Keskkonnavastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Keskkonnakahju hüvitamiseks mõisteti S. Andreevilt, S.T.H ja B.U solidaarselt välja 90 650 eurot Eesti Vabariigi kasuks. Tsiviilnõude täitmiseni jäeti kehtima Tartu Maakohtu 6. juuli 2016. a määrusega Eesti Vabariigi kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid B.U (äriregistri kood: 109840555) kuuluvatele järgmistele kinnistutele: kinnistule registriosa numbriga 4398504 summas kuuskümmend tuhat (60 000) eurot; kinnistule registriosa numbriga 4398604 summas kolmkümmend tuhat kuussada viiskümmend (30 650) eurot.

Lahendati ka kriminaalmenetlusega seotud kulude küsimus.

S. Andreevile, B.U ja S.T.H esitatud süüdistus seisneb

selles, et S. Andreev, olles G.Q.S-i (äriregistrikood XXX) ja S.T.H (äriregistrikood XXX ) juhatuse liige ning tegutsedes eelnimetatud äriühingute huvides, teostas ajavahemikul 13. augustist 2014 kuni 14.augustini 2014 jätkuva tegevusega B.U kuuluva kalapaadiga registreerimisnumbriga VLE-921 B.U ning S.T.H väljastatud kalapüügilubade alusel kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kohas, kuid Peipsi järvel kalapüüki, hõivates alamõõdulist koha, ületades seejuures selle lubatud kaaspüügi protsenti. S. Andreev tegutses alamõõdulist kala püüdes nii G.Q.S-i kui ka S.T.H tegevusvaldkonnas, kuivõrd B.U ning S.T.H tegevusalaks teo toimepanemise hetkel oli mageveekalapüük. B.U tegevusalaks oli ka kalade, vähilaadsete ja kalatoodete hulgimüük ning kala, vähilaadsete ja limuste töötlemine ja säilitamine. B.U kasutas nimetatud ajaperioodil järgnevaid kalapüügilubasid: -

PÕ140103 püügiks Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel 10 mõrraga mõrrajadas;

-

PÕ140104 püügiks Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel 10 mõrraga mõrrajadas;

PÕ140106 püügiks Peipsi, Pihkva ja Lämmijärvel 3 mõrraga mõrrajadas ning 1 püüvõrguga ning -

TA140178 püügiks Peipsi ja Lämmijärvel 2 mõrraga mõrrajadas.

S.T.H kasutas nimetatud ajaperioodil kalapüügiluba TA140104 püügiks Peipsi ja Lämmijärvel järvel 4 mõrraga mõrrajadas. Kõigile eelnimetatud lubadele oli ühe kalurina märgitud S. Andreev, mistõttu kalapüük nimetatud lubade alusel allus ka tema kontrollile.

eelkirjeldatud ajal, viisil ja kohas alamõõdulist koha B.U ning S.T.H esindajana ja nimetatud äriühingute huvides, tekitas kalapüügiseaduse (RT I, 03.07.2014, 23) § 20 lõike 2, § 25 lõike 6 ja § 202 lg 1 p 1, p 2 kohaselt ning § 25 lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt 29. septembril 2011. aastal määruse nr 122 kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm (RT I, 04.10.2011, 3) § 1 lg 1, lg 2, § 2 lg 1, lg 3 ja lisa 1 kohaselt keskkonnale kahju summas 90 650 eurot. S. Andreev, rikkudes kala püügi nõudeid ning tekitades sellega olulise kahju keskkonnale, pani toime KarS § 361 lõike 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. B.U , rikkudes kala püügi nõudeid ning tekitades sellega olulise kahju keskkonnale, pani toime KarS § 361 lõike 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. S.T.H, rikkudes kala püügi nõudeid ning tekitades sellega olulise kahju keskkonnale, pani toime KarS § 361 lõike 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leidis, et süüdistatavate süü on esitatud tõenditega tõendamist leidnud.

7.1 Kohus süüdistatava õiguste rikkumist kohtueelses menetluses ei tuvastanud. S. Andreevi osalemine sündmuskoha vaatlusel ei olnud vajalik ja põhjendatud. Tõendamisesemes tähtsust omava asjaolu – alamõõduliste kalade koguse – kohta koostati tõend süüdistatava osavõtuta. Isiku suhtes, keda menetlustoimingule ei kaasata ja kelle kaasamist seadus ei kohusta, ei saa rääkida menetlusnormide rikkumist. Sündmuskoha vaatlusprotokoll

