Majandusalased süüteod › Maksualased süüteod

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 05.01.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number: 1-16-5481/26
Asja liik: Kriminaalasi
Kategooria: Majandusalased süüteod › Maksualased süüteod
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 05.01.2017
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 5208

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Salvesta kogumikku

Väljavõte Wordi

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

1-16-5481/30Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval15.11.2016

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.jaanuaril 2017, Tallinn

Kriminaalasja number

1-16-5481

Kohtukoosseis

Kohtunikud Orvi Tali, Meelika Aava ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

A.G süüdistustes KarS § 389 süüdistuses KarS § 389

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava A.G ja I.U kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal

Prokurör

Elle Keemann

lg 1 järgi ja I.U lg 3 järgi

15.novembri

2016.a

otsus

A.G isikukood XXX; XXX; emakeel: eesti keel; haridus: XXX; töökoht: I.U juhatuse liige, elukoht: XXX, varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatavad

I.U äriregistrikood: XXX, asukoht ja aadress: Ehitajate tee 12, Pärnu. esindaja: A.G – juhatuse liige, varem kriminaalkorras karistamata.

Kaitsja Asja läbivaatamise viis

Vahur Krinal Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Pärnu Maakohtu 15.novembri 2016.a otsus osaliselt A.G kandmata karistuse osas.

Uue otsusega:

1.KarS § 68 lg 1 alusel arvestada A.G karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 30.01.2014 kuni 1.02.2014, s.o 3 (kolm) päeva ning lugeda kandmata karistuseks 5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.

Sarnased lahendid

Majandusalased süüteod

1.A.G on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema olles alates 01.07.2013 kuni 03.06.2014 I.U (XXX) tegelik juht, kes vastutas osaühingu tegevuse eest ning kes omas õiguspädevust teha juhtimisotsuseid ning võimalust suunata juriidilise isiku tahet, lasi ajavahemikul 21.08.2013 kuni 20.03.2014 juriidilise isiku esindajana raamatupidamise eest vastutava isiku teadmatust ära kasutades esitada maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid I.U käibemaksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2013 juuli ja augusti ning 2014 jaanuari kohta, kasutades selleks OÜ G ning SP poolt osutatud kaasabil OÜ P nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille alusel suurendati alusetult sisendkäibemaksu ja jäeti Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 63 325,23 eurot. I.U poolt käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine toimus järgnevalt: - 2013 juulikuu kohta 21.08.2013 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeris 20 % määraga maksustatava käibena 134 760.96 eurot ja käibemaksu 26 952.19 eurot ning sisendkäibemaksu 26 247.69 eurot. Tegelikult oli õigus deklareerida sisendkäibemaksu 3591.69 eurot. Esitatud valeandmete tõttu jäi laekumata käibemaksu 22 656 eurot, so (20% käibemaks 26952.19 – tuvastatud sisendkäibemaks 3591.69 – tasumisele kuuluv deklareeritud käibemaks 704.50). - 2013 augustikuu kohta 23.09.2013 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeris 20 % määraga maksustatava käibena 164 211.89 eurot ja käibemaksu 32 842.38 eurot ning sisendkäibemaksu 32 064.08 eurot. Tegelikult oli õigus deklareerida sisendkäibemaksu 3179.48 eurot. Esitatud valeandmete tõttu jäi laekumata käibemaksu 28 884.60 eurot, so (20% käibemaks 32842.38 – tuvastatud sisendkäibemaks 3179.48 – tasumisele kuuluv deklareeritud käibemaks 778.30). - 2014 jaanuarikuu kohta 20.03.2014 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeris 20 % määraga maksustatava käibena 65 376 eurot ja käibemaksu 13 075.20 eurot ning sisendkäibemaksu 11 995.29 eurot. Tegelikult oli õigus deklareerida sisendkäibemaksu 210.66 eurot. Esitatud valeandmete tõttu jäi laekumata käibemaksu 11 784.63 eurot, so (20% käibemaks 13075.20 – tuvastatud sisendkäibemaks 210.66 – tasumisele kuuluv deklareeritud käibemaks 1079.91). Lähtudes eeltoodust ei ole kinni peetud maksukorralduse seaduse §-s 85 lg 4 sätestatud kohustusest esitada deklaratsioonis deklaratsiooni esitajale teadaolevalt õigeid andmeid.

