1-17-2053/37 - Liiklussüüteod - Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

Andi Liivalaid’i süüdistatakse selles, et tema juhtis 23.08.2014. a kella 02.00 ajal, täites Y OÜ tööülesandeid, mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga XXX XXX ja teostas Tallinnas Sõpruse pst-lt Sõpruse pst – J.Sütiste tee reguleerimata ristmikul vasakpööret J.Sütiste teele, kus asus reguleerimata ülekäigurada ning sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed vasakult paremale ületavale jalakäijale X1’ile. Andi Liivalaid pidi olema tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist /LS § 33 lg 1/; pidi enne manöövri sooritamist veenduma, et see on ohutu /LS § 33 lg 2 p 8/; pidi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma sellise kiirusega, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale /LS § 35 lg 4/; pidi andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab /LS § 17 lg 5 p 2/; pidi kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, et ta suudaks arvestada kõikide liiklusoludega ning suutma oma sõiduki peatada takistuse ees, mis on etteaimatav /LS § § 50 lg 3 p 1, 2/. Andi Liivalaid jättis nimetatud liiklusseadusest tulenevad kohustused ettevaatamatusest täitmata. Andi Liivalaid juhtis mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga XXX XXX ja ei veendunud 23.08.2014. a kella 02.00 ajal enne manöövri, s.o vasakpöörde sooritamist Sõpruse pst-lt J.Sütiste teele selle ohutuses ning ei olnud piisavalt tähelepanelik jalakäija X1’i suhtes, kes ületas mööda reguleerimata ülekäigurada J.Sütiste teed, olles juba ületanud J.Sütiste teel kolm sõidurada, mis suundusid Sõpruse pst poole ja ohutussaare ning asus ületama J.Sütiste tee sõidurada, mis suundus Mustamäe haigla poole. Seega pidi jalakäija olema Andi Liivalaid’ile juba pikalt nähtav. Andi Liivalaid pidi andma vasakpöördel jalakäijale teed aga seda ta ei teinud. Andi Liivalaid, pöörates reguleerimata ülekäiguraja poole, pidi sellele lähenedes sõitma kiirusega, et ta saaks anda teed jalakäijale, kes on astunud ülekäigurajale ning selleks pidi ta arvestama kõikide võimalike liiklusoludega, sest jalakäija liikumine ülekäigurajal on juhi jaoks etteaimatav takistus. Ülekäigurada ja selle ümbrus oli hästi valgustatud ning miski ei takistanud Andi Liivalaid’il jalakäijat märkamast, kuid kuna Andi Liivalaid ei olnud piisavalt tähelepanelik, ei näinud ta jalakäijat, mistõttu ei jäänud ka ülekäiguraja ees seisma ning sõitis jalakäijale X1’ile ülekäigurajal otsa. Kokkupõrke tagajärjel paiskus jalakäija sõiduki kapotile, liikus sõidukiga kaasa kuni sõiduki seismajäämiseni, mille tulemusel jalakäija kukkus sõidukilt maha asfaldile, saades raskeid tervisekahjustusi (haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd, parema pindluu ülaosa murd), s.o tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud ja mis vastavad KarS § 118 lg 1 p 2 sätestatud tunnustele. Andi Liivalaid pani kuriteo toime hooletusest, s.t ta oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud jalakäijat ülekäigurajal nägema, millega seoses oleks suutnud ka vältida talle raskete tervisekahjustuste põhjustamist. Andi Liivalaid rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 17 lg 5 p 2 /mitterööbassõiduki juht peab andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti/; § 33 lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 33 lg 2 p 8 /juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid/; 35 lg 4 /reguleerimata 3 (23)

Kohus luges kõik prokuröri, kaitsja, kannatanu esindaja ja tsiviilkostja esindaja poolt esitatud tõendid, mille kohus vastu võttis, asjakohasteks ja lubatavaks. Samuti luges kohus kõik tõendid peale tunnistaja X2i ütluste ja süüdistatava ütluste täielikult usaldusväärseks. Tunnistaja X2i ütlused loeb kohus täielikult ebausaldusväärseks ja kohus neid ütlusi ei kasuta. Süüdistatava ütlused loeb kohus ebausaldusväärseks selles osas, kus ta viitab X2ile. Analüüsides X2i ütlusi, süüdistatava ütlusi, sh kohtumenetluses usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi ning kõrvutades neid muude tõenditega, leiab kohus, et X2 sündmuskohal ei viibinud ja tegemist on valeütlustega, mis on antud Andi Liivalaiu vastutusest vabanemise eesmärgil. Sellele, et X2 sündmuskohal ei viibinud ja et tema ütluste puhul on tegemist on Andi Liivalaiu õigustuseks loodud tõendiga, viitavad järgmised asjaolud. Kohtueelses menetluses andis Andi Liivalaid kahtlustatavana järgmisi ütlusi: 23. augustil 2014 kella 02.00 ajal tulin just Kristiine keskuse juurest mööda Sõpruse pst-d ja soovisin sõita Sõpruse pst ja Sütiste tee ristmikul olevasse Statoili (II kd tl 86). Kohtumenetluses väitis Andi Liivalaid aga, et ta tuli Sõpruse pst ja Tammsaare ristis asuvast Statoilist (II kd tl 83 pöördel). Prokuröri küsimusele vastuolu kohta ei osanud süüdistatav aga mõistlikku selgitust anda. Süüdistatav küll üldiselt selgitas, et andis eelmenetluses ütlused selliselt, et X2i asjaga mitte siduda. Samuti andis Andi Liivalaid kohtumenetluses ütlusi (II kd tl 83 pöördel), et sõites Sõpruse puiesteed mööda, liikus X2 tema järgi. Kõigepealt keerasid nad Tammsaarele välja vasakule, siis tegid parempöörde Sõpruse puiesteele ja siis Sõpruse puiesteelt juba Sütiste teele, lastes enne pööret 2 vastutulevat autot läbi. Kohtueelses menetluses andis Andi Liivalaid aga järgmiseid ütlusi: Liiklust muidu ei olnud, see tähendab peale nende kahe mulle vastu sõitva sõiduki sõitsin mööda Sõpruse puiesteed kesklinna suunas. Ristmikul ja selle läheduses teisi sõidukeid ei olnud (II kd tl 86 pöördel). Vastuolu selles, et miks ta kohtueelses menetluses ei maininud lisaks 2 vastutulevale autole X2i autot, põhjendas süüdistatav: põhimõtteliselt jätsin välja oma sõbra sellest asjast, kuna mulle ei tundunud, et temal selles mingit osalust on ja ma ei teadnud, et tema seda õnnetust üldse pealt nägi (II kd tl 86 pöördel). X2i ütlustest nähtub, et enne Sõpruse puiesteelt Sütiste teele pööramist tuli neile 1 auto vastu (II kd tl 73). See läheb vastuollu Andi Liivalaiu ütlustega, milles ta väidab, et vastu tuli 2 autot, 4 (23)

