Liiklussüüteod

Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Süüdistus:

Harju Maakohtu otsus :

Oliver Kobing oli joobeseisundis (0,55 promilli), ületas väga suures ulatuses lubatud sõidukiirust (st liikus rohkem kui 2 korda suurema kiirusega tiheda liiklusega teel keset Tallinna linna). Lisaks eeltoodule sõitis süüdistatav tahtlikult ristmikule foori keelava punase tulega ning põhjustas liiklusõnnetuse, milles sai vigastada 13 inimest. Ühel kannatanul olid eluohtlikud tervisekahjustused. On vaid juhus ja õnn, et keegi ei hukkunud selle liiklusõnnetuse tagajärjel. Vaatamata eelnevate kriminaalkaristuste puudumisele on Oliver Kobingi teosüü väga suur, tema loodud oht on keskmisest palju suurem. Seetõttu on nii eripreventiivses kui üldpreventiivses mõttes põhjendamatu, et Oliver Kobingile määratud kriminaalkaristust ei pööratud isegi osaliselt täitmisele. Apellant osutab paralleelile kriminaalasjaga nr 1-15-9505, milles analoogsete rikkumiste eest mõisteti süüdistatavale KT-le vangistus 4 aastat ja 6 kuud reaalselt. Oliver Kobingile etteheidetavad liiklusnõuete rikkumised on samaväärsed - joove samasugune, suhteline kiiruste vahe samasugune, kuid raskendavaks ja ohtlikumaks on teo toimepanek asulas intensiivse liikluse ajal ning foori punase tulega ristmikule sõitmine. Süüdistatava süü on seetõttu apellandi hinnangul suurem, kui viidatud kriminaalasjas nr 1-15-9505, kus tegemist oli asulavälise teega ning jalakäijaid vähe liikumas. Mis puutub tagajärge, siis oleks võinud ka käesolevas kriminaalasjas olla sama raske tagajärg. Kokku oli kannatanuid 13, neist ühele, st HR-le, põhjustati eluohtlikud tervisekahjustused, mis tähendab, et oma raskuselt olid need võrreldavad surma põhjustamisega. Arvestades ka süüdistatava suhtumist kannatanusse, kus ta on keeldunud kannatanuga suhtlemast, ei ole kordagi vabandanud ega isegi püüdnud tekitatud kahju heastada, ei näe apellant mitte ühtegi kergendavat asjaolu. Kergendavaks asjaoluks saab olla üksnes puhtsüdamlik kahetsus, mida on väljendatud mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Süüdistatava viimane sõna Harju Maakohtus on eriti silmakirjalik - ta avaldas, et teeb kõik, et kannatanutele heastada tekkinud kahju. Tegelikkuses on ta aga viinud vaid vahetult pärast juhtunut lilled HR-le, teiste kannatanutega ei ole otse ega esindaja kaudu ühendust võtnud ning tekitatud kahjust ei ole hüvitanud sentigi. Apellant on seisukohal, et maakohtu määratud karistus on liiga leebe. Kannatanute hinnangul on tegemist raskeima KarS § 422 lg 1 koosseisu alla mahtuva teo toimepanemisega. Süüdistatav on kavatsetult rikkunud väga olulises ulatuses nii piirkiiruse kui alkoholi piirmäära nõudeid, sõitnud ristmikule punase tulega, tema kahetsus ei ole siiras. Milline on signaal konkreetsele isikule ja ühiskonnale, kui joobeseisundis väga suures ulatuses kiirust ületades sõidetakse mitu inimest vigaseks ja karistus on tingimisi? Kannatanud on seisukohal, et vaatamata kehtiva kriminaalkaristuse puudumisele on Oliver Kobingu süü nii suur, et vähemalt mõneks ajaks tuleb selline inimene ühiskonnast eraldada. Apellant osundab ka üldpreventiivsetele alustele ja toob ära 25.10.2016 kell 00.15 toimunud õnnetuse ja peab tõenäoliseks, et Oliver Kobingule mõistetud karistus võis mõjutada 18-aastast noormeest, kui ta vajutas oma auto gaasipedaali põhja. Oliver Kobing ei pea kogu talle mõistetud karistust kandma kinnipidamisasutuses. Karistust ei pea täitmisele pöörama täies ulatuses, vangistust võib kohaldada ka osaliselt. Kannatanute seisukoht on, et vähemalt mingiks ajaks tuleks Oliver Kobing nii eripreventiivsetel kui üldpreventiivsetel kaalutlustel ühiskonnast eraldada. Süüdistatava vahistamata jätmine ega ka liiklusõnnetusest möödunud aeg ei välista võimalust kohaldada reaalset vangistust. Väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised ei vasta kannatanute üleelamistele ega ka kohtupraktikale. Maakohtu põhjendused mittevaralise kahju hüvitiste suuruse määratlemisel on seotud kõigi kannatanute puhul tervisekahjustuste iseloomu, nendega tekitatud eeldatava valu

