Liiklussüüteod

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

2.1 Sama otsusega lahendati tsiviilhagiga ja menetluskuludega seonduv.

APELLATSIOON:

väärteokoosseisu tõendatuks sisuliselt seetõttu, et menetlusalune isik ei suutnud veenvalt tõendada, et ta tegu toime ei pannud. Selliselt toimides läks maakohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega Asudes seisukohale, et küllap oleks kannatanu saanud raskeid kehavigastusi sõltumata enda tegevusest on kohus asetanud kaitse olukorda, kus kogu tõendamiskoormis jääb kaitse kanda. 3.5 Kaitsja ei nõustu ka kohtu poolt tõenäoliseks loetud versiooniga sellest, kuidas kulges õnnetus, mille tagajärjel sai kannatanu raskeid tervisekahjustusi. Kohus on sisuliselt asunud seisukohale, et kuivõrd auto paremasse poolde tungis teepiire, siis oleks kannatanu saanud sellega pihta sõltumata, kas tal on turvavöö peal või mitte. Näitena toob kohus välja süüdistatava enda, kellel oli turvavöö korrektselt peal, kuid kes sai sellest hoolimata raskeid kehavigastusi. Kaitsja rõhutab, et kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest ei nähtu, et teepiire tungis sedavõrd sügavale autosalongi, et kannatanu oleks sellega igal juhul pihta saanud. Kinnitatud turvavöö oleks taganud, et kannatanu oleks jäänud tugevalt istme külge, mistõttu ei oleks kannatanu tõenäoliselt tabanud teepiiret. Kui kannatanul ka ei oleks olnud võimalust vältida kokkupõrget salongi tunginud teepiirdega, siis oleks tal oleks kannatanul olnud ikkagi parem olla turvavööga kinnitatud. 3.6 Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et lahtise turvavööga sai kannatanu täiendavaid vigastusi, mida ta kindlasti ei oleks saanud kinnise turvavööga. Kriminaalmenetluse raames uuritud tõenditest nähtub, et kannatanu paiskus kokkupõrke tagajärjel kohalt. Sündmust vahetult pealt näinud tunnistajad kirjeldavad kannatanu paiknemist autos erinevalt, kusjuures üks tunnistajatest kinnitas, et kannatanu paiskus tagaistmest esiistmele. On üldiselt teada ja eluliselt usutav, et raske kokkupõrke tagajärjel autos kohalt lendamine võib põhjustada raskeid kehavigastusi. Tegemist on selliste vigastustega, mida aitab vältida turvavöö. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et kannatanu sai osaliselt ka selliseid vigastusi, mida ei saa selgitada vaid autosse tunginud teepiirdega (nt vaagnaluu killuline nihkumine jne). Kaitsja rõhutab veel kord, et autos viibinud ja teepiirde trajektoorist välja jäänud T sai õnnetuse tagajärjel vaid väga kergeid vigastusi. Kaitsja hinnangul ilmestab see tõsiasja, et turvavöö kaitses ka selles liiklusõnnetuses edukalt liiklejaid. Eraldi tõusetub küsimus, et kas kannatanu olukord on rohkem sarnane süüdistatavale, keda turvavöö tõesti ei aidanud, või T-le, keda turvavöö just aitas. Kaitsja hinnangul ei ole kriminaalmenetluses olemasolevate tõendite pinnalt võimalik teha tõsikindlat järeldust selles osas. Viimast peamiselt põhjusel, et kannatanu täpset paiknemist autos enne õnnetuse toimumist ei ole võimalik kindlaks teha. Erinevate versioonide kohaselt võis kannatanu olla kas juhi taha jääval istmel või keskmisel istmel. 3.7 Kohus on süüdistava käitumise ja kannatanule saabunud tagajärje analüüsimisel peatunud ka mitmel muul asjaolul, mis pole kaitsja hinnangul olulised küll põhjusliku seose tuvastamisel, kuid mis omavad tähtsust süüdistatava süüküsimuse seisukohast. Nii on kohus heitnud süüdistatavale ette, et ta ületas enne kokkupõrget teepiirdega kiirust. Liiklustehniline ekspertiis on tuvastanud, et süüdistatava poolt juhitud auto kiirus võis olla 7696 kilomeetrit tunnis alal, kus lubatud piirkiirus oli 70 km/h. Samas märgib kaitsja, et süüdistatava taga sõitnud tunnistaja VS on kohtus kinnitanud, et süüdistatav sõitis tunnistaja endaga umbes samas tempos. VS on öelnud, et tema sõidukiirus oli lubatava piirkiiruse raames. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et õnnetuspaigale eelneval teel oli lubatud piirkiirus 90km/h. Eelnev tähendab, et süüdistatav ei pruukinud ületada lubatud piirkiirust. Süüdistatava sõiduki arvutuslik kiirus jäi sellesse vahemikku, mida võibki oodata sõidukilt, kes tuleb 90 alalt ning pidurdab hoogu maha 70 ala jaoks. Ka juhul kui süüdistatav rikkuski lubatud piirkiirust, siis tegi ta seda vähe. Seda kinnitab asjaolu, et piirkiirust järginud tunnistaja suutis temaga tempot hoida.

