1-17-10331/48 - Varavastased süüteod - Süüteod omandi vastu - Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

6.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Raul Tosmann kaudu 392 (kolmsada üheksakümmend kaks) eurot 16 senti, sealhulgas käibemaks 65 (kuuskümmend viis) eurot 36 senti, vandeadvokaat Raul Tosmannile süüdistatav M.V. ele määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistuse sisu 1._M.V. t süüdistatakse selles, et tema, olles varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi, 04.11.2015 kella 15.00 ja 05.11.2015 kella 08.00 vahel tungis ukse lõhkumise teel Viljandi maakonnas Viljandi vallas R. külas P. kinnistul asuvasse ehitusjärgus majja, kust varastas järgmised OÜ-le X. kuulunud tööriistad: akutrelli komplekt Fein ASCM (trell, 3 akut ja akulaadija) väärtusega 598,80 eurot, saag Evolution RAGE B 185 väärtusega 234 eurot, universaalne saeketas Rage 185 Z20 väärtusega 40,80 eurot, teemant saeketas väärtusega 45,60 eurot, metallpuuride komplekt väärtusega 51,60 eurot, kombivasar Metabo UHE 2850 väärtusega 359 eurot, käsiketassaag TS REBQ Festo väärtusega 652 eurot, nurgasaag Makita LS1040 väärtusega 237 eurot, rullis 50 m juhet väärtusega kokku 110 eurot, kaks 10 m pikkust juhet väärtusega kokku 32 eurot, keevitusmask väärtusega 58,80 eurot, keevitusaparaat Würth väärtusega 954 eurot, magnetnurgik väärtusega 154,80 eurot, magnetlood väärtusega 105,36 eurot, käsikäru Fort väärtusega 51 eurot, tikksaag Makita väärtusega 229 eurot, elektriline kettsaag Stihl MSE 180c väärtusega 279 eurot, pöördlaser Hilti PR20 väärtusega 1440 eurot, piikvasar Hilti TE 706-AVR väärtusega 1080 eurot, lõikur Hilti DC 125-S väärtusega 288 eurot, akutrell Hilti SF 144-A väärtusega 660 eurot. Kokku varastas M.V. tööriistu summas 7660,76 eurot. Võõra vallasasja äravõtmisega selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis oli toime pandud sissetungimisega ja süstemaatiliselt, pani M.V. toime KarS § 199 lg 2 p-de 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

2.4 Käesoleval juhul ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei ole andnud alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja A.O. ülekuulamise protokollist 14.11.2016 nähtus, et tunnistaja on M.V. e varasem elukaaslane ning tunnistajale on ülekuulamise rakendamisel kriminaalmenetleja poolt selgitatud tunnistaja õigusi ja kohustusi, m.h õigust keelduda tunnistajana ütluste andmisest isiklikel põhjustel KrMS § 71 lg 1 loetletud asjaoludel. Tunnistaja kinnitas ülekuulamise protokollis, et õigused ja kohustused on arusaadavad ning andis seejärel ütlused. Maakohtule ei ole teada asjaolusid, et A.O. tunnistajana ülekuulamine 14.11.2016 oleks toimunud ebaseaduslikult. Seega kohtu hinnangul oli tunnistaja A.O. 14.11.2016 ütluste näol usaldusväärse tõendiga. Asjaolu, et A.O. on keeldunud mõni aeg varem, s.o 25.11.2015, tunnistajana ütluste andmisest isiklikel põhjustel ei omanud 14.11.2016 antud ütluste usaldusväärsuse seisukohalt kohtu hinnangul tähtsust. Tunnistaja A.O. ütlustest nähtuvalt algas tema kooselu süüdistatavaga 2015. aasta varakevadel ning 2015.a. novembris elasid nad süüdistatavaga koos R. s A.O. emale kuuluvas majas. Asjaolu, et süüdistatav elas tunnistaja juures R. s veel 2015. aasta novembrikuus, kinnitab lisaks tunnistaja ütlustele veel ka fakt, et Viljandi vallas, R. s asuva S talu elumaja ühest toast leiti elamu läbiotsimisel M.V. ele välja antud ID kaart AA 0120618 ning M.V. ele kuuluvad jalatsid. Ka nähtub süüdistatava ütlustest, et ta hoidis S elamus öökapi sahtlis isiklikke asju. Kohus leidis, et eelmärgitud tõenditega on ümberlükatud M.V. e ütlused selle kohta, et ta 2015. aasta suvelõpust alates enam Viljandimaal ei viibinud ning A.O. juures R. ei elanud. Süüdistatava elamist koos A.O. ga R. s S talus kinnitasid ka süüdistatava ütlused, mille kohaselt oli temal suhe A.O. ga ning ta on viibinud koos A.O. ga viimatinimetatu ema S.S. suvilas ja seal koos A.O. ga endale tuba ehitanud. Ka nähtub süüdistatava ütlustest, et kui ta Tallinnas korterist loobus, siis tõi ta S. elamusse oma mööbli. Lisaks eeltoodule on süüdistatav kinnitanud, et ta on soetanud A.O. ga ühiselt mõned asjad ja koera ning neil oli A.O. ga ühine majapidamine. Kohtu hinnangul olid tunnistaja A.O. ütlused usaldusväärsed, kuna neis kirjeldatud asjaolud riimuvad muude antud kriminaalasjas olevate tõenditega. Nimelt nähtub kannatanu ütlustest,