kutseline kalur, kes tegeleb sisuliselt igapäevaselt kalapüügiga. Tõendid kinnitavad püütud kala koguseid ja asjaolu, et S. Andreev teostas ajavahemikul 1. augustist 2014 kuni 14. augustini 2014 Peipsi järvel B.U ning S.T.H esindajana ja nimetatud äriühingute huvides mõrdadega kalapüüki. 7.6 Rannapüügipäevikute kannetest ja 14. augustil 2014 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist nähtub, et B.U ja S.T.H kalapüügilubade alusel, on S. Andreev püüdnud 13. ja 14. augustil 2014 kokku 400 kg koha. Kogus klapib S. Andreevi poolt Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile edastanud kogustega, ning 14. augustil 2014 koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolliga. ning S. Andreevi valdusest leitud koha kogusega. 7.7 Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi (EMI) Peipsi kalanduse töörühma juhi koostatud võrdlev tabel ja V. Vaino selgituste alusel leidis maakohus, et väga suure tõenäosusega on kalad püütud 2014. a. 7.8 Asjatundja ütlustega on ümber lükatud ka kaitsjate argument nagu oleksid kohakarjade suurused aastate lõikes samaväärsed ning isendite suurustes puuduksid sellised olulised kõikumised, et oleks võimalik tuvastada, millisel aastal on kala püütud. Asjatundja selgitas kaitsjate poolt esitatud tõendite alusel, milliseid erinevusi ta näeb ning tõi selgelt välja, et erinevatel aastatel domineerivad erineva suurusega kalad. Kohade suuruste kõikumised aastatel 2011 kuni 2014 on märkimisväärsed. Kohus nõustus ajatundja seisukohaga, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et 14. augustil 2014. a tuvastatud alamõõdulised kohad on püütud aasta tagasi valikuliselt sorteerides, vaid järeldas, et S. Andreevi valduses leitud kalad ei ole püütud 2013. aastal. S. Andreevi valduses tuvastatud kalad püüti nende tuvastamisele vahetult eelnenud ajal, süüdistuses märgitud ajal. 7.9 Tunnistaja V.M. i ütlused ei tõenda külmutatud kala olemasolu ja seega ei kinnita süüdistatava S. Andreevi ütlusi. Kohtul ei ole põhjust kahelda pikaajaliste töökogemusega tunnistajate I.V. ja A.K. ütlustes, mille järgi neil polnud kahtlusi selles, et kala on värske. Ka ei avaldanud keegi kontrollimise ajal külmutatud ja ülessulatatud kala olemasolu. Tunnistaja A.K. ütluste järgi ütles S. Andreev kaubikus tuvastatud kalade kohta, et, kala on värske, püütud õhtul ja hommikul (I kd, tl 50 pöördel all). Kohtul ei tekkinud kahtlusi selles, et 14. augustil 2014. a S. Andreevi valduses tuvastatud kohade puhul oli tegemist värske kalaga. Tunnistajate I.V. ja A.K. ees olid samaaegselt mõõdulised ja alamõõdulised kohad, mille vahel vahe tegemine oli visuaalse vaatluse tulemusena võimalik ja tunnistajad oma kogemustele tuginedes olid võimelised hindama 7.10 S. Andreev on esitanud alamõõduliste kohade kohta erinevatel aegadel erinevaid versioone, mis muudab tema ütlused alamõõduliste kalade päritolu kohta ebausaldusväärseteks. Kohtuliku uurimise käigus selgus tunnistajate I.V. ja A.K. ütlustest, et S. Andreev väitis 14. augustil 2014 kinnipidamise järgselt, et alamõõdulised kohad olid mõrras surnud, mistõttu võttis ta need kaasa. 7.11 S. Andreevi valdusest leitud kalad vastavad Peipsi järve 2014. aasta kohakarja koosseisule, mis samuti kinnitab püügi aega süüdistuses märgitud ajal. Tõendiks on väljatrükk kaardirakendusest (II kd, tl 17), mis tõendab Kalma külas asuva sadama ja vallas Alatskivi alevikus Päiksi tee 3 asuva B.U kuuluva tootmishoone vahemaad. S. Andreevi teade Keskkonnainspektsioonile kala kogustest ja randumise ajast ning tema kinnipidamisel Alatskivi alevikus tuvastatud aeg vastavad tee läbimiseks kulutatud ajale, mis kinnitab seda, et S. Andreev sõitis püütud saagiga otse Tartu maakonnas Alatskivi vallas

Alatskivi alevikus Päiksi tee 3 asuva B.U kuuluva tootmishoone juurde. 7.12 Väljavõttega Maa-ameti kaardiserverist (II kd, tl 219, 220) on tõendatud, et S.T.H kuuluvad kinnistud on Kalma sadama vahetus läheduses. Seda asjaolu kinnitavad ka tunnistaja V.M. i ütlused. Tunnistaja ütluste järgi ujusid kalad mustades kastides vees. Võrreldes 13. ja 14. augusti 2014. a püügiandmeid ja 14.08.2014. a kaubikus tuvastatud koha koguseid, tegi kohus järelduse, et kahel järjestikusel päeval püütud koha transporditi Alatskivi tsehhi koos. 13. augustil püütud koha hoiti mustades kastides vees, võeti sealt välja vahetult enne 14. augusti püügi lossimist ja kogu kohasaak transporditi koos. 7.13 Tõendid kinnitavad, et S. Andreevi valdusest leitud kohad on ta püüdnud süüdistuses märgitud ajal. 7.14 Tõendite kogum ei kinnita versiooni, et S. Andreevi valdusest 14.augustil 2014 leitud kala pärines 2013. aastast. Andmed 2013. aasta ja 2014. aasta kohta kattuvad V. Vaino poolt esitatud andmetega. Kohakarja koosseisude analüüsidele tuginedes ei ole võimalik väita, et alamõõdulised kohad oleksid püütud 2013. aastal. 7.15 S. Andreev rikkus oma tegevusega kalapüügiseaduse nõudeid sellega, et püüdis kalapüügieeskirjaga sätestatud alammõõdust väiksemat koha ja püütud alamõõduliste kohade kogus ületas lubatud alamõõdulise koha kaaspüügi koguse kogu kohasaagist. Alamõõduliste kohade pardale võtmise, lossimise ning kaaspüügile kehtestatud nõuete rikkumisega rikkus S. Andreev tõsiselt kehtestatud kalapüüginõudeid. 7.16 Kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akt tõendab tuvastatud ulatuses alamõõdulise koha püüdmisega tekitatud keskkonnakahju suurust (II kd, tl 14-15). Kahju on arvutatud Vabariigi Valitsuse 09.05.20013. a määrusega nr 144 kinnitatud kalapüügieeskirja lisas 8 sätestatud metoodikat kasutades ja kahju suuruseks tuvastatud 90 650 eurot. Kahju on arvutatud KPS § 25 lõike 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse poolt 29. septembril 2011. aastal määruse nr 122 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm“ § 1 lg 1, lg 2, § 2 lg 1, lg 3 ja lisa 1 kohaselt KPS § 25 lg 6 sätestatud määrasid rakendades. Tekitatud kahju ületab KarS § 121 lg 1 sätestatud olulise kahju määra enam kui 22-kordselt. Tagajärg - keskkonnakahju olulises ulatuses – on otseses põhjuslikus seoses S. Andreevi tegevusega. 7.17