1-17-2053 seda kinnitas Andi Liivalaid ühtmoodi nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus. Samuti X2i ütlustest nähtub, et ta nägi kannatanut selgelt (II kd tl 75 pöördel). Süüdistatav aga nägi kannatanut alles kokkupõrkehetkel (II kd tl 84). Kohtu hinnangul ei ole loogiline, et süüdistatava ja väidetaval sündmuskohal viibinud tunnistaja nägid sedavõrd erinevalt möödasõitvaid autosid ja kannatanut. Samuti lahknevad Andi Liivalaiu ja X2i ütlused selles, kuhu parkis süüdistatav auto õnnetuse järgselt, kannatanu õnnetusejärgses käitumises ja kannatanu õnnetusjärgses asukohas. Ühtlasi nähtub nii süüdistatava kui ka tunnistaja X2i ütlustest, et varem nad ei olnud sõbrad, kuid põgusa kohtumise järel Sõpruse ja Tammsaare ristmikul asuvas Statoilis otsustasid nad sõita ühiselt Sütiste Statoili. Loogiline ei ole ka see, et kuigi nii tunnistaja kui ka süüdistatav kinnitavad, et Andi Liivalaid lõpetas nende kohtumisel Sõpruse Statoilis burgeri söömist, kutsus X2 ta sõitma Sütiste tee Statoili, kuivõrd ta tahtis sinna minna kohvi pärast. Kui X2 tahtis kohvi juua, oleks ta saanud seda teha ka Sõpruse Statoilis. Samuti on ebausutav, et X2, kes nägi sedavõrd selgelt, kuidas kannatanu liikus väljaspool ülekäigurada ja saades aru, et sõber on hädas, selle asemel, et sündmuskohale jääda ja toetada sõpra ning anda asjakohaseid ütlusi, hoopis lahkus. Kusjuures nagu selgub X2 ei läinudki ta Sütiste Statoili kohvi järgi, mille tõttu nad eelmisest Statoilist olid väidetavalt lahkunud. Seejuures ei näinud tunnistaja X2i sündmuskohal ei kannatanu ega ka tunnistaja X3. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et X2 ja Andi Liivalaid on kokku leppinud X2i ütluste versiooni, mistõttu X2i ja Andi Liivalaiu ütlused osaliselt kattuvad. Ütlused lahknevad selles osas, mis väljusid kokkulepitud versioonist. X2 on nii tema enda kui ka süüdistatava ütluste põhjal paigutatud sündmustes niisugusesse asukohta, et ta oleks välja jäänud tegelikult kohalviibinud isikute vaateväljast ja seega ükski kolmas isik ei saanud meenutada tema kohalolu või puudumist. Tunnistaja X2i ja süüdistatav väidetav käitumine enne ja pärast õnnetust on sedavõrd ebaloogiline, et viitab samuti väljamõeldud versioonile. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et X2 tegelikult sündmuskohal ei viibinud ja tegelikult andis ta valeütlusi eesmärgiga luua Andi Liivalaidu õigustav tõend. Esitatud väidet toetab ka asjaolu, et Andi Liivalaid kinnitas kohtus, et ta andis kohtueelses menetluses valeütlusi. Kui inimene kinnitab kohtus, et ta andis kohtueelses menetluses valeütlusi, pole kohtul põhjust arvata, et ta seda ka kohtumenetluses ei teeks, kui see peaks tema jaoks vajalikuks osutuma. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et X2 tegelikult sündmuskohal ei viibinud ja ta andis seega valeütlusi. Andi Liivalaiu ütlused on ebausaldusväärsed X2i puudutavas osas. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus edaspidi X2i ütlused tähelepanuta ja Andi Liivalaiu ütlused jätab kohus tähelepanuta X2iga seonduvas osas.

1-17-2053 2) LS § 33 lg 1 rikkumist, mille järgi juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist; 3) LS § 33 lg 2 p 8 rikkumist, mille järgi juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid; 4) LS § 35 lg 4 rikkumist, mille järgi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajadusel korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada; 5) LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumist, mille järgi juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama ning vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Süüdistatav Andi Liivalaid andis 04.10.2017. a kohtuistungil seoses liiklusõnnetusega ütlusi (II kd tl 83 pöördel – 84), et ta sõitis sõiduautoga mööda Sõpruse puiesteed, olles Sõpruse pst ja Sütiste tee ristmikul vasakpoolses reas, lasi läbi kaks sõiduautot ja pööras Sõpruse puiesteelt Sütiste teele. Vasakpööret sooritades peaaegu pöörde lõpus kuulis matsu ja siis nägi ta kannatanut autol, kannatanu lendas peaga esiakna piilarisse ja kukkus maha. Kannatanut ta enne õnnetuse toimumist ei näinud, sest arvatavasti jäi kannatanu kahe posti taha peitu. Süüdistatav pidurdas koheselt löögi järgselt, samaaegselt pööras pead. Kannatanu kukkus löögi järgselt vasakule rajale auto kõrvale ca 2 meetrit autost eemale. Süüdistatav peatas auto selliselt, et auto esiots oli vähemalt 5 meetri kaugusel ülekäigurajast (II kd tl 89). Kannatanu X1 andis 02.10.2017. a kohtuistungil ütlused, et 23. augustil 2014. a umbes kella kahe paiku öösel tuli ta bussiga Kinoklubi Sõprus ürituselt Jägala joa juurest. Bussist väljus ta Sõpruse puiestee ja Tammsaare nurgal. Edasi läks ta kodu suunas, mis asub Sõpruse pst 247, jala. Kannatanu läks piki Sõpruse pst-d. Kannatanu möödus Magistrali keskusest, vasakul pool oli Statoil ja ta läks mööda jalakäijate teed otse välja jalakäijate ülekäigurajale. Kannatanu jõudis ülekäigurada pidi ohutussaarele. Ülekäiguraja kõrvalt ta minna ei saanud, sest seal olid metallpiirded. Metallpiiret ta ei ületanud ja jätkas edasi liikumist mööda ülekäigurada ja sel momendil toimus kokkupõrge (II kd tl 47 pöördel -48). Ta ei mäleta peale ohutussaart ülekäigurajale astumist, kuid paar sammu ta pidi ülekäigurajal tegema, sest mujale ta ei saanud astuda (II kd tl 50 – 50 pöördel). Ülekäiguraja juures oli foor, kus vilkus kollane tuli. Tänavavalgustus töötas, kannatanul oli helkur. Kannatanu ei mäletanud täpselt kokkupõrke momenti, ta kaotas hetkeks teadvuse ja ärkas asfaldil lamades näoga allapoole. Tema juurde tuli keegi meesterahvas, aitas tal ennast selja peale keerata ja ütles vene keeles, et ta lamaks rahulikult, ega liigutaks ennast, abi on kutsutud või kutsutakse (II kd tl 48). Kannatanu autot ei näinud, sest see tuli kannatanu selja tagant. Kannatanu arvas, et auto pidi tulema mööda Sõpruse puiesteed ja tegema vasakpöörde (II kd tl 49). Tunnistaja X3 andis 04.10.2017. a kohtuistungil ütlusi, et ta oli augustis 2014. a Sütiste tee Magistrali Statoili tankimisautomaatide juures oma sõbraga, kui kuulis pauku. Ta vaatas teele ja nägi, kuidas takso sõitis mehele otsa, mees paiskus õhku või libises asfaldil. Tunnistaja X3 jooksis mehe juurde. Mees lebas sõiduteel ja tunnistaja tõmbas ta ohutussaare suunas (II kd tl 70 pöördel). Otsasõitnud takso peatus tunnistaja arvates teest paremal pool (II kd tl 71). Kannatanu tuli enne õnnetust Magistralist mööda mööda kõnniteed. Tunnistaja arvates läks kannatanu mööda ülekäigurada. Tunnistaja ei mäletanud, et õnnetuspaigas oleks olnud veel 6 (23)