3.8 Ka on kohus süüdistatavale ette heitnud seda, et süüdistatav ei peatanud sõidukit selleks ajaks kui kannatanu soovis rahustada autos olnud väikelast. Kaitsja hinnangul on kohus siinjuures jätnud tähelepanuta asjaolu, et kannatanu ei palunud süüdistatavat, et viimane auto peataks. Kohus on vaid tõdenud, et lapse kisa kuuldes oleks süüdistatav pidanud seda omaalgatuslikult tegema. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei pidanud eeldama, et lapse karjumise tagajärjel teeb kannatanu koheselt turvavöö lahti. Kasvatusmeetodid on erinevad ning on peresid, kes teadlikult ei reageeri igasuguse lapse nutu peale. Samuti on võimalik last rahustada ka turvavööd lahti tegemata. Igatahes ei saa eeldada, et autos nuttev laps toob endaga paratamatult kaasa turvavöö avamise ema poolt. Kannatanu on küll kohtus öelnud, et ka varem on ta pidanud autos nutvat last rahustama, kuid kannatanu ei ole öelnud, et selleks oli vaja vältimatult iga kord laps sülle võtta. Samuti on oluline asjaolu, et kriminaalmenetluse raames leidis tõendamist asjaolu, et õnnetus toimus vahetult pärast seda kui kannatanu turvavöö avas. See tähendab, et juhul kui süüdistataval ka oli soov auto peatada, siis ei pruukinud tal selleks piisavalt aega olla. Kannatanu ütlustest nähtub, et kannatanu süüdistatavale peatumiseks eraldi märku ega aega ei andnud. Seega leiab kaitsja, et sellesisuline etteheide kohtu poolt süüdistatavale on põhjendamatu. 3.9 Kokkuvõttes leiab kaitsja, et kohtumenetluse raames uuritud tõendeid ei võimalda teha tõsikindlaid järeldusi selle osas, mis oleks kannatanuga juhtunud kui viimane oleks turvavöö nõuetekohaselt kinnitanud. Olemasolevad tõendid ei võimalda teha isegi järeldusi, mida saaks nimetada väga tõenäoliseks. See tähendab, et tänasel päeval on võimalik vaid arvata ja spekuleerida, mis õnnetuse tagajärjel autos juhtus või ei juhtunud. Kaitsja leiab, et sellises olukorras tuleb tulenevalt KrMS § 7 lõikest 3 otseste tõendite puudumisel eeldada, et süüdistatav ei põhjustanud oma käitumisega rasket tervisekahjustust kannatanule. Kuna kaitsja hinnangul pole täidetud KarS § 422 lõike 2 punktis 1 nimetatud koosseis, siis leiab kaitsja, et süüdistatav tuleb nimetatud süüteo osas õigeks mõista. 3.10 Kannatanu tsiviilhagist rahuldas kohus varalise kahju nõude ulatuses 7 415 eurot ja mittevaralise kahjunõude ulatuses 5000 eurot. Kokku summas 12 415 eurot. Varalise kahju osas leiab kaitsja, et kannatanu tsiviilhagi on valdavas ulatuses põhjendamatu. KrMS § 37 lg 1 sätestab, et kannatanu on isik, kellele on kuriteoga põhjustatud kahju. Tsiviilhagi eeldab seda, et süüdistatava poolt toime pandud kuriteo ja kannatanu poolt tekkinud kahju vahel on olemas seos. Kannatanu on oma hagis nõudnud süüdistatavalt seda, et süüdistatav hüvitaks selle summa, mille kannatanu on pangalt laenu võtnud. Kohus on asunud seisukohale, et pangalaenu hüvitamist kannatanu süüdistatavalt nõuda ei saa. Kohus on seevastu tuvastanud, et kannatanu võib süüdistatavalt nõuda auto turuväärtuse hüvitamist. Kaitsja leiab, et selliselt on kohus omavoliliselt asunud ümber sisustama kannatanu poolt esitatud nõuet. Kannatanu on kohtuistungil selgelt öelnud, et ta ei soovi oma tsiviilhagi muuta ning jääb oma nõude juurde. Kannatanul õigused olid terve menetluse käigus kaitstud prokuröri poolt, kes toetas kannatanu nõuet ja aitas viimast. See tähendab, et kannatanu nõue ei saanud kohtu jaoks jääda ebaselgeks. 3.11 Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-96-04 asunud seisukohale, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Kaitsja leiab, et nii kriminaal- kui tsiviilmenetluses kehtib sarnane põhimõte, et isiku taotluse läbivaatamisel tuleb lähtuda taotluse sisust. Sealhulgas pole kohtul kummalgi juhul õigust asuda läbi viima inkvisitsioonilist kohtumenetlust ja omavoliliselt muutma tsiviilhageja nõuet. Õiguslikult on hävinud eseme väärtuse hüvitamise ja lepingulise kohustuse täitmise nõue teineteisest erinevad, mistõttu kohtu

