Liiklussüüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3(11)

ekspertiisiakt ei oma selleks piisavalt tõenduslikku teavet. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav ei rikkunud liiklusnõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses kannatanuga kokkupõrke toimumisel. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu ületas sõiduteed ülekäigurajal. Kannatanu oli riietatud üleni tumedatesse riietesse ja helkur oli kinitatud tema seljakotile. Kui kannatanu ületas sõiduteed väljaspool ülekäigurada, siis jäi ta kahe posti varju ja ei olnud süüdistatavale nähtav. Süüdistatava ütluste kohaselt ei saanud tema sõiduki kiirus olla rohkem kui 20 km/h. Kui sõiduki kiirus oleks olnud suurem, siis oleks saanud kannatanu kokkupõrke käigus märksa raskemaid vigastusi. Kuna liikumiskiirus oli väike, siis pidurdusjäljed puuduvad. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuse seisukohaga, mille kohaselt pidanuks süüdistatav arvestama, et ülekäiguraja vaateväli on piiratud ja sellest tulenevat manöövrile rohkem tähelepanu pöörama. Iga liikluses osaleja saab eeldada, et kaasliiklejad täidavad ka enda liiklusalaseid kohustusi. Seega sai ka süüdistatav eeldada, et kahe posti tagant ei astu keegi tema teele ette. Samuti ei saa süüdistatavale ette heita, et ta kontrollis manöövrit tehes, et ei oleks vastutulevaid sõidukeid. Liiklusseadusest tulenevalt on sõidutee ületamisel nii jalakäijal kui ka autojuhil üksteise suhtes hoolsuskohustus. Kaitsja hinnangul oleks ka kannatanu pidanud arvestama, et foorituled olid vilkuva kollase režiimis ning sellises olukorras on eriti oluline ületada sõiduteed selleks ettenähtud kohas ning seejuures veenduma, et juht on teda märganud. 3.2 Kannatanu esindaja vaidlustab maakohtu otsuse väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ning menetluskulude osas. Kannatanu esindaja taotleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist suuremas ulatuses kui maakohus ning jätta kannatanu poolt maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt süüdistatava ja tsiviilkostja kanda. Mittevaralise kahju hüvitamisel on maakohus viidanud kahele maakohtu lahendile, kuid kohtuotsuses puudub muude kohtulahendite analüüs. Mittevaralise kahju hüvitis ei ole arvutatav lihtsa valemiga ning isegi sarnaste vigastuste korral on hüvitised erinevad. Apellant viitas juba hagiavalduses mitmele kohtulahendile, milles väljamõistetud hüvitised on märkimisväärselt suuremad. Liiklusõnnetusest on möödunud ligi neli aastat, kuid XX ei ole endiselt paranenud. Maakohtu hinnangul õiglane hüvitis 7000 eurot vastab 2008. aasta Riigikohtu analüüsi kohaselt minimaalsele hüvitisele raskete tervisekahjustuste korral. See vastab ca 6 kuu keskmisele palgale. Maakohtu lahendis ei ole analüüsi, miks apellandi poolt viidatud kohtulahendites väljamõistetud hüvitised ei vasta XX üleelamistele. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestatakse sageli ka isiku süü suurust, tema toimetulekut, mistõttu üksnes vigastuste kirjeldus ei ole piisav hüvitise suuruse üle otsustamiseks. Apellant on seisukohal, et taotlus hüvitada 15 000 eurot ei olnud põhjendamatult suur. XX oli enne liiklusõnnetust aktiivse ja liikuva eluviisiga. Kuna tal juhiluba ega autot ei ole, siis liikus ka ta kõikjal jalgsi või jalgrattaga. Tööl käis ühistranspordi või jalgrattaga, suvel tegi rattamatkasid ja käis matkamas telgiga. Tegeles jooga ja tsiguniga (Hiina hingamisvõimlemine). Eeltoodud tegevused eeldasid head painduvust ja liikuvust, kuid vasaku põlve liigeste purunemise tõttu ei saanud XX mitu kuud üldse jalga liigutada ning käesoleva ajani on liikuvus piiratud. Seoses liikumisvaegusega on kehakaal kasvanud ca 10 kg, suurema koormuse tõttu paremale jalale tekkisid seal lihaspinged, valud ning spasmioht. Käesoleva ajani käib XX massaažis. Viimaste tervisehädadena on XX-l tuvastatud kõrgenenud vererõhk, mille tõttu toimetati ta 20.08.2016 ka erakorralise meditsiiniosakonda Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Seekord piirduti rohtudega. Viimased uuringud on näidanud ka kolesterooli taseme ohtlikku kasvu. Arstid seostavad seda vähese liikuvusega, vähene liikuvus on aga tingitud jalavigastusest. Seoses saadud vigastustega on kannatanule tehtud kaks operatsiooni narkoosi all - 23.08.2014 põlve taastamise operatsioon ning 04.02.2015 põlvest tugiplaatide väljavõtmise operatsioon. Kaks kuud pärast liiklusõnnetust kandis XX vasaku jala kogu pikkuses ortoosi, mis algul fikseeris põlve täielikult, kuid siis lubas järk-järgult liikuma. Täielik liikuvus ei

