Ale Sprenk süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi
Kohtunik
Erkki Hirsnik
Kohtuistungi sekretär
Kristel Toots
Süüdistatav
Ale Sprenk. Isikukood 46510226522; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx), xxxxxxxxxxxx; xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; Eesti Vabariigi kodanik; kõrgharidusega; emakeel eesti keel; varem kriminaalkorras karistamata
Prokurör
ringkonnaprokurör Terje Aleksašin
Kaitsja
Margus Kurm, kokkuleppel
RESOLUTSIOON
1.Mõista Ale Sprenk kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks.
2.Lugeda menetluskulude hulka 19 186,74 eurot, mis tekkis seoses Ale Sprenki kaitsmisega Margus Kurmi poolt. Mõista see summa Eesti Vabariigilt Ale Sprenki kasuks välja. Jätta Eesti Vabariigi kanda varem menetluskulude hulka arvatud 100,65 eurot, mis kulus seoses nelja inimese kohtus ütlusi andmas käimisega. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab kohtumenetluse pool esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates 15. jaanuarist 2019. Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 189 lg 3 kohaselt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. See tähendab, et 15 päeva jooksul alates 15. jaanuarist 2019 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale.
1.Prokuratuur esitas 17. novembril 2017 Ale Sprenkile KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdistuse selles, et A. Sprenk kohtles 2015. aasta algusest kuni 2017. aasta kevadeni Krabi Kooli direktorina selles koolis ja kooli õpilaskodus 18 korral kehaliselt vääriti 11 selle kooli õpilast. Tartu Maakohtu 1. märtsi 2018 määrusega anti A. Sprenk kohtu alla. Täpsemalt anti süüdistatav kohtu alla selles, et ta:
1.1.tõmbas 2015. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris C. T. kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.2.tõmbas ajavahemikul 2015. aastast kuni 2017. aasta jaanuarini kooliruumides S. E. vähemalt kolmel korral kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.3.tõmbas 2016. aasta kevadel kindlakstegemata kuupäeval kooli spordisaalis juustest R. M. , põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.4.tõmbas 2016. aasta kevadel kindlakstegemata kuupäeval õpilaskodu koridoris juustest C. T. , põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.5.lõi 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli tööõpetuse klassi juures koridoris K. K. käega vastu kaela ja tõmbas teda juustest, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kaela punetuse;
1.6.keeras 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A. M. korduvalt kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kõrvale küüntega verised täpid;
1.7.lõi 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A. M. käega kaela piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja kaela punetuse;
1.8.võttis 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval koolidirektori kabinetis J. H. kõrvast kinni ja lükkas ta peaga vastu seina, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.9.tõmbas 2016. aasta septembris kooli koridoris C. T. kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.10.tõmbas 2017. aasta jaanuari alguses kooli raamatukogu kõrval koridoris K. U. kõrvast ja juustest, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.11.haaras 2017. aasta jaanuaris kooli koridoris kinni K. M. kõrvast ja tiris ta kõrvast kinni hoides alumisele korrusele, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.12.pani 2017. aasta jaanuaris kooli trepist alla minnes L. P. jala ette nii, et L. P. kukkus, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja põlvele verevalumi;
1.13.lõi 2017. aasta jaanuari lõpus kooli teise korruse koridoris K. M. koolikotiga korduvalt kehasse, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.14.võttis 8. veebruaril 2017 kooli koridoris V. M. juustest kinni ja tiris ta koolimajast välja, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.15.haaras 1. märtsil 2017 kooli teise korruse koridoris K. U. juustest kinni ja tiris teda püsti ning samal ajal lõi jalaga vastu selga, põhjustades kannatanule füüsilist valu;
1.16.tõmbas 2017. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris J. V. kõrvast, põhjustades kannatanule füüsilist valu.
2.Kohtuvaidlustes loobus prokurör viie teo osas süüdistusest täielikult ja ühe osas osaliselt. Täielikult loobus prokurör käesoleva otsuse p-des 1.7, 1.10, 1.11, 1.12 ja 1.16 nimetatud süüdistustest. Osaliselt loobus prokurör käesoleva otsuse p-s 1.15 nimetatud süüdistusest: A. Sprenk tekitas K. U. valu vaid viimast juustest tirides, aga mitte jalga lüües.
3.Prokurör palus A. Sprenk süüdi tunnistada ja karistada teda KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 8 kuu pikkuse vangistusega. See vangistus on vaja jätta KarS § 73 lg 1 alusel 1 aasta pikkust katseaega seades täitmisele pööramata. Lisaks on vaja KarS § 49 alusel keelata A. Sprenkil 1 aasta kestel pedagoogilise töö tegemine.
4.Kaitsja leidis, et A. Sprenk tuleb mõista õigeks, sest tegude toime panemine ei ole tõendatud. Lisaks ei oleks sellised teod koosseisupärased või vähemasti mitte õigusvastased.
5.A. Sprenk kuritegude toime panemist eitas ja palus võimaldada tal pedagoogina töötamist jätkata. Kohtu seisukoht
6.Kohus peatub kõigepealt ütluste usaldusväärsuse hindamise teoreetilistel aspektidel (A), käsitleb seejärel seda teooriat n-ö üldistatud kujul praeguse kriminaalasja raames (B), analüüsib pärast seda üksikuid süüdistuspunkte (C), võtab seisukoha süüdistuste kohta, millest prokurör loobus (D) ja teeb viimaks otsustuse menetluskuludega seoses (E). A
7.Käesolevas asjas on (potentsiaalseteks) tõenditeks suures osas ütlused. On tõsi, et KrMS § 61 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus peab hindama tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See norm peab aga silmas konkreetses asjas esitatud konkreetseid tõendeid. Ta ei tähenda seda, et kõik tõendiliigid kui sellised on ühesuguse usaldusväärsusega. Nii ongi õiguskirjanduses märgitud ütlustega seoses järgmist: mingi asjaolu täpne mäletamine ei ole mitte reegel, vaid erand; ütlused on küll praktiliselt kõige tähtsam, aga samas ka kõige vähem usaldusväärne tõendiliik kriminaalmenetluses; kohtute poolt ütlustele tihtipeale omistatav tõeväärsus ei ole kooskõlas ütlusi puudutava psühholoogiateaduse arusaamadega (Kett-Straub. Die Glaubwürdigkeitsbegutachtung minderjähriger Zeugen. ZStW 2005/2, 354 (356–357)).
8.Eelöeldu ei tähenda loomulikult seda, et ütlused on tõendina üleüldse kõlbmatud. Mõningatel juhtudel saab ütlustele omistada piisava või isegi väga suure usaldusväärsuse. Riigikohus on ütluste usaldusväärsusega seoses märkinud järgmist. Tuleb hinnata ütluste elulist usutavust (vt nt RKKKo 3-1-1-109-15, p 110). Mida detailsemad on ütlused, seda tõenäolisem on, et nad on tõesed (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14 ja RKKKo 3-1-1-109-15, p 111). Arvesse tuleb võtta ka seda, kas ütlused süüstavad või võivad süüstada ütluste andjat ennast (RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Õiguse ja psühholoogia alases kirjanduses on ütluste usaldusväärsuse hindamise osas peetud oluliseks järgmisi kriteeriumeid: loogilisus, korrastamata ja hüplik kirjeldus (mille vastand on piinlikult täpne kronoloogia järgimine), detailirohkus, ajalis-ruumilised seosed, sündmuste käigu kirjeldamisel tekkivatele raskustele lahenduse pakkumine, kirjeldusest välja jäänud sündmuste selgitamine, kõrvaliste üksikasjade kirjeldamine, ütluste andja enda psüühikat puudutava kirjeldamine, oma ütluste spontaanne täiendamine, mälulünkade tunnistamine, iseendale kahjulikest asjaoludest kõnelemine jne (Schneider, Frister, Olzen. Begutachtung psychischer Störungen. 3. Auflage, Kapitel 11/3.2; Strohmayer. Zur Konstellation "Aussage gegen Aussage" bei mehreren Zeugen im gleichen Lager. HRRS, 2017, 135 (136)). Samuti tuleb arvesse võtta ütluste andja võimalikke motiive (Strohmayer. Zur Konstellation "Aussage gegen Aussage" bei mehreren Zeugen im gleichen Lager. HRRS, 2017, 135 (136)). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb hinnata ka ütluste andja isikuomadusi (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14; RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Puutuvalt ütluste andja usaldusväärsusesse per se on õiguskirjanduses siiski märgitud, et mitte kedagi ei ole alust pidada läbinisti usaldusväärseks või mitteusaldusväärseks, kuivõrd täiesti kindlasti ei ole võimalik kohata sellist inimest, kes alati tõtt räägiks või kogu aeg valetaks (Schneider, Frister, Olzen. Begutachtung psychischer Störungen. 3. Auflage, Kapitel 11/Zum Einstieg). Seepärast saab ütluste andja usaldusväärsus iseenesest olla üksnes abistav asjaolu hindamaks tema ütluste usaldusväärsust
(samas; Kett-Straub. Die Glaubwürdigkeitsbegutachtung minderjähriger Zeugen. ZStW 2005/2, 354 (364)).
9.Enamik tunnistajaid/kannatanuid on praeguses asjas alaealised, täpsemalt teismelised. Sellega seoses olgu märgitud järgmist. Ehkki minevikus on alaealisi peetud mõningatel puhkudel tunnistajatena juba iseenesest mitteusaldusväärseteks, on viimasel ajal jõutud arusaamale, et selline arusaam ei ole põhjendatud – seda vähemalt siis, kui tegu ei ole päris väikeste lastega (Kett-Straub. Die Glaubwürdigkeitsbegutachtung minderjähriger Zeugen. ZStW 2005/2, 354 (357, 360); Schneider, Frister, Olzen. Begutachtung psychischer Störungen.
3.Auflage, Kapitel 11/1.2). Samas aga mööndakse, et laste ütluste usaldusväärsuse puhul on küsitleja roll olulisem kui täiskasvanute küsitlemisel ja laste ütlused võivad grupidünaamiliste mõjurite tõttu osutuda täisealiste omadest tihedamalt vääraks nn massisüüdistusasjades ehk olukordades, kus hulk lapsi süüdistab nt lasteaiakasvatajat (Kett-Straub. Die Glaubwürdigkeitsbegutachtung minderjähriger Zeugen. ZStW 2005/2, 354 (360)). Samas tuleb veelkord toonitada, et praeguses asjas ei ole tunnistajad/kannatanud mitte mõne-aastased, vaid teismelised ja mitmed suisa hilisteismeeas. Et aga alaealiste puhul võib vähemalt teoreetiliselt lähtuvalt äsja öeldust olla mõningaid erisusi täisealistega võrreldes, märgitakse otsuses ära ka nende vanus.
10.Suuresti on tegemist n-ö sõna-sõna-vastu kriminaalasjaga. Sellises olukorras tuleb Riigikohtu hinnangul hinnata ütlusi eriti hoolikalt (vt nt RKKKo 3-1-1-26-13, p 12). Sõna-sõnavastu situatsioonid pole üksnes sellised, kus üks isik väidab ühte ja teine teist, vaid ka sellised olukorrad, kus kellegi väidetele esitavad vastupidise versiooni mitu n-ö ühes laagris asetsevat inimest (Strohmayer. Zur Konstellation "Aussage gegen Aussage" bei mehreren Zeugen im gleichen Lager. HRRS, 2017, 135 (137)). See tähendab, et ka niisuguses olukorras ei saa lähtuda suisa kriitikavabalt või üksnes vähest kriitikat ilmutades sellest, et tõde on see, mida kõneleb rohkem inimesi. B
11.Praeguses asjas tähendab ülal öeldu järgmist. Kõigepealt tuleb siiski juhtida tähelepanu sellele, et vahetult järgnev on n-ö üldine arutelu. Iga konkreetset süüdistust analüüsitakse allpool eraldi. Esiteks peatutakse käesolevas alajaotuses ütluste endi iseloomul, analüüsitakse seejärel ütluste andjate võimalikke motiive ja vaetakse ka kõnelnute isikuid.
12.Väga paljude lastest kannatanute/tunnistajate ütlused on napid. On kõigiti võimalik, et see nappus on seletatav unustamisega. Esiteks on väidetavatest kuritegudest möödas ca 2 aastat, mis ei ole ühelt poolt küll kuigivõrd pikk aeg, aga samas ei saa seda pidada ka väga lühikeseks perioodiks, eriti arvestades ütluste andjate noorust. Teiseks tuleb silmas pidada seda, et Krabi Koolis õppisid lapsed, kellel tekkisid teistes koolides probleemid. Need probleemid tulenesid tihti laste keskendumisraskustest. Seetõttu on võimalik, et lapsed ei mäleta sündmuste üksikasju just seetõttu, et nad ei ole suutelised oma tajutavate juhtumiste detaile tähele panema ja/või meeles pidama. Kolmandaks on, nagu öeldud, inimese mälu ebatäiuslik. Seepärast on mõeldav see, et lastel tõesti ongi meelest üksnes mõningad aspektid mingist nende kogetud sündmusest: nt kõige olulisem ehk see, et A. Sprenk kedagi kusagilt sikutas või lõi. Sekundaarse tähtsusega asjad aga võivad ajapikku meelest minna. Tulenevalt ülal öeldust ja juhinduvalt KrMS § 7 lgst 3 tuleb aga küsida, kas on täielikult välistatud, et käesolevas punktis öeldu siiski (täiel määral) ei kehti ja lapsed ei kõnele (täielikult) tõtt (st valetavad). Et see (st valetamine) täielikult välistatud olla ei pruugi, viitab käesoleva otsuse eelmistes punktides märgitu. Eeskätt saabki tugineda paljude ütluste lühidusele, lünklikkusele ja detailinappusele. On mõeldav, et lapsed soovisid A. Sprenki süüstada ja mõtlesid välja valed selle kohta, et direktor kohtles neid kehaliselt vääriti. Sealjuures aga piirdusid nad n-ö üksnes põhilisega – st teo endaga, st
sakutamise või löömisega – ega mõelnud detailide peale. Kui neilt aga hakata küsima detailide või vastuolude kohta, viitasid nad mittemäletamisele või andsid vastuolulisi ütlusi.
