Liiklussüüteod

Jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kannatanutel on kassatsiooniõigus ainult tsiviilhagi puudutavates küsimustes. Süüdistataval ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Alari Arrole on esitatud süüdistus KarS § 266 lg 2 p 1 ja § 424 lg 1 järgi.

KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdistatakse A. Arrot selles, et ta tungis sisse kahte suvemajja, kus lõhkus mööblit ja muud vara. 24.05.2015 kella 14.00 ja 01.06.2015 kella 15.30 vahelisel ajal tungins ta valdaja tahte vastaselt sisse Harjumaal, Keila vallas, XXX külas, XXX asuvasse YY-le kuuluvasse suvemajja. Sissetungimiseks lõhkus ta ukseklaasi. Suvemajas lõhkus ta aknaklaase, kiviseina, külmkapi ja külmkapi pistikupesa ning erinevat mööblit, muu hulgas 600-eurose talupoja antiikse kapi ja 200-eurose riidekapi. Lisaks lõhkus ta kuuri katuse. Kokku tekitas A. Arro kannatanule lõhkumisega varalist kahju 1324,30 euro ulatuses. Ajavahemikul 30.05.2015 kuni 01.06.2015 tungis ta valdaja tahte vastaselt sisse Harjumaal, Keila vallas, XXX külas, YYY asuvasse XX-le kuuluvasse suvemajja, tekitades ukseklaasi ning esemete lõhkumisega kannatanule varalist kahju 210 euro ulatuses. KarS § 424 lg 1 järgi oli A. Arrole esitatud süüdistus selles, et ta tahtlikult juhtis mootorsõidukit joobes olles. Nimelt juhtis ta 20.08.2018 kella 22.39 ajal Saue vallas Saue linnas TTT juures sõiduautot Audi 100 Avant registreerimismärgiga JJJJJJ joobeseisundis olles – tema väljahingatava õhu alkoholisisaldus oli 1,16 mg/l ± 0,10 mg/l.

Riigi kasuks mõistis kohus A. Arrolt välja kokku 2697 euro suurused menetluskulud. KrMS § 180 lg 3 alusel määras kohus, et menetluskulud tuleb tasuda kuumaksetena 12 kuu jooksul. A. Arro KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdi mõistmist ja YY tsiviilhagi rahuldamist põhjendas kohus järgnevalt. Kohus leidis, et kannatanute ja tunnistajate ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, ütluste ja olustiku seostamise protokollidega, asitõendite vaatlusprotokollidega ning DNAekspertiisidega on tõendatud, et Alari Arro tungis valdajate loata YYY ja XXX asuvatesse majadesse, kus lõhkus majaomanikele kuuluvat vara. Kohus leidis, et tegemist oli ebaseadusliku sissetungimisega just elamiseks kasutatavatesse ruumidesse. Kannatanute ütlustest ilmnes, et mõlema kannatanu pered viibisid suveperioodil, nädalavahetustel ning puhkuse ajal suvemajades. Mõlemate kannatanute pereliikmed viibisid suvemajades ka vahetult enne seda, kui A. Arro nendesse sisse tungis. Samuti asuvad suvemajades kannatanute isiklikud asjad ning kõik muu elamiseks vajalik. Kohus leidis, et KarS § 266 lg 2 p 1 sätestatud eluruumi mõiste sisustamisel tuleb lähtuda Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi: PS) §-s 33 sätestatud kodu puutumatusest. Õigus kodu puutumatusele hõlmab mitte ainult kodu kui inimese peamist eluruumi, vaid laiemat füüsilist ruumi, mida igaüks võib pidada tema isiklikuks alaks, kuhu kolmandad isikud tema loata üldjuhul tungida ei tohi. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et eluruumi ja mitteeluruumi eristamisel tuleb lähtuda majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määrusest nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“. Kohus asus seisukohale, et koduks olemine ei sõltu sellest, kas elamiskoht vastab eluruumile esitatavatele formaalsete nõuetele. Inimese elukohaks saavad olla ka majandus- ja taristuministri 02.07.2015. a määruses nimetamata kohad nagu näiteks telk, kuur või koobas. Just selline on maakohtu hinnangul ka seadusemuudatuse seletuskirjas väljendatud seadusandja mõte. Alates 01.01.2015. a kehtib KarS § 266 lg 2 p 1 sõnastuses, mis näeb ette kriminaalvastutuse valdaja tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale ebaseadusliku tungimise või valdaja poolt esitatud sealt lahkumise nõude ebaseadusliku täitmata jätmise eest, kui see on pandud toime elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega. Nimetatud sõnastus sätestati seaduseelnõuga 554 SE II, mille 19.05.2014 õiguskomisjoni poolt esitatud seletuskirjast nähtub, et esialgne eelnõu nägi ette kõrgema kaitse eluruumile – kui hoonesse või ruumi tungimine on eelnõu kohaselt edaspidi karistatav väärteona (kehtiva seaduse kohaselt kuritegu), siis juhul kui tegemist on eluruumi tungimisega, on tegu karistatav kuriteona. Muudatus lähtus eluruumi ehk kodu puutumatusest ning seega kõrgemast põhiseaduslikust kaitsest. Eluruumi mõiste tuleneb VÕS §-st 272: eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Kuigi õigusteoorias on asutud erinevatele seisukohtadele selles osas, kas eluruumina saab käsitleda nt suvilat, tuleneb VÕS vastavast mõistest siiski kitsendus, et elamu või korter peab olema kasutatav alaliseks elamiseks. Samuti on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-79-01 asunud seisukohale, et suvila ei olnud konkreetses kaasuses käsitletav eluruumina. Kuigi kõnealune lahend viitab elamuseaduse regulatsioonile, mis on täna kehtetu, on sisuliselt sama sõnastus üle võetud võlaõigusseadustikku. Nähes kriminaliseeriva tunnusena ette „elamiseks kasutatavasse ruumi“ tungimise, ei ole see mõiste enam seotud kitsalt VÕS definitsiooniga, vaid lähtub eelkõige PS § 33 sätestatud kodu puutumatuse põhimõttest. Milline ruum saab olla kasutatav elamiseks, paneb paika kohtupraktika – siia alla kuuluvad kõik ruumid, kus isikul on õigus eeldada kodu puutumatusega kaitstud privaatautonoomiat. Oluline ei ole, kas isik ööbib selles ruumis või kui suurt osa oma ajast ta selles ruumis veedab (seletuskirja lk 17).

