1-16-4139/37 - Liiklussüüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

KarS § 424 järgi mõistis kohus R. Uibo süüdi selles, et ta juhtis 29.09.2015 kella 16.55 ajal tahtlikult Tallinnas, Mere pst-l mootorsõidukit BMW registreerimismärgiga XXX XXX, olles amfetamiini tarvitamisest tingitud joobeseisundis. KarS § 422 lg 1 järgi mõistis kohus R. Uibo süüdi selles, et ta põhjustas 09.12.2015 Tallinnas Sõle, Kari, Sitsi ja Madala tänavate ristmikul liiklusnõuete rikkumisega AV surma. R. Uibo juhtis 29.09.2015 autot, kuigi tal ei olnud õigust sõiduautot juhtida. Tallinnas Sõle tn 48 juures andis politseiametnik talle peatumismärguande. Peatumismärguande peale asus R. Uibo autoga põgenema. Ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust, liikudes kiirusega ca 67 km/h. Sõle, Kari, Sitsi ja Madala ristmikule lähenedes tegi ta kiirust vähendamata üle teemärgise nr 913 „kahekordne pidevjoon“ möödasõidu Sõle tänaval vasakpööret alustavast Opel Calibrast, sõitis kiirust vähendamata ristmikule välja ja riivas oma sõiduki vasaku esinurgaga Sõle tänavalt Madala tänavale vasakpööret teinud mootorsõidukit Ford Focus. Suure kiiruse tõttu ei suutnud R. Uibo enam mootorsõidukit kontrollida ega peatada, mistõttu sõitis Sõle tänava keskel asuvale ohutussaarele ja otsa ohutussaarel viibinud jalakäijale AV-le, kes sai mootorsõidukilt löögi ning paiskus asfaldile. KarS § 4231 järgi mõistis kohus R. Uibo süüdi selles, et ta juhtis tahtlikult 29.09.2015 ja 09.12.2015 mootorsõidukit, kuigi tal juhtimisõigus puudus. Teda oli LS § 201 lg 2 järgi karistatud mootorsõiduki juhtimise eest juhtimisõigust omamata Harju Maakohtu 26.10.2015 otsusega. R. Uibole karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse R. Uibo korduvat karistatust, sh karistusi liiklussüütegude toimepanemise eest. R. Uibo karistusandmete põhjal leidis maakohus, et eelnevad karistused, sh reaalne vangistus, ei ole talle mõju avaldanud, ning tegemist on liikluses ohtliku isikuga. Arvestades, et R. Uibo pani taas toime kolm liikluskuritegu, pidas maakohus kohaseks karistuseks vangistust. Kohus ei pidanud võimalikuks seda tingimisi täitmisele pööramata jätta ega asendada. Kohus märkis, et uute kuritegude toimepanemisel rikkus R. Uibo erinevaid liiklusreegleid ning selle tulemusena suri süütu inimene. Ühtlasi võttis maakohus arvesse vajadust kinnistada keelunormi kehtivust ja vajadust kaitsta õiguskorra huve, kuna mootorsõiduki juhilt eeldatakse liikluses erilist hoolsust. Karistust kergendavaks asjaoluks luges maakohus R. Uibo puhtsüdamliku kahetsuse ning raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et süüdistatava poolt toime pandud liiklussüüteod moodustavad ideaalkogumi. Seetõttu kohaldas maakohus KarS § 63 lg-t 1, mõistes karistuse KarS § 422 lg 1 alusel, mis näeb võrreldes §-dega 4231 ja 424 ette raskeima karistuse. Maakohus jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata järgmistel põhjendustel. Kohus tõdes, et VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.