poolt ühe nõude asendamine teisega ei ole kaitsja hinnangul põhjendatud. Kui Ringkonnakohus leiab, et kohus toimis kannatanu nõuet ümber defineerides õigesti, siis nõustub kaitsja kohtuga, et hävinud sõiduki eest on hüvitis suuruses 7000 eurot mõistlik ja õiglane. Ometi leiab kaitsja, et süüdistatav peaks sellisel juhul tasuma hävinud sõiduki eest 3500 eurot. Viimast põhjusel, et kannatanu ja süüdistatav on abielus. Kannatanu on kohtus kinnitanud, et abielus olid nad ka 2017. aasta aprillis ning nad pole sõlminud lahusvaralepingust või mingit muud sarnase sisuga kokkulepet. See tähendab, et kannatanu poolt soetatud sõiduk kuulub 1⁄2 ulatuses süüdistatavale. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud see, et süüdistatav peaks kannatanule hüvitama ka selle osa sõiduki väärtusest, mis kuulub süüdistatavale endale. Selliselt hüvitise korral rikastuks kannatanu alusetult süüdistatava arvelt. 3.12 Kannatanu on nõudnud ka seda, et süüdistatav hüvitaks 415 eurot, mis on õnnetuses kannatada saanud mobiiltelefoni parandamiseks. Kaitsja leiab, et selline nõue on põhjendamatu. Kohtule on esitatud tõendid, mis kinnitavad, et 2019. aastal on kannatanu telefoni väärtus uuena ligikaudu 415 eurot. VÕS § 132 lõike 3 alusel hõlmab kahjustatud asja puhul kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta seaduse alusel mõistlikku hüvitist. Kaitsja leiab, et ebamõistlik on parandada vana telefoni summa eest, mis kattub täielikult uue telefoni soetamismaksumusega. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et telefoni osas saab kannatanule maksta hüvitist VÕS § 132 lõike 1 põhimõtete järgi. See tähendab, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kannatanu poolt kaua aega tagasi ostetud telefoni väärtus oli kahjustamise hetkel võrreldes uue samaväärse telefoniga oluliselt vähenenud. Avalikult kättesaadavate ostuportaalide andmetel (kuldne börs, osta.ee jms) on kasutatud Samsung Galaxy S7 Edge’i turuväärtus umbes 150-200 eurot. 3.13 Mittevaralise kahju osas nõustub kaitsja osaliselt kohtu poolt väljendatud arutluskäiguga, kuid märgib ära, et kohus on mittevaralise kahju hüvitamisel jätnud tähelepanuta asjaolu, et vaieldamatult mõjutas kannatanu vigastuste ulatust kannatanu enda käitumine. Sisuliselt suurendas kannatanu enda turvavöö avamisega võimalust, et ta saab avarii korral raskelt viga. Kaitsja hinnangul on mõistlik ja õiglane kui mittevaralise kahju hüvitis peegeldab ka seda, et raske tagajärg on tekkinud vähemalt osaliselt ka kannatanu enda süü tõttu. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kannatanule mõistetud mittevaralise kahju hüvitist on õiglane vähendada. 3.14 Kaitsja nõustub kohtuga selles osas, et KarS § 422 lõike 2 punkti 1 alusel peaks selle kriminaalasja puhul karistuse määr jääma sanktsiooni alammäära lähedale. Kaitsja ei nõustu kohtuga selles osas, et süüdistatavale mõistetud karistus peab olema täies ulatuses reaalne vangistus. Kohus on oma otsuses tõdenud, et teo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik ei võimalda talle mõista osaliselt vangistust tingimisi. Kohus pole oma otsuses täpsustanud, mis asjaolud süüdlase isiku ja teo asjaolude juures ei võimalda mõista osalist vangistust. Kaitsja märgib süüdistatava isiku osas seda, et teda on küll varasemalt karistatud, kuid varasemad karistusandmed ei võimalda järeldada seda, et süüdistatav oleks ohtlik ka osaliselt vabaduses olles. Eesti Vabariigis on süüdistatavale viimane karistus määratud aastal 2010. See tähendab, et üheksa aastat tagasi. Seega on süüdistatav Eesti Vabariigis käitunud ligemale 10 aastat seadusekuulekalt. Süüdistatavale on määratud karistus ka Soome Vabariigis, kuid sealgi on viimane karistus määratud 2015. aasta alguses. Seega ka Soome Vabariigis on süüdistatav käitunud viimased neli aastat seadusekuulekalt. Süüteo toimepanemise asjaolude osas märgib kaitsja seda, et kohus on oma otsuses ka ise tõdenud, et süüdistatav pani talle etteheidetava teo toime ettevaatamatusest. Süüdistatav on kohtus ka oma süüd tunnistanud.

