Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2.4 Sae erinevatelt detailidelt A. Bairaši DNA leidmine ei tõenda tema süüd lõhkeseadeldise ebaseaduslikus käitlemises, sest A. Bairaš ei eitagi seda, et on tikksae lahti võtnud ja siis uuesti kinni pannud. Puuduvad tõendid selle kohta, missugused on A. Bairaši teadmised lõhkeseadeldistest ja lõhkeainetest. A. Bairaši ütluste kohaselt ei ole ta kunagi trotüüliga kokku puutunud. 2.5 A. Bairaši jopelt, tööruumist ja vaibanoalt trotüüli jälgede leidmine tema süüd lõhkeseadeldise omandamises ja hoidmises ei tõenda, sest tegemist oli ohtlike jäätmete kogumispunktiga, kuhu toodigi erineva ohtlikkusega jäätmeid. A. Bairaš töötas ohtlike jäätmete vastuvõtjana. Tunnistaja JJ ütluste kohaselt oli juhuseid, kui kogumispunkti toodi ka lõhkeainet. Lisaks sellele puudub neil tõenditel seos A. Bairašile esitatud süüdistusega, sest lõhkeseadeldise valmistamises teda ei süüdistata.

2.6 Kuna A. Bairaš ei teadnud, et sae sees on lõhkeseadeldis, siis ei saanud ta sellest kannatanut informeerida. Seetõttu ei saa ta olla ka süüdi AŠ-le ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamises.

mitte tuttav mees, kes tegi ettepaneku saag korda teha. Umbes nädal aega hiljem oli saag pandud kilekotiga ukse lingi külge. Juhe oli katki ja pistik lõhutud. Seega nähtub A. Bairaši ütlustest, et ta oli teadlik, milline mehhanism asub sae korpuses. Ta rõhutab oma ütlustes korduvalt, et sae sisemuses oli kõik korras. Eeltoodule tähelepanu pööramata jõudis kohus järeldusele, et isegi juhul, kui A. Bairaš vaatas tikksae sisse ja märkas seal kollast trotüüliklotsi, ei pidanud ta aru saama sellest, et tegemist ei ole tikksae osaga. Kohtu selline järeldus on vastuolus kohtu enda poolt samas otsuses tuvastatuga, et A. Bairaš oli teadlik sellest, millised osad paiknevad tikksae sisemuses. Ilmselgelt ei kuulu tikksae mehhanismi trotüüliklots ja tekstiilitükid. Lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspertiisiaktides kirjeldatakse muuhulgas tikksae korpuses olnud tekstiilitükke. Riidetükkide välimisel pinnal on tikksae õhutusavadega kattuvad mustad triibud. See viitab asjaolule, et nende riidetükkidega varjati trotüüliklotsi. A. Bairaši ütlused selle kohta, kuidas ta proovis tikksaagi paranda ning selle kohta, et hiljem toodi seesama tikksaag lõhkeseadeldisena tema töökoha ukselingi külge, on seletatav süüdistatava sooviga põhjendada oma bioloogilise materjali sattumist tikksae sisemusse. Eluliselt ei ole usutav, et keegi oleks soovinud A. Bairaši poolt kirjeldatud viisil ohtlike jäätmete kogumispunkti ära anda isevalmistatud lõhkeseadeldist või toime panna rünnakut süüdistatava vastu. 3.4 Kuna kohus on oma otsuses kannatanu DNA leidmist lõhkseadeldise sisemuses analüüsinud, siis võib järeldada, et see omab kohtu hinnangul tähtsust A. Bairaši süüküsimuse otsustamisel. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta hoidis plahvatuse hetkel tikksaagi käes ning asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et tikksae käepide oli plahvatuses purunenud, korpus vigastatud ning osaliselt avatud. Seega on kannatanu vigastusi arvestades, igati tõenäoline, et kannatanu bioloogiline materjal sattus plahvatuse mõjul DNA ekspertiisiaktis nimetatud lõhkeseadeldise osadele ning sisemusse. Eeltoodust tulenevalt leiab prokurör, et süüdistatava A. Bairaši ütlused ei ole usaldusväärsed ning tõendamist on leidnud, et ta käitles tahtlikult tikksaest valmistatud lõhkeseadeldist, s.o pani toime KarS § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

järeldusi. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii prokuröri apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13, 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks A. Bairaš talle esitatud süüdistuses õigeks mõistetakse. Asjaolu, et prokurör maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Vaidlustades A. Bairaši õigeksmõistmise talle esitatud süüdistuses, ei tugine prokurör mitte maakohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele, vaid enda versioonile sündmuste käigust. Prokurör heidab maakohtule ette, et kohtuotsus rajaneb peamiselt süüdistatava A. Bairaši ennast õigustavatel ütlustel, mis prokuröri hinnangul on ebausaldusväärsed. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. Seega ei tähenda süüdistatava poolt oma süü eitamine automaatselt seda, et ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus hindab süüdistatava ütlusi kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning teeb seejärel süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse. Apelleeritud kohtuotsuses on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta loeb süüdistatava A. Bairaši ütlused usaldusväärseks. Maakohtu otsuses märgitakse põhjendatult, et kuna kaitsja ega prokurör ei ole kohtuistungil taotlenud A. Bairaši ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, siis järelikult on süüdistatav andnud kohtueelses menetluses samasuguseid ütlusi. A. Bairaš ei ole ka kohtuistungil prokuröri ja kaitsja küsimustele vastates oma ütlusi muutnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et oma kõrge vanuse tõttu ei mäleta süüdistatav, millal mingi sündmus täpselt aset leidis. Näiteks

