Jätta Harju Maakohtu 19. märtsi 2020 määrus muutmata ning esitatud määruskaebus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdimõistetu saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Vajadusel on võimalik taotleda selleks riigi õigusabi Riigikohtult. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Rimon Stint tunnistati Harju Maakohtu 6. veebruari 2019 otsusega KarS § 422 lg 2 p 1 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks nelja aasta pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise algus oli 9. august 2018.
1-18-7603 KarS § 50 lg 1 p-i 1 alusel võttis kohus R. Stintilt lisakaristusena kaheks aastaks ja kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse. Kohtuotsus jõustus 27. augustil 2019.
2.R. Stint esitas 12. novembril 2019 Harju Maakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks kriminaalasjas nr 1-18-7603. Taotluses märkis R. Stint, et Viru Vangla on valesti arvestanud tema tingimisi ennetähtaegse vabanemise tähtaegu ja on rikkunud sellega tema õigusi. Taotletavaks õigusabi liigiks märkis R. Stint „muu õigusnõustamine või esindamine“.
3.Harju Maakohus saatis 11. detsembri 2019 määrusega riigi õigusabi taotluse lahendamiseks Tartu Halduskohtule, leides, et vangistuse kulgemist puudutavate vaiete ja taotluste lahendamine on halduskohtu pädevuses. Tartu Halduskohus keeldus 16. jaanuari 2020. a määrusega riigi õigusabi taotlust menetlusse võtmast ja edastas asja Riigikohtule pädeva kohtu määramiseks. Riigikohtu erikogu tühistas 12. märtsi 2020 määrusega Harju Maakohtu 11. detsembri 2019 määruse ja saatis R. Stinti riigi õigusabi taotluse lahendamiseks Harju Maakohtule. Riigikohus leidis, et vaidlus selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise taotluse esitamise tähtaega, on kohtuahendi täitmisel tekkinud küsimus KrMS § 431 mõttes, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse. Seetõttu oli ka R. Stinti riigi õigusabi taotlust pädev läbi vaatama Harju Maakohus.
Harju Maakohus jättis 19. märtsi 2020 määrusega R. Stinti taotluse rahuldamata.
4.1.Esmalt osutas maakohus sellele, et RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. R. Stint RÕS § 13 lg-s 1 nõutud majandusliku seisundi teatist kohtule ei esitanud, mistõttu ei olnud kohtul võimalik tema majanduslikku seisundit hinnata.
4.2.Samas leidis maakohus, et R. Stinti õigusabi taotluse rahuldamiseks pole alust ka RÕS § 7 lg 1 p-st 5 tulenevalt, s.t tema võimalus oma õiguste kaitseks on vähene. Kohus märkis, et R. Stinti hinnangul on ta KarS § 422 lg 2 p-i 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toime pannud ettevaatamatusest. Maakohus selgitas, et KarS § 422 lg 2 koosseis eeldab subjektiivsete tunnuste poolest tahtlust nii liiklus- või käitusnõuete rikkumise kui koosseisupärase teo suhtes. Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik rikkus liiklus- või käitusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega. Enamohtliku tagajärje põhjustamise osas piisab kergemeelsusest. R. Stint pani maakohtu otsuse kohaselt mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise joobeseisundis toime kavatsetusega, millega tekitas inimesele ettevaatamatusest raske
1-18-7603 tervisekahjustuse. Kohus rõhutas, et nagu otsuseski märgitud, oli tegemist esimese astme kuriteoga. Ühtlasi leidis maakohus, et tegemist ei ole KarS § 76 lg 1 mõttes ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuriteoga. Vastasel juhul oleks R. Stinti tegu kvalifitseeritud KarS § 423 järgi, mis on üksiti teise astme kuritegu. Praegusel juhul esitati talle süüdistus tahtlikus esimese astme kuriteos, milles ta tunnistati süüdi ja milline otsus on jõustunud. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et R. Stintil ei ole võimalik oma väidetavat õigust kaitsta, kuna tema suhtes on tehtud kohtuotsus on jõustunud ning sellega tunnistati ta süüdi tahtlikus esimese astme kuriteos. Kaitsja määramine R. Stinti õiguste kaitsmisele kaasa ei aitaks.