13.Täiskasvanud tunnistajaid on asjas vähe. Nende öeldu on üldjuhul A. Sprenki jaoks soodne. Ka on nende ütlused enamjaolt detailsemad ja vähem vastuolulised kui laste omad. Kindlasti ei tähenda täiskasvanute jutu ladusus seda, et nad räägivad tõtt. On mõeldav, et nad valetavad: küll aga mõtlesid nad oma vale läbi, et see paistaks tõena. Samas aga võib olukord olla tõesti selline, millele ütluste loogilisus ja detailsus viitab: ütlused vastavad tõele.
14.Üldjoontes loogilised, detailsed ja vastuoludeta on ka A. Sprenki ütlused. Sellega seoses tuleb korrata käesoleva otsuse eelmises punktis öeldut: see ei pruugi tähendada, et A. Sprenk kõneleb tõtt, aga see võib siiski sellele viidata.
15.Motiiv valetada on ilmselgelt A. Sprenkil: ta tahab süüdistusest pääseda. Ka võib tema puhul täheldada kõigiti arusaadavat motiivi laste kehaliseks väärkohtlemiseks: A. Sprenk soovis lapsi karistada nende üleastumiste eest.
16.Samuti saab vähemalt teoreetiliselt üsna hõlpsalt näha valetamismotiivi täiskasvanutest tunnistajate jaoks. Selleks on n-ö ringkaitse: valdavalt on tunnistajate näol tegu A. Sprenki endiste või suisa praeguste kolleegidega, kes soovivad oma ülemust kaitsta. Selline kaitsmise soov võib olla tekkinud solidaarsusest, mis kujunes välja aastate jooksul koos töötamise kestel. Ei saa välistada ka seda, et tunnistajad kiidavad A. Sprenki poolse laste sakutamise ja löömise kui üle käte läinud õpilastele vajaliku kasvatusmeetodi heaks. Eriti ilmne motiiv valetamiseks on tööõpetuse õpetajal K. K. , keda samuti süüdistatakse ühes teises kriminaalasjas Krabi Kooli õpilaste kehalises väärkohtlemises.
17.Kõige keerulisem on põhjust valetamiseks näha laste puhul. Samas ei ole seda ka täiesti võimatu ette kujutada. Nimelt on mõeldav, et lapsed otsustasid A. Sprenkile mingil põhjusel nö kätte maksta. A. Sprenk on jõuline isiksus, kes nõudis korda ja seda tihtipeale küllaltki tungival moel: nt kutsus ta lapse enda juurde, et viimasega põhjalikult vestelda; kindlasti ei olnud sellised vestlused paljudele lastele meeltmööda. Samuti tuleb kõne alla see, et A. Sprenk tegigi mõnele lapsele midagi lubamatut või suisa kriminaalset: nt sõimas kedagi või kohtles kehaliselt vääriti. See võis olla ajend teistele lastele valetamiseks, et A. Sprenk tuli neile kallale. Olgu valesti mõistmise välistamiseks märgitud: kui ka mingisugune kehaline väärkohtlemine oli, tuleb see A. Sprenkile süüks arvamiseks loomulikult ära tõendada; samas ei saa selle tõendamata jäämine välistada argumentatsiooni, et mingi kuriteo võis A. Sprenk toime panna ja see võis ajendada lapsi mõtlema välja tervet hulka valesid – nimelt on see väide ehk esmapilgul üllataval kombel A. Sprenki jaoks kasulik ehk see on vaja esitada KrMS § 7 lg-st 3 tulenevalt. (Mõningaid) lapsi võis ehk valetama ajendada ka (mõtlematu) uudishimu või põnevus: neil võis olla huvitav minna politseisse ja seal direktorit süüstada. Viimaks ei saa jätta viitamata ka käesoleva otsuse p-s 9 nimetatud nn massisüüdistusasjadele ja grupidünaamiliste mõjurite: kui keegi tegi n-ö otsa lahti, läksid tema sõbrad asjaga kaasa.
18.Viimaks peatutagu n-ö üldises plaanis ka ütluste andjate isikutel. Olgu kõigepealt siiski meelde tuletatud, et inimese usaldusväärsus iseenesest ei ole määrav argument tema uskumiseks või mitteuskumiseks, vaid üks (mitte ülearu kaalukas) kriteerium paljude hulgas tema ütluste usaldusväärsuse kõikehõlmaval hindamisel (vt käesoleva otsuse p 8). A. Sprenki taust on laitmatu: tegemist on mitmekümne aastase staažiga tunnustatud pedagoogiga. Ka ei ole menetluse käigus ilmnenud mingeid n-ö plekke täiskasvanud tunnistajate osas. Lastega on lugu mõneti keerulisem. Nagu juba märgitud, on nende näol tegemist õpilastega, kes ei saanud tavakoolis hakkama. Probleem ei olnud nende intellektis, vaid selles, et nad rikkusid erineval moel koolikorda (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 17). Seetõttu on nende puhul vähemalt
teoreetiliselt n-ö tavaõpilastest tõenäolisem, et nad valetavad, sh koolidirektori kohta. Ka on täiskasvanud ütluste andjad väitnud mitme õpilase kohta, et tegemist on n-ö suure valetajaga.
19.Viimaks ei saa laste ütluste usaldusväärsusest kõneldes jätta kuidagi viitamata ka sellele, millest kõneles K. U. . Ta ütles nimelt, et rääkis politseile K. M. kehalisest väärkohtlemisest K. M. palvel – tegelikult ta sellist väärkohtlemist ei näinud ja talle jäi mulje, et seda aset leidnud ei olnudki (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 5, 6 ja 10–11). Teoreetiliselt tuleb kõne alla, et K. U. oma eelneva valetamise kohta valetas, st ütles tõele mitte vastavalt, et ta rääkis politseile valet (tegelikult kõneles ta politseile tõtt). Nt võis A. Sprenk või keegi viimase mahitusel K. U. kohtus valetama ajendada. See on siiski ebatõenäoline, sest esiteks eeldab selline mõjutamine võrdlemisi suurt kriminaalset energiat ja teiseks oleks K. U. sellisel juhul ilmselt väitnud, et kogu tema politseile öeldud A. Sprenki süüstav jutt oli vale. Seepärast ja juhinduvalt in dubio pro reo-põhimõttest tuleb eeldada, et K. U. rääkis oma politseile valetamise kohta kohtus tõtt. Selline asjaolu kahandab kõigi A. Sprenki süüstavate laste ütluste usaldusväärsust. Nimelt ei saa väita, et K. U. ja K. M. n-ö mahhinatsioonid ei tohiks kuidagi puutuda teistesse lastesse. Esiteks tuleb silmas pidada, et tegemist ei ole lastega, kes teineteisest midagi ei teadnud ja/või kes annaksid ütlusi täiesti erinevate asjaolude kohta. Ütlusi andnud lapsed käisid ühes koolis, suhtlesid üksteisega päevad läbi ja andsid kõik ütlusi oma endise kooli direktori vastu. Lisaks tuleb korrata, et n-ö massisüüdistusasjades võivad just laste puhul hakata toimima grupidünaamilised tegurid (vt käesoleva otsuse p 9) ehk lapsed võivad halva eeskujul ajel hakata kedagi vääralt süüstama. Olgu veel märgitud, et esmakordselt ütlusi andes olid lapsed ca poolteist aastat nooremad kui kohtus kõneldes. See aga tähendab seda, et nende noorusest tulenevad nende ütluste usutavuse vastu rääkivad n-ö ohufaktorid oli akuutsemad kui nad on kohtumenetluse ajal. Seega saab K. U. ütluste alusel püstitada hüpoteesi, et vähemalt mõned lapsed vähemalt mõne süüdistuse osas vähemalt mõningal määral valetavad. C
20.Järgnevalt käsitletakse kõiki A. Sprenkile tehtud etteheiteid ükshaaval. Selleks ei kasutata kronoloogilist järjekorda. Liigutakse hoopiski n-ö lihtsamalt keerulisema poole, st alustatakse sellistest episoodidest, mille lahendamine on kohtu hinnangul hõlpsam ja siirdutakse edasi komplitseeritumate juurde. C. T. kõrvast tõmbamine 2015. aasta alguses
21.Süüdistuse kohaselt tõmbas A. Sprenk 2015. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris xxxxxxxxxxxxx 2002 sündinud C. T. kõrvast. A. Sprenk millegi sellise toimumist eitab. C. T. väitis selle sündmuse kohta järgmist (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 7–8). Millalgi 2014/2015. õppeaasta lõpupoole sakutas A. Sprenk teda korraks kõrvast ja lasi lahti. Tema sel ajal seisis. Mis sakutamise põhjus oli, ei osanud C. T. öelda. Need ütlused on väga üldist laadi: detailid sama hästi kui puuduvad. Nii näiteks ei selgu see, kus täpsemalt sündmus aset leidis ja mis sellele eelnes ning järgnes. Lisaks takistab C. T. ütluste tõe pähe võtmist see, et C. T. ei oska selgitada, mis A. Sprenki väidetava ründe tingis. Potentsiaalselt tulevad A. Sprenki tegu tõendavana kõne alla ka C. T. ema T. T. ütlused. Nimelt väitis viimane, et C. T. sõnul sakutas A. Sprenk teda (st C. T. ) (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 24). Need ütlused ei võimalda tuvastada süüdistuse esemeks olevat väidetavat sündmust juba seepärast, et kindlaks pole võimalik teha KrMS § 66 lg 21 p 2 eeldusi, mille kohaselt ei ole tõend tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Nimelt ei selgu, millal C. T. T. T. sakutamisest rääkis ehk ei saa öelda, kas C. T. tegi seda vahetult pärast A.
Sprenki väidetavat rünnet. Lisaks – ehkki see ei oma kahe eelmise lause valguses tähendust – on T. T. ütlused äärmiselt üldsõnalised. Niisuguste tõendite alusel ei ole kuidagi võimalik ümber lükata in dubio pro reo-põhimõttest tulenevat eeldust, et A. Sprenk ei ole kuritegu toime pannud. Seetõttu tuleb A. Sprenk KrMS § 309 lg 2 alt 1 järgi õigeks mõista. S. E. kõrvast tõmbamine
22.Süüdistuse järgi tõmbas A. Sprenk ajavahemikul 2015. aastast kuni 2017. aasta jaanuarini kooliruumides xxxxxxxx 2002 sündinud S. E. vähemalt kolmel korral kõrvast.
23.S. E. ütlused olid niisugused (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 27–28, 30 ja 32). A. Sprenk tõmbas teda kõrvast kolmel korral, aga praeguseks mäletab ta vaid üht juhtumit. Tema seisis vahetunni ajal esimese korruse koridoris koduklassi kõrval seina ääres ja kasutas telefoni ning siis kõrvast tõmbamine toimuski. Miks direktor nii tegi, ei osanud S. E. öelda.
24.C. T. väitis järgmist (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9, 12–13, 18, 19–20). Ta nägi, kuidas A. Sprenk millalgi 2016. aasta lõpus või 2017. aasta alguses esimese korruse fuajees tunni ajal S. E. kõrvast tõmbas.
25.R. M. väitis, et S. E. sõnul oli A. Sprenk teda (st S. E. ) enne R. M. Krabi Kooli õppima asumist kõrvast tirinud (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 3).
26.A. Sprenki väitel midagi sellist ei toimunud (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 16).
27.Võru Linnavalitsuse vastuses Politsei- ja Piirivalveameti päringule märgitakse, et S. E. väitis lastekaitsetöötajale korduvalt, viimati 23. märtsil 2017, et temal koolitöötajatega konflikte olnud ei ole (kd 2, lk 29).
28.On ilmne, et R. M. ütlused ei vasta KrMS § 66 lg 21 p 2 nõuetele, mistõttu tuleb need kõrvale jätta.