S. Andreev kutselise kalurina tegutses tegu toime pannes kaudse tahtlusega.

hoiduda alamõõdulise kala püüdmisest, kuid ta otsustas seda siiski teha nii töötajana kui ka juhatuse liikmena. Alamõõdulise koha püüdmine on heaks kiidetud mõlema äriühingu juhatuse tasandil. Juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsilise isiku (organi liikme, juhtivtöötaja või pädev esindaja) ja juriidilise isiku paralleelset vastutusele võtmist peetakse juriidilise isiku vastutuse normaaljuhuks. Asjaolu, et S. Andreev töötas samal ajal töölepingu alusel, kui ta oli juriidiliste isikute juhatuse liige, ei välista juriidiliste isikute vastutust. Äriregistri teabesüsteemi väljatrükkide andmed, mis näitavad mõlema juriidilise isiku kasumlikkust 2014. a, kinnitavad, et S. Andreev tegutses mõlema juriidilise isiku huvides, teenides neile kasumit. 8.2 Kala esmakokkuostukviitungid (II kd, tl 33-49) tõendavad, et B.U ja S.T.H tegelevad kalade müügiga ja kokkuostuga ning süüdistatav S. Andreev kalade püügiga. 8.3 B.U ja S.T.H huvi oli saada alamõõdulise koha edasisest käitlemisest varalist kasu. S. Andreev toimetas alamõõdulise koha B.U kalatöötlustsehhi töötlemiseks ja sellest võib tõsikindlalt väita, et töötlemine oli müügi eesmärgiga. Juriidiliste isikute huviks oli saada püütud kala müügist kasu ning tekitada sellega käivet. Alamõõdulist kala püüti ja püütud kala kogus oli mõõdulise kala kogusega võrreldes suur. Järelikult pidas juhatuse liige S. Andreev alamõõdilise kala püüki majanduslikult kasulikuks ning mõistlikuks. 8.4 Liiklusregistri väljatrükid (II kd, tl 75-78) tõendavad, et väikelaev kalapaadi kategoorias, nr VLE-921 ja sõiduk, kaubik Renault Master (registreerimismärk XXX) kuuluvad B.U . S. Andreev on väikelaeva VLE-921 kaasomanik. Kaubiku üheks kasutajaks on süüdistatav S. Andreev. Asitõendi vaatlusprotokolli lisa (II kd, tl 24) kinnitab, et S. Andreev teatas 13. ja 14. augustil 2014. a Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile, paadi numbri YLE921 ja sellega püütud kalakogused. Sündmuskoha vaatlusprotokoll (II kd, tl 1) kinnitab, et 14.augustil 2014. a peeti püütud kalaga B.U territooriumil kinni S. Andreevi juhitud kaubik Renault Master registreerimismärk XXX. Ka kalapüügiks ja transportimiseks kasutatud liiklusvahendite kuuluvus B.U kinnitab S. Andreevi tegevust juriidilise isiku nimel. S.T.H ja B.U põhitegevusalast tulenevalt tegutsesid mõlemad kalapüügiga ja neil olid sellega seoses majanduslikud huvid. 8.5 B.U ja S.T.H on kantud äriregistrisse vastavalt 17. oktoobril 2003. a ja 23. novembril 2006. a(II kd, tl 78 - 82). Äriregistri kanded on kehtivad. Seetõttu on mõlemad juriidilised isikud õigusvõimelised. Eelpool uuritud tõendid kinnitavad mõlema juriidilisest isikust süüdistatava süüd neile esitatud süüdistuses. 8.6 Mõlemad juriidilistest isikutest süüdistatavad tegutsesid juhatuse liikme S. Andreevi otsuste kohaselt. Füüsilise isiku tahtlus kandub üle ka juriidilistele isikutele. Mõlemad juriidilised isikud tegutsesid kaudse tahtlusega teo ja tagajärje suhtes.

9.3

B.U on karistamata isik.

9.4 Süüteo varasem toimepanemine ei ole iseseisev karistust raskendav asjaolu. S. Andreevile kolmest kalapüügiseaduse alusel määratud arhiveeritud väärteokaristusest on kaks määratud pärast arutatava kuriteo toimepanemist. KarS § 23 lg 1 järgi on teda karistatud

9.5 S.T.H

tegevus seisnes kala püüdmises ja järvelt maale toomises. Kuigi mõlemal süüdistataval on ühised huvid kala püüdmiseks, on S.T.H süü väiksem B.U süüst, kuna kalade töötlemisel saadava kasumi teenib B.U . S.T.H osaks on püügiteenuse tasu. Süü suuruse hindamisel ei ole määravaks asjaolu, et püütud alamõõduliste kalade pardale võtmise üle otsustab S.T.H . Nende majanduslik huvi on erinev. G.Q.S-i süü suurusele mõistetav karistus keskmises määras ja S.T.H mõistetav karistus alla keskmise määra. 9.6 Kuna alamõõdulise kala püüdmisest on majanduslikud huvid kõige suuremad B.U , tuleb tal karistus reaalselt ära kanda. S.T.H ja S. Andreevi puhul on mõlemaid võimalik karistusest vabastada tingimisi KarS § 73 järgi. Arvestades alamõõdulise kala püüdmisega keskkonnale tekitatud kahju ulatust määrab kohus katseaja kestuse KarS § 73 lg 3 sätestatud keskmises määras. Katseaja kestus distsiplineerib süüdistatavaid hoiduma katseajal uutest kuritegudest.

