Liiklussüüteod

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana kinnipidamise aeg 10.02.2017 kuni 11.02.2017, s.o 2 (kaks) päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 3 aastat 4 kuud ja 21 päeva.

KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL KOHUS TUVASTAS:

Raigo Nael ́a süüdistatakse KarS § 4231 ettenähtud kuriteo toimepanemises selles, et tema isikuna, kes on varasemalt juhtinud mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ning keda on selle eest karistatud 03.11.2016 (teod 06.07.2016 ja 21.08.2016) Harju Maakohtu poolt KarS § 4231 järgi juhtis uuesti s.o süstemaatiliselt 10.02.2017 kell 15:45 Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit Mazda 323 registreerimisnumbriga xxxx omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, põhjustades liiklusõnnetuse ning olles alkoholi mõju all (alkoholijoove – väljahingatavas õhus 0,66 mg/l), millega rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1 /mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud/ nõuet.

Raigo Nael pani toime mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt süstemaatiliselt. Kohtuistungil selgitas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav ja tunnistab end temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise süüdi. Nõustus lühimenetluse kohaldamisega enda ülekuulamist taotlemata. Kaitsja asus seisukohale, et ei ole olnud vaidlust selles, kas tegu on toime pandud või kas selle on toime pannud Raigo Nael. Ta on süüd tunnistanud ja kahetsenud. Prokuröriga on olnud teatud erimeelsused karistuse osas, mistõttu ei olnud võimalik kriminaalasja arutada kokkuleppemenetluses. Palub kohtul tõendite ja siseveendumuse põhjal mõista õiglane karistus.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Raigo Nael isikuna, kes on varasemalt, s.o 06.07.2016 ja 21.08.2016 juhtinud mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, juhtis uuesti 10.02.2017 kell 15:45 Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit Mazda 323 registreerimisnumbriga xxxx omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust, põhjustades liiklusõnnetuse ning olles alkoholi mõju all. Süütegu on tõendamist leidnud süüdistatava süü tunnistamisega, tunnistaja ütlustega ja muude kirjalike tõenditega ning kohus põhjendab seda alljärgnevalt. Kahtlustatava Raigo Naela ütluste (tl 21-22) kohaselt juhtis ta 10.02.2017 kella 15:45 paiku mootorsõidukit Mazda 323 reg. nr xxxx olles joobeseisundis. Jõid sõbra juures alkoholi, kui sõber Rando palus teda autoga Järvevana teele sõitma minna. Kuna tema oli seltskonnast kõige kainem, siis oli ta nõus. Sõidu ajal näppis ta automakki ja tähelepanu hajus ning sõitis eesseisvale autole tagant sisse. Tuli kohe autost välja, et vaadata mis juhtus. Kuna teise auto juht sai aru, et ta on purjus, siis kutsuti kohale politsei. Puhus alkomeetrisse 0,66 mg/l kohta. On teadlik, et tal juhtimisõigust ei ole ja et on selle eest juba palju kordi karistada saanud. Kahetseb tehtut. Tunnistaja Merike Siilaki ütluste (tl 17) kohaselt sõitis ta 10.02.2017 kell 15.45 mööda Järvevana teed, kui talle sõitis tagant otsa sinine Mazda. Selle tagajärjel sai tema auto tagumine osa vigastusi. Tagumise auto juht väljus autost ja oli ilmselgelt tarvitanud alkoholi, samuti puudusid tal dokumendid ja auto ei kuulunud talle. Helistas hädaabi numbrile. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist (tl 4-5) nähtub, et Raigo Nael peeti 10.02.2017 kell 15:45 Tallinnas Järvevana teel kinni, kui ta juhtis mootorsõidukit Mazda 323 registreerimisnumbriga xxxx. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga koos väljatrükiga ja mõõtedokumentidega (tl 8-13) on tõendatud süüdistataval alkoholijoobe esinemine väljahingatavas õhus 0,66 mg/l kohta. Juhilubade andmete õiendist (tl 18) nähtub, et Raigo Nael ei oma kehtivaid juhilubasid. Samuti nähtub Harju Maakohtu 03.11.2016.a otsusest (tl 26-27), et Raigo Nael on KarS § 4231 järgi karistatud 06.07.2016 ja 21.08.2016 mootorsõiduki süstemaatilise juhtimise eest isikuna, kes ei oma vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et Raigo Nael, olles eelnevalt karistatud Harju Maakohtu 03.11.2016.a otsusega KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava teo eest (teod 06.07.2016 ja 21.08.2016), juhtis uuesti, s.o süstemaatiliselt 10.02.2017 kell 15:45 Tallinnas Järvevana teel mootorsõidukit Mazda 323 reg. nr xxxx omamata vastava kategooria juhtimisõigust. Raigo Nael rikkus süstemaatiliselt LS § 94 lg 1 nõuet, s.o mootorsõidukit võib juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimisel kõrvaldatud ja pani sellega toime KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava teo.

