1-18-5229/23 - Õigusemõistmisevastased süüteod - Karistuse täitmise vastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Kaitsja peab maakohtu otsust põhjendamatuks ning palub selle tühistada. Kaitsja taotleb kriminaalasja uut arutamist teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb kaitsja O.K-le kergema karistuse mõistmist. Kaitsja palub ringkonnakohtult võimalust apellatsiooni täiendada ka pärast apellatsioonitähtaega. Nimelt ilmneb riigi õigusabi andmise määrusest, et O.K asub Tallinna Vanglas. Selle teabe pinnalt pidas kaitsja võimalikuks riigi õigusabi ülesande vastuvõtmist. Kui kaitsja saabus 30.07.2018 Tallinna Vanglasse nõupidamisele süüdistatavaga, selgus et isik on viidud Jõhvi arestimajja ning kaitsjat pole sellest teavitatud. Seetõttu ei ole apellatsiooni koostamise ajaks kaitsjal olnud võimalik isikuga nõu pidada ning pärast nõupidamise läbiviimist, mis toimub lähiajal, võib olla vajalik apellatsiooni täiendada. Kaitsja palub vabastada O.K juba ringkonnakohtu eelmenetluses. Maakohus on süüdistatava võtnud vahi alla KrMS § 130 lõike 41 alusel maakohtu otsuse täitmise tagamiseks. Samas on maakohus esitanud otsuse põhjendavas osas põhjendused, millest nähtub, et O.K on võetud vahi alla seonduvalt kahtlusega, et ta võib jätkata uute kuritegude toimepanemist, mitte aga seonduvalt karistuse kandmisele asumisest kõrvalehoidumisega. Kaitsja osutab, et asjas ei ole kogutud tõendeid ega andmeid sellest, et O.K vahi alla võtmata jätmisel satuks ohtu Harju Maakohtu otsuse täitmine. Kaitsja palub süüdistatava vahi alt otsuse jõustumiseni vabastada ka juhul, kui maakohtu otsust ringkonnakohus ei muuda. Asjas puuduvad alused arvamuseks, et O.K võib asuda karistuse kandmiselt kõrvale hoiduma. O.K-le apellatsioonimenetluseks määratud kaitsja on arvamusel, et tõhusa kaitseõiguse tagamise põhimõttega, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ei ole kooskõlas olukord, kus kellegi suhtes kriminaalasja arutamine ja tema suhtes kriminaalkuriteos süüdimõistva kohtuotsuse tegemine on võimalik ilma professionaalsest juristist kaitsja juuresolekuta. Tõhusa kaitseõiguse tagamise põhimõttega pole kooskõlas regulatsioon, mille kohaselt saavad kohus ja prokuratuur enda diskretsiooni alusel otsustada, kas isiku huvidest lähtudes on kaitsja osavõtt vajalik või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba 29.01.2002.a. otsuses nr 3-1-1-3-02 osundanud, et EIK praktikas on asutud seisukohale, et riik peab süüdistatavale tagama sellise õigusabi, mis on praktiline ja efektiivne ning mitte lihtsalt teoreetiline ja illusoorne. Lahendis on viidatud ka KrMK § 18 lõikele 2, millele vastab KrMS § 8 p 2, kus rõhutatakse kriminaalmenetluse käigu eest vastutavate subjektide – uurija, prokuröri ja kohtu kohustust tagada kaitseõigus. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.06.2010.a. otsuses nr 3-4-1-5-10 on Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu taotlusel tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks käskmenetluse regulatsiooni osas, milles see ei taganud tõhusat kaitseõigust. Kuigi seaduse kohaselt on kaitsjast loobumine võimalik vaid süüdistatava enda nõusolekul, ei pruugi lihtne õigusalaste teadmistega inimene täiel määral aru saada kaitsjast loobumise tagajärgedest, eriti kui sellega seonduvaid selgitusi saavad jagada vaid kriminaalasja menetlejad. Ilmselgelt on kaitsja funktsioon kriminaalmenetluses konfliktne uurija, prokuröri ja kohtu rolliga, kuivõrd võib olla suunatud neile pandud eesmärkide saavutamise takistamisele. Nii on prokuröri ja uurija ülesandeks KrMS § 211 lõike 2 kohaselt välja selgitada tõde ning

