T. P. hagi Primero Finance OÜ vastu omandiõiguse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind
3000 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: T. P. (isikukood: XXX); Hageja lepinguline esindaja: Kaspar Vahtre (e-post: [email protected]); Kostja: Primero Finance OÜ (registrikood: 12401448; Meistri 14, 13517 Tallinn; e-post: XXX); Kostja lepinguline esindaja: Cärolin Markus (e-post: XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Tuvastada, et sõiduki Volkswagen Touareg, (registreerimisnumber XXX) omanikuks on T. P. (isikukood XXX). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud Primero Finance OÜ kanda.
4.Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
2-25-13024 riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.Hagiavaldusest nähtub, et hagejale teadaolevalt teisaldati 21.01.2022 sõiduk Volkswagen Touareg reg. nr. XXX Vantaa linna parkimise kontrolli osakonna poolt Soome Vabariigi õiguse alusel, kuivõrd sõiduki valdajale oli määratud mitmeid tasumata parkimistrahve ja sõidukit ei kasutatud. Kuna sõiduki omanik või valdaja parkimistrahve ei tasunud ega nõudnud sõidukit välja, siis sõiduk konfiskeeriti ja sõiduki omand läks Soome Vabariigi õiguse alusel üle Vantaa linnale. Vantaa linn võõrandas sõiduki 26.04.2022 oksjoni teel T. E., kellelt omakorda ostis selle 14.08.2023 hageja.
2.11.09.2023 pöördus hageja Eesti Transpordiameti poole ning teavitas, et on sõiduki omandanud ning soovib, et transpordiamet väljastaks uue tehnilise passi ning märgiks hageja sõidukiregistrisse kui sõiduki omaniku. Transpordiamet jättis hageja taotluse rahuldamata, sest Transpordiameti hinnangul ei ole Transpordiametil võimalik sõiduki omandiõigust tuvastada. Transpordiamet selgitas, et hageja ja kostja kui sõiduki registrijärgne omanik peaksid lahendama vaidluse sõiduki omandiõiguse osas ning kui omanik on kohtuotsuse – või määrusega tuvastatud, saab Transpordiamet teha registris vajalikud muudatused.
3.Hageja pöördus seejärel korduvalt kohtuväliselt kostja poole, kes keeldus nõustumast sõiduki registrikande muutmisega. Kostja hinnangul on sõiduk laenu tagatiseks, mistõttu ei saa kostja nõustuda registrikande muutmisega.
4.Sõiduki otsene valdaja on käesoleval hetkel hageja. Soome Vabariigis asuv kohalik omavalitsus on Soome õiguse alusel sõiduki konfiskeerinud ja vastavat otsust ei ole vaidlustatud, seega on konfiskeerimine õiguspärane. Ka ei saa kostjale olla ootamatu, et sõidukeid, mis on krediidi tagatiseks, võidakse õigusrikkumiste tagajärjel teistes Euroopa Liidu liikmesriikides konfiskeerida. Ehk siis tegemist on krediidiandja äririskiga. Kuivõrd sõiduk on õiguspäraselt konfiskeeritud ja seejärel konfiskeerija poolt võõrandatud ning võõrandamislepingu alusel antud üle valduse omandajale, on tehing õiguspärane. Isegi juhul kui konfiskeerimise otsus ei oleks õiguspärane (hageja sellega ei nõustu), siis sätestab AÕS § 95 lg 1, et isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Nõude esitaja on antud juhul omandanud sõiduki heauskselt ning seega sõiduki õiguspäraseks omanikuks.
5.Kostja vastustest nähtub, et sõiduki puhul on olnud tegemist krediiditagatisega. AÕS § 951 lg 1 sätestab, et omandi üleandmisega lõpevad vallasasja koormanud kolmanda isiku õigused võõrandatud asjale. Samas sõiduki konfiskeerimisega ega võõrandamisega ei lõpe kostja lepingust tulenev nõue isiku vastu, kellega krediidileping sõlmitud oli. Seega on kostjal võimalik enda nõue laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks maksma panna ka kohtu kaudu. 2
2-25-13024
Juhul, kui konfiskeerimise tulemusena on tekkinud kostjale kahju, siis sõltuvalt Soome Vabariigi õigusest, võib kostjal olla nõudeõigus ka Soome Vabariigi vastu, kuid igal juhul on kostja omandiõiguse sõiduki suhtes kaotanud.
6.Hageja palub tuvastada, et sõiduki Volkswagen Touareg, reg. nr. XXX omanikuks on hageja.