1-17-2053 sõiduautosid (II kd tl 71 pöördel). Õnnetuse põhjustanud taksojuht oli kohapeal, ta oli närviline ja suitsetas palju. Tunnistaja meelest oli sündmuse ajal nähtavus (ilm) hea. Vastavalt 23.08.2014. a sündmuskoha vaatlusprotokollile (I kd tl 1-13) on sündmuskohal suurim lubatud kiirus 50 km/h. Sündmuskohal on Sõpruse pst-l 2 sõidurida, mis suunduvad Sütiste teele ja mõlemad sõidurajad on 3,6 m laiad. Sündmuskoha on nullpunktiks võetud ohutussaare (Sütiste teel) oleva servade ristumiskoht. Nullpunktist on tõmmatud mööda ohutussaare serva sirge, mille 1,5. meetril asub tänavavalgustuspost (I kd tl 2 ja 4), mille küljes on liiklusmärk „ülekäigurada“, 5,5. meetril asub liiklusmärk „ülekäigurada“ (I kd tl 2 ja 4), 10,5. meetrilt ristuva joone 6,7. meetrilt algab ala sõidukilt eraldunud purunenud plastikdetailidega (I kd tl 2 ja 4), 16,1. meetrilt ristuva joone 5,5. meetril on ala, kus on punakad veretaolised tilgad (I kd tl 2 ja 4). Sütiste tee sõidutee laius on sündmuskohal 10,0 m ja ülekäigurada vöötrada 3,6 m lai. Sõidukit on peale liiklusõnnetust liigutatud, kuid jälgi ei leitud (I kd tl 2). Liiklusvahendi 23.08.2014. a vaatlusprotokollist (I kd tl 14-22) nähtub, et sõidukil Opel Zafira registrinumbriga 148BLS on vigastatud vasakpoolne esinurk ja esiporitiib (I kd tl 14). Fotodelt nr 11-13 on näha ka mõlk vasakpoolsel esipostil (I kd tl 20-21) ja fotol nr 15 on näha vigastust ka kapotikaanel (I kd tl 22). Sõidukil on esiuksel Y embleem (Fotod nr 8-11 - I kd tl 18-20). 17.09.2015. a ekspertiisiakti nr 15E-LL0046 (I kd tl 28-29) järgi leidis ekspert, et sõidukil olevate vigastuste järgi saab öelda, et toimus blokeeruv kontakt, mille käigus jalakäija pärast esimest lööki vastu alajäsemeid paiskus sõiduki esikapotile ja vastu esiklaasi posti. Taolise blokeeriva kontakti korral, kui pärast otsasõitu toimub jalakäija sõidukiga kaasaliikumine, võib sõiduki kokkupõrkeaegseks liikumiskiiruseks hinnata suurusjärgus 40 km/h. Kokkupõrkel sõiduki küljest eraldunud killud said pärast jalakäijale otsasõitu koos sõidukiga ainult edasi liikuda. Võttes arvesse sõiduki hinnangulist liikumiskiirust ca 40 km/h ja sõiduki küljest vabanenud esimeste kildude kaugust ülekäigurajast 5,4 m ning kannatanu sõiduteele paiskumist ülekäigurajast ca 11 m kaugusele, kus asusid veretaolise vedeliku pritsmed, on tehniliselt reaalne, et otsasõit toimus ülekäigurajal. Sõiduauto oletatavat liikumiskiirust jalakäijale otsasõidu hetkel ei saa arvutuslikult kindlaks määrata. Sõidukil esinevate vigastuste ulatuse ja paiknemise alusel võib sõiduki kokkupõrkeaegseks liikumiskiiruseks hinnata suurusjärgus 40 km/h. Sõiduki küljest kokkupõrkel vabanenud kildude ja kannatanu paiknemise alusel võis jalakäija otsasõidu hetkel asuda ülekäigurajal. Ekspert Jaan Marmor andis 02.10.2017. a kohtuistungil ütlusi, et blokeeriv on kontakt, kui löök toimub auto esiosaga, mitte külje ega kumera nurgaga, nii et täispind läheb vastu jalakäijat. Blokeeriva kontakti tagajärjel lüüakse jalakäijal jalad ülesse õhku, reeglina maandub jalakäija peaga või õlaga kas kapoti tagaosal või siis esituuleklaasis, jalad tõusevad ülesse ja jalakäija hakkab sõidukiga kaasa liikuma. Kaasaliikumine oleneb sellest, kas sõiduk kokkupõrke järgselt pidurdab või ei pidurda. Ühel juhul paiskub jalakäija sõiduki ette, teisel juhul kas külje peale või taha (II kd tl 53-53 pöördel). Vigastuste ulatuse ja iseloomu tõttu oli sõiduauto kiirus umbes 40 km/h. Kiirus 20 km/h on välistatud, sest siis ei teki taolise ulatusega vigastused. 60 km/h kiirusel oleksid olnud jälle suuremad vigastused (II kd tl 54). Katseid on tehtud ja ekspertiisipraktika näitab, et linnakiirusel on kuskil jalakäija kaasaliikumise ulatus sõidukiga 10-15 meetrit. Võib-olla 50 km/h peal 15 m, 40 km/h peal võib-olla 11 m. 40 km/h kiiruse juures läbivad sõiduki esitulest vabanenud killud enne maapinnani jõudmist umbes 4,2 meetri, kui sellele lisada teekattel libisemine saabki 5 või rohkem meetrit. Kõik eeltoodu viitab, et jalakäija liikus ülekäigurajal (II kd tl 55). 07.03.2016. a asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 23-23 pöördel), millega vaadeldi CD-d (I kd tl 24), CD-l olevate failide nimedest ja Politsei- ja Piirivalveameti 10. juuni 2015. a e-kirjast (I kd tl 31) nähtub, et liiklusõnnetusest teatati 23.08.2014. a algusega kell 2:01:35. 7 (23)