APELLATSIOONID

eurot. 11.1 I astme kohus on jätnud S. Andreevile mõistetud karistuse nõuetekohaselt motiveerimata. Kohtuotsusest puudub teole ja selle raskusele antud hinnang. Kuriteo raskust ilmestab keskkonnale tekitatud kahju suurus ning alamõõdulise kala püük. Viimane on oluliselt raskem kalapüüginõuete rikkumine kui mõni muu rikkumine, millega tekitakse kuriteokoosseisule vastav keskkonnakahju. Kuriteoga tekitatud tagajärg sedavõrd raske, et välistatud peab olema rahalise karistuse mõistmine. Kuriteoga tekitatud kahju suurus, vastab KarS § 121 punktis 1 toodud olulise kahju määratlusele ületades seda enam kui 22 kordselt. Sedavõrd suur teosüü, peaks välistama rahalise karistuse mõistmise. Arvestades teo olemust, peaks olema välistatud vangistuse mõistmine alammääras. Sedavõrd suure keskkonnakahjuga kriminaalasju esineb praktikas üsna harva. 11.2 Lisakaristusena tuleks kohaldada S. Andreevile üheks aastaks keeldu töötada kalurina. Tegemist on kutselise kaluriga, kes on rikkunud kalapüüginõudeid, s.o toimepandud kuritegu on seotud tema kutseõiguste rikkumisega. Ainuüksi põhikaristuse mõistmine ei vastaks toimepandud teo raskusele. Üldpreventiivsetest asjaoludest lähtudes on oluline saata signaal, et kohus peab keskkonnakuritegude toimepanemist ning keskkonnanõuete rikkumist oluliseks. Lisakaristus aitaks kõige paremini saavutada eripreventiivset eesmärki – mõjutada S. Andreevit edaspidi hoiduma sedalaadi kuritegude toimepanemisest. 11.3 Arvestades, et S. Andreev on kriminaalkorras karistamata, tal puuduvad kehtivad väärteokaristused kalapüügiseaduse alusel ning kuriteo toimepanemisest on juba möödas üle kolme aasta, ei oleks vangistuse ärakandmine hetkel otstarbekas. Seetõttu tuleks mõistetav vanglakaristus jätta tingimisi täitmisele pööramata.

toimepanemisega seotud koht. Antud juhul on tegemist menetlusnormide (KrMS § 268 lg 1 ja lg 6) olulise rikkumisega kohtu poolt; 2) nn sündmuskoha vaatluse käigus on süüdistatavatelt ära võetud 1913 kohakala, antud võetust ei ole seadusele vastavalt vormistatud. Lihtsalt vaatlusega ei saa isikult leitud objekti ära võtta, aga isik võib objekti vabatahtlikult loovutada. Vastavalt S. Andreevi ütlustele ei nõustunud tema kalade äravõtmisega ja see oli ka üheks peamiseks põhjuseks, miks ta protokollile allkirja ei andnud. Seoses eesti keele mittevaldamisega ei saanud ta protokolli sisust piisavalt aru. Seega ei ole toimunud kuriteo objekti ehk asitõendi vabatahtlikku loovutamist; 3) äravõetud 1913 kohakala on süüdistuse kohaselt vaieldamatult kuriteoobjektiks. S. Andreev on kogu aeg väitnud, et äravõetud kalad on tema omad (ei ole vahet kas füüsilise isiku või äriühingute esindajana) ja ta esitas menetlejale kehtivad püügiload ja rannapüügipäevikud, mis tõendavad tema poolt teostatud kalapüügi seaduslikkust. KrMS § 124 lg 3 alusel tagastatakse asitõend või äravõetud ese viivitamata omanikule või senisele õiguspärasele valdajale, kui see ei takista kriminaalmenetlust. Antud juhul kalad mõõdeti, kalakastid fotografeeriti ja kalade tagastamine ei oleks kuidagi takistanud kriminaalmenetlust; 4) äravõetud kalade kui kuriteoobjekti mittesäilitamine ja kiirkorras loomatoiduks üleandmine (hävitamine) tegi võimatuks nende hilisema vaatluse või ekspertiisi läbiviimise. Antud juhul on arusaamatu asitõendi viivitamatu hävitamine; 5) kaitsjad ei nõustu kohtu seisukohaga, et menetlejal puudus kohustus S. Andreevi kaasamiseks sündmuskoha vaatlusele. Vaatamata sündmuskoha vaatlusprotokolli nimetusele ja selles viidatud menetlussätetele on sisuliselt tegemist muu vaatlusega kui sündmuskoha vaatlus. Läbiviidud vaatluse käigus on mõõdetud ja ära võetud 1913 kohakala, seetõttu ei rakendu § 83 lg 3 sätestatud uurimistoimingus osalenud isiku selgituste ja ütluste mittekaasamise põhimõte, mis kehtib vaid sündmuskoha vaatluse reeglite puhul. Kui menetlusdokument sisaldab puudusi ja vasturääkivusi, mis mõjutavad menetlusdokumendi usaldusväärsust, siis ei saa tugineda nende asemel menetleva ametniku ütlustele. 13.2 Maakohus on KrMS § 2881 lg 3 vastu eksides jätnud V.M. i ütlused alusetult tähelepanuta. See on viinud kohtu ebaõigete järelduste tegemiseni ja kokkuvõttes ebaõige otsuse langetamiseni. Kaitsjate hinnangul puudub kahtlus selles, et kalad, mis V.M. bussi viis, olid varasemalt külmutatud. Tegemist on olulise tõendiga, mis lükkab ümber süüdistuse väited, nagu oleks 14. augusti 2014. a hommikul leitud ja alamõõduliseks tunnistatud kohakalad püütud 13. ja 14. augustil 2014. a. 13.3 Maakohus on omistanud põhjendamatu tähtsuse I.V. ja A.K. ütlustele kalade värskuse kohta, jättes käsitlemata nende ütluste vastuolu teiste tõenditega. 13.4 Kohus on otsust tehes kõrvale jätnud kaitsjate esitatud tõendi: L. Timbergi „Kala käsitlemise käsiraamat“ jättes põhjendamata. See viitab tõendite valikulisele hindamisele. Maakohus ei ole üldse käsitlenud kaitsjate poolt kohtuvaidluste teeside p 2.1.3 toodud kriitikat vastuseks süüdistuse paljasõnalisele väitele nagu oleks ülessulatatud ja värske kala visuaalselt lihtsalt eristatavad, mida kinnitab ka kohtule tõendina esitatud L. Timbergi õppematerjal „Kala käitlemise käsiraamat“, mille lk-l 82 on toodud, et aeglaselt külmutatud (rohkem kui kahe tunni jooksul) kala näeb välja analoogne jahutatud kalale. 13.5

