Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Määruse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2025, Tallinn Kohtuasja number
2-22-12931
Kohtuasi
W.H (endine W.H) kaebus Tallinna kohtutäitur Risto Sepa tegevuse peale täiteasjas nr 024/2015/317
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11. mai 2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
W.H määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja W.H (endine W.H, isikukood XXX) Puudutatud isik I Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti, registrikood 70000349, kaudu), lepinguline esindaja Kai Simpson Puudutatud isik II Tallinna kohtutäitur Risto Sepp
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 11. mai 2023 määrus jätta muutmata.
2.W.H määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta W.H kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.W.H (endine W.H, avaldaja) esitas 01.09.2022 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Risto Sepa (kohtutäitur, puudutatud isik II) tegevuse peale seoses täiteasjas nr 024/2015/371 avaldajale kuulunud nõude arestimisega ja selle alusel kohtutäituri ametikontole laekunud raha sissenõudja kontole üle kandmisega. Avaldaja täpsustas avaldust 18.10.2022. Avaldaja palus tuvastada, et Tallinna Halduskohtu 17.05.2022 otsusega haldusasjas nr 3-21-2893 Tallinna Vanglalt avaldaja kasuks välja mõistetud 1648 eurole sissenõude pööramine on õigusvastane. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri otsuse avaldaja 29.07.2022 kaebuse kohta täiteasjas nr 024/2015/37 ning kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebust uuesti läbi vaatama.
1.1.Avalduse kohaselt mõisteti Tallinna Halduskohtu 17.05.2022 otsusega nr 3-21-2893 Tallinna Vanglalt avaldaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1600 eurot ja menetluskulud summas 48 eurot, kokku 1648 eurot (halduskohtu otsus). Avaldaja esitas 20.06.2022 Tallinna Vanglale taotluse, milles palus hüvitise kanda kolmanda isiku arvelduskontole. 22.07.2022 sai avaldaja Tallinna Vanglalt vastuse, et hüvitis on 11.07.2022 kantud üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole. Tuginedes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p-le 6 ja § 217 lg-le 1 esitas avaldaja 29.07.2022 kohtutäiturile kaebuse, milles avaldaja palus, et talle tagastataks 11.07.2022 kinnipeetud 1648 eurot. Kohtutäitur jättis tuginedes TMS § 43 lg-le 1 avaldaja kaebuse rahuldamata. Avaldaja sai kohtutäituri vastuse kaebusele kätte 22.08.2022. Avaldaja märkis, et tugineb oma kaebuses jätkuvalt sellele, et TMS § 131 lg 1 p 6 järgi ei saa sissenõuet pöörata mittevaralise kahju hüvitisele. Avaldaja ei nõustu kohtutäituri selgitustega, et täituril ei ole enam võimalik avaldajale raha tagastada, kuna see on kantud üle sissenõudjale. Kohtutäituril tuleb talle raha igal juhul tagastada (vajadusel oma vahenditest), kui kohus tuvastab, et sissenõude pööramine mittevaralise kahju hüvitisele oli ebaseaduslik. Avaldaja sai mittevaralise kahju hüvitise kinnipidamisest ja täiturile ülekandmisest teada 22.07.2022. Kaebuse kohtutäiturile esitas avaldaja 29.07.2022. Kuna hüvitist ei kantud avaldaja vanglakontole, ei olnud avaldajal võimalik varem teada saada, et kohtutäitur on sellele õigusvastaselt sissenõude pööranud. Kohtutäituri arestimisaktis ei kajastu TMS § 131 lg-s 2 sätestatud erandid.
