Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

-

Tunnistaja Xxxxütlused (lk 20-22); Tunnistaja Xxxxütlused (lk 23-25); Tunnistaja Xxxxütlused (lk 26-28); Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll (lk 35); O.I kahtlustatavana antud ütlused (lk 38-39); Isiku läbivaatuse protokoll fototabeliga (lk 44-51); Teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (lk 58); Kohtuotsus nr 1-16-5918, karistusregistri väljavõte (lk 32-34, 65-71); Kohus, kuulanud ära süüdistatava seletused, kannatanu ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub alljärgnevale seisukohale: Isiku läbivaatuse protokoll fototabeliga kinnitab, et Xxxx tuvastati 19.03.2017 parempoolse silma tugeva paistetus ja prillhematoom parema silma ümber, ülahuule paistetus ja verisus, vasakul pool oimukohal marrastus, vasaku käe väiksel sõrmel marrastus, pea piirkonnas marrastused. Kiirabikaardist nähtub, et Xxxx tuvastati 19.03.2017 üla ja alahuule haavad, parema silma all hematoom. Perifeerseid turseid ei ole, pealael marrastused. Diagnoositi näohulgihaavad Epikriis kinnitab, et Xxxx saabus haiglasse kiirabiga ja tal diagnoositi kolju- ja näoluude murd, silmakoopapõhja murd, lahtine peahaav, huule ja suuõõne lahtine haav, ninaluude murd. Samuti nähtub, et hamba juurtest 9-11 tuleb kergelt verd. Eeltsiteeritud dokumendid tõendavad Xxxx esinesid 19.03.2017 tervisekahjustused. Muuhulgas on ravisoovitusena märgitud, et nuusata ei tohi 1 kuu, vajalik pehme toidu dieet, mis näitab, et tegemist ei olnud lihtsalt rüseluse käigus tekitatud kergete kriimustustega, vaid tegemist oli kannatanu igapäevast elu märkimisväärselt mõjutavate tervisekahjustustega. Asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, et xxxx helistas 19.03.2017 kell 04:15:24 hädaabinumbrile ja teavitas meesterahvast xxxx, kes sai peksa ja, et peksja läks ära. Süüdistatav O.I end eeluurimisel süüdi ei tunnistanud, kuid kohtuistungil tunnistas end kannatanu peksmises süüdi. Süüdistatava ütluste kohaselt läksid viiekesi baarist välja Vabaduse väljaku suunas. Ütles noormehele, kes oli väga purjus, et see ei ole okey kuidas ta naisterahvaga räägib ja nende vahel tekkis kähmlus. Mees lõi vist rusikaga või käega O.I näkku. Kaitses ennast. Võttis mehest kinni ja viskas ta maha. Edasi käis kiiresti ja ei mäleta. Sai ise pihta ja mees sai ka pihta. Kes, kuhu ja kuidas lõi, ei mäleta. Mees oli suurem kui O.I. xxxx karjus mida O.I teeb ja tuli vahele. Varsti tulid politsei ja kiirabi. Kuigi O.I ütlustest nähtub, et ta ainult kaitses end Xxxxrünnaku eest, on tema sellesisulised ütlused ümber lükatud tunnistajate ütlustega ning kannatanu ja kahtlustatava isiku läbivaatuse protokollidega. Kannatanu Xxxxütluste kohaselt pidutses sõpradega kodus. 19.03.2017 kella 02.00 paiku sõitsid sõpradega vanalinna Labor baari. Tarvitas alkoholi ja edasi ei mäleta. Läks xxxx, xxxx ja xxxx Xxxxga baarist välja Kaarli hambapolikliiniku juurde pargitud auto juurde. Poisid jäid baari. Ei mäleta kes, kuidas ja miks teda lõi, ei mäleta miks tekkis konflikt. Kannatanu suulise kuriteoteate protokolli kohaselt tulid 19.03.2017 kella 03.30 ajal peolt Tallinnas, Kaarli pst kandis tuli tema juurde meesterahvas ja hakkas peksma. Lüües Xxxx korduvalt käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse, mille tagajärjel tundis xxxx tugevat valu ning tekkisid vigastused näos. Kukkus ja meesterahvas peksis teda edasi. Huulest jooksis verd. Võis enesekaitseks vastu lüüa, seejärel kutsuti kohale kiirabi, mis toimetas Xxxx haiglasse. Indikaatorvahendi kasutamise protokoll kinnitab, et O.I tuvastati 19.03.2017 joove 0,67 mg/l. Samuti nähtub kannatanu kiirabikaardist, et kannatanu oli alkoholijoobes, mida kinnitavad ka kannatanu ütlused. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et nii süüdistatav kui kannatanu olid