Lähedaste isikute ringi ei ole seaduses defineeritud. Kohus leidis, et eelduslikult on lähedasteks isikuteks kannatanu lapsed, abikaasa ja vanemad. Eelmärgitut on sedastatud Riigikohtu mitmetes lahendites (nr 3-2-1-129-05; nr 3-2-1-19-08; nr 3-1-1-57-10). Seega ei saa kannatanu ZV käsitada AV lähedasena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kellel on õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue süüdistatava vastu. AV oli iseseisvalt oma elu elav isik, kes ei omanud hagejaga ühist eluaset ja ta ei sõltunud hagejast oma igapäevaelus, samuti ei sõltunud hageja ZV igapäevaelus oma õest AV-st. Kohus märkis ka, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa olla erandlik asjaolu olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlik asjaolu ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Lähedase surmaga tekitatud kahju hüvitamise nõuet õigustaks lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal. Teiseks võib nimetatud sätte rakendamine tulla kõne alla nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemate üleelamiste korral. Kolmandaks võib VÕS § 134 lgle 3 tugineda nt juhul, kui tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi. Viimaks võib VÕS § 134 lg 3 kohaldada ka siis, kui kannatanule tekitati kahju tahtlikult ning lähedastel esinevad hiljem üleelamised. (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-19-08). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et isiku lähedase isiku tõsine psüühikahäire võib anda alust kohaldada VÕS § 134 lg 3 (Riigikohtu otsus 3-1-1-57-10, p 25.2). Hageja ei viibinud sündmuskohal. Kriminaalasjas puuduvad ka igasugused tõendid selle kohta, et ZV-l oleksid esinenud tõsised psüühikahäired seoses AV surmaga. Kohtus on samuti leidnud tõendamist, et R. Uibo ei põhjustanud AV surma tahtlikult, tema sooviks ei olnud kuidagi rünnata just nimelt hagejat. Kohus tõdes, et loomulikult kaasnevad hagejal lähedase inimese traagilise hukkumisega, matuse ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kohtu arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes erandlikuks asjaoluks. Lähedase inimese surm toob üldjuhul kaasa kaotusvalu ja leina. Samas ei ole VÕS § 134 lg 3 reguleerimisalaks mitte lein ja kaotusvalu kui iseseisev alus, vaid esinema peavad erandlikud asjaolud. Käesolevas asjas ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks VÕS § 134 lg 3 mõttes erandliku asjaolu esinemist.

mistahes siirast ja puhtsüdamlikku kahetsust. 23.09.2016.a. ja 09.09.2016.a. kohtuistungi protokollidest nähtub, et süüdistatav vassis ja vaidles, mitte ei kahetsenud toimepandud tegu. Nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, on süüdistatav varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud (s.h. liiklussüütegude eest), tarvitab pidevalt narkootikume, juhib sõidukeid ilma juhtimisõigust omamata, talle mõistetud rahalisi karistusi tasunud ei ole jne. On täiesti selge, et varasemad karistused ei ole avaldanud talle mingit mõju. Süüdistaval on juba varasemast 2 kehtivat kriminaalkaristust ning 6 kehtivat väärteokaristust. Samas heitis ta ette kannatanule süüdistatava arvelt rikastumist, jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et on surmanud inimese, kelle ainukene lähedane kannatanu oli. Eelpooltoodust lähtuvalt leiab apellant, et I astme kohtu poolt määratud karistus on süüdistatava suhtes liiga leebe ega avalda soovitud mõju. Apellatsiooni kohaselt jättis kohus tsiviilhagi põhjendamatult rahuldamata. Kohus asus üllatuslikult seisukohale, et ZV ei ole hukkunu lähedane, kellel on õigus esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue süüdistava vastu. Kohus viitas 06.10.2016.a. otsuses sellele, et kuigi lähedaste isikute ringi ei ole seaduses defineeritud, on eelduslikult lähedasteks isikuteks hukkunu