7.Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja ei too oma vastuses esile ühtegi asjaolu ega esita ka ühtegi tõendit, mis saaks olla hagi rahuldamata jätmise aluseks. AÕS § 35 lg 3 kohaselt loetakse valdus heauskseks kuni ei ole tõendatud vastupidist. TsÜS § 139 sätestab, et kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Ehk siis omandaja heausksust eeldatakse ja juhul kui kostja on seisukohal, et hageja oli pahauskne, on tõendamiskoormis kostjal.
8.Asjaolu, kas kostjat sõiduki teisaldamisest või konfiskeerimisest teavitati või mitte, ei saa olla hagi rahuldamata jätmise asjaoluks. Hageja on soetanud sõiduki isikult, kes soetas selle omakorda Soome Vabariigis asuva Vantaa linnalt (kohalik omavalitsus). Oleks kummastav eeldada, et hageja oleks pidanud eeldama sõiduki müüja T. E. ja seejärel omakorda Soome Vabariigi kohaliku omavalitsuse, kellelt T. E. sõiduki ostis, pahauskset käitumist.
9.Hagi rahuldamata jätmise asjaoluks ei saa olla ka see, et hageja ei asunud transpordiametiga kande teostamise üle vaidlema. Kostja poolt viidatud ringkonnakohtu otsuse punktis 16 on kohus selgitanud (viidates omakorda Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2024 otsusele nr 3-22-1095), et liiklusregistris mootorsõiduki omanikku kajastavatel andmetel ei ole õiguslikku tähendust, s.o need ei mõjuta sõiduki omandiõiguse tekkimist või lõppemist. See tähendab, et sõiduki omandisuhe jääks endiselt tuvastamata ning ei välista võimalikke vaidluseid kostjaga omandiõiguse üle tulevikus. Seega ei lahendaks vaidlus Transpordiametiga ka hageja taotletavat eesmärki.
10.Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla ka kostja väide, et ta ei ole pädev otsustama, kas sõiduki omandamine oli heauskne või mitte. Kostja saab sellega kas nõustuda või kui ei nõustu, siis esitama omapoolsed tõendid ja vastuargumendid.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
11.Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu ja hagi tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.
12.Primero Finance OÜ (edaspidi kostja) kinnitab käesolevaga, et sõiduauto Volkswagen Touareg, registrinumbriga XXX on kostja omandis. Sõiduki vastustav kasutaja on A. R., kes on sõlminud hagejaga laenu- ja tagatisomandamise lepingu, kus sõiduk on endiselt tagatiseks. Lepingu järgse laenu tagasimaksmisel esineb lepingu kohaselt kasutajal alus auto omandamiseks.
13.Hageja on varasemalt pöördunud kostja poole, esitades soome keelseid dokumente. Kostja vastas hagejale juba siis, et kostja ei valda soome keelt, mistõttu ei saa esitatud dokumentide põhjal anda nõusolekut sõiduki ümbervormistamiseks.
14.Kostjal puudub pädevus hinnata, kas käesoleval juhul võis toimuda sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel. 3
2-25-13024
15.Hagi lisas 2 olev nn lattu üleviimise otsuses (või kostja poolt esitatud tõlke järgi sõiduki teisaldamise otsus), on selgitatud (vastavalt tõlkele), et „Kui hoiualale teisaldatud sõidukit KAHE KUU jooksul alates sellest, kui omanik sai teada teisaldamisotsusest, ei nõuta välja, või kui sõiduki omanik ei anna sama aja jooksul kuulutamise järel endast teada, või kui omanikku tuleb muul viisil pidada oma õigusest sõidukile loobunuks, läheb sõiduki omandiõigus üle omavalitsusele. Sõiduki väljanõudmisel tuleb teisaldamiskulud hüvitada. Kostjal puudub võimalus kontrollida, kas Soomes toimunud haldusmenetlus oli õiguspärane. Kostja kinnitab siinjuures, et teda ei ole informeeritud sõiduki teisaldamisest ega omandi üleminekust või selle kavatsusest. Samuti pole kostjal olnud võimalik kontrollida Soomes toimunud väidetava haldusmenetluse asjaolusid ega selle õiguspärasust. Eeltoodust tulenevalt ei saanud ega saa ka praegusel hetkel kostja andja hagejale nõusolekut sõiduki ümber vormistamiseks.