mõlemad tarvitanud alkoholi, mistõttu on eluliselt usutav, et nad kumbki ei mäleta enam sündmuste täpseid asjaolusid. Tunnistaja Xxxx ütluste kohaselt läksid Labor baari, kus nendega suhtles O.I. Peale kahte jõudis sinna ka Xxxx sõpradega. Umbes nelja paiku lahkusid tunnistaja, Kevin, Xxxx, Xxxx ja Xxxx baarist ning läksid Vabaduse väljaku suunas. Tüdrukud kõndisid eespool, Kevin ja Xxxx tagapool. Kevin ütles: „keegi ei katsu mind niisama“. Selja taha vaadates nägi kuidas Kevin võttis selja tagant Xxxx haardesse ja viskas ta küljeli. Peale seda lõi O.I vähemalt 10 korda parema käe rusikaga näkku ja vähemalt ühe korra parema jalaga kõhtu ja vähemalt kahel korral näkku. Xxxx oli nägu verine. Ei näinud, et Xxxx oleks Kevinit löönud. Kutsus kiirabi. Tunnistaja Xxxxütluste kohaselt lahkus umbes nelja paiku Kevini, Xxxx, xxxx ja Xxxx baarist ja läksid Kaarli pst suunas. Kõndis natuke eespool. Kui Kaarli kohviku juures selja taha vaatas oli Xxxx maas pikali ja Kevin peksis teda. Kevin lõi Xxxx käte või rusikaga näopiirkonda, löökide arvu ei mäleta. Ei näinud, kes tegi esimese löögi. Proovis Kevinit ära tõmmata kuid ei saanud. Jooksis paanikas eemale. Kevin ei vastanud, miks Xxxx lõi ja Xxxx ei mäletanud midagi. Tunnistaja Xxxxütluste kohaselt lahkusid tunnistaja, Kevin, Xxxx, Xxxxja Xxxx baarist ja läksid vabaduse väljaku suunas. Tüdrukud kõndisid eespool, Kevin ja Xxxx tagapool. Kuulis kuidas poisid hakkasid üksteist sõimama. Ei näinud, kes tegi esimese löögi. Kui selja taha vaatas oli Xxxx maas pikali ja Kevin tema peal peksis teda käega. Löökide arvu ei tea. Kevin tõusis püsti ja lõi Xxxx jalaga näkku. Kui kohale tulid 3 tundmatut meest lõpetas Kevin ära. Eeltsiteeritud tunnistaja Xxxx ütlused kinnitavad, et poiste vahel oli sõnavahetus, kuid just O.I oli see, kes esimesena ründas. Kõigi kolme tunnistaja ütlused kinnitavad, et Xxxx oli pikali maas Kevin peksis teda. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et O.I lõi Xxxx korduvalt käte/rusikatega näkku lisaks kinnitavad tunnistajate Xxxx ja Xxxx ütlused, et O.I lõi lamavat kannatanut ka jalaga näkku ja kühupiirkonda. Võrreldes kannatanul esinenud vigastuste arvu ja raskust ning asjaolu, et süüdistataval vigastused peaaegu puudusid, on eluliselt usutav ja seda kinnitasid ka tunnistajate ütlused, et just O.I oli isikuks, kes peksis kannatanut ning, et kannatanu poolt ei osutatud vastupanu. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll kinnitab, et O.I peeti 19.03.2017 kell 04:36 Toompuiestee 6 kinni tunnistajate ütluste põhjal vahetult pärast kuriteo toimepanemist. Isiku läbivaatuse protokoll fototabeliga kinnitab, et O.I tuvastati näo piirkonnas parema silma all punetus ja paremal põsel punetus. Teisi nähtavaid vigastusi ei tuvastatud. Käed terved. Teksapükstel verekahtlased määrdumised. Isiku ja asjade läbivaatuse protokolli kohaselt olid O.I käed verised. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll ja isiku läbivaatuse protokoll fototabeliga kinnitavad, et vahetult peale peksmise vahejuhtumit ei tuvastatud O.I vigastusi. Näopiirkonnas tuvastatud punetus võis olla tingitud sellest, et kannatanu üritas end kaitsta ja O.I-le vastu hakata. Asjaolu, et O.I käed ja teksapüksid olid verised, on tingitud peksmise käigus kannatanul tekkinud vigastusest tulnud vere sattumisest O.I riietele ja kätele. Arvestades kannatanul tuvastatud vigastuste rohkust on ilmselge, et sellised vigastused ei tekkinud ühest löögist ja nagu kinnitavad tunnistajate ütlused lõi O.I Xxxx korduvalt rusikaga näkku. Seega sattus O.I löökide tagajärjel kannatanul tekkinud verejooksust veri O.I riietele ja kätele ning süüdistatava riietel ja kätel vere olemasolu põhjuseks ei olnud kannatanu poolne vägivalla tegu. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et kannatanu oli maas pikali ja O.I lihtsalt peksis teda. Ühegi tunnistaja ütlused ei kinnita, et Xxxx oleks O.I vastu löönud. Ainult kannatanu ise ei välista võimalust, et võis enesekaitseks vastu lüüa. Arvestades, et kannatanu täpselt ei mäleta sündmusi ja oli alkoholijoobes, siis võisid kannatanu arvatavad löögid olla sellised nõrgad kätega vehkimised, mis kõrvalseisnud tunnistajate jaoks ei paistnud löökidena ning ei saanud seega olla