tema kirjalikust avaldusest ning sündmuskoha vaatlusprotokollist, et tunnistaja A.O. ütlustes märgitud ajavahemikul (s.o 2015 novembri algus) varastati kannatanult tema ehitusobjektilt samaliigilised asjad - tööriistad (s.h elektrilised tööriistad) ja käsikäru. Samuti riimusid tunnistaja A.O. ütlused nii kannatanu ütluste ja avaldusega kui ka läbiotsimisprotokollis tooduga selles, et kannatanult varastatud käsikäru Forte on hiljem läbiotsimisel leitud Viljandimaal R. s asuva S. elamu keldrist, kuhu süüdistatav oli selle eelnevalt lükanud. Kannatanu on temalt varastatud käsikäru ära tundnud ja ta on selle enda valdusesse tagasi saanud. Kannatanu esindaja kirjeldas oma ütlustes, et tagastatud käru on ainulaadne. See oli sellise plastmassist anumaga või kärukastiga käru. Kannatanu esindaja kinnitusel ei ole ta sellist käru rohkem Viljandis näinud ei müügil ega ühelgi teisel objektil. Ta tunneb selle käru ära, kuna sellega veeti liiva restaureeritavasse majja täiteks (P. häärberis). Kannatanu sai käsikäru Forte tagasi politseilt. Käesoleval juhul ilmus tunnistaja A.O. kohtuistungile ja kohus rakendas KrMS § 2871 sätteid ning tutvustas tunnistajale KrMS §-st 71-73 tulenevaid ütluste andmisest keeldumise seaduslikke aluseid ja selgitas, et kohtus peab rääkima tõtt ning hoiatas tunnistajat ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmisest. Tunnistaja A.O. avaldas kohtus ülekuulamise rakendamisel asjaolu, et ta on olnud püsivas kooselus süüdistatavaga ning süüdistatav oli tema elukaaslane ja eeltoodud asjaolust tulenevalt ning seaduslikku alust omades, keeldus ta kohtuistungil ütluste andmisest. Prokurör taotles KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tunnistaja A.O. kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmist KrMS § 291 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel tunnistaja keeldumise tõttu kohtulikul uurimisel ütluste andmisest. Kaitsja vaidles tunnistaja A.O. ütluste avaldamisele vastu, viidates asjaolule, et tunnistaja A.O. on kriminaalasja kohtueelses menetluses ühel korral (s.o 25.11.2015.a.) realiseerinud õigust keelduda ütluste andmisest, mistõttu tunnistaja A.O. poolt aasta hiljem antud ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna politsei on tunnistajat kuidagi mõjutanud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ning määras tunnistaja A.O. kohtueelses menetluses antud ütlused vastu võtta ja avaldada. Kaitsja taotlusel on kohus vastu võtnud ka tunnistaja A.O. 25.11.2015 kohtueelses menetluses ülekuulamise protokolli, millest nähtub, et tunnistaja on 25.11.2015 keeldunud ütluste andmisest põhjusel, et ta ei soovi oma elukaaslase M.V. e vastu ütlusi anda. Kohus märkis, et KrMS § 291 lg 2 sätestatu kohaselt võib kohtumenetluse pool taotleda luba esitada tõendina tunnistaja varem antud ütlusi KrMS § 291 lg-s 1 märgitud juhtudel siis, kui ütlused on deponeeritud või kui varasema ülekuulamise viis abistamistaotluse alusel läbi välisriigi pädev asutus ja isikut ei ole võimalik kuulata üle kaugülekuulamise teel. Kohus võib erandina KrMS § 291 lg 3 kohaselt vastu võtta isiku deponeerimata ütlused, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; 2) kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks; 3) tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.