16.Kostja hinnangul on Transpordiametil pädevus tuvastada sõiduki omandiõigus. Tallinna Ringkonnakohus on 11.04.2025 lahendis 3-22-306 käsitlenud sarnast olukorda, kus Transpordiamet ei rahuldanud uue omaniku taotlust teha liiklusregistrisse omanikuvahetuse kanne sõiduki kohta, uus omanik esitas kaebuse halduskohtule ja ringkonnakohtus kaebus rahuldati. Otsuse punktis 16 kohus selgitas, et Liiklusregistris mootorsõiduki omanikku kajastavatel andmetel ei ole õiguslikku tähendust, s.o need ei mõjuta sõiduki omandiõiguse tekkimist või lõppemist. Kuigi omanikukanded on liiklusregistris üksnes informatiivse tähendusega, on neil siiski oluline roll õigus- ja käibekindluse tagamisel. Seetõttu peab liiklusregistri kanne mootorsõiduki omaniku kohta vastama tegelikule tsiviilõiguslikule olukorrale, mille peab oma pädevuse piires tagama Transpordiamet. Iseäranis hoolsalt peab Transpordiamet omandiküsimuse välja selgitama omanikukande muutmisel ehk uue omaniku liiklusregistrisse kandmisel. Transpordiamet peab vältima ebaõige kande tegemist, kuid ei tohi seejuures jätta kande tegemise eeldusi nõuetekohaselt välja selgitamata (Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2024 otsus nr 3-221095, p 14). Transpordiametil on pädevus tuvastada sõiduki omandiõigus kui registrikande tegemisel tähtsust omav asjaolu ka juhul, kui esitatud dokumendid võivad olla ebaselged või vastuolulised või kui mitu isikut väidavad end olevat sama sõiduki omanikud. Selline taotletud registrikande tegemise või sellest keeldumise otsustamiseks vajaliku asjaolu tuvastamine Transpordiameti poolt ei tähendaks omandiküsimuse lõplikku ega siduvat lahendamist ning ei võtaks kelleltki võimalust kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Registrikande tegemisest keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et omandiõiguse küsimuses on isikute vahel vaidlus, vaid üksnes asjaolu, et registrikande taotleja ei ole esitanud piisavalt usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid tema omandiõigust (p-d 15–17 ja seal viidatud lahendid). Tulenevalt eeltoodust leiab kostja, et käesolev tsiviilhagi kostja vastu omandiõiguse tuvastamiseks ei ole asjakohane. Pädev asutus on ka Transpordiamet ja hagejal oli võimalus esitada Transpordiameti otsuse peale vaie Transpordiametile või kaebus Tallinna Halduskohtule 30 päeva jooksul. Lisaks on hagejal võimalus esitada Transpordiametile uus taotlus sõiduki omanikuvahetuse kande teostamiseks liiklusregistris.
17.Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, kas ja kuidas hageja sõiduki enda valdusesse sai. 4
2-25-13024 Hageja sai alles käesolevas hagimenetluses tutvuda hageja kõikide tõenditega.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
18.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
19.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: a) 17.07.2020 sõlmis kostja A. R. (edaspidi laenusaaja) laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX, mille järgi andis kostja laenu sõiduki Volkswagen Touareg (registrinumbriga XXX) ostmiseks. Laenu tagatiseks omandas kostja lepingu sõiduki ning laenusumma täielikul tasumisel kohustub kostja sõiduki üle andma laenusaajale. b) laenusaaja A. R. ei ole laenu täielikku summat kostjale tagastanud ja sõiduki omandit ei ole laenusaajale üle antud; c) sõidukiregistri andmetel on sõiduki Volkswagen Touareg (reg nr XXX) omanikuks kostja; d) 11.09.2023 pöördus hageja Eesti Transpordiameti poole ning teavitas, et on sõiduki omandanud ning soovib, et transpordiamet väljastaks uue tehnilise passi ning märgiks hageja sõidukiregistrisse kui sõiduki omaniku; e) Transpordiamet jättis hageja taotluse rahuldamata, sest Transpordiameti hinnangul ei ole Transpordiametil võimalik sõiduki omandiõigust tuvastada; f) hageja pöördus kohtuväliselt kostja poole, kes keeldus nõustumast sõiduki registrikande muutmisega.
20.Hageja palub tuvastada, et sõiduki Volkswagen Touareg, reg. nr. XXX omanikuks on hageja.