sellise intensiivsusega, mis oleks tekitanud O.I-le sellist kahju, mis oleks õigustanud sellises arvus O.I lööke kannatanu pihta. Seega on tunnistajate kokkulangevate ütlustega ning süüdistatava kohtuistungil süü omaks võtuga tõendamist leidnud, et O.I lõi Xxxxkorduvalt rusikaga näkku ning jalaga kõhupiirkonda ja näkku, tekitades sellega Xxxx valu ja tervisekahjustused. Kannatanud meditsiinidokumendid kinnitavad, et peksmise tagajärjel tekkis Xxxx turse parema silma piirkonnas, hematoomi parema silma ümber, ülahuule turse, marrastused vasakul pool oimukohal, vasaku käe väikesel sõrmel ja pea piirkonnas, huule ja suuõõne lahtine haav, samuti kolju– ja näoluude murrud – silmakoopapõhja ja ninaluude murrud. Arvestades kannatanu tuvastatud vigastuste rakust on eluliselt usutav, et kannatanu Xxxx tundis O.I löökide tagajärjel füüsilist valu. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-29-15 p 11.1 selgitanud, et „

selgitatud, et „

. „ Punktis 11.3 on mh

.“ On eluliselt usutav, et kui isikut lüüakse rusikaga/käega näo piirkonda umbes kümnel korral ja jalaga vähemalt ühe korra näkku ja kõhupiirkonda, mille tagajärjel on ka isiku nägu verega määrdunud, tal on marrastused, suuõõne ja pea lahtine haav, kolju- ja näoluude ning silmakoopapõhja murd, tunneb kannatanu löökide tagajärjel füüsilist valu, s.o tegeliku või potsentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Seega on käesoleval juhul ka objektiivse kõrvalseisja seisukohast tuvastav süüdistatava teo (peksmise) tagajärjena valuaistingu tekkimine. Süüdistatavale on objektiivselt omistatav tema teo tagajärjel kannatanule valuaistingu tekkimine. Seega on nii kannatanu kui ka tunnistajate kokkulangevate ütlustega, süüdistatava süüd tunnistavate ütlustega kohtuistungil ja isiku läbivaatuse protokolli koos fototabeliga, kiirabikaardi ja väljavõttega haigusloost tõendamist leidnud O.I poolt 19.03.2017 Tallinnas Kaarli pst 2 asuva kohviku läheduses kannatanu Xxxx löömine rusikaga ja jalaga näkku ning jalaga ka kõhupiirkonda, milliste löökide tagajärjel tundis kannatanu Xxxx füüsilist valu ning talle tekitati tervisekahjustusi.

