokku saama ei pidanud. Mäletab, et võttis sõiduki võtmed ja läks sõitma.

Sõitis xxxx otse xxxx keskuse juurde. Seda, mida ta keskuse juures tegema pidi, ta ei tea. xxxx on umbes 3 minutit sõitmist. Pidi tegema parempöörde xxxx keskuse taha parklasse. Pöörde hetkel ei hinnanud ta tee laiust adekvaatselt ning sõitis pöörde sooritamise hetkel vastu betoonposti. Tuli sõidukust välja ja hakkas jala tagasi xxxx kõndima. Jõudes koju, istus ta seal 15 minutit, tarvitas närvide rahustamiseks viina ja siis saabus kohale politsei koos tema isaga. Mäletab, et ajas neile ebaadekvaatset juttu, kuna oli alkoholist ja narkootikumist tingitult väga joobes. Politseinikud kontrollisid tema silmi taskulambiga ja neil tekkis kahtlus, et ta on narkojoobes. Lisaks kontrolliti alkoholijoovet indikaatorvahendiga, mille näit oli positiivne. Politseinikud panid ta käed raudu ja viisid ta politseijaoskonda, kus tuvastati tõendusliku alkomeetriga alkoholijoove. Mingi hetk viibis ta Wismari haiglas, kus üritas narkojoobe tuvastamiseks anda uriiniproovi. Pärast haiglas uriiniproovi võtmist viidi ta uuesti politseijaoskonda. Ta toibus ja hakkas ümbritsevast aru saama. Esmased ütlused, mis ta andis olid valed, kuna oli juhtunust niivõrd šokis. Ta kahetseb tehtut ja ei olnud tol päeval tema ise. Ta ei taha enam kunagi sellisesse olukorda sattuda. Ta teadvustab endale, et tal on probleem mõistusega ja ta ravib ennast. Eeltoodud tõendikogum kinnitab, et sõiduk, mille juhikohal E.F istus, oli liikumises, s.t sõitis ja seega juhtis E.F mootorsõidukit. Edasi juhib kohus tähelepanu kriminaalasja materjalides nähtuvale, mille kohaselt toimetati süüdistatav Wismari haiglasse, kus terviseseisundi kirjelduse ning uriiniproovi võtmise kaudu kontrolliti narkootiliste ainete sisaldumist tema organismis ja politseiasutuses tuvastati tõendusliku alkomeetriga alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja (tl 22) kohaselt tuvastati isiku organismist MDMA-d. Uuringuga tuvastatud MDMA kuulub NPALS § 3 1 lg 1 alusel koostatud sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisa 1 I nimekirja. Seega on tegu narkootilise ainega. KarS § 424 koosseisu täitmiseks ei piisa ainult narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamisest, vaid peab esinema ka joove. Korrakaitseseaduse § 36 lg 1 kohaselt joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Joobeseisundi tuvastamise saatekirja lisaks 2 (tl 24) olevast hinnangust isiku joobeseisundi olemasolu või puudumise kohta nähtub, et E.F-il esines joove. Terviseseisundi kirjeldamise protokollis (tl 23) on fikseeritud joobele viitavad kliinilised leiud (uuritava välimus ja käitumine: kätel marrastused; pupillide suurus ja reaktsioon valgusele: laiad, valgusele ei reageeri; tasakaal ja koordinatsioon: Rombergi asend – kerge ebakindlus, sõrme-nina katse – ataktiline; oma sõnade järgi tarvitas viimati uimasteid või alkoholi: õhtul ecstasy kapslit). Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav oli tarvitanud narkootilist ainet (MDMA), mis põhjustas süüdistataval joobeseisundi. Seega E.F rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1 nõudeid, mille kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega on tõendamist leidnud nii E.F-i mootorsõiduki juhtimine süüdistuses näidatud ajal ja kohas, kui ka see, et E.F oli sõidukit juhtides narkojoobes. Selline tegevus on vaadeldav KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo objektiivse koosseisu realiseerimisena. E.F-i KarS § 424 järgi inkrimineeritava süüteo subjektiivse koosseisu hindamisel tuleb kontrollida süüdistatava tahtlust kõigi objektiivse koosseisu tunnuste suhtes. See tähendab, et süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Kahtlustatavana antud ütlustest nähtub, et enne sõiduki juhtima asumist tarvitas ta alkoholi ja MDMA-d. Seega teadis E.F , et juhib sõidukit narkojoobeseisundis, mis on keelatud. E.F kahetseb puhtsüdamlikult juhtunud. Sellest järeldab kohus, et E.F pani pidi süüteo toime vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd ta oli teadlik, et ta teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönab seda. Tahtluse tuvastamisel ei ole tähtsust asjaolul, et süüdistatav ise ei mäleta sõiduki juhtimisele asumise põhjust, küll mäletab ta sõiduki juhtimisele asumist, sõitmist ja liiklusõnnetuse põhjustamist.