Puudutatud isikute seisukohad
2.Kohtutäitur palus jätta kaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Avaldaja suhtes algatatud täitemenetluse aluseks on Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ja sissenõudja Eesti Vabariigi (RTK kaudu) avaldus. 03.08.2022 saabus kohtutäiturile avaldaja avaldus, milles avaldaja palus tagastada tema kontolt 11.07.2022 kinnipeetud 1648 eurot. Kohtutäitur vastas avaldusele 10.08.2022 ja selgitas, et 29.07.2022 dateeringuga (03.08.2022 saabunud) avaldus raha tagastamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kohtutäitur leidis, et avaldaja 29.07.2022 koostatud dokument on avaldus kinnipeetud raha tagastamiseks, mitte aga kaebus TMS § 217 mõistes. Sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele kontole laekunud raha, selle sissenõudjale kandmist või võlgnikule tagastamist reguleerib TMS § 43. TMS § 43 lg 1 sätestab, et kohtutäitur on kohustatud laekunud summad sissenõudjale üle kandma 10 tööpäeva jooksul, kuid mitte enne 3 tööpäeva möödumist laekumisest arvates. Kolm tööpäeva on võlgniku kaitseks ette nähtud
tähtaeg, tagamaks võlgnikule võimaluse taotleda kinnipeetud raha tagastamist. Võlgniku kontolt kinnipeetud raha laekus kohtutäiturile 11.07.2022, mistõttu oleks pidanud avaldus raha tagastamiseks laekuma hiljemalt 14.07.2022. Võlgniku poolt koostatud avaldus saabus kohtutäiturile 03.08.2022 ehk 14 tööpäeva hiljem. Isegi, kui võlgnik sai kinnipidamise teostamisest teada alles 22.07.2022, oleks avaldus raha tagastamiseks tulnud esitada hiljemalt 27.07.2022. Seega on avaldus raha tagastamiseks esitatud kohtutäiturile hilinemisega. Avaldaja poolt 29.07.2022 koostatud dokumendi puhul on tegemist avaldusega, mitte kaebusega, mistõttu on avaldaja kaotanud õiguse tugineda kaebuses asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses (TMS § 217 lg 6). TMS § 218 lg 1 teise lause kohaselt kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Kui kohtutäitur jättis avaldaja 29.07.2022 avalduse rahuldamata, oleks võlgnik pidanud pöörduma kaebusega kohtutäituri, mitte maakohtu poole. Seega on avaldaja jätnud kinni pidamata eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast ning avaldaja kaebus tuleks jätta seetõttu läbi vaatamata.
3.Sissenõudja Maksu-ja Tolliamet märkis oma 24.11.2022 vastuses, et täiteasja nr 024/2015/371 aluseks olev nõue on rahuldatud, viimane laekumine toimus 03.10.2022. Olukorras, kus nõue on rahuldatud, ei ole otstarbekaks kaebusele sisuliselt vastata.
Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 11.05.2023 määrusega avaldaja 01.09.2022 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr 024/2015/371 rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4.1.Maakohus asus seisukohale, et avaldaja kaebust saab käsitleda kaebusena kohtutäituri tegevuse peale, mis seisnes selles, et kohtutäitur arestis avaldaja nõude, mis viimasel oli halduskohtu otsusest tulenevalt Tallinna Vangla vastu ning pööras Tallinna Vanglalt laekunud mittevaralise kahju hüvitise sissenõudmisele ja kandis selle üle sissenõudja kontole. Ka see avaldus, mille avaldaja esitas 29.07.2022 täiturile (kohtutäitur sai selle kätte 03.08.2022), on kohtu hinnangul kaebus kohtutäituri tegevuse peale, sest avaldaja heidab selles täiturile ette, et viimane on TMS § 131 lg 1 p 6 sätteid rikkudes arestinud avaldajale kuuluva mittevaralise kahju hüvitise 1648 eurot. Kuna täitur jättis avaldaja 29.07.2022 kaebuse rahuldamata, esitas avaldaja kaebuse kohtule.