Kohus asub seisukohale, et O.I käitumises ei esinenud õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitseseisundit KarS § 28 mõistes. O.I on oma ütlustes väitnud, et kaitses end kannatanu löökide eest. Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Käesolevas kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et süüdistataval ja kannatanul oleks olnud konflikti, mida oleks pidanud lahendama peksmisega. Jah, tunnistaja Xxxx ütlustest võib järeldada, et poistel tekkis suusõnaline konflikt, kuid tunnistaja ütlustest nähtub ka, et füüsilise konflikti (heitis kannatanu külili maha) algatas O.I ning ühegi tunnistaja ütluste kohaselt kannatanu süüdistatavat ei rünnanud. Väide, et kannatanu löömine oli osaliselt enesekaitseks on lihtsalt paljasõnaline väide, mida ei tõenda mitte ükski teine tõend. On ilmselge, et olukorras kus kannatanu on maas pikali ja tunnistajate ütluste kohaselt mingit vastupanu ei osuta, ei saa maaslamava kannatanu jalaga löömisel rääkida O.I käitumises enesekaitsest. Eeltoodust tulenevalt ei tegutsenud süüdistatav kannatanule tervisekahjustusi tekitades hädakaitses, sest O.I ei tõrjunud vahetult või vahetult eelseisvat õigusvastast rünnet enda õigushüvedele. Samuti ei esinenud O.I käitumises õigusvastasust välistav asjaolu nõusoleva võõrkahjustuse näol. Kannatanu ei ole ei oma konkludentsete tegudega ega selgelt väljendatud seisukohaga aktsepteerinud enda võimalikku kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaks, et süüdistatav ja kannatanu oleks kokku leppinud lahendada tekkinud erimeelsused vastastikuses kakluses. O.I objektiivsest käitumisest – lõi kannatanut korduvalt rusikaga näkku ja seejärel veel maaslamavat kannatanut jalaga näkku ja kõhupiirkonda – nähtub, et tegu on toime pandud kavatsetult. O.I käitumise pinnalt, samuti tunnistajate ütlustest nähtuvalt (hüüdsid, et O.I lõpetaks peksmise, aga O.I ei lõpetanud) on võimalik järeldada, et O.I oli teadlik, et oma tegevusega (korduv löömine rusikatega ja jalaga näkku) põhjustab ta kannatanule füüsilist valu ning tekitab tervisekahjustusi (luumurrud, lahtised haavad, marrastused) ning tahtis seda. Arvestades O.I varasemat elukogemust (09.04.2016 Xxxxpeksmine) on eluliselt usutav, et O.I sai sellest aru, et põhjustab oma tegevusega Xxxx valu ja tervisekahjustusi. Seda enam, et O.I tegevuse tagajärjel oli Xxxx nägu kaetud verega ning nägu paistes (hiljem tuvastatud hulgimurrud näos, koljus ja silmakoopapõhjas ning ninas), mis kinnitab, et O.I lõi piisavalt kõvasti ning eesmärgiga tekitada valu. Arvestades vigastuste iseloomu ja löökide arvu, ei saanud olla tegemist mittetahtliku ründega, nö kogemata. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-72-16 p 9 selgitanud järgmist: „

