Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Sten Lind
Kriminaalasi
Roman Kanavtšenko süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 7. detsembri 2016. a otsus üldmenetluses
Apellatsiooni esitaja
Kaitsja advokaat Karine Nersesjan
Prokurör
Lea Pähkel
Kaitsja
Roman Kanavtšenko isikukood 38909270271, elukoht XXX, XXX, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati 29.05.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 7 ja § 323 järgi vangistusega 2 aastaks 9 kuuks 20 päevaks Advokaat Karine Nersesjan riigi õigusabi korras
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
Süüdistatav
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 7. detsembri 2016. a otsus Roman Kanavtšenko suhtes ja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja mõista Roman Kanavtšenkolt Eesti Vabariigi kasuks 120 (ükssada kakskümmend) eurot määratud kaitsjale advokaat Karine Nersesjanile makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
3.Menetluskulu tasumiseks vajalikud andmed edastatakse eraldi makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord
Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohtu 17. detsembri 2016. a otsusega üldmenetluses tunnistati Roman Kanavtšenko süüdi ja karistati KarS § 121 lg 2 p 2 järgi vangistusega 6 kuuks, mis jäeti KarS § 74 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et R. Kanavtšenko ei pane 1 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab temale käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõuded. Karistusest loeti kantuks 2 päeva.
2.R. Kanavtšenko mõisteti süüdi selles, et tema 13.06.2015 kella 16.20 paiku Maardu linnas XXX asuval laste mänguväljakul lõi tahtlikult ühe korra lahtise käega oma 2 aasta ja 7 kuu vanust poega MK vasaku oimu-põse piirkonda, mille tõttu laps hakkas nutma ja tema põsele tekkis punetus, põhjustades nii lapsele suurt füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Sellise tegevusega pani Roman Kanavtšenko toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, lähisuhtes, s.o pani toime KarS § 121 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja advokaat K. Nersesjan, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. R. Kanavtšenko ei tunnista end lapse löömises süüdi. Asjaolu, et tegemist on varem kriminaalkorras karistatud isikuga, ei tõenda, et ta võis oma last lüüa. Kohtuotsus rajaneb vaid ühe tunnistaja, s.o politseiametnik ŽG ütlustel. Kohus eelistas politseiametniku ütlusi muudele tõenditele. Samal ajal mänguväljakul viibinud tunnistaja SM ei näinud, et süüdistatav oleks last löönud. Kohus luges süüdistatava ja tunnistaja SM ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. R. Kanavtšenko tunnistas kokkuleppemenetluse läbirääkimistel oma süüd, kuid tal oli õigus sõlmitud kokkuleppest loobuda. Seda ta ka hiljem tegi. Kohtuotsuses ei ole ümber lükatud kohtuvaidluste käigus esitatud kaitseväidet selle kohta, et tunnistaja ŽG-le võis tunduda, et R. Kanavtšenko oma last lõi. Nimelt nuttis laps juba enne väidetavat löömist. Mänguväljakul tekkis seetõttu pingeline olukord, mille käigus võis süüdistatav teha käeliigutuse ning ŽG-le võis tunduda, et R. Kanavtšenko oma last lõi.
4.Prokurör esitas KrMS § 322 lg 3 kohaselt seisukoha kaitsja apellatsiooni kohta, milles palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Antud kaasuses tuvastati menetluse käigus kolm inimest, kes vaidlusaluses sündmuses ütlusi saavad anda, s.o tunnistajad ŽG, SM ja süüdistatav R. Kanavtšenko. Kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt ei saa toimunud sündmusest rääkida ega enda eest seista. Nende kolme inimese ütlustes on vastuolu löögi toimumise osas. Prokurör leiab, et kohus on väga põhjalikult kaalunud ja arusaadavalt motiveerinud kelle ütlusi ja millises ulatuses peab ta usaldusväärseks viidates samal ajal menetluse käigus kogutud tõenditele (Maardu Linnavalituse päringu vastused, karistusregistri õiendid, eelnevad kohtuotsused, eeluurimisel antud ütluste avaldamine usaldusväärsuse kontrolliks jm kirjalikud materjalid, mida kohtumenetluses uuriti), mis ei kajasta kuriteo tehiolusid, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. Seega on kohtu sisemise veendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale üheselt arusaadav.
