Kohtulahend

pankrot. Kohtumäärusega nimetati pankrotihalduriks Sirje Tael.

Pankrotihaldur S. Tael esitas 31. märtsil 2016 Lõuna Ringkonnaprokuratuurile taotluse Tartu

Maakohtu 7. augusti 2015. a määrusega arestitud sõiduki Lexus SC430 omanikukande muutmiseks ja sõiduki pankrotihaldurile üleandmiseks, kuna sõiduk kuulub A. P. pankrotivarasse. Pankrotiseaduse (PankrS) § 45 sätestab, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 2. mai 2016. a määrusega jäeti pankrotihalduri taotlus

rahuldamata. Prokuratuuri hinnangul ei saa kohtueelses menetluses lugeda Lexuse SC430

omandiküsimust lõplikult lahendatuks. Seepärast ei ole põhjendatud ka selle sõiduki aresti alt vabastamine.

Ringkonnaprokuratuuri määruse vaidlustas pankrotihaldur Riigiprokuratuuris. Kaebus jäeti

Riigiprokuratuuri 2. juuni 2016. a määrusega rahuldamata. Riigiprokuratuur tugines vaidlustatud määruses esitatud seisukohtadele.

Riigiprokuratuuri määruse peale esitas Tartu Maakohtule kaebuse S. Taela esindaja

vandeadvokaat Kaspar Lind, kes taotles määruse tühistamist ning Lexuse SC430 kandmist Maanteeametis A. P. nimele ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kohustamist määrata aeg ja koht, millal ja kus antakse nimetatud sõiduk pankrotihaldurile üle.

Tartu Maakohtu 8. juuli 2016. a määrusega jäeti S. Taela esindaja kaebus läbi vaatamata.

Kohus märkis, et eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ega tunnistada kriminaalmenetluses mingeid asjaolusid tõendatuks. Seega ei saa ka tuvastada, kas Tartu Maakohtu

õigust

kohustada

kohtueelset

menetlejat

andma

nõusolekut

sõiduki

omanikukande muutmiseks või sõidukile kohaldatud aresti lõpetamiseks. Kaebuse esitaja saab kasutada sõiduki omandiküsimuse lahendamisel üksnes tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid.

Maakohtu määruse peale esitas S. Taela esindaja kaebuse Tartu Ringkonnakohtule, taotledes

Riigiprokuratuuri 2. juuni 2016. a määruse tühistamist ning sõiduki Lexus SC430 kandmist Maanteeametis A. P. nimele. Ühtlasi taotles kaebuse esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kohustamist määrata aeg ja koht, millal ja kus antakse pankrotihaldurile üle A. P-le kuuluv sõiduk Lexus SC430.

Tartu Ringkonnakohtu 15. augusti 2016. a määrusega jäeti S. Taela esindaja määruskaebus läbi

vaatamata. Kohus leidis, et KrMS § 231 lg 5 kohaselt on eeluurimiskohtuniku määrus, millega lahendatakse kaebust prokuratuuri tegevuse peale, lõplik ja seda ei saa edasi kaevata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb S. Taela esindaja jätkuvalt Riigiprokuratuuri

2. juuni 2016. a määruse tühistamist ning sõiduki Lexus SC430 kandmist Maanteeametis A. P. nimele, samuti ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kohustamist määrata aeg ja koht, millal ja kus antakse nimetatud sõiduk pankrotihaldurile üle. Määruskaebuse esitaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

Pankrotihaldur on tõendanud Lexuse SC430 omandikuuluvuse. Pankroti väljakuulutamisega

lõpevad PankrS § 45 järgi võlgniku varale enne pankroti väljakuulutamist seatud arestid. Eeluurimiskohtuniku seisukoht, et pankrotihalduril tuleb kasutada tsiviilõiguslikke kaitsevahendeid, ei ole põhjendatud, kuna A. P-le kuuluv Lexus SC430 on arestitud kriminaalmenetluse raames. Ringkonnaprokuratuur keeldub õigustamatult nimetatud sõiduki aresti alt vabastamisest.

Sihtvara mõiste kasutamine tähendab, et seda vara võib kasutada vaid pankrotiseaduses ettenähtud korras. PankrS § 123 sätestab vara välistamise pankrotivarast. Selle paragrahvi lõike 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara hulka esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama. KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel küll konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile, ent praegusel juhul ei ole A. P. kriminaalasjas konfiskeerimisotsuseni jõutud.

Riigikohtu menetluse vältel esitas S. Taela esindaja täiendavad seisukohad, märkides, et juhul,

kui kohus ei loe tõendatuks arestitud Lexuse SC430 kuulumise A. P-le, on Tartu Maakohus 7. augusti 2016. a määrusega arestinud ebaseaduslikult kolmandale isikule kuuluva sõiduki.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohus peatub esmalt määruskaebemenetluse esemel (I) ja selgitab seejärel, miks tuleb

kohtuasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (II). Viimaks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (III). I

Kolleegium leiab, et pankrotihalduri esindaja määruskaebuse läbi vaatamata jätmine

ringkonnakohtu poolt oli eeluurimiskohtuniku määruses tehtud otsustust silmas pidades ekslik. Õige on iseenesest ringkonnakohtu selgitus, et uurimiskaebemenetlus lõpeb üldjuhul eeluurimiskohtuniku määrusega. Ringkonnakohus ei pööranud aga tähelepanu sellele, et pankrotihalduri esindaja vaidlustas ringkonnakohtus sisuliselt eeluurimiskohtuniku otsustuse jätta Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebus läbi vaatamata.

Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg

3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui maakohus teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata.