Samuti rikuti käibemaksuseaduse (edaspidi ) § 24 sätestatud kohustust, mille kohaselt maksukohustuslasena registreerimise päevast alates peab isik täitma maksukohustuslase kohustusi, sh arvutama tasumisele kuuluva maksusumma KMS §-s 29 sätestatud korras, tasuma käibemaksu §-s 38 sätestatud korras, säilitama dokumente ja pidama arvestust §-s 36 sätestatu kohaselt ning esitama § 37 nõuete kohaseid arveid. Samuti on rikutud nõuet, mille kohaselt sisendkäibemaksu mahaarvamiseks KMS § 29 lg 1 ja lg 3 p 1 sätestatud korras ja KMS § 31 lg 1 sätestatud tingimustel on oluline välja selgitada, et kaup või teenus oleks soetatud ning seda teiselt registreeritud maksukohustuslaselt, samuti et soetatud kaup või teenus on oma ettevõtluses kasutatav ja kauba või teenuse saamist kinnitaks arve, mis vastab KMS § 37 lg 7 nõuetele. Kui kas või üks osundatud sätetes nimetatud tingimustest on täitmata, siis puudub käibemaksukohustuslasel sisendkäibemaksu arvestamise õigus. KMS § 15 lg 1 kohaselt oli nimetatud perioodil käibemaksumäär 20 protsenti ning KMS § 27 lg 1 järgi esitatakse käibedeklaratsioon maksustamisperioodile järgneva kuu 20. kuupäevaks. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 järgi tuli kuni 01.01.2015 süütegude kvalifitseerimisel karistusseadustiku järgi, milles on koosseisulise tunnusena ette nähtud kahju tekitamine suures ulatuses, hinnata varalist kahju suureks juhul, kui see ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse 28.11.2013 määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt oli kuupalga alammäär 2014 aastal 355 eurot. Seega süüdistuse kohaselt riigile laekumata maksusumma 63 325,23 eurot puhul on tegemist suurele kahjule vastava summaga. Tegu jäi karistatavaks ka pärast 01.01.2015, mil hakkas kehtima KarS § 12 ́1 p 2, mis sätestab süüteo suure ulatuse alates 40 000 eurost. Samuti säilib uue sõnastusega KarS § 389 ́1 lg 1 teo karistusväärsus. Seega A.G I.U majandustegevust juhtiva isikuna maksuhaldurile valeandmete esitamisega, mistõttu jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, so 63 325.23 eurot, pani toime KarS § 389 ́1 lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteo. I.U on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema oma tegeliku juhi A.G tahtliku ja teadliku tegevuse läbi, kes muuhulgas kasutas SP kaasabi, esitas ajavahemikul 21.08.2013 kuni 20.03.2014 raamatupidamise eest vastutava isiku teadmatust ära kasutades maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid käibemaksudeklaratsioonides (vorm KMD) maksustamisperioodide 2013 juuli ja augusti ning 2014 jaanuari kohta, kasutades selleks OÜ G ning OÜ P nimelt koostatud reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid, mille alusel suurendati alusetult sisendkäibemaksu ja jäeti Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 63 325,23 eurot. I.U poolt käibedeklaratsioonis valeandmete esitamine toimus järgnevalt: - 2013 juulikuu kohta 21.08.2013 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeris 20 % määraga maksustatava käibena 134 760.96 eurot ja käibemaksu 26 952.19 eurot ning sisendkäibemaksu 26 247.69 eurot. Tegelikult oli õigus deklareerida sisendkäibemaksu 3591.69 eurot. Esitatud valeandmete tõttu jäi laekumata käibemaksu 22 656 eurot, so (20% käibemaks 26952.19 – tuvastatud sisendkäibemaks 3591.69 – tasumisele kuuluv deklareeritud käibemaks 704.50). - 2013 augustikuu kohta 23.09.2013 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeris 20 % määraga maksustatava käibena 164 211.89 eurot ja käibemaksu 32 842.38 eurot ning sisendkäibemaksu 32 064.08 eurot. Tegelikult oli õigus deklareerida sisendkäibemaksu 3179.48 eurot. Esitatud valeandmete tõttu jäi laekumata käibemaksu 28 884.60 eurot, so (20% käibemaks 32842.38 – tuvastatud sisendkäibemaks 3179.48 – tasumisele kuuluv deklareeritud käibemaks 778.30). - 2014 jaanuarikuu kohta 20.03.2014 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeris 20 % määraga maksustatava käibena 65 376 eurot ja käibemaksu 13 075.20 eurot ning sisendkäibemaksu 11