lapsed, abikaasa ja vanemad. Apellant leiab, et hagiavalduses on piisavalt põhistanud kannatanu ja hukkunu vahelist lähedust ning ka erilist ruumilist sidet. Samuti on hagiavalduses väljatoodud, et hukkunul ei ole muid sugulasi. Hukkunu ainukeseks lähedaseks oli tema vend ZV. Kannatanu esindaja leiab, et kohus rikkus ausa ja õiglase menetluse põhimõtet, kui võttis hagi menetlusse, kuid leidis otsuse tegemisel, et kannatanu ei ole hukkunu lähedane, kellel oleks olnud õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Väär on ka kohtu seisukoht, et AV oli iseseisvalt oma elu elava isik, kes ei sõltunud hagejast oma igapäevaelus. Hagiavalduses on ära näidatud, et hukkunu oli suures osas apellandi ülalpidamisel. Kohtuotsus ei ole tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas nõuetekohaselt põhjendatud. Kohus on ignoreerinud kannatanu poolt välja toodud põhjendusi erandlike asjaolude osas VÕS §134 lg 3 mõistes. Kuigi kannatanu on viidanud tsiviilhagis hulgaliselt asjakohastele õigusnormidele, on kohus piirdunud üksnes viitega VÕS § 127 lg-le 1. Kohus on jätnud tähelepanuta hagiavalduses viidatud Eesti Vabariigi õiguspraktika ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika. Kannatanu esindaja viitab lahenditele, milles on tema hinnangul analoogses olukorras kannatanule mõistetud välja kahjuhüvitis mittevaralise kahju eest: otsused kohtuasjades nr 110-16566 ja 1-10-350 ning Riigikohtu 30.06.2016 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-54-16. Kannatanu esindaja on seisukohal, et maakohus on kohaldanud VÕS § 127 lg-t 1 valesti. Apellant on seisukohal, et maakohus on vaadelnud VÕS § 127 lg-t 1 iseseisvalt ning konteksti väliselt. Apellandi hinnangul tuleks seda normi vaadelda koos teiste sätetega, vastasel juhul ei ole mittevaralise kahju hüvitamine võimalik. Samuti võimaldaks see järeldada, et teiselt isikult õigusvastase tegevuse tulemusena elu võtmine pole taunitav ning võetud inimelu pole midagi väärt. Analoogiliselt võiks vedada meelevaldse paralleeli ning väita, et mittevaralise nõude hüvitamisel isiku surma korral tema lähedasele (kannatanule) on tegemist alusetu

kavatsetult hulgaliselt liiklusnõudeid. Ta juhtis autot linnaliikluses viisil, mis ilmselgelt lõi soodsa võimaluse liiklusõnnetuse tekkeks: ületas lubatud sõidukiirust, sooritas möödasõidu üle kahekordse pidevjoone, sõites seejuures mööda vasakpööret alustavast sõidukist ning sõitis kiirust vähendamata välja ristmikule, kus oli teisi liiklejaid. Mööda ei saa vaadata sellestki, et pärast liiklusõnnetust R. Uibo põgenes. Seega juba kõigist neist asjaoludest tulenevalt tuleb süüle vastavaks pidada KarS § 422 lg 1 sanktsiooni ülemmäära lähedast karistust. Lisaks tuleb arvestada, et maakohus luges KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritud teoga ideaalkonkurentsis olevaks KarS § 424 ja § 4231 järgi kvalifitseeritavad teod. Kuigi ideaalkonkurentsi puhul mõistetakse KarS § 63 lg 1 järgi üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, ei tähenda see, et karistuse määra valikul ei tuleks arvesse võtta, et isik täitis mitu erinevat süüteokoosseisu. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistuse alus isiku süü. Isiku süü suurust iseloomustab kogu tema karistusõiguslikult relevantne käitumine. Seega tuleb ka KarS § 424 ja § 4231 järgi kvalifitseeritavate tegude toimepanemist käsitada süüd suurendavatena. Seejuures iseloomustab R. Uibo süüd KarS § 4231 järgi kvalifitseeritava teo puhul see, et mõlemal praeguse menetluse esemeks oleval korral rikkus lisaks mootorsõiduki juhtimisele juhtimisõiguseta ka muid liiklusnõudeid. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus R. Uibo süüle vastavaks KarS § 422 lg 1 ülemmäära lähedast vangistust. 5.2 Ka eripreventiivsed kaalutlused räägivad sanktsiooni ülemmäära lähedase karistuse kasuks. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on R. Uibo jätkanud kuritegude toimepanemist, kuigi teda on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Teda on karistatud nii liiklusalaste kuritegude kui väärtegude eest: tal on kehtiv kriminaalkaristus mootorsõiduki joobes juhtimise eest ja kolm kehtivat väärteokaristust mootorsõiduki juhtimisõiguseta sõitmise ja kiiruse ületamiste eest. 5.3 Arvesse tuleb aga võtta, et esineb kaks KarS § 57 lg-s 1 ettenähtud karistust kergendavat asjaolu. Maakohus pidas karistust kergendavaks asjaoluks R. Uibo puhtsüdamlikku kahetsust. Vastavalt KarS § 57 lg 1 p 2 kohaselt on kergendav asjaolu ka kahju vabatahtlik hüvitamine. Kuigi maakohus on tuvastanud, et R. Uibo on hüvitanud kannatanule 5000 eurot, ei ole kohus seda karistust kergendava asjaoluna arvestanud. Kuigi seda ei ole apellatsioonis märgitud, peab ringkonnakohus vastavalt KrMS § 340 lg-le 1 ses osas apellatsiooni piirest väljuma ning seda karistust kergendavat asjaolu arvestama. Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult pidanud karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. Apellandi hinnangul ei ole R. Uibo oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. R. Uibo on nii kohtueelses menetluses, maakohtus kui ringkonnakohtus avaldanud kahetsust. Selliseid asjaolusid, mis seaks selle kahetsuse puhtsüdamlikkuse kahtluse alla, ringkonnakohtu hinnangul ei esine. Kahetsuse puhtsüdamlikkust ei välista see, et süüdistatava hinnangul oli kannatanu mittevaralise kahju nõude suurus selline, et see näitab kannatanu soovi tema arvel rikastuda. 5.4 Eelnevast tulenevalt ei vasta maakohtu mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule (KrMS § 338 p 4). Arvestades R. Uibo süü suurust, asjaolu, et ta on jätkanud hoolimata eelnevatest karistustest liiklusalaste süütegude toimepanemist, aga ka kahte kergendavat asjaolu, peab ringkonnakohus kohaseks karistada R. Uibot KarS § 63 lg 1 alusel

6.Taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks jääb edutuks. Ringkonnakohus ei nõustu osade maakohtu järeldustega, kuid kokkuvõttes ei ole see viinud VÕS § 134 lg 3 vale kohaldamiseni. 6.1 Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et ZV on surmasaanu lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Maakohus on põhjendamatult piiranud lähedaste isikute ringi hukkunu laste, abikaasa ja vanematega. Kohus märkis, et VÕS § 134 lg 3 tähenduses on surmasaanu lähedasteks isikuteks lapsi, abikaasat ja vanemaid pidanud oma lahendites Riigikohus. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid ei tähenda, et keegi teine peale loetletute ei võiks olla surmasaanu lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Lähedaste ring tuleb määrata igal üksikjuhul eraldi, lähtudes muuhulgas isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 16). Seega oleks maakohus pidanud andma sisulisele hinnangu küsimusele, kas ZV ja AV vahelised sidemed olid sellised, et käsitada ZV AV lähedasena. Mingil määral on maakohus seda teinud, märkides, et AV elas iseseisvalt, ei omanud hagejaga ühist eluaset ega sõltunud hagejast oma igapäevaelus, samuti ei sõltunud hageja ZV igapäevaelus oma õest AV-st. Sellist käsitust peab ringkonnakohus põhjendamatult kitsendavaks. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt mõeldakse VÕS § 134 lg-s 3 lähedase isiku all surmasaanu sugulasi ja hõimlasi, kellel oli ka isiklik suhe surmasaanuga ja kellele selle tõttu võis isiku surm põhjustada erilist valu. Sellise isikliku suhte olemasoluks ei ole vajalik, et isikud elaksid koos või sõltuks teineteisest. Ringkonnakohus leiab, et ZV on käsitatav AV lähedasena VÕS § 134 lg 3 tähenduses. AV oli ZV õde (kd I, tl. 125). Sarnaselt vanemate ja laste sugulussuhtele võib õe ja venna vahelist sugulussuhet pidada lähedaseks. Rahvastikuregistri andmetest võib teha järeldusi, et AV-l teisi lähisugulasi ega -hõimlasi ei olnud (kd I; tl 84-86). Nagu eespool välja toodud, on lisaks sugulusele olulised ka surmasaanu ja hageja vahelised perekondlikud suhted. S.t oluline on see, et hagejal oli isiklik side surmasaanuga. Apellatsioonis heidetakse selle asjaoluga seoses maakohtule ette kohtuliku uurimise ühekülgsust ja märgitakse: „...juba esitatud hagiavalduses on põhistatud, et hukkunu oli suures osas apellandi ülalpidamisel.“ Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et apellant samastab selliselt põhistamise ja tõendamise. On tõsi, et tsiviilhagis on esitatud argumente AV ja ZV omavaheliste suhete kohta, s.t põhistatud, et nad olid omavahel lähedased. Tsiviilhagis väidetakse, et AV ja ZV vahelised suhted olid kaugelt isiklikumad ja soojemad kui tavapärased õe-venna suhted. Nad külastasid teineteist regulaarselt ja ZV toetas õde materiaalselt (sh ostis õele korteri). Igalt kõrgharidusega juristilt võib eeldada teadmist, et hagis esitatud väiteid tuleb tõendada (TsMS § 230 lg 1). Ühegi

6.2 Eelnev ei anna siiski alust maakohtu otsuse tühistamiseks. VÕS § 134 lg 3 kohaselt on surmasaanu lähedasel isikul õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kuigi maakohus asus seisukohale, et ZV ei ole surmasaanu lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses, on kohus otsuses analüüsinud ka erandlike asjaolude esinemist. Kohus asus seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise aluseks olevaid erandlikke asjaolusid ei esine. Apellatsiooni etteheiteid erandlike asjaolude esinemist puudutavate maakohtu seisukohtade suhtes ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. 6.2.1 Esmalt peatub ringkonnakohus apellandi väitel, et maakohtu seisukohad tähendavad, et mittevaralise kahju hüvitamine poleks üldse võimalik, kui on tegemist isiku surma põhjustamisega ning kannatanuks on tema lähedane. Kuigi apellant heidab maakohtule ette VÕS § 127 lg 1 väärat tõlgendamist, on ilmne, et apellant peab ebaõigeks seda, kuidas maakohus kohaldas VÕS § 134 lg-t 3, mis vahetult reguleerib seda, millisel juhul on teistel isikutel nõuda isiku surma põhjustajalt mittevaralise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus apellandi ei nõustu väitega, et maakohtu lähenemise korral ei oleks isiku surma puhul tema lähedasele mittevaralise kahju hüvitamine üldse võimalik. Ringkonnakohus nendib, et surma, isegi kuriteo tagajärjel saabunud surma puhul, ei ole surmasaanu lähedastel igal juhul õigust saada mittevaralise kahju hüvitist. See on olnud seadusandja ilmne tahe, kuna VÕS § 134 lg 3 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks erandlike asjaolude esinemine. Nagu maakohus juba selgitas, ei saa lähedase kaotusega paratamatult kaasnev lein ja kaotusvalu ise olla erandlik asjaolu. Asjaolud, mida väljakujunenud kohtupraktikas peetakse erandlikeks VÕS § 134 lg 3 tähenduses, ei ole sellised, mille esinemine oleks üldse välistatud või üliharv. Seega ei ole põhjendatud väide, et tegelikult on mittevaralise hüvitise väljamõistmine üldse välistatud. 6.2.2 Alusetu on apellatsiooni väide, et maakohus on tsiviilhagi osas rikkunud kohtuotsuse põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks ta ei rahulda kannatanu tsiviilhagi. Seda, et maakohtu otsuses on põhjendused olemas, näitab ilmekalt apellatsioonis endas märgitu: „Muuhulgas on kannatanu tsiviilhagis välja toonud erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, millest suurem osa on loetletud ka kaevatavas kohtuotsuses (lk 13 V lõik ja lk 14 I lõik).“ Seega ei nõustu apellant lihtsalt maakohtu järeldustega. See, et apellant ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega, ei tähenda aga otsuses põhjenduste puudumist. 6.2.3 Samuti on alusetu väide, et maakohus ei ole arvestanud asjakohase Eesti Vabariigi õiguspraktikaga. Apellatsioonis nimetatud kohtulahendite (kohtuasjades nr 1-10-16566; 1-109