5.Harju Maakohtu 19. märtsi 2020 määruse peale esitas määruskaebuse R. Stinti kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm, kes taotledb maakohtu määruse tühistamist ja R. Stintile riigi õigusabi korras kaitsja määramist. Kaitsja hinnangul on maakohus R. Stinti taotluse eduperspektiivi valesti hinnangud. Kaitsja toetab R. Stinti seisukohta ning leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvestamisel tuleb lähtuda KarS § 76 lg-st 1. Kaebuses märgitakse, et praeguses menetlusetapis ei ole selles küsimuses lõpliku seisukoha kujundamine asjakohane ning hinnata tuleb eelkõige seda, kas nendel argumentidel on vähemalt mingigi tõenäosus R. Stinti huve kaitsta. KarS § 422 süüteokoosseis on realiseerunud siis, kui isik rikub liiklus- või käitusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega ning tekitab ettevaatamatusest olukorra, mille tõttu tekib inimesele raske tervisekahjustus või põhjustab surma. Harju Maakohus on raske tervisekahjustuse tekitamist või surma põhjustamist lugenud KarS § 19 kohaselt enamohtlikuks tagajärjeks ning seega ilmselt leidnud, et kooskõlas KarS § 15 lg-ga 2 tuleb R. Stinti süütegu lugeda tahtlikuks, sõltumata sellest, et enamohtliku tagajärje põhjustas ta ettevaatamatusest. Kaebuse esitaja hinnangul on väär lugeda KarS §-i 422 tagajärgi enamohtlikeks. Õiguskirjanduse kohaselt mõeldakse enamohtliku tagajärje all üldjuhul eriosa paragrahvis sätestatud kvalifitseeritud süüteokoosseisus sisalduvat tagajärge, mille põhjustamise eest on ette nähtus põhikoosseisuga võrreldes raskem karistus. KarS § 422 põhikoosseis koosneb teost ja tagajärjest. Tagajärjetu sõidukijuhi liiklusnõuete või käitusnõuete rikkumine on väärtegu. Seega ei ole õiguskirjandusega kooskõlas tõlgendus, mis nimetab põhikoosseisu elementi enamohtlikuks tagajärjeks. Sellisele seisukohale ei võimalda asuda ka seaduse süstemaatiline tõlgendus. Kohtupraktikas on enamohtlikuks tagajärjeks loetud kõige sagedamini KarS § 141 lõikes 2 nimetatud tagajärgi ning KarS § 118 lõikes 1 nimetatud tagajärgi. Ühel juhul on enamohtlik tagajärg sätestatud eraldi kvalifitseeritud süüteo tagajärjena. Teisel juhul on seaduse seletuskirjas eraldi välja toodud, et KarS § 118 lõikes 1 sisalduv loetelu on enamohtlik tagajärg. Selles osas erineb KarS § 422 selgelt sätetest, kus on enamohtlik tagajärg ette nähtud. Selle toob kaitsja hinnangul eriti selgelt esile KarS § 192, kus 1. lõikes nähakse ette karistus kui põhikoosseisus nõutud tagajärg on põhjustatud tahtlusega ning 2. lõikes, kui see on põhjustatud kergemeelsusega. Kaitsja leiab, et see näitab, et seadusandja pole mitte igat tagajärge soovinud käsitleda
1-18-7603 enamohtliku tagajärjena. Vastasel juhul puuduks vajadus sätestada enamohtliku tagajärje suhtes eraldi tahtluse vormi, kuna see on juba KarS §-s 19 sätestatud. Vaidlusaluse süütekoosseisu täitmiseks vajaliku tahtluse liigi sätestamine ilmestab omakorda tõsiasja, et KarS § 422 tagajärg ei saa olla käsitatav enamohtliku tagajärjena. Seda pole tehtud ka teiste enamohtlike tagajärgedega koosseisude puhul. Kokkuvõttes leiab kaitsja, et KarS § 422 puhul pole selge, et selles sätestatud tagajärg on just enamohtlik tagajärg. Kui menetluse käigus peaks selguma, et KarS § 422 enamohtlikku tagajärge ei sisalda, siis ei ole ka alust väita, et R. Stint on talle etteheidetud süüteo toime pannud tahtlikult, kuivõrd tagajärje osas on ta tegutsenud ettevaatamatusest. Tagajärjeta ei ole aga R. Stinti tegevus käsitletav üldse kuriteona. Eelnevast tulenevalt on kaitsja seisukohal, et KarS § 422 süütegu saab realiseeruda üksnes ettevaatamatuse tagajärjel, mis omakorda tähendab, et tingimisi ennetähtaegse vabanemise tähtaegade osas tuleb lähtuda KarS § 76 lg-st 1.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Määruskaebuse argumendid maakohtu määruse tühistamiseks ja R. Stintile riigi õigusabi andmiseks alust ei anna.