2.5 Maakohus märkis, et lisaks tunnistaja A.O. ütlustele on käesolevas kriminaalasjas veel tõendeid, millega on tõendatud süüdistatava M.V. e seotus temale inkrimineeritava kuriteoga ja nendeks on eelkõige läbiotsimisprotokoll ja kannatanu ütlused, millega on usaldusväärselt tõendatud, et kannatanu ehitusobjektilt varastatud käsikäru leiti süüdistatava elukohas - Viljandi vallas R. asuva S. talu elamu keldrist. Mis puudutab tunnistaja A.O. ütluste elulist usutavust, siis asjaolu, et käsikäru Forte on leitud S talu elamu keldrist kinnitab veenvalt, et M.V. el oli võimalik käsikäruga siseneda eelmärgitud elamusse. Süüdistatava ütluste kohaselt oli S majal kaks sissepääsu nii garaaži ja eesukse kaudu. Seega ei olnud maakohtul alust kahelda tunnistaja ütluste elulises usutavuses. 2.6 Kohus märkis, et kannatanu esindaja kohtuistungil antud ütlustega ja OÜ X. avaldusega 06.11.2015 ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga on usaldusväärselt tõendamist leidnud asjaolu, et ajavahemikul 04.11.2015 kella 15.00 ja 05.11.2015 kella 8.00 vahel on ukse lõhkumise teel sissetungitud Viljandi maakonnas Viljandi vallas R. s P. kinnistul asuvasse ehitusjärgus majja ning varastatud OÜ-le X. kuulunud tööriistad. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et P. kinnistul asuva elamu tiigipoolne uks on lõhutud ning samuti on lõhutud elamu teisel korrusel asuva ruumi koodlukk. Ka kannatanu on ütlustes viidanud asjaolule, et majja oli sisse murtud, kuivõrd maha oli lõhutud ukseavale kruvidega paigaldatud ehitusplaat ning olmetoa snepperlukk. Kannatanu ütlustega ja tema avaldusega on tõendatud varguse toimepanemise aeg ja varastatud tööriistade hulk ja loetelu ning kannatanule vargusega tekitatud kahju. 2.7 Süüdistatav M.V. ristküsitluses antud ütlustes ennast temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. M.V. e ütluste kohaselt elas ta 2015. aastal XXX, Tallinnas. Samal aastal on ta viibinud ka Viljandi vallas A.O. ema, S.S. kuuluvas suvilas, mis asub R. s ja ka A.O. ema korteris Männimäel. R. s on süüdistatav olnud koos A.O. ga 2015. aasta suve algusest kuni sama aasta septembri alguseni, seoses sellega, et nad koos A.O. ga remontisid seal suvilas ühe toa oma tarbeks ära. Kuna selles majas ei olnud elektrit, vett ega kütet, siis õhtuti läksid nad Viljandisse. Süüdistatava väitel ei tea ta P. kinnistut ning ei tunne seda küla üldse ning peale selle suvila ei ole ta kuskil mujal käinud. Lisaks väitis süüdistatav oma ütlustes, et süüdistuses toodud ajavahemikul 04.11.2015-05.11.2015 oli ta Tallinnas ja vahepeal ka Haljalas venna mõisas, seoses ehitamise ja venna mõisa renoveerimisega. 2015. aasta septembri alguses lahkus ta Viljandimaalt. 2.8 Maakohus on seisukohal, et varguse pani süüdistatav toime kavatsetult. Süüdistatava sisenemine elamusse sissetungimise teel, samuti tegutsemine elamus ja teisel korrusel oleva ruumi koodluku lõhkumine viitab kohtu hinnangul sellele, et süüdistatava tegevus oli eesmärgipärane, et elamust leitavad asjad omastada ning selliselt käitudes sai ta selgelt aru ka oma tegevuse olemusest ja ebaseaduslikkusest. Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. 