3.15 Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kaitsja kohtuga selles osas, et süüdistatava puhul tuleb kõne alla ainult täies ulatuses reaalne vanglakaristus. Kaitsja palub karistuse puhul Ringkonnakohtul KarS § 57 lõike 2 alusel süüd kergendavaks asjaoluks lugeda seda, et kõige enam kannatas oma teo läbi süüdistatav ise. Kaitsja lisab apellatsioonile juurde Eesti Töötukassa poolt väljastatud otsuse, millega on süüdistatava osas tuvastatud osaline töövõime kaotus (lisa 1). Kaitsja selgitab, et kuna selline otsus tehti 1.03.2019.a – s.o pärast Maakohtus toimunud kohtumenetluse lõppu, siis ei saanud kaitsja seda tõendit esitada varem. Lisaks osalisele töövõime kaotusele on ka maakohtule esitatud ja seal uuritud tõendeid, millest nähtub, et pärast õnnetust oli süüdistatav koomas, tal on vähenenud kognitiivne võimekus ja teda vaevasid muud tervisehädad. 3.16 Kaitsja leiab, et selles asjas tuleks kergendava asjaoluna arvesse võtta ka KarS § 58 lõike 1 punkti 3 alusel. Kohus on oma otsuses märkinud, et süüdistatav ei avaldanud kohtus kordagi kahetsust oma teo eest. Kaitsja sellega ei nõustu. 9.01.2019.a toimunud istungil ütles süüdistatav, et on kahetsusväärne, et selline sündmus juhtus. Süüdistatav võttis kohtumenetluse ajal väga vähe sõna, kuid kõik tema sõnavõtud kohtu ees seondusid enda süü tunnistamise ja kahetsuse avaldamisega. Lisaks tegi süüdistatav kohtumenetluse jooksul ponnistusi, et kannatanuga ära leppida. Kohus on põhjendamatult järeldanud kannatanuga leppimise soovist seda, et süüdistatav soovib kannatanu kulul edasi elada. Võttes arvesse, et kannatanu ja süüdistatav on abielus, siis on kaitsja hinnangul tõenäoline, et leppimissoovi taga on süüdistatava siiramad kavatsused.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

