Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID

Lühikese aja möödudes kavatsuse avaldamisest koti hõivamine ka toimus. Kohus järeldas sellest, et näinud nende ees liikuvat inimest, tekkis S. Vellamäel plaan ees liikuvalt isikult asjade varastamiseks ja ta viis selle plaani täide.

APELLATSIOON

12.2 Kaitsja leiab, et kohus, arvestades kannatanu T.T. ütlusi meeste välimusest ja jooksusammu pikkusest ründe järel, eksis kahtlustatava pikkuse määramisel ja kõrvaldamata jäi kahtlus, et kannatanu ründajaks võis olla R.R. . 12.2.1 Kannatanu ei näinud tema ümber olevate meeste nägusid. Ta oli pikali ja arvestades, et kahtlustatavad olid teineteisest erineval kaugusel, ei ole sellest perspektiivist ründajate pikkuse hindamine usaldusväärne. Lisaks tuleks arvestada, et R.R. hoidis end tihti küürus, mistõttu näis lühemana. Seega eksis kohus ründajate pikkuste hindamisel. 12.2.2 Ka jooksusammu pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi isiku vanuse kohta, kuivõrd isikute füüsilised võimed on väga erinevad ning ka vanem isik võib olla parema ja kiirema jooksusammuga kui noorem. S. Vellamäe ja R.R. jooksusammude iseärasusi ei ole aga kohtuotsuses analüüsitud. S. Vellamäe oli trauma tõttu pool aastat ratastoolis, millise asjaolu tõendamiseks on võimalik küsida haiguslugu S. Vellamäed ravinud tervishoiutöötajalt. Trauma tõttu ei saa S. Vellamäe tänaseni korralikult joosta. 12.3 Nõustuda ei saa kohtu väitega R.R. ütluste usaldusväärsuses. Nii väitis R.R. , et S. Vellamäe oli märgatavalt purjus. Viimasel aga joovet ei tuvastatud. Märkimist väärib, et S. Vellamäe on kõik varasemad kuriteod toime pannud joobeseisundis, kaines olekus ta kuritegusid toime ei pane. Seega on R.R. ütlused S. Vellamäe kuriteo toimepanemises joobes olekus vastuolus nii asjas tuvastatud tõendite, kui ka S. Vellamäe varasema käitumisega. R.R. ütlused on vastuolulised ja kantud soovist vastutusest vabaneda süüstades S. Vellamäed. Pelgalt tema ütluste detailsusest ei saa teha järeldust nende usaldusväärsuses kohta. Kohus, lugenud R.R. vastuolulised ütlused usaldusväärseteks, on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 12.4 Kannatanu ütluste kohaselt võeti temalt kott ära kukkumise ajal, mitte pärast seda. Seetõttu pidi tõmbaja kasutama mõlemat kätt (ühega tõukama ja teisega kotti tõmbama). Kuna S. Vellamäel on käel vesivill (fikseeritud Tartu Vangla meditsiiniosakonnas), siis ei saanud ta mõlemat kätt kasutada. Sellisel juhul hoidutakse käe kasutamisest millegi haaramiseks või lükkamiseks. Kuivõrd S. Vellamäe ei saanud mõlemat kätt kasutada, siis ei haaku kannatu kirjeldus samaaegsest lükkamisest ja koti äravõtmisest S. Vellamäe võimetega. Kuna kohus ei ole seda asjaolu analüüsinud, siis on tegu kriminaalmenetluse õiguse normi olulise rikkumisega, mis on aluseks kohtuotsuse apellatsioonikorras tühistamiseks. 12.5 Kuna nii S. Vellamäe kui ka R.R. viibisid sündmuskohal ja andsid vastuolulisi ütlusi, oleks kohus pidanud kasutama välistamismeetodit ning esitama põhjendused selle kohta, miks tegu ei saanud toime panna R.R. .