29.Kõrvale peab jätma ka Võru Linnavalitsuse kirjas toodud info. Esiteks ei selgu sellest kirjast, kes on see lastekaitse spetsialist, kellele S. E. väidetavalt konfliktide puudumisest rääkis. Teoreetiliselt oleks võinud tõendiks osutuda selle spetsialisti ütlused – kui teda oleks üle kuulatud. Siiski poleks seegi võimalik olnud. Põhjus on jällegi KrMS § 66 lg 21: kui S. E. rääkiski lastekaitse spetsialistile konfliktide puudumisest, oleks tegemist olukorraga, kus lastekaitse spetsialist sai info teiselt isikult, st S. E. – ja KrMS § 66 lg 21 ei näe ette erandeid, mis sellisele teabele tugineda võimaldaks.
30.Potentsiaalsete süüstavate tõenditena jäävad järgi S. E. ja C. T. ütlused. S. E. ütlused saavad tõendada vaid ühte juhtumit: kahe ülejäänu kohta ei osanud S. E. öelda mitte kõige vähemaidki detaile. Nii S. E. kui ka C. T. ütlused on võrdlemisi üldised. Ka on nad omavahel osaliselt vastuolus: S. E. sõnul toimus intsident vahetunnis, C. T. väitel tunni ajal; S. E. kinnitas, et asi juhtus koridoris koduklassi kõrval, C. T. aga rääkis sellest, et juhtum leidis aset fuajees. Pidades silmas tüdrukute ütluste detailinappust, ei saa nende lahknevuste valguses kuidagi leida, et S. E. ja C. T. ütlused teineteist kinnitavad. Samas on võimalik, et tüdrukud räägivad erinevatest sündmustest, mis tõepoolest aset leidsidki. Mõeldav on siiski seegi, et kumbagi sündmust ei toimunud. Nimelt ei saa kahest erinevast ütlusest teha kõigepealt järeldust, et aset leidis nii üks kui teine. Samas ei saa leida, et „ju midagi ikka toimus“: see ei tähendaks sisuliselt midagi muud kui inimese süüdi tunnistamist kuulujuttude alusel ja oleks ilmselgelt in dubio pro reo-põhimõttega vastuolus. Sellises olukorras tuleb hoopiski hinnata mõlema sündmuse toimumise tõendatust eraldi (eeldusel, et süüdistuse tekst lubab anda
hinnangu kahele teole). Niisiis on tegemist situatsiooniga, kus ühe potentsiaalse sündmuse osas on A. Sprenki sõna S. E. oma vastu ja teise osas A. Sprenki sõna C. T. oma vastu. On selge, et niisuguses olukorras ei saa tüdrukute ütluste kidurust arvestades lükata ümber KrMS § 7 lgst 3 tulenevat eeldust, et A. Sprenk on süütu. Teisisõnu tuleb A. Sprenk KrMS § 309 lg 2 alt-le 1 tuginevalt õigeks mõista. C. T. juustest tõmbamine 2016. aasta kevadel
31.Süüdistuses väidetakse, et A. Sprenk tõmbas 2016. aasta kevadel kindlakstegemata kuupäeval õpilaskodu koridoris C. T. juustest.
32.C. T. ütles selle kohta järgmist (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 7). Ta soovis minna haiglasse arsti juurde ja palus kasvataja S. Z. end autoga sinna viia. S. Z. täitis tema palve. Kui nad haiglast tagasi kooli juurde jõudsid, läks C. T. õpilaskoju. Seal kohtas ta A. Sprenki, kes küsis temalt kõigepealt, kuidas ta julgeb kasvatajat sõidutada, ja tõmbas teda seejärel juustest.
33.A. Sprenki ütlused olid sellised (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 12–13 ja 21). Ta märkas õpilaskodus olles, et C. T. jookseb tema suunas trepist üles. Ta oli äsja kuulnud, et C. T. oli just arsti juures käinud. Ta soovis teada saada arstil käigu põhjust. Seepärast otsustas ta selle C. T. käest järgi uurida. Selle tarvis pani ta C. T. käe ette ja ütles C. T. , et viimane ootaks ja räägiks talle, miks ta arsti juures käis. C. T. aga ei kuuletunud, vaid jooksis edasi. Käe tõstis ta umbes C. T. õla kõrgusele. On võimalik, et ta puudutas C. T. juukseid.
34.Selle sündmuse kohta andis ütlusi ka õpilaskodu kasvataja L. K. . Tema ütles järgmist (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 40–41). Ta nägi sündmust pealt. A. Sprenk oli õpilaskodus. Direktor kuulis, et C. T. oli käinud arsti juures. Siis nägi ta, mismoodi C. T. tema ja direktori suunas trepist üles tormab. A. Sprenk üritas C. T. peatada. Nimelt ütles direktor C. T. , et viimane peaks hoogu ja ütleks talle, kust ta tuleb. Samas üritas A. Sprenk C. T. õlast haarates kinni pidada. C. T. aga tõmbas end lahti ja jooksis minema. A. Sprenk ei tõmmanud C. T. juustest, vaid üksnes sasis C. T. juukseid.
35.Kohus alustab L. K. ütlustega. Tuleb nõustuda prokuröriga, et kummaline on L. K. väide, et A. Sprenk sasis jooksuga liikunud C. T. juukseid. On raske ette kujutada, kuidas on paigal seisval inimesel võimalik sasida jooksva isiku juukseid. L. K. seda arusaadavalt selgitada ei osanud. Seetõttu on võimalik püstitada hüpotees, et L. K. valetab. Näiteks võis A. Sprenki põhjendatud süüdistuse eest kaitsta soovinud L. K. mõelda, et usutavam on see, kui ta väidab, et midagi A. Sprenk tõepoolest C. T. juustega tegi – küll aga on tarvis selgelt öelda, et see „midagi“ ei olnud juustest tõmbamine. Samas ei saa välistada ka mingit muud stsenaariumit. Nii näiteks tuleb kõne alla see, et L. K. kasutas sasimise terminit ebaõnnestunult, aga ei osanud või ei julgenud hiljem seda tunnistada. Seega tuleb leida, et L. K. ütlustele alusel ei ole võimalik midagi tõendada. Esiteks ei saa tõendada seda, et A. Sprenki ütlused vastavad tõele. Teiseks aga ei saa käesolevas lõigus esitatud spekulatsioonidest hoolimata leida ka seda, et L. K. ütlused kinnitavad süüdistuse versiooni.
36.Niisiis jäävad järgi C. T. ja A. Sprenki ütlused. C. T. öeldu on loogiline ja vastuoludeta. Igati loogilised ja vastuoludest vabad on aga ka A. Sprenki ütlused. Seega paistab ehk esmapilgul, et olukord on samasugune, nagu nt käesoleva otsuse p-de 23 ja 24 puhul. Päris nii see siiski ei ole, sest C. T. ütluste detailsuse aste on suurem kui käesoleva otsuse p-des 23 ja 24 kajastatud ütluste puhul. Lisaks väärib tähelepanu ka prokuröri seisukoht, et kui L. K. või S. Z. poleks A. Sprenki poolset C. T. ründamist pealt näinud, ei oleks C. T. sellisest pealt nägemisest ka rääkinud. Selline väide paistab loogiline: kui C. T. oleks valetanud, ei oleks ta hakanud nimetama tunnistajaid, kes tema vale paljastanud oleks. Siiski ei anna ka need asjaolud
– st C. T. ütluste mitte pelgalt minimaalne detailsus ja kahe tunnistaja nimetamine – alust lükata ümber hüpoteesi, et A. Sprenk on süütu. Esiteks ei ole alust omistada C. T. vastuoludeta ütlustele suuremat tõeväärsust kui A. Sprenki vastuoludeta ütlustele. Ka tunnistajate nimetamine C. T. poolt ei tingi A. Sprenki süüdi mõistmist. On tõepoolest mõeldav, et L. K. ja S. Z. valetavad. S. K. ütluste tõeväärtusel juba peatuti: vt käesoleva otsuse eelmist punkti. S. Z. ütles, et tema sündmust üldse ei näinud (20. novembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 1–3). S. Z. ütlused on loogilised, aga see ei tähenda, et nad ei või olla valed. Samas aga on igati mõeldav, et L. K. ja S. Z. räägivad tõtt ja nende nimetamine C. T. poolt on seletatav kuidagi teisiti. Nt ei pruukinud politseile ütlusi andnud 14-aastane C. T. üldse mõeldagi selle peale, et tema ütluste alusel võidakse hakata L. K. ja S. Z. küsitlema.
37.Eelöeldu põhjal ei saa leida seda, et süüdistuses esitatud versioon on vale. Samas aga on igati mõeldav ka see, et S. Sprenk tõepoolest C. T. puudutas, aga seda just nii, nagu seda väidab süüdistatav ehk lapsele valu mitte tekitaval moel. C. T. võis aga võtta selle sündmuse füüsilise kontakti toimumisest lähtuvalt n-ö valetamise aluseks: et midagi tõepoolest juhtunud oli, oli A. Sprenki süüstamine hõlpsam siduda selle olukorraga, kui päris olematut sündmust välja mõelda.
38.Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus A. Sprenki vastavalt KrMS § 309 lg 2 alt-le 1 õigeks. V. M. juukseid pidi koolimajast välja tirimine
39.A. Sprenkile heidetakse süüdistuses ette sedagi, et ta haaras 8. veebruaril 2017 kooli koridoris xxxxxxxxxxx 2000 sündinud V. M. juustest ja vedas ta koolimajast välja.
40.V. M. väitis järgmist (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 12–13, 15–17 ja 21). Ta istus koos kaaslastega koolitrepil ja mängis kõlarist muusikat. Tuli A. Sprenk, kes käskis tal muusika kinni panna. Ta tegi seda. Kui A. Sprenk eemale jõudnud oli, pani ta uuesti muusika mängima. A. Sprenk tuli tagasi ja käskis tal koolimajast ära minna. V. M. ei olnud sellega nõus. A. Sprenk võttis tal seepeale juustest kinni, tiris koolimaja ukse juurde ja ajas ta uksest välja. Mõni aeg hiljem tuli ta koolimajja sisse tagasi. Seepeale võttis A. Sprenk tal uuesti juustest kinni ja tiris jälle välja. Siis sulges A. Sprenk koolimaja ukse. V. M. läks seejärel siseriiete ja plätudega 35 kilomeetri kaugusele Antslasse, st koju. Aega kulus tal selleks natuke üle 4 tunni.
41.A. Sprenki ütlused olid sellised (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9–10 ja 20). Ta käskis väliriietega koolis olnud V. M. tundi minna. Viimane keeldus ja hakkas teda roppude sõnadega sõimama. Tal tekkis hirm, et tugev ja teiste õpilaste vastu korduvalt vägivaldne olnud V. M. teda lööb. Järgi ta siiski ei andnud, sest sel juhul oleks tema autoriteet kadunud olnud. Seetõttu ütles ta V. M. , et viimane läheb kas tundi või läheb koolimajast välja. Viimaks läkski V. M. koolimajast välja.
42.Krabi Koolis sotsiaalpedagoogina töötanud L. J. ütlused olid niisugused (16. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 7). V. M. istus koos V. V. ja K. D. koolifuajees trepi peal. Poisid kuulasid muusikat. Tema ütles neile, et nad peavad tundi minema. Noormehed teda ei kuulanud. Seejärel tuli A. Sprenk, kes ütles V. M. , et too peab minema kas tundi, L. J. juurde individuaalõppele või koju. V. M. seepeale vihastas ja hakkas A. Sprenki suunas ropendama. Temal (st L. J. ) tekkis hirm, et V. M. läheb A. Sprenkile kallale. A. Sprenk aga ütles V. M. jälle, et too kas läheb tundi või läheb koju. V. M. võttiski koti ja läks ära.
43.V. M. ema S. R. rääkis nii (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 37–39). V. M. rääkis talle õhtul koju jõudnuna sellisest päeva aset leidnud sündmusest. V. M. istus kaaslastega koolitrepil. A. Sprenk oli tal kratist kinni võtnud, öelnud, et niisama istujaid siin vaja pole, ja koolist välja visanud. V. M. hääletas seejärel koju.
44.Kohus alustab kõige viimasest potentsiaalsest tõendist ehk S. R. ütlustest. Neile tugineda ei saa. Seda esiteks KrMS § 66 lg 21 p 2 tõttu. Et väidetavalt rääkis V. M. S. R. juhtunust alles mitmeid tunde hiljem, ei saa öelda, et V. M. kõneles vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludest. Nimelt ei saa vahetuse mõistet venitada ülearu laiaks. Ei saa välistada seda, et V. M. otsustas koolimajast ära tulemise ja emale rääkimise vahelisel ajal mõelda välja A. Sprenki süüstava vale: aega oli V. M. selleks mitmeid tunde. Kui ka KrMS § 66 lg 21 p 2 kõrvale jätta, tuleb pöörata tähelepanu mitmetele ebaselgustele S. R. jutus: tunnistaja ei osanud päris arusaadavalt selgitada, kust A. Sprenk V. M. kinni haaras ja kuidas V. M. koju jõudis. Samuti märkis S. R. , et V. M. jätab talle mitmed asjad rääkimata.