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava A.G ja I.U kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal. Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu 15.11.2016 otsus ja mõista A.G ja I.U õigeks. 3.1 Apellandi hinnangul on Pärnu Maakohus valesti hinnanud tõendeid ja kohtuotsuse tegemisel on arvestanud tõendeid valikuliselt, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Maakohus on rikkunud menetlusõigust (põhjendamiskohustus), jättes põhjendamata, miks on ta eelistanud ühtesid tõendeid teistele ja miks ta on osade tõenditega jätnud arvestamata. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud kaitsja kõikide seisukohtadega. Tehingud episoodiliselt: 2013 juulikuu 21.08.2013 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeriti 20 % määraga maksustatava käibena 134 760.96 eurot ja käibemaksu 26 952.19 eurot ning sisendkäibemaksu 26 247.69 eurot. Pärnu Maakohus leidis, et käibedeklaratsioonis on valesti kajastatud järgmised arved: G OÜ 15.07.2013 nr 1-0612 summa 62880,00 käibemaks 12576,00, kogusumma 75456,00 ja 31.07.2013 nr 1-0712 summa 50400,00, käibemaks 10080,00, kogusumma 60480,00. Käibemaks kokku 22 656,00. Nimetatud arve nr 1-0612 alusel soetati 96 000 kg suhkrut ja arve nr 1-0712 alusel 14000 l oliivõli. Prokurör viitab, et tegelik kauba müüa on N UAB ja tehingud OÜ -ga G on sooritatud ainult eesmärgil korda saata maksupettus. Ometi ei leia me kohtutoimikust N UAB arveid, millega juulis 2013 müüdi G OÜ-le nimetatud kaup. Seega ei saa väita, et OÜ G arvetel nr 10612 ja 1-0712 oleva kauba algne omanik oli N UAB. Paljalt prokuröri väide, et kaup pärineb Leedu ettevõttelt N UAB ja on soetatud eesmärgil suurendada ebaseaduslikult I.U sisendkäibemaksu on paljasõnaline. Ometi leiab Pärnu Maakohus, et tegelik kauba müüa on N UAB mitte G OÜ. 2013 august- 23.09.2013 esitatud käibedeklaratsioonis deklareeriti 20 % määraga maksustatava käibena 164 211.89 eurot ja käibemaksu 32 842.38 eurot ning sisendkäibemaksu 32 064.08 eurot. Pärnu Maakohus leidis, et käibedeklaratsioonis on valesti kajastatud järgmised arved: G OÜ 08.08.2013 nr 1-0812 summa 156105.00, käibemaks