suuruse, O. Kobingu süü suuruse, rikkumise laadi ja raskusega, süüdistatava majandusliku olukorraga ning tsiviilhagide kogusummaga. Apellant on seisukohal, et O. Kobingu süü on suur, kahju tekkimiseni viinud rikkumised pandi toime üldohtlikul viisil, tegemist oli raskeimate liiklusnõuete rikkumistega, mis on ka üksikul võttes on igaüks raskete tagajärgedega liiklusõnnetuse põhjuseks. Kannatanute valu ja kannatusi ei vähenda Oliver Kobingi väike sissetulek eelneval aastal ega ka asjaolu, et kannatanuid oli selles juhtumis mitu. Riigikohtu 2008. aasta ülevaate kohaselt olid 8 aastat tagasi hüvitised raske tervisekahjustuse korral vahemikus 6400 kuni 19200 eurot. Vahepealsete aastatega on elukallidus oluliselt muutunud. Tõusvas joones on muutunud ühiskonna üldine heaolu tase. 2008. aastal oli keskmine brutokuupalk 12 912 krooni (825,2 €), 2016 aasta teises kvartalis oli keskmine brutopalk 1163 € (Statistikaameti andmed, kättesaadavad Statistikaameti kodulehel http://www.stat.ee/pressiteade-2016-096). Seega ainuüksi keskmine palk on vahepeal kasvanud 40%, mis tähendab ainuüksi selle kriteeriumi alusel peaksid tänased hüvitised olema 9000 kuni 27000 eurot. Hagiavaldustes on viidatud senisele kohtupraktikale. Näiteks 02.10.2012 otsusega nr 1-11-12390 mõisteti tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. 05.07.2013 otsusega nr 2-12-24958 mõisteti bussis kukkunud ja seljavigastuse saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 15000 eurot. 16.03.2016 otsusega nr 1-158751 mõisteti jalakäijana raskeid tervisekahjustusi saanud naisele mittevaralise kahju hüvitisena välja 30000 eurot. 13.06.2016 otsusega 1-16-3989 mõisteti raskeid tervisekahjustusi saanud autojuhile mittevaralise kahju hüvitisena 15000 eurot. Riigikohtu 2008. aasta mittevaralise kahju hüvitiste analüüsi ja 8 aastaga suurenenud elukalliduse valguses on kannatanutele väljamõistetud hüvitised vastuolus senise kohtupraktikaga. Eriti need hüvitised, mis on mõistetud ES-le ja GJ-le. GJ-le väljamõistetud hüvitis on väiksem kui 8 aastat tagasi mõistetud väikseimad hüvitised. Oliver Kobingule tuleb kahtlemata kaasa tunda, et ta peab hüvitama suuri kahjusid, kuid need kahjud on ta ise põhjustanud. Kuivõrd tegemist on noore mehega, kes ise jäi liiklusõnnetuses terveks, siis oleks ta tahtmise korral saanud asuda juba praegu kahju hüvitama. 1,5 aasta jooksul ei ole kannatanutele Oliver Kobingu poolt hüvitatud mitte midagi. Liikluskindlustuse seadus § 23 lg 1 p 1 ja 2, 24 ning 32 lg 1 ja 2 kohaselt on Oliver Kobingu poolt põhjustatud kahju hüvitamise kohustus tema kindlustusandjal. Kindlustusandja on juba hüvitanud varalise kahju ning liikluskindlustuse seaduse alusel eeldatava minimaalse mittevaralise kahju hüvitise. Kuivõrd Oliver Kobingi tsiviilvastutus oli kindlustatud, siis Oliver Kobingi enda sissetulekute arvestamine kahjuhüvitise suuruse määramisel ei ole põhjendatud. Kohtuotsus kannab endas eelkõige kohtu hinnangut mittevaralise kahju suurusele. Kuivõrd senises praktikas kindlustusseltsid kohtulahendita ei maksa välja suuremat summat kui liikluskindlustuse seaduses sätestatud minimaalne, siis on suurema hüvitise aluseks kohtuotsusega väljamõistetud hüvitis (sh kriminaalmenetluses süüdistavalt välja mõistetud hüvitis). Kannatanutele reaalselt hüvitab kahju kindlustusselts, kus Oliver Kobingi tsiviilvastutus on kindlustatud. Apellant palub muuta ka kohtuotsusega määratud mittevaralise kahju hüvitamise tähtaega. Määrates mittevaralise kahju hüvitamiseks tähtaja 24.10.2019 ei ole kannatanutel mitte mingit alust järgmise kolme aasta jooksul nõuda Oliver Kobingilt kahju hüvitamist ega võimalust ka algatada täitemenetlust. Tsiviilõiguslikult on kohtuotsus täitmisele pööratav alles 3 aasta pärast. Kannatanute esindaja vaidles sellele vastu kohtuistungil ning ei näe mingit põhjendust, miks lükata edasi kahju hüvitamine kannatanutele. Seda ei korva ka viivise väljamõistmine. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, 340 lg 4 p 2 palub tühistada Harju Maakohtu 24.10.2016 otsus kriminaalasjas 1-16-4570.

