Õigusemõistmisevastased süüteod › Karistuse täitmise vastased süüteod

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Süüdistatava kaitsja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja palub uue otsusega sellise karistuse mõistmist, mis ei piiraks reaalselt süüdistatava vabadust. Apellandi arvates on kohus hinnanud ebaõigesti apellandi süü suurust otsuse tegemisel. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid asjaolusid. Süü suuruse kindlakstegemisel ei saa jätta tähelepanuta teo toimepanija isikut ja tema kohta käivaid andmeid. Üldsõnalised osutused süüteo ohtlikkusele ei ole piisavad. Maakohus on eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude

toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele karistust kohaldada automaatselt. Mõistetud karistus kokku ületab praegusel apellandi süü suurust. Süüdistatava süü ei ole keskmisest suurem. Kohus ei näidanud ammendavalt vangistuse mõistmisel nagu seadus näeb ette, et kergemat liiki karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad. Süüdistatav avaldas puhtsüdamlikult kahetsust – maakohtus polnud vaidlust selles, et tema kahetsus ei olnud paljasõnaline, vaid see oli siiras. KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. KarS § 329 koosseisu realiseerimisega tekitatud tagajärg ei ole selline, et peaks mõistma reaalse vangistuse. Piisab rahalise karistuse määramisest suures ulatuses. Apellant ei nõustu maakohtu argumendiga, et rahalise karistuse kandmine kolmandate isikute poolt ei mõjuta süüdistatavat hoiduma edaspidi kuritegude toimepanemisest – rahatrahvi süüteo toime panud isiku asemel saavad seaduse kohaselt tasuda ka kolmandad isikud ning selline kohtu versioon on oletuslik. Süüdistatav ei juhtinud sõidukit alkoholijoobes. Vaidlust pole ka selles, et sõiduk vastas kõikidele tehnilistele nõuetele. Sõiduk oli Borissovi kontrolli all. Ta ei tekitanud kahju ühiskonnale, sõites juhtimisõiguseta. Süüdistatav on nõus rahalise karistuse kohaldamisega toimepandud süüteo eest. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohtu 3.mai 2017 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 9.maini 2017. Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör. Prokuröri hinnangul vastab maakohtu poolt mõistetud karistusliik ning määr süüdistatava süü suurusele. S. Borissov juhtis mootorsõidukit kahel korral omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, kui see oli temalt ära võetud lisakaristusena kohtuotsusega. Selline käitumine näitab, et S. Borissov ei austa absoluutselt Eesti kohtuotsuseid ning seadusi ja käitub nii nagu ise heaks arvab. Sellest lähtuvalt hindas kohus S. Borissovi süüd suureks ja prokurör nõustub sellega. Prokurör palub jätta maakohtu otsus karistuse osas muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga, prokuröri seisukohaga ja kriminaalhooldajalt saadud andmetega, tuli alljärgnevatele seisukohtadele. Puutuvalt maakohtu otsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud ükiskkaristuse liiki, millist apellant vaidlustab, märgib kohtukolleegium järgmist. Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks S. Borissovi karistamist just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Eelmise kohtuotsusega oli S. Borissovit karistatud vangistusega liiklusalase kuriteo eest. Tol korral ilmutas kohus usaldust S. Borissovi suhtes ning pidas võimalikuks vaatamata sellele, et ta oli liikluskuriteo eest kohtu all mitmendat korda, samuti olles oma käitumisega näidanud, et kriminaalhooldus ei ole piisav, kindlustamaks S. Borissovi liikluskuulekust, asendada liitkaristus üldkasuliku tööga. S. Borissov asus täitma temale mõistetud karistust, tegi üldkasulikku tööd, oli kriminaalhooldaja järelevalve all, kuid samal ajal

jätkas kuritegude toimepanemist. Kohtuotsusega oli temalt ära võetud juhtimisõigus, kuid see ei takistanud tal sõidukit juhtimast. Põhjendatult on maakohus osutanud ka sellele, et S. Borissovi suhtumist õiguskorda ilmestab eriti fakt, et süüdistuses märgitud teise kuriteoepisoodi pani S. Borissov toime pärast seda, kui kriminaalasi samaliigilises kuriteosüüdistuses saadeti maakohtust tagasi prokuratuuri, sest S. Borissov loobus varem sõlmitud kokkuleppest. S. Borissov kuritarvitas kohtu usaldust ning puudub igasugune põhjendatud alus tema karistamiseks kergemaliigilise karistusliigiga e. rahalise karistusega. Ainult rahaline karistus vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest saaks päästa süüdistatava reaalsest vangistusest. Kuna süüdistatav on toime pannud kaks kuriteoepisoodi ja ta on tõestanud, et tema puhul ei ole olnud oluliselt rangemad karistusmeetmed piisavad, et hoiduda kuritegude toimepanemisest, samuti puudub tal sissetulek, siis rahalise karistuse mõistmine ei ole kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud. Kohtukolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Sisuliselt on kohtukolleegiumi seisukohast tegemist apellatsiooniga, millist saanuks apellatsioonikohus tunnistada ilmselt põhjendamatuks ning jätta läbi vaatamata, kuid kuna süüdistatav viibib jätkuvalt vabaduses ja tal oli võimalus kogu edasikaebemenetluses jätkata ka ÜKT tegemist, siis ei ole välistatud, et kaebemenetluse ajal võinuks muutuda liitkaristuse üks liidetav ehk ära kandmata karistuse pikkus, mis omakorda mõjutanuks liitkaristuse pikkust. Sel põhjusel alustas apellatsioonikohus apellatsioonimenetlust. Nimelt on Riigikohus oma määruses 3-1-16-13 selgitanud, et olukorras, kui üks liidetavatest muutub või üldse ära langeb kaebemenetluse ajal, siis tuleb selles osas alamaastme kohtuotsus tühistada. Sellisel juhul ei saa küsimust liitkaristuse osas jätta täitemenetluses lahendamiseks. Vastavalt kriminaalhooldaja teatele 10. maist 2017, ei ole selle kuupäeva seisuga muudatusi 23. märtsi 2017 (23. märtsi 2017 seisuga on tehtud ÜKT tundide arv arvestatud maakohtu otsuses) seisuga võrreldes toimunud. Süüdistataval on jätkuvalt tegemata 164 tundi e ümberarvestatuna tuleb tal kanda 5 kuud ja 14 päeva lisaks vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud üksikkaristusele. Eeltoodu alusel ja juhindudes 337 lg 1 p 1, 342, 343, 344, 345 lg 1,2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.