hinnangus ja arutelus tuginenud mitte üksnes ekspertiisiaktile ja eksperdi ütlustele, vaid kõikidele tõenditele kogumis, seal hulgas sündmuskoha fotodele, kust on näha teepiirde tungimine sõidukisse. Liiklusekspertiisi kohaselt on sõiduautol BMW deformeerunud esmasel kontaktil piirde otsaga esiosa kuni mootoriruumi vaheseinani. Järgnevalt on sõiduk liikunud piirde horisontaaltala alla rebides piirde tugipostidelt lahti. Piire on tunginud sõiduki salongi sõiduki pikiteljega paralleelselt, pikiteljest mõnevõrra vasakul. Sellest tulenevalt järeldas ekspert AA, et kuna XX asus liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki salongi tunginud teepiirde otsese kontakti piirkonnas, ei oleks kinnitatud turvavöö saanud ära hoida vigastuste tekkimist. Veelgi enam, ekspert on järeldanud, et turvavöö lahtiolek võis kannatanule olla isegi soodne ning teda osadest vigastustest säästa. 4.2 Vaadates fotosid ja sõidukit, on sellist järeldust võimalik teha ka tavainimesel olukorda hinnates, kuivõrd XX ei jäänud tahaistmele n.ö kehaga püstisesse asendisse. Kui ta oleks olnud turvavööga kinnitatud, oleks tema selg olnud vastu istet püstises asendis ning oleks puudunud võimalus pea ja keha alla tõmbamiseks. Kehal oli praegusel juhul võimalus paiskuda ettepoole ning vältida olukorda, kus autosse tunginud teepiire oleks XX võinud vigastada oluliselt rohkem, näiteks pea piirkonda, halvemal juhul XX läbistada. Pea piirkonna vigastuste võimalust kinnitas istungil ka ekspert. Fotodelt on näha, et ükskõik millise koha peal XX oleks seal tagaistmel istunud, kui ta oleks turvavööga olnud kinnitatud, oleks see ilmselt lõppenud palju hullemate vigastustega, kuna teepiire tungis salongi sõiduki pikiteljega paralleelselt pikiteljest mõnevõrra vasakul. Seega nõustun täielikult kohtu hinnanguga kogutud tõenditele ning seisukohaga, et liiklusõnnetuse tagajärg on objektiivselt omistatav süüdistatavale. 4.3 Rimon Stinti poolt lubatud sõidukiiruse ületamise osas leian, et liiklustehniline ekspertiis tuvastas, et minimaalseks sõidukiiruseks piirdele otsasõidu hetkel oli ca 76 km/h. See tähendab, et tõenäoliselt oli sõiduki kiirus enne piirdele otsasõidu hetke siiski suurem. Ühtlasi ei ole ka sõidukiiruse ületamine 90 km/h piirkiirusega alalt 70 km/h piirkiirusega alale ülemineku hetkel kuidagi lubatav ning sõidukiirust tuleks vähendada aegsasti, mitte olles jõudnud juba piirkiiruse alale. 4.4 Karistuse osas leian, et kohus on põhjalikult analüüsinud ja põhjendanud Rimon Stintile mõistetud karistust. Samuti on kohus kirjeldanud Rimon Stinti isikut ja teo taunitavust ning selle põhjal teinud järelduse, et osaliselt tingimisi vangistuse kohaldamine ei ole tema puhul võimalik. Nõustun kohtuga selles, et süüdistatav ei ole avaldanud kahetsust oma teo suhtes, kuivõrd asjaolu, et Rimon Stint pidas kahetsusväärseks sündmuse juhtumist kui sellist, ei viita veel sellele, et ta kuidagi oleks kahetsenud enda teguviisi. Pean vajalikuks märkida, et kohus tõepoolest leidis, et teo tagajärje põhjustas Rimon Stint kergemeelsusega, kuid mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise pani ta toime kavatsetusega. 4.5 Tsiviilhagi osas märgin, et prokurör ei ole kriminaalmenetluses kannatanu esindaja ning asjaolu, et prokurör toetab kannatanu nõuet ja teda mingil määral abistab, ei tähenda kuidagi, et see oleks võrdsustatav olukorraga, kus kannatanul on menetluses esindaja. Kannatanu on juriidiliste teadmisteta isik, kes on esitanud tsiviilhagi, kust nähtub, et liiklusõnnetuse tagajärjel deformeerus täielikult, st hävines temale kuuluv sõiduauto BMW 535D registreerimismärgiga XXXXXX. On selge, et kannatanu soovib, et hävinenud sõiduk talle hüvitataks. Kuivõrd ta sõiduki ostmiseks võttis laenu, mida ta ei oleks muidu võtnud, märkiski XX tsiviilhagisse, et soovib selle laenu hüvitamist, kuivõrd tema jaoks olid laen ja sõiduk omavahel ilmselgelt seotud.