31221,00, kogusumma 187326,00 ja 09.08.2013 nr 2-0812 summa -11682.00, käibemaks 2336,40, kogusumma -14018,40. Käibemaks kokku 28 884,60. Antud tehigus kajastatakse oliivõli mis oli tellitud NT OÜ poolt. Tehing kronoloogiliselt: August 2013. I.U le esitati NT OÜ-poolt kauba tellimus, mis esitati edasi G OÜ-le. G OÜ-le tellis oma tarnijalt kauba, kes toimetas selle 07.08.2013 I.U lattu. 08.08.2013 NT OÜ esindaja tuli kaupa kontrollima ja avaldas soovi kaup osta. Koostati arve ja kuna osa kauba pakend oli kahjustunud, siis koostati osale kaubale kreeditarve ja müüdi odavama hinnaga NT OÜ-le. Kaupa üle ei antud ja kaup jäi I.U lattu, kuni NT OÜ tasumiseni. Lisaks ei olnud kaubaga kaasas nõetekohast sertifikaati, mis kinnitaks kauba kvaliteeti ja mis on vastavalt toiduseadusele nõutav. Kuna I.U sisekorras oli kohustus, et kõik vormistatud ja vastuvõetud arved edastatakse koheselt raamatupidaja meilile,siis saadeti ka nimetatud arved koheselt raamatupidaja AT-le. Tõendamata kas arved esitasid raamatupidajale I.U töötajad RR, JS või A.G . Nagu I.U sisekord ette näeb, esitati kaubaga saabunud arve ja NT OÜ-le väljastatud müügiarve koheselt raamatupidajale. Kauba saabumise ja deklarareerimise vahele jäi 46 päeva, ning kõik arvasid, et koheselt saabuvad lubatud kauba nõuetekohane dokumentatsioon, siis selle tulemusel jäi raamatupidajale teavitamata, et tehing on pooleli ja ei ole lõpuni viidud. Deklaratsiooni esitamise päeval oli raamatupidajal G OÜ arved nr 1-0812 ja 2-0812, ning teadmine, et arvete eest ei ole tasutud. Kahjuks puudus tal teadmine, et kaup on puudulik ja et seda ei ole vastu võetud. Ometi arvas raamatupidaja ekslikult, et kaup on üle antud ja deklareeris tehingu august 2013 käibedeklaratsioonis. AT tunnistas, et juhul kui ta oleks teadnud, et kaup ei ole üle antud, siis oleks ta sellele viidanud, et sellist tehingut deklareerida ei saa. Oktoobris 2013 esitas kauba ostja NT I.U-le pretensiooni, milles teatas, et loobub tehingust, kuna kaubal puudub pädev dokumentatsiooni. I.U sai aru, et G OÜ poolt pakutav tehing jääb katki ja hakkas otsima tellimusele muud tarnijat, et vältida NT OÜ poolt tekkida võivaid sanktsioone. I.U esindajal ei olnud võimalik saada kontakti G OÜ esindajaga RR-ga, et ta esitaks I.U-le kreeditarve. Seoses asjaoluga, et EMTA alustas novembris 2013 revisjoni, siis ei olnud võimalik ka august 2013 deklratsiooni teha parandust ja G OÜ-ga katkenud tehing välja võtta. 30.01.2014 muutub kriminaalmenetlus avalikuks. I.U majandustegevus muutub küsitavaks, kuna käibevahendid on arestitud ja partnereid oldi teavitatud maksupettuse kahtlusest. Aprillis 2014 saab selgeks, et I.U ei ole võimalik nimetatud kaupa hankida ja ta esitab NT OÜ-le kreeditarve. Antud episoodi on Pärnu Maakohus tõlgendanud nii, et A.G algatusel on tahtlikult esitatud august 2013 käibedeklaratsioon, mis sisaldas valeandmeid ja mille tulemusel sai Eesti Vabariik 28884,60 maksukahju. Arusaamatuks jääb Pärnu Maakohtu seisukoht, milles ta tõlgendab tõendina 12.03.2015 esitatud EMTA maksuotsust. Kohus oli teadlik, et nimetatud maksuotsus on vaidlustatud ehk maksuotsus ei ole kehtiv. Ometi tõlgendab Pärnu Maakohus vaidlustatud maksuotsust faktilise tõendina. Arusaamatuks jääb Pärnu Maakohtu seisukoht, milles ta väidab, et OÜ G poolt väljastatud arved ei vasta tegelikkusele. Faktiliselt on tõestatud, et G OÜ-l oli soov kaup tarnida, kuid ta ei saanud sellega hakkama. Apellant ei nõustu, et tegemist oleks olnud Urmsas A.G poolt tahtlikult tehtud teoga. Kohtutoimikus on raamatupidaja AT tunnistus kus ta väidab, et juhul kui ta oleks teadnud, et kaubaga on probleemid ja tehing pooleli, siis ta oleks sellele tähelepanu juhtinud, et deklareerida ei tohi. Kohtutoimikust ei ole selgunud, et deklaratsioonis kajastatud arved on esitatud raamatupidajale A.G poolt või tema teadmisel sooviga kaasa tuua õigusvastane tagajärg. Olukorras, kus tehing pöörati tagasi, ei saa me väita, et tehingust oleks tekkinud maksukahju. Maksukahju ei saa tekitada tehing, mida ei ole. Kuna tehingu tagasipööramine tuli NT OÜ initsitiivil ja seda enne kui kriminaalmenetluse avalikuks muutumist, siis ei saa me rääkida ka kuriteo katsest. Kõik need faktid leidsid kinnitust Pärnu Maakohtu menetluses AT ja SK tunnistustes, kuid Pärnu Maakohus jättis nendega arvestamata.

