Liiklussüüteod

edastatakse eraldi dokumendina.

tasumiseks

Edasikaebamise kord

Käesoleva

määruse

peale

saab

vahendusel

esitada

määruskaebuse

advokaadi Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil

kaebuse

esitaja

sai

vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 19. juuni 2020 otsusega mõisteti Kristiina de Castro Ribeiro süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 5 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti karistuseks 3 kuud ja 10 päeva vangistust. KarS § 74 ja 75 sätteid kohaldades määrati, et karistust ei pöörata täitmisele, kui K. de Castro Ribeiro ei pane18-kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks KarS § 74 ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi, sh osaleb kriminaalhooldaja määratud sotsiaalprogrammis. KarS § 68 lg 1 alusel loeti kinnipidamise aeg 28.-29. juunini 2019, s.o 2 päeva, karistusaja hulka. K. de Castro Ribeirolt mõisteti välja KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha 876 eurot riigituludesse ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu osutatud õigusabi eest 230 eurot riigituludesse. Süüdistatavat kohustati tasuma menetluskulu aasta jooksul alates otsuse jõustumisest, igakuiselt vähemalt 92,16 eurot. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti ära K. de Castro Ribeirolt mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks. K. de Castro Ribeiro mõisteti süüdi selles, et tema et tema juhtis tahtlikult 28. juunil 2019.a kella 12.30 ajal Harjumaal, Tallinnas, Randvere tee ja Merivälja tee ristmikul mootorsõidukit ŠKODA Roomster registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,09mg/l, laiendmääramatus +/-0,10mg/l – mõõtetulemus väljahingatavas õhus alkoholisisaldus vähemalt 0,93mg/l), millega rikkus Liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 ja (LS) § 69 lg 2 p 1 ning Korrakaitseseaduse (KorS) § 36 lg 1 nõudeid.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatava kaitsja ei vaidlusta põhikaristuse liiki ega määra, kuid leiab et põhikaristuse puhul oleks kohus pidanud kohaldama KarS §-i 73 KarS § 74 asemel. K. De Castro Ribeiro allutamine käitumiskontrollile rohkem kui üks aasta peale kuriteo toimepanemist, ei ole üldpreventiivsete ega eripreventiivsete eesmärkide täitmiseks vajalik. Samuti sobib väljakujunenud kohtupraktika järgi KarS § 73 alusel täielik karistusest tingimisi vabastamine palju paremini esmakordselt kuriteo toimepannud süüdistatavale. Kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 mõttes leides, et K. De Castro Ribeiro suhtub õiguskorda ükskõikselt. Rohkem kui aasta vältel peale kuriteo toimepanemisest, ei olnud süüdistataval liiklusalaseid rikkumisi, mis selgelt näitab, et kriminaalmenetluse alustamine oli juba iseenesest piisav, et tagada ühiskonna turvalisust ja

mõjutada K. De Castro Ribeirot edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Sellel põhjusel on väär rääkida harjumussüüteost ning käitumiskontrolli kohaldamine on põhjendamatu. Süüdistatava ohtlikkuse puudumise tõttu ei ole põhjendatud ka (järjekordne) lisakaristuse kohaldamine KarS § 50 lg 1 p 1 alusel. Harju Maakohtu 11. veebruari 2020.a kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-19-5781 karistati K. De Castro Ribeirot joobes juhtimise eest mh 3-kuulise mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega. Seega, KarS § 424 lg 3 süü heastamise, süüdistatava mõjutamise, õiguskorra kaitse ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesanded on juba täidetud väärteomenetluses. Kohtupraktika näitab, et puhta karistusregistriga isikut karistatakse kahe joobes juhtimise episoodi eest miinimumile lähedase lisakaristusega ning juhtimisõigus võetakse tavaliselt 3 kuuks. Kohaldades KarS § 50 lg 1 p 1 kohe peale KarS § 50 lg 1 p-i 2 alusel määratud karistuse täitmist, on Harju Maakohus pannud väärteos ja seejärel kuriteos süüdi mõistetud K. De Castro Ribeirot märkimisväärselt halvemasse olukorda kui isikut, kes oleks toime pannud kaks kuritegu, so joobes juhtimist KarS § 424 lg 2 mõttes. Samuti asjaolu, et liikumispuuet ei tuvastatud Sotsiaalkindlustusameti poolt, ei tähenda, et kohus ei pea arvestama süüdistatava tervise seisundiga või sellega, kui rängalt mõjutab teda veel kolmeks (so kokku kuueks) kuuks juhtimisõiguse äravõtmine. K. De Castro Ribeirol esineb teatud kõrvalekalle, mis tõkestab ühiskonnaelus ja töös osalemist teistega võrdsetel alustel. Mh nõuab tema töö raskete kaupade transportimist. Seega ei ole selge, miks on nii tähtis sundida isikut, kellel on „piiratud pikkade vahemaade läbimine [...], kodust väljaspool liikumine [ja] seismine“ pikaajaliselt kasutada alternatiivseid liiklemisvõimalusi. Erandlikus olukorras, kus 1) karistuse kohaldamise alused on juba realiseerunud põhikaristuses ja eelnevas väärteomenetluses, 2) kus kuriteost on möödunud rohkem kui üks aasta ja selle jooksul on varasemalt kriminaalkorras karistamata süüdistatav käitunud veatult ning 3) kus on tõendatud, et tal esinevad tervislikud probleemid, mis piiravad tema võimalust vabalt liikuda, on de facto korduva lisakaristuse kohaldamine tarbetu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse vangistuse tingimisi kohaldamise alust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on K. De Castro Ribeiro karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohtu põhjendused karistuse mõistmisel, seejuures nii põhikaristuse, kui ka vaidlustatud lisakaristuse mõistmise osas, on äärmiselt põhjalikud ning nendes on sisuliselt esitatud juba vastuväited kaitsja meelevaldsetele seisukohtadele. Vastatud on ka kõigile kaitseväidetele, mis kaitsja esitas maakohtus kohtuvaidlustes ja milliseid kordab apellatsioonis. Maakohtu seisukohad on põhjendatud ja ammendavad ning neid ei peaks kohtukolleegium täiendama ega üle kordama ka apellatsioonimenetluses. Absoluutselt arusaamatuks jääb kaitsja seisukoht, kuidas saab maakohtu seisukoht selles, et süüdistatav suhtub õiguskorda ükskõikselt olla nii KrMS § 339 lg 1 p 7 kui ka § 339 lg 2 rikkumine. Kuna väide on arusaamatu ja sisustamata, siis ei saa sellele kohus vastata ei eelmenetluses ega ka apellatsioonimenetluses. Miks süüdistatavale on vaja just KarS § 74 alusel vangistus täitmisele pööramata jätta, on samuti selge. Süüdistatav on korduvalt liikluseeskirju rikkunud, ta juhtis mootorsõidukit joobes, tegi seda päise päeva ajal. Varasem väärteo eest mõistetud karistus e juhilubadest ilmajätmine, ei ole teda mõjutanud õiguskuulekuse suunas e mitte toime panema samalaadseid kuritegusid. Ehk siis, tegemist on isikuga, kes peab läbima sotsiaalprogrammi. Sellise lisakohutuse määramise vajadus tuleneb kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust ja neid küsimusi on maakohus oma otsuses piisavalt käsitlenud. Isik, kellel on probleemid alkoholiga ja kes istub joobnuna autorooli, väärib riigipoolsete kohustuste määramist, et vältida purjus peaga auto juhtimist. Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi sellist väidet, mis oleks sisuliselt tähelepanu vääriv ja millele vastamiseks oleks vaja apellatsioonimenetlust. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3, leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.