1-17-2053 Kohtu hinnangul on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et 23.08.2014. a kell 2:00 sõitis Y OÜ logo kandev sõiduauto Opel Zafira registreerimismärgiga XXX XXX, mida juhtis Andi Liivalaid, Tallinnas Sõpruse pst ja J. Sütiste tee ristmiku lähedal otsa jalakäija X1ile. Tunnistaja X3i ja kannatanu X1i ütlustest, sündmuskoha vaatlusprotokollist (I kd tl 1-13), ekspertiisiaktist nr 15E-LL0046 (I kd tl 28-29) ja ekspert Jaan Marmori ütlustega (II kd tl 55) on tõendamist leidnud, et kannatanu asus õnnetuse toimumise ajal ülekäigurajal. X1i ütlustest ja süüdistatav Andi Liivalaiu ütlustega on tõendatud, et ülekäigurada reguleeriv valgusfoor oli õnnetuse ajal vilkuvas kollases režiimis, s.t ülekäigurada oli reguleerimata. Sellega rikkus Andi Liivalaid LS § 35 lg 4 nõudeid, mille järgi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajadusel korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Süüdistatav Andi Liivalaiu ütlustega on tõendamist leidnud, et liiklusõnnetus juhtus vahetult peale Sõpruse pst-lt J. Sütiste teele pööramist. Andmata jalakäijale pöörde sooritamise ajal teed, rikkus Andi Liivalaid LS § 17 lg 5 p 2 nõudeid, mille järgi mitterööbassõiduki juht peab andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab, kui teeandmise kohustus ei ole liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti. Andi Liivalaiu ütluste kohaselt märkas ta jalakäijat alles peale õnnetust, sest jalakäija jäi kahe tänavavalgustusposti varju (II kd tl 84). Samuti andis süüdistatav ütlusi, et põhimõtteliselt vasakpööret sooritades peaaegu pöörde lõpus nägin ma, kuulsin, et käis nagu mats, ma ise veel arvasin, kuna ma hetkeks vaatasin veel kõrvale, et ega ei tule sealt mööda Sõpruse puisteed keera teiselt poolt Sütiste teele ühtegi autot. Korraks vaatasin veel paremale ja ma ise arvasin, et sõitsin üle äärekivi tagarattaga või midagi, sest õrn kõks käis ja vaatasin, siis oli juba kannatanu autol nagu peaga käis seal esiakna piilaris ja kukkus kohe maha ((II kd tl 84). Eeltoodu kinnitab, et süüdistatav ei jälginud piisava tähelepanelikkusega pöörde ees toimuvat, seega rikkus ta LS § 33 lg 1 nõudeid, mille järgi juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Andi Liivalaiu ütlustega, mille järgi ta kannatanut enne õnnetuse toimumist ei näinud, sest arvatavasti jäi kannatanu kahe posti taha peitu, on tõendamist leidnud, et talle ei olnud kogu eesolev tee pöörde sooritamise ajal nähtav. Samuti nähtub Andi Liivalaiu ütlustest, et ta märkas jalakäijat alles liiklusõnnetuse toimumise hetkel. Seega ei olnud ta pöörde sooritamisel kohandanud oma sõidukiirust olukorrale vastavaks ja sellega rikkus ta LS § 50 lg 3 p 1 ja 2, mille järgi juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab 1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama ja 2) vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Vastavalt süüdistatava enda ütlustele hakkas ta Sõpruse puiesteelt teostama pööret J. Sütiste teele peale kahe vastutuleva sõiduauto läbilaskmist. Seega olukorras, kus talle ei olnud kogu tee pöörde sooritamise ajal nähtav (jalakäija jäi tema ütluste järgi kahe tänavavalgustusposti vahele) ja et ta märkas jalakäijat alles liiklusõnnetuse toimumise hetkel, ei veendunud ta manöövri ohutuses, millega ta rikkus ka LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid, mille järgi juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. KarS § 423 lg 1 koosseis nõuab lisaks liiklus- või käitusnõuete rikkumisele ka tagajärjena raske tervisekahjustuse või surma tekitamist. Andi Liivalaiule on esitatud süüdistus raske 8 (23)

2.3.1.Põhikaristus KarS § 423 lg 1 näeb karistusena ette kas rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis. Kuigi süüdistatav tekitas liiklusõnnetusega kannatanule raske tervisekahjustuse, tuleb siiski arvestada, et KarS § 423 lg 1 koosseis näeb ette tagajärjena ka surma põhjustamise. Samuti on tegemist raske tervisekahjustusega sellisel juhul, kui kannatanu jääb küll ellu, aga saab liiklusõnnetuse tagajärjel eluaegse raske puude (KarS § 118 lg 1 p 2 – osaline või täielikult puuduv töövõime). Seega tagajärje järgi on süüdistatava süü praeguse kriminaalasja asjaolusid arvestades alla keskmise, s.o pigem alammäära ja keskmise määra vahele jääv. Kuigi vastavalt süüdistusele heidab prokurör Andi Liivalaiule ette 6 liiklusnõude rikkumist (LS § 17 lg 5 p 2, LS § 33 lg 1, LS § 33 lg 2 p 8, LS § 35 lg 4 ja LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2), on kohtu hinnangul siiski sisuline etteheide selles, et Andi Liivalaid ei olnud mootorsõidukijuhina piisavalt tähelepanelik, ei valinud liiklusohutuse seisukohalt õiget kiirust ning ei andnud jalakäijale teed, kuigi oleks pidanud andma. Ehk kokkuvõtlikult oleks pidanud Andi Liivalaid olema liikluses tähelepanelikum ning teisi kaasliiklejaid arvestav. Seega kuigi Andi Liivalaid on rikkunud paljusid liiklusnorme, on need kõik kantud ühest eesmärgist. Seega ei ole Andi Liivalaiu olukord võrreldav näiteks isikuga, kes mootorsõidukijuhina ületab kiirust, juhib sõidukit alkoholijoobes ning näiteks ka ilma juhtimisõiguseta ning kõigele lisaks ei ole liikluses teiste liiklejate osas piisavalt tähelepanelik. Subjektiivselt koosseisult on Andi 10 (23)

1-17-2053 Liivalaiu tegu ettevaatamatuse raskemas vormis, s.o kergemeelsuse vormis. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Andi Liivalaiu süü jääb sanktsiooni kolmandikmäära lähedale. Kohus leiab, et Andi Liivalaiu puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57 mõttes. Siinkohal märgib kohus, et kuigi Andi Liivalaid enda viimases sõnas ütles, et tal on tõsiselt kahju, et selline õnnetus aset leidis (II kd tl 111 pöördel), ei ole tegemist puhtsüdamliku kahetsuse avaldamisega KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes. Nimelt järgnes eelmärgitule Andi Liivalaiu poolt öeldu aga ma ei tunnista end selles süüdi (II kd tl 111 pöördel). Kohus leiab, et isik, kes ei näe enda käitumises mingit süüd/rikkumist või valestitegemist, ei saa tegelikkuses puhtsüdamlikult ega siiralt kahetseda ka enda toimepandud tegu. Ühtlasi ei esine Andi Liivalaiu puhul KarS § 58 mõttes karistust raskendavaid asjaolusid, kuivõrd KarS § 58 ps 8 märgitud raske tagajärje põhjustamine on praegusel juhul hõlmatud juba Andi Liivalaiule etteheidetavast kuriteokoosseisust (KarS § 423 lg 1 – antud juhul raske tervisekahjustuse tekitamine), mistõttu on seda asjaolu arvestanud seadusandja juba antud kuriteo eest sanktsioonimäära kehtestamisel. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtule on prokuröri poolt esitatud 02.10.2017. a kohtuistungil Andi Liivalaiu karistusregistri väljavõte 30.11.2016. a seisuga (I kd tl 38; II kd tl 45) ning ka 28.09.2017. a seisuga (I kd tl 39-44; II kd tl 45). Nimetatud väljavõtetest nähtub, et kui 30.11.2016. a seisuga oli Andi Liivalaiul 7 kehtivat väärteokaristust, siis 28.09.2017. a-ks oli tal juba 10 kehtivat väärteokaristust. Samas märgib kohus siinkohal, et karistusregistris on ekslikult märgitud mõlema väljavõtte puhul kehtivate väärteokaristuste juures kehtivatena ka väärteokaristusi, milledes täitmine on KarS § 82 lg 4 alusel aegunud ning mis peaksid karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 11 alusel olema tegelikkuses juba kantud arhiivandmetesse. Seega 28.09.2017. a seisuga karistusregistri väljavõttes märgitud 10 kehtivast väärteokaristusest peaks tegelikkuses olema kehtivad vaid esimesed 4, milledeks on Politsei- ja Piirivalveameti 25.01.2017. a, 24.01.2017. a, 05.12.2016. a ning 25.10.2016. a väärteootsused (I kd tl 39-39 pöördel; vt ka II kd tl 67). Sealjuures on kõik need neli väärteokaristust Andi Liivalaiule määratud eranditult vaid liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Nimelt on Andi Liivalaidu karistatud LS § 242 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine), § 227 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h), kahel korral § 227 lg 2 (lubatud kiiruse ületamine 21-40 km/h), § 239 lg 1 p 1 (turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine sõidukijuhi poolt) ja kahel korral § 201 lg 2 (korduv mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt) ning liikluskindlustuse seaduse § 81 (liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine) järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemise eest. Neljast korrast kolmel on Andi Liivalaiule määratud karistuseks rahatrahvid, mis on seniajani tasumata. Ühel korral on Andi Liivalaidu karistatud ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et süüdistatavat on vaja eripreventsiooni eesmärgil täiendavalt sanktsioneerida. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus väärteoasjas nr 31-1-122-13, punktid 9 ja 11). Samas põhikaristus ja lisakaristus kogumis peavad vastama isiku süü suurusele. Kohus ei pea vajalikuks eripreventsiooni eesmärgil suurendada süüdistatava põhikaristust, küll aga kohaldab kohus Andi Liivalaiu suhtes eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks lisakaristust. Karistuse määra valikul peab kohus hindama ka õiguskorra kaitsmise vajadust ehk karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei 11 (23)