Eelnevale tuginedes märkis maakohus, et KarS § 266 lg 2 p 1 tõlgendamisel kohaldatavad lahendis nr 3-1-1-79-01 esitatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium tugines viidatud otsuses eelkõige eluruumi mõistele, mille kasutamisest on seadusandja teadlikult distanseerunud. YY kahju hüvitamise nõuet pidas maakohus põhjendatuks. Kohus leidis, et vaatlusprotokolliga ning kannatanu ja tunnistaja ütlustega tõendatud, et sissetungimise käigus lõhuti XXX kapp väärtuses 30 eurot, öökapp väärtuses 40 eurot, aknaklaasid väärtuses 32 eurot, kuuri katus väärtuses 80 eurot, köögikapp väärtuses 40 eurot, tool väärtuses 40 eurot, külmkapp väärtuses 145 eurot ja külmkapi pistikupesa väärtuses 2,30 eurot, samuti spoonitud plaadiga laud väärtuses 100 eurot ning kannatanul tuli 15 euro suuruses summas taastada köögis lõhutud kivisein. YY tsiviilhagis nimetatud antiikse kapi ja riidekapi lõhkumisega tekitatud kahju kohta märkis kohus, et selle kahju kohta on kohus palunud 30.05.2018. a kriminaalasja tagastamise määruses (I kd tl 182-184) esitada täiendavaid tõendeid. Edasi märkis kohus: „09.08.2018. a on Ove Laars esitanud täiendavat infot kahe lõhutud kapi kohta (I kd tl 205-213), millest nähtub, et lõhutud talupoja antiikne kapp (väärtuses 600 eurot) oli heas originaalkonditsioonis ja restaureerimata, mille kohta internetis kõige sarnasema välimusega analoog maksab 860 eurot (e-antiik kodulehel müüdav restaureeritud riidekapp). Teise lõhutud riidekapi analoog uuena maksab 271 eurot (andmed: Lasse mööblipood e-pood). Maakohus leidis, et pole alust kahelda esitatud tõendite usaldusväärsuses või asjaolus, et kannatanule just niisuguses väärtuses kahju ka tegelikult tekkinud on. Käesolevalt ei ole kohtul põhjust omal algatusel YY’i esitatud tsiviilhagi nõuet vähendada.“