Kuriteo asjaoludest ja süüdistatava ütlustest lähtuvalt on süütegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatav teadis, et tal puudub juhtimisõigus ning ka seda, et teda on ka varem korduvalt juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest juba karistatud. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult. Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega Raigo Nael pani toime mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt süstemaatiliselt, s.o KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava teo.

tuleb tema süüd reeglina hinnata keskmisest suuremaks. Arvestades eeltoodud asjaolusid on kohtu arvates Raigo Naela süü hinnatav üle keskmise suurena. Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Süüdistatav on kohtueelses menetluses avaldanud kahetsust ja süüdistatav avaldas kahetsust ka kohtuistungil. Seega peab kohus võimalikuks kahetsust kergendava asjaoluna arvesse võtta, kuid tulenevalt süüdistatava karistusandmetest ja menetletavas kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest, sh toimikust nähtuvast kriminaalhooldaja erakorralisest ettekandest ja kohtumäärusest, suhtub sellesse kahetsusse mõningase kriitikaga. Nimetatud dokumentidest nähtuvalt on süüdistatav jätnud täitmata kontrollnõudeid ja rikkunud temale määratud lisakohustust, pannes seejuures toime uue samalaadse tahtliku kuriteo. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et avaldatud kahetsus ei muuda olematuks süüdistatava süsteemset õigusvastast käitumist ja allumatust kriminaalhooldusele. Süüdistatava kriminaalhooldust takistav käitumine katseajal näitab üheselt seda, et süüdistatav ei sobi kriminaalhooldusele. Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud. Lisaks süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (3-1-1-58-13). Käesoleval juhul on aga süüdistatava süü üle keskmise suur. Süüdistatava karistusregistri andmetest nähtuvalt (tl 23-25) on teda KarS § 4231 järgi karistatud Harju Maakohtu 03.11.2016 otsusega (teod 06.07.2016 ja 21.08.2016), mille kohaselt karistati süüdistatavat vangistusega 5 kuud. KarS § 65 lg 1, § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust lugedes kergema karistuse (5 kuud vangistust) kaetuks Pärnu Maakohtu 28.09.2016 otsusega mõistetud 3 aastase vangistusega. Lõplikuks karistuseks jäi 2 aastat 10 kuud ja 23 päeva tingimuslikku vangistust 3 aastase katseajaga koos kontrollnõuetega. Seega eripreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt peab kohus vajalikuks isikule mõista karistuse üle sanktsioonimäära keskmise määra, kuna senised karistused ei ole soovitud mõju avaldanud ja süüdistatavas on vaja kinnistada keelunormi kehtivust. Kuivõrd aga käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse süüdistatavat vaid ühe kuriteoepisoodi toimepanemises, leiab kohus, et puudub alus süüdistatava karistamiseks ettenähtud sanktsiooni ülemmääras. Üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt teadmine, et süsteemselt liikluses ohtlikult käituvad juhid liiklusest kõrvaldatakse ja ühiskonnast eraldatakse, suurendab ka teiste liiklejate turvatunnet. Edasi juhib kohus tähelepanu asjaolule, et käesolev kuritegu on toime pandud 10.02.2017, seega Harju Maakohtu 03.11.2016.a otsusega määratud katseaja (03.11.2016 kuni 02.11.2019) alguses. KarS § 74 lg 5 kohaselt, kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt KarS § 65 lõikes 2 sätestatule. KarS § 65 lg 2 kohaselt, kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4 ja 5 sätestatut. Seega tuleb käesoleva otsusega mõistetavale karistusele liita eelmise, s.o Harju Maakohtu 03.11.2016.a otsusega mõistetud ja ära kandmata karistus, s.o 2 aastat 10 kuud ja 23 päeva täies ulatuses. KarS § 74 lg 5 on lisaks sätestatud, et kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele käesoleva seadustiku § 75 lõike 2 punktis 9 sätestatud korras. Vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga käesoleva seadustiku §-s 69 sätestatud korras.

Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Karistusest tingimisi vabastamine on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud juhul ei esine mitte ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise asjaolu, mis annaks aluse karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks. Vastupidi, süüdlase isikuandmetest nähtub, et süüdistatavat on samalaadsete liiklusalaste süütegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, kuid pärast karistuse tingimisi kohaldamata jätmist on süüdistatav jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist. Seega ka varasemalt kohaldatud käitumiskontroll ja teadmine, et uue teo toimepanemine katseajal tingib uue karistuse ja liitkaristuse, ei sundinud süüdistatavat loobuma uue süüteo toimepanemisest. Vaid 3 kuud peale viimase kohtuotsusega määratud karistuse jõustumist jätkas süüdistatav samalaadset õigusvastast käitumist, mis viitab sellele, et süüdistatav, vaatamata tema suhtes ära proovitud teda säästvale karistustest vabastamistele ei soovi aru saada oma teo keelatusest ja tagajärgedest. Kohus leiab, et üha uute süütegude toimepanemine ei saa lõppkokkuvõttes hakata süüdistatava olukorda kergendama, vaid raskendab seda. Samuti nähtub süüdistatava eelnevast käitumisest, s.o Harju Maakohtu 29.03.2017 määrusest (tl 42-44), et süüdistatava kriminaalhooldaja tegi erakorralise ettekande, et pöörata varasem karistus täitmisele, sest süüdistatav rikkus kontrollnõudeid ja kohustust. Sellest nähtuvalt saab järeldada, et süüdistatav ei allu ega sobi käitumiskontrollile. Kuivõrd ka üldkasulik töö eeldab käitumiskontrollile allumist ja eeldab, et ei panda toime ka uut kuritegu, siis on süüdistatav üheselt oma eelneva käitumisega näidanud, et ta ei sobi käitumiskontrollile ning tema suhtes kohaldatavat karistust ei saa ei asendada ega jätta kohaldamata. Seejuures rikkus süüdistatav kõiki karistuse täitmisele pööramata jätmise tingimusi, st ei täitnud kontrollnõudeid, rikkus kohustust ja pani toime uue samalaadse kuriteo. Seega tuleb mõistetav liitkaristus pöörata täitmisele täies ulatuses.

jäävad menetluskulud. Peale selle on süütegude toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Seetõttu tuleb kõik menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista. Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ning mõistetava karistuse liiki ja kestvust, siis esinevad küllaldased alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.