45.Järgi jäävad V. M. , L. J. ja A. Sprenki ütlused. L. J. ja A. Sprenki ütlused on suuresti kattuvad. Ka on nad loogilised. Iseenesest on teoreetiliselt mõeldav ka V. M. versioon konfliktist. Siiski jäävad sellega seoses õhku mõned ebaselgused. Esiteks on mõnevõrra keeruline ette kujutada seda, kuidas keskealine mittesportlik naisterahvas A. Sprenk veab suurt, tugevat ja konfliktset V. M. juukseid pidi mööda koolimaja kuni kooli välisukseni. Kui A. Sprenk olekski V. M. juustest haaranud, oleks viimane vaevalt et lasknud end sel moel talutada: pigem oleks ta lahti rabelenud. Eriti rakse on ette kujutada, et selline asi toimus kaks korda. Teiseks ei osanud V. M. arusaadaval moel selgitada, miks ta rääkis politseile, et juustest tirimine juhtus ühe korra, aga kohtus väitis, et see leidis aset kaks korda. Kolmandaks ei mõju V. M. ütluste usutavusele kuidagi positiivselt ka väide, et ta kõndis keset veebruarikuud plätudega mõneti enam kui 4 tunniga 35 kilomeetrit. Tõsi, kõik need viidatud ebaselgused võivad ehk olla teoeetiliselt kõrvaldatavad: nt võis V. M. taluda enda vedamist seepärast, et lahti rabelemine oleks veel valusam olnud; V. M. võis 4 tunnist kõneldes eksida jne. Olgu aga meenutatud, et lähtuda tuleb in dubio pro-reo põhimõttest. Sellest põhimõttest lähtuvalt ei ole muud varianti, kui öelda, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole tõendatud. Seetõttu tuleb A. Sprenk toetuvalt KrMS § 309 lg 2 alt-le 1 õigeks mõista. K. U. juustest tirimine
46.Süüdistuse kohaselt haaras A. Sprenk 1. märtsil 2017 kooli teise korruse koridoris xxxxxxxxxxxxx 2001 sündinud K. U. juustest kinni ja tiris teda püsti, põhjustades kannatanule seeläbi füüsilist valu.
47.K. U. sõnul juhtus asi nii (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 3–4 ja 6–9). Tema istus A. M. ja R. E. koridoris arvutiklassi ukse taga ning vilistas. Siis märkas ta tulemas A. Sprenki. R. E. ja A. M. tõusid ja läksid eemale. Kui A. Sprenk temani (st K. U. ) jõudnud oli, hakkas A. Sprenk karjuma, haaras tal juustest, üritas teda üles tõmmata ja lõi samal ajal jalaga vastu tema selga.
48.A. M. rääkis nii (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 11). Ta kuulis kusagil, et A. Sprenk olevat tahtnud K. U. kingaga lüüa. Seda ei osanud ta öelda, kas direktor selle plaani ka teoks tegi.
49.J. V. sõnul tiris A. Sprek K. U. juustest. J. V. ei mäletanud, kus see juhtus, aga teadis, et see toimus (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 48).
50.A. Sprenk millegi sellise toimumist eitas (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 14).
51.Osula Perearstikeskuse OÜ-s töötava perearst A. O. kinnitatud infolehe kohaselt käis A. Sprenk 1. märtsil 2017 tema (st A. O. ) vastuvõtul (kd 2, tl 14).
52.L. J. peetud suhtluskausta väljavõttes on K. U. kohta 1. märtsi 2017 kohta kirje: „Nõu peetud Alega telefonitsi, kui ei lõpeta, läheb koju“ (kd 2, tl 10).
53.A. M. ja J. V. ütlused A. Sprenkile ette heidetavat tegu ei tõenda: poisid ei rääkinud midagi muud kui teadmata päritoluga kuulujutte.
54.K. U. ütluste usutavusega seoses tuleb pöörata tähelepanu väitele, et A. Sprenk lõi teda jalaga selga. On raskesti ette kujutatav, kuidas saab mittesportlik keskealine A. Sprenk tõmmata üht noormeest juustest üles ja lüüa talle samal ajal jalaga selga. Lisaks ei saa jätta arvestamata seda, et K. U. politseile valetas (vt käesoleva otsuse p 19). Tõsi, ühest küljest võib öelda, et sellise vale teatavaks tegemine näitab K. U. just usaldusväärsena. Teisalt aga ei saa välistada, et vähemalt osa K. U. muudestki väidetest ei vasta tõele: nt võis K. U. mingil põhjusel eeldada, et tema valetamine tuleb välja just selle juhtumi osas, milles valetamise ta üles tunnistas, aga ei tule ilmsiks muus osas.
55.Selliste süüstavate tõendite alusel ei ole kuidagi võimalik öelda, et A. Sprenk pani teo toime. Teo mittetoimumisele viitavad ka arstitõend ja suhtluskausta kanne. Et A. Sprenk oli 1. märtsil 2017 rinnus olevate valude tõttu arsti juures, on põhjust eeldada, et ta sel kuupäeval kooli ei läinud. Sellele viitab ka kausta kanne A. Sprenkiga telefoniga rääkimise kohta. Tõsi, need tõendid ei välista A. Sprenki süüd 100 protsendilise tõenäosusega. A. Sprenk võis peale arsti juures käimise samal päeval ka koolis käia. Samuti ei kinnita ühe telefonikõne pidamine L. J. , et A. Sprenk ei olnud sel päeval ühelgi hetkel koolis. Mõeldav on seegi, et L. J. tegi tõele mitte vastava kaustakande A. Sprenkile alibi andmise sooviga millalgi hiljem. Viimaks ei saa välistada, et A. Sprenk pani teo toime mõnel muul päeval kui 1. märtsil 2018. Kõik need võimalused aga ei ole KrMS § 7 lg 3 silmas pidades olulised: süütuse kinnitamata jäämisest ei saa teha järeldust süü olemasolu kohta. A. Sprenk tuleb KrMS § 309 lg 2 alt 1 järgi õigeks mõista. J. H. kõrvast kinni võtmine ja pea vastu seina löömine
56.Süüdistuse kohaselt võttis A. Sprenk 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval oma kabinetis xxxxxxxxxxxxx 2002 sündinud J. H. kõrvast kinni ja lükkas ta peaga vastu seina.
57.J. H. väitis järgmist (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 66, 68 ja 71). Ta saatis õpilaskodus olles õpetaja S. Z. perse. Seetõttu pidi ta minema järgmisel päeval A. Sprenki kabinetti. Seda ta koos K. U. tegigi. Kabinetis pani A. Sprenk neid koos K. U. seina äärde seisma, näoga vastu seina. Seejärel ütles direktor, et neid oleks tarvis vangimajja saata. Siis võttis A. Sprenk tal kõrvast kinni ja lõi otsaesisega vastu seina. Pärast seda haaras A. Sprenk ka K. U. kõrvast, aga K. U. A. Sprenk vastu seina ei löönud.
58.K. U. ütlused olid niisugused (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 4–5, 7 ja 9–10). Ta ütles koolimaja esimesel korrusel S. Z. halvasti. Seepeale viis S. Z. ta A. Sprenki kabinetti. J. H. oli juba seal. A. Sprenk pani neid mõlemaid seina äärde seisma, selg seina poole. Direktor karjus, haaras J. H. kõrvast kinni ja lõi kuklaga vastu seina. Temale endale A. Sprenk midagi ei teinud.
59.J. H. ema K. H. sõnad olid sellised (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 73). Tema käis kahe nädala kaupa merel laeva peal tööl. Kunagi helistas talle tema vanem poeg, kes väitis, et J. H. sõnul tuli A. Sprenk J. H. kallale. Tema ise rääkis J. H. juhtunust siis, kui ta koju naasis.
60.A. Sprenki sõnul ei ole ta süüdistuses nimetatud tegu toime pannud (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 14).
61.K. H. ütlused tuleb jätta kõrvale, sest väidetavat sündmust K. H. vahetult ei tajunud ja ilmselgelt ei ole täidetud KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud vahendatud sündmust puudutavate ütluste tõendiks lugemist võimaldavad tingimused.
62.J. H. ja K. U. ütlustes on mitu vastuolu. J. H. väitis, et nad seisid K. U. näoga seina poole, K. U. aga rääkis seljaga seina vastu seismisest. J. H. ütluste kohaselt lõi A. Sprenk ta otsaesisega vastu seina, aga K. U. väitel kuklaga. J. H. ütles, et A. Sprenk tiris ka K. U. kõrvast, aga K. U. sõnutsi temale direktor midagi ei teinud. Ka siin tuleb kõne alla see, et ütluste andjatel läksid detailid ajapikku meelest. Samas aga on keeruline pidada detailiks seda, kas kedagi lüüakse vastu seina otsaesise või kuklaga: selle osas peaks mälupilt säilima. Lisaks on kummastav mõlema poisi väide, et nad mõlemad ütlesid S. Z. halvasti: J. H. õhtul enne süüdistuse esemeks olevat väidetavat tegu ja K. U. vahetult enne seda. Teoreetiliselt on mõeldav, et poisid tõepoolest solvasidki teineteisest sõltumatult lühikese perioodi jooksul just ühte konkreetset õpetajat. Samas aga võib mõelda ka sellele, et J. H. ja K. U. mõtlesid välja vale, aga selle vale detailid jäid täpselt läbi kaalumata või läksid segi – ja sellest tulenevalt rääkisid mõlemad sellest, et direktori kabinetti viis neid just tema poolne S. Z. solvamine. Viimaks ei saa siingi jätta päris tähelepanuta käesoleva otsuse p-s 54 öeldut K. U. usaldusväärsuse kohta. Seetõttu ei saa KrMS § 7 lg-st 3 juhinduvalt kuidagi leida, et A. Sprenki süü on tõendatud. Süüdistatav tuleb KrMS § 309 lg 2 alt 1 alusel õigeks mõista. A. M. kõrva korduv keeramine
63.A. Sprenki süüdistatakse selleski, et ta keeras 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris xxxxxxxxxxxx 2004 sündinud A. M. korduvalt kõrvast.
64.A. M. rääkis järgmist (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9, 10, 11 ja 13). Ta käis kooli territooriumilt väljas ega soovinud pärast koolimajja naasmist tundidesse minna. A. Sprenk tuli fuajees tema juurde ja käskis tal siiski tundi minna. Seepeale saatis ta A. Sprenki nö pikalt. Seejärel A. Sprenk kõigepealt tutistas teda ja tõmbas pärast seda kõrvast.
65.S. E. väitel nägi ta pealt, kuidas A. Sprenk kusagil kooli koridoris A. M. kõrvast tõmbas (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 28–29).
66.J. V. ütles, et tema, A. M. ja K. M. ei soovinud minna tundi, tuli direktor ja tiris või keeras A. M. kõrvast (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 48).
67.J. H. ütlused olid sellised (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 67, 69–70 ja 72). Nad olid koos A. M. tööõpetuse tunnis. Põhjusel, et A. M. ei osanud midagi teha või mingil muul sarnasel ajendil kutsus tööõpetuse õpetaja direktori. A. Sprenk tuli ja tiris A. M. kõrvast. Tirimise täpsest kohast rääkides viitas J. H. nii klassile kui ka klassi esisele koridorile.
68.V. M. väitis järgmist (19. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 13, 17, 18–19 ja 21–22). Ta istus koos A. M. ja kellegagi veel tunni ajal kooli garderoobis aknalaudade peal. Siis tuli A. Sprenk, võttis A. M. kõrvast kinni ja tiris oma kabinetti. See juhtus pärast seda, kui A. Sprenk teda (st V. M. ) juukseid pidi tiris.
69.R. L. sõnul nägi pealt, kuidas A. Sprenk koolimaja teise korruse pikas koridoris A. M. vahetunni ajal kõrvast sakutas (15. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 28 ja 30).
70.K. K. ütlused olid niisugused (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 35, 38–40 ja 41). Temal ja A. M. pidi olema matemaatika tund. A. M. ei soovinud tunnis osaleda ja seetõttu tõi
direktor A. M. vägisi tundi. Viimane nuttis, ta kõrv oli punane ja ta ütles K. K. , et A. Sprenk tiris teda kõrvast.
71.S. P. sõnul näitas A. M. talle millalgi oma punast kõrva ja väitis, et A. Sprenk oli teda kõrvast tõmmanud (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 16, 18 ja 19).
72.A. Sprenki väited olid sellised (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 4–5 ja 24). Ta ei ole A. M. kunagi kõrvast tõmmanud. Küll on ta aga pidanud A. M. viimase rahustamiseks korduvalt kinni hoidma, täpsemalt umbes 5 või 6 korda. Seda seetõttu, et A. M. läks väga kergesti närvi ja muutus enda ja teiste jaoks ohtlikuks. Sellisel juhul on ta (st A. Sprenk) haaranud A. M. kaissu ja hoidnud teda senikaua, kuni viimane on piisaval määral rahunenud. On võimalik, et selliste kinni hoidmiste käigus saab laps viga või tunneb valu. A. M. viimane kinni hoidmine toimus A. Sprenki väitel siis, kui A. M. jooksis sokkide väel teise korruse trepist fuajeesse ja hakkas välja minema. A. Sprenk haaras A. M. viimase välja minemise takistamiseks ümbert kinni. A. M. rabeles algul vastu ja hakkas siis hüsteeriliselt nutma. Mõne aja pärast kinni hoitav rahunes. Seejärel läksid nad koos A. Sprenki kabinetti, kus rääkisid juhtunust. A. M. väitel olevat teised poisid talle halvasti öelnud. Pärast kõneluse lõppu saatis A. Sprenk A. M. tundi tagasi. Kui ta õigesti mäletab, oli tegemist matemaatika tunniga.