Käesolevas asjas ei koostanud aga eeluurimiskohtunik viidatud sättes nimetatud määrust ega

vaaginud pankrotihalduri esindaja kaebust sisuliselt. Määruskaebemenetluses tõusis seega lahendamist vajava küsimusena see, kas eeluurimiskohtunikul oli pädevus vaadata kaebuses esitatud taotlused sisuliselt läbi või mitte. Ringkonnakohtul tuli käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust, mida määruskaebuse esitajal ei olnud võimalik varem menetluse käigus vaidlustada. Neil põhjustel ei saanud ringkonnakohus jätta määruskaebust kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et arutatavas kohtuasjas oli määruskaebuse

esitajal õigus vaidlustada maakohtu eeluurimiskohtuniku koostatud lahend KrMS § 383 lg 1 ja § 384 lg 1 alusel määruskaebe korras.

II

Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb S. Tael esindaja vahendusel, nagu ka läbivalt

kohtukaebemenetluses, Riigiprokuratuuri 2. juuni 2016. a määruse tühistamist ning Tartu Maakohtu

KrMS § 228 lg-tes 1 ja 2 sätestatust tulenevalt on menetlusosalisel ja menetlusvälisel isikul

õigus enne süüdistusakti koostamist kriminaalmenetluse seadustiku VIII peatüki 5. jaos sätestatud korras vaidlustada uurimisasutuse ja prokuratuuri menetlustoiminguid või määrusi, kui ta leiab, et menetlusõiguse rikkumine menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel on kaasa toonud tema õiguste rikkumise (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-11-47-09, p 12 jj).

Praeguses kohtuasjas on Tartu Maakohtu 7. augusti 2015. a määrusega arestitud sõiduk Lexus

SC430 enne kahtlustatava A. P. pankroti väljakuulutamist Harju Maakohtu 16. oktoobri 2015. a määrusega. Määruskaebuse esitaja leiab, et nimetatud sõiduk kuulub pärast pankroti väljakuulutamist pankrotivarasse, kuna PankrS § 45 kohaselt lõpeb enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest pankroti väljakuulutamisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on 7. detsembri 2016. a määruses asjas

nr 3-1-1-68-16 selgitanud, et pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks (vt viidatud lahendi p 46). Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist.

Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara

valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist

kriminaalmenetluses

arestitud

võlgniku

vara.

Kui

selline

vara

on

kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara

väljanõudmiseks

taotleda

prokuratuurilt

või

uurimisasutuselt

prokuratuuri

kaudu

pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist.

Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara

üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse

kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. Kolleegium on varem selgitanud, et KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur A. P. vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara.

Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse

üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. Käimasolevas uurimiskaebemenetluses on haldur taotlenud prokuratuuri kohustamist anda üle Tartu Maakohtu 7. augusti 2015. a määrusega arestitud sõiduk Lexus SC430, mis arestiti kahtlustatav A. P-le kuuluva varana, ehkki registri järgi on selle sõiduki omanik M. P. Kohtumäärusest tulenevalt oli arestimisasjas kerkinud esile kahtlus, et Lexus SC430 kuulub tegelikkuses A. P-le.

Määruskaebuse esitaja leiab, et vaidlusaluse sõiduki omandiküsimus on ammendavalt

lahendatud kõnealuse vara arestimise määrusega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-79-13, p 9). Eelnevast lähtuvalt ei või Tartu Maakohtu 7. augusti 2015. a arestimismääruse põhjal teha lõplikku järeldust Lexuse SC430 omandiõiguse

suhtes.

Samale

seisukohale

on

põhjendatult

asunud

ka

prokuratuur

ja

eeluurimiskohtunik.

Kuna arestitud vara omandiküsimust ei saa kohtueelses menetluses lõplikult lahendada, jääb

kolleegiumi hinnangul tagajärjetuks määruskaebuse esitaja uurimiskaebemenetluses läbivalt esitatud taotlus Lexuse SC430 omandikande muutmiseks liiklusregistris. Lisaks nimetatud põhjusele ei oleks prokuratuuril

ega

eeluurimiskohtunikul

õiguslikku

alust

kohustada

liiklusregistri

pidajat

registrikannet muutma ka siis, kui omandiküsimus oleks selge.

Ehkki arestitud Lexuse SC430 omandiküsimust ei ole pooleliolevas kriminaalasjas lõplikult

lahendatud, on jõustunud kohtulahendiga tuvastatud kahtlus, et Lexus SC430 ei kuulu mitte M. P-le, kelle nimele on sõiduk registreeritud liiklusregistris, vaid kahtlustatav A. P-le. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

Esiteks ei ole Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise

põhimäärus“ § 9 kohaselt registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Nii

tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1133-13, p-d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt määrus asjas nr 3-1-1-95-13, p-d 9‒10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-2-1-134-10).

Kuna S. Tael oli õigustatud uurimiskaebe korras nõudma prokuratuurilt Lexuse SC430

üleandmist, järeldub sellest, et tema kaebust lahendav eeluurimiskohtunik oli pädev seda ka sisuliselt läbi vaatama ja ühtlasi otsustama sõiduki üleandmise üle. Seega jättis maakohus nimetatud osas põhjendamatult kaebuse läbi vaatamata, mille kolleegium loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. See viga toob kaasa kohtuasja saatmise maakohtule uueks läbivaatamiseks. III

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 8. juuli 2016. a ja Tartu Ringkonnakohtu 15. augusti 2016. a määruse ja saadab kohtuasja Tartu Maakohtule läbivaatamiseks samas kohtukoosseisus. Määruskaebuse rahuldab kolleegium osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Eerik Kergandberg, Saale Laos, Peeter Roosma

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.