Muude kaitsja poolt välja toodud argumentide osas ei pea ma vajalikuks kohtuotsuses toodut korrata. Seega nõustun täielikult kohtu seisukohtadega ja leian kokkuvõtlikult, et süüdistatava Rimon Stinti kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

järeldustega, ei pea neid täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

eelkõige tunnistaja VS ütlustega ja ka kannatanu ütlustega. Kolleegiumi hinnangul omab tähtsust ka isiku ekspertiisiaktis nr 18E-PõI0005 märgitu, et arvestades kannatanu vigastuste iseloomu ja lokalisatsiooni on tegemist tömbile traumale iseloomulike tervisekahjustustega, mis võisid olla tekitatud paiskumisest vastu kõva tömpi pinda ja deformeerunud sõiduki detailide survest kehale. Seega ei tekkinid kannatanu vigastused ainuüksi paiskumisest vastu kõva tömpi pinda, vaid kehavigastused tekkisid ka sellest, et deformeerinud sõiduki detailid avaldasid kannatanu kehale survet. Kolleegium asub seisukohale, et kuna kannatanu sisuliselt enda kohalt ei liikunud, ei olnud kehavigastuste põhjusena tähtis see, et vahetult enne kokkupõrget kannatanu turvavöö avas ning ei olnud sellega kinnitatud kokkupõrke ajal. Arvestades, et kehavigastused tekkisid ka deformeerinud sõiduki detailide survest kannatanu kehale, siis ei saa tõsikindlat väita, et tagajärjed jäänuks saabumata kui kannatanu ei oleks turvavööd avanud, vaid oleks olnud jätkuvalt turvavööga kinnitatud. 6.8 Kogutud tõendid ei kinnita kaitsja versiooni, et kannatanu paiskus kokkupõrke tagajärjel kohalt. Seejuures apellandi viited tunnistaja KK ütlustele ei ole asjakohased, kuna maakohus asus seisukohale, et tunnistaja KK ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 6.9 Kolleegiumil tuleb nõustuda maakohtuga selles, et on oluline fakt, et kokkupõrge mõjutas ka süüdistatavat ennast ja seda olukorras, kus süüdistatav oli kinnitatud turvavööga kokkupõrke hetkel. Tuleb nõustuda maakohtuga, et kaalukas on asjaolu, et kokkupõrke tagajärjel tekkisid vigastused sõiduautole just auto vasakule poole ja keskele ning auto parem pool jäi suurematest vigastustest puutumata. See omakorda annab aluse teha objektiivse järelduse, et autos vasakul pool ja keskel istunud isikud ehk süüdistatav ja kannatanu said raskeid vigastusi, olenemata sellest, kas turvavöö oli kinnitatud või mitte ning paremal pool viibinud isikud said kergeid vigastusi olenemata sellest, kas turvavöö oli kinnitatud või mitte, sest autos viibinud laps, kes ei olnud kokkupõrke hetkel kinnitanud turvavööga sai kergeid vigastusi ja ka tunnistaja TT, kes istus ees juhi kõrvalistmel ja oli kinnitatud kokkupõrke hetkel turvavööga, sai samuti kergeid vigastusi. 6.10 Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et kannatanu jäi kokkupõrkel metallpiirdega oma kohale ehk taha istmele ning ta ei paiskunud kohalt. Arvestades, et kehavigastused tekkisid ka sellest, et deformeerinud sõiduki detailid avaldasid kannatanu kehale survet, siis sellist asjaolu ei oleks saanud vältida ka turvavöö kasutamisega. Nähtuvalt sõidukist tehtud fotodest, ulatusid sõiduki deformeerinud detailid tagaistme juurde just vasakule ja keskele poole ning juhiiste on samuti pressitud taha poole. Seega on kolleegium seisukohal, et kannatanu vigastused on tingitud vahetult auto kokkupõrkest metallpiirdega, mille põhjuseks oli Rimon Stinti liiklusnõuete rikkumine. Tuvastamist ei leidnud see, et kannatanu vigastuste puhul oleks mänginud rolli see, et ta avas vahetult enne kokkupõrget turvavöö ning kokkupõrke hetkel ei olnud kinnitanud turvavöö. 6.11 Apellant asub seisukohale, et lahtise turvavööga sai kannatanu täiendavaid vigastusi, mida ta kindlasti ei oleks saanud kinnise turvavööga. Kolleegium märgib, et ühtki seda väidet kinnitavat tõendit apellant esitatud ei ole. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Maakohtus kuulati üle ka ekspert ekspertiisiakti sisu selgitamiseks ja täiendamiseks. Nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal oli võimalus ekspertiisiaktis märgitud kannatanu vigastuste