4(11)

ole taastunud. Käesoleval ajal ei saa XX sõita enam jalgrattaga, liikumisel lonkab. Jalad valutavad ning selle ärahoidmiseks käib regulaarselt massaažis ja ujumas. Enam ei saa tegeleda samal tasemel jooga ja tsiguniga, kuna jalgade liikuvus on piiratum. Kuna XX elab üksinda, siis oli esimestel kuudel väga raske hakkama saada koduste toimetustega - koristamine ja muud majapidamistööd. Abi pidi paluma sõpradelt, eriti tarbekaupade toomisel poest ning liikumisel taastusravisse ja arstide juurde. Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanu õigusabikulud tuleks jagada vastavalt tsiviilhagi rahuldamise ulatusele. Maakohus viitas TsMS § 163 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Paraku ei kehti TsMS § 163 kriminaalkohtumenetluses. KrMS § 180 lõige 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Ainus võimalik erand kannatanu kõigi kulude hüvitamise põhimõttele on KrMS § 182 lõige 3, mis sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Sellest sättest tulenevalt ei jaotata tsiviilhagi osalise rahuldamise korral mitte kõiki kannatanu menetluskulusid, vaid üksnes tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud. Samuti ei kehti kriminaalmenetluses protsendiprintsiip, vaid kohus langetab õiglase otsuse kulude jaotamise kohta. Kannatanu menetluskulud ei ole seotud ainult tsiviilhagi menetlemisega. Õigusabi maht on oluliselt suurem ning nähtub maakohtule esitatud kuluarvestusest. Süüdistatav eitas täielikult oma süüd, mistõttu kannatanu esindamise kulud on suures osas tingitud kannatanu õiguste kaitsmisest, et teda ei käsitletaks süüdlasena liiklusõnnetuses. Tsiviilhagi menetlemisest kulusid ei tekkinud, mida tulnuks jätta kannatanu kanda. Kriminaalasjas 1-17-2933 jäeti kannatanu enda kanda tsiviilhagi osalise rahuldamise tõttu üksnes tsiviilhagi koostamise kulud. Kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses tekivad kriminaalmenetluses kannatanu esindamisega kulud sõltumata hagi esitamisest. Kannatanu esindaja peab vajalikuks osundada, et mittevaralise kahju hüvitise osas on võimatu ette prognoosida mõistlikku hüvitist. Tsiviilkohtumenetluses kehtib põhimõte, et mittevaralise kahju nõude rahalisel määratlemisel ei saa maakohus välja mõista suuremat hüvitist kui on esitatud nõue. Kuna mittevaralise kahju suurus on kohtu otsustada, siis tuleb kannatanu menetluskulude põhjendatuse üle otsustada mitte niivõrd konkreetse kohtuniku arvamusest mittevaralise kahju suuruse kohta, vaid sellest, kas kannatanu esitatud mittevaralise kahju nõue vastas üldiselt väljakujunenud kohtupraktikale. Seda põhjusel, et ilmselt kohtupraktikale mittevastava nõude esitamisel on süüdistataval ja tsiviilkostjal vaja sellele vastu vaidlemiseks teha pingutusi, kuid üldisele kohtupraktikale vastavas suurusjärgus nõude esitamisel on mõistlik hüvitis kohtu diskretsiooniotsus. Kannatanu nõue vastas kohtupraktika piiridele. Varalise kahju osas tuleb arvesse võtta, et algne hagiavaldus oli varalise kahju hüvitamiseks 2191,62 eurot, millest rahuldamata jäi 164 eurot. Asjaolu, et hagiavaldus võeti osaliselt omaks, ei tähenda seda, et tsiviilhagi koostamine oleks olnud põhjendamatu, vaid vastupidi – ka omaksvõetud ja enne kohtuotsuse tegemist hüvitatud kahju oli põhjendatud ning selles osas tulnuks hagiavaldus nagunii rahuldada. Maakohtu otsus menetluskulude jaotamise kohta süüdistatava ja tsiviilkostja vahel on ebaõige. Kannatanu on seisukohal, et menetluskulud tuleb analoogselt kahjuhüvitisega välja mõista solidaarselt nii süüdistatavalt kui tsiviilkostjalt.

