Kohtulahend

Leo Lomp anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta lõi 3. aprillil 2015 kella 15.40 paiku Lääne-

Virumaal Xxxxxx xxxxx Xxxxx X asuvas korteris vähemalt ühel korral A. L-ile noaga kaelapiirkonda ja tõmbas seejärel noaga üle kannatanu kaela, tekitades sinna 10 cm pikkuse lõikehaava. Süüdistuse kohaselt põhjustas L. Lomp kirjeldatud teoga A. L-ile tervisekahjustuse, mis ei olnud eluohtlik, kuid teo toimepanemise asjaolusid arvestades oli tema tahtlus suunatud raske tervisekahjustuse tekitamisele. Seega pani L. Lomp toime karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava raske tervisekahjustuse tekitamise katse.

Viru Maakohtu 25. aprilli 2016. a otsusega tunnistati L. Lomp süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 - § 25

lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult

järgmised.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Lombi kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe,

kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 järgi või kergema karistuse mõistmist.

Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus L. Lombi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas L. Lombi süüdi KarS § 121 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks vangistuse 3 aastat 6 kuud. Kohus oli seejuures järgmistel seisukohtadel.

Ehkki kriminaalasjas tõenditena avaldatud meditsiinidokumentidest tulenevalt viidi A. L.

haiglasse üliraskes seisundis, ei saa ainult neile tõenditele tuginevalt anda kannatanu vigastuste ohtlikkusele karistusõiguslikku hinnangut. Kõnealused dokumendid annavad teavet selle kohta, millistel asjaoludel osutati kannatanule meditsiinilist abi ja milline oli meditsiinitöötajate hinnang kannatanu terviseseisundile. Süüteo kvalifitseerimisel tuleb aga lähtuda kannatanu vigastuste kohta koostatud ekspertiisiaktist. Kuna eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud A. L-ile tekitatud vigastus

eluohtlik ja sellest paranemine ei kesta rohkem kui 4 kuud, tuleb L. Lombi tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 järgi kehalise väärkohtlemisena.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sigrid

Nurm, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassatsioonis esitatud väited kõlavad kokkuvõtlikult järgmiselt.

Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt analüüsinud L. Lombi teo subjektiivset külge.

Süüteokatse puhul ei ole määrav see, milline oli kannatanule tekitatud vigastus ja mida süüdistatav selle põhjustamiseks pidi tegema. Süüteokatse puhul on tagajärjest olulisem L. Lombi tahtlus teo toimepanemise ajal, mis oli kassaatori hinnangul suunatud raske tervisekahjustuse tekitamisele.

Kassatsioonivastuses märgib L. Lombi kaitsja, et prokurör on kriminaalmenetluse vältel

muutnud teo toimepanemise asjaoludele antavat hinnangut. Seejuures ei olnud süüdistuses kajastatud kõiki

L.

Lombile

süüdimõistmisel

süüks

arvatud

teo

üksikasju.

Nimelt

tegutses

ta

hädakaitseseisundis. A. L. ründas teda vahetult enne noahoopi. L. Lomp kaitses ennast ja tegi üksnes ühe vehkiva liigutuse kannatanu suunas, mille tagajärjel tekkis pindmine lõikehaav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Kolleegiumi hinnangul väärivad kassatsioonis esitatud väited tähelepanu ning ringkonnakohtu

otsus tuleb materiaal- ja menetlusõiguslike oluliste rikkumiste tõttu tühistada.

L. Lombile on esitatud süüdistus raske tervisekahjustuse tekitamise katses KarS § 118 lg 1 p 1 -

§ 25 lg 2 järgi. KarS § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Eelnevast tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-68-12, p 11) ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et

isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub.

Nii maa- kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et L. Lomp tõmbas noaga üle A. L-i kõri,

tekitades sellega 10 cm pikkuse lõikehaava, mis oli osalt pindmisem ja osalt sügavam. Lisaks tuvastas maakohus, et A. L-il tekkis noahoobi tagajärjel massiivne verejooks ja sellest tulenevalt pidas kiirabi tema seisundit haiglasse saabumisel üliraskeks. Vaatamata eeltoodule ei lugenud ringkonnakohus erinevalt maakohtust tuvastatuks L. Lombi tahtlust tekitada A. L-ile eluohtlik tervisekahjustus. Seega seisneb praeguse kriminaalasja keskne küsimus selles, kas L. Lomp tegutses eluohtliku seisundi kui tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses.

Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus on L. Lombi tahtluse tuvastamisel

keskendunud põhjendamatult eksperdiarvamusele ja teo tegelikule tagajärjele. Kuna L. Lompi süüdistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise katses, on asjakohatu ringkonnakohtu arutelu selle üle, et KarS § 118 lg 1 p-s 1 nimetatud koosseisupärane tagajärg – oht elule – ei ole realiseerunud. Süüdistusest nähtuvalt ei ole L. Lombile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ka ette heidetud. Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud. Saabunud tagajärg võib olla küll üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid sellel ei saa olla määravat tähendust süüteo kvalifitseerimisel. Eelnevast johtuvalt ei jaga kolleegium ka ringkonnakohtu seisukohta, et L. Lombi tahtluse hindamisel prevaleerib ekspertiisiakt muude kriminaalasjas kogutud tõendite ees. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja

menetlemisel

tuvastatud

asjasse

puutuvad

asjaolud

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 21), mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg.

saabumisel ja tema haiglasse toimetamisel. Küll aga on tunnistaja L. F-H. andnud ütlusi A. L-i tervisliku

seisundi

kohta

teojärgselt

ja

hinnanud

seda

raskeks.

Sama

kinnitavad

ka

meditsiinidokumendid (nt kiirabikaart). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et ekspertiisi tulemusel koostatud ekspertiisiakt on vaid üks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliik. Tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab tõendeid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt (KrMS § 61 lõiked 1 ja 2). (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

Kolleegium möönab, et kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes

välise teopildi alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-4615, p 9 ja 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. (Vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

Ekspertiisiakti alusel leidis ringkonnakohus sedagi, et süüdistus on tõendatud üksnes osaliselt.

Nimelt märkis kohus, et ekspert tuvastas ühe noahaava kannatanu kaelal, mistõttu ei ole tuvastatud asjaolu, nagu oleks L. Lomp enne noatõmmet üle A. L-i kõri teda ka löönud noaga. Siingi ei ole ringkonnakohus käsitlenud kolleegiumi hinnangul tõendeid nende kogumis ega arvestanud kriminaalasjas kogutud teisi tõendeid. Kuigi ekspertiisiaktis ei ole peale lõikehaava muid vigastusi ära näidatud, ei võimalda see teha lõplikke järeldusi teo toimepanemise objektiivsete asjaolude esinemise või puudumise kohta. Näiteks on süüdistatav L. Lomp ka ise väitnud sündmustikku kirjeldades, et noaga üle kõri tõmbamisele eelnes ka mitu noalööki kannatanu suunas. Löökide korduvust ei ole välistanud enda ütlustes ka kannatanu A. L. Sellele pööras küll tähelepanu ka ringkonnakohus, kuid leidis siiski, et ekspertiisiakt koos selles sisalduva eksperdiarvamusega on suurema tõendusjõuga kui süüdistatava ja kannatanu ütlused. Seega omistas ringkonnakohus põhjendamatult

kõnealusele

ekspertiisiaktile

eelisseisundi

kuriteo

tehiolude

tuvastamisel.

Ringkonnakohtu kõnealune seisukoht on seejuures ka sisult ebaloogiline. Kuivõrd vaidlusalune väidetavalt aset leidnud noaga löömine jäi täielikult tagajärjetuks, s.o ei tabanud kannatanut sootuks, ei saanud ekspertiis selle toimumist või mittetoimumist mingilgi määral ka tuvastada. Eelnevast

tulenevalt ei ole ringkonnakohus järginud kriminaalmenetlusõigust ka süüdistuse osaliselt tõendatuks lugemisel.

Eelmistes punktides märgitut arvestades leiab kolleegium, et ringkonnakohus on hinnanud

tõendeid

ühekülgselt

ja

valikuliselt,

ei

ole

faktiliste

asjaolude

tuvastamisel

järginud

kriminaalmenetlusõigust ega ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Need vead on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.

Väljaspool kassatsiooni piire juhib kolleegium tähelepanu ka järgnevale. Ringkonnakohus

mõistis L. Lombi süüdi KarS § 121 lg 2 järgi, viitamata seejuures kõnealuse lõike ühelegi punktile. Kolleegiumi hinnangul ei saa isiku sellist süüdimõistmist pidada korrektseks. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel vastata muu hulgas küsimusele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb süüdistatavale inkrimineeritav tegu kvalifitseerida. Sellest tulenevalt peab kohus isiku süüditunnistamisel näitama võimalikult täpselt ära temale omistatava teo karistusõigusliku kvalifikatsiooni. Eelnevale lisaks märgib kolleegium, et KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1–3). Seda aga ringkonnakohus teinud ei ole.

L. Lombi kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks

120 euro suuruses summas, sh käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooniga tutvumiseks, kaitsealusega nõupidamiseks ja kassatsioonile vastuse koostamiseks kulutatud aega 5 pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. See menetluskulu jääb KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Paavo Randma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.