1-17-2053 tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Käesoleval juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista Andi Liivalaiule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kuivõrd kohus mõistab Andi Liivalaiule eripreventsiooni eesmärkide saavutamiseks lisakaristusena ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise, siis kohtu hinnangul on praegusel juhul põhikaristuse kõrval lisakaristuse kohaldamine juba piisav selleks, et kaitsta õiguskorda võimaliku Andi Liivalaiu liiklusreegleid eirava käitumise eest ning ühtlasi hoiatavaks signaaliks ka ühiskonnale, et sellise kuriteo toimepanemise puhul järgneb põhikaristusele lisaks ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Seega praegusel juhul üldpreventsioon Andi Liivalaiule mõistetava karistuse määra ei mõjuta. Tulenevalt süü suurusest ei ole Andi Liivalaiu suhtes kergemaliigilise karistuse kohaldamine võimalik. Siinkohal märgib kohus lisaks, et rahalise karistuse kui kergema karistusliigi kohaldamine oleks välistatud Andi Liivalaiu puhul ka põhjusel, et kohtul pole alust arvata, et isik suudaks rahalist karistust tasuda. Samuti ei oleks rahaline karistuse kohaldamine kooskõlas eripreventiivsete eesmärkide saavutamisega. Nimelt on Andi Liivalaiul 4 kehtivat väärteokaristust, milledest kolmel korral on teda karistatud rahatrahviga, millised on tänaseni tasumata. Ka väärteokorras määratud sõiduki juhtimise keeldu on isik rikkunud korduvalt. Samuti on Andi Liivalaid töötu (II kd tl 39). Isiku süü suurust mõjutavaid asjaolusid arvestades leiab kohus, et Andi Liivalaiu süü jääb sanktsiooni kolmandikmäära lähedale, mistõttu mõistab kohus talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. Kohus nõustub prokuröriga selles, et Andi Liivalaiu puhul võib jätta temale mõistetud vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata (II kd tl 139). Nimelt ei ole Andi Liivalaiul kehtivaid kriminaalkaristusi (I kd tl 39, 40). Samuti ei saabunud praegusel juhul KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise puhul antud kuriteokoosseisus sätestatud kõige raskemat tagajärge, milleks on kellegi surm. Samas ei nõustu kohus prokuröriga selles, et Andi Liivalaiu puhul peaks vangistuse jätma tingimisi täitmisele pööramata kontrollnõuete kohaldamisega KarS § 74 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul põhjendusi, miks tuleks Andi Liivalaiu suhtes kohaldada raskemat ja koormavamat tingimisi karistuse kandmise viisi. Eelkõige põhjusel, et Andi Liivalaiul ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi, peab kohus võimalikuks kohaldada tema suhtes tingimisi vangistust ilma käitumiskontrollile allumiseta ehk KarS § 73 lg 1 alusel. Katseaja pikkuseks võib kohus KarS § 73 lg 3 kohaselt määrata 1-5 aastat. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt peab karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.2011. a otsuse nr 3-1-1-96-11 punkti 7.4; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.11.2008. a otsuse nr 3-1-1-28-08 punkti 10). Kuivõrd kohus mõistis praegusel juhul Andi Liivalaiule karistuseks 1 aasta vangistust, siis peab temale määratav katseaeg olema sellest pikem. Ühtlasi arvestab kohus katseaja pikkuse valikul sellega, et kuigi Andi Liivalaid pani raskete tagajärgedega lõppenud liikluskuriteo toime 23.08.2014. a-l, siis on ta peale seda jätkanud samuti liiklusreeglite rikkumist, kuivõrd teda on väärteokorras liiklusrikkumiste eest karistatud 2016. aastal ning ka 2017. aastal kummalgi veel kaks korda (I kd tl 39-39 pöördel). Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et Andi Liivalaiule tuleb KarS § 73 lg 3 alusel kohaldada 2 aasta pikkust katseaega. Seega jätab kohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel Andi Liivalaiule mõistetud 1 aasta pikkuse vangistusliku karistuse täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et Andi Liivalaid ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema käesoleva kohtulahendi resolutiivosa kuulutamisest, s.t alates 19.12.2017. a.