Kohus on vääralt lugenud S. Andreevi ütlused ebausaldusväärseteks. Ainus vastuolu,

millele kohus on veel viidanud S. Andreevi ütluste hindamisel, on see, et kui S. Andreev andis kohtueelsel ülekuulamisel ütlusi selle kohta, et soov oli kala fileerida, siis rääkis ta mitmuses ning kohtuistungil sama küsimust käsitledes ainsuses. Nimetatud vastuolu ei puuduta aga kalade päritolu ja värskuse küsimust. S. Andreev ei ole kalade päritolu osas vastuolulisi ütlusi andnud ning kohtu sellekohane etteheide ei põhine tõenditel. 13.6 Maakohtu otsus rajaneb tõendite valikulisel käsitlemisel. Kohus on võtnud otsuse tegemisel aluseks väga valikulise käsitluse tõendist, eelistades keskkonnainspektorite vastuolulisi ütlusi kõigile teistele tõenditele. 13.6.1 Kohus on jätnud tähelepanuta koos S. Andreeviga kala püüdnud tunnistajate D.G. ja V. S ütlused ja olulises osas ka tunnistaja V.M. ütlused. S. Andreevi ütlused on kooskõlas ka temaga koos püügil olnud D.G. i (protokoll lk 39) ja V.S. ütlustega (protokoll lk 27), kes mõlemad kinnitasid, et 13. ja 14. augustil 2014. a alamõõdulist kala ei püütud. Maakohus ei ole neile ütlustele isegi viidanud, jättes need otsuse tegemisel lihtsalt kõrvale. V.M. ja S. Andreev on andnud ütlusi selle kohta, kuidas 13. augusti 2014. a õhtul tõstis V.M. bussi eelmise aasta külmutatud kalad, mis asusid Kalma külmikutes. Maakohus ei ole neid ütlusi aga otsuse tegemisel aluseks võtnud. 13.6.2 Kohus on andnud hinnangu asjatundja V. Vaino ütlustele kohakarja koosseisu uuringute kohta, aga on jätnud tähelepanuta tema ütlused värskete kalade ja külmutatud ning ülessulatatud kalade eristamise võimaluste kohta. 13.6.3 Kohus on lähtunud otsuses süüdistuskokkuvõttes esitatud väitest ja tunnistajate I. V ja A. K ütlustest selle kohta, et püügipäevikutes esitatud kalakogused vastavad 14. augustil 2014. a Alatskivil kontrollitud kalade kogustele, mis on vastuolus teiste uuritud tõenditega. 13.6.4 Tõendatud on asjaolu, et süüdistatavad on 2013. aastal püüdnud ja töötlemiseks üle andnud üle 67,9 tonni koha, millest lubatud kaaspüügina on püütud kuni 25 % väikest kohakala. S. Andreevile on üle antud 541,50 kg alamõõdulist koha, mida säilitati Kalmaküla külmikutes. Maakohus ei pidanud esitatud faktilisi andmeid kalade päritolu tõendamise ega kaitseversiooni tõendamise seisukohalt oluliseks. 13.7 Maakohus oleks pidanud jätma tsiviilhagi rahuldamata, kuna puudub kahju tekitav tegu. Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et VÕS § 140 ei ole keskkonnakahju hüvitamise nõuete lahendamisel kohaldatav. Selline seisukoht ei tulene ka maakohtu poolt viidatud lahendist ega õigusteooriast. Hoolimata sellest, et kalade väärtus on maksimaalselt 1465 eurot, nõutakse kahju hüvitamist summas 90 650 eurot. Tegemist on selgelt ebamõistliku ja ülemäärase hüvitisega, mille täies mahus väljanõudmine on ebaõiglane. Maakohtu otsus ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Maakohus ei ole tuvastanud, millist KPS § 202 loetletud kohustust on süüdistatavad rikkunud. Ehkki maakohus on võtnud aluseks kahju viiekordse määra, ei ole kohus nimetanud õiguslikku alust, mis võimaldaks kahju hüvitamist nõuda viiekordses määras. Kuna maakohus ei ole isegi nimetanud sellekohast õiguslikku alust, ei saa ka rääkida sellest, et vastava aluse eeldused oleksid täidetud. Maakohus seda tuvastanud ei ole.

Vastuses prokuratuuri apellatsioonile leiavad kaitsjad, et see tuleks jätta rahuldamata.

Maakohtu põhjendused S. Andreevile karistuse määramise osas on põhjalikud. 14.1

Puudub alus muuta S. Andreevi põhikaristust.

Prokuröri apellatsioonist ei selgu, millistele kaalutlustele tuginedes on prokurör leidnud, et kuriteoga tekitatud kahju suurus on niivõrd raske, et välistatud peab olema rahalise karistuse mõistmine. Prokurör ei ole arvestanud üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ega isiku varasemat karistusajalugu, vaid üksnes kahju suurust. Kahju suurus ei ole samastatav isiku süü määraga. 14.2 Arusaamatuks jääb kaalutlus kohaldada S. Andreevile lisakaristusena 1-aastast keeldu töötada kalurina. Maakohtu otsusega pani S. Andreev teo toime kaudse tahtlusega. Samuti on kummastav prokuratuuri taotlus kohaldada S. Andreevile lisakaristust üldpreventiivsetel kaalutlustel. 14.3 S.T.H vastutust põhjendab prokuratuur üksnes lühidalt. Maakohtu otsuse lk 14 olevat argumentatsiooni, millega kohus on äriühingute vastutust diferentseerinud, ta vaidlustanud ei ole ega esitanud ka seisukohti, miks on kohtu järeldused valed ja miks tuleks isikute majanduslikku huvi süü suuruse määramisel eirata. Väärib märkimist, et S. Andreevi vastutust põhistab prokurör just majandushuvi kaudu. Seega on prokuröri põhjendused vastuolulised ega anna alust muuta maakohtu järeldusi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED

(IV).