4.2.Maakohus tuvastas, et pooltel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: - Kohtutäituri menetluses on täiteasi nr 024/2015/371 Eesti Vabariigi avalduse alusel, mille käigus on sundtäitmisele pööratud Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX. Nõude sisuks on kriminaalasjas tehtud otsusega avaldajalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud menetluskulud kokku summas 2937,50 eurot - Kohus tuvastas kohtute infosüsteemi kaudu, et Harju Maakohtu 22.02.2017 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on määratud täiteasjas nr 024/2015/371 (ehk käesoleva menetluse aluseks olevas täiteasjas) sundtäitmine osade kaupa järgmiselt: menetluskulude jääk 2240,12 eurot ositi 12 kuu jooksul (igakuised maksed alates 15.03.2017-15.02.2018 summas 186 eurot, v.a viimane osamakse 194,12 eurot). Kui avaldaja ei täida maksegraafikut nõuetekohaselt (hilineb graafikus määratud summade tasumisega või ei tasu neid üldse), siis kohtutäitur pöörab sissenõude kogu sissenõudmata rahasummale. - Kohtutäituri 30.06.2022 rahalise nõude arestimise akti kohaselt on avaldajal endiselt tasumata menetluskulud koos täitekuluga suuruses 1973,22 eurot. Maakohus märkis, et avaldaja kohustuse ja selle suuruse üle vaidlust ei ole, kuid avaldaja ei ole ilmselgelt Harju Maakohtu 22.02.2017 määrust võla ositi maksmise kohta täitnud ja täitemenetlus on seetõttu jätkunud. - Tallinna Halduskohtu 17.05.2022 otsusega haldusasjas nr 3-21-2893 mõisteti Tallinna Vanglalt avaldaja kasuks välja mittevaraline kahju 1600 eurot. - Avaldaja sai Tallinna Vangla 19.07.2022 vastusest teada, et tema nõue on arestitud kohtutäituri poolt ja Tallinna Vangla on halduskohtu otsuse täitnud 11.07.2022 otse kohtutäiturile. - Kuna avaldaja leidis, et mittevaralise kahju hüvitist ei saa arestida, esitas ta 29.07.2022 koostatud kaebuse täituri sellekohase tegevuse peale. Avaldaja esitatud kinnipeetava kirjavahetuse kaardi alusel on tõendatud, et avaldaja andis kaebuse vanglaametnikule ärasaatmiseks üle 01.08.2022 ning kohtutäitur on tõendanud, et tema büroo sai saadetise kätte 03.08.2022. - Kohtutäituri 10.08.2022 vastuse 29.07.2022 avaldusele sai avaldaja kätte 22.08.2022. Nimetatud vastusest sai avaldaja teada, et kohtutäitur on arestitud nõude alusel Tallinna Vanglalt saadud 1648 eurot kandnud 15.07.2022 üle sissenõudja kontole ja kohtutäituril enam raha ei ole.
4.3.Maakohus tuvastas, et avaldaja sai 22.07.2022 teada, et kohtutäitur on 30.06.2022 akti alusel arestinud täitemenetluse raames nõude, mis avaldajal oli Tallinna Vangla vastu halduskohtu otsuse järgi (1648 eurot) ning et vangla on halduskohtu otsusest tuleneva kohustuse täitnud nõude arestimise tõttu kohtutäituri ametikontole 11.07.2022. Nõude arestimise aktis ega vangla vastuses avaldaja pöördumisele, ei mainita seda, mis saab kohtutäituri ametialasele kontole kantud rahast edaspidi. Seega ei saanud avaldaja oma 29.07.2022 avalduses vaidlustada seda kohtutäituri tegevust, mis puudutas raha ülekandmist sissenõudja kontole. See pole ka oluline, sest avaldaja leiab, et kohtutäitur peab igal juhul talle raha tagastama sõltumata sellest, kas täitur on selle sissenõudjale edasi kandnud või mitte. Avaldaja leiab, et juba nõude arestimine oli ebaseaduslik. Maakohus leidis, et kui nõude arestimine ei olnud seaduse järgi lubatud, siis ei saanud olla lubatav ka selle sissenõudjale üle kandmine. Seega on piisav, et avaldaja on vaidlustanud nõude arestimise kui toimingu.
4.4.Selleks, et vaidlustada kohtutäituri tegevust täitemenetluse läbiviimisel, tuleb TMS § 217 lg 1 kohaselt esitada kohtutäiturile kaebus 10 päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest. TMS § 218 lg 1 teise lause kohaselt kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Kuna avaldaja sai nõude arestimisest teada 22.07.2022, tuli kaebus kohtutäiturile esitada hiljemalt 02.08.2022 (tähtpäev 01.08.2022 langes pühapäevale). Avaldaja on küll tõendanud, et ta andis täiturile saadetava kaebuse vanglaametnikule üle 01.08.2022, kuid see ei olnud piisav, et kaebus oleks jõudnud tähtaegselt kohtutäiturini. Praegusel juhul on avaldaja 29.07.2022 kaebus kohtutäituri tegevuse peale jõudnud kohtutäiturini pärast tähtaja möödumist ehk 03.08.2022 ning avaldaja ei ole tähtaja ennistamist taotlenud.