“ Harju Maakohtu 18.08.2016.a kohtuotsusest nähtub, et O.I on süüdi tunnistatud KarS § 263 lg 1p1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, milles O.I süüdistati 09.04.2016 avalikus kohas käitumise üldnõudeid rikkudes Xxxxkorduvalt rusikaga peapiirkonda löömises, mille tagajärjel ta kukkus maha. O.I jätkas maas lamava Xxxxlöömist jalgadega peapiirkonda, millega tekitas temale füüsilist valu ja tervisekahjustusi: koljuluude murrud seal hulgas silmakoopapõhja murru ning näopiirkonna verevalumid. Seega moodustavad KarS § 263 lg 1p1 järgi kvalifitseeritud süüdistuse objektiivse koosseisu KarS § 121 lg 1-s kirjeldatud teod.

Kõigest eelnevast johtuvalt tuleb O.I tegevus käesolevas kuriteoepisoodis kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kui tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine, kui see on toime pandud korduvalt. Tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. O.I on süüvõimeline ning KarS 2. ptk. 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning süüdistatava isikut. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 31-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-11-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 121 lg 2 näeb võimaliku sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. O.I karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü tunnistamist kohtuistungil. Kohus arvestab karistuse mõistmisel süüteo ning kannatanule tekitatud tervisekahjustuste iseloomu, mida ei saa pidada kergeks. O.I iseloomustab, et teda on varem kriminaal- ja väärteokorras korduvalt karistatud ning karistuseks on mõistetud nii vangistus, millest O.I on tingimisi vabastatud kui vangistus, mis on asendatud üldkasuliku tööga, seega teadis O.I , et kuritegude toimepanemine võib endaga kaasa tuua ebameeldivad tagajärjed. Süüdistatav ei ole varasematest karistustest enda jaoks järeldusi teinud ning jätkas kuritegelikku käitumist, mis on kujunenud talle elustiiliks. O.I käitumises väljendub ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. O.I karistati Pärnu Maakohtu 05.06.2015.a kohtuotsusega KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 ettenähtud kuriteo eest vangistusega 8 kuud, mille kandmiselt ta vabastati tingimisi katseajaga. Seejärel pani O.I katseajal toime uued kuriteod, mille eest teda karistati Harju Maakohtu poolt 18.08.2016 KarS § 209 lg 2p1,4 ja § 263 lg 1p1 järgi liitkaristusega 1 aasta mõisteti eelmise kohtuotsusega ärakandmata karistusega liitkaristus 1 aasta 7 kuud ja 24 päeva vangistus, mis asendati üldkasuliku tööga. Seejärel seitsme kuu möödudes on süüdistatav käitunud taaskord viisil, mis on kaasa toonud katseajal süüdistuse esitamise ja seekord isikuvastases süüteoepisoodis. Vähem tähtsust ei oma karistuse mõistmisel asjaolu, et O.I pani juba Pärnu Maakohtu otsusega määratud katseajal toime vägivallaga seotud süüteo, mille eest tunnistati Harju Maakohtu otsusega süüdi KarS § 263 lg 1p1 järgi. Asjaolu, et O.I on järjest erinevate kohtuotsustega määratud katseaegadel pannud toime uusi kuritegusid, näitab, et senised isikule nii karistusest tingimisi vabastamisega kui ka vangistuse üldkasliku tööga asendamisega antud võimalused ei ole teda motiveerinud õiguskuulekalt käituma ja vaatamata O.I-le korduvalt antud võimalustele on ta jätkanud kuritegelikku käitumist. Käesoleval juhul on tegemist juba teistkordselt analoogse teoga, kus O.I peksab kannatanu rusikaga peapiirkonda ja lööb maaslamavat kannatanut

