Harju Maakohtu 7. veebruari 2019. a otsus, lühimenetluses
Apellatsiooni esitaja
Süüdistatav Aleksei Ivanov (ik: 38711120276); elukoht: XXX, (viibib vahistatuna Põhja prefektuuri kinnipidamiskeskuses); varem kriminaalkorras karistatud; kahtlustatavana kinni peetud 3. detsembril 2018; vahistatud alates 5. detsembrist
Süüdistatav
Prokurör
Abiprokurör Paul Pikma
Kaitsja
Vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe
RESOLUTSIOON
Jätta Aleksei Ivanovi apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.
Aleksei Ivanovile esitati süüdistus KarS § 424 lg 2 järgi selles, et ta juhtis 2018. a sügisel kolmel korral tahtlikult mootorsõidukit, olles narkootilise joobe seisundis. Sellega rikkus ta LS § 69 lg 1 ja KorS § 36 lg 1 nõudeid ja pani toime kuriteo KarS § 424 lg 2 mõttes.
1-19-415
2.Harju Maakohtu 7. veebruari 2019. a otsusega mõisteti A. Ivanov KarS § 424 lg 2 järgi süüdi ning teda karistati ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra ühe aasta vangistuseni. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust varasema ärakandmata karistuse võrra, mõistes A. Ivanovile liitkaristuseks nelja aasta ja üheksa kuu pikkuse vangistuse. Tõkendina kohaldatud vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistuse kandmise algusajaks 3. detsembri 2018. Lisakaristusena võeti A. Ivanovilt LS § 50 lg 1 p 1 alusel üheksaks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Süüdistatavalt mõisteti ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena riigieelarvesse välja sundraha 810 eurot, kaitsjatasu 240 eurot ja joobeseisundi tuvastamise kulud 549 eurot.
3.1.Maakohus leidis, et on täies ulatuses tõendamist leidnud A. Ivanovile süüks arvatud tegude toimepanemine. Seda kinnitavad kõikidel süüdistuses märgitud juhtudel kirjalikud tõendid. Ka A. Ivanov ise on kuritegude toimepanemist kahtlustatava ülekuulamisel kinnitanud, avaldades ühtlasi kahetsust toimepandu üle.
3.2.A. Ivanovile karistust mõistes märkis maakohus, et talle süüks arvatud kuriteo eest on ainsa karistusliigina ette nähtud vangistus, mida kohtul ei ole mh lubatud täies ulatuses täitmisele pööramata jätta ning kohtul on kohustuslik kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist. Maakohus hindas A. Ivanovi süü keskmiseks, arvestades toimepandud kolme narkojoobes juhtimist lühikese ajavahemiku jooksul, ühel korral liiklusõnnetuse põhjustamist ja asjaolu, et kahel korral juhtis ta sõidukit narkojoobes sellistel asjaoludel, kus liiklustihedus võib olla tavapärasest suurem. Kohus arvestas karistust kergendava asjaoluna A. Ivanovi puhtsüdamlikku kahetsust, samuti arvestas kohus, et puuduvad tema süüd raskendavad asjaolud. Neil asjaoludel pidas kohus võimalikuks mõista A. Ivanovile karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna A. Ivanov pani uue kuriteo toime katseajal, tuleb mõistetavat karistust suurendada varem mõistetud, kuid ärakandmata karistuse võrra. Kohus märkis, et mõistetud karistusaja pikkus ei võimalda isegi kaaluda, kas vangistuse asendamine narkomaanide sõltuvusraviga oleks põhjendatud või mitte.
3.3.Maakohtu hinnangul tuli A. Ivanovilt võtta lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus ära üheksaks kuuks. Seejuures pidas kohus oluliseks, et juhtimisõiguse äravõtmine niisuguses määras on kooskõlas nii isiku süü suurusega kui ka rikkumise raskusega. Juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Kolm lühikese ajavahemiku kestel aset leidnud rasket liiklusrikkumist näitavad, et A. Ivanovi hoiakud ja liiklusalane käitumine ei ole kooskõlas ühiskonnas kehtivate reeglitega. Ei ole välistatud, et isik, kellel on välja kujunemas harjumus täita liikluseeskirju valikuliselt, võib jätkata taolist käitumist edaspidigi. Seega peab lisakaristuse suurus olema piisavalt range, mõjutamaks isiku käitumist ja mõtteviisi õiguskuulekuse suunas, samuti lähtuma õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, nagu oleks lisakaristuse kohaldamisel tegemist topelt karistamisega, kuna vastavalt karistusregistri teatisele on A. Ivanovilt juba kohtuvälise menetleja 19. novembri 2018 otsusega mootorsõiduki juhtimise õigus neljaks kuuks ära võetud. Eelnimetatud otsusega karistati isikut 30. oktoobril 2018 aset
1-19-415 leidnud rikkumise eest LS § 227 lg 3 järgi, s.o mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41–60 kilomeetrit tunnis. Seega süütegude toimepanemise aeg ja faktilised asjaolud praeguse kriminaalasjaga ei lange kokku.
