Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

2(5)

vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Mida karistuse mõistmise lähtepunktiks lugeda, seda muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates reguleeritud ei ole. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsja seisukohaga, et maakohus ei oleks pidanud eelnimetatud Riigikohtu seisukohaga arvestama. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis S. Lototskiyle karistuseks vangistuse 2 aastaks 6 kuuks, s.o sanktsiooni keskmises määras. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse S. Lototskiy süü suurust. Ta pani varguse toime ettekavatsetult, tungides öisel ajal ukselukkude lõhkumise teel kaubanduskeskuses asuvasse pandimajja ja purustas kaasavõetud kruvikeeraja abil klaasvitriine ja varastades sealt hulgaliselt kuldehteid. S. Lototskiy tegevust ei takistanud isegi see, et ta sai vitriini lõhkumise käigus klaasikilluga sügava lõikehaava, millest jooksis ohtralt verd. Tema verega määrdus nii pandimaja põrand kui kaubanduskeskuse koridor. Vaatamata sellele läks S. Lototskiy pandimajja tagasi ja varastas veel ehteid. Asjaolu, et S. Lototskiy sai varguse käigus vigastada, ei ole aluseks talle mõistetud karistuse kergendamisele. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus arvesse võtnud puhtsüdamlikku kahetsust ja tsiviilhagi õigeks võtmist.

3(5)

Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem. Sellele asjaolule on juhtinud kohtute tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 17. juuni 2013. a otsuse nr 3-1-1-58-13 punktis 10. Juba ainuüksi seetõttu ei ole võimalik S. Lototskiyle mõistetud karistuse tähtaega vähendada. Teda on varem korduvalt kohtu poolt karistatud. Viimati vabanes ta vanglast 2017. aasta novembris. Vaatamata sellele ta varasematest karistustest järeldusi ei teinud ja pani juba kahe kuu pärast toime uue varguse. S. Lototskiy isik näitab, et vaatamata varasematele karistustele ei ole ta asunud seadusekuulekalt elama. Haige käsi ei ole samuti aluseks S. Lototskiyle mõistetud karistuse tähtaja lühendamiseks, sest vanglas on tagatud kinnipeetavatele arstiabi. S. Lototskiyl on õigus kaaluda Venemaale kolimist pärast seda, kui on ära kandnud talle mõistetud vangistuse. Seega puudub süüdistatava ja kaitsja apellatsioonidel ilmselge edulootus.

4(5)

alust ei anna. Seega on apellatsioonid ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.