jalaga peapiirkonda. Viimase isikuvastase kuriteoga on kannatanule tekitatud nii tõsiseid tervisekahjustusi, mis on oluliselt halvendanud kannatanu elutegevust. Kuriteo toimepanemise ajal oli O.I alkoholijoobes, millest võib järeldada probleeme alkoholi kuritarvitamisega ja alkoholi mõjul suutmatust oma käitumist kontrollida. Kõigest eelnevast johtuvalt on kohus seisukohal, et O.I puhul ei ole hetkel tegemist kriminaalhoolduse jaoks sobiva isikuga, kuna katseaeg ja võimalik ähvardav vangistus ei hoia teda uute kuritegude sooritamisest. Kuigi isik enda sõnade kohaselt töötab ja on sissetulek 700 eurot kuus, ei ole põhjendatud rahalise karistuse kohaldamine kuivõrd kergemaliigilise karistuse kohaldamine olukorras, mil isikut on juba 2 korda vangistusest tingimisi vabastatud ja ta on mõlemal korral pannud katseajal toime vägivallaga seotud süüteo teise isiku suhtes, ei ole menetlusesemeks oleva kuriteo raskust arvestades põhjendatud. Arvestades kõike eeltoodut, kuriteo raskust eelkõige peksmise intensiivsust (maas lamava isiku korduv käte ja jalgadega peksmine) ja kannatanule tekitatud vigastuste raskust ning karistuse eripreventiivseid eesmärke (hoida O.I edaspidi kuritegusid toime panemast), leiab kohus, et O.I tuleb KarS § 121 lg 2 p 3 alusel karistada sanktsiooni alammäärast veidi pikema reaalse vangistusega 1 aasta ja 6 kuud. Kuivõrd asja arutati lühimenetluses tuleb KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 18.08.2016 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis on seisuga 02.06.2017 332 tundi. s.o 11 kuud ja 2 päeva võrra ning lõplikuks karistuseks mõista 1 aasta 11 kuud ja 2 päeva vangistust KrMS § 126 lg 3 p 1 sätestab, et kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel otsustab kohus kriminaalasjas oleva asitõendi- CD plaat jätta kriminaalasja juurde. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulud koosnevad antud asjas kaitsjale tasutud riigi õigusabi osutamise eest makstud hüvitisest ja sundrahast. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja järgmiselt sundraha KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt antud asjas (II astme kuriteos süüdimõistmisel) 1,5 kuupalga alammäära, s.o 705 eurot, KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu 192 eurot riigituludesse. Menetluskulude vähendamist taotletud ei ole. Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit ning tema maksevõimet, peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS § 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-11013 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Tsiviilhagi Kannatanu Xxxxon esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja palub kohtul määrata õiglase hüvituse suurus. Palub kostjalt mõista välja viivis mittevaralise kahju hüvituselt alates 20.03.2017 kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni. Palub välja mõista tsiviilhageja menetluskulud summas 738 eurot.

O.I kannatanu esindaja kuludele vastu ei vaielnud, võttis tsiviilhagi selles osas kohtuistungil omaks. TsMS § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuivõrd O.I võttis kannatanu esindaja kulude osas hageja nõude õigeks rahuldab kohus selles osas hagi. KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel peab süüdimõistetu süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitama menetluskulud, mille hulka kuuluvad ka kannatanul tekkinud menetluskulud. Seoses Xxxx poolt esitatud tsiviilhagiga mittevaralise kahju nõudes märgib kohus alljärgnevat: TsMS § 366 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamise hagis võib nõutava hüvitise summa hagis märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Ka kannatanu Xxxx on taotlenud määrata kahju hüvitamisele kuuluva summa suuruse kohtul. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavalt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et tegemist oli õigusvastase käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel ning süüdistatava õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste ja tervisekahjustuse tekitamisega. O.I õigusvastase käitumise tulemusena on kannatanu Xxxx saanud tervisekahjustusi ning kehavigastusi. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud VÕS § 1045 lg 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemist. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus. VÕS § 134 lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, kohus lähtub kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab

mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /.../. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kohus leiab, et Xxxxväited selle kohta, et tekitatud kehavigastused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse, on asjakohased. Vaidlust ei ole selles, et kannatanul Xxxx on tekkinud tervisekahjustused. Kiirabikaardist nähtub, et Xxxx tuvastati 19.03.2017 üla -ja alahuule haavad, parema silma all hematoom. Perifeerseid turseid ei ole, pealael marrastused. Diagnoositi näohulgihaavad Epikriis kinnitab samuti, et Xxxx saabus haiglasse kiirabiga ja tal diagnoositi kolju- ja näoluude murd, silmakoopapõhja murd, lahtine peahaav, huule ja suuõõne lahtine haav, ninaluude murd. Samuti nähtub, et hamba juurtest 9-11 tuleb kergelt verd. Ravisoovitusena on märgitud, et nuusata ei tohi 1 kuu, vajalik pehme toidu dieet. Nimetatud vigastused ja ravisoovitused kinnitavad, et kannatanule peksmise käigus tekitatud tervisekahjustused olid nii tõsised, et kannatanu normaalne elukorraldus s.h söömine oli häiritud vähemalt kuu. Ka kannatanu Xxxx esitatud tsiviilhagis on selgitatud et kannatanu hambad ei ole kinnitunud ning tahket toitu ei ole võimalik süüa. Hammaste kahjustuse probleemiga tuleb hagejal ka tulevikus pöörduda hambaarsti poole, sest hambad ei pruugi enam kinnituda. Nimetatud asjaolu, kinnitab, et peksmise tagajärjel saadud tervisekahjustused mõjutavad kannatanu elukorraldust veel pikemat aega. Kannatanu Xxxx ütluste kohaselt on tervis võrreldes 18.04.2017 seisuga paremaks läinud. Hambad on tundlikud, üks hammas sai tugevalt põrutada, on võimalik, et see tuleb ära, kuid hetkel veel päris täpselt ei tea. Luumurrud on paranenud. Vabastati jäädavalt sõjaväe teenistusest. Nägemine on taastunud. Moraalse kahju summa suuruse jätab kohtu otsustada. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kannatanu on tõendanud nii endal peksmise tagajärjel tervisekahjustuse tekkimist kui ka tervisekahjustuste negatiivset mõju senisele elukorraldusele. Asjaolu, et peksmisel tekkinud tervisekahjustuste tõttu vabastati kannatanu jäädavalt kohustuslikust ajateenistusest, kinnitab, et kannatanule tekitati sellised pöördumatud tervisekahjustused, mille paranemise prognoosi ei ole või on vähetõenäoline, mistõttu tema tervislik seisund ei vasta enam keskmisele normaalsele meesterahvale esitatavatele nõuetele ning ta ei ole sõjaväeteenistuseks kõlbulik. On eluliselt usutav, et tervisliku seisundi tõttu sõjaväekõlbmatuks tunnistamine, tähendab ka üldist elukvaliteedi langust võrreldes selle perioodiga, kui kannatanul selliseid tervisekahjustusi ei esinenud. Kohtu hinnangul tähendab eelpool toodu, et kannatanul on kehavigastustest ja tervisekahjust tulenevalt elukvaliteedi oluline langus, sest ajutiselt on raskendatud olnud ka igapäeva toimingud (n söömine).