kohta esitada küsimusi. Kaitsja ei ole esitanud eksperdile küsimust, milliseid olid need täiendavad vigastused kannatanul, mis kannatanu sai just selle tõttu, et turvavöö ei olnud kinnitatud, mistõttu kaitsja ega süüdistatav ise ei ole soovinud vastuseid saada. Ilmselgelt oleks selliste küsimuste esitamine vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks. 6.12 Kaitsja ei ole maakohtu esitanud ühtegi vastu argumenti süüdistuses märgitud süüdistatava liiklusnõudeid eirav käitumise kohta. Süüdistatavale on ette heidetud LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumist. Esiteks märgib kohtukolleegium, et ainuüksi asjaolust, et Rimon Stinti juhitud sõiduauto sõitis otsa teepiirdele, saab järeldada, et Rimon Stinti valitud sõidukiirus oli vale. Ka ekspertiisiaktis nr 18E-LL0071 toodud eksperdiarvamuse kohaselt, olukorras, kus juht sõidab otsa sõiduteelt väljas paiknevale takistusele, ei vaja analüüsi, sest on elementaarselt mõistetav, et juhil on otsasõidu ärahoidmiseks kõik võimalused. Seega kaitsja arutlus, kas süüdistatav üldse ületas kiirust või ületas kiirust natuke, on ainetu.

raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. 8.3 Maakohus on leidnud, et süüdistatav ei ole väljendanud kahetsust toimunu suhtes. Kolleegium nõustub maakohtu põhistustega ning lisab, et apellandi poolt märgitud kahetsus karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes, ei tulene toimiku materjalidest. Nii ei ole Rimon Stint kordagi kohtulikul uurimisel maakohtus kahetsenud ega vabandanud kannatanu ees, on vaid tunnistanud süüd. Selgesõnalist kahetsust ei ole süüdistatav avaldanud, vaid on märkinud oma viimases sõnas, et see on kahetsusväärne, et selline asi juhtus. Kolleegium asub seisukohale, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kolleegiumil ei kujunenud veendumust, et Rimon Stint puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb, mistõttu maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 8.4 Apellandi apellatsioonis on viidatud ka asjaolule, et kuna süüdistatav kannatas oma teo läbi ka ise, siis saaks seda lugeda süüd kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 mõttes. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Süüdistataval on küll tuvastatud osaline töövõime kaotus, kuid mingeid raskeid füüsilisi vaegusi ei ole tuvastatud. Süüdistatav ei ole süüteo toimepanemisega ise invaliidistunud, vaid on paranenud vigastustest. Kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. 8.5 Kaitsja taotlusele kohaldada karistuse kandmisest osalist vabastamist tingimisi, märgib kolleegium järgmist. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 16-17). Kolleegium leiab, et maakohus on kõike ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava Rimon Stinti mõistetud vangistusest vabastamata jätab. 8.6 Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb

sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses, kuid käesolevaks ajaks on süüdistatav viibinud vangistuses juba üle kümne kuu, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega täida seega oma eesmärki. 8.7 Ainuüksi see, et Rimon Stint sai oma teo läbi kannatada ja ta soovib kannatanuga leppida, et ei anna alust kohaldada KarS § 73 ega § 74 sätteid. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, et süüdistatav sai ise oma teo läbi kannatada ning tal on soov kannatanuga leppida. Karistusest osaliselt tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt Rimon Stinti suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähendusega ega suunaks Rimon Stinti edaspidi käituma seaduskuulekalt, mistõttu Rimon Stinti karistamine reaalse vangistusega on igati põhjendatud. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine saab toimuda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Kolleegium märgib kokkuvõtvalt, et kõnealuses asjas puuduvad erisused, mis teeks karistuse osa reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks.

