Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(9)

lõikehaavad vasaku käe II sõrmele I sõrme poolsel küljel, lõikehaava rindkere eespinnale parema rangluu seesmise otsa kohale, lõike-haava nahakriimustusega kaela ees ja paremal pool keskmises kolmandikus, paremasse põskkoopasse ulatuva torke-lõikehaava koos nahakriimustuse ja nahaaluse verevalumiga paremal pool näol. Koljuõõnde tungiv parema oimuluu killulise murruga torke-lõikehaav parema oimu piirkonnas, vasakpoolne veri-õhkrind ja vasaku kopsu ventilatsiooni (mahu) vähenemine võimalikust kopsu vigastusest on eluohtlikud tervisekahjustused. Arvestades XX tervisekahjustuste ulatuslikkust ja paiknemist mitmetes elutähtsates piirkondades (pea, rindkere), pidi Marko Kaljuste vähemalt möönma mistahes raskusega tagajärje saabumist XX tervisele ja elule s.h surma saabumist. Sündmuskohale saabunud kiirabi operatiivse tegutsemise tagajärjel õnnestus XX elu päästa, mistõttu ei õnnestunud Marko Kaljustel kuritegu kannatanu suhtes lõpule viia ning kannatanu surm ei saabunud. Oma sellise tegevusega pani Marko Kaljuste toime KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teadvalt alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist.

3(9)

XX on aga korduvalt karistatud isik, kes vastupidiselt tavapärasele praktikale ei istunud kohtuistungi ajal saalis. Ta oli kohtualuse pingis, sest kannab karistust vägivallategude eest.

4(9)

tõstnud. Kiirabi leidis kannatanu põrandalt, mitte voodist. Pükstel ja sokkidel olevad pritsmed on väga peenikesed ja tihedad, mis ei viita kaitsja poolt väidetud mehhanismile. Tilkumise tagajärjel ei ole pritsmed nii tihedalt koos ning väikesed. Mehhanism viitab pigem löömise hetkel tekkinud pritsmetele. Nii kannatanu kui süüdistatav väidavad, et nende vahel korteris mingit tüli ei olnud ning sündmus käis vaikselt ja kiirelt, mistõttu ei olegi midagi imelikku, et keegi seda pealt ei kuulnud. Väidetavalt kõrval korteris viibinud tunnistaja AA ütlusi antud juhul arvestada ei saa, sest teda ei suudetud kohtus kuidagi sündmuse ega selle ajaga siduda. Tähtsust ei oma asjaolu, et kannatanut on varem kriminaalkorras karitatud, kuid süüdistatavat ei ole. Seega ei ole kaitsjal tegelikult ühtegi tõsiseltvõetavat väidet ega tõendit, et ümber lükata maakohtu järeldused selle kohta, et kuriteo on toime pannud Marko Kaljuste. Prokurör on aga erineval seisukohal maakohtust selles osas, mis puudutab kohtu järeldust Marko Kaljuste subjektiivse kuriteokoosseisu kohta. Maakohus on küll lõpuks jõudnud õigele järeldusele, mõistes Marko Kaljuste süüdi KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi, kuid Marko Kaljuste subjektiivset külge hinnates on lähtunud valest eeldusest, et süüdistatava Marko Kaljuste ütlused on vastuolus uuritud tõenditega, on ennast õigustavad ning ei ole usutavad (just selles osas, et M. Kaljuste jäi magama ja ei tea midagi asjaoludest, kuidas XX kehavigastused sai). Prokuröri hinnangul ei ole Marko Kaljuste ütlused ebausaldusväärsed, vaid ta on nii kohtueelses menetluses kui kohtumenetluses rääkinud asju nii nagu ta mäletab. Marko Kaljuste on nii kõnes 112-e kui ka süüdistatavana ülekuulamisel rääkinud sisuliselt samasugust juttu – kui ta ärkas, siis nägi verist XX enda toas ning helistas 112, s.t kutsus abi. Pussitamist ei mäleta. Sellist teojärgset käitumist on varasemas kohtupraktikas käsitletud olulise asjaoluna isiku subjektiivse külje tuvastamisel, mistõttu annab prokurör ka selles osas oma seisukoha. Marko Kaljustele teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiis tuvastas, et Marko Kaljuste agressiivsus antud juhul on seotud alkoholi kuritarvitamisega, mille tagajärjel on tekkinud alkoholamneesia. Prokurör leiab, et arvestades ekspertiisi tulemust, süüdistatava ja kannatanu ütlusi, siis toimus sündmus Marko Kaljuste toas järgmiselt: kannatanu ja süüdistatav tarbisid ohtralt alkoholi, kuni Marko Kaljuste muutus alkoholi tarvitamisest agressiivseks ning ründas XX noaga eesmärgiga ta tappa. Ekspertiis tuvastas, et Marko Kaljuste oli ründe ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama s.t noaga löömise ajal tegutses ta teadlikult ja tahtlikult ning arvestades noahoopide hulka ning löömise piirkondi, pidi aru saama, et selle tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Pärast noarünnakuid, kui kannatanu oli rünnaku tulemusel voodi ees põrandal, vajus süüdistatav voodile magama. See on üldteada asjaolu, et purjus inimesed võivad ootamatult ja kiirelt ära vajuda. Kannatanu ei mäleta samuti, mis täpselt pärast tema ründamist toimus. Mingi aeg hiljem (täpset ajavahemikku pole võimalik tuvastada) Marko Kaljuste ärkas alkoholamneesias, mistõttu ta ei mäletanud, mida ta oli teinud ning nähes XX verisena maas, helistas 112. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et Marko Kaljuste teojärgne käitumine (112 helistamine ja kannatanule abi andmine) ei olnud enam seotud tema poolt toime pandud teoga, sest teo toimepanemist ta ei mäletanud, vaid ta käitus sellises teadmises, mis tal oli kui ta ärkas ning nägi, et XX vajas abi. Teo toimepanemise ajal oli Marko Kaljustel otsene tahtlus XX tappa ning ta tegi enda hinnangul selleks piisavalt. Asjaolu, et XX ei surnud, ei sõltunud enam Marko Kaljustest.