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et „Kolleegium on 12. detsembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 (RT III 1997, 4, 39) ja mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika- ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada“. Samuti on riigikohus märkinud, et moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Kohtupraktikas on näiteks tsiviilasjas 2-12-24958 mõistetud bussis kukkunud ja seljavigastusi saanud naisele mittevaralisekahju hüvitisena välja 15000 eurot. Kriminaalasjas 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. Harju Maakohus on lahendis nr 1-16-128 liiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks välja mõistetud 9500 eurot. Kannatanul oli peale liiklusõnnetust on raskendatud igapäevane ja normaalne elutegevus ning jõukohase töö leidmine (kannatanu käib taastusravis ja psühholoogi juures, kannatanul esinevad terviseprobleemid nagu pearinglus, vilin kõrvus). Mittevaralise kahju summa määramisel arvestab kohus lisaks senisele kohtupraktikale ka kannatanu Xxxx tekitatud tervisekahjustuste iseloomu, nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, süüteo toimepanemise asjaolusid, tegemist oli süüdistatava poolt teadlikult kannatanu peksmisega (mitte ettevaatamatusest juhtunud õnnetusega), ning süüteo raskust, samuti süüdistatava majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kannatanu sihilikust tegevusest s.t peksmisest tekitatud tervisekahjustuse puhul on samade tervisekahjustuste puhul põhjendatud suurema mittevaralise kahjuhüvitise välja mõistmine kui ettevaatamatusest põhjustatud liiklusõnnetuse puhul. Kannatanu puhul on tegemist noore inimesega, kelle kogu ülejäänud elu on ilmselgelt mõjutatud peksmise käigus saadud tervisekahjustustest. Peksmisega tekitatud hammastega seotud probleemid vajavad ravi ilmselgelt kogu ülejäänud elu. Süüdimõistetu puhul on tegemist on noore inimesega, kellel on töökoht ja kelle tervislik seisund ei takista tal töötamist ja piisava sissetuleku hankimist ka tema vastu esitatud nõuete hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on O.I-lt välja mõista kannatanu Xxxx mittevaralise kahju hüvitisena 5000 eurot. Ühtlasi palus kannatanu kostjalt välja mõista viivis mittevaralise kahju hüvituselt alates 20.03.2017, s.o ajast mil Xxxx loeti kannatanuks, kuni kohtuotsuse täieliku täitmiseni. Tsiviilhagi kirjeldavas osas (lk 78) on selgitatud, et hageja taotleb viivise väljamõistmist alates hagiavalduse esitamisest (s.o 18.04.2017) kuni kohtotsuse täieliku täitmiseni, samas tsiviilhagi lõpuosas on palutud välja mõista viivis alates 20.03.2017.a. Kannatanu esindaja selgitas kohtuistungil, et jäävad viivise nõude juurde alates 20.03.2017. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Tallinna Ringkonnakohus on oma 13.04.2016.a lahendis nr 115-9505 p-s 10.2. toonud välja, et: „viivis on vajalik distsiplineerimaks võlgnikku ja motiveerimaks teda leidma võimalusi tasuda välja mõistetud kahjuhüvitis võimalikult lühikese aja jooksul. Ilma viivise nõudeta pole kahju kandnud isikul sisuliselt mingeid õiguskaitsevahendeid ja sellises olukorras kujuneb võla tasumine sisuliselt vabatahtlikuks. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks.“ Viivis on seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (3-2-1132-04 ja 3-2-1-66-05). Juhul kui hageja nõuab viivist, tuleb tema nõuet käsitada seadusest tuleneva viivise nõudena (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-05).

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samasugust seisukohta on väljendanud Riigikohtu kriminaalkolleegium

menetluskulud ja sundraha.“ Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Asitõend CD plaat jätta kriminaalasja juurde Välja mõista O.I-lt Xxxx(xxxx) kasuks moraalse kahju hüvitamiseks 5000 eurot. Välja mõista O.I-lt TsMS § 367 alusel alates hagiavalduse esitamisest 18.04.2017 kuni kannatanu Xxxx Xxxx nõude 5000 (viis tuhat) eurot täitmiseni Xxxx Xxxx kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 5000 eurot. Välja mõista O.I-lt KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 180 lg 1 alusel kannatanul tekkinud menetluskulud, s.o kannatanuXxxxpoolt valitud esindajale makstud tasu 738 (seitsesada kolmkümmend kaheksa) eurot. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 26.06. 2017 Kohtunik Liina Pohlak

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.