2.5.2.Kannatanu nõuded ja vastuväited Kannatanu X1i esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas süüdistatava Andi Liivalaiu ja tsiviilkostja Y OÜ vastu tsiviilhagi varalise kahju hüvitise nõudes summas 614 eurot, mittevaralise kahju hüvitise nõudes summas 14740 eurot ja viiviste nõudes alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest (s.o 28.03.2017. a – II kd tl 27) kuni nõude täitmiseni (vt süüdistusakti juurde lisatud hagi ning eelistungi protokolli II kd tl 22-22 pöördel). Hageja on tuginenud nõude esitamisel VÕS §-le 1056, s.t lepinguvälisele suurema ohu allika valdaja vastutusele (riskivastutus) ja lepinguvälisele deliktiõiguslikule vastutusele VÕS §-de 1043, 1045 ja 1050 alusel, leides, et sõltumata õiguslikust hinnangust liiklussituatsioonile vastutab suurema ohu allika valdaja tema poolt tekitatud kahju eest VÕS § 1056 alusel ilma süüta. Sealjuures käesoleval juhul ei kohaldu ka VÕS §-s 1057 sätestatud kahju hüvitamise välistused. Vastavalt kannatanu esindaja seisukohale oli Andi Liivalaid liiklusõnnetuse toimumise ajal Y OÜ töötaja - taksojuht. Seega tegutses Andi Liivalaid oma tööandja Y OÜ eest ja huvides, mistõttu Y OÜ vastutab Andi Liivalaiu kui oma majandustegevuses kasutatud isiku tegevuse eest VÕS § 1054 lg 1 alusel. Mootorsõiduki vastutav kasutaja ja valdaja on Y OÜ, kes kasutab sõidukit oma majandustegevuses (sh liiklusõnnetuse ajal). Suurema ohu allika kaudse valdajana vastutab Y OÜ solidaarselt kahju tekitanud isikuga VÕS § 1056 lg 1 alusel. Samuti leidis kannatanu esindaja, et kannatanu X1 ei ole liiklusnõudeid rikkunud. Ta ületas sõiduteed reguleerimata ülekäigurajal, kus jalakäijal on sõidukijuhi suhtes eesõigus ning sõidukijuht on kohustatud andma teed jalakäijale LS § 35 lg-te 1 ja 4 kohaselt. Isegi kui jätta kõrvale sündmuskohal olnud ülekäigurada, siis oli tal eesõigus tulenevalt sellest, et sõidukijuht peab andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele sõidukijuht pööret lõpetades jõuab (LS § 17 lg 5 p 2). Lisaks neile eesõigusnormidele rikkus Andi Liivalaid ka üldiseid ohutu sõidukiiruse valiku nõudeid (LS § 50 lg 3 p 1 ja 2) ning ei veendunud vasakpöörde manöövri ohutuses (LS § 33 1g 2 p 8). Seega vastutab süüdistatav liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest. Kannatanu esindaja selgitas, et varaline kahju summas 614 eurot koosneb kulutustest, mida süüdistatava kindlustusandja ei ole hüvitanud. Nendeks on ravile, eelkõige taastusravile tehtud kulutused: 1) 10.03.2016. a KS ujula kuukaart summas 74 eurot - ujumine taastusraviks alates 07.02.2016. a; 2) 28.03.2016. a M OÜ arve nr 2803-1 summas 125 eurot - massaaž 5 korda; 3) 12.05.2016. a M OÜ arve nr 1205 summas 175 eurot - massaaž 7 korda; 4) 28.07.2016. a KS ujula kuukaart (suve lõpuni) summas 90 eurot – ujumine taastusraviks alates 18.06.2016. a ning 5) 23.12.2016. a M OÜ arve nr 2312-5 summas 150 eurot - ravimassaaž 5 korda. Lisaks varalisele kahjule soovib kannatanu mittevaralise kahju hüvitamist summas 14 740 eurot. Arvestades senist kohtupraktikat ning kannatanu elukvaliteedi langust hindab kannatanu talle liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustusest tuleneva valu ja kannatuste mittevaralise kahju suuruseks 15 000 eurot, millest aga kindlustus on juba hüvitanud 260 eurot. 26.05.2015. a ekspertiisiaktiga nr 15E-PÕI0077 tuvastati X1il järgmised vigastused/tervisekahjustused - haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd ja parema pindluu ülaosa murd. Tervisekahjustuse paranemise kestus ületab 4 kuud (I kd tl 26). X1 oli enne liiklusõnnetust aktiivse ja liikuva eluviisiga. Kuna tal juhiluba ega autot ei ole, siis liikus ka ta kõikjal jalgsi või jalgrattal. Tööl käis ühistranspordi või jalgrattaga, suvel tegi rattamatkasid ja käis matkamas telgiga. Tegeles jooga ja qigongiga (Hiina hingamisvõimlemine). Liiklusõnnetuse tagajärjel ei saanud X1 mitu kuud üldse jalga liigutada 14 (23)

1-17-2053 tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, siis on Andi Liivalaid tekitanud X1ile kahju õigusvastaselt. Kohus nõustub kannatanu esindajaga, et kuivõrd kannatanule tekitati tervisekahju mootorsõidukiga, kohaldub VÕS §-st 1056 tulenev vastutus, s.t tegemist on suurema ohu allika valdaja vastutusega. VÕS § 1056 lg-st 1 tuleneb, et suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst. Süüdistatav ei ole tõendanud ühegi õigusvastasust välistava asjaolu esinemist. Arvestades, et kannatanu nõue tugineb samadele asjaoludele, millega sisustati KarS § 423 lg 1 koosseisu ja kohus tuvastas eelnevalt, et süüdistatava pani toime KarS § 423 lg 1 kooseisule vastava teo, mille tagajärjel tekitas süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse, tuleb kahju suuruse hindamiseks kohtul tuvastada ainult see, et kannatanu varaline ja mittevaraline kahju on seotud kannatanule tekitatud tervisekahjustusega. Isiku ekspertiisi aktist (I kd tl 37-38), milles hinnati kannatanu X1i tervisekahjustust, nähtub, et kannatanul põhjustati liiklusõnnetusega haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd ning parema pindluu ülaosa murd. Kannatanu ütlustest (II kd tl 49 pöördel) nähtub, et tal on siiani probleemid vasaku jalaga, kõige rohkem reie piirkonnas, põlveliigesest veidi üleval pool reie alguses, reielihases. Märtsikuus suunas ortopeed ta uuringuteks füsioterapeudile. Füsioterapeut kinnitas diagnoosi ja suunas taastusravi arsti juurde, et taastada nelipealihaste funktsiooni. Kannatanu käis protseduuridel umbes kord kuus. Varaline kahju Nähtuvalt perearst M.L saatekirjast (I kd tl 52) on kannatanule soovitatav massaaž. Kannatanu on esitanud kohtule tõendina 28.03.2016. a M OÜ arve nr 2803-1 summas 125 eurot (I kd tl 55), 12.05.2016. a M OÜ kviitungi nr 1205 summas 175 eurot (I kd tl 56) ja 23.12.2016. a M OÜ arve nr 2312-5 summas 150 eurot (I kd tl 52 pöördel). Tsiviilkostja vaidles tsiviilhagile vastu põhjusel, et M OÜ ei oma litsentsi meditsiiniteenuste osutamiseks, samuti, et massöör ei mäletanud täpselt patsienti, mäletab ainult, et tegi kliendile taastavat üldist kogu keha massaaži. Kohus leiab, et nimetatud väited ei ole põhjendatud. Kõigepealt ei näe tervishoiuteenuste korraldamise seadus § 40 lg 1 ette massaažiteenuseks tegevusloa kohustust. Seega ei pidanudki M OÜ-l olema tegevusluba. Teiseks nähtub tsiviilkostja seisukohast, et M OÜ kinnitas massaažiteenuse osutamist kannatanule. Asjaolu, et osutati üldmassaaži ei ole vastuolus perearsti soovitusega. Samuti ei saa eeldada, et kõik teenuse osutajad mäletaksid üksikasjalikult oma kliente. Massaaži koguse ja hinna osas ei ole ei kaitsja ega tsiviilkostja vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et massaaži teostamise vajadus tekkis liiklusõnnetuse tagajärjel, massaažile kulutuste tegemine on tõendamist leidnud, tehtud kulutused olid mõistlikud. Järelikult olid kannatanu kulutused massaažile käsitletavad otsese kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses ja kuuluvad kohtu hinnangul hüvitamisele kokku summas 450 eurot. Samuti soovib kannatanu tema poolt ujumiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Nähtuvalt pangakonto väljavõttest on kannatanu tasunud järgmised maksed: 10.03.2016. a K.S ujula summas 74 eurot (I kd tl 55 pöördel) ja 28.07.2016. a K.S ujula summas 90 eurot (I kd tl 56 pöördel). Kannatanu esindaja leiab, et kannatanul on tõsised jalavigastused, mis ei ole tänaseni täielikult paranenud ning need vajavad ravi. Raviks on ujumine, mis võimaldab jalgadele koormust jalale toetumata ning massaaž, mida tehaksegi just jalgadele. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd massaaži vajaduse soovitas kannatanule arst, siis ujumisvajadust ei ole kannatanu tõendanud. Samuti ei ole kannatanu tõendanud kulutusi 16 (23)