73.S. E. , J. V. , R. L. ja S. P. ütlused tuleb kõrvale jätta, kuivõrd need on ülimalt üldsõnalised. Seetõttu ei ole nende tõele vastavust võimalik mitte kuidagi kontrollida. Tulenevalt sellest, et äärmiselt üldsõnalised ütlused võivad viidata valetamisele (vt käesoleva otsuse p 8) ja tuginevalt in dubio pro reo-põhimõttele peabki eeldama, et nimetatud ütlused ei vasta tõele. Seda eeldust ei lükka KrMS § 7 lg 3 tõttu ümber ka võimalus, et ütlused on siiski tõesed ja nende lakoonilisus on seletatav sellega, et sündmusest möödunud pika aja tõttu on tunnistajatel üksikasjad meelest läinud.
74.J. H. , K. K. ja V. M. ütlused on mõneti detailsemad. Samas on need problemaatilised muudel põhjustel.
75.Esiteks on nad mõnes osas iseenesest vastuolulised. J. H. ütlustes esineb vastuolu selles, kus A. Sprenki väidetav tegu aset leidis: J. H. rääkis nii sellest, et see toimus tööõpetuse klassis kui ka sellest, et sündmus juhtus koridoris. V. M. ütluste puhul tuleb viidata sellele, et A. M. kõrvast sakutamist olevat V. M. näinud pärast enda juustest tirimist – samas aga viimati nimetatud intsidendi järgselt V. M. enam Krabi Kooli ei tulnud. K. K. rääkis kohtu eelselt sellest, et nägi pealt, kui A. Sprenk A. M. kõrva pidi matemaatika klassi vedas. Kohtus aga ütles K. K. , et ta tirimist siiski pealt ei näinud. On võimalik, et K. K. on sündmuste täpse käigu unustanud. Samas aga ei saa välistada mõnda muud selgitust selle vastuolu kohta: nt seda, et K. K. ei kõnele tõtt ja andis kohtus teistsuguseid ütlusi seepärast, et tal läks oma esialgne välja mõeldud versioon meelest ära. Ka kohtus antud ütlustes esines vastuolu: algul väitis K. K. , et A. Sprenk tuli klassi sisse, aga hiljem ütles, et direktor jäi siiski koridori. Juba need vastuolud kahandavad J. H. , K. K. ja V. M. ütluste usaldusväärsust.
76.Teiseks lähevad J. H. , K. K. ja V. M. ütlused omavahel lahku. J. H. kõneleb tööõpetuse tunni ajal toimunust, V. M. räägib garderoobis juhtunust ja K. K. ütlused puudutavad matemaatika tundi. Seega ei kinnita need ütlused üksteist. Tõsi, siingi tuleb kõne alla võimalus, et poisid räägivad erinevatest sündmustest. Esiteks tuleb aga selle võimalusega seoses märkida, et A. Sprenki süüdistatakse A. M. üksnes ühel korral kehalises väärkohtlemises. Teiseks aga peab kordama juba käesoleva otsuse p-s 30 öeldut. Viited erinevatele sündmustele ei saa kinnitada ei seda, et aset leidsid kõik need sündmused ega ka seda, et aset leidis mõni neist (või vähemasti üks). Kuni sündmusi ei kinnita muud tõendid, ei saa nende ütluste tõeväärtust pidada kõrgemaks kuulujuttude omast.
77.Küsima peab, kas J. H. , K. K. või V. M. ütlustega lähevad kokku A. M. enda ütlused. Kannatanu rääkis sellest, et käis kooli territooriumilt väljas ega soovinud pärast kooli tagasi tulemist tundidesse minna. Sellised ütlused võiksid ehk olla kooskõlas V. M. öelduga, aga mitte J. H. või K. K. sõnadega, sest nende põhjal saab teha järelduse, et A. M. ei olnud sel päeval enne A. Sprenkiga kokku saamist üldse tundides olnud. Samas aga lahknevad A. M. ütlused V. M. omadest konflikti asukoha ja sellele vahetult eelnenu osas. Kui A. M. sõnutsi toimus intsident fuajees, rääkis V. M. garderoobist. A. M. kinnitas, et enne A. Sprenki temale kallale tulemist saatis ta A. Sprenki „pikalt“, aga V. M. sellest ei kõnelenud. Seega ei kinnita A. M. ütlused ei J. H. , K. K. ega V. M. öeldut.
78.Mis puudutab vaid A. M. enda ütlusi, siis need on suhteliselt napid. A. M. ei kõnelenud ei sellest, mida ta pidas silmas kooli territooriumilt ära käimise all ega rääkinud sellestki, mis juhtus pärast A. Sprenki väidetavat kõrvast tõmbamist.
79.A. Sprenki ütlused on loogilised ja vastuoludeta. Tõsi, välistada ei saa seda, et A. Sprenk mõtles A. M. (korduva) kinni hoidmise välja. Näiteks võis A. Sprenk arutleda nii: mitmed tõendid kinnitavad seda, et A. M. kõrv oli punane; ilmselt ei jääda mind uskuma, kui ma väidan lihtsalt, et midagi ei juhtunud; seetõttu ütlen, et kehaline kontakt A. M. mul oli, aga ma ütlen seda nii, et seda kontakti ei saa mulle ette heita. See on võimalik. Samas aga tuleb jälle viidata KrMS § 7 lg-le 3. Ülal välja toodud tõenduslik baas ei võimalda kuidagi teha tõsikindlat järeldust, et A. Sprenk tiris A. M. kõrvast, mistõttu on süüdistatav vaja KrMS § 309 lg 2 alt-st 1 juhinduvalt õigeks mõista. Ka ei saa võtta seisukohta selle kohta, kas A. Sprenki saaks karistada A. M. kinni hoidmise tõttu. Nimelt võiks inimese sellisel moel kinni hoidmine vastata KarS § 136 lg 2 (alla 18-aastaselt inimeselt vabaduse võtmine) ja ehk ka § 121 koosseisule. See koosseisupärane tegu ei pruugiks olla õigusvastane: nt tulenevalt hädakaitsest (KarS § 28), hädaseisundist (KarS § 29) või mõnes eriseaduses (nt lapsi või haridust puudutavas) sätestatud õigusvastasust välistavast asjaolust. Samas ei saaks õigusvastasust ka eos välistada. Et aga kinni hoidmises ei ole A. Sprenkile süüdistust esitatud, pole seda võimalik analüüsida.
C. T. kõrvast tõmbamine 2016. aasta septembris
80.Süüdistus on A. Sprenkile esitatud ka selles, et ta tõmbas 2016. aasta septembris kooli koridoris C. T. kõrvast.
81.C. T. ise kõneles nii (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 8, 10–11 ja 19). Ta käis koos R. L. ja ühe inimesega, kelle isikut ta enam ei mäleta, millalgi 2017. aasta kevadel tundide ajal poes. Kui nad koolimaja juurde tagasi jõudsid, oli uks lukus. C. T. helistas oma emale ja kurtis talle, et neid ei lasta kooli sisse. Mõne aja möödudes tuli A. Sprenk seestpoolt ukse juurde, avas selle ja laskis nad sisse, samal ajal ise telefoniga C. T. emaga rääkides. C. T. siirdus garderoobi ja tuli sealt umbes 5–10 minuti pärast tagasi fuajeesse. Siis tõmbas A. Sprenk teda valusasti kõrvast.
82.R. L. ütlused olid sellised (15. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 26–27, 29–30 ja 32– 33). Ta käis 2016. aasta septembri lõpus või oktoobri alguses koos C. T. ja ühe 8. klassi poisiga, kelle nimi tal ütluste andmise ajal meelde ei tulnud, poes. Kui nad poest tagasi jõudsid, ei saanud nad koolimajja sisse, sest uks oli lukus. Teisel pool ust oli A. Sprenk. A. Sprenk tuli ukse juurde, avas selle, ütles, et ta ei lase neid sisse, keeras ukse uuesti lukku ja jäi sinnasamma koridori. Siis küsis C. T. tema (st R. L. ) käest telefoni ja helistas sellega oma emale. Kui C. T. oli selle telefonikõne lõpetanud, nägi ta, kuidas A. Sprenk rääkis oma telefoniga C. T. emaga. Seejärel
tuli A. Sprenk uuesti ukse juurde ja lasi nad sisse. Siis siirdusid nad kolmekesi garderoobide juurde ja panid üleriided ära. Seejärel läks 8. klassi poiss ära. Tema (st R. L. ), C. T. ja A. Sprenk aga hakkasid minema trepist üles, et tema ja C. T. saaksid minna 2. korrusel toimuvasse tundi. Kui nad olid trepist üles jõudnud, tõmbas A. Sprenk C. T. juustest. C. T. hakkas nutma ja A. Sprenk läks eemale.
83.C. T. ema T. T. rääkis järgmist juttu (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 24, 25 ja 26). Ükskord helistas C. T. talle ja ütles, et käis koos kahe kaaslasega poes ja avastas kooli juurde tagasi jõudnuna, et koolimaja uks oli kinni. Seepeale helistas T. T. A. Sprenkile ja uuris, miks ta tütar kooli sisse ei saa. Tal (st T. T. ) tekkis A. Sprenkiga sõnavahetus. Sama päeva õhtul rääkis T. T. uuesti telefoni teel C. T. ja viimane ütles, et A. Sprenk karjus päeval tema (st C. T. ) peale; mingisugusest füüsilisest kontaktist C. T. midagi ei rääkinud.
84.L. J. väitis seda (16. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 5–6 ja 16–17). Ta siirdus 14. detsembril 2016 Võrru silmaarsti juurde. Sinna viis teda tema abikaasa autoga. Teda hakkas ähvardama oht arsti juurde hiljaks jääda, sest ta oli koos kolleegidega otsinud kaduma läinud C. T. , R. L. ja K. P. . Viimaks läks ta siiski autosse ja tema abikaasa hakkas sõitma. Olles jõudnud autoga koolist u 300 meetri kaugusele, nägi L. J. kolme nimetatud õpilast poest kooli poole kõndimas. Ta edastas selle info telefoni teel kohe A. Sprenkile.
85.A. Sprenk rääkis nii (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 13 ja 21). Kooli töötajad avastasid, et C. T. , R. L. ja K. P. olid ära kadunud ja hakkasid neid otsima. Otsijate seas oli ka A. Sprenk. Lapsi ei leitud. L. J. läks arsti juurde ja helistas mõni aeg pärast ära minemist, et nägi kadunud lapsi: nad tulid poest kooli poole. Varsti pärast seda helistas A. Sprenkile C. T. ema, kes hakkas teda (st A. Sprenki) sõimama ja nõudis, et direktor laseks tema tütre koolimajja sisse. A. Sprenk läks välisukse juurde ja avas selle. C. T. , R. L. ja K. P. tulid sisse. Ta ei teinud ühelegi neist midagi.