2.9 Kohus arvestas karistamisel ka süüdistatava isikut. Süüdistatav omas süüteo toimepanemise ajal kehtivat kriminaalkaristust, milline asjaolu on leidnud tõendamist kohtutoimikus oleva karistusregistri väljavõtte ja varasema kohtulahendiga M.V. e kohta. M.V. oli enne kõnealuses süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemist karistatud Pärnu Maakohtu 08.11.2013 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8, 9; § 266 lg 2 p-de 1, 3; § 119 lg 1; § 121 järgi liitkaristusena vangistusega 2 aastat 10 kuud. Eeltoodust nähtub, et varasema kriminaalkaristuse kohaldamine vangistuse näol ei ole mõjutanud M.V. t kuritegude toimepanemisest loobuma. Lisaks tuleb märkida, et isik on ka pärast süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemist pannud toime uue kuriteo, mille eest on Pärnu Maakohtu 20.03.2017 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 järgi

karistatud tingimisi vangistusega 9 kuud 20 päeva katseajaga 2 aastat, mis KarS § 74 lg 4 alusel on pööratud täitmisele Harju Maakohtu 05.07.2017 määrusega. Karistusandmed ning käesolevalt M.V. ele esitatud süüdistus kinnitab asjaolu, et süüdistatavale on omane samalaadne käitumismuster - panna toime vargusi, kusjuures vargused on kõikidel eelmärgitud juhtudel toime pandud sissetungimisega. Kohus leidis, et M.V. e käitumises puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud KarS § 57 ja § 58 kohaselt. Arvestades süüdlase varasemat karistatust samaliigilise kuriteo eest ning võttes arvesse, et isik on jätkanud uute varguste toimepanemist, siis nentis maakohus, et karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, mistõttu on põhjendatud talle karistusena mõista vangistus. Maakohus leidis, et kuriteo asjaolusid, süüdistatava süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ning varasema kehtiva kriminaalkaristuse olemasolu arvestades saab süüdlast mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma, mõistes temale karistuse vangistusena sanktsiooni keskmises määras s.o karistades KarS § 199 lg 2 p-de 8, 9 järgi vangistusega 2 aastat 6 kuud. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti M.V. ele liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 24.-26.11.2015 s.o 3 päeva karistusaja hulka ning loeti M.V. ele ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust. 2.10 Kohus tegi 29.11.2017 istungil KrMS § 2961 lg 2 kohaselt kannatanule ettepaneku esitada tsiviilhagi lahendamiseks tõendeid tsiviilhagis loetletud tööriistade maksumuste kohta ja määras tähtaja tõendite esitamiseks. Kannatanu esindaja esitas kohtuistungil 04.12.2017 täiendavad tõendid tsiviilhagis loetletud tööriistade maksumuse kohta ja täpsustas haginõude summat. Lõplikuks kahjunõude summaks kannatanu tsiviilhagis on 6352,43 eurot. 2.11 Kohus tuvastas käesoleva kohtuotsusega, et süüdistatav M.V. on toime pannud KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis seisnes selles, et tema 04.11.2015 kella 15.00 ja 05.11.2015 kella 08.00 vahel tungis ukse lõhkumise teel Viljandi maakonnas Viljandi vallas R. külas P. kinnistul asuvasse ehitusjärgus majja, kust varastas kannatanule kuulunud tööriistu kokku summas 7660,76 eurot. Eelmärgitud maksumus tulenes kannatanu poolt esialgselt kriminaalmenetlejale esitatud avalduse andmetest. Kõrvutades esialgselt esitatud tsiviilhagi nõuet, täpsustatud haginõuet ja kannatanu