2(5)
KrMS § 62 p 4 kohaselt kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed. Need ei ole olulised ainult karistuse mõistmisel, vaid tihtipeale võimaldavad ka selgitada millised iseloomujooned süüdistataval on, kas ja mil määral mõjutavad need tema käitumist, sh pingeolukorras ning sellest tulenevalt, kui suur on objektiivne võimalus, et isik on toime pannud temale inkrimineeritud kuriteo. Seega on kohtu poolt R. Kanavtšenkot iseloomustavatele andmetele tuginemine oluline ütluste usaldusväärsuse hindamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Kohtukolleegium, tutvunud arutatava kriminaalasja materjalidega ja kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsusest nähtub, et R. Kanavtšenko süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 121 lg 2 p-s 2. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on R. Kanavtšenko süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kaitsja apellatsioonis korratakse valdavas osas samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid juba maakohtu istungil peetud kohtuvaidluses, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata uusi tõenduslikke ega õiguslikke küsimusi. Kaitsja väidetele on maakohtu otsuses piisava põhjalikkusega vastatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
29.aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja 19. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava R. Kanavtšenko ja tunnistaja SM ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja rajanud süüdimõistva kohtuotsuse vaid tunnistaja ŽG valeütlustele, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja tunnistajate ütluste usaldusväärsusest. Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Arutatavas kriminaalasjas on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või
3(5)
teisele tõendile omistanud. Apelleeritud kohtuotsuses lehekülgedel 3-5 on veenvalt ja jälgitavalt põhjendatud, miks kohus süüdistatava R. Kanavtšenko ja tunnistaja SM ütlused ebausaldusväärseks loeb ja tõendite kogumist välja jätab. R. Kanavtšenko ei ole varasema menetluse käigus oma lapse löömist eitanud. Ta on öelnud, et ei teinud seda tahtlikult, vaid jonniva lapse korralekutsumise eesmärgil. Ka kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on R. Kanavtšnko end süüdi tunnistanud, ehkki hiljem loobus kokkuleppemenetlusest. Maakohus on süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel viidanud põhjendatult tema varasemale agressiivsele käitumisele. Maakohtu istungil avaldas R. Kanavtšenko, et tema arvates on rihmaga hirmutamine ja laksu andmine üks laste karistamise meetod. Süüdistatava vägivaldset käitumist kinnitavad tema endise elukaaslase AS ütlused. Tunnistaja SM on süüdistatava sõber ja on tema enda sõnade kohaselt pannud koos süüdistatavaga toime kuritegusid. Samuti nõustub kohtukolleegium maakohtu otsusega selles, et tunnistaja ŽG ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Tunnistaja ŽG süüdistatavat varem ei tundnud ning tal ei olnud mingit põhjust süüdistatava kohta valeütlusi anda. Tunnistaja ŽG-le mitte ei tundunud, et süüdistatav oma last lõi, vaid ta nägi seda. Samuti kuulis tunnistaja heli, mis lapsele vastu põske löömisest tekkis. Maakohus on tõlgendanud kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga kõrvaldamata kahtluse põhjendatult süüdistatava kasuks ja leidnud, et löömise tagajärjel kannatanu MK-le tervisekahjustuse tekitamine ei ole tõendamist leidnud. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni paljasõnalise väitega, et kohus on tõendeid vääralt hinnanud ning on jätnud süüdistatava süüd puudutavad kahtlused kõrvaldamata. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on piisava põhjalikkusega uurinud kõiki talle esitatud tõendeid ja tõlgendanud kõrvaldamata kahtluse süüdistatava kasuks. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et R. Kanavtšenko tuleb talle esitatud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süü tõendamatuse tõttu õigeks mõista.
6.Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. Kaitsja advokaat K. Nersesjan esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 120 eurot. Taotluse kohaselt hõlmab kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumist ja apellatsiooni koostamist kokku 5 pooltunni ulatuses. Kohtukolleegiumi hinnangul on tasu hüvitamine selles ulatuses põhjendatud. Kohtukolleegium rahuldab KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjale advokaat K. Nersesjanile tasu väljamaksmise pabertaotluse pealdisena ja määrab talle välja maksta 5 pooltunni eest 120 eurot, sealhulgas käibemaks 20 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud.
4(5)
Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse R. Kanavtšenko suhtes muutmata, siis jääb apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu süüdistatava kanda.
7.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
7.detsembri 2016 kohtuotsuse R. Kanavtšenko suhtes muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.