86.Kõigist ütlustest tuleneb, et C. T. , R. L. ja K. P. käisid tundide ajal poes, nad ei saanud kooli juurde jõudnuna suletud ukse tõttu koolimajja kohe sisse ja mõni aeg hiljem avas A. Sprenk neile ukse ning lasi nad kooli. Küll aga on ütlused vastuolulised selle osas, mis puudutab A. Sprenki poolset C. T. väidetavat kehalist väärkohtlemist. Ei T. T. ega L. J. selle kohta ütlusi ei anna. Sellest kõnelesid aga C. T. , R. L. ja A. Sprenk: kaks esimest väitsid, et A. Sprenk tegi C. T. midagi, A. Sprenk ise seda eitas. C. T. ja R. L. ütlustes on mitu vastuolu. C. T. väitel olid nad garderoobis u 5–10 minutit, R. L. sõnutsi aga käisid nad garderoobist kiiresti läbi ja läksid kohe üles. C. T. väitel toimus sündmus 2017. aasta kevadel, R. L. väitel aga 2016. aasta sügisel. Erinevalt R. L. ei rääkinud C. T. sellest, et kõigepealt tegi A. Sprenk ukse lahti ja ütles, et ta neid sisse ei lase, sulges ukse uuesti ja avas selle jälle alles mõne aja möödudes. C. T. väitel tõmbas A. Sprenk teda kõrvast, aga R. L. rääkis juustest sikutamisest. See tirimine ise toimus C. T. sõnul 1. korruse fuajees, aga R. L. väitel 2. korrusel. Jällegi tuleb öelda juba korduvalt mainitut: on võimalik, et lastel on detailid ajapikku meelest läinud. Sündmuse täpset aega ja selle kestust puudutava osas on see loogiline. Mõneti segasemaks jääb see, miks räägib üks laps kõrvast, teine aga juustest tirimisest. Tõsi, kõrvast ja juustest tirimine võib näida kõrvalt vaatajale sarnane: erisus on kindlasti märksa väiksem kui nt kõrvast ja jalalabast tirimise vahel. Eeskätt tekitab aga küsimusi see, et C. T. väitel toimus tirimine 1. korruse fuajees, aga R. L. sõnutsi 2. korrusel, pärast trepist üles jõudmist. Teoreetiliselt saab väita, et (ühel) lapsel on sündmuse täpne koht aja möödudes meelest läinud. Samas on selle asjaolu meelest minemine märksa ebatõenäolisem kui nt sündmuse täpse aja unustamine. Lisaks tuleb seoses C. T. ütlustega pöörata tähelepanu veel kahele asjaolule. Esiteks ei kõnelenud C. T. sellest sündmusest kohtueelsel uurimisel; kohtus hakkas ta sellest rääkima pärast seda, kui oli enne istungit prokuröriga kokku saanud ja viimane oli talle öelnud, et R. L. hakkab andma ütlusi selle kohta, et A. Sprenk oli teda (st C. T. ) sakutanud (17. septembri 2018
istungiprotokoll, lk 10). See annab lisaaluse C. T. ütlustes kahtlemiseks: mõeldav on see, et C. T. ei kõnelenud kohtus (täiel määral) mitte seda, mida ta ise mäletas, vaid seda, mida ta teadis teisi rääkivat ja/või mille kohta ta eeldas, et temalt sooviti rääkivat. Samuti peab märkima, et T. T. väiteil ei öelnud C. T. talle sündmuse juhtumise päeval hiljem temaga telefoni teel rääkides, et A. Sprenk oli talle kallale tulnud. Oleks olnud igati loogiline, et laps sellest kõige markantsemast asjaolust oma emale räägib – eriti kui ta niikuinii sellest sündmusest kui sellisest kõneleb. Niisiis jääb õhku terve rida vastuolusid, mis annavad aluse kahelda nii R. L. kui ka – ja seda eriti – C. T. ütlustes. Eelöeldu tähendab seda, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud A. Sprenki süüdimõistmiseks tarvilik kõrge lävi jääb sellegi süüdistuse osas ületamata ja A. Sprenk tuleb KrMS § 309 lg 2 alt 1 järgi õigeks mõista. K. M. koolikotiga peksmine
87.A. Sprengile on tehtud etteheide ka selles, et ta lõi 2017. aasta jaanuari lõpus kooli teise korruse koridoris xxxxxxxxxx 2003 sündinud K. M. koolikotiga mitu korda kehasse.
88.K. M. rääkis järgmist (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 53–54, 57–59 ja 62). Ta läks tunni ajal 1. korrusel olnud WC-sse. Pärast seal käimist tuli talle vastu L. J. , kellele ta hõikas „tšau“. L. J. uuris, miks K. M. tunnis ei ole. K. M. vastas seepeale, et ta lähebki tundi, võttis oma maas olnud koolikoti ja hakkas minema trepist üles. Talle tuli ülevalt vastu A. Sprenk, kes hakkas temaga pahandama, et mida ta tšautab seal ja miks ta tunnis pole. Siis haaras direktor K. M. käest koolikoti ja hakkas sellega K. M. kehasse peksma. Seejärel võttis K. M. koti uuesti enda kätte ja läks 2. korrusel toimunud tundi. Enne klassi minemist nägi ta ühe klassi ukse taga J. V. .
89.J. V. ütlused olid sellised (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 47 ja 48). Tema, K. M. ja M. P. ei läinud tundi. Ta nägi 2. korrusel trepi juures olles, et K. M. seisab trepi peal. Siis tuli A. Sprenk, võttis maast K. M. koti ja hakkas K. M. peksma, st lõi teda „selga või kuskile“.
90.K. M. ema K. M. kõneles nõnda (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 63–65). K. M. helistas talle kunagi ja väitis, et A. Sprenk oli teda just kotiga peksnud. See oli juhtunud seepärast, et ta (st K. M. ) oli L. J. tšau öelnud. K. M. arusaamise kohaselt oli see sündmus juhtunud u pool tundi või tund enne telefonikõnet.
91.M. P. väitis järgmist (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 20–21 ja 22). K. M. ütles talle ühel päeval koolis, et ta oli läinud samal päeval varem ühe tunni ajal WC-sse ja pärast WC-st ära tulemist tuli talle (st K. M. ) vastu A. Sprenk, kes surus ta nurka ja lõi teda seejärel koolikotiga.
92.L. J. ütlused kõlasid nii (16. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 8–9 ja 17–18). Ta tegi kooli peal oma tavalist ringkäiku. Järsku märkas ta 1. korrusel K. M. tulevat. Viimane hüüdis talle tšau. Tema uuris, miks K. M. tunnis pole. K. M. ütles, et käis WC-s. L. J. märkis, et WCd on ka 2. korrusel, st korrusel, kus toimus K. M. klassi õppetöö. K. M. ütles, et läheb tundi ja hakkas liikuma. Tema (st L. J. ) nägi põrandal K. M. kotti ja uuris, kuidas K. M. ilma kotita tundi läheb. Nad mõlemad hakkasid naerma, sest K. M. oli popi tegemisega vahele jäänud. L. J. võttis maast K. M. koti ja üritas seda viimasele anda. K. M. aga ei soovinud seda võtta ja hakkas trepist üles minema. Siis tuli trepist alla A. Sprenk ja päris K. M. , mida too tšautab. Seejärel võttis ta (st A. Sprenk) L. J. käest K. M. koti ja pani selle poisile sülle. K. M. läks kotiga trepist üles. Nemad läksid A. Sprenkiga mööda 1. korrust edasi.
93.A. Sprenk rääkis nii (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 11 ja 20). Ta kõndis tunni ajal koolimajas ringi. Järsku kuulis ta, kui keegi hüüdis tšau. Ta liikus hääle suunas ja nägi K. M. ja L. J. . L. J. üritas K. M. viimase koolikotti anda. A. Sprenk läks nende juurde ja ütles K. M. , et too peab mitte suhtlust arendama, vaid tundi minema. A. Sprenk oli L. J. peale mõneti pahane, et too käis täismehel koolikotiga järel. A. Sprenk võttis L. J. käest koolikoti ja pani selle K. M. sülle. Seejärel saatis ta K. M. tundi ja viimane läkski trepist üles. Tema ise ja L. J. läksid oma kabinettidesse.
94.Olgu alustatud ütlustest, mille andjad väitsid end olevat kogenud sündmust vahendatult, st K. M. ja M. P. ütlustest.
95.K. M. ütlustele tuginemise võib välistada KrMS § 66 lg 21. Tõsi, kõne alla tuleb KrMS § 66 lg 21 p 2. Samas on kaheldav, kas väidetav sündmus toimus vahetult enne seda, kui K. M. sellest K. M. rääkis. K. M. hinnangul kõneles poeg talle löömisest ca 30 minutit kuni tund aega pärast löömist. See aeg iseenesest ei ole kuigivõrd lühike. Tõsi, ta pole ka väga pikk. Eeskätt aga on oluline see, et K. M. puhul on n-ö tavaolukorrast märksa enam alust eeldada, et ta moonutas tõde (vt KrMS § 66 lg 21 p 2 lõpuosa). Seda tulenevalt käesoleva otsuse p-s 19 öeldust: K. M. palus K. U. politseile valetada ja ta palus seda just seoses praegu käsitletava juhtumiga. Seega on igati põhjendatud arvata, et K. M. valetas ka K. M. . Viimaks ei saa K. M. ütlustest kõneldes vaadata mööda ka sellest, et K. M. kuulas kohtusaalis vahetult enne oma ütluste andmist K. M. ütlusi andmas. Seega tekib probleem, mida on seadusandja üritanud KrMS § 287 lg 2 abil vältida. Viimati nimetatud norm sätestab, et tunnistaja kuulatakse üle ülekuulamata tunnistajate juuresolekuta. Selle normi mõte on kõigepealt see, et ütluste andjat ei mõjutaks teiste inimeste räägitu, vaid ta kõneleks üksnes sellest, mida tema ise kogenud on ja mäletab. Teiseks on oluline seegi, et ütluste andja ei saaks oma ütlusi n-ö sobivaks passitada ja hakata rääkima seda, mis varem kõnelnute öelduga paremini kokku klapib. Et K. M. hoolimata KrMS § 287 lg-st 2 K. M. ütlusi kuulas, on seletatav sellega, et K. M. ei olnud n-ö tavaline tunnistaja. Ta oli alaealise kannatanu K. M. seaduslik esindaja. See andis talle õiguse olla istungisaalis enne oma ütluste andmist. Seoses kannatanu ja kannatanut esindavate inimeste õigustega ei tohi aga unustada ära seda, et karistusõiguses (ja kriminaalmenetluses) on primaarne süüdistatava ja riigi vaheline suhe: riik üritab süüdistatavat sotsiaaleetiliselt hukka mõista, st karistada. Selliseks hukkamõistuks on riigil tarvis ületada põhiseaduses sätestatud kõrge lävi: eeskätt tuleb pidada silmas in dubio pro reo-põhimõtet. Seda läve ei saa tuua madalamale viitega kannatanute õigustele. Seetõttu peab kehtima põhimõte: kannatanul on küll õigus osaleda kohtuistungil algusest lõpuni, aga kui ta seda õigust kasutab ja kuulab enne oma ütluste andmist teiste inimeste ütlusi, vähendab see tema ütluste kaalukust. Naastes praeguse asja juurde, tuleb sellega seoses öelda, et K. M. viitas otsesõnu sellele, millest oli vahetult enne rääkinud K. M. („Rääkiski täpselt nii[,] nagu siin kuulda oli [...]“: 17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 63. Neid asjaolusid kokku võttes tuleb leida, et K. M. ütlused A. Sprenki süüd ei tõenda.
96.M. P. ütlustega seoses on KrMS § 66 lg 2 veelgi aktuaalsem kui K. M. ütluste puhul. Nimelt väitis M. P. , et kuulis K. M. juhtunust samal päeval: ta aga ei öelnud, millal see täpsemalt juhtus. Seetõttu on mõeldav, et K. M. rääkis M. P. alles tunde hiljem. Niisuguses olukorras ei saa öelda, et M. P. kuulus sellest, mis juhtus vahetult enne rääkimist. Lisaks tuleb siingi viidata sellele, et K. M. võis M. P. lihtsalt valetada. Kolmandaks ei saa vaadata mööda M. P. ütluste üldsõnalisusest: M. P. ei räägi sama hästi kui mitte ühestki vähegi konkreetsemast detailist. Eeltoodut kokku võttes ei saa A. Sprenki tunnistada süüdi M. P. ütlustele tuginedes.
97.Süüstavatena jäävad järgi K. M. ja J. V. ütlused. Neis ütlustes esinevad vastuolud. Erinevalt J. V. ei rääkinud K. M. midagi sellest, et ta tegi koos J. V. ja M. P. poppi. Ka väidetava peksmise enda osas lähevad poiste ütlused mõnevõrra lahku: kui K. M. väitel haaras
A. Sprenk koti tema käest ja hakkas teda kehasse peksma, rääkis J. V. sellest, et direktor võttis koti maast ja hakkas K. M. lööma „selga või kuskile“. Jällegi: detailid võisid ajapikku meelest minna. Samas aga võivad vastuolud viidata ka valetamisele: poisid ei leppinud oma vale piisavalt detailselt kokku või läks kokku lepitu meelest ära. Ka K. M. enda ütlustega seoses ei saa vaadata mööda käesoleva otsuse p-s 19 öeldust: et K. M. üritas ajendada K. U. valetama, on kõigiti mõeldav, et ta isegi ei kõnele tõtt. J. V. ütlustega seoses jääb õhku ka küsimus, miks ei kinnitanud J. V. sõnu koos M. P. ja K. M. tundidesse mitte minemisest M. P. : viimane, nagu öeldud, väitis seda, et kuulis juhtunust alles millalgi hiljem K. M. .
98.Eelöeldu ei tähenda, et A. Sprenk ja L. J. kõnelevad tõtt. On võimalik, et nad mõtlesid intelligentsete inimestena välja loogilise ja võimalikult tõesena tunduva vale ja suutsid seda ka meeles pidada. KrMS § 7 lg 3 ei jäta aga olukorras, kus täielikult ei saa ümber lükata ei süüstavat ega õigustavat versiooni, mingit muud võimalust kui lähtuda sellest, et paika ei pea süüistatava jaoks ebasoodne stsenaarium. Seepärast tuleb A. Sprenk tuginevalt KrMS § 309 lg 2 alt-le 1 õigeks mõista. K. K. löömine ja juustest tõmbamine
99.A. Sprenki süüdistatakse selleski, et ta lõi kooli tööõpetuse klassi juures koridoris xxxxxxxx 2004 sündinud K. K. käega vastu kaela ja tõmbas teda juustest.
100.K. K. väitis selle kohta järgmist (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 34, 36–37 ja 41). Õpilased, tema nende hulgas, lollitasid tööõpetuse klassis. Tööõpetuse õpetaja läks seetõttu direktorit kutsuma. Tema (st K. K. ) läks aga WC-sse. Kui ta sealt tagasi tööõpetuse klassi poole minema hakkas, tuli koridoris tema juurde A. Sprenk, kes lõi teda labakäega vastu kaela ja tõmbas juustest. Löögist jäi ta kaelale punane jälg. K. K. helistas seejärel oma emale K. K. ning rääkis juhtunust. Tööõpetuse tundi ta (st K. K. ) tagasi ei läinud. Ta läks hoopiski telefonikõne ajal õue ja naasis eesti keele tundi. Seal nägi tema kaelal olevat punetust J. H. , kes tegi sellest oma telefoniga pilti.