4.Prokurör palub juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Pärnu Maakohtu 15.11.2016 kohtuotsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Pärnu Maakohu 15.11.2016 otsusega asjas nr 1-16-5481 tunnistati A.G KarS § 389 ́1 lg 1 järgi ja I.U KarS § 389 ́1 lg 3 järgi süüdi. Süüdistatavate kaitsja Vahur Krinal on esitanud apellatsiooni, milles palub nimetatud kohtuotsuse tühistada. Olles tutvunud esitatud kaebusega ning järgides selles toodud vastuväiteid, esitan alljärgnevalt omapoolsed seisukohad, mille alusel leian, et Pärnu Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning puudub alus selle tühistamiseks. Kaitsja leiab oma kaebuses, et kohtuotsus on ebaõige eelkõige tõendite väära hindamise tõttu ning asub seisukohale, et kuna kohtutoimikust puuduvad N UAB arved, siis väide toimepandud maksupettuse kohta on paljasõnaline. Kaitsja jätab siin tähelepanuta, et uurimisesemeks on antud juhul OÜ G nimelt koostatud arved, mida kasutas I.U käibemaksuarvestuses. Kuivõrd kohtulikul uurimisel sai kinnitust, et I.U ei ole soetanud kaupa OÜ-lt G , on kohus õigesti leidnud, et tegemist on tegelikkusele mittevastavate arvetega ning nende alusel ei ole lubatud arvestada sisendkäibemaksu, sõltumata kauba soetamise kohast. Järgnevalt peatud kaitsja tunnistaja AT ütlustel ning sellel, kuidas viimane ei teadnud, et müügitehing OÜ-ga NT ei toiminud. Kohus on oma otsuses märkinud õigesti, et tegemist on I.U müügitehinguga, kuid uurimisesemeks on I.U soetusarved ning kuna OÜ G nimelt kajastatud soetust ei ole muudetud I.U 2013 augustikuu deklaratsioonis, ei mõjuta uuritud kreeditarve KarS § 389 ́1 kuriteokooseisus. Viimaseks leiab kaitsja, et kohtutoimikus ei ole mitte ühtegi arvet ja saatelehte, mis kinnitaksid, et kaup pärines Läti Vabariigist. Maakohus on oma otsuses pikalt analüüsinud ja selgitanud A.G kuritegelikku skeemi ning variettevõtete kasutamist. Seega nähtub kaebusest, et kaitsja ei nõustu kohtu poolt esitatud argumentatsiooniga, ning esitatakse kaitsjapoolne tõlgendus, mis aga ei kummuta kuidagi kohtu poolt tõendite kogumile antud hinnangut. Kaebuses puuduvad igasugused viited sellele, millised esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega, millest tulenevalt saaks samade tõendite hindamise pinnalt teha maakohtu otsusega võrreldes kardinaalselt vastupidised järeldused. Sellist kaitsja üldsõnalist