3.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 424 lg 1 järgi näeb seadus karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistatava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Rahalise karistuse kohaldamise otstarbekuse ja suuruse määratlemisel peab kohus lähtuma andmetest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta kuriteo toimepanemisele eelnenud aastal. Teatisest kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 83) nähtub, et süüdistatava aasta tulu kogu 2019 aasta jooksul oli 2343 eurot. Samuti nähtub Eesti Töötukassa poolt väljastatud otsusest (tl 84), et E.F on alates 10.02.2020 ennast töötuna arvele võtnud. Süüdistatava sõnade kohaselt on ta asunud tööle alates juunist 2020 ning kavatseb sügisest edasi õppima asuda xxxx. Seega on süüdistatava sissetulek lühiajaline ja ajutine. Nende andmete põhjal ei ole võimalik isikule rahalist karistust kohaldada, kuna ilma püsiva sissetulekuta on keeruline igapäevaseid toiminguid täita ja end ülal pidada, rääkimata siis trahvide tasumisest. Karistusregistri andmete kohaselt on süüdistataval ka üks kehtiv väärteokaristus liiklusalase süüteo eest, mille eest määratud rahatrahvi on isik tasunud. Selliste isikuandmete esinemisel tõusetub kahtlus selle kohta, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustust täita olukorras, kus süüdistataval sissetulek puudub. Kohtu hinnangul tuleb seda antud juhul eitada. Seega olukorras, kus süüdistataval puuduvad minimaalsemadki legaalsed isiklikud rahalised vahendid enda ülalpidamiseks, ei ole objektiivselt võimalik rahalist karistust kohaldada. Seega tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Mootorsõiduki juhtima asumine narkojoobes näitab isiku hooletut suhtumist liikluskorda ja -ohutusse, mis on oma olemuselt aga ohtlik, kuivõrd isik ei taju või ei taha tunnistada temast enesest tulenevat ohtu ei enesele, teistele liiklejatele ega ka kõrvaliste isikute varale. Käesoleval juhul see oht ka realiseerus, kuivõrd süüdistatav ei tulnud oma seisundi tõttu sõiduki juhtimisega toime ning sõitis vastu hoone betoonposti, mille tulemusena sai kõrvalisele isikule kuulunud sõiduk sedavõrd ulatuslikke kahjustusi, et tuli utiliseerida. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt hindab kohus süüdistatava süüd keskmiseks. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust ning kohtul puudub alus avaldatud kahetsuse siiruses kahelda ja seega peab võimalikuks kergendava asjaoluga arvestada. Koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid kohus süüdistatava käitumises

ei tuvastanud. Puutuvalt prokuröri seisukohta, et kergendavaks asjaoluks on ka süü tunnistamine, leiab kohus, et tegemist ei ole süü ülestunnistamisele ilmumisega KrMS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuivõrd süüdistatav lahkus sündmuskohalt ning ta saadi kätte elukohast. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus süüdistatav ise ilmub menetleja juurde ja avaldab enda toime pandud süüteost, mille toimepanemise või toimepanija kohta menetlejal enne süü ülestunnistamisele ilmumist andmed puudusid. Seetõttu jätab kohus prokuröri seisukoha kergendava asjaoluna süü tunnistamise kohta tähelepanuta. Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest pikemaks ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seega, arvestades süü suurust ja preventiivseid eesmärke ning kergendava asjaolu esinemist leiab kohus, et süüdistatavale võib mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Karistusest tingimisi vabastamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui isikul puuduvad varasemad kriminaalkaristused. Arvestades seda, et süüdistatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud ning väärteo toimepanemise eest määratud rahatrahvi on isik tasunud, leiab kohus, et mõistetava karistuse ärakandmine ei ole põhjendatud, kuivõrd esmakordsel süüdimõistmisel vangistuse täies ulatuses või ka osaline ärakandmine võib vähendada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoluga, et süüdistatav on kaks kuud tagasi asunud tööle, kuigi ajutiselt ning plaanib õpingute jätkamist kõrgkoolis ning kohus loodab, et kõrghariduse omandamine juhib süüdistatavat ka õiguskuulekusele. Edasiõppimise võimalusest ilmajäämine vangistuse ajaks võib pärast karistuse ärakandmist oluliselt raskendada isiku toimetulekut, tema taasühiskonnastumist ja õpingute jätkamist. Kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatav oleks vahepeal toime pannud uusi süütegusid, n.t liiklusalaseid väärtegusid, leiab kohus, et süüdistatava allutamine käitumiskontrollile ei ole vajalik ning tema suhtes piisab KarS § 73 sätete kohaldamisest. Kohus loodab, et kohtuotsusega määratav katseaeg distsiplineerib süüdistatavat piisavalt ja ta saab tema elu keeruliste aegadega hakkama ka uusi süütegusid toime panemata. Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohtupraktika kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine

juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et süüdistataval tuvastati narkojoove. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et juhtimisõiguse võib ära võtta nii põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba samalaadse väärteo puhul. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. E.F-i puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate s.h tema enda ohutuse huvides. Süüdistatav tunnistas, et tarbis enne mootorsõidukit juhtima asumist narkootikume, mida kinnitas hiljem ka uriiniproov. Selline käitumine näitab kohtu arvates isiku eriti hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja ohutusse. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt (tl 65), ei ole süüdistatavat kriminaalkorras karistatud ning tal on üks kehtiv väärteokaristus liiklusalaste väärtegude eest, mille eest määratud rahatrahvi on isik tasunud. Sellele vaatamata peab kohus veel kord vajalikuks viidata omaks võetud kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud isikul narkojoove, samuti liiklusõnnetuse põhjustamine ning ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu arvates asjaolu, et juhtides mootorsõidukit narkojoobeseisundis seadis süüdistatav teadlikult ohtu nii enda elu ja tervise kui ka teised kaasliiklejad. Seejuures, põhjustades liiklusõnnetuse, pani süüdistatav toime LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo, sellele järgnevalt jättis süüdistatav liiklusõnnetusest ka liiklusseaduses sätestatud korras politseile teatamata (LS § 236) ja lahkus sündmuskohalt, jätkates alkoholi tarvitamist enne asjaolude väljaselgitamist sündmuskohal (LS § 226). Seega rikkus süüdistatav täiendavalt erinevaid liiklusseadusest tulenevaid juhi kohustusi, millede olemasolust oli juhtimisõiguse üris värskelt saanud süüdistatav üheselt teadlik. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks jätta lisakaristust kohaldamata ning peab lisakaristuse kohaldamist vajalikuks ja vältimatuks. Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida teadlikult ja tahtlikult liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Seetõttu, arvestades süüdistatava poolt toimepandud teo iseloomu ja saabunud tagajärge, leiab kohus, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt tuleb kohaldada lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Süüdistatavale süüks arvatud käitumine viitab üheselt süüdistatava ohtlikkusele liikluses, mille tulemusena sai kahjustada nii tema isa kui ka teiste vara. Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus ka seda, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes.

4.MENETLUSKULUD KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses, süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest ning joobeseisundi tuvastamise kulu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetavate summade tasumine käiks süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks rõhutab kohus, et menetluskulude väljamõistmisel ei tule silmas pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid selle küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda ka süüdimõistetud isiku resotsialiseerumise väljavaadetest. Senise kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude vähendamise korral esmajoones silmas pidada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo toimepanemine on olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Arvestades asjaolu, et süüdistatavat on varem liiklusalase väärteo toimepanemise eest karistatud, peaks süüdistataval olema teadmine, et ohtlik ja liiklusnõudeid eirav käitumine liikluses on karistatav ja sellega kaasnevad rahalised kohustused. Kohus ei tuvastanud kohtusse saabunud kriminaalasja läbivaatamisel menetluskulude küsimuse lahendamisel asjaolusid või takistusi, mis tingiksid või annaksid aluse kaaluda välja mõistetavate menetluskulude vähendamist. Seega leiab kohus, et põhjendatud ja välja mõistetavate menetluskulude riigi kanda jätmisel ei oleks käesoleval juhul positiivset toimet ja menetluskulud tuleb välja mõistetavas osas täies ulatuses jätta süüdistatava kanda. Joobeseisundi tuvastamiseks tehtud uuringud (saatekiri ja selle lisa 88T, tl 21-24) olid kuriteo avastamise seisukohast vajalikud, kuna nende tulemusena koguti süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid, s.o isikul tuvastati joove ja tema käitumises kuriteokoosseisu olemasolu. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et kuna uuringu tulemused toetavad süüdistatava süüküsimust puudutavat tõendikogumit, siis tuleb eelnimetatud kulud jätta süüdistatava kanda täies mahus. Ka määratud kaitsjale tasu maksmine oli vajalik menetluskulu, kuivõrd süüdistatav ilmselgelt vajas õigusnõustamist nii kohtueelsel kui ka kohtumenetlusel. Puutuvalt sundrahasse on sellise kulu puhul tegemist menetluse kulude kompenseerimisega, hüvitamaks riigile kasvõi osaliselt tekkinud kulud ning need kulud oleks olemata kui süüdistatav ei oleks süütegu toime pannud. Seega on kõik tekkinud kulud põhjendatud ja kuuluvad hüvitamisele kulu tekitanud süüdistatava poolt. Samuti leiab kohus, et arvestades väljamõistetavate menetluskulude summa suurust esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda välja mõistetavad menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.