Teha asjas uus otsus, millega määrata süüdistatava poolt vangistus ärakandmisele vähemalt osaliselt; mõista välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases ulatuses, so suuremas ulatuses kui maakohus; muuta kohtuotsus mittevaralise kahju osas täidetavaks koheselt kohtuotsuse jõustumisel ja mitte määrata tähtaega mittevaralise kahju hüvitamiseks. Jätta kannatanute menetluskulud nii maakohtus kui apellatsioonimenetluses süüdistatava kanda. Apellant ei taotle suulist menetlust. Prokuröri vastus apellatsioonile:

eraldamist nõutakse, siis ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust ei ole apellatsioonkaebuses ära toodud. Pigem on Harju Maakohus piisavalt väga üksikasjaliselt põhjendanud, miks ei pea kohus Kobingule reaalse vangistuse mõistmist vajalikuks. Põhjendamatu on ka apellandi arutlus teemal, et siis oleks võinud ka käesolevas kriminaalasjas olla sama raske tagajärg. Kriminaalasjas ei saa arutleda teemal, mis oleks võinud olla või olla olemata. Apellatsioon on vastuoluline kannatanu HR-ga suhtlemise ja tema ees vabandamise osas. Päris tegelikkuses viis süüdistatav kannatanule haiglasse lilled ja suure kommikarbi, vabandas kannatanu ees pisarsilmi ja tundis huvi, kuidas viimase tervis ja seisukord on. Süüdistatav viibis HR juures haiglas üle tunni aja, koos nuteti ja arutati juhtunut ning hiljem saatis HR süüdistatava telefonile väga südamliku tänusõnumi, kus ta tänas süüdistatavat kaastunde eest ning avaldas omapoolset kahetsust selle üle, millisesse olukorda Oliver Kobing sattunud on. Kui ka seda ei saa nimetada puhtsüdamlikuks kahetsuse väljenduseks, siis jääb ka kaitsja hätta ja ei tea, kuidas veel saab puhtsüdamliku kahetsust väljendada. Miks ei võtnud süüdistatav peale õnnetust teiste kannatanutega ühendust, siis sellest oli juba maakohtu istungil juttu. Põhjus oli selles, et HR nimi ja lugu käis läbi ajakirjanduse ning süüdistatav sai tema asukoha ja nime ajakirjanduse vahendusel. Ülejäänud kannatanute andmed olid aga salastatud seoses kohtueelse menetlusega, neid ei avaldatud ajakirjanduses ja süüdistatav ei teadnud teiste kannatanute ei nimesid, aadresse ega telefoninumbreid ja neid ei avaldanud talle ka menetleja viidates vastavale seadusele. Samas käis süüdistatav koos oma isaga füüsiliselt kohapeal nii PERH Mustamäe haiglas kui ka Tallinna Lastehaigla registratuurides palvega avaldada õnnetuses kannatanute palatite numbrid. Mõlema haigla registratuuris keelduti andmeid avaldamast. See on ka põhjus, miks ei ole saanud süüdistatav peale õnnetust kannatanutele avaldada oma siirast kahetsust juhtunu pärast. Küll aga palus süüdistatav kohtuistungil korduvalt vabandust ja ilmutas kahetsust juhtunu pärast. Ja seda mitte ainult kohtuistungil, vaid läbivalt kogu menetluse keskel on ta seda teinud. Seega apellandi etteheited puhtsüdamliku kahetsuse puudumisest on asjakohatud. Mis puudutab etteheiteid, et Oliver Kobing pole asunud tekitatud kahju hüvitama, siis imetatud väide on taas vastuolus apellatsioonkaebuse p 14-ga, mille kohaselt apellant ise väidab, et Oliver Kobing ei peagi ise kahju hüvitama, sest tema tsiviilvastutus oli kindlustatud. Oliver Kobingult võib välja mõista ükskõik millise suurusega summasid, sest kindlustus maksab ju tema eest, kuid varem või hiljem nõuab väljamõistetud summade tagasimaksmist kindlustusele just Oliver Kobingu käest. Juba käesoleval hetkel on süüdistatavale esitatud tsiviilkohtumenetluse korras kindlustusandjate poolt mitu nõuet. Summad on suured ja noorel mehel, kellel ei ole realiseeritavat vallas- ega kinnisvara pole võimalik kahju hüvitada. Hinnata tuleb tegelikku reaalset olukorda ja ka seda, et süüdistatava vastu on juba nõuded esitatud ja kannatanud peavad lihtsalt võtma järjekorda, mitte aga protesteerima, et neile pole ikka veel midagi makstud. Tegelikult on kindlustus ju maksnud küll. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-152-09 p 16 märgitule ja leiab, et Harju Maakohus on põhjendatult vähendanud kannatanute tsiviilhagisid mõistliku suuruseni ning on oma otsuses põhjalikult põhjendanud, miks on kohus sellisele järeldusele jõudnud. Kohus on just arvestanud kõikide isikute endi majanduslikku olukorda ja jõudnud õiglase tulemuseni. Kui isik läheb vanglasse, siis ta kaotab töökoha, elukoha ja sotsiaalsed sidemed praeguse elukorraldusega. Peale vanglast vabanemist peab aga isik leidma endale uue elukoha, leidma