I

muu kohana käsitletavad kõik asukohad, kus võivad olla ilmnenud kuriteo asjaolud, kuid mis pole käsitletavad kuriteo toimepanemise kohaga, nagu seda leidis asja arutamisel ka ringkonnaprokurör. Süüteo koha määratlemisel on oluline see, et süüdistataval oleks võimalik mõista, millist tegu talle ette heidetakse, ning esitada asjakohaseid vastuväiteid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2017. a otsus 3-1-1-45-07, p 10). Antud asjas on süüteo koht Peipsi järv ning kindlasti ei saanud ainuüksi vaatluse toimetamine Alatskivil Päiksi tee 3 territooriumil süüdistatavaid eksitada alamõõduliste kohade hõivamiskoha määratlemisel. Nõustuda ei saa kaitsjatega, et esmakordselt on seose sündmuskoha ja kuriteo toimepanemise koha vahel loonud maakohus. Süüdistatavad on arvestades senist menetluskäiku maa- ja apellatsioonikohtus mõistnud, millist tegu neile ette heidetakse ja saanud esitada ka asjakohaseid vastuväiteid süüteo toimepanemisele. Süüdistusaktis on kõigi süüdistatavate puhul märgitud ka kalade avastamise koht ning aeg ja arvestades kaitsjate väiteid, puudub põhimõtteline vaidlus selles, et süüdistusaktis märgitud kohas Tartumaal Alatskivi vallas Alatskivi alevikus Päiksi tee 3 tuvastati 14. augustil 2014 kella 07:30 ja 12:30 vahel S. Andreevi juhitud kaubikust 1913 alamõõdulist koha.

Ringkonnakohus leiab, et

kohtuvälises menetluses ei rikutud seaduse nõudeid

sündmuskoha vaatluse teostamisel ega sellega seonduvalt ka isiku kaitseõiguse tagamisel. KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. Seega ei pea ka kahtlustatav obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks. Sündmuskoha vaatluse juurde kahtlustatava kutsumine on põhjendatud, kui tema selgitused aitavad näiteks kaasa kuriteojälgede ja asitõenditena kasutatavate esemete leidmisele ja sündmuskoha olustikus toimunud muutuste selgitamisele. Praegusel juhul nähtub tunnistaja I.V. ütlustest, et S. Andreevile ja sõidukis viibinud V.S. le anti võimalus viibida mõõtmise juures, V. S läks kohe ära, S. Andreev käis vahepeal vaatamas (I kd, lk 48 pöördel). Sama on kinnitanud ka tunnistaja A. K, kes väitis lisaks, et S. Andreev ei tundnud selle vastu erilist huvi (I kd, lk 51). Sündmuskoha vaatlusprotokollis on kirjas, et S. Andreevile pakuti võimalust temale kuuluva sidevahendi abil kaitsjaga ühenduse võtmiseks (I kd, lk 2), ent ta ei kasutanud seda. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus isikule on tagatud võimalus ja selgitatud õigust viibida vaatluse juures ning teha selle kohta protokolli avaldusi ja märkusi, ent ta ei kasuta talle antud õigusi ega ilmuta menetlustoimingu vastu erilist huvi, on ainetu tugineda hilisemas menetluses tõendi kogumisel olulistele rikkumistele, mis seonduvad isiku kaitseõigusega.

Peipsi kohale iseloomulik: rohekas, must, valge (I kd, lk 48). Ühtlasi lükkas A. K ümber S. Andreevi poolt inspektoritele avaldatud väite, et tegemist oli mõrras surnud kohaga: sest surnud kala kaotab oma värvi ja silm muutub tuhmiks (I kd, lk 50 pöördel). A. K kinnitas, et alamõõduline kala oli kontrollimise hetkel värske (I kd, lk 50 pöördel). Seega on mõlemad inspektorid kinnitanud, et värske kala on selgelt eristatav (I kd, lk 48, pöördel, lk 50 pöördel). Ka sündmuskoha vaatlusprotokollis on kirjeldatud alamõõdulise kala tunnuseid järgmiselt: silm ja nahk on läikiv, lima läbipaistev ja värske kalale iseloomuliku lõhnaga (I kd, lk 2). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et keskkonnainspektorite selgitused on kuidagi vastuolus nende endi poolt koostatud fototabelitega. Asjaolu, et fotodel on kujutatud 14. augustil 2014. a S. Andreevilt ära võetud kohasid, ei ole kahtluse alla seatud. Inspektorite selgitusi ei tee vähemusaldusväärseks asjaolu, et pildi järgi ei ole võimalik öelda ning kirjeldada kalade värskust. Selline selgitus tundub igati loogiline, kuivõrd mõistetavalt võib pildi kvaliteet halvasti edasi anda iseloomulikke tunnuseid nagu näiteks värvus vm kalade värskuse hindamise seisukohast olulisi kriteeriume (näiteks lõhn, struktuur). Ehkki kaitsjad on väitnud, et keskkonnainspektorid ei osanud vastuolu tehtud fotode ja ütluste vahel selgitada, ei nähtu kohtuistungi protokollist, et I astme menetluses oleks kaitsjad tõstatanud küsimust vastuolust fotode ja inspektorite ütluste vahel. Maakohus ei ole järeldust kohade värskuse kohta teinud fotode järgi, vaid tuginedes tunnistajate ütlustele ning neid kinnitavatele teistele kriminaalasjas kogutud tõenditele. Kui aga asuda apellatsioonis esitatud seisukohale, et fototabelitel 8-9 (kus fotografeeritud on nii mõõdulised kui alamõõdulised kalad) on kõik kalad hallid ja tuhmid, siis seaks see kahtluse alla ka mõõduliste kohade värskuse, mida aga kaitsjad ei väida.