101.J. H. väitel K. K. talle ühestki A. Sprenki poolsest kehalisest väärkohtlemisest rääkinud ei ole (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk 70).
102.A. M. ütlused olid sellised (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9–10, 12, 13–14). Ta oli koos klassikaaslastega tööõpetuse tunnis. Õpilased ajasid tööõpetuse õpetaja kurjaks ja viimane läks klassist ära. Seejärel läks K. K. tualetti. Mõni aeg pärast seda kuulis tema (st A. M. ) koridorist mingit matsatust. Ta läks koridori, et uurida, millega oli tegu. Koridori jõudnuna nägi ta K. K. nutmas. A. M. läks K. K. juurde ja viimane ütles talle, et A. Sprenk oli teda löönud. Seejärel läksid nad kahekesi tööõpetuse klassi tagasi. Klassi jõudnuna nägi A. M. K. K. kaelal punast jälge.
103.K. K. sõnul helistas talle ükskord K. K. , nuttis ja ütles, et direktor sakutas teda juustest (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 42–44).
104.K. K. rääkis nii (15. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 9–14). Ühes 2016. aasta sügise tööõpetuse tunnis ei hakanud K. K. järjekordselt tööle. Et K. K. oli varem korduvalt teinud tööd L. J. juuresolekul, läks K. K. alumisel korrusel asunud tööõpetuse klassist üleval asuvat L. J. kutsuma. Teel L. J. juurde tuli talle vastu A. Sprenk, kes uuris, mis on lahti. K. K. rääkis A. Sprenkile oma probleemidest K. K. . Nad läksid koos A. Sprenkiga L. J. kabinetti. L. J. oli parajasti telefonikõne pooleli, aga nad said siiski talle probleemi ära rääkida. L. J. ütles neile, et mingu nad ees alla ära, ta tuleb pärast telefonikõne lõpetamist neile kohe järgi. K. K. ja A. Sprenk hakkasidki tööõpetuse klassi juurde liikuma. Kui nad jõudsid alumisele korrusele, nägid
nad WC-st väljuvat K. K. . Viimane ütles neile, et ta ei teinud midagi. Seepeale ütles A. Sprenk, et see ongi K. K. probleem, et ta midagi ei tee. K. K. hakkas klassi poole minema. A. Sprenk käskis tal seisma jääda, mida K. K. ka tegi. Seejärel jõudis nende juurde L. J. . Siis ütles A. Sprenk K. K. , et mingu ta klassi, sest sealt hakkas lärmi kostma. Ta läkski klassi, jättes ülejäänud kolm koridori.
105.L. J. andis niisuguseid ütlusi (16. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 11–12, 13, 16 ja 19). Ta käis korduvalt K. K. tööõpetuse tunnis ja aitas poisil tööd teha. Ükskord tulid tema kabinetti K. K. ja A. Sprenk. Viimane ütles, et K. K. ei tee jälle midagi. Et L. J. oli telefonikõne pooleli, ütles ta K. K. ja A. Sprenkile, et lõpetab kõne ära ja tuleb siis tööõpetuse klassi. Paar minutit hiljem ta kõne lõpetaski ja läks alumisele korrusele. Ta nägi koridoris A. Sprenki, K. K. ja K. K. . A. Sprenk ütles viimasele, et kokkuleppe kohaselt peab K. K. tunnis tööd tegema. Seejärel läks K. K. tööõpetuse klassi, sest klassist oli kuulda lärmi. L. J. , A. Sprenk ja K. K. aga läksid üles: L. J. läks koos K. K. L. J. kabinetti, A. Sprenk aga oma kabinetti.
106.A. Sprenk kõneles nõnda (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 11–12 ja 21). L. J. oli K. K. aeg-ajalt tööõpetuse tunnis kaasas. Ühel päeval läksid nad koos K. K. L. J. juurde, sest K. K. sõnul ei töötanud K. K. jälle tunnis kaasa. L. J. oli telefonikõne pooleli ja seepärast ütles ta neile, et ta tuleb neile tööõpetuse klassi juurde järgi. A. Sprenk ja K. K. läksid alumisele korrusele ja nägid koridoris K. K. . A. Sprenk küsis viimaselt, miks nende kokkulepped ei kehti. Siis jõudis nende juurde ka L. J. . K. K. läks tööõpetuse klassi, L. J. hakkas tegelema K. K. ja A. Sprenk läks omi toimetusi tegema.
107.Potentsiaalseid otseseid süüstavaid tõendeid on üks: selleks on K. K. ütlused. Samas tulevad A. M. ja K. K. ütlused kõne alla kaudsete tõenditena, sest nende puhul võivad olla täidetud KrMS § 66 lg 21 p-s 2 nimetatud tingimused. Nende tõenditega seoses tekivad siiski mitmed küsitavused. Kõigepealt esinevad vastuolud K. K. ja A. M. ütlustes. Esiteks ei rääkinud K. K. sellest, et ta A. M. sellest sündmusest kõneles. Tõsi, teoreetiliselt tuleb kõne alla see, et K. K. pidas A. M. silmas J. H. rääkides. See on siiski ülimalt vähetõenäoline, sest niisugune segi ajamine ei ole sellise tiheda vestluse olukorras usutav (teine asi oleks siis, kui K. K. oleks kellelegi lihtsalt n-ö mööda minnes midagi põgusalt öelnud). Lisaks aga erineb K. K. jutt A. M. omast ka sisuliselt (mitte üksnes tunnistaja isikusse puutuvalt). K. K. väitis seda, et ta läks pärast intsidenti koolimajast välja ja naasis alles eesti keele tunniks. A. M. aga ütles, et ta läks peaaegu kohe pärast väidetavat sündmust K. K. juurde ja nad tulid koos tööõpetuse tundi tagasi. See on väga tõsine vastuolu, mida ei saa seletada sellega, et üks poistest on midagi unustanud. Ei ole võimalik see, et K. K. unustas A. M. rääkimise ja tööõpetuse tundi naasmise ja mäletab selle asemel hoopiski koolimajast välja minemist ja väljas olemist ning sel ajal pikalt oma emaga telefoneerimist. Samuti ei ole võimalik see, et A. M. mäletab vääralt seda, et ta läks pärast matsatuse kuulmist K. K. juurde, nägi teda nutmas ja tuli temaga tööõpetuse klassi tagasi. On kaks võimalust: kas üks või mõlemad poisid valetavad või räägivad nad erinevatest juhtumitest. Mõlemal juhul tuleb seda in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt hinnata A. Sprenki kasuks. Et valetamine räägib õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise kasuks, on iseendastmõistetav. Erinevatest sündmustest kõnelemise korral on see nii aga seetõttu, et üks A. Sprenki süüstav tõend langeb ära. Et see ära langev tõend võib viidata A. Sprenki mõnele muule kuriteole, ei ole juba seetõttu oluline, et A. Sprenkile on esitatud süüdistus vaid ühel korral K. K. kehalises väärkohtlemises. Lisaks ei saa jätta pööramata tähelepanu ka sellele, et K. K. väitel rääkis K. K. talle sellest, et A. Sprenk tõmbas teda juustest. Samas väitis K. K. kohtus, et eeskätt tegi talle valu väidetav löök vastu kaela ja et sellest löögist tekkis jälg ning seda jälge pildistas J. H. telefoniga. Niisiis oleks olnud märksa loogilisem see, et K. K. oleks rääkinud K. K. eeskätt mitte juustest tõmbamisest, vaid sellest, et direktor teda lõi.
108.A. Sprenki, K. K. ja L. J. ütlused on suuresti kokkulangevad. Tõsi, siingi tuleb korrata, et täiskasvanud intelligentsete inimestena võis neil olla võrdlemisi hõlbus tagantjärgi usutavat valet kokku leppida ja et neil kõigil on valetamiseks rohkem või vähem kaalukas motiiv. Seega ei saa sellegi süüdistuspunkti osas tuvastada, et süüdistuses kirjeldatud juhtumit aset ei leidnud, aga käesoleva otsuse eelmises punktis öeldust lähtuvalt ei saa KrMS § 7 lg 3 silmas pidades öelda sedagi, et sündmus toimus. A. Sprenk tuleb KrMS § 309 lg 2 alt 1 alusel õigeks mõista. R. M. juustest tõmbamine
109.Süüdistuses väidetakse viimaks sedagi, et A. Sprenk tõmbas kooli spordisaalis tantsutunni ajal xxxxxxxxxxxxxx 2001 sündinud R. M. juustest.
110.R. M. ütlused olid niisugused (18. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 2, 4 ja 5). Spordisaalis oli tantsutund. Seda viis läbi keegi tantsuõpetaja, kelle nime R. M. väitis end mitte teadvat. Lisaks oli tunnis kehalise kasvatuse õpetaja A. K. . R. M. oli tantsu ette näidanud, kõndis saalis ringi ja hakkas minema poiste juurde. Enne, kui ta nende juurde jõudis, tuli saali A. Sprenk. Viimane arvas, et R. M. ei tee tunnis kaasa ja tõmbas teda patsist. R. M. hakkas nutma. Seejärel käskis A. Sprenk tal minna direktori kabineti ukse kõrvale seina äärde seisma. R. M. tegigi seda. Kui ta oli umbes 15–20 minutit seisnud, tuli A. Sprenk koos A. K. tema juurde. A. K. ütles R. M. , et viimane polnud milleski süüdi. A. Sprenk ütles R. M. , et R. M. oli valel ajal vales kohas ja seejärel vabandas R. M. ees.
111.C. T. rääkis järgmist juttu (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 8, 11–12 ja 19). Ta oli 2016. aasta kevadel spordisaalis tantsutunnis ja nägi järgmist sündmust. R. M. oli just sammud ette näidanud ja kõndis saalis ringi. Tuli A. Sprenk, kes arvas, et ukse lähedal olnud R. M. ei tee tunnis kaasa. Seepärast tõmbas A. Sprenk R. M. patsist. Seejärel viidi R. M. direktori ruumi ja pärast seda seisis ta (st R. M. ) seina ääres ning nuttis. Tantsutundi andis kehalise kasvatuse õpetaja.
112.S. E. andis selliseid ütlusi (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 28, 29 ja 30–31). Ta oli spordisaalis tantsutunnis ja nägi sellist juhtumit. R. M. oli oma tantsu ette näidanud ja seisis seina ääres, vist kasutas telefoni. Tuli A. Sprenk, kes sai asjast valesti aru ja arvas, et R. M. ei tee tunnis kaasa. Seepeale tõmbas A. Sprenk R. M. patsist. Seejärel viis direktor R. M. spordisaalist välja seina äärde. R. M. nuttis. Tantsutunde andis üks õpetaja Antslast. Kas A. K. ka sündmuse ajal saalis oli, S. E. ei mäletanud.
113.K. M. ütles, et „viiskümmend-viiskümmend“ tõenäosusega nägi ta tantsutunnis olles, kuidas A. Sprenk R. M. juustest tõmbas; mingeid üksikasju K. M. meelde ei tulnud (17. septembri 2018 istungiprotokoll, lk-d 56 ja 59–62).
114.A. K. väitis järgmist (15. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 2–7). Tema pidas abiõpetajana spordisaalis korda, kui tantsuõpetaja M. L. tantsutunde läbi viis. Tantsutunnid toimusid novembris ja detsembris. Ta ei näinud, et A. Sprenk oleks R. M. midagi teinud. Veelgi enam: A. Sprenk ei käinudki kordagi tantsutundide ajal spordisaalis, üksnes vaatas mõnikord saali ukse pealt, mis saalis toimub. Ka ütles A. K. , et tema ei ole kunagi R. M. kaitseks välja astunud.
115.A. Sprenk kõneles nii (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk-d 15–16 ja 22). Ta ei ole kunagi R. M. patsist tõmmanud. Tantsutundide ajal ta (st A. Sprenk) spordisaalis ei käinud, sest lapsed häbenesid oma kohmakust ega soovinud, et direktor nende koperdamist vaataks. Küll aga piilus A. Sprenk mõnel korral siiski ukse pealt. Ta ei mäleta, et ta oleks R. M. kunagi seina ääres seista käskinud.
116.K. M. ütlused on tõendina kõlbmatud juba seetõttu, et K. M. sõnul mäletab ta juhtunut nö viiskümmend-viiskümmend.
117.R. M. , C. T. ja S. E. ütlused langevad suuresti kokku. See ei tähenda siiski, et need on tõesed.