5.Pärnu Maakohus oma otsuses 15.11.2016 tunnistas mind ja I.U süüdi kogu esitatud süüdistuses. Leian, et mina ega I.U ei ole nimetatud kuritegusid toime pannud. Leian, et kohtuotsus on ebaõige. Antud kriminaalasi algatati veebruaris 2013 Maksu ja Tolliameti Uurimisosakonna poolt. Kohtueelse menetluse jooksul koguti ca 4500 erinevat dokumenti, tunnistust. Menetluse käigus teostati erinevaid jälitustegevusi perioodil veebruar 2013- märts 2014. Arestiti I.U käibevahendid, kinnisvara ja sisuliselt viidi ettevõtte pankrotini. Minu õnneks leidis prokurör, et enamuses kahtlustusi ei pea paika ja esialgsest kahtlustusest jõudis süüdistuseks maksukahju summas 63325, 23 eurot ehk ca 100 000 eurot väiksem summa kui oli kahtlustuses. Prokurör Elle Keeman leidis, et tehingud ettevõtetega E OÜ ja P OÜ, perioodil september – detsember 2013 on seaduslikud. Süüdistus jäeti esitamata OÜ-le G , OÜ-le P, OÜ-le E, SP ja EP. Nende isikute suhtes kriminaalasi lõpetati. Süüdistuses leiti, et perioodil juuli- august 2013, minule kuuluv ettevõtte G OÜ esitas I.U reaalseid tehinguid mitte kajastavaid arveid. Kummalisel moel esitati süüdistus I.U ja täpselt samade tehingutega kahtlustatava OÜ-ga G kriminaalasi lõpetati. Ma võin taas kord kinnitada. Et mul oli teadlik soov müüa OÜ-ga G, erinevaid toidukaupu I.U. Kahjuks august 2013 kajastatud tehing jäi tegemata, sest OÜ G tarnia ei suutnud tellitud kaupa tarnida. Prokurör on väitnud, et OÜ G vahendas I.U, perioodil juuli 2013- august 2013 kaupa mis pärines euroopa liidu ettevõtetelt ja soetati 0% käibemaksumäärga. Ometi ei ole kohtule esitatud mitte ühtegi arvet ega saatelehte mis seda väidet kinnitaksid. Võin kinnitada, et augustis 2013 telliti kaup hoopis Eesti äriühingult mis seoses kauba puuduliku dokumentatsiooniga, jäi katki. Kuritegu on tahtlik tegevus, eesmärgiga tuua kaasa õigusvastane tegu. Asjaolul, et I.U raamatupidaja ei teadnud, et august 2013, OÜ G poolt esitatud arvel oleva tehinguga käivet ei tekkinud, vastavalt KMS § 11 lg 1. alusel, deklareeris ta antud tehingu ekslikult. Oma tunnistuse väitis, AT, et tema ei teadnud, et nimetatud tehinguga kaupa üle ei antud ja juhul kui ta oleks seda teadnud, siis oleks ta sellele tähelepanu juhtinud. Ometi väidab prokurör, et AT deklareeris antud tehingu A.G nõudmisel, kuid mitte ühtegi tõendid ei ole kohutule esitatud mis antud väidet kinnitaksid, et A.G oleks nõudnud, et AT esitaks I.U käibedeklaratasioonis valesid andmeid ja suurendaks ebaseaduslikult sisendkäibemaksu summas 28884, 60 eurot. Suurte käivetega ettevõttetes juhtub tihti, et deklareerimisel tehakse vigu. Juhul kui sellised asjad juhtuvad, siis neid on võimalik hilisemalt parandada. Kuna EMTA alustas paralleelselt antud tehingute kontrolli, siis kontrolli ajal deklaratsioonide parandamine on keelatud. Seega ei olnud I.U võimalik ekslik tehing august 2013 deklaratsioonist eemaldada. Tuletan meelde et nimetatud tehing on ca 45 % süüdistusest, selle üheks osapooleks on minule kuuluv ettevõtte G OÜ kellega kriminaalasi lõpeatai ja teiseks osapooleks on süüdistatav I.U . Lisaks esitati kohtule tõendina, antud tehingu kohta, EMTA maksuotsus mis on vaidlustatud ja mis ei ole kehtiv.