versioone. Ehkki kaitsjad on välja toonud, et S. Andreev on kogu menetluse käigus selgitanud, et tegemist oli 2013. a kaaspüügiga, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda tunnistajana ütlusi andnud inspektorite ütlustes. Tunnistajate I.V. ja A.K. ütluste kohaselt väitis S. Andreev, et kalad surid mõrras, mistõttu ta võttis need kaasa. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et S. Andreev ei väitnud, et tegemist oleks eelmisel aastal püütud kalaga ega seda, et kala oleks külmutatud (lk 48 pöördel, lk 50 pöördel). S. Andreev esitas kala päritolu tõendamiseks püügipäevikud, kus olid kirjas püütud kalakogused [---] Ütles, et õhtul püütud ja hommikul (tunnistaja A.K. ütlused, I kd, lk 50, pöördel). S. Andreevi kohtus antud ütlustest selgub, et ta sai aru, et kala viiakse Elistverre (I kd, lk 73 pöördel). Samas on S. Andreevi üks keskne argument seegi, et alamõõdulise kala püüdmine oleks rumal, kuna see maksab vähe, ent trahvid on suured (I kd, tl 75). Apellatsioonikohtule jääb arusaamatuks S. Andreevi käitumine: kui väidetavalt oli tegemist 2013. a püütud kohaga ja ta teadis, et alamõõdulise kala käitlemise eest näeb seadus ette suure trahvinõude, siis olnuks igati loogiline, et S. Andreev oleks takistanud kalade üleandmist loomasöödaks ning nõudnud asjaolude väljaselgitamiseni kalade säilitamist. Praeguses asjas aga leiab kohtukolleegium, et versioon 2013. a kaaspüügina saadud ja külmutatud koha kohta on esitatud alles hilisemas menetluses, mis tekitab paratamatult küsitavusi ning muudab kaitseversiooni väheusutavaks. Olgugi, et ainuüksi selle taustal süüdistatavate süüd nendele inkrimineeritavas kuriteos tõenda ei saa, tuleb seda kogumis muude süüdistuse versiooni põhistavate asjaoludega vaieldamatult arvestada.

pidanud väga tõenäoliseks, et Keskkonnainspektsiooni poolt 14. augustil 2014. a püütud kalad olid püütud 2014. a, sest 2013. a oli 25-28 cm pikkuseid kalu väga vähe. Asjatundja leidis vaatlusprotokolli lisas toodud kalade mõõtmistulemusi arvestades, et selleks, et noppida kaaspüügi korras 2014. a pikkusele vastavad kalad välja kaaspüügi korras 2013. a, peab olema suur hiromant. Kui 2013. a tahta püüda 25 cm pikkuseid kalu, mida järves oli väga vähe, siis põhimõtteliselt on see võimalik, aga peab oma saagi üle mõõtma ja valima välja need kalad, mida saagis on kõige vähem. Samas oli 2013. a sellise pikkusega kalu, mis 2014. a Keskkonnainspektsiooni poolt mõõdeti väga palju (I kd, 51-53). Ühtlasi lükkas asjatundja ümber kaitsjate väite, et joonistel kujutatud tulemused on aastate lõikes samaväärsed ja isendite suurustes puuduvad olulised kõikumised, mille alusel oleks võimalik kohakarja koosseisu alusel tuvastada, mis aastal on kalad püütud. Asjatundja selgitas, et arvukuse kõikumised on erinevate põlvkondade puhul üle 300 korra, mõni aasta tekib kohapõlvkond, mõni aasta ei teki seda üldse või on see nõrk. Maakohtu otsusest nähtub, et ka asjatundja ütlused on kohus lugenud usaldusväärseks tõendiks ja neile otsust tehes tuginenud. Seega on loodusseadusi arvestades ülimalt tõenäoline, et S. Andreevi valdusest leitud kalad olid 2014. a põlvkonnast, mis omakorda tõendab nende püüdmist süüdistuses nimetatud ajal. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohtu hinnangul mingitki alust arvata, et S. Andreev noppis 2013. a kalasaagist kaaspüügina saadud kalade hulgast välja just 2014. a kohakarja suurusele vastavad kalad. Seetõttu ei saa tema ütlustele, et tegemist oli 2013. a kaaspüügina saadud ja külmutatud kohadega, tõeväärtust omistada. Ehkki kaitsjad on leidnud, et kohakarja koosseisu uuringud ja nende tulemused ei tõenda, et süüdistatavad panid toime süüdistusaktis etteheidetava kuriteo, ei ole kaitsjad esitanud apellatsioonis õiguslikku argumentatsiooni, mis tõendina esitatud tõendusteabe ümber lükkaks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega selleski, et asjatundja V. Vaino ütluste kohaselt on kalade külmutamist või värskust võimalik hinnata nende siseorganite vaatluse põhjal. Kindlasti on tegemist ühe võimaliku viisiga kalade värskuse hindamiseks, ent see ei välista otsustuse kujundamist muude tõendamismeetodite kaudu.

Lisaks on tegemist S. Andreevi kauaaegsete tuttavate ja süüdistusest nimetatud ettevõtete töötajatega. Mis puudutab kaitsjate etteheidet V.M. i ütluste osalise kõrvalejätmise kohta KrMS § 288 1 alusel, möönab kohtukolleegium, et V.M. ile esitatud küsimus „Kas see kala oli külmutatud?“, sisaldab endas suunavaid viiteid vastuse kohta. Küll aga ei ole kohtumenetluse pooled taotlenud kohtult küsimuse kõrvalejätmist, mistõttu ei pidanud kohus suunavaks küsimuseks eraldi luba andma. Samas nähtub maakohtu põhistustest, et kohus ei ole nõustunud V.M. i versiooniga külmunud kala olemasolust ning leidnud, et seda ei kinnita ka teised tõendid (otsuse lk 8). Sama leiab ka ringkonnakohus. Tuleb märkida, et S. Andreevi versiooni kinnitavate isikute ütlustes esineb mitmeid vastuolusid (millele on oma kohtukõnes tähelepanu juhtinud ka prokurör, I kd, lk 92). Tõendiallikatel esineb probleeme mäletamisega. Samuti avaldati korduvalt ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks V.S. ütlusi.