5(9)

Seega leiab prokurör, et kuriteo toimepanemise ajal oli Marko Kaljuste tahtlus suunatud XX tapmisele ning ka subjektiivselt vastab tema tegu KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 kuriteo tunnustele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6(9)

kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Seega on kohtuotsuse rajamine ainult ühele tõendile senise kohtupraktika kohaselt võimalik. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium 6. oktoobri 2017. a otsuses nr 1-15-10967 sedastanud, et Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium on siiski seisukohal, et praeguses asjas ei ole rajatud süüdimõistev kohtuotsus vaid kannatanu XX ütlustele, sest kohtuistungil on avaldatud teisi tõendeid, mis tema süüd kinnitavad (sündmuskoha vaatlusprotokoll, läbiotsimise protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll, isiku kohtuarstlik ekspertiis, DNA-ekspertiis, jäljeekspertiis, tunnistajate EE, AA ja TT ütlused). 7.3 Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta oli raskes alkoholijoobes. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest kannatanu XX on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus samasisulisi ütlusi, mis haakuvad teiste kohtuistungil avaldatud tõenditega. Tema ütlused aset leidnud sündmuste kohta on detailsed ja veenvad. Ta ei õigusta seejuures enda alkoholijoobes viibimist, ega süüdista liigselt Marko Kaljustet. Ta lihtsalt kirjeldab Marko Kaljuste ootamatut rünnet tema vastu. Asjaolu, et kannatanu on alkoholijoobes, ei muuda senise kohtupraktika kohaselt tema ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. 7.4 Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et maakohus on tunnistanud süüdistatava Marko Kaljuste ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks, sest ta lihtsalt ei mäleta raske alkoholijoobe tõttu kõiki sündmusi. Ta lõi küll kannatanut tahtlikult noaga, kuid pärast seda jäi magama ja pärast ärkamist seda ei mäleta. Kohtukolleegium jätab prokuröri selle seisukoha tähelepanuta, sest KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Prokurör ei ole praeguses kriminaalasjas apellatsiooni esitanud. Kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole süüdistatav kannatanut noaga löönud, vaid seda on teinud keegi seni tuvastamata isik. 7.5 Tunnistaja EE kohtuistungil avaldatud ütlustest nähtub, et XX tuli hommikul Marko Kaljuste juurde ja nad olid kahekesi toas. Välisuks oli alati ja nii ka sel päeval lukku keeratud. Seda selleks, et vältida võõraste isikute korterisse sisenemist. Marko Kaljuste toa uks oli suletud. Mida mehed toas tegid, seda tunnistaja ei tea. Mingit lärmi ta ei kuulnud. Seega on tunnistaja EE ütlustega tõendatud, et keegi kolmas isik ei saanud korterisse tulla ja kannatanu XX noaga lüüa. Kuna tunnistaja mingit lärmi ei kuulnud, siis toetab see kannatanu ütlusi selle kohta, et Marko Kaljuste ründas teda ootamatult.