1-17-2053 raviujumisele. Kannatanu on esitanud tõendina tasumise ujula kuukaartide eest, kuid ülekandest ei nähtu, et tegemist oleks raviujumisega. Seda ei ole ei kannatanu esindaja ega ka kannatanu ise väitnud. Erinevalt tavaujumisest toimub raviujumine asjatundja kontrolli all ning sellisel juhul koormatakse vajalikke lihasegruppe vajalikul viisil ja määral. Tavaujumisel aga selline kontroll puudub. Seega ei saa kohus välistada, et ilma arsti soovituste või juhisteta tavaujumine võib avaldada ravile hoopis negatiivset mõju. Samuti märgib kohus, et kannatanu esindaja esitas muuhulgas Q A 23.05.2013. a tervisekontrolli otsuse (II kd tl 126). Nimetatud otsuses esitati ettepanekuna muuhulgas püsiva tervise ja töövõime säilitamiseks vesivõimlemine või ujumine seljalihaste korseti tugevdamiseks 2 korda nädalas à 1 tund perioodi vältel. Nimetatud tõendist nähtub, et kannatanule oli soovitatud ujumist juba enne liiklusõnnetuse toimumist ja seega ei tekkinud ujumisvajadus liiklusõnnetuse tagajärjel. Seega ei ole kulutused ujumisele tekkinud seoses kahju tekkimisega ja ei kuulu hüvitamisele. Eeltoodud põhjusel jätab kohus kannatanu nõude ujumisele tehtud kulutuste osas, s.t kokku summas 164 eurot, rahuldamata. Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud kannatanu materiaalne kahju summas 450 eurot (125 eurot + 175 eurot + 150 eurot). Mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 järgi tuleb arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. juuni 2013. a otsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, pd 11–13). Samas lahendis juhtis kolleegium tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" samuti kannatanu enda osa kahju tekkimisel. Kohus leiab, et liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanule tekkinud tervisekahju olemasolu ja sisu on tõendatud 26.05.2015. a ekspertiisiaktiga nr 15E-PÕI0077 (I kd tl 37-38), millega tuvastati X1il järgmised vigastused/tervisekahjustused - haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd ja parema pindluu ülaosa murd, mis võisid olla tekitatud 23.08.2014. a liiklusõnnetuse käigus. Tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud, kuid paranemise kestus ületas 4 kuud. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et tal on siiani probleemid vasaku jalaga, kõige rohkem reie piirkonnas, põlveliigesest veidi üleval pool reie alguses, reielihases (II kd tl 49 pöördel). Kannatanu ütluste järgi (II kd tl 52) sõitis ta varem jalgrattaga, käis matkamas, tegeles hiina võitluskunsti qigongiga, samuti joogaga ning häälejooga seminaride korraldamisega. Pärast õnnetust ta nende tegevustega enam tegeleda ei saanud, sest sinna liikumisel oli väga suur koormus jalgadele, eriti põlvedele. Nende tegevustega ei saa ta tegeleda praeguseni, kuigi arst 17 (23)

22.oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Nähtuvalt riigikohtu peaspetsialist Margit Vuti poolt 2017. aasta aprillis koostatud analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“, oli liiklussüütegudega tekitatud VÕS § 132 lg 2 järgi väljamõistetava (st juhtumid, kus kannatanu sai liiklusõnnetuses vigastada ja nõudis enda vigastuste eest mittevaralise kahju hüvitamist) hüvitise suurus keskmiselt 17 300 eurot ja mediaan 17 200 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 5 000–30 000 eurot. Üldmenetluses oli hüvitiste vahemik 5 000–50 000 eurot. Keskmise hüvitise suurus oli 14 700 eurot ja mediaan 9 750 eurot. Kuigi kannatanu esindaja on viidanud mitmele lahenditele viidates, et Riigikohtu 2017. aasta kordusanalüüsi kohaselt on hüvitised liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahjustuste eest 5 000 kuni 50 000 eurot, leiab kohus siiski, et enamik viidatud hüvitised on mõistetud oluliselt teistsuguses olukorras võrreldes praeguse kriminaalasja asjaoludega. Kohus tugineb mittevaralise kahju suuruse määratlemisel eelmärgitud analüüsis viidatud kahele lahendile, mis koosseisult ja tagajärjelt sarnanevad käesolevale kriminaalasjale enim: 1) Liiklusõnnetuse põhjustamisega ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale eluohtlike kehavigastuste tekitamine, mille tõttu määrati kannatanule (jalakäijale) raske puue – hüvitis 9 500 eurot (Harju Maakohtu otsus nr 1-16-128, mis on jõustunud). 2) Liiklusõnnetuse põhjustamisega ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale eluohtlike kehavigastuste tekitamine – 10 200 eurot (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-15-7843, mis on jõustunud). Kohtu hinnangul on mõlemad viidatud lahendid raskemate tagajärgedega kui käesolevas kriminaalmenetluses X1ile tekitatud tervisekahjustus. Esimesel juhul mõistis Harju Maakohus kriminaalasjas nr 1-16-128 kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks 9 500 eurot. Nimetatud juhul oli samuti ülekäigurajal toimunud liiklusõnnetuse tagajärjeks eluohtlik tervisekahjustus. Vigastused olid pikaajalise kuluga ehk üle 4 kuu, kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega. Peale 2 aasta ja 3 kuu möödumis olid kannatanul säilinud veel koljusisese vigastuse jääknähud: peavalud, iiveldus, pearinglus, tasakaalukaotused, parema kõrva kurtus, tinnitus (vilin kõrvus), haistmismeele kaotus ja maitsemeele häired. Kannatanu oli kokku 42 päeva statsionaarsel ravil, hiljem 2*10