4.5.Kohus ei nõustunud kohtutäituri seisukohaga, et TMS § 43 lg 1 1 järgi oleks avaldajal tulnud raha sissenõudjale ülekandmist vaidlustada 3 tööpäeva jooksul raha täituri kontole laekumisest arvates, sest pärast selle tähtaja möödumist on täitur kohustatud raha sissenõudjale üle kandma. TMS § 43 lg 11 reguleerib võlgniku konto arestimise tulemusena kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale ülekandmist. Praegusel juhul oli tegemist TMS §-s 111 sätestatud toiminguga ehk sissenõude pööramisega nõudele ja selleks arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut (antud juhul Tallinna Vanglat) täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Seega praegusel juhul võlgniku kontolt ülekandeid kohtutäituri ametialasele kontole ei toimunud. Kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et 30.06.2022 akt nõude arestimise kohta toimetati avaldajale kätte alles 22.07.2022 ja pärast seda, kui Tallinna Vangla oli nõude 11.07.2022 täitnud avaldaja asemel kohtutäiturile ja kohtutäitur oli omakorda 15.07.2022 kandnud raha üle sissenõudjale. Seega polnud avaldajal isegi võimalik raha ülekandmist vaidlustada enne, kui ülekanne oli juba tehtud. Ka nõude arestimist ei saanud avaldaja vaidlustada raha ülekandmise vältimiseks, kuna talle teatati nõude arestimisest alles siis, kui raha oli juba sissenõudjale üle läinud.
4.6.Kuigi kinnipidamisasutuses viibiva isiku hilinemisega esitatud kaebuse tähtaja ennistamiseks võib teatud juhtudel alust olla, siis kohtutäiturile ega kohtule ei ole neid aluseid esitatud. Kuna avaldaja ei ole TMS § 217 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul esitanud kaebust kohtutäiturile, siis kaotas avaldaja TMS § 217 lg 6 tulenevalt õiguse tugineda asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses. Vaidlust ei ole selles, et avaldaja kaebus kohtule on TMS § 218 lg 1 alusel tähtaegne. Samas ei ole kohtutäitur käsitlenud avaldust kaebusena kohtutäituri tegevusele, vaid taotlusena raha tagastada. Juhul, kui pidada avaldaja 29.07.2022 avaldust taotluseks raha tagastada ja mitte kaebuseks kohtutäituri tegevusele ning avaldaja ei
nõustunud sellega, et tema 29.07.2022 taotlus jäi rahuldamata, oleks avaldaja TMS § 217 lg 1 tulenevalt pidanud esmalt esitama kaebuse kohtutäiturile. Avaldaja seda ei teinud. Seega poleks sellisel juhul kohtul üldse alust avaldaja kaebuse läbivaatamiseks.
4.7.Avaldaja võis olla eksimuses selles osas, milliseid toiminguid on kohtutäitur teinud ja milliseid toiminguid pidi avaldaja tegema, et oma õigusi kaitsta. Seetõttu hindas kohus ka sisuliselt, kas kohtutäituril oli õigust avaldaja mittevaralise kahju hüvitise arestimiseks. Iseenesest on õige, et TMS § 131 lg 1 p 6 järgi ei saa sissenõuet pöörata mittevaralise kahju hüvitisele, kuid sellest loob erandi sama paragrahvi lõige 2, mis sätestab järgmist: „Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6–8 (kehtivas redaktsioonis 6-7) nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära.“ Seega sätestab TMS § 131 lg 2 võimaluse pöörata sissenõue ka avaldaja mittevaralise kahju hüvitisele ning seetõttu ei saa kohtutäituri tegevust pidada õigusevastaseks. Kohtuasja materjalidest ilmneb, et täitedokumenti täideti 7 aasta jooksul, s.o pika aja jooksul ja muul viisil sundtäitmine tulemusi ei andnud. Seega oli TMS § 131 lg 2 rakendamine põhjendatud. Määruskaebus
5.Avaldaja esitas 25.05.2023 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue kohtumääruse, millega rahuldada 01.09.2022 kaebuse täies ulatuses.