uue töökoha ja hakkama uuesti üles ehitama oma elu. Ilmselgelt kuluvad esimesed sissetulekud siis iseenda elu korraldamisele, mis tähendab aga, et kannatanud peavad ka selle aja enne kahjude hüvitamist neile ootama ehk kahjude hüvitamine kannatanutele lükkub edasi selle aja võrra kui süüdistatav on vanglas ning peale vabanemist suudab jalule seada oma elu. Kaitsja jääb seisukohale, et mingeid põhjuseid Oliver Kobing peale 1,5 aasta möödumist õnnetusest ühiskonnast eraldada ei ole. Apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu otsus muutmata. Kõik apellatsioonimenetluse kulud tuleb välja mõista apellantidelt. Süüdistatav ei soovi asja suulist menetlemist ringkonnakohtus.

korrale. Kolleegium leiab, et antud juhul pole alust rääkida Oliver Kobingust kui õiguskuulekast noorest inimesest kuna ta on korduvalt seadnud liikluses ohtu teiste inimeste elu ja tervise. Maakohtu poolt viidatud puhtsüdamlik kahetsus on arvestatav nii karistusmäära kui ka karistusest tingimisi vabastamisel, kuid ka selline asjaolu ei tähenda, et lühivangistust pole alust kohaldada. Maakohus on pidanud oluliseks asjaolu, et süüdistatav on lubanud tekitatud kahju heastada. Samas tuleneb kannatanute esindaja apellatsioonist, et süüdistatav pole kogu menetluse vältel näidanud üles mingit initsiatiivi kahju heastamiseks. Kaitsja apellatsioonivastuses toodud argument, et süüdistataval puudusid kannatanute andmed, pole tõsiseltvõetav. Tekitatud kahju kannatanutele heastamist ei välista ka asjaolu, et süüdistataval oli kehtiv liikluskindlustus. Maakohus on lühivangistuse jätnud määramata ka põhjusel, et sündmusest on möödas 1,5 aastat. Kolleegium leiab, et seadus ei näe ette ajalise faktori alusel lühiajalise vangistuse mõistmise välistamist. KarS §-s 74 sätestatu sellist kuriteo toimepanemise aega arvestavat piirangut ei sea. Samuti ei eelda lühivangistuse mõistmine, et süüdistatav oleks võetud vahi alla koheselt pärast kuriteo toimepanemist. Eeltoodule lisaks kolleegium leiab, et Oliver Kobingu poolt kuriteo toimepanemise asjaolud annavad aluse kohaldada tema suhtes karistuse osaliselt täitmisele pööramist ja selliseks lühiajaliseks täitmisele pööratavaks karistuseks on 6 kuud vangistust. Selline tähtaeg on kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetule. Nimelt on Riigikohus juba eeltoodud otsustes sedastanud, et KarS § 74 esimesest lõikest lähtuval osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada lühiajalise, s.o igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (nn šokivangistusena). Kolleegiumi veendumuse kohaselt taotletud 8 kuuline vangistus pole käsitatav eeltoodud juhistele vastava lühivangistusena. Tuvastatud kuriteo asjaolud näitavad, et Oliver Kobing eiras tahtlikult mitmeid liiklusseaduse nõudeid, seades ohtu paljude inimeste elu ja tervise. Sündmus leidis aset laupäeva hommikul kell 9.30 Tallinnas kesklinnas tiheda liiklusega Tartu maanteel. Oliver Kobing juhtis mootorsõidukit olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Samuti eiras ta räigelt suurimat lubatud sõidukiirust. Nimelt sõitis ta liiklusrohkel tänaval 50 km tunnikiiruse asemel 103 km/ h, mis ületab kahekordselt lubatu ning peatumata keelava punase fooritule ees, asus eelnimetatud kiirusel ületama reguleeritud