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705). 15.1 Maakohtu otsust ei vaidlustata osas, milles kohus leidis, et röövimine on süüdistuses märgitud ajal, kohas ning viisil kannatanu T.T. suhtes toime pandud. Edasikaebuse on tinginud M. Vellamäel pärast istungit kohtuasja materjalidega tutvumist tekkinud soov oma seisukohta muuta. Apellatsioonimenetluse tulem peaks kaitsja hinnangul olema M. Vellamäe õigeksmõistmine ja seda põhjusel, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ning on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja puudulikult. Lisaks on kaitsja välja toonud mitmeid kahtlusi, mis tuleks KrMS § 7 lg-st 3 tõlgendada S. Vellamäe kasuks. 15.1.1 Konkreetsemalt seisnevad kaitsja vastuväited selles, et kannatanu ütlustele ei saa tugineda ründajate pikkuse hindamisel ega jooksusammude kirjelduse pinnalt. Kaitsja märgib, et R.R. hoiab end küürus, mistõttu võis lühem mees olla hoopis tema. Jooksusammu põhjal ei ole võimalik teha järeldusi isiku vanuse kohta. Kohus ei ole analüüsinud R.R. ja S. Vellamäe jooksusammude iseärasusi, samuti on jätnud arvestamata, et viimane oli selgroovigastuse tõttu umbes pool aastat ratastoolis, mille tõendamiseks on võimalik küsida haiguslugu tervishoiutöötajalt. Kuna S. Vellamäe vasakul käel oli vesivill (fikseeritud Tartu Vangla meditsiiniosakonnas) ja tavapäraselt hoidub isik sellises olukorras kätt kasutamast, ei saanud S. Vellamäe kuritegu toime panna, sest kannatanut lükates ja kotti ära võttes oleks ta pidanud kasutama mõlemat kätt. 15.1.2 Apellant on seega II astme kohtus esitanud mitmeid väiteid (vt p 15.2.2), et süüdistatav S. Vellamäe ei ole pannud toime kuritegu ning et kuriteo taga on tegelikult R.R. , kelle ütlused on kantud soovist vastutusest vabaneda süüstades S. Vellamäed. Kaitsja leiab, et S. Vellamäe süü on antud kriminaalasjas välistatud. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt on sellised väited oma olemuselt võrdsed ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Riigikohtu kriminaalkolleegium on antud lahendis üheselt märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. 15.1.3 Antud asjas tunnistas S. Vellamäe maakohtu istungil oma süüd ning ka kaitsja arvates oli süüdistus põhjendatud (I kd, lk 197 pöördel). Vaidluse esemeks kujunes kannatanu poolt

esitatud mittevaralise kahju nõude suurus. Ei kaitsja ega S. Vellamäe seadnud kahtluse alla fakti, et kannatanu poolt lühemaks peetud mees võis tegelikkuses olla R.R. , kes apellatsiooni kohaselt kõnnib küürus või et tegelikkuses võis R.R. joosta kiiremini kui S. Vellamäe, kes ei saa tänaseni selgroovigastuse tõttu seetõttu korralikult liikuda. Samuti ei tuginetud maakohtus asjaolule, et S. Vellamäe poolt oli kuriteo toimepanemine võimatu, kuna tema käel oli vesivill. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kuivõrd süüdistatav ja tema kaitsja jätsid igasugusedki kahtlused S. Vellamäe süü põhjendatud kahtluse tekkimises tõstatamata, ei saa maakohtule ette heita uurimise ühekülgsust ja puudulikkust, sest viimane eeldaks, et kohus on jätnud välja selgitamata kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud või et kohus ei ole veenvalt tõenditele tuginevalt kummutanud asjas tõstatud kaitseversioone. Liiatigi ei ole lühimenetluse puhul kohtumenetluse käigus võimalik enam esitada täiendavaid tõendeid. Kassatsioonikohtu praktika kohaselt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul välistatud ka võimalus esitada täiendavaid tõendeid apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt ka RKKo 3-1-1-99-13). Seetõttu puudus maakohtul ja puudub ka ringkonnakohtul võimalik ise tervishoiutöötjalt apellatsioonis viidatud asjaolu tõendamiseks S. Vellamäe haiguslugu või Tartu Vangla meditsiiniosakonna tõendit küsida. 15.1.4 Ringkonnakohus ei tuvastanud esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel vigu, mis kinnitaksid apellandi väiteid kohtuliku uurimise ühekülgsusest või puudulikkusest ja mis enda koostoimes või ka eraldivõetult viiksid maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav, otsusest nähtub, millised asjaolud loeti tõendatuks ning missugustele tõenditele ja miks seejuures tugineti. 15.1.5 Põhjendamatud on ka apellandi väited R.R. ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks põhjusel, et tema ütluste kohaselt oli S. Vellamäe märgatavalt purjus, viimasel aga joovet ei tuvastatud. Nimelt on kohus märkinud, et S. Vellamäe andis kuriteole eelnenud tegevuse kohta R.R. ga kohtumisest kuni sündmuskohani jõudmiseni samasuguseid ütlusi nagu R.R. . Kriminaalasja materjalidest nähtub, et viimane avaldas kahtlustatavana ülekuulamisel, et kui ta

täielikult maakohtu otsuses sisalduvate tõendite käsitluse ning neist tehtud järeldustega, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.