kohtumenetluses on KrMS § 14 kohaselt prokuröril kohustus esindada ja kaitsta riiklikku süüdistust. Samas on kaitsja kohustuseks läbivalt kogu kriminaalmenetluse raames KrMS § 47 lõike 2 kohaselt selgitada kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad, mittesüüstavad ja karistust kergendavad asjaolud. Asjaolu, et käesoleva menetluse raames on süüdistatav andnud end süüstavaid ütluseid ning tunnistanud talle etteheidetavat kuritegu, viitab tõsiasjale, et lisaks on süüdistatav loobunud ka enda teisest põhiõigusest – enese mittesüüstamise privileegist. EIK on leidnud, et kõnealused põhiõigused on omavahel tihedalt seotud. Kujunenud olukorras ei ole üheselt selge, et süüdistatav on kriminaalmenetlusega kaasnevatest kõigist fundamentaalsetest põhiõigustest loobunud vabatahtlikkuse alusel. Seejuures ilmneb kriminaaltoimiku materjalist, et O.K kontrollimisel indikaatorvahendiga saadi positiivne tulemus ning tagantjärgi ei ole võimalik kontrollida, kas isik oli kohtuistungil kaitsjast loobumise avalduse allkirjastamise ajaks jõudnud adekvaatsesse seisundisse, kus ta suutis siiski täiel määral aru saada endaga teostatavate menetlustoimingute ja allkirjastatavate avalduste sisust. Oluline on ka see, et kaitsjat O.K ei olnud kogu kriminaalmenetluse jooksul ning kriminaalasja menetleti kiirmenetluse sätete järgi. Seetõttu olid isikul äärmiselt kitsad ajalised raamid otsustamaks, kas valitud menetlusliigi puhul on piisavalt kaitstud tema kriminaalmenetluslikud õigused. Lubamatu on olukord, kus mõnest menetlustoimingust (nt kohtuistungist) kaitsjast loobumise vabatahtlikkuse teeb kindlaks mitte kaitsja vaid menetleja. Neil põhjustel on kaitsja sarnaselt Riigikohtuga kohtuasjas nr 3-4-1-5-10 käsitletud olukorraga arvamusel, et regulatsioon, mis võimaldab kellelgi saada kriminaalkorras karistada kiirmenetluses toimuva kohtumenetluse tulemusena ilma professionaalsest juristist kaitsja abita, ei ole kaitseõiguse põhimõttega kooskõlas ning on seetõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus. Kaitsja on seda meelt, et maakohus oleks pidanud menetlusse kaasama kaitsja ning kaitsja osavõtt kriminaalmenetlusest oli antud juhul kohustuslik. Kaitsja puudumine moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lõike 1 p 3 tähenduses. See peaks kaasa tooma asja uue arutamise teises kohtukoosseisus. Samas menetlusökonoomika põhimõttest lähtudes on antud juhul optimaalne tagastada kriminaaltoimik KrMS § 238 lõike 1 p 1 alusel prokuratuurile, kuivõrd kaitsja ei ole andnud nõusolekut kriminaalasja arutamiseks lühimenetluses. See on lühimenetluse kohaldamise vältimatu eeldus tulenevalt KrMS § 234 lõikest 3. Kaitsja on arvamusel, et kuivõrd KarS § 329 näeb ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse, ei ole antud juhul põhjendatud kuuekuulise, s.o keskmääras vangistuse mõistmine. Tuleb arvesse võtta, et karistuse kandmisest kõrvalehoidumine oli antud juhul lühiajaline ning seondus erandlike asjaoludega. Isik soovis vaid ühel korral viia sõiduki remonti. Seda tuleks võtta arvesse ning mõista isikule kergemaliigiline karistus – rahaline karistus. Ka sellega seonduvalt on asjakohane mõista O.K-le kergem karistus. Kaitsja palub lubada täiendada apellatsiooni täiendava tähtaja jooksul seoses asjaoluga, et kaitsjat ei teavitatud vahistatud süüdistatava transportimisest Ida Prefektuuri Jõhvi arestimajja. Vabastada O.K viivitamatult vahi alt. Jätta kohaldamata KrMS § 45 lõige 3 ja § 45 lõike 4 p 2 ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Tühistada Harju Maakohtu 25.06.2018 kohtuotsus O.K süüdimõistmises ja karistamises KarS § 329 järgi. KrMS § 238 lõike 1 p 1 alusel tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Alternatiivselt mõista O.K-le KarS § 329 järgi kergem karistus.