3.4.Maakohus mõistis A. Ivanovilt menetluskuludena välja sundraha, kaitsjatasu ja joobe tuvastamise kulud. Seejuures kohus märkis, et puuduvad tõendid, millest nähtuvalt käiks menetluskulude tasumine süüdistatavatele ilmselgelt üle jõu. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole ka kinnipidamisasutuses karistuse kandmine iseenesest veel asjaolu, mis tingiks menetluskulude vähendamise. Küll aga võimaldas kohus isikul tasuda menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kuivõrd isik viibib vangistuses ning rahalise kohustuse korraga tasumine võib käia talle üle jõu.
APELLATSIOON
4.Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatav, kes palub vähendada temalt väljamõistetavat menetluskulu, sest talle on mõistetud pikk vangistus, ta ei ole 13 aastat käinud tööl ning tal puudub ametlik sissetulek. Samuti palub süüdistatav kergendada talle mõistetud karistust, võimaldada karistuse kandmist ükskõik millisel muul viisil, mitte reaalses vangistuses. Ta leiab, et vajab narkorehabilitatsiooni. Süüdistatav märgib, et tema vanemad on juba vanad ning tal on väike laps. Süüdistatava arvates kujutab endast topelt karistamist asjaolu, et lisaks pikale vangistusele on temalt lisakaristusena pikaks ajaks ära võetud mootorsõiduki juhtimise õigus. Süüdistatav lubab minna tööle ja ära õppida eesti keele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
5.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata.
6.KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
1-19-415
7.Kriminaalkolleegium leiab, et A. Ivanovi apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.
8.Süüdistatava taotlus menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks on küll õiguslikult asjakohane, kuid perspektiivitu. Üldreeglina tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral kriminaalmenetluse kulud kanda süüdimõistetul. Kohus võib KrMS § 180 lg 3 alusel jätta süüdimõistetu ilmse maksevõimetuse korral menetluskulud osaliselt riigi kanda ning samuti määrata, et kulud tuleb tasuda ositi. Arutatavas asjas ongi kohus võimaldanud kulude tasumist ositi. Pelgalt asjaolu, et süüdistatav viibib vangistuses, ei ole alus vähendada väljamõistetavaid menetluskulusid. Ka vangistuses on süüdistataval võimalik saada tööd ja kulusid tasuda.
9.Apellatsioonis esitatud taotlused karistuse kergendamiseks on osaliselt õiguslikult asjakohatu, kuid tervikuna perspektiivitu. A. Ivanovile mõistetud karistus jääb oluliselt alla sanktsiooni keskmise määra. Maakohus on mõistetavat karistust arusaadavalt motiveerinud. Karistus ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga. Liitkaristus on samuti mõistetud vastavalt seadusele. Arvestades liitkaristuse pikkust ei ole mõeldav karistuse asendamine narkoraviga. Maakohus on karistuse mõistmisel hinnanud A. Ivnaovi süü suurust, seda kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist. Karistuse raskus on proportsioonis süüdistatava süüga, arvestatud on tema isikut ja õiguskorra kaitsmise huve. Seega on kohus arvestanud kõigi asjakohaste nõuetega ning jõudnud mõistetava karistuse osas põhjendatud järeldusele.
10.Mõistetud lisakaristuse vastab samuti seadusele ja kujunenud kohtupraktikale, mida ringkonnakohus muuta ei kavatse. Lisakaristuse mõistmist on vaidlustatud otsuses põhjendatud. Väide, nagu kujutaks lisakaristus endast topeltkaristamise keelu rikkumist, on õiguslikult irrelevantne, sest lisakaristus on mõistetud isikule ühe kriminaalmenetluse raames ja lisakaristuse mõistmine on KarS § 424 lg 2 puhul kohustuslikuna ette nähtud. Osutada tuleb ka seda, et maakohus kohaldas mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra.
11.Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.