350; 2-04-1856; 1-09-5385 ja 1-09-8885 tehtud otsuste) käsitlemiseks puudus maakohtul vajadus, kuna nendele lahenditele tugineti tsiviilhagis taotletava hüvitise suuruse põhjendamisel. Kuna maakohus leidis, et hüvitise väljamõistmise alused puuduvad, küsimust hüvitise suuruse osas ei tõusetunud. Maakohus on otsuses viidanud Riigikohtu lahenditele, milles on esitatud kriteeriumid, mille alusel hinnata, kas esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Nii kriminaalmenetluse seadustiku kui tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on just riigikohtu ülesanne oma lahendite abil kohtupraktikat ühtlustada (KrMS § 349 lg 2 p 2; TsMS § 679 lg 3 p 3). Seega on oluline just Riigikohtu praktika ning isegi kui madalama astme kohtud on teinud Riigikohtu praktikast irduvaid lahendeid, ei ole vähimatki alust heita ette nende lahendite järgimata jätmist. Apellatsioonis viidatud Riigikohtu 30.06.2016.a. otsusest kohtuasjas nr 3-11-54-16 ei ilmne, et Riigikohus oleks pidanud põhjendatuks mittevaralise kahju hüvitamisel lähtumist teistest kriteeriumidest kui maakohtu otsuses loetletud. Ilmselgelt ainuüksi tõik, et mittevaralise kahju hüvitis on välja mõistetud, seda ei näita. 6.2.4 Apellant on apellatsioonis väitnud, et juba tsiviilhagis on välja toodud erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Järgnevalt on apellant esitanud aga argumente, mis on seotud küsimusega, kas ZV on AV lähedane isik VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Kuna hageja ja surmasaanu lähedane suhe on iseseisev VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud tingimus, ei saa see olla VÕS § 134 lg 3 tähenduses ühtlasi erakorraline asjaolu. Nii tsiviilhagis kui apellatsioonis on ZV ja AV omavahelist lähedast suhet samastatud ekslikult ruumilise läheduse kriteeriumiga. Tsiviilhagis on märgitud: „Hageja ja tema õe vahel oli eriline ruumiline side ning nii hagejal kui tema õel oli alus arvata, et see kestab veel palju õnnelikke aastaid.“ Apellatsioonis korratakse seisukohta, et hagiavalduses piisavalt põhistanud kannatanu ja hukkunu vahelist erilist ruumilist sidet. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 134 lg 3 tähenduses on ruumiline lähedus erandlik asjaolu olukorras, kus esines vahetu lähedus hukkunu ja hüvitise nõudja vahel kahju tekitamise ajal (RKTK 3-2-1-19-08, p 17; RKKK 3-1-1-57-10, p 23). Selle näiteks on kõrgeim kohus toonud olukorra, kus hüvitise nõudja viibis autoõnnetuse ajal hukkunuga samas autos või nägi õnnetust või selle tagajärgi vahetult pealt. Hageja ZV liiklusõnnetuse ajal sündmuskohal ei olnud. Tsiviilhagi kohaselt põhjustas ZV-le kannatusi ka toimikuga, sh surnu ekspertiisiaktiga tutvumine. Seda, millise kriteeriumi alusel on see käsitatav erandliku asjaoluna VÕS § 134 lg 3 tähenduses, ei ole tsiviilhagis selgitatud. Kuigi maakohus on loetlenud otsuses need Eesti õiguspraktikas üldtunnustatud kriteeriumid, mille alusel hinnatakse erandlike asjaolude esinemist VÕS § 134 lg 3 tähenduses, ei ole apellatsioonis nimetatud, millise kriteeriumi see tsiviilhagis nimetatud asjaolu täidab, ega esitatud selle kohta põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tsiviilhagis nimetatute puhul tegemist erandlike asjaoludega VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Kohtukolleegiumi hinnangul võiks käsitada erandliku asjaoluna seda, kui toimikust oleks näha, et kannatanu sai vahetult tema suhtes toime pandud kuriteo tulemusel teda moonutavaid või talle ilmselgelt suuri kannatusi põhjustanud vigastusi. Seda, et kannatanu oleks saanud selliseid silmanähtavalt jõhkraid vigastusi, praegusel juhul tuvastatav ei ole.