Liiklussüüteod

Harju Maakohtu 10.aprilli 2019.a otsusega tunnistati Dmitri Passitšnik süüdi KarS § 424 lg 1 järgi ja karistati vangistusega 3 kuud. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati

põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 2 kuud. KarS § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust eelmise - 19. detsembri 2006 Viru Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse 3 aastat 7 kuud 4 päeva võrra, mõistes liitkaristuseks vangistuse 3 aastat 9 kuud 4 päeva. KrMS § 275 lg 1 alusel valiti D. Passitšniku suhtes tõkendiks vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni. D. Passitšnik võeti vahi alla kohtusaalis ning karistuse kandmise alguseks on 9. aprill 2019, arvates KarS § 68 lg 1 kohaselt karistusaja hulka eelvangistuse aja. D. Passitšnik tunnistati süüdi selles, et tema 9. aprillil 2019.a kella 00.00 paiku Harjumaal, Maardu linnas XXX juures, juhtis mootorsõidukit Ford Galaxy registreerimismärgiga VVVVVV, olles joobeseisundis 0.87mg/l, millega rikkus liiklusseaduse § 69 lg 1. Apellatsioonimenetlus registreeriti 15. mail 2019 süüdistatava D. Passitšniku apellatsiooni alusel. Süüdistatav sai kohtuotsuse tõlke kätte 10. mail 2019. Apellatsioonitähtaeg algas seega 11. mail 2019. Apellatsiooni esitamise viimane päev oli 27. mail 2019.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav nõustub kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistusega, kuid ei ole nõus sellega, et maakohus liitis sellele karistusele tema poolt eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud ära kandmata karistuse täielikult. Apellant kirjeldab, kuidas ta püüdis oma elu korraldada ja peret luua. Leiab, et tegi oma elu suurima vea, et istus autorooli joobeseisundis. Tema ettepanek on, et kohus arvestaks kantuks 2 aastat katseajast ehk alates 1. detsembrist 2016, kui ta tingimisi ennetähtaegselt vabanes vanglast kuni 1. detsembrini 2018 temale mõistetud liitkaristuse hulka või määrata veel läbimata katseaeg e 1 aasta 7 kuud ja 4 päeva reaalselt ärakandmisele ja ülejäänud tingimisi. Veel on nõus ta üldkasuliku tööga, et olla kuidagi ühiskonnale kasulik.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist

on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-12009). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud liitkaristus. Esmalt selgitab kohtukolleegium apellandile, kelle taotluse sisust on üheselt arusaadav, et ta ei ole aru saanud, mida loetakse tingimisi vangistuse korral karistuseks ja selle ära kantud ning ära kandmata osaks. Karistusseadustik määratleb, milliseid põhikaristusi on võimalik mõista kuriteo eest. Karistusseadustiku kohaselt on nendeks vangistus ja rahaline karistus. Katseaeg, mille pikkuse määrab kohus, kas tingimisi karistuse mõistmisel või tingimisi ennetähtaegselt vanglast vabastamisel, ei ole karistus. Katseaeg on ajavahemik, mille tingimuste rikkumise ja mille ajal toime pandud kuritegude eest karistuse mõistmisel on kohtul õigus ja teatud juhtudel ka kohustus pöörata ära kandmata karistuse – so kas vangistuse või rahalise karistuseosa täitmisele. Tingimisi vangistuse mõistmise korral tähendab täitmisele pööramine seda, et isik peab reaalselt minema vangistust kandma. Kui isik paneb katseaja kestel toime uue kuriteo, siis tähendabki täitmisele pööramine seda, et a) rahalise karistuse mõistmise korral, kui eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on vangistus, täidetakse mõistetud rahaline karistus iseseisvalt ning pööratakse täitmisele eelmise kohtuotsusega ära kandmata vangistus, b) kui uu(t)e kurite(gude)o mõistetud karistus on vangistus, siis liidetakse sellele vangistusmäärale eelmise kohtuotsusega ära kandmata karistus. Vaidlust ei ole selles, et D. Passitšnikul oli selleks momendiks, kui ta eelmise karistuse kandmiselt KarS § 76 alusel tingimisi ennetähtaegselt vabastati, 3 aastat 7 kuud ja 4 päeva mõistetud vangistusest veel kandmata, Vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõisteti temale karistuseks, mis ära tuleb kanda 2 kuud vangistust. KarS § 76 lg 8 sätestab, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 kohustab aga kohut uut mõistetud karistust suurendama kogu eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra e uus karistus ja eelmise karistuse ärakandmata osa tuleb liita ning nende summa moodustabki liitkaristuse. D. Passitšniku puhul tähendab eeltoodu seda, et ainuvõimalik karistus on 2 kuulise vangistuse ja 3 aasta 7 kuu ja 4 päeva summa e 3 aastat 9 kuud ja 4 päeva. Just selline karistus on süüdistatavale mõistetud vaidlustatud kohtuotsusega ning selle kergendamiseks puudub seaduslik alus. Mis puudutab apellandi väidet, et ta on nõus ka üldkasuliku tööga, siis selgitab kohtukolleegium, et seadus, s.o KarS § 69 lg 1, ei näe ette võimalust asendada ennetähtaegselt vabastatud isiku KarS § 76 lg 8 alusel tingimisi karistuse täitmisele pööramisel ja liitkaristuse mõistmisel, kujunenud karistust enam üldkasuliku tööga.

Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.