7(9)

7.6 Tunnistaja MM ütlustest nähtub, et ta on kiirabitöötaja, kes väljakutse peale sündmuskohale sõitis. Kannatanu XX istus voodi ees põrandal. Korteris rääkis Marko Kaljuste, et kannatanu oli väljas käinud ja kellegi käest peksa saanud. Kiirabiautos rääkis aga kannatanu XX, et korteri omanik Marko Kaljuste oli teda noaga löönud. Tunnistaja lisab, et ta nägi toas voodi nurga all hallikat värvi nuga, millel oli verekahtlane määrdumine. Ta näitas seda nuga ka kiirabi autojuhile. KrMS § 66 lõike 21 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud: 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel; 2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde; 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega; 4) tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud. Seega oli arutatava kriminaalasja menetlemise ajal maakohtus lubatud kasutada tõendina vahendliku tunnistaja MM ütlusi KrMS § 66 lõikes 21 p 3 alusel, sest tunnistaja ütluste sisuks oli kannatanu XX-lt kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul on ilmne, et kannatanu oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. 7.7 Üheks Marko Kaljuste süüd kinnitavaks tõendiks on jäljeekspertiis, mille käigus tuvastati Marko Kaljuste riietel verejäljed (1 kd tl 107-112). DNA ekspertiisi käigus tuvastati, et see on kannatanu XX veri (1 kd tl 91-100). Kaitsja leiab, et need tõendid siiski ei kinnita Marko Kaljuste süüd, sest tema riided said veriseks kannatanu voodile tõstmise käigus. Kohtukolleegium kaitsja väitega ei nõustu, sest kannatanu XX enda voodile tõstmist ei kinnita. Lisaks sellele nähtub tunnistaja MM ütlustest, et tuppa sisenedes istus kannatanu voodi ees põrandal. 7.8 DNA ekspertiisi käigus leiti kipsinoa teralt kannatanu XX DNA, kuid süüdistatava Marko Kaljuste DNA-d sealt ei leitud. Samas kipsinoa käepidemelt XX DNA-d ei leitud, kuid ei saa välistada Marko Kaljuste DNA olemasolu. Seega sattus kannatanu DNA kipsinoa terale ja süüdistatava DNA kipsinoa käepidemele kannatanule lõikehaavade tekitamise käigus. Ekspert ei välista kööginoa teral kannatanu XX ja süüdistatava Marko Kaljuste DNA esinemist. Samuti ei välista ekspert kööginoa käepidemel süüdistatava Marko Kaljuste DNA esinemist. Kannatanu DNA-d kööginoa käepidemelt ei leitud. Seega ei kinnita ekspert, et süüdistatava DNA esinemine on kööginoal välistatud. Kööginuga leiti läbiotsimise käigus Marko Kaljuste toas olnud spordikotist riide sisse mähituna (1 kd tl 63-67). Sündmuskoha vaatluse käigus voodi juures põrandalt kööginuga ei leitud, ehkki kannatanu XX ütlustest nähtub, et kööginuga kukkus põrandale (1 kd tl 1-16). Samuti kinnitas kiirabitöötaja MM, et ta nägi voodi juures põrandal halli värvi metallist kööginuga. See on seletatav asjaoluga, et pärast kiirabi lahkumist peitis Marko Kaljuste kuriteo vahendi spordikotti riiete sisse. Kannatanu XX tundis kohtuistungil selle noa ära ja kinnitas, et süüdistatav teda selle noaga vigastas. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kuriteo vahendina kasutatud kööginuga ei ole leitud. Seega kinnitab DNA

8(9)

ekspertiis kannatanu XX ütluste usaldusväärsust. Kuna kannatanu esitas tsiviilhagi prokuratuuri kaudu pool aastat pärast kuriteosündmust, siis ei nõustu kohtukolleegium ka selle kaitsja väitega, et kannatanu annab valeütlusi eesmärgiga saada materiaalset kasu. 7.9 Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega Marko Kaljuste õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS § 113 lg 1 - 25 lg 2 järgi põhjust ei anna.

/allkirjastatud digitaalselt/

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.