Kannatanu on kohtuistungil selgitanud vastuseks kohtu küsimusele, kas oli ühis- või lahusvara, et neil pole ühtegi lepingut (I kd, tl 9). Eesti seaduse järgi oleks sõiduauto sellisel juhul ühisvara (PKS § 24 lg 2) ning telefon lahusvara (PKS § 27 lg 2 p 1), kuid tähelepanuta ei saa jätta, et abielu sõlmiti Soomes. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS, mida kohaldatakse enne 29.01.2019 sõlmitud abielude korral) § 58 lg 1 sätestab, et abikaasade varalistele õigustele kohaldatakse abikaasade poolt valitud õigust. Abikaasad võivad varalistele õigustele kohaldatavaks õiguseks valida ühe abikaasa elukohariigi õiguse või ühe abikaasa kodakondsuse riigi õiguse. Maakohus ei ole välja selgitanud, kas M ja Rimon Stint on abiellumisel valinud konkreetse riigi õiguse. REÕS § 58 lg 3 sätestab, et kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (REÕS § 57) abielu sõlmimise ajal. REÕS § 57 lg 1 kohaselt määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Nii M kui Rimon Stinti elukoht on Soome Vabariigis. Seega võib antud juhul abikaasade varasuhetele kohalduda Soome õigus. REÕS § 4 sätestab, et kohaldatava välisriigi õiguse sisu tehakse kindlaks asja menetleva kohtu poolt. Maakohtu otsuses puudub täielikult põhjendus, miks on nii telefoni kui sõiduautot käsitletud lahusvarana, millele viitab asjaolu, et kogu varaline kahju on süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on selliselt toimides oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 9.3 Maakohus on märkinud, et hagiavalduse kohaselt taotleb kannatanu hüvitada temale tagasimaksmisele kuuluv laenusumma 14 636,67 eurot ja sõiduautoga seondunud muud kulud. Maakohus leidis, et kannatanule tuleb hüvitada auto turuväärtus, arvestades seejuures asjaolu, et kannatanule jääb alles ka liiklusõnnetuses osalenud sõiduki jäänuk, mille saab kannatanu realiseerida. TsMS § 363 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida selgelt väljendatud nõue (hagi ese). Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise (või rahuldamata jätmise) korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud (RKTKo nr 3-2-1-53-07, p 14; RKKKo nr 3-1-1-117-12, p 10.3). Samas on kannatanu tsiviilhagis viidanud muuhulgas ka sellele, et sõiduauto on täielikult hävinenud ning VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinenud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse. Maakohtul tulnuks seega kõigepealt selgeks teha, mis alusel hageja nõude on esitanud ning kas hageja on esitanud mitu alternatiivset nõuet (TsMS § 370 lg 2). TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kuna kohtul on kohustus kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel, siis arvestades hagi eset ja hageja poolt esitatud asjaolusid, oleks maakohus pidanud selgitama hagejale, et tagasimaksmisele kuuluvat laenusummat ja sõiduautoga seondunud muid kulusid ei saa kannatanule hüvitada, kuivõrd see kahju ei ole põhjuslikus seoses süüdistava teoga. Maakohus on jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392) seeläbi, et ei ole selgitanud välja kõiki menetlusosaliste faktilisi ja õiguslikke väiteid esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendeid, mida menetlusosalised oleksid soovinud esitada oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kui selgub, et hageja/kannatanu taotleb alternatiivselt hävinenud sõiduauto väärtuse hüvitamist, peab ta ise tõendama hävinenud vara väärtuse (TsMS § 203 lg 1). Seejuures

saab maakohus asja uuel läbivaatamisel vajaduse korral määrata pooltele TsMS § 3401 lg 1 järgi täiendava tähtaja seisukohtade, asjaolude ja tõendite esitamiseks. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus, jättes selgitamiskohustuse raames välja selgitamata hageja seisukoha alternatiivse nõude kohta ning asudes seejärel ise välja selgitama asjaolusid, millele tugineb hageja/kannatanu nõue, on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 9.4 Juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7, lg 2 ja § 341 lg-st 2 ja 3 ning arvestades asjaolu, et antud olukorras ei saa ringkonnakohus tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi varalist kahju puudutavas osas KrMS § 341 lg-st 2 ja 3 ning TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. 9.5 Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et asja uuel arutamisel tuleb arvestada, et hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku

apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium leiab, et arvestades XX õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 5000 eurot ebamõistlikult suur. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, miks ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. 10.2 Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Ka ei ole vähetähtis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht lahendis nr 3-1-1-116-12, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused kannatanu XX kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.