6.Kaitsja on esitanud taotluse jätta kohaldamata KrMS § 45 lg 3 ja KrMS § 45 lg 4 p 2 ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kaitsja on viidanud Riigikohtu lahenditele 2002 aastast number 3-1-1-3-02 ja 2010 aastast nr 3-1-1-3-02. Viidatud lahendites on käsitatud riigi kohustust tagada kriminaalmenetluses praktiline ja tõhus õigusabi ning viimases lahendis on tunnistatud 2010 aastal kehtinud käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga tõhusat kaitseõigust. Kohtukolleegium leiab, et kui tõhusa kaitseõiguse tagamise kohustuse olulisust kõrvale jätta, siis vaidlustatud juhul pole tegemist Riigikohtu lahendites käsitatud olukordadega. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale saab kohus konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (vt Riigikohtu otsust asjas nr 3-4-1-2-15). Kaitsja ei ole apellatsioonis ära näidanud milliste põhiseaduse sätetega on taotluses käsitatud menetlusnormid vastuolus. Kolleegium ei sisusta apellatsiooni, mistõttu esitab oma põhjendused vastavalt apellatsioonis väidetule. Kaitsja on leidnud, et kuigi seaduse kohaselt on kaitsjast loobumine võimalik süüdistatava nõusolekul, ei pruugi lihtne õigusalaste teadmistega inimene täiel määral aru saada kaitsjast loobumise tagajärgedest, eriti kui sellega seonduvaid selgitusi saavad jagada vaid kriminaalasja menetlejad. Kohtukolleegium märgib, et puuduvad igasugused andmed kahtlustuseks ja arvamuseks, et O.K ei olnud võimeline aru saama talle korduvalt selgitatud tema kõikidest õigustest kriminaalmenetluses. Tegemist on keskharidust omava täisealise isikuga, kelle suhtes pole kriminaalasja materjalide alusel võimalik tuvastada arusaamisvõime piiratust. Samuti on tegemist isikuga kes on varem korduvalt kohtu poolt karistatud, sh. ka lihtmenetluse korras. Kaitsja ei ole viidanud asjaoludele, mis annaksid ringkonnakohtule aluse tuvastada menetlejate erapoolikust või mingi sunni kohaldamist õiguste tutvustamisel. Asjaolu, et kahtlustatavale selgitab tema õigusi kohtueelset menetlust toimetav menetleja on kooskõlas KrMS § § 351 , mis sellise kohustuse menetlejale paneb ja milline kohustus tuleneb ka PS §-st 21 ja KrMS § 8 p-st

vajalikuks toonitada, et Eesti Vabariigis mõistab õigust kohus ja teeb seda sõltumatult ja kooskõlas seadustega, sealhulgas Põhiseadusega. Vastavalt KrMS § 8 p-le 1, § 233 lg 3 ja § 279 lg-le 3 lasub kohtul seadusest tulenev kohustus süüdistatavale tema õigusi ja kohustusi selgitada, sealhulgas ka välja selgitada kaitsjast loobumise asjaolud ja süüdistatava tahte kaitsja osavõtu kohta kohtuistungist. Vastupidiselt kaitsja seisukohale oleks sellise olulise toimingu tegemata jätmisel alust rääkida süüdistatava õiguste riivest ja menetlusõiguse rikkumisest. Kolleegiumi veendumuse kohaselt menetluses süüdistatavale õiguste selgitamine tagab ausa ja õiglase kohtumenetluse ning kaitsja apellatsioonis esitatud paljasõnalised väited sellist veendumust ei väära. Kriminaalasja materjalide kohaselt on O.K kinni peetud 24. juunil 2018, mil talle kooskõlas KrMS § 351 sätetega on õigusi tutvustatud, sealhulgas õigust kaitsja abile ja antud talle ka õiguste deklaratsioon tema emakeeles ( t.lk. 4-9). 