7.Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab RÕS § 7 lg 1 p-s 5 öeldu seda, et riigi õigusabi andmisest on põhjust keelduda, kui isik lähtub seisukohast, mis läheb vastuollu kohtupraktikas või õiguskirjanduses valitseva seisukohaga. Kui mingis küsimuses on juristide seas olemas väljakujunenud seisukoht, on võimalik, et seda seisukohta muudetakse, kuid see võimalus on vähene. Praegusel juhul on aga maakohus ringkonnakohtu hinnangul lähtunudki valitsevast seisukohast ning sellest tulenevalt oli riigi õigusabi andmata jätmine põhjendatud. KarS § 422 lg 1 on kuriteokoosseis, mis teo osas nõuab tahtlust, tagajärje puhul aga ettevaatamatust. Sellest tulenevalt tekib esmapilgul küsimus, kas KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu on tahtlik esimese astme kuritegu, mille toime pannud isikule kehtib KarS § 76 lg 2, või ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuritegu, mille toime pannud isikule kehtib KarS § 76 lg 1. Maakohus asus seisukohale, et KarS § 422 lg-s 1 sätestatud tagajärg on enamohtlik tagajärg KarS § 15 lg 2 tähenduses ja sellest tulenevalt tuleb R. Stinti kuritegu tervikuna lugeda tahtlikuks. Kaitsja vaidleb määruskaebuses maakohtu seisukohale vastu. Ringkonnakohus leiab, et varem mõisteti enamohtlikku tagajärje mõistet nii, nagu seda on käsitanud kaitsja. Mõned aastad tagasi Riigikohus aga muutis seisukohta ning Riigikohtu uuema aja praktikaga on kooskõlas just maakohtu määruse seisukoht. Nimelt leidis Riigikohus
15.detsembri 2017 kriminaalasjas nr 1-16-5213, et erinevalt varasemast kohtupraktikas ja õiguskirjanduses valitsenud seisukohast saab enamohtliku tagajärjena vaadelda ka üld- ja erinormi vahekorras olevaid sätteid (nt KarS § 121 ja § 118, kus viimane näeb ette enamohtliku tagajärje). Ringkonnakohtu hinnangul on KarS § 422 sarnaselt KarS §-ga 118 norm, mis näeb
1-18-7603 ette enamohtliku tagajärje võrreldes KarS §-ga 121. Nimelt on isiku tegu, kes rikub liiklusnõudeid ja põhjustab sellega teisele inimesele ka tervisekahjustusi tahtlikult, kvalifitseeritav just KarS § 121 järgi, ükski liiklussüüteo koosseis seda olukorda ei reguleeri. Tagajärje suhtes nõutav konkreetne subjektiivse koosseisu tunnus (ettevaatamatus) on ringkonnakohtu hinnangul kehtestatud eristamaks KarS § 422 lg-t 1 KarS § 113, § 114 või § 118 koosseisudest ning sellest ei tulene, et KarS § 422 sätestatud tagajärjed poleks käsitatavad enamohtliku tagajärjena.
8.Seega tulenevalt eeltoodust, näeb KarS § 422 lg 1 praegu kohtupraktikas kehtiva tõlgenduse kohaselt ette vastutuse enamohtliku tagajärje eest. See tähendab, et R. Stinti toimepandud kuriteo tahtluse vormi osas tuleb lähtuda KarS § 15 lg-st 2. KarS § 15 lg 2 ütleb selgelt, et ta pani talle Harju Maakohtu 6. veebruari 2019 süüks pandud kuriteo toime tahtlikult. Kuna maakohtu seisukoht lähtub kohtupraktikas valitsevast arusaamast, on R. Stinti võimalused tema väidetava õiguse kaitseks vähesed ning maakohus jättis põhjendatult RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel riigi õigusabi andmata.
9.Märkida tuleb veel sedagi, et maakohus ei nimetanud RÕS § 7 lg-t 1 ainsa riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise alusena. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et R. Stint ei olnud kohtule esitanud andmeid oma majandusliku seisundi kohta. Hoolimata maakohtu tähelepanujuhtimisele ei ole neid andmeid esitatud ka ringkonnakohtule. Maakohtu seisukoht, et süüdimõistetu peab riigi õigusabi saamiseks esitama andmed oma majandusliku seisundi kohta. RÕS § 6 lg 2 alusel on sõltumata tema majanduslikust seisundist õigus saada riigi õigusabi ainult kahtlustataval ja süüdistataval. Süüdimõistetul on seega õigus saada riigi õigusabi üldistel, RÕS § 6 lg-s 1 sätestatud alustel, st siis, kui õigusabi eest maksmine käib isikule üle jõu (RÕS § 6 lg 1). Vastavate andmete puudumisel ei ole kohtul võimalik isiku maksejõuetust sedastada. Lisaks – nagu nähtub ringkonnakohtule esitatud määruskaebusest – on R. Stintil esindaja olemas.
10.Eelnevast tulenevalt on maakohus RÕS § 6 lg-le 1 ja § 7 lg 1 p-le 5 tuginedes õigustatult R. Stintile riigi õigusabi andmata jätnud. Seega jätab ringkonnakohus KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 juhindudes Harju Maakohtu 19. märtsi 2020 määruse muutmata ja R. Stinti kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.