1-18-4138/7 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja - lahend.ee

Kohus leiab, et 31.03.2018 kella 16.32 ajal xxxx asuvast xxxx kauplusest ühe pudeli alkohoolse joogi „Star dollar“ maksumusega 8,99 eurot ja ühe pudeli Coca Cola Zero maksumusega 1,81 eurot varguse katse toime panemine I.U poolt on tõendatud süüdistatava süü tunnistamisega, tunnistaja ütlustega, videosalvestusega ning muude kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. Tunnistaja X1i ütluste (tl 2-4) kohaselt nägi ta 31.03.2018 kella 16.32 ajal kuidas mustades riietes mees võttis pudeli Colat ja pudeli alkoholi ja pani võetud kauba kotti. Kassadest möödus ilma maksmata. Kaup tagastati kauplusele. Kahtlustatavana kinnipidamise protokolli (tl 7-10) kohaselt osutus 31.03.2018 kell 17.40 Tallinnas Tammsaare tee 116 kinnipeetud isikuks I.U. Kahtlustatava I.U ütluste (tl 18-19) kohaselt tunnistab ta oma süüd varguse toimepanemises. Müügisaalist pani pudelid endale kaasas olnud kotti, kassas nende eest ei maksnud. Kahetseb tehtut. Varguse katse toimepanemist süüdistatava poolt tõendab lisaks ka asitõendi vaatlusprotokoll koos fototabelitega (tl 22-28), millelt nähtub, kuidas 31.03.2018 xxxx asuvast xxxx kaupluses võtab musta riietatud noormees alkoholiosakonnast pudeli ja kõnnib jookide osakonda, kus paneb pudeli seljakotti. Siis võtab suure pudeli ja paneb selle oma seljakotti. Noormees möödub kassadest kauba eest maksmata ja ta peetakse turvatöötaja poolt kinni. Kohus leiab, et ülalnimetatud tõendikogum annab aluse rääkida süüdistatava poolt KarS § 199 järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisest. Nagu AS-i P. P poolt politseijaoskonnale tehtud avaldusest nähtub (tl 1), taotletakse vastutusele võtta isik, kes 31.03.2018 kella 16.32 ajal xxxx asuvast xxxx kauplusest pani toime õigusvastase teo, kui tema juurest avastati AS-le P. P kuuluvat kaupa maksumusega 10,80 eurot. Seega on sedastatav, et need esemed olid süüdistatava jaoks võõras vara ning süüdistatav ei ole seda ka vastustanud. Samas nähtub, et esemete äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada esemete senise valdaja valduse, kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks esemete senise valdaja vastav nõusolek puudus. Kuna süüdistatava poolt asjade äravõtmist kahtlustati turvatöötaja poolt ja peale kassadest möödumist võeti süüdistatav turvatöötaja poolt kinni, ei olnud vargust võimalik lõpuni viia süüdistatava tahtest mitteolenevatel põhjustel, seega jäi vargus katse staadiumisse. Eeltoodud põhjustel, leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse katse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt. Kohtu hinnangul toimus esemete äravõtmine süüdistatava poolt selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Süüdistatava käitumisest nähtub üheselt, et esemete äravõtmisega sooviti selle omanik jätta esemetest ilma kestvalt ning kui süüdistatav ei oleks turvatöötajale vahele jäänud, siis ei oleks ta pudeleid poodi tagasi viinud. Seega leiab kohus, et realiseeritud on ka ebaseadusliku omastamise eesmärk. Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, süüdistatav pani teo toime etteplaneeritult ehk tegemist oli kavatsetusega toime pandud süüteoga. Seda kinnitab ka videosalvestuselt nähtuv, mille kohaselt isik siseneb poodi, võtab erinevat kaupa ja paneb need müügisaalis kaasasolnud seljakotti, misjärel möödub kassadest kauba eest tasumata. Selline süüdistatava käitumine on hinnatav eesmärgipärase ja teadliku tegevusena. Riikliku süüdistaja poolt on süütegu kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi, s.o vargus, mis on toime pandud süstemaatiliselt. Järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab KarS § 199 lg 2 p 9 toodud kvalifikatsioonile. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et süstemaatiline on vargus siis, kui see on toime pandud vähemalt kolm korda. Süstemaatilisus on järjekindel, pidevalt korduv tegevus ning ei ole oluline, kas isik on varguste eest varem süüdi mõistetud või on see tuvastatud alles ühes menetluses. Samuti ei oma tähtsust kas tegemist on lõpuleviidud vargustega või tegemist on varguste katsetega, kuid nendevaheline ajavahemik ei saa olla väga pikk.

3.KARISTUSE MÕISTMINE Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on KarS § 199 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol. Ankeetandmete kohaselt I.U töötab, kuid süüdistatava enda sõnade kohaselt sõltub sissetulek tellimuste esitamisest ning tellimusi on vähe. Seetõttu on tema sissetulek vaid 200 euro ringis. Arvestades süüdistataval lasuvaid kohustusi maksmata trahvide näol ja sissetuleku suurust, on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude tõttu. Peale selle, arvestades, et süüdistatavale inkrimineeritakse varavastase kuriteo süstemaatilist toimepanemist, siis üldjuhul on varavastase süüteo eesmärgiks kasu saamine võõra vara arvelt. Taoline käitumine viitab aga üheselt piisavate legaalsete rahaliste vahendite puudumisele, mis kohtu arvates välistab ka rahalise karistuse kohaldamise. Lisaks eelmärgitule nähtub süüdistatava karistusandmetest, et süüdistatavat on mitmeid kordi karistatud eriliigiliste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega (tl 11-12), mis on jäetud tasumata, mis viitab sellele, et süüdistataval puuduvad rahalised vahendid rahatrahvide tasumiseks. Viimasest asjaolust saab aga järeldada, et rahalise iseloomuga mõjutusvahendid oodatud mõju ei saavuta, kuivõrd rahaline karistus ei oleks täidetav. Eeltoodud põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol. Hinnates I.U süü suurust KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 varguse katse toimepanemist, millega varalist kahju ei tekitatud. Arvestades ka varastada proovitud esemete väärtust, mis jäi alla 11 euro, siis kohtu arvates I.U süü on hinnatav suhteliselt väikesena. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ja kohtuistungil avaldanud kahetsust. Seega peab kohus võimalikuks

kahetsust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Süüdistatavale inkrimineeritud süüteo puhul on tegemist olukorraga, kus süütegu jäi katse staadiumisse ja varalist kahju tekitatud ei ole. Ka varastada püütud esemete väärtus jääb alla 11 euro. Selline olukord vähendab kohtu arvates isiku süüd, mistõttu on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, s.o ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Süüdistatava puhul on tegemist varem kriminaalkorras karistamata isikuga (tl 11-12). Seetõttu leiab kohus, et mõistetava karistuse täitmisele pööramine ei ole põhjendatud ning süüdistatava suhtes võib mõistetava karistuse tingimisi jätta kohaldamata. Süüdistatavale määratud katseaeg peaks olema piisavalt pikk, et süüdistatav ei paneks toime uut tahtlikku kuritegu. Vastasel juhul pööratakse karistus täitmisele. Arvestades süüteo asjaolusid ja süüdistatava karistusandmeid ei pea kohus vajalikuks süüdistatavat käitumiskontrollile allutada ning peab võimalikuks kohaldada KarS § 73 sätteid.