palub

kaitsja

jätta

Kaitsja leiab, et kohus on alusetult mõistnud A. Arro süüdi KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, sest A. Arro ei tunginud sisse eluruumidesse. Kaitsja leiab, et Riigikogu ja Riigikohtu tõlgenduse kohaselt ei ole suvila eluruum. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-79-01 tehtud otsuses öelnud: „Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kõiki ruume, mida kasutatakse alaliseks elamiseks või mida inimene peab enda koduks, on õige lugeda eluruumiks, millest pisivarguse toimepanemine toob kaasa kriminaalvastutuse KrK § 139 järgi. Kriminaalkoodeks ja Haldusõigusrikkumiste seadustik ei anna eluruumi mõistet. Eluruumi mõiste annab ES § 2 lg 1, mille kohaselt loetakse eluruumiks elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Nõuded eluruumidele kehtestab Vabariigi Valitsus. Seega peab eluruum vastama kahele tunnusele: see peab olema kasutatav alaliseks elamiseks ja samaaegselt peab see vastama Vabariigi Valitsuse poolt eluruumidele kehtestatud nõuetele. (Samale seisukohale on asutud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.05.1997 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-162-97). Puudub alus väiteks, et haldusõigusrikkumiste ja kriminaalasjade lahendamisel võiks eluruumi mõiste sisu erineda ES-s sätestatust.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtule esitatud tõendeid, et S.K-le kuuluv suvila, mis asub aiandusühistus Maral krundil nr XX, vastaks eluruumi tunnustele ES mõttes. Seetõttu on kohtud õigesti tuvastanud, et T. S-i ja EM teos puudub kuriteo koosseis KrK § 139 lg 2 p 1 järgi.” Kaitsja leiab, et seega ei ole kehtiva kohtupraktika kohaselt suvila eluruum. Seda, et kahtlustuses nimetatud suvilad oleks teo toimepanemise ajal vastanud eluruumi tunnustele, ei ole samuti tuvastatud. Eluruumile esitatavad nõuded

(https://www.riigiteataja.ee/akt/846015).

aastal

on

leitavad

Riigi

Teatajast

18.10.2013 on ajalehe „Postimees” internetiväljaandes avaldatud artikkel (https://www.postimees.ee/2635008/suvilasse-murdmine-muutub-kuriteost-vaarteoks), milles on selgelt avalikkusele edastatud seadusandja sõnum, et alates Karistusseadustiku § 266 uue redaktsiooni jõustumisest 01.01.2015 on suvilasse sissemurdmine väärtegu. Artiklis on kirjas: „Äsja riigikogu kätte jõudnud karistusseadustiku muutmise seadus muudab aga suvilasse sissemurdmise väärteoks, mille eest karistatakse rahatrahvi või arestiga. Trahvi saab määrata seejuures kuni 1200 eurot ning aresti kuni 30 päeva, sellal kui seni võis anda kriminaalkuriteo eest rahalise karistuse või panna kuni kolmeks aastaks rootsi kardinate taha. Plaanitava seadusemuudatusega jääb siiski kuriteoks eluruumi tungimine, aga ka vägivallaga toime pandud sissetung. Seadus ei pane eluruumi mõistet täpselt paika, aga üks varasem riigikohtu lahend kinnitab, et suvila ei ole eluruum. Mõistagi pole eluruumid ka laudad ja küünid, kontorid ja tehased.” Kaitsja leiab, et seega erineb maakohtu seisukoht Riigikohtu ja Riigikogu seisukohtadest. Sellises olukorras prevaleerivad Riigikohtu ja Riigikogu tõlgendused. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et A. Arro tuleks selles süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja vaidleb vastu ka YY tsiviilhagi rahuldamisele. Kaitsja leiab, et ühestki kriminaalasjas kogutud tõendist ei nähtu, et YY suvemajas oleks muuhulgas hävinenud 600 eurot maksev talupoja antiikne kapp. Samuti ei nähtu tõenditest 200 eurot maksva riidekapi hävitamine või see, et mingi riidekapi väärtus oleks 200 euro võrra vähenenud. Kannatanu on lisanud küll fotod võimalikest analoogsetest esemetest, kuid tõendid selles osas, et sellised esemed üldse majas olid, puuduvad. Toimikus olevate materjalide pinnalt pole võimalik seostada tsiviilhagis kirjeldatud esemeid sündmuskoha vaatlusprotokollis olevatega. Veel märgib kaitsja: „KrMS § 1541 sätestab nõuded kriminaalasjas esitatavale tsiviilhagile. Selle sätte lg 1 p 5 kohaselt märgitakse tsiviilhagis tõendid, mis kinnitavad kannatanu nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib tugineda sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist. Seega peavad tsiviilhagis olema loetletud ka tõendid, mis viitavad sellele asjaolule, mida soovitakse tõendada. Seega ei vasta toimikus olev tsiviilhagi nõuetele.“