21.Kostja nõuet ei tunnista. Kostja märgib, et: (i) sõiduki omanik on kostja ning kostjal puudus võimalus ja pädevus hinnata, kas käesoleval juhul võis toimuda sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel; (ii) kostjal puudub võimalus kontrollida, kas Soomes toimunud haldusmenetlus oli õiguspärane, sealjuures ei ole kostjat informeeritud sõiduki teisaldamisest ega omandi üleminekust või selle kavatsusest; (iii) tsiviilhagi kostja vastu omandiõiguse tuvastamiseks ei ole asjakohane, kuna omandiõiguse tuvastamiseks pädev asutus on ka Transpordiamet ja hagejal oli võimalus Transpordiameti otsus vaidlustada või esitada Transpordiametile uus taotlus sõiduki omanikuvahetuse kande teostamiseks liiklusregistris.
22.Sõiduk on vallasasi nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 2 mõttes. AÕS § 90 lg 1 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. AÕS §92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Vallasomandi ülemineku üldised eeldused on seega: 1) asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta võõrandaja ja omandaja vahel; 2) asja valduse üleandmine; 5
2-25-13024 3) võõrandaja käsutusõigus ehk võõrandaja õigus vallasasja omand üle anda.
23.Kostja märgib, et tsiviilhagi kostja vastu omandiõiguse tuvastamiseks ei ole asjakohane, kuna omandiõiguse tuvastamiseks pädev asutus on ka Transpordiamet ja hagejal oli võimalus Transpordiameti otsus vaidlustada või esitada Transpordiametile uus taotlus sõiduki omanikuvahetuse kande teostamiseks liiklusregistris. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-103-16 märkinud, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 56 1 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p-d 21 jj). Viidatud lahendi p-is 23 märkis Riigikohus, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid algselt Eesti riiklikus autoregistris ja hiljem liiklusregistris, ei ole selle registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja selle üleandmise suhtes. 1. juulist 2011 kehtiva Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 "Liiklusregistri pidamise põhimäärus" (määrus nr 75) § 9 kohaselt on liiklusregistrisse kantud andmetel informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei toonud endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on ka varem leidnud, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga (vt Riigikohtu 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12; 1. juuni 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.1; 2. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-12, p 9). RKTKm 3-2-1-133-13 p 24 kohaselt ei ole kanne auto- või liiklusregistris ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 56 1 järgi. Seega on ka sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt ka Riigikohtu 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 17; 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 14; 1. juuni 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.2). Riigikohus on ka leidnud, et võimalik on sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse saamisele tuginedes (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-04, p-d 21, 23; 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-96-06, p 18). Eelnevat ei muuda asjaolu, et ette oli nähtud avalikõiguslik kohustus esitada registripidajale andmed sõiduki omandi ülemineku kohta ja registripidajale antud võimalus andmeid kontrollida. RKTKm 3-2-1-133-13 p 25 kohaselt ei ole sõiduki omaniku andmed olnud ega ole liiklusseaduse ühegi redaktsiooni järgi ka avalikud. Ka Riigikohus on varem kinnitanud, et liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid vabalt tutvuda teisi isikuid puudutavate registriandmetega (vt Riigikohtu 20. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-09, p 14; 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 13).
6
2-25-13024 Eeltoodust tulenvalt on asjakohatud kostja viited, mille kohaselt pidanuks hageja olukorra lahendamiseks vaidlustama Transpordiameti otsuse. Registrijärgse omaniku ning hageja kui väidetava omaniku vahel on tekkinud vaidlus vallasasja omandiõiguse küsimuses. Transpordiametil puudub pädevus lahendada sellist tsiviilõiguslikku vaidlust, mistõttu on hagejapoolne kohtusse pöördumine põhjendatud.