mäletab A. Bairaš, et ta andis sae AŠ kätte laupäeval ja esmaspäeval sai ta teada, et AŠga on juhtunud õnnetus. A. Bairaš jätab aga tähelepanuta, et ta sai õnnetusest teada mitte järgmisel, vaid ülejärgmisel esmaspäeval. Nimelt nähtub valvekaamera videosalvestiselt, et A. Bairaš ja AŠ tõstavad 25. aprillil 2015 ohtlike jäätmete kogumispunktist asju sõiduauto pakiruumi. 25. aprill 2015 oli tõesti laupäev. Kannatanu AŠ on kinnitanud, et saag oli tema käes enne plahvatust nädal aega. Kriminaalasja materjalide kohaselt toimus plahvatus 3. mail 2015. Seega on kannatanu AŠ ütlused kooskõlas videosalvestuse protokolliga, mistõttu süüdistatav A. Bairaš mäletab möödunud sündmusi ilmselgelt ajaliselt ebaõigesti. Seetõttu nõustub kohtukolleegium ka selle maakohtu seisukohaga, et millegagi ei ole ümber lükatud A. Bairaši ütlused selle kohta, et saag oli tema käes enne plahvatuse toimumist umbes aasta. Asjaolu, et sae koos kilekotiga ukselingi külge riputamine videosalvestiselt ei nähtu, ei muuda A. Bairaši ütlusi selles osas ebausaldusväärseks, sest turvakaamera videosalvestis on sisse lülitatud alates 6. jaanuarist 2015 ja saag võidi koos isevalmistatud lõhkeseadeldisega riputada kogumispunkti ukselingi külge enne seda. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et isevalmistatud lõhkekeha pidi paigaldatama sae sisemusse tuvastamata isiku poolt pärast seda, kui A. Bairaš sae tundmatule mehele parandada andis. Enne seda ei saanud lõhkeseadeldist sae sees olla, sest A. Bairaši ütluste kohaselt viis ta sae Paljassaarel asuvasse garaaži, kus ta kontrollis sae sisemust ja lülitas sae vooluvõrku. Kui sae sees oleks olnud lõhkeseadeldis, siis oleks see vooluvõrku lülitamisel plahvatanud. Plahvatust aga ei toimunud. A. Bairaš tunnistab, et ta võttis garaažis sae kaks korda lahti ja kontrollis selle sisemust. Sae sees oli kõik korras. Teisel korral ta saagi enam uuesti kokku ei pannud ja tõi selle kilekotiga jäätmepunkti tagasi. Sellega on seletatav A. Bairaši DNA sattumine sae sisemistele detailidele. Maakohus on põhjendatult leidnud, et pärast tundmatu mehe poolt sae parandamist ja jäätmejaama tagasitoomist, pidi A. Bairaš siiski veel kolmaski kord sae sisemusse vaatama, sest tema DNA-d leiti sae sisemuses olnud trotüüliklotsilt. Kohtukolleegiumi hinnangul on A. Bairaši poolt selle asjaolu mittetunnistamine inimlikult mõistetav, sest ta andis sae oma heale tuttavale AŠ-le parandamiseks, kes seetõttu raskelt kannatada sai. Samas puuduvad tõendid selle kohta, et A. Bairaš oleks saanud aru, et sae sisemusse on paigutatud lõhkeseadeldis. Tema ütluste kohaselt ei ole tal lõhkeainetega kunagi kokkupuudet olnud ja ta ei tea milline trotüül välja näeb. Maakohtu otsuses on õigesti leitud, et trotüüli ei tundnud ära kannatanu AŠ poeg RŠ ega isegi Tehnilise Järelevalve Ameti spetsialist AR. Alles Päästeameti töötaja sai oma kogemustele tuginevalt aru, et tegemist võib olla trotüüliga. Ekspertiis kinnitas tema kahtlusi. Prokurör väidab apellatsioonis paljasõnaliselt, et A. Bairaš pidi aru saama, et tegemist on trotüüliga. Millel selline väide põhineb, apellatsioonist ei nähtu. Seda ei põhjendanud prokurör ka ringkonnakohtu istungil. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuna A. Bairaš puudutas sae sees olnud trotüüliklotsi, siis võisid trotüüli jäljed sattuda tema sõrmede abil tema seljas olnud jope tasku sisemusse. Kuna A. Bairaši ei süüdistata lõhkeseadeldise valmistamises, vaid ainult selle sisse vaatamises, siis ei ole tema töökohas leitud trotüüli jälgedel seost esitatud süüdistusega. Tegemist oli ohtlike jäätmete kogumispunktiga, kuhu toodigi seetõttu ohtlikke jäätmeid. Lisaks sellele nähtub jäätmejaama tegevdirektori JJ ütlustest, et esines juhuseid, kui jäätmejaama toodi ka lõhkeainet. Sellisel juhul pidi sellest informeerima politseid. Ehkki prokurör ei ole A. Bairaši süüdistamisest lõhkeseadeldise omandamises otsesõnu loobunud, on kohtukolleegiumi hinnangul prokurör seda faktiliselt siiski teinud, sest kohtuvaidluste käigus ei räägi ta enam mitte lõhkeseadeldise omandamisest, vaid selle sisse vaatamisest ja edasiandmisest.

Kohtukolleegium on seisukohal, et eeltoodud põhjendusi arvesse võttes on tõendamata A. Bairaši süü ka lõhkeseadeldise hoidmises ja edasiandmises. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et prokuröri taotlus kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega A. Bairaši süüditunnistamiseks süüdistuses KarS § 415 lg 1 järgi põhjust ei anna.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.