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) § 144 lg-st 1 ei kasuta KarS § 266 lg 2 p 1 eluruumi mõistet. Riigikohus lahendas kohtuasjas nr 3-1-1-79-01 küsimust, kas suvilast toime pandud pisivargus on käsitatav eluruumist toime pandud vargusena – sellest sõltus, kas tegemist on haldusõiguserikkumisega või kuriteoga. HÕS § 1441 lg 1 kohaselt oli võõra vara salajane pisivargus haldusõiguse rikkumine, kui see ei olnud seotud vargusega eluruumist või vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega. Eluruumi mõiste oli reguleeritud ES § 2 lg-s 1, mille kohaselt loeti eluruumiks elamut või korterit, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Riigikohus leidis, et kuna kriminaalkoodeks ega haldusõiguserikkumiste seadustik ise eluruumi mõistet ei andnud, tuli ka haldusõigusrikkumiste ja kriminaalasjade lahendamisel lähtuda elamuseaduses antud eluruumi mõistest. Eelnevast tulenevalt põhines Riigikohtu seisukoht tõsiasjal, et HÕS § 1441 lg 1 kasutas eluruumi mõistet ning see, mis on eluruum, oli reguleeritud ES § 2 lg-s 1. KarS § 266 lg 2 p 1, mille järgi A. Arro süüdi mõisteti, ei räägi eluruumist, vaid elamiseks kasutatavast ruumist. Ringkonnakohtu hinnangul näitab juba kasutatud sõnastus, et seadusandja on soovinud kehtestada kriminaalkaristuse just sellisesse ruumi sissetungimise eest, mida faktiliselt kasutatakse elamiseks. Niisiis ei sõltu teo kvalifitseerimine KarS § 266 lg 2 p 1 järgi sellest, kas ruum vastab eluruumi nõuetele. Täiesti alusetu on kaitsja väide, nagu oleks olnud seadusandja tahe see, et suvilasse sissetungimine ei oleks kvalifitseeritav KarS § 266 lg 2 p 1 järgi. KarS § 266 kehtestati praeguses redaktsioonis 19. juunil 2014 vastu võetud „Karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega“. Kui vaadata selle seaduse eelnõu (nr 554) menetlemisel sellesse tehtud muudatusi, on ilmne, et seadusandja tahe oli vastupidine apellatsioonis väidetule.