esitatud tõendeid tööriistade maksumuste kohta ning tema vastuseid kaitsja küsimustele tsiviilhagi läbivaatamisel, siis ilmnes, et kannatanu lähtub tsiviilhagis kahjunõuet esitades hüvitamisele kuuluvate tööriistade maksumusest ilma käibemaksuta. Samas nähtus tsiviilhagist ja esitatud tõenditest, et kannatanu ei ole vaatamata kohtu ettepanekule esitanud tõendeid kõikide hagis loetletud tööriistade kohta, vaid üksnes osaliselt. Maakohus märkis, et TsMS § 230 lg-st 1 tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisti. Lähtudes eeltoodust tuleb kannatanule tekitatud kahju tõendada ja tsiviilhagis toodud väiteid põhistada. Kohus märkis täpsustatud tsiviilhagi summa arvestuse ja kahjuhüvitise nõude tõendatuse osas järgmist:

3.4 Apellant leiab, et nii eeluurimisel kui ka kohtulikul uurimisel on rikutud KrMS § 81 sätestatut. Tulenevalt lg 1-st peab äratundmiseks esitamisele eelnema äratundja ülekuulamine, milliste tunnuste alusel ära tuntakse. Seda ei ole järgitud eeluurimisel ja kohtulikul uurimisel. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-21-09 on märgitud, et äratundmiseks esitamisel tulenevalt sama paragrahvi lg 1 p 5 kohaselt tuleb märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti. Kaitsja leiab, et see tuleb märkida peale isiku ülekuulamist, erandeid ette ei nähta. Kohus oleks pidanud hindama, kas käru on tagastatud menetlusnorme rikkudes ennatlikult. Käru oli ostetud jaekaubandusest masstoodanguna, mitte ise valmistatud ning seega puuduvad eritunnused, mida maakohus leidis ekslikult kärul olevat. 3.5 Kaitsja leiab, kohtu poolt esineb kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-de kohaselt on igas kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid ( RK 3-1-1-98-02 ja RK 3-1-1-45-07 p 16.1). Tunnistaja A.O. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste kasutamine süüstava tõendina on hinnatav kui kaitseõiguse oluline rikkumine. Maakohus ei ole kaitseõigusega arvestanud, kuna kohtualusele M.V. ele ei olnud tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ning küsitleda tunnistajat viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal ning kohtulikus menetluses. Kaitsja on seisukohal, et kuna M.V. e süüdimõistmise on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda kohtueelsel menetlusel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EIÕK art 6-s lubatud piiri (RK 3-1-1-98-02 p 7.4). 3.6 Kaitsja märgib, et lisaks tunnistaja A.O. ütlustele, keda polnud kohtualusel võimalik küsitleda, ei ole käesolevas asjas ühtegi teist kohtukõlbulikku tõendit, millega oleks tõendatud süüdistatava M.V. e seotus temale inkrimineeritava kuriteoga. Läbiotsimisprotokoll tl 25-36 ja kannatanu esindaja ütlused puutumuses käruga kui kohtukõlbmatu tõend ei anna alust järelduseks, et üldsegi kannatanu ehitusobjektilt varastatud käsikäru leiti süüdistatava elukohas - Viljandi vallas, R. s asuva S talu elamu keldrist. Käru kui objekti olulisi tunnuseid pole asitõendi vaatluse käigus mitte mingil moel kajastatud (Riigikohus 3-1-1-16-12 p.6). Käru iseloomulikud tunnused on vajalikud kriminaalmenetluses tõendamiseks, kuid asjakohased tunnistajate ütlused käesolevas asjas sootuks puuduvad ega ole neid käru iseloomulikke äratundmist võimaldavaid tunnuseid ka kannatanu esindaja kohtuliku uurimise käigus menetlusnorme järgides esitanud. 