25. juunil 2018 on O.K üle kuulatud, talle on uuesti õigused tutvustatud ja ta on omakäeliselt kirjutanud, et ta ei soovi kaitsja osavõttu( t.lk. 23-25). Samuti on O.K-le eraldi antud täielik ülevaade kaitseõigust puudutavast seaduse regulatsioonist ja õigusest kaitsja abile kriminaalmenetluses, sealhulgas kaitsjast loobumise õigusest ja selle tagajärgi. Uuesti on kahtlustatav allkirjaga kinnitanud, et teda on teavitatud kaitsjast loobumise tagajärgedest ja kindlalt kinnitab, et vabatahtlikult loobub kaitsjast nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtulikul arutamisel( t.lk. 26). Seega on ainetud kaitsja väited sellest, et süüdistatavale pole kaitsjast loobumise tagajärgi selgitatud. Kohtuistungil on süüdistatav uuesti kinnitanud, et on loobunud kaitsjast ja jääb selle juurde ( t.lk. 38-39). Kolleegium leiab, et süüdistataval oli nii kohtueelsel uurimisel kui ka kohtuistungil tagatud õigus kaitsja abile, talle oli sellise õiguse olemasolu teada, tal oli igal hetkel võimalik kaitsjat taotleda. Seega oli O.K seaduses ettenähtud kaitseõigus tagatud ning asjaolu, et ta realiseeris oma õiguse kaitsjast loobumisega ja anna alust tuvastada kaitseõiguse riivet. Siinjuures kolleegium osutab, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 punkti c kohaselt on igal kuriteos süüdistataval muuhulgas õigus kaitsta end ise. Seega on kaitsja poolt viidatud sätted kooskõlas EIÕK-ga. Kaitsja esitab väite, et kuna süüdistatav on ennast süüdi tunnistanud ja andnud süüstavaid ütlusi, on süüdistatav loobunud ka enda teisest põhiõigusest – enese mittesüüstamise privileegist. Kolleegium leiab, et süüdistatava põhiõigus keelduda ütluste andmisest ei võta temalt ära õigust anda kahtlustuse ja süüdistuse kohta ütlusi. Nimetatu on tema KrMS § 34 lg-st 1 tulenev õigus. Kui süüdistatavat oli teavitatud tema põhiõigusest keelduda ütluste andmisest, nagu antud juhul oli tehtud ja selle osas vaidlus ka puudub, kuid kahtlustatav või süüdistatav on loobunud sellise põhiõiguse kasutamisest ja soovinud ütlusi anda, ei saa menetleja sellist kahtlustatava või süüdistatava tahet piirata ja keelata tal ütlusi anda. Ütluste sisu üle otsustab nende andja ja puuduvad igasugused viited nii kriminaalasja materjalide kui ka apellatsiooni alusel sellest, et kahtlustatavana ütluste andmine oli mingil viisil mõjutatud. Kaitsja väidab apellatsioonis, et pole üheselt selge, et süüdistatav on oma põhiõigustest loobunud vabatahtlikkuse alusel. Sellise järelduse põhjenduseks märgib kaitsja, et kuna O.K kontrollimisel indikaatorvahendiga saadi positiivne tulemus, pole võimalik kontrollida, kas isik oli kohtuistungil kaitsjast loobumisel jõudnud adekvaatsesse seisundisse, kus suutis toimuvast aru saada. Selles osas kolleegium märgib, et vastavalt kriminaalasja materjalidele oli O.K kinni peetud 24.06.2018 aastal kell 11:05( t.lk. 4-6). Kahtlustatavana kuulati O.K

7.Kaitsja on taotlenud süüdistatava vahi alt vabastamist. On leidnud, et maakohus on otsuse täitmise tagamiseks süüdistatava vahi alla võtnud seonduvalt kahtlusega, et ta võib jätkata uute kuritegude toimepanemist, mitte aga seonduvalt karistuse kandmisele asumisest kõrvalehoidumisega. Maakohus oli karistusena vangistuse mõistmisel pädev eraldi otsustama, kas selle karistuse täitmine on tagatud juhul, kui süüdistatav on vabaduses või esineb põhjendatud alus arvamuseks, et vabaduses viibides võib süüdistatav hakata karistuse kandmiselt kõrvale hoiduma ning raskendada karistuse täitmist. Siinkohal kolleegium osutab, et asjaolu, et süüdistatava suhtes pole menetluse käigus varem tõkendit valitud ei oma tähtsust kuivõrd Vastavalt PS § 20 p-le 1 võib kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus olla iseseisvaks vahistamisaluseks. Küll aga vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuses esitanud oma põhjendused sellest, miks on vajalik süüdistatava vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel. Asjaolu, et kohus on põhistanud mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks süüdistatava vahistamist eelkõige läbi tema suhtumise õiguskorda, pole kohtule etteheidetav ega anna alust tuvastada põhjenduste puudumist ega ka nende asjakohatust. Süüdistatava poolne käitumine on aluseks kohtu siseveendumusele sellest, kas on ainest kahtluseks, et süüdistatav võib hakata järjekordset vangistust vältima. Kolleegium, lisaks maakohtu põhjendustele märgib, et kohtuotsuse kohaselt on tõendiks tunnistaja MM ütlused, milledest muuhulgas nähtub ka, et süüdistatav juba sündmuskohal püüdis vastutusest vabaneda, ronides juhiistmelt tagaistmele, et teda poleks võimalik käsitada mootorsõidukit juhtinud isikuna. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et süüdistatava tervikkäitumine seab kahtluse alla tema usaldusväärsuse mõistetava karistuse kandmisele vabatahtliku asumise osas. Eeltoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et O.K vahistamine oli seaduslik ning kaitsja taotlus tema vahi alt vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu.

süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama seaduse lõige 2 kehtestab põhimõtte, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa sanktsiooni võimaldab mõista ka rahalist karistust, peab kohus vangistuse mõistmist kaaluma. Ka Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on seaduse sätteid ja Riigikohtu juhiseid järginud ning on piisava jälgitavuse ja selgusega kaalunud kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse mõistmist ning on põhjendatult sellise karistusliigi välistanud. Nii on kohus kergemaliigilise karistuse vaagimisel lähtunud nii 2017 aastal süüdistatava sissetulekutest, kui arvestanud ka süüdistatava ütlusi tema väljaminekute, laste ülalpidamiskohustuse, kui ka igakuiste palgast maha arvestatavate rahaliste kohustuste kohta. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et arvestada tuleb ka asjaoluga, kas süüdistataval on võimalusi rahalise karistuse tasumiseks. Kui sellised võimalused puuduvad või on vähesed, tuleb rahalise karistuse mõistmisest hoiduda. Asjaolu, et apellatsioonikohtus süüdistatav leidis, et vanglas viibides pole võimalik rahalisi kohustusi täita, maakohtu poolt arvestatud asjaolusid ei väära. Maakohus on juba asjakohastele Riigikohtu lahenditele viidates esitanud karistusliigi valiku osas kõrvuti majandusliku seisundiga ka süüdistatava isikut puudutava põhjenduse. Kohus oli õigustatud arvestama asjaoluga, et O.K on isikuks, kellel on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Samuti asjaoluga, et vaidlustatud kriminaalasjas pani ta kuriteo toime ajal, mil ta oli eelmise karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, katseajal. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et O.K on oma käitumisega näidanud, et varasemad karistused, mis on samuti olnud vangistused, ei ole teda mõjutanud õiguskuulekalt käituma, mistõttu uue kuriteo toimepanemise eest rahalise karistuse mõistmine oleks vastuolus nii kohtupraktikaga kui ka KarS § 56 põhimõtetega ega täidaks oma eesmärki eripreventiivses mõttes ning oleks selgelt ebapiisav. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et arvestada tuleb, et karistuse kandmiselt kõrvalehoidumine oli lühiajaline ja seotud erandlike asjaoludega, isik soovis viia autot remonti. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et auto remondi vajadus on erandlik asjaolu, mis kuidagiviisi õigustaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist. Ühel korral mootorsõiduki juhtimine ajal, mil tal selleks õigust ei olnud, oli maakohtule teada juba süüdistuse pinnalt ning maakohus on karistuse mõistnud arvestades süü suurust. Kolleegium ei tuvastanud karistuse mõistmisel materiaal- ega menetlusõiguslikke minetusi, mis oleks kaasa toonud kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise, mis annaks aluse kohtuotsuse tühistamiseks.