ristmikku. Kolleegium leiab, et juba iga eelnimetatud rikkumine eraldi võttes, on oma olemuselt hinnatav kaasliiklejatele ohtlikuna. Lühivangistuse mõistmise kaalumisel ei saa tähelepanuta jätta ka tekitatud tagajärge. Liiklusnõuete rikkumistega põhjustati ettevaatamatusest ühele isikule eluohtlikud tervisekahjustused. Kolm isikut said õnnetuses raskeid kehavigastusi ja 9 inimest said kergemaid vigastusi, kusjuures osa neist olid lapsed. Eeltoodud tahtlike räigete rikkumiste kogum ja ettevaatamatusest tekitatud raske tagajärg toovad kolleegiumi veendumuse kohaselt antud juhul kaasa reaalse lühivangistuse mõistmise. Maakohus, jättes KarS § 74 kohaldamise viisi otsustamisel täielikult arvestamata teost lähtuva süü suurusega kui ka osaliselt süüdlase isikut puudutavate andmetega, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, mis tõi kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse. Materiaalõiguse väär kohaldamine annab aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks ja ringkonnakohtu poolt tühistatud osas uue otsuse tegemiseks.

Maakohus on piisava selgusega esitanud otsuses süüdlaselt mittevaralise kahju väljamõistmise materiaalõiguslikud alused ja kuna selles osas igasugused minetused ja vaidlused puuduvad ei pea kolleegium nende uuesti esitamist vajalikuks. Apellatsioonimenetluse esemeks on vaid süüdistatavalt väljamõistetud mittevaralise kahju suurused. Selles osas on maakohus samuti oma põhistused esitanud ning viidanud nii materiaalõiguslikele alustele kui ka asjakohastele Riigikohtu lahendites sedastatud seisukohtadele. TsMS § 366 võimaldab nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Maakohus on nii seadusest tulenevaid nõudeid kui ka Riigikohtu poolt antud juhiseid järginud ning kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu poolt VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel otsustatud kahju suuruse osas muudatuste tegemist. Riigikohtu 2012. aasta kohtupraktika analüüsis „Lähedase isiku surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine“ on kohtupraktika kohaselt mittevaralise kahju hüvitamine isiku surma kui ülima õigushüve kahjustamise eest, liikluskuritegude puhul summas 2 000 eurot kuni 25 000 eurot olenevalt asjaoludest. Apellatsioonis esitatud asjaoludega on maakohus juba arvestanud. Nii on arvestatud kannatanute tervisekahjustuse iseloomuga, tekitatud eeldatava valu suuruse, Oliver Kobingu süü suurusega, rikkumise laadi ja raskusega, süüdistatava majandusliku olukorraga ja tsiviilhagide kogusummaga. Apellatsioonis on viidatud kohtupraktikale kuid selles osas kolleegium märgib, et maakohtu poolt väljamõistetud summad kohtupraktikast ei hälbi ega ole ka ebamõistlikult väikesed.

(allkirjastatud digitaalselt) Parandatud 16.01.2017 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada kriminaalasjas nr 1-16-4570 Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 aasta otsuses tehtud trükiviga ja asendada otsuse sissejuhatuses sõnad „12. jaanuar 2016“ sõnadega 12. jaanuar 2017“. Määrus kuulub lahutamatu osana Tallinna Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 aasta otsuse nr 1-16-4570 juurde. Määrus saata menetlusosalistele. Määrus ei ole vaidlustatav.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.