1-17-2053 päeva taastusravil ning võimalust, et ravivajadus kaob ja kannatanu terveneb, ei olnud ette näha. Isikule määrati raske puue tähtajaga 5 aastat, see on prognoos tervisekahjustuse pikaajalisusele. Teisel juhul kriminaalasjas nr 1-15-7843 oli kannatanu rohkem kui 6 kuud statsionaarsel ravil raskes seisundis. Kannatanule tekitati raske trauma: püsiv peavalu, pearinglus, mälu ja tasakaaluhäired, kerge kõnehäire. Vigastuste puhul oli vajalik pikaajaline pidev hooldusravi. Liiklusõnnetusega põhjustatud vigastuste tõttu oli tema töövõime kaotuse protsent alates 19. detsembrist 2014. a kuni 30. juunini 2015. a 90%, seejärel kuni 30. juunini 2016. a 50%. Kannatanu oli kadett, õppis IV kursusel ja pidi kevadel lõpetama akadeemia külmutusmehaanika erialal ning minema praktikale. Saadud traumade, mälu probleemidega ja pidevate peavalude tõttu on kannatanu sunnitud vähemalt aastaks oma õppimised pooleli jätma. Arvestades, et esimesel juhul määrati isikule raske puue, teisel juhul viibis isik 6 kuud raske seisundiga haiglas, olid mõlemad viidatud õnnetused raskemate tagajärgedega kui käesolevas kriminaalasjas. Seetõttu hindab kohus mittevaralise kahju suuruseks praegusel juhul 7 000 eurot. Kuivõrd vastavalt kannatanu esindaja kinnitusele on kindlustus hüvitanud mittevaralisest kahjust 260 eurot. Kuulub väljamõistmisele 6 740 eurot. Viivised Kohus nõustub kannatanuga, et tulenevalt VÕS §-dest 100, 101 lg 1 p 6, 113 lg 1 on kannatanul õigus rahalise kohustusega täitmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks. Kannatanu palus arvestada viivisest arvates tsiviilhagi kohtu menetlusse võtmisest. Õigussuhtele kohaldub VÕS § 113 tulenev viivise üldine määr, so 8% aastas + Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Kohus võttis hagi menetlusse 28.03.2017. a, seega alates sellest hetkest tuleb arvestada viivist nii hageja kasuks välja mõistetud varalise kui mittevaralise kahjuhüvitise summalt ehk kokku 7 190 euro suuruselt summalt. 2017. aasta esimesel poolaastal on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks 0,00% (vt https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Sama intressimäär kehtis ka 2017. aasta teisel poolaastal. Seega viivisemäära alates hagi kohtu menetlusse võtmisest 28.03.2017. a-st kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni on 8% (0,00% + 8%) aastas. Eeltoodud põhjusel mõistab kohus Andi Liivalaiult ja tsiviilkostjalt Y OÜ-lt solidaarselt X1i kasuks väljamõistetud varaliselt ja mittevaraliselt kahjult viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest (s.o 28.03.2017. a-st) kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

2.6.1.Kannatanul tekkinud menetluskulud Kannatanu nõudis süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt mittevaralise kahjuna 14 740 eurot ning varalise kahjuna 614 eurot ehk kokku 15 354 eurot (II kd tl 22-22 pöördel). Kohus rahuldas kannatanu hagi nii varalise kui mittevaralise kahjunõudes osaliselt, mõistes kannatanu kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja mittevaralise kahjuna 6 740 eurot ning varalise kahjuna 450 eurot ehk kokku 7 190 eurot. Seega rahuldas kohus kannatanu nõuded 46,83% ulatuses (7 190 : 15 354 x 100%). Kohtule on kannatanu esindaja esitanud õigusteenuse osutamise eest kuluarvestuse, mille kohaselt on kannatanu esindamisele kulunud õigusabina kokku 30,60 tundi, tunnihinnaga 120 eurot (sh käibemaks) ehk kokku 3672 eurot (II kd tl 148). Kohus leiab, et kõik kuluarvestuses märgitud toimingud ning nendele kulutatud aeg on olnud vajalik ning põhjendatud. Ühtlasi on valitud vandeadvokaadist esindaja tunnitasuna 120 eurot (sh käibemaks) mõistlik tunnitasu hind. Sellist tunnitasu hinda on Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud mõistlikuks näiteks valitud kaitsjate puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.03.2017. a kohtumääruse nr 3-1-1-7-17 punkti 12). Seetõttu tuleb kannatanu õigusabikulud summas 3672 eurot lugeda täielikult põhjendatud kuludeks. Kuivõrd kohus rahuldas kannatanu esitatud haginõuded vaid 46,83% ulatuses ehk 53,17% ulatuses jättis rahuldamata, siis samas proportsioonis kuuluvad kannatanu õigusabikulud väljamõistmisele kannatanu kasuks ka süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. Sealjuures leiab kohus, et süüdistatav Andi Liivalaid ja tsiviilkostja Y OÜ peavad kannatanu õigusabikulud hüvitama võrdsetes osades. Seega jätab kohus 53,17% 3672 euro suurusest kannatanu õigusabikuludest ehk 1952,46 eurot kannatanu enda kanda ning mõistab kannatanu kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt kokku välja 46,83% õigusabikuludest ehk 1719,54 eurot. Kannatanu kasuks välja mõistetud 1719,54 euro suurusest summat tuleb 1/2 ehk 859,77 eurot tasuda süüdistataval Andi Liivalaiul ning 1/2 ehk 859,77 eurot tuleb tasuda tsiviilkostjal Y OÜl. KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuludeks muuhulgas kannatanule KrMS § 178 kohaselt makstavad summad. KrMS § 178 lg-st 1 nähtuvalt hüvitatakse kannatanule seoses kriminaalmenetlusega tekkinud järgmised kulud: 1) saamata jäänud sissetulek KrMS § 178 lõike 4 järgi; 2) päevaraha ning 3) sõidu- ja ööbimiskulud. Praeguses kriminaalasjas on ainsaks kannatanul kriminaalmenetlusega seoses tekkinud kuluks (mis ei ole seotud tsiviilhagi esitamisega) saamata jäänud töötasu 234 eurot aja eest, mil kannatanu viibis kohtuistungitel (II kd tl 159-161, 170-172). Nimetatud kulu arvas kohus menetluskulude hulka ning see kuulub KrMS § 180 lg 1, KrMS § 175 lg 2 p 3 ning KrMS § 178 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel väljamõistmisele Andi Liivalaiult.

1-17-2053 Kuigi antud kuriteo pani Andi Liivalaid toime töötamise ajal täites töökohustusi, siis süüdistusakti kohtusse saatmise hetkel (süüdistusakti punkt 1) ega ka kohtumenetluse ajal ta enam ei töötanud (II kd tl 39). Võttes arvesse Eesti keskmist brutokuupalka (Statistikaameti andmetel 2017. a III kvartalis 1201 eurot), oleks nimetatud summa tasumine ka töötavale ja Eesti keskmist palka teenivale isikule ühe kuu jooksul üldjuhul raskendatud või koguni mõeldamatu. Kuigi ei süüdistatav ega tema kaitsja ei ole kohtult taotlenud menetluskulude ositi tasumise võimaldamist (II kd tl 149-153, 109-109 pöördel, 111 pöördel), leiab kohus, et eelmärgitud põhjused on aluseks, miks kohus annab omaalgatuslikult Andi Liivalaiule võimaluse tasuda temalt väljamõistetud 2659 euro suurused menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel ositi, mitte ei nõua nende tasumist ühekordse maksena ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Samas ei ole kohtu hinnangul mingit põhjust jätta osa menetluskuludest riigi kanda, kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et Andi Liivalaid ei suudaks tööd teha ning sellega enda elatamiseks ning ka kohustuste tasumiseks vajalikku sissetulekut teenida. Siinkohal märgib kohus lisaks, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel korral väljendanud enda seisukohta, mille kohaselt KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.2016. a kohtumääruse nr 3-1-1-47-16 punkti 7 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.2012. a kohtumääruse nr 3-1-1-120-12 punkti 7). Arvestades menetluskulude summa suurust, leiab kohus, et Andi Liivalaiule võib anda nende tasumiseks maksimaalse võimaliku perioodi ehk ühe aasta. Seetõttu määrab kohus, et Andi Liivalaid peab tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud kokku summas 2659 eurot ositi ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul tuleb igakuiselt tasuda 221,50 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 222,50 eurot.

Liiklussüüteod

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Lahendi tekst

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid

SÜÜDISTUS

KOHTU SEISUKOHT