5(11)

6(11)

jõudmist 4,2 meetrit ning seejärel libisevad veel edasi. Ekspert on rõhutanud, et eelnevate asjaolude kogumis on võimalik teha järeldus kokkupõrke asukoha kohta ülekäigurajal. Asjaolu, et ekspert ei esitanud konkreetsete n-ö võrdlussõidukite pilte, ei muuda eksperdi arvamust mittejälgitavaks. Kaitsja on leidnud, et süüdistatav ei ole liiklusnõudeid rikkunud, kuna ei ole tõendatud, et kannatanu ületas sõiduteed ettenähtud kohas, kannatanu ei pruukinud olla autojuhtidele nähtav, süüdistatava sõiduki kiirus oli oludele vastav ja kannatanu ilmumine oli süüdistatava jaoks ootamatu. Liiklusseaduse § 50 lõike 3 punktis 1 on sätestatud kohustus valida kiirus, et juht suudaks sõiduki peatada etteaimatava takistuse ees. Seega võib takistus juhi jaoks olla ootamatu juhi enda tegevuse tõttu (vaatab näiteks mujale), kuid tuleb hinnata, kas takistust oli võimalik näha ja ette aimata. Jalakäija poolt sõidutee ületamine on etteaimatav ning koht sõidutee ületamiseks oli lubatud. Kogu vaidlus käib selle üle, kas kannatanu äkki oli ülekäiguraja tagumisest piirist mõnikümmend sentimeetrit või meeter kaugemal, kuid see ei takistanud pöördel liikuvat süüdistatavat teda nägemast. Kannatanu ei tassinud varjavat posti endaga kaasas ja ei saanud seetõttu kogu aeg olla posti varjus. Asjaolu, et kannatanule otsasõit oli süüdistatava jaoks ootamatu, tähendab seda, et süüdistatav ei olnud ettevaatlik ja ei veendunud oma manöövri ohutuses. Lisaks ülekäigurajale kohustas süüdistatavat kannatanule teed andma ka LS § 17 lg 5 p 2 (juht peab andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab) ja § 33 lg 2 p 8 (juht peab enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid). Täiesti meelevaldne ja tõendamata on ka apellatsiooni väide, et kannatanu helkur ei olnud nähtaval kohal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7(11)

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on B.D KarS § 423 lg 1 järgi süüdi tunnistatud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades oma kaitsealuse süüditunnistamise talle esitatud süüdistuses, ei tugine kaitsja mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Maakohus on põhjendatult arvestanud kannatanu XX ütlustega,, sest ta ei ole neid muutnud ja need on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Kannatanu on detailselt kirjeldanud, kuidas ta liikus sellel õhtul kodu poole ja ületas sõiduteed selleks ettenähtud kohas, s.o ülekäigurajal. Ta mäletab liikumist ohutussaareni, sest vahetult pärast selle ületamist sõitis talle auto otsa, ta kaotas hetkeks teadvuse ja jäi sõiduteele kõhuli lamama. Tema ütlused on kooskõlas tunnistaja MS ütlustega, mille kohaselt ta kuulis pauku ja ringi keerates nägi, kuidas sõiduauto oli mehele otsa sõitnud, ta õhku paisanud, mees libises sõiduteel edasi. Liiklustehnika ekspertiisiaktis on jõutud arvamusele, et kokkupõrge toimus ülekäigurajal ja sõiduauto kiirus oli otsasõidu hetkel 40 km/h. Ekspert on selleks analüüsinud sündmuskoha vaatlusprotokollis ja liiklusvahendi vaatlusprotokollis kajastatud andmeid. Liiklusekspert on kohtuistungil üle kuulatud ning ekspert on jäänud oma arvamuse juurde. Ekspert on selgitanud, millele tugineb tema arvamus, et sõiduauto ei sõitnud aeglasemalt ega kiiremini kui 40 km/h. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on B.D põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 423 lg 1 järgi ning kaitsja apellatsiooni väited õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjust ei anna. 7.2 Kannatanu esindaja on seisukohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 7 000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale. VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja

8(11)

kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Maakohus on ülaltoodud põhimõtteid järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud, miks ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 15 000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 7 000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (lk 159-162). Kannatanu esindaja apellatsioonis toodud asjaolusid on maakohus mittevaralise kahju hüvitise määramisel juba arvestanud. Maakohus on arvestanud ka senise kohtupraktikaga analoogsetes kriminaalasjades. Kohtukolleegium peab eksitavaks kannatanu esindaja väidet, et maakohus analüüsis 2008. aasta kohtupraktikat. Tegelikult on maakohus tuginenud 2016. aasta kohtupraktika analüüsile. Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja etteheitega, et maakohus on analüüsinud oma otsust tehes liiga vähe kriminaalasju. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on arvestanud rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, mistõttu puuduvad alused kannatanu XX kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurendamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt välja mõistetud summa vastavuses mittevaralise kahju hüvitise määradega analoogsetes kriminaalasjades. 7.3 Kohtukolleegium nõustub aga kannatanu esindajaga, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-t 1. KrMS § 175 p-s 1 nimetatud menetluskulu, mis on tekkinud kannatanul oma valitud esindajale tasu makstes, mõistetakse KrMS § 180 lg 1 esimeses lauses nimetatud juhul välja süüdimõistetult. KrMS § 180 lg 1 teine lause näeb ette erandi vaid tsiviilhagi tagamisest tingitud kulude (KrMS § 175 lg 1 p 8) hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaks määramisele, samuti kehtib erand ka muude KrMS §175 lg-s 1 nimetatud menetluskulude kohta, mis on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Apellant on asjakohaselt märkinud, et kannatanu esindajakulud ei ole antud juhul seotud üksnes tsiviilhagi menetlemisega. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks asjaolu, et kuigi kohus rahuldas hagi osaliselt, on tegemist kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki faktilisi asjaolusid, mis on olulised mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumisega põhjustatud kahju eest mõistliku hüvitise kindlaksmääramisel. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega on kuriteo faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma kindlaksmääramine teineteisest sõltuvuses, mistõttu ei ole käesoleval juhul võimalik väita, et kannatanul tekkinud menetluskulud on tekkinud üksnes tsiviilhagi menetlemise tõttu. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud KrMS § 180 lg 1 teises lauses toodud erandi kohaldamine ning kohaldamisele kuulub KrMS § 180 lg 1 esimene lause, s.o kannatanul tekkinud menetluskulud summas 3672 eurot tuleb välja mõista solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. Seetõttu tühistab maakohus maakohtu otsuse, millega jäeti kannatanu menetluskulud osaliselt tema enda kanda ja teeb selles osas uue otsuse.

9(11)

8.1 KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Sama lõike punkt 1 kohaselt on menetluskuluks muuhulgas valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas teeb kohtukolleegium KrMS § 337 lg 1 p-4 nimetatud lahend, s.o tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis kannab menetluskulud riik. Seega on menetluslikult väär kannatanu esindaja vandeadvokaat I. Sirgi taotlus mõsta apellatsioonimenetluse kulud välja solidaarselt süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt. 8.2 Kaitsja vandeadvokaat S. Mõistlik esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 240 eurot, sealhulgas käibemaks 40 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises, süüdistatavaga nõu pidamises ning apellatsiooni koostamises 8 pooltunni ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 25 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium B.D riigi õigusabi tasu suuruseks 240 eurot, sh käibemaks 40 eurot. 8.3 Kannatanu valitud esindaja vandeadvokaat I. Sirk esitas koos kaitsja apellatsiooni vastuväitega taotluse välja mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostajalt kannatanu XX kasuks valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks koos käibemaksuga kokku 1098 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kannatanute valitud esindajale makstud tasu maakohtu otsusega ja kaitsja apellatsiooniga tutvumises, kliendiga nõupidamises, apellatsiooni- ja apellatsioonivastuse koostamises kokku 9,15 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 120 eurot tund. Kohtukolleegiumi hinnangul on kannatanu valitud esindaja taotluses märgitud toimingud õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsjate poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Riigikohtu senise praktika kohaselt tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on apellatsiooni argumendid põhjendatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus nr 3-1-1-6-16, p 36). Sama põhimõte kehtib ka valitud esindajale makstud tasu mõistlikkuse hindamisel. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium

10(11)

KrMS § 185 lg-st 1. Kuna kohtukolleegium kannatanu apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub kannatanule tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Seega kuulub praeguses asjas XX-le hüvitamisele vaid see osa valitud esindajale makstud tasust, milles apellatsiooni väited olid põhjendatud. Kannatanu valitud esindaja väited maakohtu otsuse menetluskulude ebaõige jaotamise kohta olid põhjendatud, kuid moraalse kahju hüvitamise osas apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse vaid menetluskulude jaotamise osas. Arvestades apellatsiooni väidete põhjendatud osa ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb kohtukolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks valitud esindaja viiele töötunnile vastava summa, s.o 600 eurot.

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.