Esialgses versioonis nägi eelnõu § 1 p 146 ette järgmise KarS § 266 lg 2 p 1 sõnastuse: „(2) Sama teo eest, kui: 1) see on pandud toime eluruumi tungimisega;“ Nagu näha, rääkis eelnõu esialgses versioonis § 266 lg 2 p 1 eluruumi tungimisest, mis ilmselt andis alust ka kaitsja viidatud „Postimehe“ artikliks. Prokuratuuri määruses on juhitud kaitsja tähelepanu sellele, et pärast kaitsja viidatud artikli ilmumist tehti eelnõus kõnealuses küsimuses muudatus. Teisele lugemisele läinud eelnõus oli KarS § 266 lg 2 p 1 sõnastus juba järgmine: „(2) Sama teo eest, kui: 1) see on pandud toime elamiseks kasutatavasse ruumi tungimisega;“ Muudatusi kajastavas seletuskirjas on märgitud: „Esialgne eelnõu nägi ette kõrgema kaitse eluruumile – kui hoonesse või ruumi tungimine on eelnõu kohaselt edaspidi karistatav väärteona (kehtiva seaduse kohaselt kuritegu), siis juhul kui tegemist on eluruumi tungimisega, on tegu karistatav kuriteona. Muudatus lähtus eluruumi ehk kodu puutumatusest ning seega kõrgemast põhiseaduslikust kaitsest. Eluruumi mõiste tuleneb VÕS §-st 272: eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. /---/ Nähes kriminaliseeriva tunnusena ette „elamiseks kasutatavasse ruumi“ tungimise, ei ole see mõiste enam seotud kitsalt VÕS definitsiooniga, vaid lähtub eelkõige PS § 33 sätestatud kodu puutumatuse põhimõttest. Milline ruum saab olla kasutatav elamiseks, paneb paika kohtupraktika – siia alla kuuluvad kõik ruumid, kus isikul on õigus eeldada kodu puutumatusega kaitstud privaatautonoomiat. Oluline ei ole, kas isik ööbib selles ruumis või kui suurt osa oma ajast ta selles ruumis veedab.“ (eelnõu erinevate menetlusetappide tekstid ja seletuskirjad on kättesaadavad Riigikogu kodulehel: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a5820efb9631e2ad/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste% 20seaduste%20muutmise%20seadus). Nagu eeltoodust näha, on Riigikogu teinud eelnõusse selle menetluse käigus muudatuse, mille eesmärk oli selgelt vältida KarS § 266 lg 2 p 1 puhul teo koosseisupärasuse sõltumist eluruumi mõistest. Seega on alusetu kaitsja väide, nagu oleks seadusandja tahtnud välistada, et suvilasse sissetungimine kujutaks endast kuritegu. Kaitsja väide on seda kohatum, et osundatud eelnõu seletuskirja lõiku tsiteeris oma otsuses juba maakohus. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatud kaitsja väited, et maakohtu KarS § 266 lg 2 p 1 tõlgendus on vastuolus Riigikogu ja Riigikohtu seisukohtadega. Maakohus on esitanud otsuses põhjendused, miks ta leiab, et suvilad, kuhu A. Arro sisse murdis, on käsitatavad elamiseks kasutatavate ruumidena. Kohus tõi välja, et kannatanute ütlustest nähtuvalt viibisid mõlema kannatanu pered suveperioodil, nädalavahetustel ning puhkuse ajal suvemajades. Samuti olid suvemajades kannatanute isiklikud asjad ning kõik muu elamiseks vajalik. Nendele maakohtu seisukohtadele kaitsja apellatsioonis mingeid vastuväiteid esitanud ei ole. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsioon alust maakohtu otsuse tühistamiseks A. Arro KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas.

A. Arro KarS § 266 lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmisega koos taotles kaitsja A. Arro karistuse kergendamist ja tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist. Kuna ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse A. Arro KarS § 266 lg 2 p 1 järgi süüdimõistmise osas muutmata, ei ole alust ka nimetatud taotluste rahuldamiseks.

Probleemi tingib tõendite kogumiseks tehtud menetlustoimingute kehv kvaliteet. Sündmuskoha vaatlusprotokollis olev info on pealiskaudne (esemete kirjeldused on napid) ja vastuoluline (vaatlusprotokolli kohaselt on kõigis tubades esemed korrapärases asendis, vaatlusprotokollile lisatud fotod annavad aimu sellest, et esemed on korrapäratult laiali). Ka vaatlusprotokollile lisatud fotod on tehtud nii, et need ei anna tubadest terviklikku ülevaadet. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotode seas ei ole ühtki, millel oleks fikseeritud lõhutud riidekapid. Sama pealiskaudsed on kannatanu YY ja tunnistaja OO ülekuulamise protokollid. Tunnistaja OO on ülekuulamisel andnud üksnes esialgse info, et tubades on palju lõhutud (kd I; tl. 8–9). Kannatanu YY on lihtsalt loetlenud lõhutud asju ja nimetanud nende väärtuse. Ütlustes ei ole kajastatud seda, millised kahjustused asjadel olid ega seda, millises toas üks või teine lõhutud asi asus (kd I; tl. 11–12). Ringkonnakohus leiab, et OO saadetud foto ja sündmuskoha vaatlusprotokolli alusel on võimalik tuvastada selle riidekapi lõhkumine, mille lõhkumisega tekitatud kahju suuruseks on kannatanu hinnanud 200 eurot. Nimelt on OO fotol näha kušetil külili olevat usteta riidekappi (kd I; tl. 210). Sündmuskoha vaatlusprotokollis on ühte tuba kirjeldades märgitud: „...voodil on külili asendis kapp, millel puuduvad uksed.“ (kd I; tl. 15). Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabeli fotol 14 on näha millegi peal külili oleva kapi põhja, kapi jalad sarnanevad OO saadetud fotol oleva kapi jalgadega. Ka vedeleb põrandal kapiuks, mis sarnaneb OO fotol kapi alt paistvale uksele. Seda, et suvilas oleks olnud veel teinegi riidekapp (tsiviilhagis “talupoja antiikne kapp“), ei ole aga võimalik tuvastada. Sündmuskoha vaatlusprotokollis rohkem ühtegi riidekappi mainitud ei ole. Ka ei ole kappi, mis sarnaneks OO saadetud fotodel (kd I; tl. 206, 207) oleva kapiga, näha ühelgi sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotol. OO saadetud fotodel ei leidu lisaks kapile muid, ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotodel leiduvaid esemeid, mille abil saaks kindlaks teha, et ka see kapp oli suvilas. Eelnevast tulenevalt saab lugeda tõendatuks nii selle, et riidekapp, mille väärtuseks on tsiviilhagis hinnatud 200 eurot, oli suvilas, kui ka selle, et seda kappi lõhuti. Seevastu ei ole kohtule esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada, et suvilas oleks olnud ka teine riidekapp (tsiviilhagis „talupoja antiikne kapp“).