118.Nõustuda ei saa kaitsjaga, nagu oleks väga suure tähendusega C. T. väide, et sündmus leidis aset kevadel, aga tegelikult toimusid tantsutunnid sügiseti. Nagu juba märgitud, on loomulik, et inimestel läheb tihtipeale mingi sündmuse täpne toimumise aeg meelest ära: eriti veel praegusel juhul, mil teoreetiliselt tuleb kõne alla nii 2015. kui ka 2016. aasta sügis. Samuti ei saa teha kuigivõrd järeldusi tüdrukute jutu paikapidavuse osas sellest, et kõigi väitel tingis A. Sprenki teo arusaamatus: direktor olevat valesti arvanud, et R. M. ei tee tunnis kaasa. Erinevalt kaitsja poolt märgitust ei saa selle asjaolu mäletamise põhjal öelda, et tüdrukud leppisid kokku valetamise osas: on loogiline, et aja möödudes lähevad mitmed üksikasjad meelest, aga meelde jääb teo (oletatav) motiiv, sest motiiv on märksa kõnekam kui nt see, kes asja veel pealt nägi ja kus too pealtnägija täpselt seisis.
119.Siiski on alust R. M. , C. T. ja S. E. ütluste tõele vastavuses kahelda.
120.A. Sprenk ja A. K. süüdistuses märgitud sündmuse toimumist eitavad. Tõsi, A. Sprenk võib seda teha karistusest pääsemise sooviga. Ka A. K. võib olla põhjust valetada: vt käesoleva otsuse p-s 16 öeldut n-ö ringkaitse kohta. Võrreldes A. Sprenkiga on A. K. motiiv valetada siiski väiksem. Lisaks tuleb A. K. puhul märkida, et päriselt ei saa välistada, et võimlemisõpetaja ei pannud spordisaalis toimuva sagina tõttu A. Sprenki tegu tähele. See võimalus on küll väga väike: on raske ette kujutada, et õpetaja ei märka seda, et direktor tuleb saali, tõmbab üht õpilast patsist ja tirib ta seejärel saalist välja või käsib tunnist ära minna.
121.Ka tuleb käesoleva otsuse alguses öeldule viidata seoses R. M. , C. T. ja S. E. ütlustega: tüdrukutel pole küll esmapilgul valetamiseks kuigivõrd põhjust, aga valetamine on siiski mõeldav kättemaksusoovist, põnevusest või n-ö noorukite massipsühhoosi tõttu. Samuti ei saa siinkohal jätta uuesti viitamata K. M. ütlustele. K. M. alustas kohtuistungil esinemist väidetega selle kohta, et ta nägi A. Sprenkile süüks pandavat tegu pealt. Lõpuks aga ütles K. M. , et asi võis nii olla, võis aga ka mitte olla. On mõeldav, et K. M. soovis algul valetada, aga ütles mingil põhjusel lõpuks siiski, et ta päris kindel ei ole. Tuleb kõne alla, et algse valetamissoovi tingis mingisugune varasem kokkulepe kellegagi: nt R. M. , C. T. või S. E. . Seepärast on mõeldav seegi, et tõtt ei kõnele ka R. M. , C. T. või S. E. .
122.Tõsi, R. M. väide A. K. hilisema tema koridoris lohutamise kohta paistab viitavat sellele, et R. M. räägib tõtt: on ju üsna hõlpsasti ette prognoositav, et keegi küsib kunagi A. K. järgi, kas selline sündmus koridoris aset leidis või mitte. On keeruline uskuda, et A. K. küll R. M. millalgi koridoris lohutas, aga see leidis aset mõnel muul ajal ja seoses mingi teise sündmusega. Seetõttu saab sama hästi kui kindlasti öelda, et teadlikult valetab kas R. M. või A. K. . Tulenevalt käesoleva punkti alguses öeldust paistab tõenäolisem, et valetajaks on A. K. .
123.Ka peab juhtima tähelepanu paarile ebakõlale tüdrukute ütlustes. R. M. sõnul eelnes patsist tõmbamisele tema minemine poiste juurde, aga S. E. väitel seisis R. M. enne patsist tõmbamist seina ääres ja kasutas ilmselt telefoni. R. M. väitel saatis direktor ta spordisaalist välja, aga C. T. ja S. E. ütlesid, et A. Sprenk viis R. M. saalist ära. C. T. ütles, et tantsutundi andis võimlemisõpetaja, aga ülejäänud ütluste andjad kinnitasid, et seda tegi spetsiaalne tantsuõpetaja.
124.Lisaks ei saa päris mööda vaadata ka sellest, et õpilaskodu vanemkasvataja T. V. sõnul oli R. M. väga suur valetaja, kelle valede pärast oli isegi tarvis kutsuda kokku ümarlaud (17. oktoobri 2018 istungiprotokoll, lk 2).
125.Eeltoodut kokku võttes tuleb leida järgmist. R. M. , C. T. ja S. E. ütlused viitavad väga tugevasti sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu leidis aset. Siiski ei võimalda käesoleva otsuse p-des 120, 121, 123 ja 124 märgitu öelda, et tegu on KrMS § 7 lg 3 nõuetele vastavalt tõendatud. Seetõttu on A. Sprenk vaja KrMS § 309 lg 2 alt-st 1 juhindudes õigeks mõista.
Kokkuvõte
126.Valede hulk, mis selle protsessi kestel kohtusaalis kõlas, on tohutu. Ei saa välistada, et valetajad olid eeskätt süüdistatav ja tema (endised) kolleegid: mitme episoodi puhul tundub süüdistuses märgitu igati tõenäoline. Samas aga on kõigiti mõeldav ka see, et valetajateks olid eelkõige lapsed. Nende puhul saab ühel-kahel juhul menetluse kestel toimunud valetamist suisa täiesti kindlasti jaatada. Veel kord väärib toonitamist seegi, et hoolimata KrMS §-st 61 on ütlused kui sellised võrdlemisi ebausaldusväärset laadi tõendiliik ja praegune kriminaalasi seda ka kinnitab. In dubio pro reo-printsiip ei võimalda niisuguses olukorras teha ühtegi muud kui õigeks mõistvat otsust. D
127.Lisaks peab A. Sprenki mõistma KrMS § 309 lg 2 alt 4 kohaselt õigeks ka süüdistustes, millest prokurör loobus, st 2016. aasta sügisel kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris A. M. käega kaela piirkonda löömises, 2017. aasta jaanuari alguses kooli raamatukogu kõrval koridoris K. U. kõrvast ja juustest tirimises, 2017. aasta jaanuaris kooli koridoris K. M. kõrvast kinni haaramises ja ta kõrvast kinni hoides alumisele korrusele tirimises, 2017. aasta jaanuaris kooli trepist alla minnes L. P. jala ette panemises, 2017. aasta alguses kindlakstegemata kuupäeval kooli koridoris J. V. kõrvast tirimises ja 1. märtsil 2017 kooli teise korruse koridoris K. U. jalaga vastu selga löömises. E
128.KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
129.Senises menetluses on otsustatud lugeda menetluskulude hulka erinevate inimeste kohtus käimisega seoses tekkinud kulud: tunnistaja L. S. määratud sõidukulude hüvitis 49 eurot (kd 1, lk-d 143–145); kannatanu L. P. seaduslikule esindajale A. P. määratud sõidukulude hüvitis 19,65 eurot (kd 1, lk-d 146–148); kannatanu K. M. seaduslikule esindajale K. M. määratud sõidukulude hüvitis 19 eurot (kd 1, lk-d 149–151); kannatanu K. U. määratud sõidukulude hüvitis 13 eurot (kd 2, lk-d 63–67).
130.A. Sprenki valitud kaitsja M. Kurm esitas tasutaotluse kokku 21 586,74 euro ulatuses. See koosneb kahest kululiigist. Esiteks soovib kaitsja 20 040 eurot käesolevas asjas tehtud 167 tunni töö eest. Teiseks tahab M. Kurm 1546,74 eurot, mis on tal kulunud transpordile. Mõlema kululiigi puhul tuleb taotletava menetluskulude hulka arvamisel juhinduda KrMS § 175 lg 1 pst 1, mille järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.
131.167 töötundi tuleb suures osas pidada mõistlikuks. Tegemist on keskmisest märksa mahukama asjaga. Tõsi, kriminaalasjas oleva materjali hulka silmas pidades see esmapilgul nii ei paistagi: kriminaaltoimik koosneb kahest köitest. Samas aga tuleb arvestada toimikus oleva teabe iseloomu. Nagu ülal märgitust näha, on tõenditeks sama hästi kui ainult ütlused. Ütluste omapära võrreldes mitmete muude tõenditega on selles, et nende töötlemine on ajamahukas: neisse tuleb süveneda ja neid ei saa käsitada nii, nagu nt mitmeid dokumentaalseid tõendeid, millest suure osa moodustab lihtsalt n-ö ballast, mille võib (suuresti) tähelepanuta jätta. Lisaks suurendab asja ajamahukust see, et A. Sprenki süüdistati ligi paarikümnes kuriteos ja üks ütluste allikas võis puudutada nii ühte kui ka mitut süüdistust. Niisuguses olukorras on igati arusaadav, et kaitsjal kulub ristküsitluseks ettevalmistumiseks võrdlemisi palju aega. Sellest johtuvalt tuleb suurt hulka kaitsja tööst lugeda põhjendatuks. Siiski ei saa põhjendatuks (või mõistlikuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes) pidada kogu tööd. Seda seetõttu, et mitmed kaitsja taotletud tõendid jättis kohus vastu võtmata. Samuti pole kuidagi võimalik pidada põhjendatuks ringkonnakohtule määruskaebuse koostamist. Esiteks saab praegust asja lahendav kohtukoosseis olla üksnes seisukohal, et kaebus oli sisuliselt põhjendamatu. Teiseks aga oli ilmne, et niisugune kaebus jääb läbi vaatamata. Seepärast tuleb leida, et ca paarkümmend tundi kaitsjatööst on ebamõistlik. Sellest johtuvalt peab kohus mõistlikuks 147 tundi tööd. 120 euro suurune tunnitasu on mõistlik. Seepärast tuleb lugeda menetluskulude hulka 17 640 eurot.
132.Sõidukulude taotlus jaguneb kaheks umbes võrdseks osaks. Esiteks soovib kaitsja 750 eurot selle eest, et ta sõitis neli korda ja sõidab ka viienda korra (otsuse kuulutamisega seoses) oma autoga Tallinna ja Võru vahet. Teiseks tahab kaitsja 796,74 eurot, kuivõrd ta kulutas selle summa lennupiletite ostmiseks: ta lendas 14. septembril 2018 Brüsselist Tallinnasse, 19. septembril 2018 Tallinnast Luksemburgi, 12. oktoobril 2018 Brüsselist Tallinnasse, 17. oktoobril 2018 Tallinnast Brüsselisse, 19. novembril 2018 Brüsselist Tallinnasse ja 21. novembril 2018 Tallinnast Luksemburgi. Need kulud on mõistlikud. Isikliku autoga 2500 kilomeetri sõitmise eest 750 euro suuruse tasu küsimusel ei pea kohus tulenevalt Justiitsministri 26. juuli 2016 määruse „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 17 lg 2 silmas pidades vajalikuks pikemalt peatuda. Küll aga vajab mõningast selgitust lennukipiletitega seonduv. Ilmselt võib öelda, et transpordikuludega seoses on kusagil mingi piir, mille ületamist ei saa pidada mõistlikuks ka siis, kui selgitus selle kulu tekkimise kohta on iseenesest ratsionaalne. Nii võiks see ehk olla siis, kui kaitsja lendaks Eesti ja Uus-Meremaa või Tuvalu vahet ja kulutaks igal lennul lennukipiletite peale neljakohalise summa eurodes. Samuti tuleks tõenäoliselt võtta arvesse seda, kui kaitsja ostaks väga kallid lennukipiletid (nt äriklassi piletid või viivitaks piletiostuga viimase minutini). Sellest hoolimata leiab kohus, et raha kulutamine välismaal reisimiseks ei anna iseenesest alust öelda, et sellist raha ei ole võimalik menetluskulu hulka arvata. Samuti ei ole inimesel kohustust sõlmida lepingut kaitsjaga, kes elab Eestis (või õigemini: inimene ei pea arvestama sellega, et välisriigis elava kaitsja puhul tuleb kaitsja Eestisse ja Eestist koju minemisega kaasnevad kulud igal juhul katta temal). Tänapäeva põimunud Euroopas peaks vähemalt üldjuhul pidama mõistlikuks seda, et isiku kaitsja elab mõnes teises Euroopa Liidu riigis ja et seetõttu kulutab kaitsja Eestisse tulemiseks mõningase summa soodsate lennukipiletite ostmisele. Nii praegu ongi: M. Kurm elab Luksemburgis ja sellega seoses on ta ostnud mõningad soodsad lennukipiletid. Seepärast tuleb arvata nende piletite maksumus menetluskulude hulka.
133.Eelöeldust lähtuvalt on menetluskulud praeguses asjas kokku 19 287,39 eurot (see koosneb 100,65 eurost, mis tekkis seoses inimeste kohtus käimisega (49+19,65+19+13) ja kaitsmisega seotud 19 186,74 eurost (17 640+750+796,74)).
134.Tulenevalt KrMS § 181 lg-st 1 jääb see kulu riigi kanda. Kaitsetööga seoses tekkinud menetluskulu peab riik A. Sprenkile hüvitama ehk riigilt tuleb mõista A. Sprenki kasuks välja 19 186,74 eurot. /alla kirjutatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.