5.1.Määruskaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et kaebus on esitatud kohtutäiturile hilinenult. Avaldaja on tõendanud, et andis kohtutäiturile saadetava kaebuse vanglaametnikule üle 01.08.2022. Vaatamata sellele, et kaebus jõudis kohtutäiturini 03.08.2022, on avaldaja andnud kaebuse vanglaametnikule üle tähtaegselt. Avaldajale jääb arusaamatuks, kui aegsasti oleks tulnud kaebus kirjaga välja saata, et see oleks jõudnud kohtutäiturini 02.08.2022. Näiteks kohtutäituri 10.08.2022 vastuse sai avaldaja kätte 22.08.2022. Sellisel juhul oleks kaebus jõudnud kohtutäiturini hilinemisega isegi siis, kui see oleks antud vanglaametnikule üle samal päeval kui avaldaja nõude arestimisest teada sai. Lisaks ei vaidlustanud kohtutäitur tähtaja möödumist selles valguses. Kohtutäitur viitas TMS § 43 lg-le 1 ega heitnud ette seda, et avaldaja oleks pidanud esitama kaebuse hiljemalt 02.08.2022. Kuna avaldaja ei teadnud, et kaebus saabus hilinemisega, ei saanud ta taotleda ka tähtaja ennistamist.
5.2.Avaldaja ei nõustu maakohtu hinnanguga TMS §131 lg 2 kohaldamise kohta ning sellele, et kohtutäituri tegevust mittevaralise kahju hüvitise arestimisel ei saa pidada õigusvastaseks. TMS § 131 lg 2 kohaselt saab hüvitisele sissenõude pöörata sissenõudja avalduse alusel ning kohtutäitur kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära. Asja materjalidest ei nähtu, et sissenõudja oleks vastava avalduse esitanud. Samuti ei kuulanud kohtutäitur enne arestimist avaldajat ära. Menetluse edasine käik
6.Kohtutäitur kaebusele ei vastanud. Sissenõudja jättis asja otsustamise kohtule.
7.Maakohus tegi 04.12.2023 määruse, millega jättis avaldaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Avaldaja esitas maakohtu 04.12.2023 määruse peale määruskaebuse. Maakohus rahuldas 04.01.2024 määrusega nimetatud määruskaebuse ja tühistas maakohtu 04.12.2023
määruse. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata avaldaja poolt 11.05.2023 määruse peale esitatud määruskaebuse ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
9.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt mõisteti Tallinna Halduskohtu 17.05.2022 otsusega nr 321-2893 Tallinna Vanglalt avaldaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 1600 eurot ja menetluskulude hüvitis summas 48 eurot (t lk 39). Kohtutäitur arestis 30.06.2022 rahalise nõude arestimise aktiga täiteasjas nr 024/2015/371 TMS § 111 alusel avaldaja nõuded Tallinna Vangla vastu kuni 1973,22 euro ulatuses ning kohustas Tallinna Vanglat täitma avaldaja ees oleva kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile (t lk 9). Arestimisaktist tulenevalt täitis Tallinna Vangla halduskohtu otsusest tuleneva kohustuse kohtutäituri arvelduskontole. Avaldaja sai hüvitisele sissenõude pööramisest teada 22.07.2022 (t lk 6, 8). Avaldaja andis 01.08.2022 vanglaametnikule üle 29.07.2022 dateeringuga avaldusena pealkirjastatud dokumendi, milles viitas, et kohtutäitur on ebaõigesti arestinud avaldaja kasuks halduskohtu otsusega välja mõistetud hüvitise ning palus tagastada 1648 eurot kolmanda isiku arvelduskontole. Menetlusdokument saabus kohtutäituri büroosse 03.08.2022 (t lk 5, 35). Kohtutäitur jättis 10.08.2022 vastuses raha tagastamise avalduse rahuldamata, viidates, et avaldajal oli kohtutäiturile laekunud raha tagastamist õigus taotleda 3 tööpäeva jooksul alates selle laekumisest (TMS § 43 lg 1) ning vastav avaldus on esitatud hilinenult (t lk 7). Maakohus leidis, et avaldaja 29.07.2022 avaldust tuleb käsitleda TMS § 217 lg 1 mõistes kaebusena kohtutäituri tegevuse peale seoses sissenõude pööramisega nõudele, mis avaldajal oli Tallinna Vangla vastu halduskohtu otsusest tulenevalt ning kohtutäituri 10.08.2022 vastust käsitleda otsusena vastava kaebuse lahendamise kohta TMS § 217 lg 5 mõistes. Avaldaja on selles osas maakohtuga nõustunud.