24.17.07.2020 sõlmis kostja A. R. (edaspidi laenusaaja) laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr XXX (dtl 54-63), mille järgi andis kostja laenu sõiduki Volkswagen Touareg (registrinumbriga XXX) ostmiseks. Laenu tagatisena omandas sõiduki kostja, kuid sõiduki otsene valdus jäi laenusaajale. 21.01.2022 teisaldati sõiduk Soome Vabariigi Vantaa linna parkimise kontrolli osakonna poolt, kuivõrd sõiduki valdajale oli määratud mitmeid tasumata parkimistrahve ja sõidukit ei kasutatud (dtl 6 ja 10). Aktist tulenes, et kui hoiualale teisaldatud sõidukit 2 kuu jooksul alates sellest, kui omanik sai teada teisaldamisotsusest, ei nõuta välja, või kui sõiduki omanik ei anna sama aja jooksul kuulutamise järel endast teada, või kui omanikku tuleb muul viisil pidada oma õigusest sõidukile loobunuks, läheb sõiduki omandiõigus üle omavalitsusele. Kohtu ette ei ole toodud ega tõendatud, et Soome Vabariigis läbiviidud haldusmenetlus oleks olnud õigusvastane või et teisaldamine oleks pädeva organi poolt kehtetuks tunnistatud. Samuti ei ole tõendatud, et sõiduk oleks Vantaa linnalt selle omaniku või vastutava kasutaja poolt välja nõutud. Eeltoodust tulenevalt võib järeldada, et sõiduki omandiõigus läks üle Vantaa linnale. Vantaa linn võõrandas sõiduki 26.04.2022 oksjoni teel T. E. (dtl 7 ja 12). Seega nimetatud toimingu tulemusel sai sõiduki omanikuks T. E.. 14.08.2023 sõlmisid sõiduki ostu-müügilepingu T. E. ja hageja (dtl 5). Seega nimetatud toimingu tulemusel sai sõiduki omanikuks hageja.
25.Kostja märgib, et tal puudub võimalus kontrollida, kas Soomes toimunud haldusmenetlus oli õiguspärane, sealjuures ei ole kostjat informeeritud sõiduki teisaldamisest ega omandi üleminekust või selle kavatsusest. Kohus märgib, et kohustus kostjat nimetatud toimingust informeerida lasus laenusaajal kui sõiduki otsesel valdajal ja vastutaval kasutajal. Hageja ei saa käesoleval juhul tõendada, et vastav informeerimiskohustus on täidetud, kuivõrd hagejal puudub sõiduki teisaldamisega mistahes seos. Kohus nõustub hagejaga, et juhul, kui tagatisvara omandikaotusega seoses on kostjale tekkinud kahju, on tal võimalik oma väidetav nõue maksma panna kas laenusaaja või Vantaa linn suhtes.
26.Isegi kui eeldada, et Vantaa linnal puudus alus sõiduki võõrandamiseks, võimaldab kehaliste esemete ehk asjade puhul seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 95). Heauskne omandamine eeldab kehtivat asjaõiguslepingut, valduse üleandmist ja omandaja heausksust nii asjaõiguslepingu sõlmimise kui ka valduse saamise ajal. Vallasasja heauskne omandamine on võimalik alates omandaja poolt otsese valduse saamise ajast (23.03.2005, 3-2-1-18-05, p 15; 03.10.2013, 3-2-1-94-13, p 16). Heauskse omandamise võimaldamise eesmärk on kaitsta kolmandat heauskset isikut, kes on tsiviilkäibes sõlmitud lepingu alusel omandanud asja mitteomanikult, ning kaitsta tsiviilkäibe 7
2-25-13024 stabiilsust (05.12.2001, 3-2-1-130-01). TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust. Kui omandaja on tõendanud asjaõiguskokkuleppe sõlmimise ja otsese valduse saamise, peab kostja tõendama omandaja pahausksust (23.03.2005, 3-2-1-18-05, p 16). Omandaja on pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda (31.03.2025, 3-23-2858/48, p 28.2; 02.11.2018, 2-16-14924/58, p 15.1) Käesoleval juhul ei ole kostja tõendanud, et T. E. või hageja oleks olnud pahauskne. Arvestades asjaolu, et T. E. soetas sõiduki Soome Vabariigi avaliku võimu organilt, ei saanud ta eeldada ega ka pidanud teadma, et Vantaa linnal ei ole asja omandiõigust ja seega ka käsutusõigust. Riigikohus on märkinud, et isik, kellele riik konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma (30.04.2013, 3-1-2-3-12, p 67; 10.10.2014, 3-1-1-44-14, p 8.2). Viidatud lahendist tulenev põhimõte kohaldub ka käesoleval juhul.
27.Seega kokkuvõttes tuleb asuda seisukohal, et hageja omandiõigus vaidlusaluse sõiduki osas on igal juhul tõendatud ning hagi tuleb rahuldada.
28.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
29.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on kohus otsuse teinud kostja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
30.Kostja on palunud kulude jaotamisel arvesse võtta asjaolu, et ta on hagejale teinud kompromissiettepaneku. Kohus märgib, et puudub alus TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks, kuivõrd kohus ei rahuldanud hagi osaliselt, vaid täielikult. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
31.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
32.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui lahend kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei 8
2-25-13024 määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtulahendis, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.