kohaldamisele erinorm. Kalapüügiseadus ei näe ette kahju hüvitamise piiramist (nagu seda näeb ette võlaõigusseadus). Liiatigi tuleb VÕS § 140 kohaldamisele peamiselt üksnes lepinguvälise kahju hüvitamise korral ja hõlmab eelkõige olukordi, kus isiku kerge tähelepanematuse tõttu tekivad suured kahjuhüvitisnõuded. Maakohus leidis õigesti, et nõude alus ei ole VÕS § 133, vaid KPS § 25 lg 4.

arvestab kohtukolleegium järgmiseid asjaolusid. 42.2.1 KarS § 361 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 3-aasta pikkuse vangistuse. Riigikohtu praktikas soovitatakse võtta kaalutluse lähtekohaks sanktsiooni keskmine määr (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2014. a otsus 3-1-1-77-11, p 11). KarS § 361 lg 1 järgi on sanktsiooni keskmiseks 1,5 aastat vangistust. 42.2.2 Vastavalt KarS § 56 lg 1 I lausele on karistamise alus süü. Seega on karistuse mõistmisel esmaseks kohtuliku hindamise objektiks toime pandud kuritegu. Keskkonnavastaste süütegude puhul on asjaoluks, mis suures osas määrab ära süü suuruse, keskkonnale tekitatud kahju suurus. KarS § 361 kaitstav õigushüve on looduslik loomastik. Säte näeb ette vastutuse keskkonnale olulise kahju tekitamise eest. Praegusel juhul on keskkonnale põhjustatud kahju, mis ületab olulist kahju 22 korda. Seega on õigushüve kahjustatud ulatuses, kus koosseisuteo ohtlikkus ulatub kaugele välja teo miinimumnõuetest. Keskkonnale tekitatud kahju suurus on asjaoluks, mis annaks aluse mõista S. Andreevile sanktsiooni keskmisest suurem karistus. Samas tuleb toimunud õiguslikku tähendust omava sündmuse kõrval arvestada teo toime pannud isiku suhtumist sellesse (s.o tahtluse või ettevaatamatuse vormi). Praegusel juhul tuvastas maakohus, et S. Andreev pani koosseisuteo toime kaudse tahtlusega, s.o tahtluse nõrgimas vormis, mis omakorda kallutab teosüü määra keskmise lähedaseks. Süüteo toimepanemisega seotud asjaolude kõrval arvestatakse süü suuruse hindamisel lisaks KarS §-des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavad ning raskendavad asjaolusid. Kohtukolleegium kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid S. Andreevi käitumises ei tuvastanud. 42.2.3 Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. S. Andreev on varem kriminaalkorras karistamata. Teda on viimati karistatud väärteokorras liiklusseaduse alusel, samaliigilise süüteo eest mõistetud karistused on kustunud ning neid kohus karistuse mõistmisel ei arvesta. Isiku varasemat elukäiku arvestades ei saa öelda, et tegemist oleks harjumuskurjategijaga. S. Andreevile süüks arvatava teo järgselt ei ole ta ligikaudu 3,7 aasta jooksul uusi kuritegusid toime pannud. Samas tuleb aga tõdeda, et koosseisuteo toimepanemine on mõistetavalt taunitav kutselise kaluri poolt, kelle sissetulekud sõltuvad paljuski kalavarude suurusest ning kes peaks ilmutama erilist hoolt püügirežiimidest ning kalanduse eeskirjadest kinnipidamisest. Siiski leiab kohtukolleegium, et kuna S. Andreevile ei ole varem vabadusekaotuslikku karistust määratud, on tema karistustundlikkus eeldatavasti suurem ning karistuse eesmärgid täidetavad ka tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistusega, s.o 1 aasta pikkuse vangistusega. 42.2.4 Kohtukolleegium leiab, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt ei ole põhjendatud S. Andreevi karistust suurendada. Üheks oluliseks kohtuotsuse aktsepteeritavuse elemendiks selle ettearvatavus, mis tugineb sellele, et ühetaolisi juhtumeid lahendatakse sarnaselt. 2009 – 2017. a karistuspraktikat arvestades mõistetakse KarS § 361 lg 1 järgi reeglina karistuseks vangistus (vaid üksikutel juhtudel (nt süüteo jäämine katsestaadiumi, olulise kahju piirmäära lähedale jääv kahju), on määratud karistuseks rahaline karistus). Süü piiridesse jääva karistuse leidmisel on üldpreventsioonil eelkõige alammäära fikseeriv roll, mis ei tohiks olla alla üldsuse poolt veel tunnistatavat miinimumi. Karistust raskendavana võivad üldpreventiivsed kaalutlused tulla kõne alla, kui nt mingi karistusliik või teoviis on aktuaalselt hakanud levima ja kui konkreetset kuritegu võidakse järele teha (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. märtsi 2003 otsus nr 31-1-26-03). Arvestades olemasolevat karistuspraktikat kriminaalasjades KarS § 361 lg 1 järgi

(Riigi Teataja andmetel), ei saa väita, et süüdistavale etteheidetav teoviis oleks hakanud levima, sest süüdimõistvate lahendite arv aastate lõikes on loetletav ühe käe sõrmedel. 42.2.5 Kohtukolleegium leiab, et määratud karistusest tuleb S. Andreev tingimisi vabastada KarS § 73 lg-te 1,3 alusel. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et kriminaalkorras karistamata isikut, kelle puhul on kuriteo toimepanemisest möödas juba üle 3 aasta, ei ole reaalse vangistuse kohaldamine hetkel otstarbekas. Kohtukolleegium kohaldab S. Andreevile katseaega pikkusega 2 aastat ja 6 kuud. Kui S. Andreev ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu, ei pöörata talle mõistetud karistust täitmisele. Kuna ringkonnakohus mõistab käesoleva otsusega S. Andreevile uue karistuse, hakkab tema katseaeg kulgema alates ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest, s.o alates 29. märtsist 2018.

IV

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.