Tehingud ettevõttega P OÜ, jaanuris 2014. Nimelt leiti süüdistuses, et jaanuar 2014 käibedeklaratsioonis kajastas I.U reaalseid majandustehinguid mittekajastavaid arveid ja mille alusel suurendati alusetult sisendkäibemaksu ja jäeti Eesti Vabariigile maksmata käibemaksu summas 11784,63. Nimetatud arvetega ostis I.U firmalt P OÜ suhkrut. Pärnu Maakohus leidis, et arvetel soetatud kaup pärineb Läti Vabariigist ja tehingus teostati A.G korraldusel, ning OÜ -P kasutati variettevõttena, et vältida käibemaksu tasumist. Järjekordselt on Pärnu Maakohus teinud oma otsuse paljalt teadmisel, et arvatavasti pärineb kaup Läti Vabariigist ja arvatavasti on soetatud 0% käibemaksumääraga. Kohtule ei ole esitatud mitte ühtegi arvet, saatelehte ega muud tõendit mis antud väidet kinnitaks. P OÜ müüs I.U , perioodil september 2013 kuni jaanuar 2014 ca 750 tonni suhkrut ehk ca 450 000 euro eest. Ometi leitakse, et jaanuaris 2014 tarnitud kaubaga pandi minu ja I.U poolt toime maksupettus. Siin kohal oleks paslik öelda, et P OÜ ja tema esindaja olid samuti kaaskahtlustatavad, kuid nende puhul kriminaalasi lõpetati. Samuti loeti seaduslikuks perioodil september –detsember 2013 tehtud tehingud. I.U esitas käibedeklaratsiooni ajal mil kriminaalmenetlus oli muutnud avalikuks ehk I.U oli juba teadlik, et jaanuaris 2014, OÜ -lt P soetatud suhkruga võib olla tegemist käibemaksu pettusega. Ometi ta deklareeris selle, sest ta oli kindel, et I.U ei osale seadusvastases tegevuses. Nagu selgub avalikest andmebaasidest on P OÜ deklareerinud kõik tehingud ja neil puuduvad maksuvõlad. Ometi leiti, et tegemist oli ebaseaduslike tehingutega millega teostati maksupettus. Leian, et Pärnu Maakohus oma otsuses eksis. Ma ei ole süüdistuses nimetatud süütegusid teinud. Lisaks on arusaamatu miks jäeti mulle tagastamata, minule kuuluv arvuti, mis 30.01.2013 läbiotsimisel minult asitõendina ära võeti. Tegemist oli minu igapäevase töövahendiga milles leidus palju materjali (kirjavahetus, töölehed, arved jne.) tehingute kohta milles mind süüdistati. Ma ei pea mõistikuks olukorda kus süüdistatav saab kasutada kõiki kogutud tõendeid ja mina mitte. Sellele juhiti tähelepanu juba esimeses kohtuastmes, kuid minule kuuluv arvuti koos tõenditega on endiselt prokuratuuris.

7.Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate A.G ning I.U õigeksmõistmist neile inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26. septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja A.G ning I.U õigeksmõistmiseks neile inkrimineeritud kuriteos. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 7.1 Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et kohtuotsusest (kd 7 lk 83 pöördel- 87 pöördel) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega.

Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate RR, AT ja SK ütlused ja teised kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava A.G poolt antud osaliselt erinevatest ütlustest. Maakohus on põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi täielikult usaldusväärseks (kd 7 lk 83 pöördel). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja kaitsja esitatud versiooni. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava A.G ütlused ei ole osaliselt kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. Samas ei ole maakohus süüdistatava ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega. 7.2 Apellant on apellatsioonis märkinud, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole arvestanud kaitsja kõikide seisukohtadega. Kolleegium märgib, et apellatsioonis puuduvad igasugused viited kaitsja seisukohtadele, millele maakohus ei ole vastanud. Apellatsioonis toodud selline üldsõnaline põhjendus ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Seejuures on apellant jätnud tähelepanuta asjaolu, et maakohtu otsuses on käsitletud nii süüdistatava kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (kd 7 lk 85-86 pöördel). 7.3 Apellatsioonis toodud põhjendus, et kuna toimikus puuduvad N UAB arved, siis ei saa väita, et OÜ G arvetel nr 1-0612 ja 1-0712 oleva kauba algne omanik oli N UAB, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd apellatsioonis puuduvad igasugused viited konkreetsetele ütlustele ja tõenditele, mis kinnitaksid kaitsja poolt väidetut, et tegelik kauba müüa on G OÜ. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, viidetes seejuures konkreetsetele tõenditele, mille põhjal on tuvastamist leidnud, et tehingud ei toimunud OÜ-ga G, vaid kaup tuli välisriigi ettevõttelt otse I.U (kd 7 lk 85-86). Samuti on maakohus kaitsja väitele juba vastanud, et antud juhul ei ole kauba soetamise koht oluline, kuna süüdistatavatele inkrimineeritud karistusõiguslik etteheide seisneb selles, et OÜ G arved ei vastanud tegelikkusele ning seetõttu ei olnud I.U õigus neid arveid ka sisendkäibemaksu arvestamisel kasutada. 7.4 Järgnevalt leiab apellant, et tõendamata on asjaolu, kas arved raamatupidajale esitas I.U töötaja RR, JS või A.G. Kolleegium sellise kaitsja väitega ei nõustu, kuna tunnistaja AT on üheselt kinnitanud, et vajalikud raamatupidamise dokumendid sai ta A.G-lt ja kui ei saanud, siis kinnitas alati A.G üle selle, kas dokumendid tuleb võtta arvesse ja kajastada I.U raamatupidamises. Tunnistaja AT andis ütlusi, et üldjuhul sai kõik dokumendid A.G käest. A.G oli arvetega kursis, kuna ilma A.G nõusolekuta ei olnud tal õigus neid arveid sisse kanda (kd 7 lk 11 pöördel). 7.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus on tunnistajate AT ja SK ütlused tähelepanuta jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud, märgib kohtukolleegium järgmist. Kolleegium märkis juba varasemalt (vt p 7.1), et maakohus on analüüsinud ja hinnanud tunnistajate AT ja SK ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud tunnistajate ütlused on usaldusväärsed (kd 7 lk 83 pöördel) ning mõlema tunnistaja poolt antud ütlusi ka arvestanud tõendina (kd 7 lk 83 pöördel, 85 pöördel-86). Kolleegium leiab, et apellant on ei ole viidanud tunnistajate ütlustele, mis kinnitaksid kaitsja esitatud versiooni

ning kohus ei saa hakata ise otsima millised ütlused ja millises osas sobituvad apellatsiooniga. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et nii isikut süüstavate kui ka isikut õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Konkreetsetele tunnistajate ütlustele, mis kummutaksid maakohtu poolt tuvastatu, kaitsja apellatsioonis viidanud ei ole. Kaitsja viide tunnistaja AT ütlusele, et kui ta oleks teadnud, et kaubaga on probleemid ja tehing pooleli, siis oleks ta tähelepanu selle juhtinud, et deklareerida ei tohi, ei lükka ümber maakohtu otsuses kogumis hinnatud tõendeid. Samas ei selgu apellatsioonis mil moel õigustavad need ütlused A.G. Lisaks on kaitsja jätnud tähelepanuta tunnistaja SK ütlused, et ta ei tea sellist ettevõtet nagu G OÜ. Maakohus on oma otsuses analüüsinud kaitsja argumente kreeditarve osas ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Siinkohal on maakohus viidanud ka asjakohastele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi ja halduskolleegiumi lahenditele. 7.6 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistaja SP ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus tunnistaja ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea nimetatud tunnistaja ütlusi usaldusväärseks (kd 7 lk 84 pöördel). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et tunnistaja SP ütlused ei ole usaldusväärsed ja jättis need tõendikogumist välja, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et A.G käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3891 lg 1 järgi ja I.U käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3891 lg 3 järgi.