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kriminaalasja lahendav kohus peab tsiviilhagi lahendamisel TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevalt mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse: olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust (vt nt Riigikohtu 12. mai 2009 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-41-09, p 8). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt on põhjenduste puudumise puhul tegemist olulise menetlusõiguse rikkumisega, kuid selle puuduse saab kõrvaldada ringkonnakohus oma põhjenduste esitamisega. See, et maakohus jättis võtmata seisukoha küsimuses, millisel õiguslikul alusel tuleb kannatanu kasuks hüvitis välja mõista, viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Nimelt ei tähenda see, et asja on lõhutud, tingimata, et kannatanul on õigus saada uue asja soetamise kulule vastav hüvitis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 132 lg 1 näeb ette, et uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele vastava hüvitise saamise õigus on isikul asja hävitamise või kaotsimineku korral. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Üksnes siis, kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele vastav hüvitis. Seega on võlaõigusseadusest tulenevalt uue asja soetamise kuludele vastav hüvitis põhjendatud üksnes juhul, asi on hävinud või on seda kahjustatud niivõrd, et selle taastamine ei ole otstarbekas. OO esitatud fotodelt (kd I; tl. 210, 211) on näha, et kapi lõhkumise tulemusel on kapil uksed eest ära ning need on hingede juurest purunenud. Muid purustusi kapil toimikus olevatest tõenditest ei nähtu. Seega ei ole purustuste ulatus selline, et kappi saaks pidada hävinuks. Niisiis oleks VÕS § 132 lg 3 kohaselt uue kapi soetamise kuludele vastav hüvitis põhjendatud ainult juhul, kui olemasoleva kapi parandamine on selle väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas. Selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Seega on tõendamata kannatanule tekitatud varalise kahju suurus. Kuna maakohus lahendas kriminaalasja lühimenetluses, ei ole võimalik enam täiendavaid tõendeid koguda.

koostamises ning selle ajakulu oli 1 tund. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 50 eurot, millele lisandub käibemaks 10 eurot. Kohtukolleegium peab esitatud taotlust põhjendatuks osaliselt. Apellatsiooni maht on 3,5 lk, sellest apellatsiooni põhjendusi umbes 1,5 lk. Ülejäänust ca 0,5 lk moodustab apellatsiooni algusosa (menetluse ja kaebuse esitaja andmed), 1 lk senise menetluse käigu kokkuvõte (mille koostamisel on võimalik kasutada maakohtu otsust) ning ülejäänud osa esitatud taotlused. Selles osas esitatud põhjendustest, mis on seotud A. Arro KarS § 266 lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmise taotlusega, kordab kaitsja kohtueelses menetluses ja maakohtus esitatud väiteid. Seejuures moodustab tuntava osa põhjendustest Riigikohtu otsusest kopeeritud tekst. Kuigi nii prokurör kui maakohus on juba kaitsja väidetele vastanud, ei ole kaitsja esitanud apellatsioonis täiendavaid põhjendusi, miks ta prokuröri ega maakohtu seisukohtadega ei nõustu. Varem kasutatud seisukohtade kordamine ei saanud kaasa tuua ajakulu. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi mahuks tuleb lugeda 0,5 tundi, millele vastav tasu koos käibemaksuga on 30 eurot. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.