10.Kolleegiumi arvates leidis maakohus õigesti, at avaldaja 29.07.2022 kaebus kohtutäituri tegevuse peale oli esitatud hilinenult. TMS § 217 lg 1 sätestab, et kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TMS § 217 lg-st 6 tulenevalt kui menetlusosaline ei esita lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul kaebust, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.
10.1.Vaidlus puudub selle üle, et avaldaja sai hüvitisele sissenõude pööramisest teada ja kohtutäituri 30.06.2022 rahalise nõude arestimisakti kätte 22.07.2022. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõppeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 6 kohaselt ajavahemiku viimasel päeval. TsÜS § 137 lg 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumisel kell 24.00. Eeltoodust tulenevalt saabus praegusel juhul TMS § 217 lg-s 1 sätestatud kaebuse esitamise tähtaeg 01.08.2022. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on ekslikult viidanud, et 01.08.2022 oli pühapäev, millest tulenevalt oli kaebuse esitamise
tähtaeg 02.08.2022. Kalendri järgi oli 01.08.2022 esmaspäev. Avaldaja kaebus jõudis kohtutäiturini 03.08.2022. Seega ei olnud avaldaja kaebus tähtaegne. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kaebust ei saa lugeda tähtaegseks seetõttu, et avaldaja andis selle vanglaametnikule üle 01.08.2022. Tähtaja järgimiseks on oluline kaebuse kohtutäiturini jõudmise aeg, mitte selle saatmise aeg. Sarnaselt on Riigikohus leidnud, et menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul, kuid see ei jõudnud kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul (vt RKÜKm, 21.04.2015, 3-2-1-75-14, p 56).
10.2.TMS § 217 lg-st 2 tulenevalt saab kohtutäitur kaebuse esitamise tähtaja ennistada tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. TsMS § 67 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Praegusel juhul ei ole avaldaja TsMS § 67 lg-s 2 nimetatud tähtaja jooksul tähtaja ennistamist taotlenud.
11.Arvestades eeltoodut ei ole ringkonnakohtul alust määruskaebust rahuldada.
12.Vastusena määruskaebuse väidetele, mille kohaselt ei olnud avaldaja hinnangul mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramine lubatud, märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Maakohus on õigesti viidanud, et sissenõude pööramine mittevaralise kahju hüvitisele on võimalik TMS § 131 lg-s 2 nimetatud tingimustel. TMS § 131 lg 2 sätestab, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6–7 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära.
12.2.Riigikohus on selgitanud, et TMS § 131 lg 2 esimene lause ei pea silmas sissenõudja eraldi avaldust, milles taotletaks võlgniku sissetulekutele erandjuhul sissenõude pööramist. Selles vaid korratakse TMS § 23 lg-s 1 märgitud põhimõtet, mille järgi täitemenetluse alustamiseks on üldjuhul vaja sissenõudja avaldust. Piisav on TMS § 23 kohane täitmisavaldus, kui selle järgi taotletakse muu hulgas sissenõude pööramist võlgniku sissetulekutele (sh nõudeõigusele). Seejuures ei ole sissenõudja kohustatud täitmisavalduses eraldi märkima, et asjakohaste eelduste olemasolu korral soovib ta TMS § 131 lg 2 kohaldamist. Kohtutäitur saab täitmisavalduse alusel rakendada kõiki õigusaktides ette nähtud sunniabinõusid sissenõudja nõude rahuldamiseks, sh TMS § 131 lg-t 2, arvestades samal ajal võlgniku seaduses sätestatud huvidega (vt RKTKm 20.03.2019, 2-18-4482, p 17.1). Praegusel juhul on sissenõudja täitmisavalduses märkinud, et soovib pöörata sissenõuet võlgniku nõudeõigustele (t lk 72). Eeltoodut arvestades on põhjendamatu avaldaja seisukoht, et puudus sissenõudja avaldus mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramiseks. Ka avaldaja ärakuulamata jätmist ei saaks pidada selliseks asjaoluks, mis annaks alust pidada hüvitisele sissenõude pööramist lubamatuks. TMS § 131 lg 2 järgi kuulab kohtutäitur võlgniku eelnevat ära võimaluse korral.
13.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lõike 1 järgi kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud avaldaja kanda. Kohtutäitur ja Eesti Vabariik (Maksu-ja Tolliameti kaudu) ei ole määruskaebuse menetlusega seonduvalt menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.