3.7 14.11.2016, s.o. aasta hiljem peale esimest ülekuulamist, kusjuures aasta aega kriminaalasjaga polnud keegi tegelenud, kuulati A.O. teistkordselt üle tunnistajana, ignoreerides asjaolu, et A.O. eelnevalt oli kasutanud õigust mitte anda ütlusi. Kaitsja suhtub allikakriitiliselt tunnistaja A.O. ütlustesse, kuna asjaolude kirjeldus pole eluliselt usutav. „Sõitis käruga esikusse“ ei ole lihtsalt tehniliselt võimalik, tegemist on ebausutava väitega, seda enam, et koormatud käsikäruga polegi kuidagi võimalik trepist (10- 15 trepiastet) ülesse sõita, veelgi enam, ka maja uksed avanevad väljapoole, seejärel väike eeskoda, mille uksed avanevad samuti väljapoole. Kaitsja osundab M.V. e ütlustele kohtuistungil, kes märkis ka tunnistaja tervisega seotud probleeme, A.O. le mitte iseloomulikku, temale mitteomase sõnavara kasutamist protokollis. Kaitsjal on alust arvata, et tunnistaja A.O. ga, kes M.V. ele teadaolevalt jäi politseile vahele narkouimas tingimisi karistuse kandmise ajal, on ilmselt manipuleeritud ja kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et maakohus on rikkunud EÕIK art 6 p-s 3 "d" sätestatud nõude täitmist. Apellandi arvates tunnistaja A.O. ütlused on kohtukõlbmatu tõend.

Oluline on siinjuures märkida, et alates 29.01.2018 muutus kord, mille tulemusena muutusid ka määratud kaitsja tasumäärad (20 eurolt 25 eurole pooltund). Ringkonnakohtus istungil esitas kaitsja 2 kaitsjatasutaotlust. Esimese tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal istungiks ettevalmistamiseks 4 pooltundi (100 eurot) ja istungil osalemiseks 4 pooltundi (100 eurot), mille eest küsitakse tasu kokku 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul, arvestades asjaolu, et R. Tosmann on olnud M.V. e kaitsja ka maakohtus, ei ole põhjendatud rahuldada istungiks ettevalmistamise aeg 4 pooltunni ulatuses, vaid kaitsja poolt taotletut tuleb vähendada 2 pooltunnini (50 eurot). Samuti ei ole põhjendatud rahuldada tervikuna tasutaotlust istungil osalemise eest 4 pooltunni ulatuses. Kohtuistungiprotokolli kohaselt kestis ringkonnakohtu istung kolmveerand tundi, mistõttu kuulub kohtuistungil osalemise eest rahuldamisele tasu 2 pooltunni ulatuses (50 eurot). Kokku kuulub tasutaotlus rahuldamisele summas 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Teise tasutaotluse kohaselt taotletakse sõidukulude hüvitamist marsruudil Viljandi-TartuViljandi 156 km ulatuses summas 56,16 eurot, sh käibemaks 9,36 eurot. Ringkonnakohus leiab, et sõidukulude väljamõistmine on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele korra § 16, § 17 lgte 1 ja 2 alusel. Seega kokku kuulub 3 kaitsjatasutaotluse alusel rahuldamisele riigi õigusabi osutamise eest 392,16 eurot, sh käibemaks 65,36 eurot. Korra § 6 lg 3 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro ühes kohtuastmes. Kuna kohtuistungil osalemise tasu (75 eurot + käibemaks) ja sõidukulud (46,80 eurot + käibemaks) ei kuulu maksimaalse piirmäära sisse, siis on rahuldatud kaitsjatasutaotluse summa kooskõlas korra § 6 lg-ga 3. KrMS § 185 lg 1 alusel jäävad menetluskulud summas 392,16 eurot Eesti Vabariigi kanda, sest kohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi.